teisipäev, 29. jaanuar 2013

Suusaorienteerumise EMV - Pannjärve

Ja saigi EMV-l suusaorienteerumises käidud. Oma "tase" sellel spordialal on nüüd väljaselgitatud ning üks uisusuusk vähem. Nagu juba eelnevalt mainitud sai, siis millegi pärast sai oma nimi sellele võistlusele üles antud. Ei oskagi öelda miks. Õigemini oskan küll, aga ei ütle. Igal juhul tehtud-mõeldud :). Paul lubas mulle klubi kaardialuse kaasa võtta, suusad valmistasin ise ette ja kogenud suusaorienteerumishuntidelt pressisin välja mõned vihjed, kuidas seda spordiala harrastatakse. Ja nii see minek kätte jõudiski.

Laupäeva hommikupoolikul Pannjärvele jõudes oli hunnik sportlasi juba suuskadega soojendusalas. Tehti niisuguseid liigutusi, et hirm tuli peale. Kontrollisin kohe järgi, kas ma sattusin ikka õigesse kohta, või on tegemist mingisuguse suusavõistluse stardiga. Selgus, et asi on ikka õige ja suusaorienteerujad peavadki tippsuusatajate moodi liigutusi tegema. Suurest kurvastusest võtsin ühe saiakese ja hommikukohvi. Kuna minu start oli suhteliselt hilja võrreldes meie auto seltskonnaga, siis aega oli piisavalt. Täiesti iseseisvalt õnnestus rinnale kinnitada ka suusaorienteerumiseks vajalik kaardialus. Väga ebameeldiv ei tundunudki, täiesti samasugune, nagu mu ratta kaardialus. Hüppasin ja kargasin ning tundus, et on ka parajalt kõvasti kinni, et mitte sõidu ajal üles-alla liikuma hakata.

Kui aeg sinnamaani jõudis, et minu start juba suhteliselt lähedale oli jõudnud, panin suusad jalga ja üritasin ka soojendusalas oma kõige stiilipuhtamaid uisuliigutusi teha. Oma arust tuli lõpp hästi välja. Äkki pettis mõne äragi veel. Soojendusalas avastasin, et ümber käe käiva kompassi, mille ma plaanisin rajale kaasa võtta, olin ikkagi autosse jätnud. Aga kuna nii Randy, kui ka Liisu väitsid enne, et põhimõtteliselt ei ole suusaorienteerumisel kompassi vaja, kui ma just päris ära ei kavatse eksida, siis mõtlesin, et olgu pealegi, ei hakka uuesti autosse ka minema. Ehkki suhteliselt ebakindel tunne on ilma kompassita orienteerumisrajale minna, isegi kui tegu on suusaorienteerumisega.

Igal juhul minut enne stardiaega võtsin järgneva soorituse kaardi. Ees ootas 2,9 kilomeetrit suusaorienteerumist. Sain nibin-nabin kaardi alusele asetatud ja uuritud veidi esimese etapi valikut, kui juba kõlasidki stardipiiksud. Lõpuks rajale saada oli päris mõnus ja suusk libises ka väga normaalselt. Ainult et harjumuspäraselt 1:50 000 mõõtkavaga kaardilt minna üle 1:5 000-le on mõnevõrra ootamatu. Eriti kui selle kaardi peal tuleb liikuda suuskadel, mis võrreldes jooksmisega on üle kahe korra kiirem liikumisviis. Nii oligi, et kogu raja alguseosa jäin ma reageerimisega veidi hiljaks. Ja reageerida tuleb suusaorienteerumises kiiresti. Pidevalt läheb mingi tee vasakule või paremale.

