Pühapäev, 11. juuli 2010

Xdreami 2. etapp Tamsalus

Väga pikalt on aega võtnud see kirjutamine, aga nüüd siis kõigepealt Xdreamist. Kuna seekord oli Paavo õnnetul kombel omale kopsupõletiku hankinud, osalesime Xdreamil koos Sirli ja Kalmeriga. Nagu juba tavaks saanud, läksin ka seekord Xdreamile sünnipäevalt. Aga kuna ma hoidsin madalat profiili ja läksin mõistlikul ajal magama, siis ei olnud sellest midagi. Tamsalu poole sõites oli ilm sellise tavalise Eesti jaanipäeva või jõululaupäeva moodi. Mõned kraadid üle nulli ja vihmasadu. Eriti ei olnud mingit soovi sellise ilmaga võistlema minna. Tegelikkuses oli aga rajal olles päris mõnus, olgugi et natuke mudasem, kui tavaliselt.

Viimasel ajal on Xdreami meestel kombeks kohe stardis meeskonnad lahku ajada. Noh ega sellise massi juures muidugi muudmoodi naljalt saagi. Mulle selline asi täitsa meeldib. Samamoodi siis ka Tamsalus. Seekord alustasime jalgsi lühikese tulipiga. Midagi keerulist ei olnud ja tiksusin vaikselt rongis, kuni esimese punktini. Punktis olid lisaks orienteerumistähisele ka suured lipud. Mõtlesin, et mis see nüüd siis lahti läheb, et punktides ka juba reklaamid hakkavad olema. Enda tulipi lõppu jõudes ootas seal ees juba mitmeid inimesi. Paistis aga, et üks tulipi haru oli teistest keerulisem, sest paljudel tiimidel oli 1 liige puudu. Meil sai kõige keerulisema osa Kalmer. Kalmer hoidis ennast targalt Randy selja taha ja nii ilusti kokkusaamispunkti tuligi. Edasi liikusime kõik koos uuesti stardi juurde, kus algas rulluisuetapp.

Kiirelt rullid jalga ja minema. Rullietapp oli seekord linnatänavatel. Kuna kohati olid tänavad natuke konarlikumad, kui näiteks Saku kergliiklusteedel ja lisaks sadas ka vihma, siis oli seekord üsna mitmeid tiime, kes otsustasid rullietapi läbida joostes. Meie seda siiski ei teinud ja veeresime mõnusalt rullidega. Mingeid probleeme punktidega ei tekkinud, ainult kole imelik oli see, et kui sõites olime kogu aeg praktiliselt üksi, siis punkti juures oli alati järjekord.

Uisu lõppedes oli taas kiire jalatsivahetus ja edasi kihutasime juba rattaga. Esimene rattaetapp oli lühike ja lõppes Porkuni järvede juures. Tegime maanteel rongi ja Kalmer avaldas õige pea soovi, et võib vajadusel vedurit mängida. Ju tal oli vist minu tempos liiga kerge. Ega ma ju mingi rattakunn ei ole ka.

Järvede juurde jõudes tuli kanda kõigepealt kaardile järvede ja saarte piirjooned, kuna olemasoleval kaardil olid ainult valgel lehel punktirõngad. Mingeid probleeme sellega ei tekkinud ja peagi saime paati. Kui kanuu on tavaliselt konkurentsitult meie kõige nõrgem koht, kus me kõvasti kohti kaotame, siis seekord oli asi vastupidine. Selgus, või õigemini oli see juba enne teada, et Kalmer on kanuuga sõitmisega pehmelt öeldes vägagi kursis. Lisaks tegime ka õnnestunud valikuid ja ei hakanud kanuusõidu asemel jooksma ja ujuma. Kuigi, jah, ujuvate saarte pealt punkte noppides sain ikka mõned tõmbed krooli teha. Ka ikstriimi ajaloo üks ohtlikumaid lisaülesandeid, õllekastide otsa ronimine, tuli meil hästi välja ja kanuu lõpuks olime sattunud juba üsna muljetavaldavasse seltskonda, võistlejaterivi suhteliselt esimeses otsas.

Kerge värin karastavatest suplustest veel sees, suundusime järgnevale lühikesele rattaetapile. Üks punkt ja ees ootas minu eeldatavasti üks lemmiketappe - reljeefikaardipeal orienteerumine. Iseenesest läks reljeefikaart päris hästi. Esimese punkti võtsin suht rahulikult ja ebalevalt, aga edasi tõmbasime suunaga väga edukalt ja punktid tulid suhteliselt hästi vastu. 57. punktiga tegime küll kerge vea, aga põhiline viga seisnes selles, et tegime reljeefikaardi ringi enamike tiimidega võrreldes teistpidi, mis tähendas seda, et keerulisemas osas me teiste tallatud lohasid eriti kasutada ei saanud ja punkti, kus asus spikriks pandud kõikide teede ja muu vajalikuga orienteerumiskaart, jõudsime alles eelviimasena, kui tagasitee kulges ainult mööda teed. Nii et siis selle valikuga kaotasime natuke aega meie konkurentidele, Elole, Makule ja Leivole. Niisiis järgnevat rattaetappi alustasime juba koos nendega.

