Esmaspäev, 28. september 2009

Tuul & lained

Nagu planeeritud saigi eile jälle merel käidud. Kui kella 12 ajal telefonis Sveniga rääkisime, selgus, et Loviise meeskond oli merele kihutama läinud. Niisiis, panime ka ise sadama poole ajama. Seekord siis kolmekesi - mina, Sven ja Erki. Kuna tuul pidavat olema päris äkiline, tõotas tulla päris karm katsumus.
Selline näeb välja tuule graafik. Meie sõitsime siis, kui tuule kiirus jäi sinna punase ristküliku sisse. Ehk siis ajal, kui tuule kiirus kõige rohkem kasvas.

Umbes kella ühe paiku päeval tõmbasimegi purjed masti. Sõitsime eespurjega sadamast välja ja siis tõmbasime üles ka tagumise purje. Alguses ei tahtnud juhtimine hästi välja tulla, kuna tuul keerutas ja korralik pagi oli peal. Vaatasime, et kahe purjega läheb vist päris keeruliseks ja lasime ikkagi tagumise purje uuesti alla. Ainult ühe purjega minnes oli aga ikkagi tegemist küllaga. Keerasime vööri Naissaare suunas ja hakkasime kihutama. Laine oli tõesti päris korralik. Paar korda viskas ikka sahmaka üle jahi. See oli päris äge. Minu jaoks praegu veel natuke arusaamatu värk tundub, et millal ja kuidas ja millist otsa parasjagu sikutada tuleb ja kui kreeni jahti lõpuks siis ikkagi lasta tohib. Nii et esialgu osade manöövrite juures tõmbas ikka seest õõnsaks.

Peagi seilas meile vastu ka Loviise meeskond, kes ütlesid, et olid sõitnud ümber vahemadala tuletorni. See kurss sobis ka meile hästi ja võtsime samuti suuna tuletornile. Mingeid erilisi kiirusi me ei aretanud, nii umbes 4,5 sõlme oli keskmine kiirus, aga tegemist oli küllaga, nii et meile sobis see kiirus väga hästi. Tuletorni juures arutasime, et seal oleks päris mõnus elada. Nii et kes tahab kinnisvara, looduskaunis kohas, bussipeatus lähedal, kalapüügivõimalused olemas jne, siis üks selline objekt asub kesklinnast Naissaare suunas.

Sõitsime tuletornist veel veidi maad Naissaare poole, siis aga otsustasime ümber pöörata. Manöövriga hakkama saanud, juhtus aga see, et kui teiselt poolt sooti tõmbama hakkasime, siis tõmbasime ühe ploki katki. Mis seal ikka, võtsime teiselt poolt uue ploki asemele, mis aga omakorda tähendas seda, et ei saanud enam otsa ümber keerata ja pidime võtma suuna sadama peale. Uuesti majaka poole sõites nägid Sven ja Erki ees veel hüljest, mina aga ei pannud tähele. Ju siis vanadele surfajatele hakkavad sellised asjad paremini silma. Mul oli ilmselt soodi tõmbamisegagi liiga palju tegemist. Alguses ei saanud aru, millal tõmmata ja millal järgi lasta. Nii et ühe korra, kui ma piisavalt kiiresti järele ei andnud tegime kiiruserekordi 5,97. Aga veidi aja pärast hakkas juba mingi loogika tekkima ja enamus ajast sain juba enam-vähem õigele ajale pihta.

Tuul läks sõidu ajal järjest tugevamaks ja keeras Katariina kai juurest ka veidi. Saime siiski enam-vähem sadama sissesõidu kohale pihta. Kuna ilm oli nagu ta oli ja tänu purunenud plokile enam pautida ka ei saanud, sõitsime sadamasse sisse mootori abiga. Loviise krjuu oli ikka veel paadis. Sidusime meiegi otsad kai külge ja oligi sõit selleks korraks tehtud. Minu jaoks igal juhul igati adrenaliinirohke üritus.

Sveni vähe professionaalsem jutt koos purje nimetustega ja mõned pildid on siin.

