Pühapäev, 21. oktoober 2012

ARWC 2012 Prantsusmaal

Nonii, kõik sissejuhatavad treeningud, laagrid, pikemad ja lühemad võistlused ja muud sündmused olid läbi saanud ja hirmuäratava kiirusega jõudiski kätte selle aasta kulminatsioon - Seiklusspordi MM ehk Adventure Racing World Championships (ARWC) ehk Raid In France. Ausalt öeldes oligi juba tagumine aeg, sest see igasugune varustuse ostmine ja laenamine, ettevalmistuste tegemine ja muud olmemured olid juba oksendamiseni ära tüüdanud. Eks meie puhul ongi niimoodi, et kogu varustuse ja muu jama kokku saamiste ja muude asjaajamiste peale kulub nii palju ressurssi, et lõpuks, võistluse alguses on sellest jamast nii kõrini, et ei jõua ära oodata, millal rajale saaks, et keskenduda ei millelegi muule, kui ainult liikumisele, nii hästi ja kiirelt kui seda siis vähegi suudame. Teisest küljest jätab see tõenäoliselt muidugi oma jälje rajal kulgemise kiirusele ja kvaliteedile, kuivõrd arvestatav osa energiast on kulunud kuhugile mujale, kui kvaliteetsetele treeningutele ja enda võistlusteks vaimselt ettevalmistamisele. Aga midagi pole teha, nii see asi meil paraku on ja olemasolevate võimaluste piires püüame endast igal juhul parima anda. Aga see selleks.


Prantsusmaale sõiduks otsustasime mugavuse huvides valida matkabussi. See võimaldas sõidu ajal mõnusamalt puhata, kohapealseid ööbimis- ja toitumiskulusid kokku hoida ning üldse ennast mõnusamalt tunda. Ja tuleb tunnistada et see valik õigustas ennast üsna hästi. Kuna võistluse stardi ja finišikoht asusid erinevates linnades, siis oli vaja veel leida mõni inimene, kes sõidaks, sel ajal kui meie rajal oleme, autoga stardist finišisse. Ka selles osas läks meil vägagi hästi, kuna vanad head sõbrad, Erki ja Urmase näol, olid lahkesti nõus kaasa tulema. Teistele lihtsalt teadmiseks, et Erki on ju teada tuntud "rekkamees" ja Urmas lisaks sellele ka äärmiselt suurepärane kokk, nii et sõitmise ja toitumisega meil terve reisi jooksul küll kordagi mingit muret ei olnud. Suured tänud loomulikult nii Erkile kui Urmasele, et meie elu tuntavalt kergemaks tegite!! Ja lisaks õnnestus matkabuss rendile võtta Erki ja Marge tuttavatelt, nii et ka selle saime kätte äärmiselt sõbraliku hinnaga.

Igatahes, kui kaheksanda septembri hommikupoolikul ennast kogu tavaariga autosse pakkisime ja ukse enda järel kinni tõmbasime oli ilm Eestis kahtlaselt sombune. Mida tund edasi, seda soojemaks ja päikeselisemaks aga olukord muutus. Saksamaale jõudes oli väljas sooja juba 34 kraadi.Otsisime kotikuhjast välja vastavad pakid ja vahetasime juba vaikselt kleepuma hakkavad teksapüksid välja suvisemate riietusesemete vastu. Matkabussi üks hea omadus oli veel see, et erinevalt autost või väikebussist, kus istmetel ja istmete vahel magamine vähemalt minul kuidagi õnnestuda ei taha, on matkabussis võimalik magada voodis. Ja tuleb tunnistada, et isegi prantsusmaa poole sõites, kui unepuudusega veel pistmist polnud, magasin ma öösel juba üsna mitmeid minuteid. Peale neljakümnetunnist sõitu aga, esmaspäeva varahommikul, jõudsime kohale Prantsusmaa linna nimega L'Argentiere la Bessee, kus oli võistluskeskus kuni võistluste stardini.

Suurema vaevata leidsime üles vajaliku kämpingu, mis asus jalutuskäigu kaugusel võistluskeskuseks olevast kohalikust gümnaasiumist. Peale pisikest ootamist saime valida omale koha ning kasutada kõikvõimalikke saadaolevaid võimalusi, alates internetiühendusest ja soojast veest ning lõpetades karastava suplusega umbes 10 kraadises vahutavas jõevees. Viimase jätsime siiski proovimata, kuna kämpingu kõrval asus kohe kärestikusüstade treeningpaik. Seega nii vaikne järveke paadikuuri kõrval, kui ka sellest jalgrajaga eraldatud jõgi olid suurema osa päevast kaetud kõikvõimalike kujuga kärestikusüstade ja -kanuudega. Järvekeses ujumise proovisime siiski järele, ehkki vesi oli seal sama külm nagu kõrval olevas jões. Peale pesemas käimist, söömist, asjade mõningast lahtipakkimist ja päikese nautimist, tegime ka rahuliku 25km rattatreeningu, mööda orgu, 600 meetrit kõrgemale ja tagasi. Juba siin olid vaated päris meeldivad. Lisaks külastasime ka kämpingust paistvat kirikut linnakese kohal kaljuserval, millest hiljem rajal olles ka korra juttu tuleb.

Kuna olime kohale saabunud piisava ajavaruga, möödusid päevad suhteliselt rahulikult. Peamiselt tegelesime asjade valmispaneku ja varustuse kontrollide ja märgistamisega. Plaan oli aga aklimatiseerumise eesmärgil külastada ka mõnda kõrgemat kohta. Mida lähemal 3000 meetrile, seda parem. Kuna meie enda laager asus 1000 meetri kõrgusel merepinnast, siis pidasime seda vajalikuks, et võistluse ajal mingeid üllatusi ei tuleks. Ja Kolmapäeval see meil ka õnnestus, kui sombuse, kuid õnneks mitte väga hullusti vihma kallava ilma kuiste, käisime umbes 2750 meetri kõrgusel jalutamas. Sõbrad soomlased, Omjakoni võistkonnast, olid aga käinud 3000 peal ja ka lume ära näinud. Tuttavatest nägudest oli võistluskeskuses näha veel ka Elo ja Raini, kes viimasel hetkel kasutasid juhust ja ühinesid taanlaste seiklusspordivõistkonnaga. Meeldiv oli vahelduseks võistluste ajal näha ka tuttavaid nägusi ja kuulda tuttavat keelt.

Varustuse kontrollidega läks meil kõik ilusti õnneks. Kaasa võetud varustus sobis hästi ja erinevalt avaldatud täpsest ja üsna karmide nõuetega varustuse listist kontrolliti suurt osa varustusest küll ainult kaugelt vaatamise teel. Samas märgistati ära kõik rajal kaasas olema pidanud kohustuslikud riideesemed, nii et kui tahtsid näiteks rajal kaasas oleva fliisi või koorikpüksid teiste vastu vahetada, siis pidid ka nende vastavust laskma kontrollida ja märgi peale laskma panna. Kõige pikem list oli meditsiinivarustuse osas, kus erinevaid ravimeid ja muid vahendeid oli kaasas suure kilekoti täis. Tõsi küll, suurem osa neist ravimitest oli kahes vahetusala tünnis, mida nägime rajal kumbagi ühe korra, nii et vajajduse korral ei olnud võimalik neid ravimeid ikka kiirelt kuskilt kätte saada. Aga eeldatavasti pidid need asjad nagunii 99,9% ulatuses kõik kasutamata jääma. Loodetavasti. Igal juhul sarnaselt paljude teiste tiimidega saime meiegi oma ravimivarusid veidi kohalikust apteegist täiendamas käia, kuna kõike vajalikku ei olnud Eesti apteegist saadaval või ei saanud keegi aru, millega tegemist on. Meditsiinivarustust kontrollivates arstides tekitasid kõige suuremat elevust aga meie tumerohelist värvi iivelduse vastased preparaadid, kuhu toimeainete ja muu jura asemel oli peale kirjutatud lihtsalt Bon Vojage. Tegelikult oli siis tegemist lihtsalt ingveri tablettidega. Aga läbi läksid :).

Varustusekontrollidest rohkem tegemist oli kogu varustusekastide sisu kaalupiirides hoidmisega. Piirid olid kohati üsna madalad, nii et tuli hoolega mõelda, mida kasti panna ja mida mitte. Nii mõnegi kasti sisu tuli tunduvalt ümber mängida, et kogu vajalik varustus ikka vajalikku kasti ära õnnestuks panna. Peale peaaegu kogu mineraalvee koguse eemaldamist kõikidest varustusekastidest õnnestus kastid lõpuks siiski nõuetekohaselt ära pakkida. Lisaks kastide kaalule tuli hoolega jälgida ka seda, kuhu miski varustus mingiks ajaks jõudma peab. Varustuse liigutamise skeem oli suhteliselt muljetavaldav, nii et üsna palju oli tegemist sellega, et õige varustus õigel ajal õiges kohas oleks. Meie näiteks hoidsime kogu ronimisvarustust (välja arvatud ronimise lisariided) kogu aeg koos vaatamata sellele, et osadel etappidel ei olnud näiteks šumaari vaja kaasa võtta. Lihtsalt seetõttu et endal elu lihtsam oleks ning et midagi kogemata kuskile kaasa võtmata ei ununeks. Logistiku austusväärilise ameti sai endale Mann, kes vastavalt enne võistlust läbi töötatud ja kirja pandud varustuse nimekirjale, pidi igas vahetusalas teatama, mida sealt kaasa on vaja võtta ja mis omakorda maha võib jääda.

Võistkondade tervitustseremoonia, briifing ja numbrisärkide kättejagamine toimus linnavalitsuse saalis. Muljetavaldav kogus tugevaid ja veel tugevamaid seiklussportlasi istus saalis ja kuulas, mida võistluste direktoril öelda on. Väga pikaks õnneks asi ei veninudki, aga vahepeal unustas mõni härra ennast prantsuse keeles rääkima, ilma, et muretseks tõlkimise pärast. Seletati lühidalt ära ka raja ülesehitus. Põhiline mure tundus olevat selles, et keegi rahvuspargis olles, mida rajale jäi 3 tk ei astuks sammugi kõrvale sissetallatud radadest ega "lõikaks" ühtegi nurka maha. Selle kohta pidime andma ka oma allkirja. Võistluse eripäraks võis lugeda seda, et kaardid jagati kätte alles stardihetkel, nii et mingit eelnevat rajaplaneerimist, nagu enamikel teistel pikematel seiklusspordivõistlustel, ei toimunud. Särkide kättejagajatel oli raskusi Eesti lipu ära tundmisega. Avamise patrooniks olev noor aerutamisneiu pakkus meie lipu olevat Soome omaks, ent hiljem pakkus sama ka Rootsi lipu kohta. Tegime talle esialgu kerge hoiatuse ja andsime nädala aega asi selgeks õppida. Tseremooniale ja briifingule järgnes väike tikuvõileibade voor, kust peale paari taldriku ampsude välja võitlemist, suundusime hoopis pitsat ostma, et enne võistlust ikka korralikult kõhu täis saaks süüa.

