Kolmapäev, 22. september 2010

XT-seiklus Läsnas

Kus nüüd läks võistlusgraafik tihedaks. Juba nädal peale öist Xdreami oli XT-seikluse finaaletapp Läsnas. Võistluskeskusesse kohale jõudes saime Makuga konkurentidelt juba õnnesoove sarja üldvõidu puhul, kuigi võistlus polnud veel pealegi hakanud. Me ise veel nii enesekindlad ei olnud. Hoidsime vähe madalamat profiili ja üritasime mitte enne starti kuumarabandust saada. Temperatuur oli kuumim, mis ma kunagi üldse mingil võistlusel taluma olen pidanud. Peale võistlusi kellade pealt andmeid võrreldes olid keskmised temperatuurid kõigil sinna kuhugi 35 soojakraadi kanti. Keegi sai rajal miinimumiks 32, aga see oli väidetavalt ujumisetapil.

Stardipaugu kõlades oli seekord lisaülesanne tähelepanu peale. Mille me sujuvalt loomulikult mättasse panime, nagu õnneks ka enamus teisi võistlejaid. Seejärel tuiskas kogu armee rajale. Planeerisime omale võimetekohase ringi, nii et ujumispunkt järve ääres, kus nii jalgsi kui ka rattaetapil kaks korda käia võis, ikka iga kord meil külastatud saaks. Iga kord oli seal ka erinev lisaülesanne, mille eest meil suht normaalne arv punkte õnnestus noppida. Lisaks sai seal veel iga kord ennast ülepeakaela vette kasta, mis tegi temperatuuri talumise, vähemalt järgnevaks kolmeks sekundiks, tunduvalt talutavamaks.

Ise pidasin sellist temperatuuri millegi pärast enda eeliseks. Ei teagi miks. Noh, füüsiline vorm selleks eeliseks seekord ilmselgelt ei olnud. Aga jooksuring läks meil üllatavalt hästi. Üllatavalt sellepärast, et jõudsin vabalt Makuga sammu pidada. Ühe kaugema algselt planeeritud kaare jätsime tegemata, aga see oli ka mõistlik otsus, kuna saime selle võrra varem rattasse, kus seekord oli võimalik rohkem tegusi teha. Enne rattasse minekut puhusime ja loopisime nooltega veel õhupalle, aga see ei olnud samuti eriti meie ala.

Rattaringi valiku tegime minu hinnangul päris hea. Ring oli jõukohane, ja kõik oleks pidanud minema hästi, aga 54 punkt mis pidi asetsema punktiiriga tähistatud teel, jäi meil millegi pärast märkamata. Hiljem vestluses selgus, et see oli sattunud kogemata kuhugi põõsa taha. No mida iganes. Igal juhul läks meil ühel hetkel jube kiireks. Lisaks sellele ei olnud ratas pooltki nii tore ala kui jooks, kuna siin tuli minu alatreenitus võrreldes Makuga selgemini välja ja lõpuosa sõitsin ikka jumala kooma piiril. Lisaks jäi meil seoses ajalise kriisiga võtmata päris mitmeid täpselt tee ääres olevaid punkte ning kõige tipuks jäime ka hunniku minuteid hiljaks. Kogu selle jama tulemusena saavutasime sellel etapil alles kuuenda tulemuse. Sellest aga piisas, et kokkuvõttes ikkagi oma üldvõitu kaitsta.

Kui rajalt õnnestus kuidagi imelikku moodi poolenisti eluga pääseda, siis autasustamise ootamine oli veel eraldi katsumus. Lihtsalt istumine oli nii kurnav tegevus, et higi pritsis. Kuidagi leige õlle abil saime sellega siiski ühele poole ja peale tseremooniat suundusime juba Kaja juurde mitteametlikule aftekale. Kaja oli söögiga kõvasti vaeva näinud. Kõik maitses äärmiselt suurepäraselt. Oma osa heast fiilingust oli ka seltskonnal, aga minu jaoks oli see koht ise, supermõnus, kuna see oli eraldi teistest majadest ja igasugustest autoteedest, nii et selline mõnusalt rahulik talu.

Päeva lõpetuseks oli tellitud vihmashow koos eriti efektse valguse mänguga.

Tulemused.
Koondtulemused.