Nii oligi, et olles esimesse punkti minnes juba mõned sekundid ristmikul "mõelnud", tuli minut minu järel startinud sportlane juba punkti, kui mina sealt järgmise poole startisin. Ei mina aru saa, mismoodi nad seda asja nii kiiresti teevad. Järgnevatel etappidel võtsin hoo veidi rahulikumaks ja asi hakkas juba sujuma. Kuni enne viiendat punkti järve peale lõiget tegema minnes tegin hoopis juurdelõike. Väidetavalt maksis see tühine "lõige" mulle umbes 4 minutit. Ja see oli nüüd ka see koht, kus oleks vaja olnud kompassi, mis samal ajal rahulikult autos kotis vedeles. Edasi jälle veidi rahulikumalt kulgedes olukord stabiliseerus, kui tihedas radadevõrgus mööda suusatanud klubikaaslane Kaarel minu ees vale punkti võttis. Veidi aega läks, enne kui ma aru sain, et ta ei kavatsegi õiget punkti võtta, aga öelda talle seda enam ei jõudnud. Natuke endaga aru pidades, liikusin väikese viivituse järel ise õige punkti poole ja siis oli juba järg lõpuspurdi käes.

Kui võitja kulutas raja läbimisele 12 minutit millegagi, siis minu aeg oli sellest täpselt kaks korda pikem. Ja selline "suurepärane" sooritus tagas otse loomulikult ka vastava koha finišiprotokollis. Seekord oli selleks siis kolmas koht. Tagantpoolt vaadates.

Tulemused.
Etapiajad.

Enne järgmise päeva tavarajaks valmistumist oli aga vaja veel läbida Jõhvi kontserdimajas rahva siseorienteerumisrada, mis vaatamata meie rahulikule kõnnitempole ei olnudki teab mis lihtne ülesanne. Õnneks sattus meie võistkonnas olema ka tippsportlane Jete, kes sõrmeviibutuse peale lippas kerge jalaga esimeselt korruselt kolmandale punkti võtma.

Eriti hästi läks meil seekord ööbimiskoha valikuga. Tänu Heigo tutvustele idapoolsetes regioonides, saime peaaegu ilma rahata öö veeta üsna mõnusas ja hubases Motovilla puhkemajas.

Suuremad ootused minu suusaorienteerumise debüütvõistlusel olid seotud pühapäevase tavaraja võistlusega. Ei, ärge saage valesti aru, mingit kohta ma sinna taga ajama ei läinud. Lihtsalt kuna distants oli selline mõistlikuma pikkusega, siis oli lootust, et saab vahepeal suusatada ka ja ei pea kogu aeg ainult reageerima. Ja sellega seonduvalt ehk ei saa liidrite käest ära kahekordse ajaga. Pealegi mõtlesin seekord seda suusatamise asja natuke rahulikumalt võtta, et oleks aega ikka kaarti ka vaadata.

Algus oligi täiesti talutav. Natukene sattusin segadusse teise punkti piirkonnas, ühe sealkandis asunud vale KP tõttu, aga midagi hullu ei olnud. Avastasin, et metsa vahel täiesti ilma jäljeta on ka täiesti talutav liikuda. Ka pisikese kulbiga suusakepiga. Vaatamata sellele, et leedukas Ambrazas mind natuke enne neljandat punkti kahe minutiga kätte sai, ei osanud endale midagi eriti olulist küll ette heita.


Kuni ühtäkki, suuremalt suusarajalt, enne viiendat punkti väikesele kurvilisele laskumisele keerates, jäi jalg saanijälje kõrval, lume all oleva kuuseoksa taha kinni. Selle peale leidsin ennast loomulikult kõhuli lumest. Olles jalad sõlmest lahti harutanud ja ennast uuesti jalgade peale saanud, plaanisin edasi punkti poole liikuma hakata. Suusk tundus jalas aga eriti imelik ja eriti minu liigutamisele alluda ei tahtnud. Kerge visuaalse kontrolli tulemusena sain teada, mis täpselt Atomicu suusa sees on. Nimelt oli klamber nii kõvasti suusa peal kinni, et olles hoo pealt oksa taha kinni jäänud andis järele suusk ise. Otsisin lume seest üles ka osa oma klambrit ja kakerdasin uuesti laiema suusaraja peale, et teha kindlaks oma võimalused võistlust jätkata. Üsna pea selgus, et kui just ühe jala peal ei viitsi suusatada, siis ei ole erilist mõtet lolli mängida. Niisiis üritasingi vaikselt võistluskeskusse tagasi manööverdada.