Reedel, 14. septembri õhtupoolikul, peale riikide kaupa paraadil marssimist algas võistlus lühikese, 45 minutilise proloogiga L'Argentiere la Bessee linnatänavatel ja linnaäärse künka otsas. 45 minuti jooksul tuli koguda võimalikult palju punkte kahekümne kuuest võimalikust. Väidetavalt oli kogu rada läbitav umbes poole tunniga. Ja seda ta ka oli. Võrdselt läbitud punktide korral otsustas paremusjärjestuse aeg. Proloogi tulemuste põhjal pidi toimuma järgmisel varahommikul start 30 sekundiliste vahedega. Nii et kuna stardilistis oli 75 võistkonda, oli võimalik juba stardis liidrile kaotadapeaegu 40 minutiga. Mis nii pika võistluse puhul muidugi ei tähenda eriti midagi. Kui sa just esikohale muidugi ei konkureeri.

Proloogi eredaimateks hetkedeks võib lugeda suuremat tunglemist ühes kontrollpunktis, kus kohtunik, kelle käes oli SI-jaam, üritati rahvamassi all konkreetselt lömastada. Osad võistlejad, nagu näiteks Chris Forne Seagatest, veetsid selles punktis palju aega, paludes kohtunikult, et see laseks punkti ära võtta, aga niipea, kui kohtunik käe jaama pealt ära võttis, suruti ta uuesti enam-vähem jalge alla. Minul õnnestus punkt suhteliselt kiiresti komposteerida, ehkki rahvamassis ei olnud võimalik üheselt aru saada, kas see oli ikka minu pulk mis auku läks ja kas ta mõne heli- või valgussignaali ka andis. Hiljem selgus, et kõik oli OK. Teine hetk proloogist, mis meelde jäi oli seotud kurjade herilastega künkal. Meie võistkonnast õnnestus paar torget korjata Reigol, aga üks naisterahvas karjus mäest alla joostes ja kätega vehkides: "Help!" Nii et tal õnnestus vist vähe rohkem omale torkeid kirja saada. Proloog õnnestus meil läbi sörkida 13.-nda tulemusega, mida võib lugeda üsna edukaks lähtepositsiooniks järgmiseks hommikuks.

Ja laupäeva varahommikul kella neljaks koguneski terve võistlejate armee jalgratastega kesklinna, et vändata üheskoos umbes 25 km eemale ja 600 meetrit kõrgemale. Kohe esimene uudis, mis jagati, teatas, et tulenevalt ilmastikuoludest ei ole võimalik esimest, liustikkudega trekkinguetappi täies ulatuses läbi viia. No hakkab peale... Selle asemel oli aga tekitatud lisa trekinguetapp, nagu hiljem selgus. Ehkki öises jaheduses olid paljud starti tulnud koorikutega, hakkasid kõrguse kerides need järjest seljast lendama. Vaatamata sellele, mingit ulmetempot keegi ei arendanud. Õiget starti polnud ju veel antud. Olles õigesse stardikohta kohale jõudnud parkisime oma jalgrattad lagendikule ja avasime nii ronimise kui ka kõrgmäestiku varustusekastid, mis meid seal juba ees ootasid. Esimeseks etapiks oli vaja pakkida kogu võistluse kõige raskem kott, koos ronimisvarustuse, köie, kirkade, mäesaabaste, kasside ja palju muuga. Kott sai päris raske, aga asjad mahtusid ilusti ära. Need Salomoni 38 liitrised Sky kotid, mis me omale selleks võistluseks soetasime, on selliseks asjaks täiesti supertooted. Mida päev edasi, seda rohkem mulle see kott meeldima hakkas.

Igal juhul hakkas kell juba kuuele lähenema ja stardiaeg vaikselt kätte jõudma. Väikene segadus oli GPS seadmete kättesaamisega, kuna info justkui meieni ei jõudnud, kust need kätte pidi saama. Aga mõned hetked enne starti me selle siiski kätte saime ja võistlus oligi alanud. Stardihetkel saime kätte ka esimese paki kaarte ning roadbooki. Ka viimane oli esmapilgul suhteliselt segase ülesehitusega ja väga raske oli alustuseks aru saada, kuhukohta me siis nüüd ikkagi minema peame hakkama. Pool esimesest etapist tuvastasimegi, mis nüüd siis saama hakkab. Õnneks liikus kogu võistlejate rivi mööda ühte kitsast orgu ülespoole. Aga oli ka neid, kes sellest segadusest tingituna täiesti valesse kohta läksid ja sellega kohe alguses, esimesse punkti minnes, oma 3-4 tundi kaotasid - näiteks Tšehhi Adidas-Terrex.

Õige pea hakkas väljas valgeks minema ja kohe alustuseks avanesid meile maalilised vaated orule mida mööda jõgi alla nirises ning ümbritsevatele mäetippudele. Üldiselt oligi nii, et kui väljas valge oli, siis oli pidevalt vaja ringi vaadata ja kauneid vaateid nautida. Pimedas aga oli justkui tegemist lihtsalt mööda kivist teed järjekordse kruusahunniku otsa astumisega. Üldiselt oli rada muidugi aga vapustavalt ilus. Enivei, kui olime juba piisavalt mööda orgu ülespoole trekkinud jõudsime kohani, kus matkaraja kaldenurk muutus tuntavalt ja äärde tekkisid julgestustrossid. Kõik pidid oma ronimisvööd selga tõmbama ja niiviisi teekonda jätkama. Ehkki muidugi ma ei näinud ühtegi inimest, kes sellel rajalõigul ennast mõne trossi küljes julgestanud oleks. Õige pea jõudsime aga juba liustiku serva ja seal tuli tossud juba mäesaabaste ja kasside vastu vahetada ja ennast köide kinni sõlmida. Kaks võistkonna liiget said ka matkakeppid kirkade vastu vahetada. Tuleb tunnistada, et mäesaapad ei ole just kõige harjumuspärasemad liikumisvahendid seiklusspordivõistlusel, aga kassidega liikumine tuliu meil kõigil siiski kuidagi moodi välja. Ässad arendasid ka nendega muidugi päris korralikku liikumiskiirust. Meie aga liikusime oma rahuliku tempoga. Peale liustiku, mõne lõhe ja ka kiviklibusemate kohtade ületamist jõudsimegi esimesse punkti, mis asus umbes-täpselt kümme korda kõrgemal, kui meie kauni kodumaa kõige kõrgem tipp, Suur-Munamägi.

Põhimõtteliselt tähendaski modifitseeritud esimene etapp liikumist sellesse punkti ja sealt tagasi alla, vahetusalasse, kust oli antud start. Niisiis, liikusime tuldud teed mööda alla tagasi. Vahetusalas pakkisime oma kõrgmäestikuvarustuse kasti tagasi ja seda meil selle võistluse jooksul rohkem vaja minema ei pidanudki. Kott sai igal juhul kohe palju kergem. Nüüd ootas ees lühike transpordietapp jalgrattal, kohta, kust algas esimese trekkinguetapi teine osa. Ehk asendus sellele osale esimesest etapist, mis ilmastikutingimuste tõttu ära jäeti. Nagu arvatagi võib, hakkasime kohe jälle üles mäkke liikuma. Üleüldse oli terve võistluse jooksul kaks varianti, kas liikusime mööda järsku nõlva üles või siis alla. Aga kuna oli veel päev, siis olid vaated loomulikult vägagi muljetavaldavad. See etapp läks meil üldiselt päris hästi. Teise punkti minnes nägime teel vist selle võistluse ainsat improviseeritud nüügikohta. Soovitud Coca-Colat ei õnnestunud kahjuks küll hankida, aga ainukese Coca-Cola Light asemel valisime 5 euro eest ühe pisikese purgi õunamahla ja teise jääteed.

Kolmanda punkti juures läks pimedaks ja jätkasime liikumist pealampide valgel. Selle etapi võtmeküsimuseks oli B3bis-B4bis punktivahe läbimine. Valisime otsema variandi kaljudevahelisel järsemal nõlval ja võitsime sellega eelmises punktis veidi enne meid olevate tiimidega võrreldes veidi aega. Ehkki tõusunurk oli kohati eriti järsk ja tuli kõrgust hoida kiviklibusel nõlval, mille kalle umbes 80 kraadi. Ei tahtnud eriti hästi õnnestuda, aga ometi vedasime välja. Aga ilma vigadeta ikka kuidagi ei saanud. Viimase punkti poole minnes, enne vahetusala jäin ühe ristmiku peal veits ebamäärases kohas mõtlema ja tegin vale otsuse. Selle tulemusena liikusime veel 500 meetrit, külla välja ja pidime punktini uuesti tõusu võtma. Siis jäi vaid laskumine vahetusalasse.

Järgmisena ootas ees lühike rattaetapp. Lühike muidugi on kogu selle võistluse kontekstis vägagi suhteline mõiste. Distantsiliselt vägagi lühikeste etappide (millel isegi tõusu väga palju ei ole) läbimine võib siin võtta vägagi mitneid tunde. Aga siiski, antud rattaetapi näol oli tegemist pigem lühemapoolse etapiga. Rattaetappide eripäraks võib siin lugeda seda, et kõik vähegi suuremad teed, millel on asfaltkate ja kus kohati kaks autot kõrvuti ära mahub, on siin punaste ristikestega maha tõmmatud. Ehk siis nendel sõitmine on keelatud. Niisiis läheb päris korralik aeg singlite forsseerimiseks või niisama nikerdamiseks ja seda me rattaetapil ka tegime. Lõpuks tegime pisikese vea ka stardi võistluskeskuse linnakeses ühe lihtsa punktiga, mille arvasime olevat kirikus, mida enne võistlust rattatreeningul külastasime. Tegelikkuses asus ta aga sama tee ääres, aga lihtsalt mõnisada meetrit edasi. Nii et võtsime jälle ilmaasjata mõnekümnemeetrise tõusu. Aga no see paar minutit ei mõjutanud loomulikult midagi.

