Pühapäev, 18. märts 2012

Isostar XT Talverogain - Saku

Väikese sportliku vormi testina otsustasime osa võtta ka Isostar XT talverogainist. Seekord mõnusalt kodu lähedal, Sakus. Võistkonnas koos Sveni ja Makuga. Taktika oli niisugune, nagu ikka - alguses täiega minema, poole raja peal hoogu juurde ja lõpus on lõpuspurt. Väikeste logistiliste vangerduste tulemusena jõudsime võistluskeskusse umbes 40 minutit enne starti. Keegi pärast õhtul mainis, et Silveri sõnul oled juba ette kaotanud, kui tund enne starti kohal ei ole. Sinna see võit siis läks :). Igal juhul oli meil aega piisavalt, nii et enne starti jõudis juba vaikselt jahegi hakata.

Otsustasime alustuseks läbida mõned punktid Saku küla vahel. Et mitte kohe metsa jälgi tallama minna. Alustasime nr. 22 punktiga ning seejärel kohustuslik punkt 31 Minni kontori peaukse juures. Siis liikusime esimesse viiesesse punkti nr 56. 56-ndas otsustasime, et rohkem küla vahelt kaheseid ei nopi ning keerasime nina põhjasuunas. 58. punktis saime poseerida Maarele, kes seekord oli rajal Twister Female ihufotograafina. Kuna Maku on vähemalt sama ilus, kui enamik rajal olnud naised, siis saime ka pildi peale. 38-ndast keerasid paljud otse 57. poole. Meie liikusime otse üle põllu 46-ndasse. Eespool liikus üks võistkond, kelles Maku tundis juba kaugelt ära Tomi.

39- nda punktiga oli kaks varianti, kas minna kohe suuremat teed pidi itta ja punkti juures läbida lühike lõik läbi metsa, või minna otse mööda sihte. Otsustasime esimese variandi kasuks, kuna tee tundus paremini joostavaks. See oli aga vale otsus, kuna punkt asus veidi vale sihi peal. Lõikasime metsast läbi, täpselt punkti sihile. Kontrollisin, et isegi tiik oli sihi ääres olemas. Minnes mööda sihti edasi punkti poole, punkti aga ei paistnud. Olime juba võrdlemisi kaugele tulnud ning asi kiskus kahtlaseks. Sven jooksis veidi edasi ning leidis mingi diagonaalselt ristuva kraavi. Arvas, et äkki oleme järgmise sihi peal. Jooksime siis läbi metsa läänepoolsele sihile ja punkt paistis juba kaugelt. Lage tundus küll kahtlaselt lähedal, aga kuna need lagedad võisid seal kaardil olla nagu jumal juhatab, siis arvas Sven, et küllap sattusime ikka teel liialt hoogu ja jooksime järgmisele sihile. OK, eeldades, et punkt oli õige sihi peal, keerasime järgmisest vastu tulnud sihist vasakule, et minna järgmise parempöördega 30. punktile peale. Kuna punkti aga kraavi ristis ei paistnud tuli välja, et eelmine punkt oli ikkagi vale koha peal ja seetõttu saime ka selle punktiga tünga. Igal juhul olime selles punktis esimesed. Näha olid vaid rajameistri suusajäljed.

Järgmise, 37-nda punktini liikusime mööda kraave, sest seal oli tunduvalt kiirem liikuda, kui lumes sumbata. Suurel kiirusel lendasid mööda Erkki ja Alar. Õudne, kus vajutati ikka gaasi. Järgmine ala oli meile tuttav juba veebruarukuisest räätsatrennist -28 kraadiga. Liikusime peaaegu Sveni koduni välja. 44-57-55 olid mõnusalt väärtuslikud punktid. Ainsa tõsisema vea tegime 59-ndasse punkti minekuga. Tahtsime minna mööda Pääsküla jõest allapoole jäävat, ida-lääne suunalist kraavi 55-st rabani ja sealt mööda rada punkti, aga loode-kagu suunaline kraav, mis jõkke suubus oli lahti ja nii lai, et sealt ei olnud võimalik kuidagi ilma ujumata üle saada. Kuna me Pirita Openi taliujumise festivalil seda ala harjutamas ei käinud, siis tuli joosta ringi. Piisavalt suur lisa ajakulu, aga midagi polnud teha.