Niimoodi, mitte just eriti optimistlikult, lõppeski minu debüüt suusaorienteerumine. Vaatamata sellele ei ole mul suusaorienteerumise, kui spordiala vastu mitte midagi. Ja hea meelega läheksin reaktsioonikiiruse arendamiseks uuesti rajale. Nii et kui keegi tahab hea hinnaga ära anda niisugused uisusuusad, mida ei ole kahju suusaorienteerumisel kasutada ja mis ikkagi suuski meenutavad, siis olete lahkesti palutud omapoolseid pakkumisi esitama. Oma keldris paiknevate Visu Fiibrite peale ma eriti loota ei julge.

Tulemused.

neljapäev, 24. jaanuar 2013

Pimesuusatamine

Pimesuusatamine on üks äraütlemata tore asi, nagu ma siin varemgi korduvalt maininud olen. Nüüd, kui suurem osa sõpradest on Äkäslompolost suusalaagrist tagasi ning sellel spordialal nii umbes kaks korda tugevamad kui mina, oli aeg taaskord jätkata eelmise aasta lõpul alustatud pimesuusatamise traditsiooniga. Et seekordne pimesuusatamise programm sisaldas ka ühe uue sauna testimist pealinna kandis, siis oli kohaks valitud seekord Keila suusarada.

Rada oli Keilas, nagu ikka hea. Ehkki osaliselt valgustatud raja ning osaliselt suure rahvahulga tõttu, ei ole siinne pimesuusatamine ikka see, mis ta muidu on. Olin seekord korralikult valmistunud. Alustuseks tegin Toko esindaja, Risto määrdekastid erinevatest produktidest tunduvalt kergemaks. Sellest tulenevalt omakorda valmistasin oma klassikasuusad korralikult ette. Liimipulga tüüpi Toko pidamismäärdeid on tõepoolest väga mõnus kasutada. Et aga eelnevas kirjavahetuses oli sõidustiili valik jäänud lahtiseks, viskasin pardale ka uisusuusad, et sõidustiili üle otsustada kohapeal. Nii juhtuski, et vastavalt demokraatlikule korrale sõitis enamik pimesuusatajaid hoopistükis uisku - kaasa arvatud mina.

Meeldiva üllatusena selgus, et Keila 7,5 kilomeetri pikkusest rajast oli vahepeal saanud tõepoolest 7,5 kilomeetri pikkune rada. Võiks isegi öelda et 7,6. Peale kolme ringi pidevat kurvivõtmist, oligi aeg suunduda pimesuusatamise vastutusrikkama poole juurde ja testida ära eelpoolmainitud saun. Tuleb tunnistada, et osutus täiesti eeskujulikuks. Eriti korralik oli ka sinna juurde kuuluv catering programm ja äärmiselt hariv loeng Kuzmini siklist ja Dolomitenlauf suusamaratonist.

Aga kui juba suuremaks ettevalmistuseks läks, siis sai täna valmis ka minu hardcore suusamäärimispukk, mille ma hommikul esimese asjana Eesti esikeevitaja juurest peale korjasin. Et selline enneolematu võimalus juba tekkis, siis kasutasin juhust ja valmistasin õhtul ette oma uisusuusad nädalavahetuse tarbeks. Nimelt mingis meeltesegadushoos panin ennast kirja nädalavahetusel toimuvale EMV-le suusaorienteerumises. Nimetatud üritust võib lugeda minu debüüdiks selles distsipliinis, kui välja arvata üks umbes 1993. aastal toimunud märkeorienteerumine Holstre-Polli radadel, kus ma kaart taskus läbisin enda jaoks slaalominõlvu meenutavatel radadel umbes 1,5 kilomeetrit ja nägin ühte punkti. Viimase torkasin ma otse loomulikult samuti valesse kohta. Aga aeg on edasi läinud ja loodame, et seekord õnnestub mul sellel alal veidi mõistlikum resultaat saavutada.