Järgmisesse vahetusalasse jõudsime juba hommikuvalguses. Just äsja olid oma väidetavalt kahetunnisest unest tõusnud Elo ja Rain. Meil ei olnud siiani veel mõtet tulnud, et võiks magada. Üldiselt me seda esimesel ööl ka sisse planeerinud kunagi ei ole. Ehkki raja raskusaste oli muidugi muljetavaldav. Mida aeg edasi, seda rohkem tõusis austus Minni, Pilvi, Randy, Urmo ja Elo vastu, kes MMi rada juba mitu korda edukalt läbinud on. Tekkis arusaamine, mida see asi tegelikult tähendab. Selle raskusastme tõttu on esimesel ööl magamine ehk isegi päris OK mõte. Meie seda esialgu siiski ei teinud, vaid pakkisime oma jalgrattad kastidesse ja jätkasime teekonda järjekordse pikema trekkinguetapiga. Algusesse oli neid pandud päris korralikult. Kohe pärast meid alustasid sellega ka Elo ja Rain, kes meist reipal sammul kiirelt mööda marssisid, vahetades tee peal mõtteid eelneva raja kohta.

Õige pea jõudsime kohta, kus tuli ronimisvöö selga tõmmata ja jätkata teekonda mööda ojaäärset kanjonit liikudes edasi mööda köisi, kohati šumaaride abiga. Kogu see asi lõppes korraliku inimtropiga, kus 4-5 võistkonda ootas järjekorras, et veejoa alt trossredeli ja šumaari abil ennast kuskilt august üles vinnata. Peale pikka järjekorras ootamist saime seda aga isegi proovida ja tuleb tunnistada et vaatamata pikale õpinguperioodile vaatamise teel, veetsime seal isegi päris korralikult aega. Lisaks oli seal mitte just kõige soojema veejoa all seistes lõpuks piisavalt külm, sest kogu protseduur võttis kohutavalt palju aega. Juba ronima hakates olid lihased külmast krampis. Peale ronimist tuli kuskilt soov teha pisike uinak. Niisiis, peatusime pooleks tunniks. Kuna ma külmas vees ronimisest alles värisesin, siis tegelesin selle aja peamiselt riiete kuivatamise ja söömisega. Õnneks jätkus peale pausi tee pidevalt tõustes, nii et sai sooja suhteliselt kiiresti sisse.

Nagu juba tavaks saanud, siis tähendas päevavalgus taas ilusaid vaateid maastikule. Lisaks sellele lendas mägede vahel ringi ka helikopter ning mitmeid purilennukeid, kes tuhisesid õhu sahisedes meist kohati päris lähedalt mööda, tehes viimasel hetkel enne kaljuni jõudmist järsu pöörde oru suunas. Tõusude ja laskumiste kaldenurk oli taas kord vägagi muljetavaldav. Kohati oli päris kõvasti tegemist, et mitte alla libiseda. Esimene tõsisem tagasilöök tabas meid mehitatud punktis CP6, kus oli osaline varustuse kontroll. Selgus, et olime roadbooki ja logistikapabereid kuidagi valesti lugenud ja nelja magamiskoti asemel on meil kaasas ainult 1. Peale väikest loengut, sellest, kuidas ilma nelja magamiskotita me sellise külma ilmaga (umbes +10 Celsiust) mägede vahel ära surra võime, saime tunni trahvi, mille sealsamas ära kandma pidime. Meile sobis see väike peatus isegi hästi. Saime teha endale mõne isesoojeneva söögi, mis muide on sellisteks ürituseks täiesti asendamatud asjad. Suurepäraste maitsetega ja kergesti valmistatavad. Samuti saime üritada magamist. Korraldaja ajas meid aga juba veidi enne õiget aega ilusti üles ja jätkasime teekonda järgmise punkti suunas.

Varsti aga hakkasid ilmnema ka järgmised tagasilöögid, seekord vigade näol. Olles mööda püstloodis, kiviklibust nõlva ennast sammhaaval üles, punkti B13 poole vinnanud, sealjuures iga sammu järel jälle pool sammu tagasi vajudes, panin ennast paika enda arvatavas asukohas. Kallasime kiviklibu jalanõudest välja ja liikusime arvatava punkti asukoha poole. Kõik klappis, aga punkti ei olnud. Enne lõppes nõlv otsa. Tegime siis uued oletused enda asukoha suhtes, aga ükski liikumine ei viinud sihile. Kõik uued proovimised lõppesid järgmise tupikuga. Lõpuks istusime maha ja Reigo arvas, et läheme veel viimast korda sinna, kus ma arvan, et võiks õige koht olla, ja siis sealt suunaga järgmise punkti suunas. Kuna ainuke minu jaoks mõistlik koht tundus see, kuhu nõlvast üles jõudes kohe suundusime, läksime uuesti sinna, aga nõlva lõppedes liikusime lihtsalt sealt edasi allapoole. Ja ennäe imet, seal see punkt oligi. Lihtsalt kuna nõlv tundus nii järsk ja kõrge, siis ei julgenud me sealt alguses alla minna. Tundus jube vähe kõrgusjooni ja pealegi pidi kohe punkti taga olema teine küngas, mida loomulikult ei olnud näha. Jah, 20 meetrise kõrgusjoone puhul on juba ühe joonega mägi ikka korralik lahmakas, mitte mingi küngas. Aga selle asjaga ei harjunud ma kuni lõpuni ära. Pidev nõlva kõrguse alahindamine saatis mind ilusti kogu võistluse lõpuni välja.

Enivei, peale pooleteise tunnist müttamist saime punkti siiski kätte ja liikusime järgmise punkti ja järgmise vea suunas. Seekord pääsesime siiski vaid poole tunniga ja seda pigem tänu kauguse valele hindamisele. Aga siin oli tegemist juba peaaegu täiesti 90 kraadise nõlvaga ja seda kohati mingis okkalises taimestikus. Lisaks sain väikese jupi tegeleda ka kaljuronimisega, seekord ilma julgestuseta. Omaette elamus oli aga sellest punktist allatulek. Põhimõtteliselt võib seda lugeda eraldi alaks. Tegemist oli siis justnagu off-piste suusatamisega mööda 70...90 kraadist nõlva. Lihtsalt selle väikese vahega, et suuski ja lund ei olnud. Väga suureks abiks oli aga matkakeppidest. Niisiis paremale ja vasakule slaalomit "sõites", libisedes liikusime sealt järjest allapoole - ikka väga kaua aega. Ennast aeg-ajalt keppidega ja puude abil pidurdades, et valida järgmine natuke ohutum trajektoor. Ühel sellisel pidurdamisel õnnestus mul matkakepp jätta käe ja puu vahele, niimoodi, et sain kepi keskosaga täpselt lapiti vastu nina keskosa. Hetkega purskas kahest ninasõõrmest verd, nagu kraanist vett. Sellisel nõlval on enda ja eriti verejooksu pidama saamine suhteliselt keeruline. Niisiis aeg-ajalt verd sülitades ja nina nuusates jõudsime siiski alla, tee peale välja. Seal sain verejooksu õnneks selleks korraks pidama, aga jama oli sellest kuni võistluse lõpuni, kuna iga väikese nuuskamise peale hakkas verd jälle tulema, nii et kinni seda lõpuks enne ei saanud, kui tuli sidemetropp ninna lükata.

Teele välja jõudes oli väljas aga valgeks läinud ja külavahele jõudes ootas ees via ferrata, peale mida omakorda vähe vesisem etapp, kui tuli liikuda mööda jõge, kus vesi oli mägiselt karge. Via ferrata oli ausalt öeldes suhteliselt lihtne. jõe kohal seinal liikudes olid seina sisse paigaldatud astmed. Elemendid küll vaheldusid, aga kuna rada oli pea 500 meetrit pikk, siis need kordusid pidevalt ja lõpuks hakkas see pidev karabiinide ümber tõstmine juba tüütuks muutuma. Mööda jõge liikumine kulges kord madalamas, kord sügavamas vees, aga esialgu päris ujumisest pääsesime. Sellise veetemperatuuri juures oleks see olnud ka üsna karastav elamus. Eriti kui arvestada asjaolu, et voolu kiirus oli selline, et sisse kukkudes oleks jõest väljumine tähendanud enne ikka päris mitmesaja meetrist "sõitu" mööda jõde edasi. Ehkki kaenlaalused said lõpuks ikkagi märjaks, jõudsime järgmisse vahetusalasse siiski ilma päris ujumata. Suureks rõõmuks ootasid vahetusalas ees aga kajakivarustuse kotid ning söök-jook ja muud head paremat. Samas saime ka kalipsod selga ajada ja valmistuda järgmiseks etapiks.

Sedakorda ootas ees raftinguetapp, mis tõotas tulla eriti huvitav, kuna tegemist oli neljanda kategooria jõega. Ja seda ta kahtlemata ka oli. Kes ei tea, milline näeb välja neljanda kategooria jõgi, siis seda kirjeldab vast kõige paremini kõrvalolev pilt. Põhimõtteliselt on tegemest siis veekoguga, kus vett lendab nii ülevalt kui alt ühtemoodi ja paadi juhtimine on suhteliselt keeruline protseduur. Ka kõige kõvemate võistkondade paadid liikusid nii nägu kui selg ees. Minul olid juba esimese kilomeetri järel näpud tõmbamisest ümber aeru krampis, nii et kangutasin neid teise käega lahti. Aga las ta jääb. Mulle see etapp tegelikult väga meeldis, kuni ühe teatud hetkeni, mis otsustas selle võistluse saatuse meie jaoks. Nimelt õnnestus meil ühes suurepärases kärestikus oma kummipaat üle kaela keerata. Aga, mis kõige hullem, selle tulemusena juhtus see, et Manni õlg tuli liigesest välja. Ausalt öeldes üsna sitt lugu.

