esmaspäev, 24. november 2008

Esimesed 20 km suuska.

Kui vahepeal ei ole midagi olulist sündinud, kõik on kujunenud stiilis kodu - töö - kool - trenn - kodu, siis sel nädalavahetusel, ennäe imet, sadas lumi maha. Ja et täna on olnud äärmiselt suurepärane ilm, tegelikult siiski veel palju suurepärasem, siis saingi suusad välja otsitud ja Nõmme suusaradadel esimesed 20 kilomeetrit seljataha jäetud.

Esimesed laskumised võtsin küll natuke ettevaatlikult, kuna lisaks pikale pausile murdmaasuusatamises oli seoses kriisiolukorraga (või pigem siiski paradiisiolukorraga) mõni valgusti suusarajal töö lõpetanud ja see pani asja veidi rahulikumalt võtma. Samas, mida ring edasi seda paremaks tunne läks. Ei olnud isegi seda imelikku iga-aastast esimese suusatamise valu eespool säärekonti.

Rada oli mõnus ja suusad libisesid samuti suurepäraselt, ehkki pulss oleks ju võinud kokkuvõttes veidi madalam olla. Loodame, et lund jätkub veel kauaks (või siis et ta tuleb peale nädala lõpus ära sulamist ruttu tagasi) ja sel aastal saab erinevalt eelmisest rohkem kui kaks korda Eestis suusatada.

esmaspäev, 10. november 2008

Seiklussport Läti moodi - Bike Adventure Raid 2008

Laupäeval kella 12-st kuni pühapäeval kella 12-ni olime üle pika aja jälle Lätis võistlemas. Võistkonnaks siis seekord Tris Punkti: Mina, Maku, Elo ja Leivo.

Taaskord üllatasid Lätlased eriti suure koefitsendiga aegade arvestamisel. Kui ükskõik millises teises riigis oleks taolise pikkusega raja läbimine võtnud nii umbes 8 tundi, siis Lätis kulus peaaegu kogu 24 tundi ära.

võistlus algas laupäeval kell 12 proloogiga, milleks oli politseiautode saatel võistluskeskuseks olevast koolimajast 3-4 kilomeetri kaugusel oleva linnakese keskväljakule sõitmine. Linna keskväljakult anti start esimesele jalgsietapile kell 12.30.

Stardisignaali kõlades tormas kogu võistlejate rivi parki, et leida seal kasvavate puude küljest oma võistkonna numbriga kaart. Kaardi peal tuli aerofoto abil leida punktide asukohad ning seejärel läbida umbes 5 kilomeetri pikkune jooksuetapp. See etapp läks meil suhteliselt hästi ning suundusime järgmisele rattaetapile esimeste hulgas.

Järgmine etapp koosnes kolmest punktist, millest esimeses tegime igaks juhuks jalad märjaks. Teised punktid tulid suhteliselt valutult kätte ja rattaetapi lõpus sõjaväeossa jõudes olime 2. kohal, tagapool ainult Team Vaude'st, kus seekord olid võistlemas Reigo, Siiri, Sven ja Erki.

Sõjaväeosas saime läbida väikse 2,5 kilomeetri pikkuse jooksuetapi. Jooksurada kulges mööda eriti suure mahajäätud sõjaväeosa territooriumit. See etapp läks samuti kiirelt ja uuesti rattaetapile minnes saime kaardid kätte ainult veidi peale Team Vaude'd.

Järgnev 50 kilomeetrine rattaetapp oli juba ehtne Läti multisport. Siin oli loomingulisest mõtlemisest väga palju kasu. Ja punkti poole sõites ei võinud kunagi kindel olla, et seal, kuhu me sõidame ka reaalselt punkt on. Nimelt anti kätte paber, kuhu olid kirjutatud järgmisse punkti mineku suund (näiteks 237 kraadi) ning kilometraaž (näiteks 5,43 km). Nende andmete põhjal tuli 1:75000 kaardi pealt leida oletatav punkti asukoht ja siis sinna sõita, lootes, et punkt tegelikult ka seal on. Esimene punkt oli kohe sealsamas sõjaväe territooriumil. Edasi tuli aga minna juba kaugemale. Kohe sõjaväeosast välja minnes saime paarsada meetrit käia põlvini vees, kus oli jääkiht peal, nii et ka kuivadest jalgadest võis edaspidi ainult unistada. Teel teise punkti sattusime kokku Team Vaudega ning oletatavas punkti asukohas "kammisimegi" tükk aega. Siis aga arvutasime veelkord meetreid ja sentimeetreid ringi ning jõudsime järeldusele, et punkt peaks siiski veel natuke maad edasi olema. Peale mõningat rattasõitu leidsimegi punkti üles. Ka järgmise punkti otsimisega läks meil tükk aega, kuna punkti asukohta, milleks oli vana raudtee tammi peal asuv puu, ei õnnestunud kuidagi kaardi pealt tuvastada. Punkti jõudes tulidki juba järgnevad võistkonnad, kelle eesotsas loomulikult Estonian Adventure Team (Randy, Tiit Pekk, Urmo ja Viivi). Edasi tegime rattaga natuke kiiremat tempot ning peagi olidki võistlejaterivi eesotsas kõik 3 Eesti võistkonda.