Ja kui aega üle jääb, siis võib vaadata ka hetkel Poolas käivaid Euroopa seiklusspordi meistrivõistlusi, kus peaaegu Eesti võistkond, vendade Eessaartega eesotsas, hoiab peale avapäeva trekkingut liidripositsiooni. Siit väike video otse rajalt http://www.youtube.com/watch?v=ONfTx-2iWaw.

pühapäev, 20. jaanuar 2013

Liugle, liugle libe suusk

Erki neljapäevaõhtune telefonikõne päädis kokkuleppega, minna nädalavahetuseks Aegviitu, põhiliselt loomulikult suusatama. Mõeldud-tehtud! Reede õhtul seal me siis "maandusimegi". Laupäevahommikune pilguheit termomeetrile üllatas -28 külmakraadiga. No mis seal siis ikka, tegime pikema hommikusöögi ja "triikisime" uisusuusad üle ohtratele miinuskraadidele mõeldud parafiiniga. Kuna me, erinevalt mõnest tuntud suusamehest, teadsime, et parafiin tuleb enne suusatama minemist maha ka kraapida ja ka sikkel juhtus käepärast olema, siis saime veel aega kulutada sikeldamise pealegi. Veidi peale ühteteist, nii umbes kahekümne miinuskraadi juures, otsustasime Erkiga siiski suusad jalgade otsa kinnitada ja minema kihutada.

Otsus oli loomulikult õige ja mõnusalt libiseva sammuga, mööda värsket ja peaaegu inimtühja suusarada Kõrvemaa poole tuhiseda oli sulaselge rõõm. Kõrvemaa-Aegviidu-Valgehobusemäe suusarajad on kahtlemata Põhja-Eesti kõige paremad. Eriti meeldib mulle see, et saab sõita normaalse pikkusega ringi, mitte ei pea mõnekilomeetrisel ringil tiirutama. Peale ühte rahulikku joogipeatust hakkaski varsti Kõrvemaa keskus lähenema. Keskus oli täis numbrisärkidega inimesi, kes hiljem osutusid suusakooli õpilasteks. Me-suitsu-ei-teegi mütsiga Paavo Raudsepp oli enamiku neist platsile üles rivistanud ning selgitas suusatamise algtõdesid. Meie aga pikemalt kuulama ei jäänud, ehkki mingiteks tehnikagurudeks me ennast tegelikult just ei pea. Aga ilm oli selleks liiga ilus, et mitte niisama suusatada ja ennast platsi peal inimmassis juhendada lasta. Äkki mõni teine kord.

Võtsime suuna tagasi Aegviidu peale, kus otsustasime lastega koju jäänud Marge ka suusatama lasta ning ise, peale väikest supisöömist, põnnidega seiklusrajale ja kelgutama minna. Aeg möödus kiirelt ning juba oli taas aeg üks toekam õhtueine võtta. Peale seda nägi programm ette õhtust jalgsimatka kohalikul loodusrajal. Juba 100 meetri läbimise järel väsimust kurtma hakanud lapsed unustasid väsimuse niipea, kui küla vahelt metsa jõudsime ning oli vaja uusi infotahvleid otsida ja sealt uut infot kokku veerida. Pealampidega 100 aasta taguses turbarabas käimine oli päris huvitav.

