Seiklusspordi laagri korraldamise idee käisid tegelikult välja Sten-Eric ja Tõnis Xdreamist. Millalgi sügise lõpu poole helistas Sten-Eric ja küsis, kas oleksime põhimõtteliselt nõus niisuguse asja korraldamise ette võtma. Suurte seiklusspordi fännidena liiga pikalt mõtlema ei hakanud ja peale koosviibimist Xdreami meestega sai põhimõtteline otsus tehtud ning esialgne kavagi paika. Mingit päris suvalist jama korraldada ei tahtnud, mõte oli, et kui teha, siis väga korralik üritus. Tahtsime ju ikka ise ka sellest üritusest uusi teadmisi saada. Seega konseptsioon oli niisugune, kus praktilised treeningud vahelduvad harivate teemakohaste loengutega. Kuna seiklussport koosneb väga mitmetest spordialadest, siis oli kohe alguses selge, et kava tuleb tihe. Aga ühtegi nö põhiala ei saanud kuidagi välja ka jätta. Ahjaa, enne igasuguste muude asjade tuli paika panna kuupäevad. Et osad esinejad olid juba algusest peale paigas, panime kuupäevad paika niimoodi, kuidas neile sobis. Seetõttu ka kuupäevad, mis kattusid Peko Kevade orienteerumisvõistlusega. Peko Kevad on tegelikult väga lahe võistlus, kus oleks tahtnud isegi osaleda. Aga kuna kalender on tänapäeval rohkem, kui tihe, siis asjade organiseerimisel tuleb mõnikord lihtsalt vastu võtta karme otsuseid. Muidu jäävadki asjad tegemata.
Peale kuupäevade ja kondikava paika saamist hakkasime tegelema esinejate ja toimumiskoha otsingutega. Need asjad lahenesid kuidagi hästi ja esinejatena saime "paati" tõelised oma ala tipud. Samuti saime kohe tehtud kokkulepped Veski Spordi- ja Puhkelaagriga nii majutuse kui ka toitlustuse osas. Oldi isegi natuke hämmingus, et nii kaua aega ette soovitakse keskust broneerida. Igal juhul liikusid asjad hästi ja meie reklaamiguru tekitas ka vastava info kodulehele, Facebook'i ning flaierite ja plakatite kujul. Peagi avasime kodulehel ka laagri registreerimise.
Registreerimine liikus alguses suhteliselt vaevaliselt, nagu Eestis ikka kombeks. Kasutasime promomiseks mitmeid kanaleid ja saime selles osas korraliku koolituse. Nagu ikka viib kõige paremini sihile koostöö ja seda me kogu selle laagri osas ka palju üritasime teha. Lõpuks õnnestus siiski kokku saada piisav hulk osalejaid, et osadest ööbimiseks broneeritud majadest loobudes me miinustesse ei jooksnud. Plussi ka muidugi mitte, aga see ei olnud ka selle ürituse eesmärk. Tutvusringkonnast jooksis läbi info, et laagri hind oli liiga kõrge. 92€ välja käimine ühe nädalavahetuse eest ei ole tõepoolest just liiga odav hind, eriti kui arvestada, et ka kodust saab ju ratast sõita, joosta ning internetist teoreetilist infot daunlõudida. Aga kui võtta arvesse seda, et selle raha eest sai kaks ööd linade vahel ööbida, peale iga trenni saunas käia, kuus korda korralikult süüa, kaardid treeningute jaoks, kuulata tõelisi oma ala tegijaid, kelle loenguid muidu kuulates on tunnihind keskmiselt 30-40€ jpm, siis oli selle 92€ investeerimine vast palju talutavam. Igal juhul tagasiside põhjal võib öelda, et osalejad pidasid investeeringut tulusaks, väites, et said rohkem, kui kulutasid. Ja seda me oma tegemistes alati üritamegi saavutada. Aga mis osalejate lõplikku arvu puutub, siis tagantjärele võib öelda, et oli täpselt paras hulk inimesi. Piisavalt palju selleks, et oleks tõeline spordilaagri/-seminari fiiling ning piisavalt vähe, selleks, et oleks mõnusalt hubane ja tekiks nö meie tunne.
Olgugi, et asjad olid kokku lepitud, kokkulepped pidasid paika ja kõik oli justkui väga hea, läks lõpuks ikkagi päris kiireks. Peale Sloveeniast Twisteri ARWC tiimi laagrist tulles oli viimaste asjade organiseerimiseks aega 2 päeva. Neist üks suhteliselt uimane, öö läbi kestnud autosõidu ja muude tegemiste tõttu. Lisaks tekkisid veel mitmed küsimused alates kõikide vajalike inimeste transpordist, kanuusõiduks sobimatutest järvedest, mis olid kõik veel tugeva jääkatte all ning ilmast, mis ähvardas oma mõju avaldada rulluisutamise treeningule. Aga tuletades meelde ühe targa mehe mõttetera, mis mul kunagi kontori laua küljes oli (Kui asjad lähevad halvasti, aga sa saad midagi ette võtta, siis pole mõtet muretseda, kui asjad lähevad halvasti, aga sa ei saa midagi ette võtta, pole samuti mõtet muretseda), suutsime asjad reede hommikuks siiski nii kontrolli alla saada, et otepää poole saime sõita juba enam-vähem rahulikuna, teades, et kõik asjad toimuvad enam-vähem nii, nagu planeeritud.