Tegelikult on seda va rafti suhteliselt keeruline kummuli saada, aga neljanda kategoori jõe, lolli juhuse ja minu saamatuse koostöös see siiski õnnestus. Nimelt oli kalda ääres üks spetsialist, kes näitas, kust kaudu tuleb seal kohas sõita. Neid spetsialiste seal paari kõige keerulisema koha peal oli. Igal juhul surus jõgi ennast peale, ja minul, kes ma parasjagu tüüris olin, ei olnud piisavalt oskusi, et paat õigesse kohta juhtida, nii et jäime ühe kivi otsa kinni. No ja siis kohe, kui ma paadi sealt lahti lükkasin, lendas see valest kohast alla ja ümber see oligi, nii et ma ei jõudnud isegi kivilt paati hüpata. Edasi hakkasime vaatama, mis selle õlaga nüüd siis saab. Esialgu üritas doktor Liivand Manni juhtnööride abiga seitsmel eri moel õlga oma õigesse kohta tagasi saada. Mann, omal valugrimass näol, andis järjest uusi juhtnööre, kuidas oleks lootust õlg tagasi panna. Aga mida aeg edasi, seda lootusetumaks asi muutus. Ja lõpuks oli juba päris selge, et jätkamine ei ole niimoodi Mannil võimalik. Ja ehkki Mann oleks ilmselt nõus olnud ka ühe jala peal võistluse lõpetama, ei jäänud siiski muud üle kui arst kutsuda. Niisiis, võistlus oli läbi, aga mis edasi.


Mina tundsin ennast samal ajal päris sitasti. Ausalt öeldes tundsin ma siis ja tunnen ka praegu ennast natuke nagu süüdi, et see jama üldse juhtus. Esiteks, olin ju mina see, kes selle kuradi parve sinna kivi otsa juhtis. Ja teiseks olin mina ka see, kes selle sealt kivi pealt minema lükkas. Ütleme nii, et ei ole just kõige meeldivam tunne, kui sinu süül nelja inimese aasta eesmärgid paari sekundiga pauguga pilbasteks lendavad. Jah, OK, siin oli tegu mitmete halbade asjaolude kokkulangemisega, aga siiski.

Arst, koos võistluste direkrotiga tuli üllatavalt kiiresti. Uuris olukorda ja küsis Mannilt, kas see on võimeline paarisaja meetri kaugusele autoni kõndima. "Ei" vastuse korral oleks pidanud kutsuma helikopteri, aga see võtvat esmaspäeva õhtupoolikul kaua aega. Seekord seda siiski teha ei tulnud. Vahepeal jäi aga küsimus, mis meie, ülejäänud edasi teeme. Sven ja mina tahtsime igal juhul võistlust jätkata. Põhimõtteliselt oleks mind sellest plaanist loobuma sundinud ainult Mann, kui ta oleks öelnud, et ta tahab oma õlga nüüd koju ravima sõita. Mann aga ütles, et ta tuleb kohe kui õlg uuesti paigas meile kaasa elama ja võimalusel tahaks veel mõne etapi kaasa teha. Niisiis, tegime otsuse edasi minna. Noh, esialgu raftinguetapi lõppu, et helistada mõne korraldaja telefoniga ja veenduda, et Manniga kõik korda saaks ja et Erki ja Urmas, kes parasjagu kuskil Prantsusmaa Avarustes puhkavad, Manni kuskilt kätte saaks ja talle riideid ja muid vajalikke asju tooks.

Niisiis jälle rafting. Korraldaja sõnul oli õnnetuskohalt lõpuni veel umbes tund aega. Peale suuremate ja veel suuremate kärestike läbimist jõuame lõpuni siiski umbes poole kuni kolmveerand tunniga. Ei tea, kas kolme inimesega raft liigub kiiremini või mulle lihtsalt tundus nii. Esimene katse korraldajalt telefoni laenata läks igal juhul luhta. Punktis olev kohtunik väitis, et tema telefonil seal mägede vahel levi puudub. Veidi aja pärast saabus aga uus vend, kes tegeles raftide minema vedamisega. Tema telefonile saime küüned taha, aga selgus, et sellega ei olnud võimalik helistada mujale, kui ainult Prantsusmaa kohalikele numbritele. Niisiis liikusime teadmatuses edasi trekkides kajakietappi algusesse. Vahepealse suure ajakao tõttu, seoses õnnetusega, tuli meil kajakietapp cut-offi jäämise pärast küll vahele jätta, aga sealt pidi meid transporditama kajaki lõppu, kus oli esimene suure varustusetünniga ja kohustusliku neljatunnise peatusega vahetusala. Trekking möödus jalutades, ehhki väike deja-vu tunne hakkas endast tasapisi märku andma. Vahetult enne kajaki algusse jõudmist läks väljas pimedaks, nii et lõpu liikusime pimedas, kuna me ei viitsinud selle mõne meetri pärast lampi hakata otsima. Tuli välja küll, ainult et vahetusalas olevatele neidudele ilmusime välja ootamatult.

Õige pea selgus, et ka nende telefoniga ei olnud võimalik teha kõnesid Prantsusmaalt väljapoole. Küll aga saime teada, et Mann olla viidud esialgu võistluskeskuse haiglasse ja siis sinna samma vahetusalasse, kus meidki kohe viiakse. Lubati, et küll talle antakse riided ja süüa jne, et ärgu me muretsegu, kui tahame jätkata, siis andku me ainult minna. Transporti oodates selgus, et vahetusala kohtunik on võistluse direktori tütar. Saime temalt põhjaliku ülevaate sellest, kes on liidrid, kes on katkestanud, mis põhjustel jne. Samuti avalikustas ta, miks võistluse finiš ei ole algselt välja reklaamitud Monacos, vaid selle kõrval asuvas Prantsusmaa linnakeses. Peale piisava infoga varustamist saabuski meie minibuss. Selgus, et sohver oli suuremat sorti ralliäss. Tema kiired ja äkilised sõiduvõtted päästsid meid õnneks bussis sügavasse unne vajumast ja sellevõrra kiiremini jõudsime ka vahetusalasse kohale. Nüüd ootas ees kosutav uni. Pärast telgi ülespanekut ja hea parema toidu manustamist otsustasime magada hommikuvalguseni. Kuna me olime nagunii väljaspool arvestust, otsustasime magada kohustusliku 4 tunni asemel 8. Manni me siiski vahetusalas ei näinud, aga märke sellest, et ta oma asju varustuse tünnist on võtnud, nägime küll.

Mõnusa ja kosutava une, hommikuvalguses, esimeses assistant areas üles ärgates, sagis platsi peal veel üksainus võistkond, kellel tundus ka olevat plaan kohe rajale minna. No ja siis veel osa soomlaste Omjakonist, kus Heikki sõnul kahel võistkonna liikmel oli tõsisemaid probleeme kõhuga ning sellest tulenevalt olid nad otsustanud võistluse lõpetada. Meie aga pakkisime oma kodinad uuesti kokku, surusime nii palju head-paremat söögimaterjali sisse, kui mahtus ja suudusime lühemapoolsele jalgsietapile ülejäänud võistkondi jälitama. Etapp oli tõepoolest lühike, aga selle eest jälle üle 45 kraadise tõusunurgaga, millest osa tuli võtta ka üsna tihedas võsas. Poleks tegemist olnud nii pika ja järsu tõusuga, oleks kohati see asi isegi tavalist Eesti võsa meenutanud. No näiteks niisugust, nagu on paljudel orienteerujatel meeles Pariisi orienteerumiskaardilt Lääne-Virumaal.

Ehkki esimese punktiga õnnestus mul teha ka väike kaareke, läks selle lühietapiga kõik siiski hästi ja peagi olime mõnusas hommikupäikeses juba järgmises vahetusalas, kust algas kauaoodatud pikem rattaetapp. Kauaoodatud sellepärast, et kogu alguse osa olime põhimõtteliselt saanud trekkida ja vahelduseks tundus mõte rattaga sõitmisest päris ahvatlev. Seda vaatamata tõsiasjale, et vähemalt etapi esimene pool pidime ainult tõusu võtma. Niisiis, panime kiirelt rattad kokku ja sättisimegi ennast minekule.

Alguses tõusime mõned tunnid umbes 1300 meetri pealt 2000-le meetrile, võttes sealjuures ka ühe tee äärde jääva punkti. Seejärel laskusime kiirelt uuesti 1800-le meetrile. Aga nüüd algas tõus. Kolm tundi järjepidevat tõusmist mööda kitsast kruusateed viisid meid 2700 meetri kõrgusele, kus kaardi järgi ootas ees veel umbes 100 meetrit järsku tõusu üle harja. Tagantjärele mõeldes oli see jumala suurepärane rattaetapp, kus saime terves ulatuses ilusti sõita. Peale marmot'ite, ehk alpiümisejate (selline kopra moodi väike, loom kes elab mägedes urus) kisa saatel kolme tundi, väikeste puhkepeatustega tõusmist saime aga meeldiva üllatuse osaliseks. Nimelt oli sinna 2700 peale kaevatud paari kunagise väejuhi poolt tunnel, nii et viimane 100 meetrit tõusu mööda kiviklibu jäi ära. Kohustuslikud fotod maasturi meeste poolt kleepekaid täis pandud tunneli uste juures tehtud, liikusime kohe peale kolme offroad autot läbi 300-400 meetri pikkuse tunneli. Rehvid said veits poriseks.

Nüüd algas aga tõsisem laskumine. Reigo pakkus, et oleme seal laskumisel maasturimeestest kordades kiiremad. Ja seda algus ka näitas. Kiire laskumine mööda kivist serpentiini oli mõnusalt adrenaliinitekitav elamus. Kõik sujus hästi, kuni järsku ...... Sveni pole enam seljataga. Väike ootamine, aga ikka ei ühtegi märki. Maasturimehed, kes ülevalt poolt vaikselt lähenesid, jäid ühe nuki taha seisma. Oli selge, et Sveniga oli midagi juhtunud, aga mis. Alles paar pöörangut tagasi olime kõik ilusti üksteise tuules. Aga sellise kiiruse pealt on väga keeruline pidevalt tagasi vaadata. Ja iga vääratus võib olla sõna otseses mõttes fataalsete tagajärgedega. Väike värin sees liikusime Reigoga uuesti ülespoole, lootes, et midagi hullu ei juhtunud. Ehkki see, et maasturimehed seisma jäid ei sisendanud erilist optimismi. Peagi hakkas kogu kupatus paistma. Paistis, et maasturimehed otsisid midagi autost - kahtlane.

