Laupäev, 24. aprill 2010

Jüri Öö

17. aprilli õhtul oli Eesti orienteerujate selle aasta üks tähtsamaid teatevõistlusi - Jüriööjooks. Mõned nädalad varem, kui Paul saatis meili võistkondade komplekteerimiseks, sai loomulikult kinnitatud oma soovi osaleda. Seda enam, et mul oli ikkagi väike lootus osaleda nö klubi esindustiimis. Viimase esindustiimi koha pärast valiti seekord minu ja Tiit Poopuu vahel. Seekord õnnestus mul veel peale jääda, ehkki kolmapäevase Tallinna öiste MV-de tulemuste, eriti aga enda tunde põhjal, peale seda jooksu, ei oleks ma isegi JOKA kolmandasse tiimi pidanud pääsema. Aga no, eks Paul tegi vist enne otsuse ära. Igal juhul laupäeval starti sõites mul mingit liiga optimistlikku tunnet ei olnud.

Enne Jüriööd selgus, et meie soojendusbaasiks saab Minni residents Arulas, kus laupäeval ja pühapäeval toimumas puude tegemise talgud. Niisiis, laupäeva hommikul kimasimegi Makuga sinnapoole. Minn ja Randy olid juba tööriietega õue peal, ning saag mürises. Mis seal siis ikka, tõmbasime ka tööriided üll. Õhtuseks tähtsaks stardiks tuli ju sooja tegema hakata. Muidugi juba Minni õue keerates oli tunne, et mingit orienteerumist küll ei tahaks õhtul tegema minna. Mõtlesime isegi, et lülitame telefonid välja ja kogu lugu.

Kuna ammu jutuks olnud traktorit endiselt ei olnud, siis terve päev mööduski metsast puid välja vedades. Mida aeg edasi, seda vähem, oli soovi veel õhtul jooksma minna. Kui õhtu kätte jõudis, siis saabusid võhandu maratonilt ka Heiti ja Maare. Heitil oli samuti plaanis veel Jüriööd joosta. Noh tal oli ülakeha muidugi veel 8 korda kangem, kui meil. Aga ikkagi ei suutnud ta meie mölisemist taluda ja pidi kirvega mõned puud pilbasteks peksma. Õhtul, poole üheksa paiku, kui meie Maku, Liisu ja Heitiga hakkasime võistluskeskusse sõitma olid Randy ja Minn juunior juba tünnis ja ei viitsinud isegi puude lisamiseks välja tulla. Niisiis aitasin nad hädast välja.

Võistluskeskusse jõudes jalutas rahvas just rongkäigult tagasi. Meie esimese vahetuse mees, Jaan, tegi juba sooja. Orienteerujate vahel ringi jalutades läks tunne juba päris mõnusaks. Tekkis järjest suurem soov metsa minna.

Kell 21.30 antigi esimese vahetuse start. Selgus, et seekord ei olegi k-punkti, aga selle asemel on kaks vaheajapunkti metsas, kust ajad jooksevad võistluskeskuse seinale. Iseenesest oli selline lahendus päris hea. Jaani ootasime vaheajapunktides ja ka lõpus grupiga koos. Esimesse vaheajapunkti saabus aga Joka omadest esimesena hoopis Tiit Poopuu. Jaan oli küll kohe järgmine, aga vahe oli sees. Teiseks vaheajapunktiks ja ka lõpuks aga oli Jaan näidanud paremat minekut ja oli koos grupiga. Esimestega oli vahe küll sees, aga midagi väga hullu ka ei olnud. Niisiis Evely sai metsa 18-ndana. Jaan kommenteeris oma jooksu, et füüsiline pool oleks võinud parem olla ja et talle olid sattunud kõik pikemad hajutused. Uurisin ta'lt raja kohta. Olevat äärmiselt tihe mets, ja võimalusel tuleb palju ringi joosta. Samas aga on ringijooksu variante palju. Tegingi oma jaoks plaani, et kui vähegi võimalik, siis oma vahetuses jooksen peamiselt teevariante.