Pühapäeva hommik oli külmakraadide poolest juba märgatavalt leebem. Suhteliselt ideaalilähedased 7 miinuskraadi tegid suusasõidu eriliselt nauditavaks. Oma osa mängis muidugi ka Erki naabrimees, kes oli taas suusarajad masinaga üle käinud ja need olid täiesti suurepärases sõidukorras. Seekord otsustasin mina klassikasuuskade kasuks. Tõmbasin mõned kihid pidamist alla ja minek. Seekord valisime suuna Valgehobusemäe poole. Ehkki ma arvasin, et Erkil ja Margel läheb uisusuuskadega minuga samas tempos sõitmine igavaks, suutsid nad enamuse rajast siiski hoo madala hoida ja minuga koos rahulikult kulgeda. Vaid Valgehobusemäe rajale jõudes tegid nad veidi pikemad paunad viiekilomeetrisel ringil, et natuke sporti ka ikka teha. Minule uuesti järgi kihutamine oli vähemalt Erkil küll stange korralikult niiskeks tõmmanud.

Klassika suusatajaid oli rajal seekord päris muljetavaldav kogus. Valmistuvad vist Tartu maratoniks. Aga oli ka väga hea ilm selles tehnikas liikumiseks. Ka minul pidasid suusad kuni lõpuni päris eeskujulikult. Mida ei saa öelda minuga enam-vähem koos Valgehobusemäelt sõitma hakanud seltskonna kohta, kes liikus minust küll veidi kiiremini, aga pidid tegema rajal peatuse pidamise lisamiseks. Kokkuvõttes võib öelda, et mõnusamat suusailma on väga keeruline ette kujutada (isegi minu kujutlusvõime juures). Kui ma oleks viitsinud termose kotiga kaasa võtta, siis sõidaksin tõenäoliselt siiamaani.

esmaspäev, 14. jaanuar 2013

Winter Xdream 2013 - Ebavere

Mingil hetkel internetiavarusi mööda ringi kolades avastasin ennast mõttelt, et põhimõtteliselt võiks ka sel aastal Winter Xdreamist osa võtta. Aga kuna millegipärast on mul endiselt seda tüüpi organisatoorsete tegevuste vastu hetkel kergemakujuline allergia, siis ei tahtnud ma eriti initsiatiivi võtta ja kedagi omale tiimikaaslaseks kauplema hakata. Niisiis lasin asjadel omasoodu areneda, kuni nädal tagasi Valgehobusemäe keskuses suusatamas käies kohtasin riietusruumis Raivot, kes tuletas meelde, et Xdream on juba nädala pärast ning tegi ettepaneku osaleda, kaasates näiteks klubikaaslase Ilmari. Andsin mõista oma valmidusest osaleda ja jäi jutt, et võtame sel teemal ühendust. Seoses eelpool mainitud allergiaga mina aga omapoolseid samme ei astunud ja sama ei teinud mingil põhjusel, kuni registreerimisaja lõpuni ka Raivo.

Võistlusnädala neljapäeva hommikul kella 10 paiku EBS-i kohvikus hommikukohvi nautides helises aga telefon. Toru teises otsas oli Elo, kes pikema sissejuhatuseta tegi ettepaneku Ebavere metsades natuke sporti teha. Umbes sama lühikese sissejuhatuseta andsin ka vastavasisulise "jah" sõna. Peale nõusoleku andmist selgus, et olen sattunud võistlema üsna tituleeritud tiimikaaslastega. Lisaks mitmekordsele orienteerumise Eesti meistrile ja suurte kogemustega seiklejale Elole oli võistkonnas veel eelmise aasta seiklusspordi World Series Soome etapi - Endurance Quest'i võitjavõistkonnast Tommi Putkuri. Olles ülekaalukalt tiimi kõige vähem tituleeritud, aga selle eest kaugelt kõige rohkem neljandaid kohti saanud liige, võttis jalust veidi nõrgaks küll. Kohe andis võistkonna kapten, Elo ka karmi käsu mitte üle treenida. Sellest tulenevalt jätsin kõik edasised nädala treeningplaanis olnud treeningud tegemata ja keskendusin teoreetilise materjali omandamisele. Viimast tegin osalt ka seetõttu, et teine telefonist kõlanud käsk nägi ette minu tavapärasest võistlusstrateegiast loobumist. Ehk siis maakeeli lahtiseletatuna ei tohtinud olla loll ja tugev. Pidime olema hoopis kiired ja targad ... No eks näis.