Öine Xdream - Karula

Peale järjekordset nelja nädalat mitte midagi tegemist oli aeg Xdreamile minna. Sedakorda öisele, pikale etapile, Karulasse. No ok eks ma natuke liialdasin ka, tegelikult käisin Xdreamieelsel nädalal ühe korra tund aega Kristeliga sörkimas ja ühe korra Sveniga 1,5 tundi, ka sörkimas. Oleks tunni teinud, aga jäime võssa kinni. Igal juhul autoga Karula poole keerates ei olnud küll sellist tunnet, et mingi võistlus algab. Aga juba seisimegi hunniku kaasvõistlejatega stardikaare taga. Jube nüri oli, kellegi kallal nokkida ei olnud ka väga mõtet, kuna enda füüsiline vorm ei kannatanud mingit kriitikat.

Ühel hetkel anti aga luba kaardid haarata ja minuti pärast kõlaski stardipauk. Esimeseks etapiks oli rattatulip, aga mitte tavaline, vaid kaardifragmentidega. Stardipaugu kõlades ei saanud mina aga veel mitte midagi aru, mis üldse teha tuleb. Millegi pärast lugesin välja, et kõik kaardifragmendid, mida oli kokku 51 tuleb läbi käia. Tegelikult tuli käia läbi ainult kõik 3 KP-d. Siis üritasin kaardifragmente legendiga sobitada, aga ei midagi. Kui me ükskord teiste sabas liikuma hakkasime, oli stardis veel õige vähe inimesi. Esimeses suuremas ristis oli juba suuremat sorti seisak. Kuna selleks ajaks olin enam-vähem aru saanud, kuhu minna tuleb, ütlesin Sirlile ja Paavole, et meie läheme edasi. Aga olles ka järgmisest ristist metsa vahele keeranud, jõudsin oma lugemisega sinnamaani, et sain aru, et teeme rajameistri poolt planeeritud ringi kaasa ja varsti oleme jälle samas ristis. Ringi oli veel jäänud veidi üle poole, aga kuna see oli metsateedel, siis pöörasime tagasi ja läksime kruusateedpidi samasse kohta. Tundus, et enne esimest punkti rohkem tünga ei tehta, niisiis otsustasime kuni punktini sõita nii nagu tulipis ette nähtud. Valdavalt see meil ka õnnestus, kuigi mõningaid probleeme esines sellega, et kaardifragmentidele võisime läheneda mistahes ilmakaarest. Kui selle ka läbi hammustasime, oli olukord juba täitsa talutav.

Esimeses punktis palusin Sirlil ja Paavol seisma jääda ja oodata. Üritasin seista ja välja lugeda, kas kuskile veel rajameister mõne ringi sisse planeerinud on. Vaatasin, mis ma vaatasin, ei leidnud ühtegi. Alles siis leidsin, kui juba järgmist ringi kilomeetri sõitnud olime. Seejärel pöörasime aga jälle otsa ringi ja sõitsime õigesse kohta. Õnneks olime vist suhtliselt esimeste hulgas, kes selle läbi hammustas, kuna punkti juures tulid vastu mitmed esiotsatiimid. Peale teist punkti üritasin taas meeleheitlikult leida meie asukohta kaardil, et sõita otse viimasesse punkti, kus oli vahetusala. Millegi pärast see mul ei õnnestunud, niisiis leidsin ühe mitte kõige hullema variandi, aga ka kaugeltki mitte kõige parema. Igal juhul vahetusala lähedusse jõudes selgus, et võistlejaterivi oli täiesti segi paisatud, nagu kurikuulsal Kärstna etapil. Liikusime koos võistlusnumbritega mis olid segamini umbes niisuguses järjekorras: 2; 87; 5; 62; ... Ühesõnaga olime kuskil võistlejaterivi keskel, võib öelda, et puuvillase T-särgi liigas.

Järgnev jalgsietapp oli mõnus. punktidega midagi keerulist ei olnud. Keskmises, nr 34 punktis algas järsku aga hull möll. Õigemini see oli seal juba enne. Mida lähemale me jõudsime seda valjemaks läks. Selgus, et seal lohus oli vähemalt 300 b-raja võistlejat, kes kõik arutasid omavahel, kes oli pool ja kes 2 tundi selle punktiga viga teinud. Napilt õnnestus punkt ära "komposteerida" ja kadusime taas öhe. Järgmises punktis, või õigemini juba palju varem sai selgeks, mis on normaalsete (eesti keeles heade :o) patareide ja halbade vahe. Ostsin mingi suure paki odavapoolseid patareisid ja vahe on kümnetes kordades. Sõna otseses mõttes. Niisiis paar tundi pärast lambi põlema panemist vahetasin patareid ära, kuna ei näinud enam eriti midagi.