Asi hakkas juba päris hästi edenema ja vahe muudkui suurenes, kuni tuli esimene tagasilöök. Järgmine punkt pidi asuma mingis sahtis, mis omakorda asus sõjaväeosas. Sõjaväeossa jõudes hakkasimegi punkti otsima, kohtadest, mis meile vähegi sahti meenutasid. Nii lihtsalt see asi aga ei läinud ja juba hakkasidki Läti võistkonnad ükshaaval punktipiirkonda sisenema. Lõpuks oli juba päris paju võistkondi ühe koha peal koos ning käis suuremat sorti sebimine. Lõpuks, kui kellelgi ei olnud enam ühtegi ideed punkti asukoha suhtes leidis Randy kuskilt maeiteamitukorrust maa alt saja nurga tagant punkti. Natukese aja pärast olid taas Eesti võistkonnad juhtpositsioonil.

Seegi kord ei tulnud tagasilööki kaua oodata. Mõne punkti möödudes otsisime ühte Castle mound nimelise legendiga punkti 2 kilomeetrit valest kohast lõpuks üle tunni aja. Selle tulemusena oli võistlejaterivi täiesti segi paisatud. Paistis, et Lätlased ise teadsid väga täpselt, kus nimetatud punkt asuda võiks. Lõpuks kui punkti kätte saime ja järgnevasse jõudsime oli segi paisatud ka eestlaste võistkonnad, kuna korraga punktis asuval ronimisülesandel sai korraga tegutseda vaid 2 võistkonda ja erinevad võistkonnad said köiega erineva kiirusega hakkama.

Peale ronimist saime veel rattaga kohalikus mõisapargis mõned punktid võtta ja sõjaväe takistusriba läbida ning oligi juba järgmise 10 kilomeetri pikkuse trekkinguetapi aeg.

Trekkingusse jõudsime juba esikümne lõpuosas koos Team Vaudega. Trekkingul midagi eriti olulist ei sündinud ning mõningase võsas ja soos ragistamise järel olimegi jälle vahetusalas tagasi. Vahetusalas sõime igaüks taldrikutäie suppi ning jätkasime oma teekonda 36 kilomeetrise rattaetapiga võistluskeskusse.

Järgnev rattaetapp oli traditsiooniline rattaorienteerumine. Tehes mõned väiksemad vead jõudsime võistluskeskusse öösel kell 3, et mõningase kehakinnituse ja sokkide ning jalanõude vahetamise suunduda juba põhivõistlusele. Põhivõistluseks oli 60 kilomeetri pikkune rattast ja trekkingust koosnev rogain.

Alguses arvasime, et järelejäänud tundidega ei õnnestu meil kogu 60 kilomeetri pikkust rada läbida. Otsustasime võtta 3 alumist punkti kõigepealt ning seejärel vaadata, kas läheme trekkingusse, või jätkame ülemise rattaosaga, jättes kõige kaugema punkti vahele. Olles alumise osa rattast ära sõitnud otsustasime vaatamata pimedusele läbida järgmisena trekkinguetapi, et jääks võimalus piisava aja olemasolu korral siiski üritada kõikide punktide võtmist. Nagu selgus, osutus see otsus vägagi heaks taktikaliseks plaaniks. Lisaks sellele, et me trekkingul eriti viga ei teinud ja selle suhteliselt kiiresti läbisime, andis see võimaluse vahepeal ka rattasõidust puhata.