Evely oli meie võistkonna kõige suurem küsimärk. Teadsime, et ta on võimeline tegema väga head jooksu, samas aga on tal kõige vähem kogemusi. Niisiis hoidsime pöidlad pihus, millal Evely vaheajapunkti jõuab. Kaks võistkonda - Tammed ja Kobras olid teistelt pikalt eest ära. Tross oli millegi pärast kindel, et Evely jõuab vaheajapunkti kolmandana. Ma ei tea, mismoodi, aga nii see täpselt läkski. Evely oli meid tõstnud 18-ndalt kohalt kolmandaks. Lõpuga vahe järgmistega ainult kasvas. Super töö!

Mina sain seekord metsa kolmandas vahetuses. Mitmed aastad olen olnud ankrumees, seekord siis kolmas. Esimese punkti sain kätte kadudeta. Kuna kiirusliku poole pealt ma kõige teravam ei ole, hakkasin kohe ootama, millal tagant raketid selga lendavad. Eriti kuna esimene pool rajast tundus olevat suhteliselt lihtne, tee-etappidega. Kohe teise punkti minnes oligi taga juba mitu lampi tulemas. Tundus, et mulle läheneti päris kiiresti. Tegin teoks oma planeeritud taktikat, joosta nii palju kui saab teevariante. Ühel hetkel, poolel teel teise punkti olid aga lambid selja tagant kadunud. See mulle täitsa meeldis. Ja kuni viienda punktini, mis oli esimene vaheajapunkt said joosta täiesti üksi. Täitsa mõnus oli. Kohe kuues punkt oli aga sajameetrine tihnikuetapp. Seal läksin suunaga puhta puusse ja tõmbasin korraliku, hiljem vaadates 3...4 minutilise vea. Kui lõpuks punktini jõudsin, oli seal veel üks lamp - Mati Tiit Ilvesest. Rohkem kedagi näha ei olnud. Arvasin, et teised on ette saanud. Õnneks kui suudaksin Matiga enam-vähem samas kandis lõpetada, siis ei oleks seis veel väga hull. Jooksin endiselt võimalikult palju ringi. Mati läks rohkem otse. Üheksandas punktis aga jooksis ta minu hajutusse, mistõttu sain jälle eest ära. Leppisin endaga kokku, et kõik võsaetapid võtan väga rahulikult ja viga ei tee. Kõik tuli täitsa normaalselt välja ja suutsin vahet hoida. Mõningatel etappidel oli teda ja paari lampi veel selja tagant näha, aga täitsa selga keegi paistis et ei jõua tulla. Viimane lõpp, teisest vaheajast finišisse oli jooksmise küsimus. Üritasin enam-vähem tempot hoida. Viimases punktis karjus Tross, et olen teine. Seda ma ei uskunud, nii et küsisin finišikohtuniku käest üle. Ja oligi õigus, olin teine, kuna Kobras oli maha võetud vale punkti võtmise pärast.

Njah, bääd lakk. Ka mina ei saa eriti aru, kuidas saab, eriti teatevõistlusel, võtta vale punkti??? Seal tuleb ju alati kontrollida. Ütlesin isegi Jaanile, enne kui ta starti läks, et viimasena võib välja tulla, aga vale punkti ei tohi võtta. Kui Tennost võib veel aru saada, et viimase punkti märge oli puudu, siis võtta vale punkt? No ma ei tea. Samas ka mul viimases punktis läks aega enne, kui piiksu ära tegi. Nii et tuleks ikka piiksu ka oodata. Aga äkki ma ei suuda ennast siis nii rihmaks joosta. Samas see ju ongi orienteerumise võlu, et peab nagu mõtlema ka, mitte pildituks jooksma. Sellepärast see vähemalt mulle meeldibki.