Õnneks selgus, et Svenil oli küll kumm suure hoo pealt laksuga katki läinud, aga midagi hullu siiski ei olnud. Lihtsalt 2 kaasas olnud pumpa olid minu ja Reigo rataste küljes, nii et ta pidi laenama maasturivendadelt nende pumpa. Ja juba saigi kumm vahetatud. Selleks korraks. Olles veel mingi viis minutit kiirelt laskunud, seekord hoolikamalt tagasi vaadates, läks minu esikumm valju susina saatel tühjaks. Mis seal siis ikka, sain ka väikese kummivahetuse operatsiooni läbi viia. Järgmine insident toimus vaevalt paar minutit hiljem, kui mu tagaratas sai sellise obaduse, et suure pauguga oli kumm lõhki. Sedakorda oli olukord niisugune, kus sisekumm ja väliskumm, mõlemad olid katki kahe koha pealt ja velg oli samuti saanud kõvema kolaka, nii et oli päris korralikult kõver. Samal ajal kui Reigo tee äärest võetud kividega velge sirgemaks toksis, sain mina 3-4 korda erinevaid kumme lappida ja väliskummi halli teibiga parandada, et nendest mingi töökorras komplekt leiutada. Peale mõningat kombineerimist saime asja õhukindlaks, aga edasist laskumist tuli võtta vägagi ettevaatlikult.

Ettevaatlikkus tasus ennast seekord ära ja kuni järgmise vahetusalani õnnestus vähemalt kummi purunemist vältida. Seevastu läks asi järgmisest, B22 punktist alates päris singliks kätte ära. Esialgu olid singlid suhteliselt sõidetavad, aga õige pea muutusid pöörded teravamaks ja nurk (seekord allasuunas) järsemaks, nii et aeg-ajalt tuli ikka rattalt maha ka astuda. Samas midagi hullu ka ei olnud. Punkti B25 juures muutus singel aga selliseks, kus 15 cm laiuse rajakese paremast servast läks nõlv alla ja vasakus ääres kõrgus miski püstisemat sorti positiivne pinnavorm. No päris kalju oleks nende kohta vast palju öelda, kuna tõenäoliselt oleks väikese vääratuse korral läinud õnneks isegi ellu jääda, aga järsud seinad sellegi poolest. Üles alla ei kannatanud seal liikuda.

Sedasi saime liikuda mõned kilomeetrid, kusjuures punkti enda juures läks ka pimedaks, nii et edasist teekonda saime jätkata lampide valgel. Mõnes mõttes muidugi hea, ei näinud väga, mis seal all toimub ja sellevõrra sai asja kergemalt võtta. Kuni vahetusalani oli jäänud veel 1 punkt ja seal erilisi sündmusi ei toimunud. Vahetusalas millegi pärast korraldaja nõudis, et me liiguks kohe edasi järgmise punkti suunas, kuna enamik kohtunikke on juba järgmisel rajalõigul. Jäi tunne, nagu me oleks teistest mitmete tundide kaugusel ja nad peavad siin nüüd meid ootama. Natuke imelik, samal ajal kui vahetusalas oli veel vähemalt 3-4 teist võistkonda, kes samuti hakkasid ennast trekkinguetapile sättima.

Võtsime igal-juhul korraldaja tungivaid soovitusi kuulda, pakkisime rattad kastidesse ja liikusime edasi. Ehkki saladuskatte all võin ma öelda, et kohe pärast liikuma hakkamist tegime väikese 15 minutilise unepeatuse. Aga unepaus mõjus seevastu väga hästi ja edasise trekkingu käigus hakkas võistkondi üha enam selg ees vastu tulema. See trekkinguetapp pidi kaardile vaadates kindlasti olema väga ilusate vaadete nautimise koht. Aga kuna väljas oli pime, siis tundus vähemalt algus küll nagu mingi kruusahunniku otsa astumine. 2000 meetrist allapoole me sellel etapil vist ei jõudnudki.

Enne järjekordse 2750 meetrise harja ületamist, kui olime läheduses olnud võistkonnad väikese õnnestunud teevaliku tõttu paarisaja meetri kaugusele selja taha jätnud, hakkas esimest korda selle võistluse jooksul vihma sadama. Juba hakkas tunduma, et niisuguseks see asi jääbki, aga õnneks siiski jätkus vihmasadu lühikeseks ajaks. Selle eest mattus mägi ise aga väga paksu, piimjasse uttu. Reigol läks oma suurema lambiga tee otsimine aga enamasti nagu piirivalvekoeral, nii et korra harja peal mõttepeatust tehes jõudsime üsna valutult õigele teele. Punkti B27 juures aga oli vaja loomulikult jälle viga teha. Seekord oli vaja kaasa minna karjainstinktiga. Üsna suur hulk rahvast sattus koos seda punkti otsima. Ja olgugi, et tahtsin alguses kohe õigesse kohta suunduda, ei suutnud ma taas kord kohaneda mõõtkava ja 20h kõrgusjoonte vahega ja sellest tulenevalt oli vaja kogu selle karjaga ronida mingi suvalise mäe otsa, mis isegi ei olnud õiges suunas.

Igal juhul läks seal kammimisega üsna palju aega kaotsi ja punkti saime kätte alles siis, kui väljas valgeks läks. Aga ei ole halba ilma heata. Seal kahe ja poole kilomeetri kõrgusel avanesid päikesetõusul suurepärased vaated mäetippudele. Nii kaugele, kui silm ulatus, ükskõik kuhupoole vaadata, võis näha erinevaid mäetippe. Mõni natuke kõrgem, mõni madalam. Enamus siiski natuke kõrgemad :). Ütleme nii, et see oli lihtsalt üks äraütlemata kaunis hommik. Arutasime Sveniga, kuidas me siia kunagi puhkama tuleme, mägedes matkame, vaateid naudime, veini rüüpame ja juustu peale hammustame. Samal ajal hakkasime juba ootama seda, millal ükskord vahemerele lähemale jõuame, et saaks puu otsast haarata mõne apelsini, virsiku või viinamarja. Sven rääkis, kuidas ta eelmise unepausi ajal oli unes näinud, et me leidsime arbuusipõllu ja siis tsiviliseeritud inimese kombel selle ilusti noaga viiludeks lõikasime ja lasime hea maitsta.

Olles jõudnud alla minnes juba 1982 meetri kõrgusele, tegime selle peale veel ühe 15 minutilise unepeatuse, lootuses, et näeb veel midagi nii mõnusat unes. Ei läinud õnneks, tuli edasi minna. Enne järgmist vahetusala saime veel natuke harjutada varasemast juba tuttavat off-piste laskumistehnikat. Ka seekord õnnestus 80 kraadisest nõlvast elusana alla pääseda ja veel mõne kilomeetri pärast paistis juba vahetusala, kus ootasid meie suureks rõõmuks ka Erki, Urmas ja Mann. Mannil käsi ilusti kaela seotud, aga muidu kõik OK.

Peale söömist, rataste kokkupanekut ja enne järgmisele rattaetapile suundumist sain loomulikult veel korra harjutada juba selgeks õpitud rehvivahetust. Selle käigus vahetasin ühtlasi ära ka tagumise välisrehvi, kuna praegusel olid augud sees. Järgmine rattaetapp oli see, kus eelinfo põhjal sai kaks korda ka ratast tassida. Üks kord neist 700 meetrit ja teise korra kohta info puudus. Hiljem selgus, et teine kord oli põhimõtteliselt peaaegu kogu ülejäänud etapp. Taaskord sai selgeks, et etapi kilomeetriline pikkus ja isegi tõusumeetrid ei pruugi siin ajalisi prognoose tehes midagi tähendada.

Etapi alguses kohe saime lõõskava päikese käes, mööda rusikasuuruste kividega kaetud kruusateed ülespoole sõita vast mingi 6-7 kilomeetrit. Seejärel algas rattaetapp, mis oli rattaetapp ainult seetõttu, et ratas oli meiega seal kaasas. Muus osas oli tegemist siiski trekkinguga. Paar kohta siiski oli, kust sai rattaga ka mäest alla sõita, aga see omakorda tähendas minule muidugi rehvivahetust. Aga miks mitte teha midagi, milles sa hea oled?! ja peale niisugust harjutamist ma kahtlemata rehvivahetuses hea olin. Ühesõnaga sai kogu seniste ja ka ilmselt suure osa järgmiste võistluste rehvivahetused ühel võistlusel ära teha. Aga see selleks, läheme siis etapi juurde tagasi.

Niisiis peale esimest tõusu võtmist saime esialgu ratast mööda kaljuservi ja serpentiini ülespoole vedada. Seejärel tuli see 700 meetrine lubatud vedamise lõik, kus muidu isegi oleks sõita saanud, aga kuna tegu oli rahvuspargiga, siis ei tohtinud ükski ratta osa maadki puudutada. Siis läks õnneks vahelduva eduga isegi sõita, aga nii üles kui alla nurgad olid päris tugevad. Alla minnes tuli tagumik kõvasti sadulast tagapool hoida, et mitte üle leistangi lennata. No ja üles polnud muud teha, kui ratas kaasa võtta ja astuda. Sinna vahele ka mööda mäekülge minekud ja mööda kiviklibuseid nõlvi tassimised. Peale B31 punkti läks taas kord pimedaks. Ja kuna minul hakkas pilt ees juba vaikselt virvendama ning deja-vu tunne võimust võtma, andsin kaardi lugemise mõneks ajaks Reiksile üle.

Koos sellega aga saabus ka rajalõik kus koos väga mitmeid võistkondi, kes ei suutnud kuidagi sellel imelikul poollagedal alal õiget teeotsa leida. Meie loomulikult nende hulgas. Tegemist oli alaga, mis oli kaetud väga paljude samasuguste teerajakestega, millest enamus lõppes kuskil suvalise koha peal keset sedasama poollagedat ala. Ühtlasi sai siin ka selgeks, et minu eelmisel korral Endurance Questil välja arendatud selgeltnägijavõimed ei võimalda siiski vastavasisulist teenust pakkuma hakata. Ei võime ise ei olnud veel kuhugi kadunud, aga selle tõepärasus jättis lihtsalt nii kõvasti soovida. Samas aga teatas sama võime tekkimisest seekord ka Sven, nii et mine tea, äkki on uus nõia-Ints tulemas hoopis sealt.