Kohale saabudes oli, sel ajal, kui osalejad järgemööda laekusid, meie esimene ülesanne, panna maha esimese jooksutreeningu punktid. Selle ülesande jagasime nelja pundi vahel laiali ja mõnekümne minutiga olid punktid maastikul. Seejärel võtsin ka ise ette kerge sörgi. Marge, kes navigaatorina rajavaliku tegi vedas meid veatult punktist punkti, nii et jõudsime ilusti õhtusöögiks tagasi. Kahjuks oli keegi külamees ühe punkti tähise kaasa võtnud, mille üks tähelepanelik osaleja järgmisel päeval Otepää poe ees külamehe ratta korvist leidis. Suuremat arutelu tekitas üks "koht metsas" punkt mis ujuva reljeefi ja lume alla peitunud teerajakese tõttu oli sattunud veidi õigest asukohast eemale.
Peale õhtusööki oli järg esimese esineja käes, kelleks oli Randy. Randy, kui Eesti esinavigaator rääkis mõistagi navigeerimisest. Kaasa võetud kaartide näitel võis kuulda mitmeid vihjeid, kuidas seiklusspordis kiirelt punktist A punkti B liikuda. Peale Randy esinemist astus erikülalisena üles Paul Lumi, kes on viimasel ajal tegelenud sellega, et arendanud välja päris oma pealambi brändi. Selgitused luumenite ja muude parameetrite kohta olid veenvad ning nii Lupine, kui ka Magicshine'ga võrdlusedki sai õues läbi viidud. Heameel on tõdeda, et Pauli lambiprojektil on tõepoolest jumet. Ehkki mõni üksik küsimärk siiski tekkis (millele testijad kindlasti kohe-kohe vastused leiavad), on üldmulje lampidest hea. Valgusvihk on võimas ja lahendused korralikult läbi mõeldud. Igal juhul on tegemist täiesti arvestatava konkurendiga mitmetele kodumaal saadaolevatele lambibrändidele. Kui plaanis omale hakata pealampi soetama, siis tasub kindlasti kaaluda ka mõne Lumi pealambi ostmist. Peale pealambi esitlust oli vabakava, mille suuremad fännid veetsid Eriku uut ja läikivat 29 tollist jalgratast uudistades.
Laupäeva hommik algas meile Erkiga juba päris varakult. Nimelt oli vaja käia ära Tartus (see on see linn, kus minut on 90 sekundit) Elo juures ning tuua kohale Petri, kes oli meil selle õhtu peaesineja. Ühtlasi kasutasin juhust ja valisin omale uued ja edevad maastikujooksu papud Elo lõputust, värskelt saabunud kuhjast. Tagasi baasi jõudsime täpselt hommikusöögi ajaks. Peale hommikusööki oli järg kanuutreeningu käes. Alustuseks tassis Vahur, kes on Eesti vaieldamatult üks tugevamaid kanuuspetsialiste, sisse tahvli ja kanuumõla ning tegi teoorias selgeks, kuidas kanuu tegelikult vee peal liigub. Vähemalt mina sain sealt küll teada hulgaliselt uusi ja vajalikke nippe, kuidas selle sõiduvahendiga liigelda tuleks. Edasi liikus peaaegu kogu seltskond Hellenurme, kus olla nähtud vaba vett, et kanuudega kogu teoorias kuuldu ka praktikasse panna. Meie Sveni ja Reigoga suundusime aga ratastega sõitma, et maastikule viia õhtuse rattatreeningu punktid.
Tõnis oli planeerinud üsna huvitava ja mitmete teevaliku ülesannetega rattaraja. Lisaks tegi asja veel keerulisemaks ilm ja lumi, mis väiksematel teedel veel metsavahel üle pahkluu ulatus. Juba lumeta teed olid aga märjad ja mõnusalt pehmed ning rattaga sõites tekkis seal tunne, nagu sõidaks liimi sees. Koos mõningate eelmise õhtu jooksupunktide toomisega jõudsime taas tagasi alles siis, kui lõunasöök juba alanud oli. Pärastlõunane tegevus sisaldas, nagu juba öeldud, rattaga liikumist. Taas oli alustuseks kavas 45 minutiline teoreetiline osa, kus Eesti rattaorienteerumise esinumber, Tõnis, rääkis mida peaks arvestama rattaorienteerumisel ning seiklusspordi rattaetappidel. Rohkete näidetega illustreeritud esitlus oli huvitav ning andis jällegi mitmeid vajalikke näpunäiteid. Ning endiselt sai peale teooriat kohe asja praktikas proovida. Õnneks oli ka ilm selleks ajaks päikesepaisteliseks ja teed kuivemaks muutunud, nii et roosade kostüümidega neiude autfit oli peale rattaringigi veel täiesti viisakas. Meie tegime rattatrenni ajal Sveniga väikese jooksuringi, et pühapäeva hommikuks ka mõned punktid maha viia.