Igal juhul meie neljas vahetus oli Siku. Siku oli minu jaoks meie võistkonna kõige tugevam lüli. Olin täiesti kindel, et ta teeb hea jooksu. Tegi ka, aga Elo ja Võru lätlane tegid veel kõvema. Siku oli ühe punktiga vea sisse lasnud. Ise ta oma jooksuga absoluutselt rahul ei olnud. Aga olime ikkagi veel konkurentsis, täpsemalt neljandal kohal. Minut meist ees oli Võru ja kolm minutit Ilves. Kuna kõikidel olid viimases vahetuses parajad raketid, tundus olukord lõhnavat jällegi minu tavalise, neljanda koha järele. Samas Kristjan, kes meil seekord viimases vahetuses oli, näitas Peko Kevade esimesel päeval head minekut, nii et ikkagi oli kõik lahtine. Lisaks oli rada minu hinnangul Kristjani jaoks väga sobiv.

Esimeses punktis oli Kristjan Lauri Sillale järele võtnud, aga Kennyle jällegi juurde kaotanud. Kahe vaheajapunkti vahel oli aga raja kõige keerulisem osa. Sellest sõltus kõik. Ootasime pöidlad peos. Ja siis tuli teine vaheajapunkt. Kristjan oli koos Lauriga 2...3 kohal, Kenny oli pikalt maas. Vägev! Jooksin bussi lipu järele. Olin tegelikult kindel, et Kristjan suudab lõpuga Lauriga olukorra enda kasuks lahendada. Samuti tegi ta ju eelmisel aastal esimeses vahetuses. Ja juba läheneski kaks lampi hirmsa kiirusega finišile. Aga seekord oli Lauri paarkümmend meetrit ees. Kenny oli metsas SI-pulga ära kaotanud ja jäi sellega teistest maha. Aga ei olnudki neljas koht. JOKA oli ajaloos esimest korda Jüriööl poodiumil. See oli küll üks äraütlemata hea tunne, nagu ütleks tagasihoidlik eestlane.

P...sse see eestlane, see oli SUPERÄGE! Õnnitlejaid oli palju. Suured tänud kõigile! Ja muidugi Palju Õnne Saue Tammedele, kes võitsid kõiki teisi ikka väga pika puuga! Palju õnne ka Võru võistkonnale! Aga mis meile siis edu tagas? Ühtlaselt hea sooritus kõiki poolt ja vigade vältimine. Suhtumine, et ei mingeid valesid KP-sid ja muud jama. Eks teatevõistlused on ju alati olnud emotsiooniderohked. Kahju kui kellelgi midagi valesti läheb, aga mis teha. Nagu ikka, soosib õnn alati tugevamaid.

Kui natuke peale kella kahte öösel tagasi Minni juurde jõudsime, olid kõik juba ammu magamas. Aga me ei lasnud ennast sellest häirida ja läksime sauna ja tünni. Istusime Makuga tünnis niikaua kui valgeks läks. Und jäi tiba väheks, aga selle eest oli mõnus.

Aga nüüd ma proovin jälle rohkem orienteerumas käia. See on ikka üks mõnus spordiala.

Tulemused.
Etapiajad.
ETV spordiuudis.

Teisipäev, 20. aprill 2010

Tallinna MV öine

Orienteerumise, kui spordialaga sain sel aastal esimest tutvust teha Tallinna öistel. Niisiis kohe öösel ja kohe Kodasool. Juba enne kodust ära minekut oli tunne harjumatu. Ei teadnud, mida kaasa võtta, mida koju jätta jne. Enne starti võistluskeskuses ringi jalutades tekkis küsimus, et mida k....t ma siin teen. See tunne läks siiski üle kohe esimeste meetritega peale starti.

Küll aga ei saanud ma kuni lõpuni aru, mis spordialaga tegemist on. Orienteerumine, nii nagu mina seda mäletasin, see igal juhul ei olnud. Ei ärge saage nüüd valesti aru, rajal ei olnud midagi viga. See oli isegi väga hea. Lihtsalt mina ennast orienteerujana kohe mingit pidi ei tundnud. Kui enne starti oli küsimus, et kuidas joosta kiiremini, kui kõik treeningud on olnud väga rahulikud, ei ainsatki lõiku vms. Siis see oli tegelikult hoopis teisejärgulisem probleem. Sama hästi oleks võinud jalutada ja oleks ka tunniga metsast välja saanud. Aga see orienteerumise pool ...... No ikka kohe mitte midagi ei saanud aru. Nagu esimest korda oleks kaardiga metsas.