Reede, 25. september 2009

Uus harrastus

Juhtus niisugune imepärane asi, et Sven asus ametisse uude, suurepärasesse Noblessneri jahisadamasse. Sellega seoses sai temast õige pea ka jahiomanik. Nimelt otsustas ta soetada omale Polaris tüüpi Laura-Johanna nimelise purjeka, mis nüüdseks on ristitud juba loomulikult Twister'iks. Kui talv kätte jõuab ja ilmad juba niisugused on, et merel ainult Tallink ja Viking Line liiguvad, siis saab paat endale ka värskema ilme. Niikaua aga saab sellega Tallinna lahel veel mõningaid otsi teha.

Sel nädalal olemegi paar korda juba kihutamas käinud. Kuna tegemist ei ole veel proffidega, on kiirused küll mõnevõrra tagasihoidlikud, aga huvitav on ikka. Esmaspäeval peale pisikest mõttepausi BLRT värava taga leidsin Noblessneri ilusti üles. Tõmbasime kaks purje masti ja kihutasime sadamast minema. Lahe, ei mingit mootorimürinad ega muud jama, tõmba lihtsalt nööre ja tuul viib ise edasi. Tegime 3-4 otsa Katariina kai poole ja tagasi. Pildi pealt on purjetamist ennegi nähtud, aga esmaspäeval hämmastas mind see, kui kreeni paat ikka tegelikult läheb. Üks külg oli mõned sentimeetrid ülalpool veepinda ja teine täiesti veest väljas. Köisi, või oli see nüüd otsi, on igal juhul igavene suur hunnik ja et näidata head kiirust, tuleb osata neid kõiki õigel ajal õige tugevusega tõmmata või järgi lasta. Me päris nii spetsialistid ei olnud ja üritasime esialgu lihtsalt sõitmisega hakkama saada. Aga paudid ja ka üks halss (oli vist nii) tulid meil hästi välja ja peaaegu kaini välja sõitsime purjede abil. Alles viimase mõne meetri pärast tõmbasime mootori käima. Päeva ja ka üleüldiseks kiiruserekordiks saime 5 sõlme.

Eile tegime ka väikese otsa. Kuna paat kõikus juba sadamas tunduvalt rohkem, tõmbasime suurema purje masti nii, et purjepinda oleks vähem. Merele minnes oli aga seekord päris huvitav. Tuul oli väga puhanguline ja kaugemal keerutas korralikult. Ka lained olid huvitavamad, nii et sai ikka selja märjaks. Kuna meie suure purje rehving (oli vist see sõna) ei olnud kõige õnnestunum, ei hakanud me fokat (see esimene väike puri) üldse üles tõmbama. Tegime ühe otsa juba tuntud poi lähetusse ja sõidsime tagasi. Seekordse ilmaga ei hakkanud purjedega jamama ja sõitsime sadamasse sisse mootori abil. Aga ühe pisema purjega tegime siiski kiirusrekordi ära. Seekord siis 5,4 sõlme. 20 sõlmeni on veel natuke aega, aga vähemalt on kuhu püüelda. Kui ilm enam-vähem OK on, siis läheme järgmine kord merele pühapäeval. Seekord pidi vist ka teine jaht, Loviise, kaasa tulema.

Sven on oma uuest "naisest" nii vasikavaimustuses, nagu ta ise ütles, et hakkas selle tegemisi isegi vastavasisulises blogis kajastama. Niisiis Twister jahi käekäigu kohta saab lähemat infot http://est202twister.wordpress.com/.