Rattaetapp, mida nüüd läbisime, oli tulip. Tempo oli mõnus ja kõik kulges plaanide kohaselt. Mingil rattalõigul sõitis meile vastu Jürgeni tiim. Ütlesime neile küll, et nad sõidavad vales suunas, aga tegelikult hakkasin mõtlema, et nad vaatasid kaardi järgi punkti koha ära ja sõitsid otse sinna, mis tähendas, et hoopis meie panime vales suunas. Ei hakanud kohe enda plaane ümber tegema ja jätkasime mööda tulipirada punkti poole. Kui punktist tuli hunnik esimese otsa tiime, Heitiga eesotsas, taas 180 kraadi meile vastu, oli otsus kindel. Punktis võtsin samuti kaardi välja ja järgmisse vahetusalasse sõitsime tulipilehe asemel hoopis kaardi järgi.

Vahetusalas oli lisaülesanne, kus tuli määrata 6 puu liigid mingite vettinud klotside järgi. Kuna minu jaoks olid need kõik täpselt ühesugused, soovitasin panna täitsa umbes ja minna kiiresti jooksma 250 meetrisi trahviringe. Sirli ja Kalmer aga leidsid endas vähe kõvemad dendroloogi geenid ja üritasid mingeid puuliike siiski kindlaks määrata. Selle tulemusena saime kuuest puust tervelt ühe pihta ja pidime jooksma 5 trahviringi. Karistus kantud, tuli minna joonorienteerumise rajale. No see oli selle etapi pärl. Põhimõtteliselt oleks ka see etapp pidanud olema minu jaoks pigem eelis, aga tegelikkus kujunes ikka päris teistsuguseks. Algus kulges isegi päris normaalselt. Ei hakanud b-raja poolt ettetallatud valesid lohasid jälgima ja läksin oma varianti. Esimesse punkti jõudsime kadudeta. Samal ajal olid seal ka tunduvalt varem rajale läinud Medisofti mehed. Siis läks aga asi käest ära. Ei saanud enam aru, mis mägi, org, nina, või orvand kuskil on, kogu värk ujus täpselt samamoodi. Paika sain ennast uuesti raiesmiku serval metsa ääres. Metsas oli aga kõik selge ja klappis, ainult et punkt, mis vastu tuli, oli juba järgmine. Mis tähendas seda, et üks punkt oli vahele jäänud. Mis siis ikka, tagurpidi tagasi. Läbi ussi .... leidsime kuidagi ka õige punkti ja läksime uuesti metsa. Taas metsas kõik klappis ja probleeme polnud. Aga nii kui metsast uuesti raiesmikule jõudsime, valgusid kõik mäed ja lohud ühtlaselt laiali, ja enam aru ei saanud, mis toimub. Panime seal edasi-tagasi piisavalt kaua aega, nii et Maku-Leivo-Elo ja veel mitmed meestiimid meist uuesti mööda said. Noh palju viga, aga lõppkokkuvõttes ei olnudki positsioon kõige hullem, natuke peale kümmet.

Järgnes jälle lühike rattaetapp eelviimasesse lisaülesandesse, milleks oli laskumine pimedasse viljakuivatustünni, kust tuli keskelt veel punkt võtta. Üle pika aja oli tegemist väga laheda ülesandega. Kui tavaliselt on Xdreami ronimine nii ülejulgestatud, et võib rahulikult käed lahti köit pidi alla sõita, siis seekord pidi ikka ise laskuma. Alguse võtsin rahulikult, et punktist mööda ei paneks. Lõpu sai tulla juba mõnuga. Peale laskumist oli jäänud veel 1 punkt ja viimane lisaülesanne, milleks oli läbida esimese eraldietapi KP, kus oli Nike lipp. Kuna minu olin esimesel etapil imestanud, et miks punktis reklaamid olid, olin täiesti kindel, et tegu on minu punktiga. Kuna ma aga praktiliselt kunagi ei süvene, ka tänaval kõndides reklaamide, plakatite, bännerite sisusse, siis küsisin igaks juhuks Sirli ja Kalmeri käest üle, ega nande punktis mingeid lippe polnud. Kalmer ütles, et polnud ja Sirli ütles, et temal oli Swedbank. No selge, järelikult oli ikkagi minu reklaam Nike oma. Niisiis tõmbasime sinna. Ja läkski õnneks. Veel viimased sajad meetrid ja olimegi finišis. Ja mis veelgi üllatuslikum, segade kolmanda kohaga. AGA .....

Kõige tähtsam etapp oli ju veel olemata. Korraldajad tegid vahepeal kiire exceli, kus selgus, et olin jätnud võtmata maailma ohtlikuima lisaülesande alguspunkti, mille tulemusena saime kerge 45 minutit trahvi ja Riho, Reigo, Marianni järel tavapärase neljanda positsiooni :o)

Tulemused.
Alade vaheajad.
SI-ajad.