Otsustasime katsetada üle jõe minemist 59-ndast otse põhja minevat rada pidi. Seal on igasugu matkaradu ning lootsime, et äkki on keegi mingi purde tekitanud. Tundus, et enne meid oli sealt läinud vaid üks tiim, aga see oli jõe ääres ringi pööranud, kuna mingit purret ei olnud ja jää tundus nõrk olevat. Proovisime järele, veidi nagu ragises, aga saime kõik ilusti üle. Vedas. Sellegi poolest oli meil aga ajaga juba päris kriitiline. Otsustasime võtta kiirelt kaks viiest punkti, 54 ja 53 ning siis üle Tallinn-Saku maantee minna. Heigo oleks äärepealt joogipunktiga juba ajama pannud, aga saime siiski viimasel hetkel veel joogi kätte. Tagasitee möödus peamiselt kella vaadates ja arvutades. 34-43-52-25 tulid hästi vastu. Tundus, et nibin-nabin võiks isegi aega jõuda. Kuna 51 oli nii lähedal ja andis palju punkte, otsustasime selle ka ära võtta, kuna vähem kui viieminutilise hilinemise korral oleksime ikka plussis. 42 ja 33 olid juba tagasiteel.

Mida enam 33 punkti poole jooksime, seda enam sai selgeks, et aega me enam ei jõua. Teoreetiliselt oleks Tiidrek Nurmega sama staadioni 3000 meetri aega näidates olnud võimalik 33-ndast õigeks ajaks finišisse jõuda, aga niisuguseid mehi meist ei olnud. Hilinesime koguni veidi üle kümne minuti ja 11 miinuspunkti oli tõsiasi. Sellegi poolest on heameel tõdeda, et joosta oli täitsa mõnus ja korraliku treeningu saime kätte. Erkki ja Alari võit oli väga veenev, nii et respect! Nendest valikutest, mis mina näinud olen oli kõige parem valik tehtud Elol, kes suutis minu arvates planeerida vägagi õige liikumistrajektoori. Seda näitas ka Saavutatud tulemus. Twisteri lippu hoidis kõrgel seekord Twister Female, kes saavutas naistiimide seas teise resultaadi.

Peale õhtust, umbes kaheksat saunaskäiku on täna jalad, nagu uued, ning lasin kergel sörgil Saue vahel väikse lõdvestava treeningugi peale. Mõnus!

Tulemused.

Reede, 16. märts 2012

Kisub Pakrite poole

WAR jäi seekord ära! Või tegelikult lükati see edasi maikuusse. Aga mis WAR see siis enam on, rohkem nagu SAR. Aga see selleks.

Kuidagi on niimoodi läinud, et viimasel ajal tõmbab pidevalt Pakrite poole. Alles veebruaris see oli, kui käisime Twister ARWC tiimi ühistreeningu raames Pakri saartel kolamas. Vaevalt kolme nädala pärast tuli Heiti sünnipäeva puhul ette võtta sama teekond, aga seekord siiski suuskadel. Esialgu oli plaan minna Paldiskist, aga kuna mina laitsin pikema avaveeujumise etapi tõttu selle mõtte maha, või siis vähemalt soovitasin eelmisel päeval Pirita Openil natuke sooja teha, siis tegi peakorraldaja plaani ringi ja startisime hoopis Kurksest. Aga esialgu ei olnud sealgi teab mis optimistlik pilt. Kurkse ja Väike-Pakri vahel, kust eelmisel korral rahulikult üle jalutasime, oli suuremat sorti lahvandus. Kirti, kes jooksusammul meie suusastarti vaatama tuli ei riskinud igal juhul jää peale minna. No mis seal siis ikka, mõtlesime, et kui saartele ei saa, siis suusatame niisama mööda kaldaäärt. Minu ainukeseks probleemiks sel juhul tundus olevalt asjaolu, et olin ühena kahest inimesest väikese kulbiga suusakeppidega.

Meie õnneks selgus aga, et Suur-Pakrile sai vägagi edukalt suuskadega sõita. Veel enam, jää oli täpselt nii sile ja kaetud piisava lumekihiga, et põhimõtteliselt suusatasime kui kilomeetri laiusel ideaalsel suusarajal. Oma osa mängis seegi, et ilm oli kogu päeva meeldivalt päikesepaisteline ja paraja temperatuuriga. Õnneks tegime eelmise korraga vastupidise ringi. Kui eelmisel korral käisime ringi peale kogu Väike-Pakrile ja Suur-Pakri keskosast keerasime nina kohe Lõuna suunas, siis seekord tegime täpselt vastupidi. Enne jala saarele panekut tegime Suur-Pakri ääres, jääl väikese libisemisvõistluse, mille Ahto pika edumaaga kinni pani. Õnneks mulgi polnud suusad kõige kehvemad, ehkki määrimisele väga rõhku ei pannud. Seejärel liikusime alustuseks juba vana tuttava, Suur-Pakri kiriku juurde. Fotograaf ja ühtlasi ka sünnipäevalaps, Heiti, tegi mõned pildid ning jätkasime juba saare läänekülje suunas. Eesmärk oli leida Heiti poolt kaardile märgitud suured pommiaugud.