Esmaspäev, 14. september 2009

EMV pikk rada - Kääriku

Tavapäraselt oli ka selle aasta viimaseks eestikate etapiks pikk rada. See oli põhimõtteliselt ainuke EMV distants, kuhu läksin peale ka väikeste lootustega, saada normaalne koht. OK, esikolmikusse on minu puhul ikka suhteliselt võimatu jõuda, aga järgmistele härradele tahtsin igal juhul korraliku lahingu pakkuda. Hooaja alguses muudeti pika raja asukoht ümber Vooselt Käärikule. Kuna Tartu kevad, mis algselt pidi Käärikul toimuma jäi kevadel lume rohkuse tõttu ära. Minule mitte just kõige sobivam maastik, aga vahet pole. Rohkem häiris ikkagi ühisstart. Pidi küll kasutatama hajutust, aga arvata võis, et ega see hajutus väga kedagi ei hajuta. Ka rada oli Kääriku võsale vastavalt vaid 20,9 km pikkune. Oli kuidas oli, mina plaanisin hoida esimestest vendadest kinni, nii kaua kui jaksan. Mida kauem jaksan, seda parem, kuna raja lõpuosas arvasin juba enda eeliseid esile kerkivat. On ju enamik trenne tehtud rahuliku tempoga pikad otsad. Võistlustest rääkimata. Ei mäletagi, millal oli viimati alla 5 tunni pikkune võistlus.

Stardiprotokolli vaadates oli selge, et lihtne see võistlus ei tule. Kuigi puudu olid paljud ässad, nagu Olle, Pets, Sander jne, oli kohal ikkagi muljetavaldav koosseis. Mina panin oma panused eelkõige Silveri peale, aga ka Andreas ja Rain olid kindlasti kõvad. Viimasel hetkel lisandus veel Timo Sild, kellele samuti ennustasin head kohta. Enne starti arutades arvasingi, et Silver võtab oma, aga Timo on see mees, kes kindlasti võib üllatada. Vaatamata väga heale vormile Timmole esikolmikukohta ei pakkunud. Millegi pärast ei arvanud ka, et Markus sellelt distantsilt medali võtab. Ise lootsin konkureerida, nagu ikka, Kiilbergiga, aga ka Arti ja Kristjan Karabelnik olid parajad skalbid.

Kui Käärikule jõudsime, oli stardiviit pandud tee äärde Seinamäe juures. No selge. Stardijoonel seistes oligi sein otse vastu nina. Mina olin võistlejaterivis üks väheseid, kes omale joogipudeli kaasa võttis. Igal juhul kui start kõlas, siis saimegi kohe Seinamäkke jalutada. Osad läksid ka ringi ümber mäe, aga ega sellega ei võitnud. Esimene punkt oli rahulik. Teise oli kohe pikk tee-etapp. Juba enne olin endale selgeks teinud, et kui vähegi annab teed mööda ringi minna, siis otse rammima ei hakka. Üldiselt ma väga ringi variante metsas ei jookse. Osadel võistlustel, kus liidrid on liikunud mingi etapi mööda teed ringi, ei ole mina, tagantjärele seda varianti metsas isegi mitte märganud. Seekord harjutasin ennast ainult ringivariante vaatama. Ja see oli ka õige. Igal juhul teise punkti minnes oli kohe selge, et orienteerumine (isegi pikk rada) on ikka täiesti teine spordiala, kui multisport või rogain. Niisugust kiirust, mis seal arendati, mul küll kuskilt võtta polnud. Järjest jooksid mööda Ilmar Udam, Timmo ja Jürgen. Ainult Lauri Tammemäe sörkis kuidagi väga tasapisi.

Niisiis, otsustasin ikka oma tempo valida ja raja lõpetada. Lootsin, et nagunii hakkavad lõpupoole osad vennad ette jääma. Teises punktis nägin veel Timot, kes oli valinud teistest erineva variandi. Kolmandas punktis oli juba raja ainuke hajutus. Kaks imepisikest liblikakaart, mis nagu arvatagi oli, ei hajutanud kedagi. Kui mina esimese liblika ringi läbisin, tulid liidrid just teiselt. Kõik koos. Kiilbergi ei näinud ma kusagil, aga paistis, et Karabelnikuga olin enam-vähem võrdne. Kümnendasse valisin mööda teed ringi variandi. Üheteistkümnendasse sai minna juba Harimäe torni juurest. Kaheteistkümnendasse otsustasin siiski minna otse, kuna ringi variant oli ikka liiga raske. Punktiga tegin aga veidi viga ja kohtusin Kiilbergiga, kes ütles, et oli ka 3 minutit viga teinud.