Viimane kontrollkõne enne võistlust andis kinnituse, et uiske, suuski, jalgrattaid, kanuukäru ega muid sarnaseid abivahendeid me seekord kasutama ei hakka. Aimasin seda muidugi juba ette, aga tark oli ikkagi sellised asjad üle täpsustada, eriti kuna äsja on olnud aastavahetus, mille jooksul igasugused inimesed eriti totraid uue aasta lubadusi kipuvad jagama. Niisiis, olles võistluseelsel õhtul profülaktika mõttes manustanud 2 pudelit puhast b-vitamiini ja loobunud sportlastele hästi tuntud anaboolsetest steroididest, olin eelolevaks võistluseks igati eeskujulikult valmis.

Kui ma võistlushommikul Arthuri kindlakäelisel juhtimisel võistluskeskusse saabusin oli Elo juba muretsema hakanud. Ehkki selleks mingit põhjust loomulikult ei olnud. Peale mõningat ringijalutamist tõmbasime ketsipaelad kinni, paigaldasime numbri nähtavale kohale ja sisenesime stardialasse, kus palju sõpru-tuttavaid juba ees ootasid. Eriti rõõmsal ilmel tervitasid Winter Xdreami nägusad debütandid traadivabrikust, kes võistluseelsel võistkonnakoosolekul ühise autfiti osas olid otsustanud peasponsori logodega puhvaikade kasuks. Noh mitte võib-olla päris nii hea valik, kui nende blogi taustavärv, aga asi seegi :).

Olles mõne minutiga raja planeerinud ja veel kümmekond minutit niisama juttu puhunud kõlaski kõmakas, mis tähendas, et võis rajale tormata. Raja esimene osa nägi meil, nagu ka enamikel eeldatavalt kiirematel võistkondadel, ette kohalikku suusarada mööda silkamist. Tugevamad poisid näitasid kohe võimu, aga muidu liikus võistlejaterivi ühtlase rongina võistluse ainsa lisaülesande suunas. Lisaülesanne paistis olevat mingisugusel politsei väljaõppealal, kus iga võistkonna liige pidi võtma ühe punkti. Minul õnnestus omale krahmata viltuses metallist konteineris asuv punkt, mille ma peale teist Endurance Questi võitjavõistkonna liiget, Heikkit, ka edukalt kätte sain.

Edasine võistlus läks mõnusa tempoga kulgedes ja rahulikult oma rajavalikut ellu viies. Rajavaliku tegime sarnase enamike esikümnes lõpetanud võistkondadega, mis oli ka igati õige. Kuid hilisemas arutelus erinevate võistkondade liikmetega selgus, et tehti ka sootuks erilisi rajavalikuid. No tugevad võivad endale muidugi kõike lubada. Mõnusale jooksutempole vahelduseks kummitas millegi pärast peas Deep Purple'i muusikapala When a blind man cries. Raja kõige kaugemas punktis, nr 59 tegime ka paariminutilise joogipausi, mille käigus kallasime joogipudelisse ümber Tommi joogikotis olnud spordijoogi.

Jätkus taas rahulik sörk, nüüd juba võistluskeskuse suunas, kuni joogipunktini, kus oli taas põhjust väike peatus teha ning sooja spordijoogiga ennast kosutada. Peale joogipunkti aga tuli imekspandava avaldusega välja Elo, kui oli valmis vabatahtlikult kasutama kaasasolevat vedamiskummi. Punkt punkti haaval lähenesime finišile, kuni otsustasin natuke enne viimast punkti Elole väikese ergutava vingerpussi mängida ja teatasin, et ees paistavad Timo ja Lauri Silla seljad. Peale hetkelist üllatust tunnistasin Elole, et olin siiski nalja teinud. Ent mõne sekundi pärast, kui Elo oma kullipilguga asja üle vaatas, selgus, et mu väike süütu nali osutus hoopistükis tõeks. Olles ka Tommile selle uudise teatavaks teinud tegime katse veisi eespool olevad koondislased kinni püüda. Vaatamata Elo kurtmistele kange tagareie ja 20 aastat suurema vanuse üle, konkurentidega võrreldes (millest mina eriti aru ei saa, sest 20 aastat rohkem vanust tähendab Elo puhul ju ka 20 aastat rohkem treenimist), lootsime natuke siiski rivaalide väsimuse peale.