Enivei, saime peale õige teeotsa ülesleidmist ja otse loomulikult minu rehvivahetust, jätkata ratta tassimist. Sedakorda tuli seda teha jõesängis, kohati põlvini vees, kus rusikasuurused kivid olid asendunud peasuurustega. Või pigem olid nad seal kõik koos. Lisaks sellele tassisime rattaid ka jõeäärses võsas üles-alla. Ning juba päris etapi lõpus ka kaljudest köite abil üles ja alla. Igal juhul suheldes nii rajal olles kui ka peale seda erinevatest rahvustest inimestega, siis oli see ratta tassimine enamusele põhiliseks negatiivseks elemendiks seoses rajaga. No kui tegemist just prantslasega ei olnud. Tegelikult oli see, et rattaid kõvasti tassida saab, ju eelnevalt teada. Isegi kui uskuda eelnevate aastatega rattatassimise poolest kuulsaks saanud rajameistri sõnu, et sel aastal rattatassimist eriti ei ole, võis arvata, et see eriti ei ole tähendab ikkagi korralikku vastavat kilometraazi. Aru võib ju saada mõnekilomeetrisest tassimislõigust, mõnest teravamast künkast üles, aga et kilomeetrite kaupa ja kõikvõimalikes kohtades.... No ma ei tea. Kes nendest härgadest ikka ostab endale korraliku auto hinna maksva, full-suspension, karbonist twenty-nineri selleks, et seda kilomeetrite kaupa kuskil võsas või jõesängis kaasa vedada või köiega kaljust üles lohistada. Ikka eeldad ju, et see asi on ikkagi mõeldud sõitmiseks.

Peale seda "rattaetappi" jõudsime aga teise assistant areasse, kus ootas ees ka teine kohustuslik neljatunnine peatus. Mis tähendab, et sai taas kord telgis magada. Kuna kell 6 pidime olema alast lahkunud, jäi koos rataste pakkimisega, söömisega, riiete vahetuse, telgi püstitamise ja maha võtmisega ja muude asjatamistega uneaega umbes 2 tunni jagu. Aga kuna sel korral oli telgis imelikult külm, siis rohkem väga ei tahtnudki. Enne magama minekut teatas, aga Reigo, et tal puudub igasugune motivatsioon niiöelda joone all võisteldes edasi minna. Niisiis tuli Sveniga kahekesi jätkata. Kuna me tahtsime kohutavalt teada, et mida huvitavat üks MM-i rada veel pakkuda võib, siis ei tekkinud meil küll kordagi mõtet, et aitab. Kella kuue ajal, hommikuses pimeduses, nagu ikka assistant areas, uut kaardipakki võtma minnes selgus, et kahekesi ei tohigi turvalisuse huvides rajale minna. Et seal ei olnud parasjagu ka kedagi, kellega kopereeruda, tuli välja mõelda mingi muu variant. Asi läks aga palju lihtsamalt, kui me lootsime. Tsekkisime ennast lihtsalt alast välja ja tegime näo, nagu meid oleks täitsa õige arv ja pimedas ei saanud keegi aru ka, et me tegelikult oleme kahekesi. Lootsime, et äkki enne järgmist ala või alas õnnestub mõne sama kiire võistkonnaga kopereeruda. See tähendab siis liikuda nendega silmsides.

Õige pea, vammuste vähendamise peatust tegevast Rootsi naiskonnast möödudes, väitsid nood, et samuti kahekesi jäänud sakslaste võistkond, keda eelnevalt ka mõnel korral kohanud olime, oli meid sarnase eesmärgiga vahetusalas taga otsinud. Kahju, et ei trehvanud. Lootsime, et ehk nad siis liiguvad natuke eespool ja vahetusalas, kust algab kanjoneering, saame koos edasi minna. Tegelikkuses aga sakslased kahekesi ei jätkanud. Samas aga kuni kõige viimase vahetusalani ei takistanud ükski korraldaja meil ka kahekesi liikumast, nii et mingeid probleeme selles osas polnud. Teekond kanjoneeringu alguspunkti oli lühike, aga otse loomulikult mägine. Noh, tuli võtta üks tõus ja üks laskumine. Esimene punkt oli mahajäätud külas minega Amen. Võite ise arvata, miks külal selline nimi oli. Veel umbes kilomeeter laskumist ja olimegi kanjoneeringu alguses. Väljas oli vahepeal ka ilusti valgeks läinud, nii et tõotas tulla väga ägedaid vaateid pakkuv etapp.

Kalipsod ja ronimisvööd selga ajanud, hakkasime veidi aega peale Ducati naiskonda, kes vahepealse riiete vähendamise peatuse ajal meist uuesti möödusid, liikuma. Kalipsosid selga ajades, teatas kohtunik, et vesi on ainult umbes 15 kraadi, nii et võiks kalipsole kooriku ka peale tõmmata. Noh, kui kuskilt kose alt laskuda, siis sadavat muidu pähe. Väitsime talle küll, et meil Eestis on 15 kraadi jumala normaalne suvine suplemistemperatuur, aga peale ei mäletagi enam kui mitme päeva pikkust võistlemist tõenäoliselt hakkab kiiremini külm. Kuna mul oli pikkade varrukatega kalipso, siis seekord jätsin kooriku siiski peale tõmbamata. Aga kanjoneeringu etapp ise oli muidugi vägagi lahe. Liikusime mööda kohati 4-5 meetri laiust ja kohati mööda 20-30 cm laiust kanjonit järjest allapoole. Kõrgematesse või siis järsematesse kohtadesse olid paigaldatud köied, kus me siis jugade ja koskede all, pidime laskuma. Hüppamisest soovitati hoiduda, ja üleüldse soovitati vett võimalusel vältida, kuna märjana olid need kaljud sigalibedad. Ja seda nad kahtlemata ka olid. Paar korda õnnestus ikka jalad alt ära kaotada. Kiivrist oli seekord ikka kasu ka. Sedakorda toimus kogu tegevus siis punakat tooni kaljude vahel. Samas kui eelnevatel päevadel olime liikunid valdavalt mööda valgeid, halle ja musti.

Õige pea, pikematel laskumistel jõudsime järele ka naiskonnale, kelle kapten uuris, kas me kuskil omale kohvi ka tegime. Minu "ei" vastuse peale teatas ta, et jube uni on ja õudsalt tahaks kohvi juua. Ausalt öeldes ei oleks isegi ühest heast hommikukohvist ära öelnud. Natuke peale seda vestlust, kusagil poole kanjoni peal oli järsku üks kohtunik telklaagris. Minu küsimuse peale, et mis nüüd saama hakkab, küsis ta, et kas meile kohvi meeldib. Saanud jaatava vastuse, valati topsid sooja kohvi täis :). Ausalt, see on vist kõige parem hommikukohvi, mida ma kunagi saanud olen. Peale seda mõnusat kulinaarset elamust oli jäänud veel umbes pool kanjonist minna. Ikka samamoodi, vahel köite abil, vahel ilma, allapoole laskudes ja supeldes.

Kanjoneeringu lõpp-punktis pidime veidi ülespoole ronima ning selle etapi ilusaks lõppakordiks oli vägagi muljetavaldav laskumine. Mööda köit esialgu 30 meetrit ja siis kohe järele umbes 100 meetrit. Viimane oli konkurentsitult ka kõige kõrgem laskumine, mida me kunagi teinud olime. Dünaamiline köis venis ikka päris korralikult. Enne meid oskas aga üks Rootsi naistest, kuskil pikema laskumise keskel, enda prussiku nii korralikult ümber köie kinni tõmmata, et tema päästeaktsioon võttis päris korralikult aega. Samas kiiret meil väga ei olnud. Aga seal üleval tuule käes olles hakkas märjas kalipsos lihtsalt külm. Tegime ka ise kusagil poole laskumise peal väikese peatuse, et fotokaga paar klõpsu teha. Peale kanjoneeringut ja laskumist ootas veel umbes viiekilomeetsine etapp mööda jõeäärt, et jõuda kajakietapi alguspunkti.

Ees ootas umbes 50 kilomeetri pikkune aerutamine. Olles korduvalt kogenud juba korraldajate raja tegemise eripärasid, ja arvestades, et kasutatavad kajakid on parajad plastmassist sit-on-top kamakad, eeldasime et kajakietapi läbimine võiks aega võtta äkki umbes 10 tunni ringis. Noh olenevalt sellest kui palju tassima peab. Ja selles, et kõvasti tassima peab, me üldse ei kahelnudki. Kogemused olid sellised, noh. Aga otse loomulikult me jälle eksisime. Meie suureks üllatuseks oli jõgi täitsa sõidetav, Prantsusmaa mõistes muidugi. Alustuseks pidime lahendama ära ühe korraldajate poolse jama. Nimelt olid nad jätnud meile päästevesti toomata. Õnneks saime aga umkeelsete korraldajatega peagi käte ja jalgade abil ühisele keelele ning sain enda kasutusse mingi eriti tugeva aerutamise maailmameistri vesti. Loeti ainult sõnad peale, et seda vesti pärast jumala eest kellegi vale inimese kätte ei annaks.

Peale seda väikest sündmust ja loomulikult kehakinnitamist ladusime oma asjad kajakki, tõmbasime rihmaga kinni ja lohistasime kogu selle kaadervärgi vette. Kohe oli näha, et jõgi vahutab päris korralikult. Alguses, kui eelmisel aastal saadud Tšehhi kärestikuaerutamise võtted veel korralikult meelde polnud tulnud, tundsime ennast vägagi ebakindlalt. Ootasime kogu aeg, millal me jõuame umbes neljandikule distantsile, kus antud jõgi suubub teise, lootuses, et seal on ehk aeglasem vool. Ja ühes kiiremas kurvis, kus vool meid ilusti negatiivse kaljuga kaldasse vedas saime ka väikese supluse tehtud. See karastav elamus tõi aga vanad sõiduvõtted kusagilt mälusopist meie teadvusesse tagasi ning kiirevoolulisel jõel sõitmine hakkas juba päris hästi välja tulema. Nüüd olid lootused pigem selle peal, et jõgi jumala eest aeglasemaks ei läheks. Selgus, et tegelikult on selle plastikust kamaka ümber ajamine ikkagi väga keeruline protseduur, eriti kui aer õigel ajal ka õigele poole vette panna. Ja meile hakkas juba tunduma, et meil tuleb see sõitmine hiiglama hästi välja. Eriti võrreldes meiega samal ajal jõel olnud paatkondadega. Noh, tõenäoliselt, kui mingi kajakitehnika guru oleks seda asja vaadanud, siis ta näeks seda asja oma vaatevinklist, aga me liikusime vähemalt kiiremini ja erinevalt teistest, ümber me seda asja rohkem ajada ei suutnud. Ja ausalt öeldes muutus see etapp järjest nauditavamaks.