Trekkingu viimases punktis läks väljas ka uuesti valgeks ning edasine rattasõit läks puhanuna ja valges juba oluliselt kiiremas tempos kui enne trekkingut. Viimase rattaosa alguses kella vaadates selgus, et jõuame kindlasti läbida kõik punktid ning aega jääb üle umbes 30 minutit kuni 1 tund. Tee peal vastu tulnud Team Vaude aega ja väsimust hinnates arvasime, et oleme ka neist kindlasti kiiremad. Lõpuosas enam midagi üllatuslikku ei juhtunudki, ning olime finishis 58 minutit enne 24 tunni lõppemist.

Kokkuvõttes võib võistluse kindlasti kordaläinuks lugeda. Eriti, kui arvestada eriti õnnestunud taktikat võistluse rogainiosas. Viies koht on sellises konkurentsis väga hea tulemus. Eriti rõõmsaks teeb ka vähene kaotus näiteks Estonian Adventure Team'ile ja kindlasti ka E-Bike'ile.

Randy tiimil muidugi nii õnnelikult ei läinud, kuna korraldajad olid ilmselt ära tüdinenud eestlaste pidevast võitmisest läti multispordi võistlustel, ning otsustasid väikese trikiga eestlastele koha kätte näidata. Nimelt anti takistusriba kiirema läbimise eest kolmele võistkonnale 1 lisapunkt, mille tulemusena langes tunnise eduga lõpetanud Estonian AT kolmandale kohale. Niisiis 1 väike viieminutiline lisaülesanne, mida enne võistlust isegi teada ei olnud, otsustas kogu võistluse saatuse. Noh, vähemalt Lätlased said tunda ennast nüüd kodus võitjatena :).

Võistluse info ja tulemused on kätte saadavad siit.

neljapäev, 30. oktoober 2008

Rattatreening Jõgevamaal

Pühapäevaks, et nädalavahetus ei kujuneks liiga spordivaeseks, planeerisime võistkonna rattatreeningu algusega Jõgevalt. Võistkonnaks siis seekord Lätis Bike Adventure'l osalevad Maku, Leivo, Elo ja mina. Jõgeva aga sellepärast, et Elo elab millegipärast Tartus, Leivo Tallinnas, Maku Türil ja mina sattusin ka Järvamaal olema. Valisime siis ühe keskse koha.


Alustasime Jõgeva alevikust, kust tegime ringi Kuremaa, Laiuse, Sadala, Käru, Emumäe, Vaimastvere, Jõgeva. Kokku 80 kilomeetrit. Muidu oli päris tore, eriti Kuremaalt kuni Emumäeni. Aga Emumäelt tagasi Jõgevale oli puhtalt maantee forsseerimine, mis oli äärmiselt nüri. Lasin vähemalt Leivo ja Maku ette tuult varjama, nii et mul oli päris rahulik.


Emumäel, mille kohta Rakke valla koduleht kirjutab nii:
Emumägi on koos Tammiku mäega Põhja-Eesti silmapaistvamaid pinnavorme ja Põhja-Eesti suurim kõrgus merepinnast,166,5 m. Ka relatiivne kõrgus on suur, ca 80 m. Emumäe vaatetornist avaneb kaunis vaade idas paiknevatele metsadele ja läänes laiuvatele kultuurmaastikele. Muistendi põhjal olevat Emumägi tekkinud Eesti rahvuseepose kangelase Kalevipoja hobuse poolt Peetla rabast kaabitud mullast. Emumäe vaatetorni lähiümbrus koos Salla mõisapargiga on kujunenud Rakke valla külastatavamaks turismipiirkonnaks. Omavalitsus on seda aastate lõikes arendanud ning lisaks vaatetornile on siin veel kännumaja ‘’Emumemm’’, päikesetõusumaja, vana kalmistu, telkimis- ja piknikuplatsid. 2006 aastal on kavas rajada mäejalamisse püstkoda-mägionn.

tegime väike banaanisöömise ja joogipeatuse. Eloga käisime veel jänest pannes (st. ilma piletita) vaatetornis ja veendusime, et seal on veel suurem tuul kui all.


Lõppkokkuvõttes, kui mitte arvestada seda tagasitulevat maanteelõiku oli väga lahe trenn. Nägime mitmeid Jõgevamaa vaatamisväärsusi. Ja jõudsin isegi õhtul napilt Linnahalli kontserdile.

kolmapäev, 29. oktoober 2008

KoKu Jooks Moostes


Laupäeval käisime Kristjaniga KoKu jooksul. Kuna jooksuvorm on enam vähem OK ja Kristjan on nii või teisiti kiire, läksime rajale päris hea tundega. Esikohapretendendid olid nr. 1 all startinud Tarvo Avaste ja Mati Tiit ning veel rohkem tegelikult isegi Pets ja Markus. Arvasin, et kolmanda koha peale peaksime ennast suutma joosta küll, kuigi oli veel hunnik tugevaid noortevõistkondi.