Ehkki õige pea oli selge, et oma 200 meetrit jääb siiski seekord puudu, tegime ometi korraliku lõpuspurdi ja olime oma sooritusega igati rahul. Võistlusjärgsel mahalugemusel selgus aga ootamatult, et konkurente tabas märkimisel väike ebaõnn ja nii õnnestus meil seekord segavõistkondade arvestuses võit koju tuua. Jah, niimoodi konkurente võita ei ole küll ehk nii magus, kui vahetus konkurentsis, õlg õla kõrval tirides, aga olles sarnast ebaõnne Xdreamil isegi kogenud ja lugematul hulgal neljandaid kohti kogunud, oli võidu üle ometi päris hea meel. Ja kui tõele näkku vaadata ning treeningtunde kokku lugeda, siis tegelikult oleks Eesti orienteerumiskoondise liidrite võistkond pidanud meid võitma mitte kahesaja meetri vaid vähemalt kahe kilomeetriga.

Tõsisemaks võistluseks läks aga alles peale finišit. Kuna ma ei olnud piisavalt taibukas, et oma kott enne starti Elo autosse ümber tõsta, siis tuli natuke üle pooleteise tunni niisketes riietes ja jalanõudes oodata, et pääseda ligi kuivadele riietele ja võistlusjärgsele b-vitamiini doosile. Aga selle eest oli pooleteise tunni möödudes võimalik nautida Xdreamil ainulaadset kuuma sauna, mis oli, vastupidiselt korraldajate poolsele infole praktiliselt inimtühi. Ei olnud paha pühapäev!

Tulemused.
Vaheajad.

pühapäev, 6. jaanuar 2013

Üllatus

Ma pole just suurem asi ilma üle nuriseja. Ükskõik, mis seal väljas ka ei toimuks, iga ilm on millekski sobilik. Kui aknast välja vaadates täielik masendus peale tuleb, siis võib ju rahulikult kamina ees istuda ja mõnda head raamatut lugeda, ja tassi rohelist teed kõrvale juua - näiteks. Aga sellegi poolest oli natuke kahju, et juba novembris maha sadanud lumi nüüd paari vihmase päeva tõttu suhteliselt ära sulanud on.

Eelneva tõttu ei suutnudki ma täielikult uskuda, kuulates sõprade kirjeldusi ning kaevates internetis, et Kõrvemaa-Aegviidu-Jäneda-Valgehomusemäe rajad on täiesti suusatatavad. Sellegi poolest leppisime Sveniga pühapäevaks kokku suusatamise algusega Valgehobusemäe keskusest. Mõtlesin, et kuna Sveni vabatehnika suusad on oluliselt uuemad, kui minu omad ning ta on nõus sinna juba teist päeva järjest suusatama sõitma, ei saa suusaradade olukord ju kõige hullem olla.

Hommikul suuski harjates ja aknast välja vaadates ei tundunud olukord just kõige roosilisem, aga vähemalt olid miinuskraadid. Sõitma hakates situatsioon eriti ei muutunud Jüri kandis olid osad põllud täiesti mustad, teised aga jällegi rohelised. Aga mida lähemal Valgehobusemäele, seda talvisemaks akna taga muutus. Kohale jõudes tuli nentida, et keskus nägi täitsa talvine välja. Suuskadel rahvast täitsa arvestatav hulk, lisaks laste suusatrennid ja puha. Tõeline üllatus tabas aga hoopis suusatama hakates. Nimelt olid Valgehobusemäe suusarajad täiesti ideaalses korras. Ilusti rajamasinaga hommikul üle käidud ja vaid mõned suusajäljed peal. Täiesti uskumatu.