Ilmnedes, et jõgi on mõnusalt kiirevooluline ja tassima paati eriti ei pea, nägime, et oletatud 10 tunni abil on etapp võimalik läbida mingi 6 tunniga, mis tähendas seda, et enamiku etapist saime sõita koguni valges. Et kuuma ja päikselise ilmaga seoses, olime kajakietapil loobunud kalipso selga panemisest, tuli tee peal teha üks peatus ja seda siiski teha. Kuivõrd vesi oli külm ja seda pidevalt igast suunast pritsis, siis läks ilma kalipsota olemine päris jahedaks.  Paar tundi enne etapi lõppu läks väljas aga pimedaks ja siis tuli kasutusele võtta hoopis teistsugused sõiduvõtted. Esialgu tundus lambiga sõitmine päris imelik. Ei olnud võimalik aru saada, kuskohas on madalamad kohad ja kus sügavamad. Õige pea aga saime sellegi tehnika kätte. Ja seda koguni nii profilt, et meie taha kogunes päris mitmest paatkonnast kogunev rivi, kes sõitis täpselt nii järgi, nagu meie ees tegime. Nii et kui meie istusime oma mingi vea tõttu kuskil vahepeal põhja peal kinni, siis istus kogu see rivi kinni täpselt samas kohas.

Tehnika ise nägi siis välja niisugune, et mina, eesistujana "lugesin" oma lambiga jõge. Noh seda, kustpoolt vool läheb, et õiges kohas sõita. Ja karjusin Svenile kogu aja "vasak", "parem" ja "otse". Karjusin seetõttu, et läbi vee kohina ei olnud rääkimist lihtsalt kuulda. Ja Sven siis tagant tüüris meid filigraanselt läbi kõikide kärestike. Noh, eks paari koha peal läks ikka veidi nihu, aga, nagu juba öeldud, läks seal sama nihu ka kõigil neil, kes meie selja taga uhmerdasid. See eesistuja roll omakorda tähendas ka seda, et ma pidin ees kogu selle aja hirmsat moodi tõmbama, nii et juba tükk maad enne lõppu olid õlad aeru üleval hoidmisest päris väsinud. Kella kümne-üheteistkümne vahel, õhtul jõudsime aga järgmisse vahetusalasse kohale, kus meie suureks rõõmuks ja üllatuseks olid muude lõkke ääres olesklejate vahel ka paar tuttavat nägu - Elo ja Rain. Nende vastusest, meie küsimusele, mis nad seal teevad, tuli välja, et võistkonna taanlastest osa ei ole liikumiskiiruse poolest just kõige teravam ja neil käib seal pigem ekspeditsioon, kui võistlus. Ometi hakkasid nad õige pea edasi liikuma ja loovutasid meile oma kohad lõkke ääres, kus me saime oma läbimärgasi riideid kuivatada ning nautida oivalist isesoojenevat toitu, seekord lihapallide ja kartuli näol.

Järgmine etapp oli taaskord selline, kus ei tohtinud ennast absoluutselt häirida lasta väikesest kilometraazist. Nimelt läbisime seda kuuekilomeetrist etappi natuke alla seitsme tunni. Ehk siis vähem kui üks kilomeeter tunnis. Vahetusalast lahkudes küsis luba ennast meie külge haakida üks kolmeliikmeline võistkond, kes oli kuskilt unustanud kaasa võtta oma kaardid. See muidugi on päris huvitav variant, kuna kajakietapp, kust nad eelnevalt just olid tulnud oli täpselt sama kaardi peal. Aga OK. Üllatuslikult kadusid nad vaatamata kaardi puudumisele aga kohe silmist ja läksidki oma teed. Etapi algus ise oli jällegi üks karmimaid. Taas tuli üles ronida püstloodis nõlvast. Seekord toimus see ülesminek täielikus võpsikus. Aeg ajalt oli ka veidi helgemaid momente, aga üldiselt tuli ennast mööda rohututte vaikselt ülespoole vinnata. Lisaks jäi tee peale veel piirkondi, mis olid kaetud mingite okkaliste taimedega nii et korduvalt sain endal käest okkaid välja tirida, kuna kinni võetav oks osutus okastaimeks. Lisaks muutus auguliseks ka seljas olnud koorikjope. Ühel hetkel jäin sinna tihedasse okastaime võsasse täiesti kinni. Välja saamise tehnika nägi välja umbes niisugune, et ronid mööda peenikest puutüve paar meetrit ülespoole ja siis kallutad koos tüvega ennast alla, umbes meetri jagu edasi eelmisest kohast. Ja nii palju kordi järjest.

Ühel hetkel õnnestus meil siiski tee peale välja jõuda ja seal tuli liikumine juba palju paremini välja. Peale esimest punkti linnakesse jõudes kohtasime taas kord Elo ja Raini tiimi, kes väitsid, et olid jälle kuskil metsa vahel maganud. Aga etapp ise läks aina huvitavamaks. Suures osas ilma teedeta etapi järgmiseks katsumuseks oli üllatuslikult kanjoneering. Võrreldes eelmise, ametliku kanjoneeringu etapiga, oli erinevuseks see, et see tuli väikese üllatusena, kulges altpoolt ülespoole, oli keset ööd ja ujumisosad külmas vees tuli teha ilma kalipsota. Huvitav mis nüüd sellest ohtlikkuse jutust sai :). Kui me ükskord nende ujumislõikude lõppedes punkti jõudsime, siis oli nii kuradi külm, et kaarti ei saanud vappuvate käte vahel lugeda. Õnneks olid kotis veel kuivaks jäänud fliis ja koorikjope, nii et natuke sai see olukord leevendust. Samas kaardi järgi tundus järgmine punktivahe kohe samamoodi jätkuvat. Et aga meile nendest ujumisetappidest, keset ööd, juba aitas, otsustasin teha veidi otsema variandi mööda hirmjärsku nõlva.

Kõik läks väga hästi. Kõrguse võtmine ja enda mäe küljes kinni hoidmine andsid peale suplusi vähemalt mõnusasti sooja. Liikusime täpselt sealt, kust olin planeerinud, kuni ühel hetkel oli olukord, kus üles vaadates oli kalju, alla vaadates oli kalju, ette vaadates oli kalju jne. Sentimeetrine vääratus oleks tähendanud väikest vabalangemist. Mitte et sellest ühiskonnale väga suur kahju oleks sündinud, aga otsustasime siiski tuldud teed pidi natuke tagasi minna ja etapi veidi teistmoodi lahendada. Kaldenurk sellest oluliselt ei muutunud, aga vähemalt vabalangemise asemel oleks vääratuse korral, enne alla jõudmist, olnud paar kokkupuutepunkti nõlvaga. Niisiis tuli jällegi ennast mööda rohututte ja oksakesi tasapisi ülespoole vinnata. Paar korda ikka mõni mätas jalge alt kadus, aga üldiselt olime jällegi oma liikumises edukad. Etapi lõpuosa kulges juba mööda matkarada. Kirsiks tordi peal oli vahetusala ise, mis asus väga looduskaunis kohas ja hommikul kella kaheksa paiku sinna jõudes saime koos päikesekiirte nautimisega pista suhu ka esimesed teeäärse puu otsas kasvavad viinamarjad. Oi kui magusad need olid. Neid ei olnud seal küll palju ja nad olid kole pisikesed, aga asi seegi. Tekkis lootus, et edasise raja käigus võib sarnaseid kogemusi veel tulla. Silme ette kerkis taas see Sveni unes nähtud arbuusipõld.

Vahetusala kõrval seisis ka tuttav, Eesti registreerimisnumbriga matkabuss. Meie support crew oli kasvanud juba neljaliikmeliseks. Järgneva rattaetapi esimesse punkti jõudmiseks oli aega antud minimaalselt 10 tundi. See tähendas siis et, kõik kes sinna varem jõudsid, pidid seal ootama, kuni 10 tundi täis saab. Ilmselt seetõttu, et eespool olevad võistkonnad ikka varem lõpetaksid, kui need, kes seal vahetusalas cut-offi jäid. Neid, kes seal cut-offi ei jäänud oli kokku 15 võistkonda. Väidetavalt pidi muidu järgmisse punkti sõit aega võtma umbes 5 tundi. Seetõttu uimerdasime oma uimerdamised ära, sõime kõhu täis, tsekkisime ennast välja ja otsustasime teha enne liikuma hakkamist kahetunnise unepausi. Mul õnnestus magada 1 tund - palav hakkas. Uuesti rattakingi jalga pannes ilmnes, et jalad on vahepeal kahtlaselt tüsedaks muutunud. Rattakingad ei tahtnud hästi pealt kinni mahtuda. Õnneks see muutus peale natukest aega väntamist.

Kuna tegu oli suhteliselt pika minekuga joonistasin omale järgmise etapi kaardile. See tähendas kohe alustuseks jälle loomulikult üsna muljetavaldava tõusu võtmist 600 pealt 1700 peale. Mitmed tiimid lahendasid selle etapi altpoolt minnes. Olles poole tõusu peal, vandusin ennast, et kuidas kuradi moodi ma ise seda varianti ei näinud ja nüüd siin tundide kaupa tõusu võtame. Hiljem kaarte uurides selgus, et nägin küll, aga esimese kaardi jupikesel, mis mul sel hetkel ette ei olnud keeratud, oli see variant keelatud, ehk siis punaste ristikestega maha tõmmatud. See ristikeste ja kohtunike juhtnööride teema oli üleüldse kahtlane teema. Kord nendest justkui peeti kinni ja kord mitte. No ei tea.

Kui oma 1100 meetrise tõusuga lõpuks ühele poole saime algas otse loomulikult taas laskumine. Mida allapoole jõudsime ja majad juba tee äärde tekkima hakkasid, seda rohkem hakkasid silmad viinamarja puid otsima. Kuskil õunapuu all vissi nosides teatas Sven, et viinamarju kasvatatakse hoopiski 800-st meetrist allpool, kuna üleval pool olevat päike liiga intensiivne. Kiire pilk altimeetrile näitas, et paarsada meetrit on veel minna. Mis seal siis ikka, jälle sadulasse ja tuld. Kusagil allpool 800-t meetrit, tuul kõrvus vihisedes, allapoole sööstes, seal see järsku oligi. Terve rivi viinamarju, otse tee ääres, suured kah veel. Pidurdus oli nii kiire, et Sven oleks äärepealt mulle tagant sisse sõitnud. Aga ega üle nelja viie kobara korraga sisse läinudki. Head olid nad küll. No see on nagu poest ostetud hollandi tomatite ja oma kasvuhoones kasvanud tomatite vahe.