Pärast kodus kaarti uurides leidsin endalegi üllatuseks kaardilt ka paar kolm punkti, millega ma ei teinudki viga. Nii et siis elagu orienteerumine!

Tulemused kah, kuigi neid pole mõtet vaadata.
Etapiajad.

Teisipäev, 13. aprill 2010

Ja veel kevade puhul

Kui enamik eelnevatest postitustest on olnud seoses mingi järjekordse hooaja avamisega seoses, siis ei saa samast teemast seegi kord mööda minna. Imelik, terve talv otsa ei saanud põhimõtteliselt muud teha, kui suusatada ja vahel ka räätsatada, aga ometi ei saanud suusatamisest kõrini. Nüüd, kevadel, on aga iga päev juba erineva spordialaga tegemist. Ei, mitte et mul millestki juba kõrini oleks, kaugel sellest, väga huvitav on.

Igal juhul, kuna nädalavahetusel õnnistati meid suurepäraste päikesepaisteliste ilmadega, siis ei saanud neid ju niisama lihtsalt mööda lasta, tuli ikka trenni minna. No ok, tegelikult oleksin tahtnud hoopis Peko Kevadele minna, aga kuna siitkandirahval olid teised plaanid, siis ei hakanud eriti võimlema ja tegime hoopis trenni. Laupäeval mõtlesime teha nii ratta kui ka jooksuotsa. Algselt plaanisime kummatki umbes ühe tunni jagu. Esimesel kolmel kilomeetril saime Erki juurest läbi metsa (mööda kruusateed ikka, mitte päris võsas), Kiisa poole sõites näod juba Pipi Pikksuka moodi. Veel paar kilomeetrit edasi ja keset külatänavat laiutas meie ees mitmesajameetrine veeväli ja siis veel teinegi selline. Noh mis siis ikka, kimasime läbi. Tundus, et väga üle põlve ei läinud. Peale seda veerallit märgade jalgadega edasi sõkkudes küsis Erki, et huvitav, kas meil kunagi põhimõtteliselt normaalselt ka trenni teha õnnestub. Noh, et midagi ei juhtu, jalad jäävad kuivaks ja puha. Huvitav tõesti, äkki kunagi õnnestub kah. Edasine rattarada kulges Kiisalt Maidla mõisa juurde, sealt Hagerisse, uuesti Kiisale ja mööda kergliiklusteed uuesti Sakku, või siis täpsemalt Üksnurme tagasi. Ühetunnisest rattatrennist oli sujuvalt kaks saanud. Aga ei olnud hullu midagi, ilm oli ilus ja kruusateed olid supersiledad ja hästisõidetavad.

Kuna rattaga läks vähe pikemalt, mõtlesime, et ei hakka jooksu päris tund aega tegema, vaid tegime ühe neljakümne minutilise ringi. Alguses tundus jooksusamm päris imelik, kuna märjad jalad olid veel rattasõidust kanged, aga peagi sulasid need üles ja olek muutus päris normaalseks.
Niisiis laupäevaga sai avatud ka selleaastane rattatrennihooaeg. No hea küll, olin küll teisipäevaku rada ka rattaga tegemas käinud, aga see pole ikka päris see, eriti kuna enamus ajast ratast õlal kanda tuli.

Kuna laupäeval nägime, et Saku-Kiisa-Kurtna kergliiklustee on meeldivalt puhtaks lükatud, siis võtsime pühapäevaks plaani kohe ka rulluisutreeningu. Väga üle ei hakanud pingutama, esimene kord ikkagi, nii et sõitsime Sakust Kurtna ja tagasi ja väikese ringi ka Saku vahel. Kokku 21 kilomeetrit. Eelmisest aastast oli veel meeles küll, nii et oli päris mõnus. Pärast tegin rattaga veel 17 kilomeetrit kojusõitu peale. Nii et sai ka rulluisuhooaeg avatud.