Järgmisse punkti valisin nagu ikka ringi variandi. Kiilberg aga lõikas otse. Teel jooksin jälle mööda lonkivast Lauri Tammemäest, kes väitis, et ei ole Jukolast saadik trenni teinud, "tänu" väänatud jalale. Lisaks tuli kuskilt metsast välja punt (umbes 6-7 M18 klassi kutti, kes kõik koos rõõmsalt seisid ja kaarti uurisid. Imelik võistlus?! 13-ndasse peale minnes tuli vastu Karabelnik, vahe oli umbes minut. Järgmisse oli jälle tee-etapp. Esimest korda sai ka juua. Kuna üle tunni oli juba joostud, surusin igaks juhuks geeli ka kurku. Teel tuli vastu Lauri Sild, keda ma muidugi Timoks pidasin ja vaatasin, et vahe on ikka juba väga suur ja tüüp on teistel pikalt eest ära. Tegelikult tulid liidrid vastu kuskil 17 punkti juures, kui mina läksin 14-ndasse. 14-ndaga tegin ka lolli vea, ning punkti jõudsime taas koos Kiilbergiga.

15-ndasse minnes läks Kiilberg kohe soo äärde, mina aga jooksin natuke teed mööda edasi. Siis aga jäin loomulikult võssa kinni, niisiis keerasin ka ikkagi kohe soo äärde. Järgmised punktid arendasin oma tempot ja mingeid lollusi ei teinud. Peamiselt sai mööda teid joosta. 20-ndasse minnes oli joosta juba päris vastik, sest kannad olid katki hõõrutud ja jalad tahtsid ka krampi minna. Õnneks lutsutasin ühe enerviti tableti ja sain teisest probleemist sellega varsti lahti. 21 punkti poole tee pealt sisse keerates tuli jalutades mööda teed Markus. Küsis, et kus ma lähen, tee on ju edasi. Kuna mul oli oma plaan paigas jätkasin oma teekonda, küsisin ainult, et mida ta ise seal jalutab. Väitis, et oli saanud sellise kangi, et käis talust õunu võtmas.

Noppisin punkte rahulikult edasi, midagi keerulist ei olnud. Järgmise suurema ja lollima vea tegin 24-nda punktiga. Jooksin üle soo Seinamäkke tagant poolt kinni. Seejärel liikusin mööda mäe äärt. Enne punkti jõudsin tee peale välja päris normaalses kohas, aga laksasin mööda teed alla tugevalt liiga kaugele. Hea loll ikka. Vist oli liiga hea mäest alla joosta. Edasi tuli jälle mäest üles minna. Väsimus oli juba päris vastik. Tõusudest enam joostes üles minna ei tahtnud. Punktid olid aga lihtsad. 27-ndasse oli variant, kas minna otse või ringi. Ei viitsinud otse mäkke suruda, väga raske oli juba liikuda, niisiis valisin ringi variandi. Järgmistesse punktidesse viis juba kõva loha. Viimasesse punkti mäkke minnes ei tahtnud üldse enam liikuda. Jube raske oli. Üleval sain siiski jalad liikuma ja finiš paistis. Aeg ei olnudki väga hull - 3:12.31 ja 8. koht.

Heitsin kiire pilgu ka tulemustele. Silver oligi võitnud, Timmo teine ja Rain kolmas. Kristjan, hea mees oli katkestanud, aga see-eest oli Ilmar meie klubi esindajana kuues. Karabelnik oli ikkagi nii palju eest ära saanud, et kaotasin talle 20 minutiga, aga selle-eest Kiilbergist ja Artist sain seekord jagu. Jürgen väitis, et oli mind kartnud, aga jah, enne kui trennis sekka mõnda kiiremat liigutust ei tee, pole mul niisugust kiirust kusagilt võtta. Aga loodame, et järgmine kord on tal mind tõesti põhjust karta.