Sarnane olukord Valgehobusemäe keskusega valitses ka Kõrvemaa suurel - 65 km ringil, aga seda kuni Presidendi rajani. Edasi, nii Jäneda, kui ka Aegviidu suunal oli olukord nutusem. Eriti karm oli see Nälijärve lõigul. Aga sellest hoolimata sain ikkagi võimsa üllatuse osaliseks, et rajad on mitte lihtsalt suusatatavad, aga kohati lausa superhead on. 35 kilomeetrit tuli nagu lennates. Nüüd ei tundu enam isegi mitte väga ebaloogiline, et feisspukist leitud info Nõmme-Harku raja sõitetavuse kohta on tõene. Ja tänane suusatamise planeering oli superhea. Rajal oli kaasas täpselt õige kogus teed ning peale sauna tagasi sõites jõudsime kohale täpselt Tour de Ski ajaks. Ideaalne!

teisipäev, 1. jaanuar 2013

Tere, 2013!

Suurte rahvamasside tungival nõudmisel sündis otsus, et sellel aastal muudan natuke blogipidamise stiili. Näis kuidas välja kukub... Seda võib võtta kui omamoodi blogiinimeste uue aasta lubadust või midagi seesugust. Loodetavasti saavad ka Heiti ja Maare sellest innustust ja apdeidivad oma blogis selle Venemaa hosteli pildi, nii et teised inimesed julgevad ka arvutid lahti teha.

Osa jõuludest ja aastavahetuse aeg möödusid sel korral valdavalt suusatades. Mõnus! Üks sõbralik pererahvas Arula külast mainis mingi ürituse käigus kogemata, et on võimalus suusatama minna. Otse loomulikult ei saanud niisugust asja endale lasta mitut korda öelda ja sealt kõik alguse saigi. Natuke kahju on küll sellest, et ilmataadi tõttu oli mõistlikum enamik suusasõite läbi viia vabatehnikas suusatades. Klassika tahaks ju ka ikka lõpuks selgeks saada. Sellegi poolest õnnestus ühel päeval ette võtta 41,5 kilomeetri pikkune suusatamine ka klassikalises stiilis, mööda Tartu Maratoni ja Kekkose radasid. Ütleme nii, et kui suusad peavad, siis on see tehnika isegi suhteliselt mõnus liikumisviis. Ehkki klassikatehnika moodi see minu sõitmine vist esialgu välja ei näe.

Ülejäänud sõidud tegime vabatehnikas. Kõige parema rajaga päevaks osutus 30. detsember, kui mööda maratoni rada oli nii mõnus sõita, et peaaegu ei oleks tahtnud ära lõpetadagi. Seevastu 31. detsembril oli ilm juba plusskraadidega ja suusatamise asemel käisime sama varustust kasutades hoopis trennis.

Et suusatamisest natuke vaheldust saada ja tavalist Eesti jaanipäeva moodi päeva midagi muud teha, käisime esimesel jaanuaril hoopis jalutamas. Seiklussportlastest koosnev jalutusseltskond ei suutnud taaskord aga piiri pidada ja väiksest 45 minutilisest jalutuskäigust kujunes välja 2,5 tunnine kiirkõnnimaraton mööda ülilibedaid, klaasjaid külavaheteid. Meenutuseks siit üks väike video :).


Kogu see aastavahetuse aeg oli aga vägagi nauditav! Suured tänud Minnile, Pilvile, Liisule ja Kustile võõrustamast ja kõigile teistele asjaosalistele seltskonda pakkumast!

2013. aasta tuleb üsna muutlik ja seda kohe aasta alguses. Minu jaoks saavad aset leidvad muutused olema positiivsed ja põnevad ning ma loodan, et selliseks kujuneb kogu aasta ka teistele. HEAD UUT SEIKLUSLIKKU AASTAT!

Lõpetuseks väike muusikapala :).