Homme õhtul saab lõpuks avatud ka orienteerumishooaeg ja seda Tallinna öiste meistrivõistlustega. Näis kuidas läheb, lamp igal juhul laeb juba.

Pühapäev, 11. aprill 2010

Suplushooaeg kah avatud

Kui tavapäraselt on viies aastaaeg - suurvesi, ainult Soomaa kandis, siis sellel aastal on see põhimõtteliselt terve Eesti ulatuses. Seoses sellega, oli meil kolmapäeva õhtuks planeeritud väike kajakitrip mööda Keila jõge, noh niivõrd kuivõrd üldse oli aru saada, kus see jõgi täpselt voolab. Igal juhul kella 18:30 paiku olime Erki, Sveni ja Margega jõe (või täpsem oleks öelda vesise heinamaa) ääres valmis. Marge seekord küll supportcrewna autoga. Mind kamandati sujuvalt ühesesse Prijoni Kodiaki, Erki ja Sven võtsid Prijoni kahese kajaki.

Panime pedaalid paika ja vette. Esimesed meetrid ei tundunud väga kindlad. Jäime veel korra kalda ääres seisma, ja sättisime pedaalid veidi paremini. Ikkagi oli tunne kuidagi liiga ebakindel. Kunagi, kui Ardiga Prijoni kajakke proovimas käisime, siis meeldis mulle kõige rohkem Seayak. Pärast netist järgi vaadates sain muidugi aimu, milles asi oli. Nimelt on Kodiak mõeldud aerutajale kehakaaluga 80-110, Seayak aga 65-85. Samuti olid meie panipaigad ka täiesti tühjad. Sellepärast ka see mõningane ebastabiilsus.

Aga oli kuidas oli, lõpuks saime liikuma ja olles veidi maad ära aerutanud, tundus asi juba päris OK. Jõe leidsime ka enamasti üles. Mõned jõekäärud tõmbasime sirgeks kah, sõites sisuliselt läbi mõne külamehe hoovi. Kõige lahedam oli ühe mehe hoov, kus vett oli umbes meetri jagu ja saun oli koormarihmadega ümber puude tõmmatud, et see mööda jõge minema ei sõidaks.

Manööverdamisega saime päris ilusti hakkama. Kõige keerulisem oli manööverdada kiire vooluga kurvides. Ja vool oli tõepoolest sigakiire. Tahes tahtmata ei jõudnud nii kiiresti tõmmata, kui vaja oleks olnud ja niimoodi läksid osad kurvid külg ees ikka päris pikaks. Ja nii juhtuski, et ühes sellises kurvis oli sobilik puu täpselt ideaaltrajektooril. Ja nii ma siis selle aasta suplushooaja avasingi. Võiks öelda, et kogemus oli suhteliselt värskendav. Samas ei olnud vesi ka mitte just väga hull. Pärast seisin kalda pool üle põlve vees ja kühveldasin kajakki tühjaks ja jalad ei hakanudki väga jäässe minema, nagu näiteks tavaliselt juhtub esimestel orienteerumisvõistlustel, läbi soo joostes. Lisaks oli Kodiakiga vees üllatavalt mõnus majandada. Ümber keeramine õnnestub imelihtsalt ja juba ujudes saab suure osa veest suhteliselt lihtsa vaevaga kajakist välja.

Natuke siis kühveldasin seal, niikaua kui Sven ja Erki mu aeru ära tõid. Selleks ajaks oli mu kajakk juba veest tühi ja saime edasi kihutada. Siis oli sõita juba lihtsam, kuna teistkordne ümberminemine ei oleks olnud enam nii hull. Ainult et väga uimerdama ei saanud jääda, muidu võis märgade riietega suhteliselt külm hakata. Erki teadis rääkida, et enne Jõgisoo silda tuleb veel üks kahtlane vasakkurv, kus vool on suhteliselt kiire ja puu jälle päris "õige" koha peal. Kui sellesse kurvi sõitsime, siis sain kohe aru, et see on see sama koht, mida Erki mõtles, aga vool oli nii kiire, et kühvelda kui kiiresti tahad, ikka ei jõua piisavalt kiiresti kurvi läbida. Niisiis proovisin korra veel, kuidas suplemine tundub. Noh, nagu öeldakse, et kirjanikuks ei saa inimest kutsuda enne, kui ta vähemalt 2 raamatut on kirjutanud. Eks siis vist ei ole suplemishooaeg ka enne avatud, kui vähemalt 2 korda on suplemas käidud. Igal juhul, kui esimese korra ajal mul pea praktiliselt märjaks ei saanudki, siis nüüd veetsin vee all juba suhteliselt kaua aega.