Stardist läksimegi meie koos Petsi ja Markusega kohe liidriteks. Üllataval kombel tegid avaste ja Mati Tiit kohe teise punktiga vea ja rohkem me neid rajal ei näinud. Petsi ja Markusega pidasime aga maha täiesti korraliku lahingu esikoha pärast. Raja keskosas oleva liblika läbisime kiiremini ja püsisime mõnda aega liidrikohal. Siiski jäi jooksukiirusest natuke puudu, et orienteerumistehniliselt vaeses lõpuosas Võistkonnale Läti Tiss vastu saada ja nii me siis teise kohaga leppisimegi, kaotades 19,9 kilomeetrisel rajal veidi alla kahe minuti. Järgmised olid meist maas juba pea 10 minutit. Täielikud tulemused on siin. 19,9 kilomeetrise raja läbisime meie 2 sekundit alla 2 tunni, nii et kiirused olid suhteliselt mõistlikud.

Rada oli üles ehitatud päris lahe. Samas natuke kahju on sellest, et kasutuses olid uued kaardid ning ka trikid, mis nende kaartidega tehtud olid, nagu näiteks mustad laigujd ja reljeefikaart, olid valdavalt väga lihtsad. Ka raja lõpuosas oleks muidugi võinud mõnda trikki kasutada, et peast segi jooksnud võistlejad maa peale tagasi tuua.

Õhtul parandasime veel Kristjaniga saunas õlle kõrval maailma ja oligi jälle üks lahe laupäev läbi.

kolmapäev, 22. oktoober 2008

Kiirtreeningud enne loengut

Nüüd juba päris mitu nädalat on mul koolis graafik, kus esimest loengut ei ole, aga selle eest on teine. See teeb pooleteise tunni pikkuse "augu", mida oleme Sven'iga ja väga harva ka Eloga ära kasutanud trenni minemiseks.

Eile ja täna käisime ka Sveniga Ülemiste järve ääres Ratast sõitmas. Iga päev jalutavad järve ääres vastu samad inimesed. Mõtlesime täna, et oleks juba aeg hakata üksteist teretama. Näod ju ammu teada :o)

Eelmisel nädalal leidsime põneva raja. Tegelikult juba üleelmisel nädalal, aga siis käisime jooksuga. Rada on valdavalt metsavahel ja aeg-ajalt tuleb ületada mahalangenud puid. Sel nädalal lisab asjale veel vürtsi see, et õhtul on väljas juba pime ja rattaga on seal eriti huvitav. Eile olin veel ilma lambita ka. Õnneks jäin seekord terveks.

Ratta ühe hammasrattaga on ikka mingi probleem. Viskab üle. Kui üle-eelmise nädala lõpus ratta Arxi juurde hooldusse viisin, vahetas ta kasseti ära. Aga jama tuli tagasi kohe esimesel treenigul. Homme lähen, viin ratta korra uuesti ülevaatusse. Tahaks ikka normaalselt sõita. Eriti, kuna tegu on ühe enimkasutatava hammasrattaga.

teisipäev, 21. oktoober 2008

Intervalltreening


Lugesin tarka multispordi raamatut ja avastasin, et aeg-ajalt on väga vajalik ka intervalltreeninguid teha. Ja seda nii rattaga, joostes jne.


Mõeldud tehtud! Pühapäeval tegimegi Sven'iga jooksu intervallidena. Oli ikka raske küll. Eriti selle pärast, et söömisest ei olnud just teab kui kaua aega möödas ja kõht oli liiga täis. Aga muidu oli täitsa OK. Pulss tuli päris kiiresti intervallide vahel alla.

Eriti hea oli eile jooksmas käies tõdeda, et pulss oli tavapärasest madalam. Isegi Svenil oli 130.

esmaspäev, 20. oktoober 2008

Twisteri reedeöine rattatrenn

Nädala keskel arvas Erki, et teeks sellel nädalavahetusel midagi huvitavat, mitte ei vahiks niisama lakke. Pakkus välja, et võiks teha reedeöise rattatrenni Pärnusse ja tagasi. Sven oli mõttega ka kohe nõus, ning ega minulgi siis muud üle jäänud, kui nõustuda.