Peale viinamarja peatust ja järgmist linnakest algas taas tõus. Sedakorda siis 400 meetri pealt 1500-le. Sellest 850 meetrini sõites ja edasi, üllatus-üllatus, ratast käekõrval vedades. Vedamisetapiga algas ka see osa, kus tuli jälle lambid pähe panna - väljas läks pimedas. Üsna pea oli selge ka see, et kontrollaega jõudmiseks me rattaetapi punkte küll läbida ei jõua. Pilk etapi kaartidele näitas, et kui sõita üldse kannatab, siis väga tihti tuleb seda teha singlitel. Seetõttu hakkasime kohe üles jõudes pilku vahemere poole suunama ja otsima kohta, kust kõige mõistlikumalt saaks viimasesse vahetusalasse jõuda. Enda arvates leidsime päris mõistliku variandi. Ülevalt mägedest allatulekuga tekkis kaks põhilist probleemi. Esimene neist kandis nime uni ja teine külm. Jah, ma tean küll, et klassikute väitel on tegu ainult emotsioonidega, aga ütleme siis nii, et me ei suutnud oma emotsioone väga vaos hoida :). Väntama jälle eriti ei pidanud, istusime lihtsalt sadulas ja veeresime allapoole.

Huvitav oli see, et olgugi, et kell oli alla tulema hakates reede õhtul kuskil poole kaheteistkümne ringis, aga teele jäävates linnakestes ei olnud liikumas ainsatki hingelist. Tee ääres vedelesid tänavakohvikute tühjad lauad ja kõik oli nagu välja surnud. Ja seda põhimõtteliselt kuni Monaconi välja. Igal-juhul olles esirehvi lõunapoole keeranud veeresime väikeste riietumispeatustega järjest allapoole. Panime pähe ja kaela buffe juurde, selga sooja pesu, fliisi, koorikud. Lõpuks oli seljas nii palju riideid, nagu tuleksime me otse suusatamast, aga ikkagi oli külm. Võiks ju arvata, et külm ajab vähemalt une pealt ära, aga ei. Pidevalt avastasin ennast pidurdamast viimasel sekundil, enne serpentiini kurvist välja sõitu. Nüüd tegime juba peatusi, et virvendama hakanud pilt taas sirgeks saada. Mingit abi ei olnud kaasas olnud guaranast, Shlehast ega millestki muust. Guarana vast mingi pool minutit aitas, ei enamat. Kui organism tahab ikka magada, siis tahab ta magada. Vahemeri oli kaardi järgi juba päris lähedal, aga kuidagi ei tahtnud väljas soojemaks minna. Räägitakse, et siin olla soojad ööd...

Ühele probleemile leidus mõne aja pärast aga lahendus. Laskumine asendus ühel hetkel tõusuga - viimase tõsisema tõusuga, ja sellega seoses oli üsna varsti kadunud ka külmaprobleem. Veel veidi ja üritasime leevendada ka teist probleemi, seda va une oma. Peale seda, kui tee äärest haaratud viinamarja kobarast oli ükshaaval süües ka viimane viinamari otsa saanud ja sellega seoses aju jälle une peale mõtlema hakkas, otsustasime, et teeme ühe 15 minutit. Miski ime läbi õnnestus mul, erinevalt Svenist, isegi kella kuulda ja sõitmist jätkates tuli tunnistada, et vähemalt minul tõmbas olemise mõnusamaks küll. Svenil veel vist nii hea ei olnud. Seevastu hakkasime sihtpunktile juba päris lähedale jõudma. Ühtegi hingelist küll kuskil veel ei liikunud, aga tänavate äärde tekkisid Monaco numbrimärkidega autod. Kui üks käimasolev aiapidu välja arvata, siis mingit elu me seal kuskil ei täheldanudki. Okei, paar autot vist ikka tuli ka seal mingi linna vahel vastu.

Alles siis kui jõudsime nii kaugele, et mäeveerelt Monaco tuled paistma hakkasid, tõdesime, et vähemalt seal käib korralik elu. Linnavahel toimus korralik tulede liikumine ja sama võib öelda sealse lahe kohta, mis oli täis edevamaid ja natuke veel edevamaid jahte ja kaatreid, kus nii mõnegi peal oli näha ka liikumist. Vähemalt tulede järgi otsustades. Muidu tundus vahemeri sile nagu plekk. Veel mõnda aega tagasi väljas olnud karge, mägine õhk asendus vahemereäärse, tüüpilise, magusa jasmiiniaroomiga. Mida rohkem me seal linnavahel seda ninasõõrmetesse tõmbasime, seda rohkem see meeldima hakkas. Finiši lõhn. Peale väikest seiklust linna vahel jõudsime ka viimasesse vahetusalasse, kus kohtunikud autos magasid. Loomulikult ajasime nad üles ja hakkasime rattaid kastidesse panema, et võimalikult kiirelt kahele viimasele lühietapile suunduda. Aga korraldajatel oli meile varuks veel üks väike üllatus. Olles siiralt imestunud selle üle, kuidas me sinna kahekesi saime, teatati, et selleks, et vahemerele, viimasele kajakietapile saada, tuleb ära oodata veel mõni võistkond, kuna kahekesi meid turvalisuse huvides sinna ei lasta. Põhimõtteliselt arusaadav, ehkki etapp oli kalda ääres, imelühike ja meri peegelsile. Igatahes leppisime me kohaliku kohtunikuga kokku, et kui mõni võistkond tuleb, siis ajagu ta meid üles. Arutasime omavahel, et see oleks küll lahe, kui see tiim, kes esimesena tuleb, oleks Elo ja Raini oma.

Viskasime telgipõhja peale ennast siruli tegime väikese uinaku. Umbes kahe tunni pärast ärataski meid korraldaja, küsimusega, et üks tiim hakkab juba ära minema, kas soovite ka minna, või ootate järgmist. Hea tüüp, muidugi tahtsime minna, miks ta meid varem ei äratanud. Väljas oli vahepeal juba valgeks läinud. Ülikiirelt panime oma tavaari kokku, kotid selga ja hakkasime koos Tsehhi Adidas Terrex tiimiga linnaplaani järgi mere äärde liikuma. Samal ajal olid vahetusalasse jõudnud juba ka Elo ja Rain. Napilt läks. Otsustasime siiski koos Terrexiga minema liikuda. Nende jäsemed ei olnud ka enam kõige teravamas seisukorras, aga kõik neljakesi olid rivis. Naisliige ütles, et peale Sloveenia 50h võistlust oli see talle üldse alles teiseks võistluseks. Kapten kurtis samamoodi ratta tassimise üle.

Mööda kitsaid linnatänavaid ja valdavalt treppe liikusime vaikselt alla ranna poole, kus ootasid meid kajakid. Nüüd oli jäänud veel vaid viimane 40 minutit aerutamist mööda siledat ja selget vahemerd. Monaco laht oli endiselt täis eiteamitmemiljonilisi ujuvvahendeid ja kalda ääres paistis veel rohkemate miljonite eest villasid. Tere tulemast! Meile oli aga kõigest sellest täiesti ükskõik, sest finiš oli nii lähedal. 37 minutit aerutamist ja olimegi finišis, Roquebrune-Cap-Martin'i linna rannas. Mõnus! Koos esimese kahetunnise rattasõiduga stardipaika läks aega 172 ja pool tundi.

Tulemused.

Nüüd võis alustada logelemisega, aga mitte kauaks. Alustuseks nautisime korraldajate pakutud õlut ja suupisteid. Siis ajasin mööda linna meie support crew'd taga. Seejärel kohe kiire pesu. Asjade kokkupakkimine võttis üüratu aja, aga selle pidime ka ära tegema. Loomulikult kohustuslik veinipoe külastus. Ja enne pidu saime isegi tunnikese magada ja teha väikese supluse vahemeres, sest ilm oli jube palav. Siis juba pidu. Pidu oli kindlasti lahe, aga jube unine. Õnneks pakuti normaalses koguses süüa. Aga video näitamise ajal hakkas pea juba rinnale vajuma. Nii et tuli minna autosse, kus sohvrid juba rooli taga ootasid, et saaks kodumaa poole ajama panna. Ja kes ütles, et ma sõitvas autos magada ei saa? Mitte mingit probleemi ei olnud. Olete kunagi käinud Euroopas autoga reisimas, nii et Itaaliat ja Poolat nagu ei olekski olemas, olgugi, et te neist läbi sõitsite. Mina nüüd olen.

Aga igal juhul õnnestus minul, erinevalt näiteks Svenist, Elost ja Mannist suhteliselt normaalsete jalgadega see asi lõpetada. Mingeid olulisi ville ei täheldanud ja paistetus hakkas ka juba teisel päeval ära minema. Peale võistlust umbes nädal-poolteist läks peamiselt süües ja magades. Absoluutselt mitte mingit probleemi ei olnud kogu aeg süüa. Ja üheksa ajal õhtul magama minna. 

Mida siis kokkuvõtteks öelda.
MM rada on ikka raske - sigaraske. (kuuldavasti oli tegemist ühe raskeima MM rajaga üldse).
Ratta tassimine on nõme!
Ettevalmistusega võib üldjoontes rahule jääda.
Kahekesi lõpetada ei ole ikka päris see.
Kaarditöö minu puhul - jama.
Ratta tassimine on nõme! 
Võistkonna liikmetele suur tänu! Teiega läheks alati luurele.
Varustus - enam-vähem, ehkki finantsid panevad omad piirid.
Peale neljandat ööpäeva ei ole vahet, kas võistlus kestab kuus, kaheksa või kümme päeva.
Saime väga palju kogemusi, mida järgmistel kordadel kindlasti teistmoodi teha. (Ehkki pikki võistlusi on juba läbitud justkui omajagu).
Kas ma juba ütlesin, et ratta tassimine on nõme?

Eriti suured tänud:
Erki & Marge
Urmas & Laidi
Minn & Mountain Loghome OÜ
Indrek & Spetselektroodi AS
Mart & Sparta spordiklubi
Randy
Maku
Ja otse loomulikult kõik ülejäänud pöidlahoidjad, toetajad, sõbrad, tuttavad
PS! vabandust, kui kellegi ära unustasin.


Järgmise niisuguse mastaabiga projektiga läheb nüüd natuke aega.