Nüüd peale seda suplust hakkas juba üpris jahe. Õnneks aga Jõgisoo sild juba paistis. Manööverdasime ennast silla alla ja helistasime supportcrew järgi. Ootamine tundus päris jahe, eriti kui märjad riided vastu keha puutusid. Ja seda nad paratamatult ka tegid. Marge toodud kuum tee oli igal juhul suureks abiks ja veel suuremaks abiks oli valmisolev soe saun.

Head suplushooaja algust!

Reede, 9. aprill 2010

Esimene Tallinna teisipäevak

Millalgi aasta algusepoole sai antud Kaidole nõusolek olla esimese päevaku rajameister, 6. aprillil, Liival. Asi ei olnud küll veel päris kindel. Mitte selles mõttes, et ma oleksin endas kahelnud, vaid kuna selle aasta lumeolud olid nii head, nagu nad olid, siis oli kuni viimase hetkeni küsimus, kas kannatab päevaku ära korraldada, või tuleb lükata hoopis sügisesse. Küsimus ei olnudki niivõrd tavaorienteerujates, kui rattaorienteerujates. Eks jala saab ikka, ka lumes, enam-vähem hakkama, aga rattaorienteerumises võiks ikka ratta tassimise vahele mõne meetri sõita ka saada.

Nädal enne võistlust maastikul käimine ei sisendanud selles osas just erilist optimismi. Kui linnavahelt hakkas lumi juba ära kaduma, siis Liiva metsavahel oli seda veel päris piisavalt. Jalgsiosas valdavalt 10...30 cm ja rattaga olid sõidetavad vaid Viljandi maantee, Valdeku tänav ja Raku järve äärne kruusatee. Ülejäänud teed olid täiesti sõidetamatud. Samas olid ilmad aga pidevalt plusskraadidega ja sadas ka vihma, nii et suur osa lumest pidi tõenäoliselt nädalaga ära sulama. Lisaks oli veel probleem, et plats, mida eelmisel aastal kasutasime autode parkimiseks, oli täies ulatuses linnatänavatelt roogitud lund täis tassitud ja selle sulamine võtab ilmselt aega kuni juulikuuni. Otsustasime ürituse toimumise suhtes otsuse vastu võtta esmaspäevaks.

Lausvihmasel laupäeval veetsin Liiva metsas pool päeva. Pilt oli aga suures plaanis samasugune, kui teisipäeval. Tundus, et igalt poolt mujalt, peale Liiva on lumi kadunud. Arvestades päevakute osalejaskonda, kelle hulgas on palju algajaid ja inimesi, kes tahavad meeldivalt tööpäeva lõppu sisustada oli minul igal juhul suuri kahtlusi ürituse toimumise suhtes. Ilusast teisipäevaõhtusest orienteerumiselamusest oli asi selle pildi järgi igal juhul päris kaugel. Ja seda taaskord eriti rattaorienteerujate osas. Aga loomulikult said ka jooksjate jalad poole minutiga läbimärjaks. Oleks tegemist multispordivõistluse raja tegemisega, siis ei oleks üldse mingit küsimust. Aga kuna rattaorienteerumine on minu silmis ikkagi selline spordiala, kus suures osas peaks ikkagi rattaga SÕITES punkte läbima, siis ei tekkinud sellist head tunnet. Niisiis üritasin kasutada olemasolevaid nelja sõidetavat teed maksimaalselt raja planeerimiseks. Igal juhul peale naljatunnist lausvihmas rattaga sõitmist või pigem selle tassimist said rattarajad ja ka palju jalgsipunkte enam-vähem planeeritud. Küsimärgiga jäi ainult rattaga liikumine stardist esimesse punkti ja tagasi viimasesse punkti ja finišisse. Põhimõtteliselt oli seda teha võimalik ainult mööda kalmistu teed. No ja siis muidugi ka metsaradadel, ratas õlal. Ehkki see ei olnud eriti võimalik, üritasin tuua sisse natukenegi mingeid teevalikuvõimalusi, et rattarada väga nüri ei tunduks.