Leppisime kokku, et kuna ma pean reede õhtul veel eksamit kirjutama, siis alustame kella 9 paiku. Osalejate nimekirja lisandusid veel ka Ruslan ja Marge. Siiri, Reigo ja Maku, kes pidid ka algselt tulema, ei saanud siiski tulla, nii et läksimegi viiekesi.

Täpselt kell 9, reede õhtul, astusimegi Erki ja Marge juurest väravast välja. Eelnevalt mainitud Pärnu ja tagasi otsustasime asendada siiski Saku -> Rapla -> Märjamaa -> Saku otsaga. Vahepeatus hot dog'iga pidi olema Märjamaa Statoilis.

Sõitsime rahuliku tempoga. Ilm oli ka väga hea, arvestades, et päev otsa oli vihma sadanud. Õhtul olid teed märjad, aga vihma ei sadanud. Alustuseks sõitsime mööda kergliiklusteed Sakust Kiisani. Sealt edasi Hagerisse ning Kohilasse. Sõita oli mõnus ja kilomeetrid järjest möödusid. Esimese peatuse tegime Kohilas. Erki jäädvustas meie treeningut oma mobiilikaameraga, et keegi pärast ei saaks öelda, et me trenni asemel niisama õlut jõime :o). Pildid tehtud, saime jälle edasi vändata, et natuke peale Hagudit, täpselt 40-l sõidetud kilomeetril, teha esimene joogipeatus. Veel tegime ühe riietevahetuspeatuse Rapla bussijaama ees, enne kui keerasime Märjamaa peale, kuhu olime planeerinud pikema peatuse sooja kohvi ja hot dog'iga.

Rapla ja Märjamaa vaheline tee oli sirge ja üksluine. Positiivse märgina, ka autosid eriti ei liikunud, nii et saime rahulikult vändata. Need vähesed autojuhid kes meist möödusid vaatasid küll vist eriti hämmeldunud pilguga. Eks oleks vist isegi suhteliselt üllatunud, kui reede öösel autoga sõites järsku mingid imelikud tulukesed ees vilkuma hakkaksid. Ja ilmselt veel suurem üllatus oleks avastades, et need tulukesed osutuvad jalgratturiteks. Üks auto möödus meist nii lähedalt, et oleks ma kaks sentimeetrit vasakuse hoidnud, siis oleksin ilmselt leidnud ennast igalt poolt mujalt, kui rattaga teelt.

Natuke veel ja jõudsimegi Märjamale, kus Statoilis saime värske kohvi ja võileivade abil ennast eriti hästi tunda. Boonuseks oli veel soe õhk, nii et saime ka kergelt kangeid varbaid soojendada. Peale umbes pooletunnist nautimist suundusime jälle teele. Sedakorda tuli jätkata mööda Tallinn-Pärnu maanteed. Järgnevad 25 kilomeetrit olid kogu trassi kõige nõmedamad. Ja seda seetõttu, et liiklus oli reede, või tegelikult juba laupäeva öö kohta liiga tihe. Kui olime 7 kilomeetrit mööda seda maanteed vändanud, jäime teeäärse plekist ja klaasist tehtud kõrtsi ees korraks peatuma, et Marge köide panna. Kohalikud õllesõbrad olid muidugi kohe ümber ja asusid oma tarkade nõuannete abil maailma parandama. Küsisid, et kust me tuleme ja kuhu suundume. Keeldusid aga uskumast, kui neile tõtt rääkisime. Üks geenius targutas veel vedamiskummi kinnitussüsteemi kallal ja saimegi edasi sõita.

Natukese aja pärast hakkas ka vihma sadama, nii et pidin ka endale lõpuks kileka peale tõmbama. Sinnamaani olin mina ainuke, kes ilma kilekata sõitis. Kuidagi mõnus ja soe oli olla. Loomulikult mõni minut peale kile selga tõmbamist jäi vihm järele. Aga ei hakanud seda uuesti ära võtma, tegin lihtsalt luku lahti. Kernus tegime taas peatuse, haakisime Marge Erki sabast minu sappa ja otsustasime Via Baltika pealt maha keerata. Ja oligi palju parem. Liiklust enam eriti ei olnud ja kuni lõpuni nägime ainult mõnda autot. Tegime veel peatuse Hageri kiriku juures, kus Erki ja Marge väidetavalt ristitud olid ja kella 3. 30 paiku olimegi jälle Erki juures, et peale väikest ootamist sauna minna.

Oli täitsa mõnus treening. Umbes 130 kilomeetrit ja 2000 kilokalorit sai kulutatud.