Peale mõningaid pildistamise pause jõudsime aga kunagiste militaarehitistega hoovi, kust olevalt varjendi katuselt paistis hästi kätte saare loodetipus olev torn. Nii et võtsime suuna hoopiski sinna. Alustuseks sain oma suusakepi rihma puruks surutud, nii et edaspidi pidin suusakeppi tugevamalt käes hoidma. Peale kadakavõsast põtrade magamistuba tuli läbida ka looduslik kivilihv, mille sünnipäevalaps ainsana veatult tegi. Torni juures oli lund juba päris vähe ja olemine juba päris kevadine. Õige aeg oli suusaninad kahe saare vahelise silla suunas keerata ning üks väike lõunapaus teha. Alustuseks tegime aga võidu kahe kohaliku põdraga. Jõudsime neile peaaegu juba kandadele, aga seejärel otsustasime ikkagi oma suunda veidi korrigeerida ning kokkulepitud lõunasöögi asupaika minna.

Pirukad maitsesid, nagu alati õues, suurepäraselt ning peagi saime meeldivalt täis kõhuga juba Väike-Pakri poole suunduda. Enne seda aga tegime meie ARWC võistkonna kohustusliku pildi traktori kastis, mille nimi oli Mann :). Väike-Pakri teekond jäi seekord lühikeseks, aga läbisime ainsate saarte püsielanike hoovi, kus mees meil lahkelt oma valdusi läbida lubas. Tuleb öelda, et mehe saunast avanes küll suurepärane vaade kahe Pakri vahelisele lahele. Tagasitee Pakritelt Kurksesse oli aga eriti mõnus, kuna tuul oli tagant. Niimoodi suure hooga mööda kilomeetri laiust suusarada oli väga mõnus päikesepaistelisel merejääl liuelda.

Peaaegu nädal hiljem, ehk Sveni sünnipäeval, tõmbas miski jälle Pakrite suunas. Õnneks või kahjuks tõmme seekord väga tugev ei olnud, nii et alustasime oma retke seekord Paldiskist ja kulgesime Laagri poole. Kuna minu üsna sirgjoonelisi mõtteavaldusi rattasõidu vastumeelsuse kohta keegi kuulda ei võtnud, tuli vahemaa läbida nö kevadet kuulutades ehk jalgrattaga. Kuna mul olid naelkummid Erki ja Marge garaažis ning Erki ja Marge ei viitsinud omal ka kumme vahetada, olime kõik peale Sveni tavaliste rehvidega. Esialgu ei olnud vahet midagi. Kui aga pöörasime tuulegeneraatorite juurest väiksema kruusatee peale, oli olukord teine. Tempo langes hetkega ja nii mõnigi kord tuli jalg maha panna või halvimal juhul muudki kehaosad. Ilm oli samuti meeldivalt null kraadi ümber ja vihmasajune.

Minu õnneks asendus klaasjas tee varsti hoopis lumise rööbastega variandiga. Minu õnneks selle pärast, et see kiilasjää mulle eriti ei istunud, aga rööbastes läks pikapeale sõitmine päris huvitavaks. Kui ilusti ja hooga sõita, sai enamasti läbi, vaid vahetevahel tuli jalaga korra toetada. Mere äärse panga peal tegime ka väikese lõunapeatuse koos maitsvate pirukatega. Edasi jätkasime peagi aga asfalti mööda. Rattahooaja avamise auks vajutasime vahelduseks ka vähe kõvemini pedaale ja kiirusenumbrid näitasid kohati juba 30 km/h. Niimoodi jõudsime varsti, näost täpilised, nagu Pipi Pikksukk, Laulasmaale, kus tegime tenniseväljakute äärses Receti baaris pisikese peatuse. Sven lasi sauna kaugjuhtimissüsteemil nuppu vajutada ning seejärel kihutasime Keila-Joa suunas.

Igaks juhuks keerasime korra sisse ka Keila-Joa joa juurse, aga peale jää seal suurt midagi seekord näha ei olnud. Väiksema liiksule huvides keerasime otseteele, Keila-Joalt Vääna suunas. Svenil tuli sellel lõigul juba töö maitse suhu, kuna naelkummidega ei olnud veeremine päris sama ergas, kui meie tavarehvidega. Enne Keila-Tallinna vahelisele maanteele jõudmist tegime veel bussijaamas väikese teejoomise peatuse. Millegi pärast jäi aga viimasest peatusest niisugune külm sisse, et kui lõpuks Sveni juurde jõudsime, olid sõrmed/varbad juba päris kanged. Õnneks lahendas vahepeal kuumaks läinud saun selle probleemi kiirelt ja saime olukorra taas kontrolli alla.

Ei oska öelda, millal järgmine kord jälle Pakrite poole tõmbab, aga sel nädalavahetusel hakkab võistlushooaeg. Seekord Sakus, Isostar XT talverogainiga.