Pühapäeva pool päeva veetsin samuti metsas, seekord ilma rattata. Erinevast laupäevast vihma ei sadanud, aga ega midagi vahepeal vähemaks ka sulanud ei olnud. Metsa all oli ikkagi stabiilselt 10 cm lund, lageda põhjaosad olid lumest puhtad, seevastu lõunaservades oli lund ikka veel põlvini. Metskitsi jooksis Liiva metsavahel muljetavaldav kogus. Iga päev nägin viieseid punte enda nina eest minema jooksmas. Või pigem tegelikult seal seismas, sest mingit hirmu neil küll ei olnud. Paarikümne meetri pealt vaatasid mulle tuimalt otsa, isegi peale seda, kui üritasin neid ehmatada vähe kõvemat häält tehes.

Kuna tööd tehtud oli juba omajagu, otsustasime ürituse siiski ära korraldada. Teisipäeva ennelõunal punkte viies midagi muutunud ei olnud. Ainult üks kraav, mis veel nädalavahetusel oli kuiv olnud, ajas vett üle. Aga sellest ei olnud enam midagi, sest jalad saavad kõigil nagunii märjaks. Selle kirjutasin igaks juhuks sisse ka infosse.

Lõppkukkuvõttes sai päevak toimuma siiski suhteliselt kadudeta. Ühtegi punkti ära ei varastatud. Tundub, et rajad olid ka mitte väga hullud, kuna mind ei ole veel väga läbi sõimatud :o). Minu jaoks eriti meeldiva üllatusena oli osalejaid suhteliselt soliidne arv - 200. Ise ei oleks julgenud küll nii palju loota. Kuna Sven tahtis trenni korras tulla appi õhtul punkte maha võtma, siis läks ka see osa suhteliselt lõbusalt ning juba kell 22:30 jõudsin koju. Punktide toomise eredamatest hetkedet võiks välja tuua karjääriäärsete punktide võtmist, kus Silikatsiidi tõkkepuu juurest eskortis kohalik vadiitel Miša meid džiibiga kahe punktini ja tagasi.

Tänud kõikidele osalejatele ja järgmise korrani!

Tulemused.
Si ajad.

Reede, 2. aprill 2010

Kajakihooaeg avatud!

Nädala alguses hakkas Maare eestvedamisel liikuma kiri veehooaja avamise teemal. Alguses oli variante 2, kas Pirita jõgi või siis Soomaa. Kuna osad ei olnud Soomaa viiendat aastaaega näinud ja seal tõotas olla ka rohkem kajakitatavat vett, hakkas ilmet võtmaa Soomaa plaan. Neljapäevaks oligi selge, et võtame reede hommikul 360-st kajakid ja liigume kella 12-ks Soomaale, Riisa silla juurde.

Kerge hilinemisega, nii umbes poole ühe paiku oligi kogu seltskond koos. Minn ja Pilvi, kes olid tulnud oma kajakkidega, olid juba vetteminekuks valmis, teised aga asusid oma kajakke valmis seadma. Asi hakkas juba ilmet võtma, kui Minn, kes oli veidi varem vette läinud, kukkus jääpankadega rinda pistma ja hetkega oli käes eskimopöörde see esimene, lihtsam osa. Veel mõni hetk ja juba oli Minni peanupp jäätükkide vahel paista. Seejärel väike hüpe esimesele jääpangale ja algas päästeoperatsioon. Kuna Minni kajakk oli ääreni vett täis ja iseseisvalt seda tühjaks kallata ei saanud, tormasid Heiti ja Erki esimesse valmisolevasse kajakki. Palju ei puudunud, kui ka päästeekipaaž oleks suure rahmeldamise käigus sealsamas vees maandunud. Õnneks läks aga kõik hästi ja ka Minn sai õige pea kaldale.