Järgmiseks etapiks anti ette kanuu. Tehakse ikka spordialasid. Vaatamata väikesele edasi-tagasi sõidule esimese punkti otsimiseks, läks meil kanuuga siiski üllatavalt valutult. Otseselt hästi ei läinud, aga kalendriga ka maha ei jäänud.

Kuna olime ühe kaardi sujuvalt ära kaotanud, läksime järgmisele rattaetapile niimoodi, et Paavo võttis üksinda ühe punkti ja meie Sirliga 2 punkti. Taas kord oli rajal näha hunnikute viisi B-raja võistlejaid. Sellel Xdreamil oli see kuni lõpuni niimoodi. Vahetusalasse jõudes oli Paavo juba ootamas, nii et saime minna laevade pommitamise lisaülesandesse. Kuna paistab, et me oleme suuremat sorti sudokukunnid, siis läks ülesanne väga sujuvalt ja peagi pääsesime ilma trahvita koridororienteerumise rajale.

Koridoris just tõusumeetritega ei hellitatud. Kogusime omale raja edenedes kokku paraja pundi kaasvõistlejaid. Keegi kommenteeris, et kus riigis me huvitav oleme, kuna Eestis selliseid mägesid ei ole. Igal juhul viga me tegema ei hakanud ja koridori lõpuks möödusime ka enam-vähem viimastest puuvillase T-särgi liiga võistkondadest. Üks väike vahejuhtum oli koridoris ka, kui üle oja minnes hakkas selja taga kostma järsku Sirli kiljumist. Selgus, et olime eelneva riviga tabanud herilasepesa ja nii Sirli kui ka samuti rivi lõpus olnud Minn said kumbki vähemalt kümme herilasetorget.

Järgnevale rattaetapile minnes üritasime teha teistest erineva etapivaliku, et saaks rahulikult omas tempos kulgeda. Varsti aga selgus, et selja tagant läheneb punt jalgrattureid, kes olid ikkagi enamuses tulnud samale variandile. Raja teises pooles õnnestus siiski üks erinev teevalik teha ja sellega seoses väike edumaa saavutada. Edumaa aga kahanes minimaalseks ja muutus taaskord kaotusekski, järgneva etapi käigus, milleks oli kanuutamine uttu mattunud järvel. Õnneks ei olnud kaotus taas kolossaalne, nii et varahommikuse "siil udus" etapi lõpetasime ainult natuke peale konkurente.

Järgmine rattaetapp viis juba võistluskeskusse. Mingeid erilisi orienteerumistehnilisi võimeid sellel etapil kasutada ei tulnud ja väikeste puhkepausidega jõudsimegi sujuvalt peagi Lüllemäele.

Nüüd jäi lõpuni veel vaid lisaülesanne, Tõukeratas ja trekkinguetapp. Puulehtede arvamise lisaülesanne tuli meil oluliselt paremini välja, kui eelmise etapi puuklotside oma, kuna Paavo ja Sirli osutusid väga kõrgetasemelisteks dendroloogideks. Ainult jalaka lehega panime puusse, nagu enamik kaasvõistlejaid. Ka tõukerattasõidus pole me päris s.ta pealt riisutud, nii et ka see spordiala läks suhteliselt sujuvalt.

Viimane trekkinguetapp oli taas kord vägagi mägederohke. Ainult kaardipildi järgi loodetud ohtrad ujumised kohalikes kloaakides kujunesid hoopis meeldivateks jalutuskäikudeks laudteedel. Nii et ujuda seekordsel palaval suvisel etapil ei saanudki. Selle eest oli aga etapi kõige kõrgema mäe otsa ehitatud torn, kus otse loomulikult ootas Holms koos kaaslastega ning kuhu kaks liiget pidid üles ronima. Juba teist etappi järjest on sees vägagi suurepärane ronimis-/köieülesanne. Minn kommenteeris seda ülesannet, et lapsepõlv tuli meelde. Tuli küll. Ja külg külje kõrval Minni, Tomi ja Sveniga me selle võistluse pisikese kaotusega neile lõpetasimegi. Otse loomulikult neljandana, segavõistkondade arvestuses. Aga vahel teeb excel imet. Täpselt sama moodi, nagu olime võtmata jäänud lisaülesande punkti tõttu kaotanud kolmanda koha eelmisel etapil, võitsime me kolmanda koha sellel etapil. Ja kusjuures konkureerides ka täpselt sama tiimiga, ehk siis Riho ja Reigoga.

Tulemused.
Alade vaheajad.
SI-ajad.