Peale õhtusööki oli laupäevaks planeeritud veel meie ainsa väliskülalise esinemine, kelleks oli seiklusspordi 2001. aasta maailmameister ning veel mitme orienteerumise MMi medaliomanik Petri Forsman. Petri rääkis seiklusspordi rahvusvahelisest poolest, olles ise osalenud vägagi paljudel välisvõistlustel üle terve maailma. Jutt oli väga huvitav ning hariv ja tuletas meelde miks me selle suurepärase spordialaga tegeleme. Lahedad olid ka kaasavõetud kaardid ja omapärased juhtumised mitmetelt eksootilistelt võistlustelt. Küsimusi jätkus Petrile kauemaks, nii et ühel hetkel kolisime jutuajamise sauna ümber, et plaanis olnud saunaõhtu samuti toimumata ei jääks. Saunanaine oli sauna tulikuumaks kütnud ja tugevamad said ka jääaugus ennast vahepeal natuke jahutada. Peale meeleolukat saunaõhtut aga jätkus spordijutt taas toas, mis sportlastele kohaselt läks öötundidel sujuvalt üle intervall ventti treeninguks. Tugevaimad on vist siiani Veski spordibaasis planguasendis, nii et kui keegi ei ole tööle saabunud, siis tööandjad võiks otsida sealt :).
Pühapäeva hommik algas peale hommikusööki Sparta toitumisspetsialisti, Margus Silbaumi loenguga toitumise kohta. Marguse loeng osutus samuti väga harivaks ja selle kinnituseks jätkus küsimusi väga pikaks ajaks. Juba poole loengu ajal pidime sellega seoses lõunasöögi kellaaega hilisemaks nihutama, et rulluisu treeninguks ka piisavalt aega jääks. Kohe peale toitumisalast juttu alustaski Eesti rulluisutamise guru Jaanus Ritson teoreetilise osaga rulluisutamisest. Lagedale toodi erinevat tüüpi rulluisud ja räägiti erinevatest nüanssidest, mida rulluisutamise juures silmas tuleb pidada. Rulluisu osa ootasin ma ise erilise põnevusega, sest vaatamata sellele, et ma olen enda arvates aastate jooksul suhteliselt palju uisutanud ja pean ennast sellel alal seiklussportlaste seas ka enam-vähem konkurentsivõimeliseks, siis mingeid tehnilisi nõuandeid ma kunagi varem selle ala kohta kuulnud ei ole.
Nagu juba laagris heaks tavaks oli saanud, peale rulluisu teoreetilist osa järgnes praktika, seekord Tehvandi staadioni parkimisplatsil. Natuke lühikeseks see küll jäi, aga selle eest oli suurepäraselt ilus ilm. Nagu rulluisutamiseks loodud. Ja vajalikud näpunäited saime ilusti kätte, koos Jaanuse poolt ette näidatud stiilinäidetega. Olles ka edasilükatud lõunasöögile natuke hilinenud, jäi veel laagri otsad kokku tõmmata ja maastikul olnud punktid tagasi tuua. Kuna väljas oli suurepärane, päikseline ilm, otsustasime Erkiga osad punktid võtta rattaga. Eelmise päeva imevate, mudaste teede asemel olid teed tunduvalt kuivemad ja sõita väga mõnus. Teise poole punktidest võtsime kiiruse huvides siiski autoga. Tore laager oli, aga otsa ta sai ja selle tähistamiseks tegime veel kiire sauna, enne kui alustasime kojusõitu.
Kokkuvõtteks võib öelda, et laager kujunes väga mõnusaks. Äärmiselt suured tänud kõigile esinejatele, kes oma hindamatuid teadmisi ja kogemusi olid meiega nõus jagama. Suur tänu ka kõikidele teistele, kes mistahes moodi laagri õnnestumisele kaasa aitasid. Ning loomulikult suur aitäh kõikidele osalejatelele. Teie tegite sellest laagrist mõnusa ja meenutamisväärse sündmise. Järgmiste kohtumisteni!
Laagri pilte saab vaadata siit.
2 kommentaari:
Nii kõver plank teeb seljale haiget! Mitte et ma muretseks
Tugevale seljale ei tee midagi, nõrka selga pole mõtet pidada :)
Postita kommentaar