Esimene ehmatus oli üle elatud. Nüüd veel natuke ettevalmistusaega ja paatkonnad hakkasid ükshaaval vette jõudma. Peagi olid kõik veel ja hakkasime mööda Halliste jõge vastuvoolu Karuskose poole aerutama. Ei saanudki palju üle viie minuti aerutada, kui selgus, et jõgi on ühtäkki jääd täis ja edasi minna ei ole võimalik. Viivi pidas kiirelt nõu kohaliku ATV-sõitjaga ja selgus, et kilomeeter oleks vaja minna ja edasi on vaba vesi. Pidasime väikese koosoleku ja otsustasime, et sõidame kiirelt Riisa sillale tagasi ja sõidame autodega selle kilomeetri edasi. Mõeldud tehtud.

Kilomeetri pärast, natuke enne Raudna jõe silda oli teeääres muljetavaldav kogus autosi. Inimesed olid tulnud, kes lähemalt, kes kaugemalt, Raudna jõe üleujutust vaatama. Jah, tõepoolest. Seda teed mööda enam edasi minna ei olnud võimalik. Vaid vähe ärevamate džiipide omanikud nautisid oma autode mootorimürinat ja kihutasid kajaki-, kanuu- ja muidu paadisõitjatega võidu läbi vee. Tõstsime meiegi oma kajakid uuesti vette ja asusime esialgu mööda karjamaad Karuskose poole kihutama. Mööda karjamaad kihutada oli päris mõnus. Peagi jõudsime Raudna jõe äärde, piknikuplatsile, kus küttepuude riit oli poolenisti vee sees. Sama lugu oli kõigi teiste piknikuplatsil olevate asjadega, kaasa arvatud WC.

Üritasime uuesti minna mööda jõge, aga jällegi oli kohe jääsein ees. Niisiis valisime jõeäärse vabama veega piirkonna. Peagi tulid vastu Kanuutajad, kes teatasid, et siiski on võimalik läbi metsa minnes läbi pääseda. Päris paksu metsa kajakkima me siiski ei läinud. Sõitsime mööda väikest teerada. Sama rada mööda olin kunagi jooksnud Raudna ja Tõramaa jõgede ristumiskohas olevale piknikuplatsile. Nüüd siis Kajakiga. Samas piknikukohas oli seltskond kanuutajaid pidamas supisöömis pausi. Väidetavalt olid nemad tulnud Tõramaalt. Meie aga üritasime siiski jõuda Karuskoseni, kuhu sealt oli linnulennult veel umbes kilomeetri jagu minna. Kitsamatest kohtadest läbi minek võttis meie kajakihunnikul üksjagu aega, aga oli samas päris lahe. Veel mõned sajad meetrid edasi minnes, selgus, et siiski Karuskoseni meil välja jõuda ei õnnestu. Võtsime siis suuna uuesti piknikuplatsi poole ja sealse piirdeaia ääres tegime meiegi oma lõunapausi.

Peale lõunat olime paatidega metsavahel liiklemises juba päris osavad ja tagasisõit raudna jõe silla juurde möödus päris kiiresti. Uuesti autode juurde jõudes pakkisid ka teised veesõidukitega kohale tulnud oma paate juba autodesse. Džiibiomanikud hullasid oma masinatega veetakistust ületades, kes autokastis, kes autos sees. Ning paar õnnetut linnamaasturi omanikku üritasid teiste autode abiga oma "püssile" eluvaimu sisse puhuda, aga mida ei ole, seda ei ole.

Pakkisime meiegi oma kajakid uuesti käru peale ja hakkasime minekule sättima. Veespordihooaeg on nüüd ametlikult avatud!