Kõige rohkem meeldis mulle aga see, et üle pika aja sai võisteldes keti ikka korralikult maha tõmmata. Lihased on siiamaani veidi kanged ja kannad lõhki, aga tunne on mõnus. Ja otse loomulikult olid peale võistlust suitsusaun ja soe tünn koos mitme õllega Minni juures nagu rusikas silmaauku.

Tulemused.
Etapiajad.

Esmaspäev, 7. september 2009

Xdream IV etapp - Tabasalu

Xdream'i selleaastane viimane etapp ja ka hooaja lõpetamine oli planeeritud seekord samale päevale. Puhtjuhuslikult sattus selleks olema Kristeli sünnipäev. Andsin kodus lubaduse kella nelja paiku tagasi jõuda, et sünnipäevapeost osa saada. Kuna võitja aeg pidi olema 4h 20min, ei oleks tohtinud sellega probleeme tekkida.

Seekord alustasime jooksuga, rulluisud käes. Peale jooksmist lintidega piiratud rajal, mis kulges Tabasalu spordikeskuse äärsetel tehisküngastel, pidime liikuma Tabasalu-Muraste kergliiklusrajale rullima. Peale stardipauku algas hirmus rabelemine. Järsku aga oli keset teed peakorraldaja Tõnis Erm isiklikult ja suunas võistlejad üle lindi, nii et ei saanudki aru, kuskohast siis lõpuks joosta tuli. Igal juhul jooksis rahvas vahepeal üksteisele vastu. Meile kujunes see rabelemine kohe saatuslikuks, kui Paavo peale 200 meetri läbimist jala välja väänas. Lootsime, et ehk tõmbab rullitamise ajal tagasi. Tabasalu rullirajal käisime sel kevadel, kohe kui lumi oli ära läinud, Sveniga ka paar korda rullimas. Üldiselt meeldib mulle Saku rada rohkem. Tabasalu on kuidagi liiga põllu peal. Aga see selleks. Uisutamine läks enam vähem. Alguses oli seekord näha päris palju kukkumisi. Meie suutsime nendest siiski hoiduda ja jõudsime Murastesse, kus oli esimeses punktis kohe esimene lisaülesanne, normaalsel positsioonil.

Ikstriimikorraldajad on vist Läti seiklusspordist midagi õppinud, seekord oli exceli tabeli lisaülesanne pandud kohe esimesse punkti. Ja lotoõnne ei ole mul kunagi olnud, nii et otsustasime oma selle võistluse tulemuse selles punktis ära. Tegelikult tundub, et võib ennast juba vaikselt sportlaste alla hakata liigitama, kuna vanasõna "kui jumal mõistust jagas, siis sportlased olid trennis" käib meie kohta juba päris hästi. Aga mis siis juhtus. Punkti jõudes anti kätte paberid, kuhu olid joonistatud Eesti 15 maakonna kaardi kujutised. Neile pidi siis õige maakonna taha kirjutama. Asja konks oli aga selles, et kui mõni maakond läks valesti, siis öeldi lihtsalt, et ei ole õige, proovi uuesti. Aga seda, mis valesti oli, või kui palju mööda panid seda ei öeldud. Ja nii kaua pidime proovima, kui kõik olid õiged. Need maakonnad, kus on tegemist rannajoonega panime lihtsalt täppi. Mõnedega saime veel kohe hakkama. Näiteks Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Läänemaa, Harjumaa, Lääne-Virumaa, Ida-Virumaa, Raplamaa ja Järvamaa olid meil kogu aeg õigesti, aga ülejäänusid proovisime ikka päris mitu korda. Lõpuks puzzletehnikat kasutades saime siiski asja tehtud, aga aega läks 25 minutit. Eks trenni asemel tuleb nüüd mõni õhtu lihtsalt gloobust passida või ristsõnu lahendada. Igal juhul arvan, et see ei olnud väga hea lisaülesande valik ka.

Vähemalt kogu edasise raja saime oma ~70-nda koha pealt ainult ülespoole tõusta. Tagasi rullitamine läks rahulikult. Arutasime, et kui samas tempos jätkame, siis peaksime raja umbes 15 tunniga läbima. Peale rulli algas valdavalt kubemeni meres kulgev trekkingu või siis moodsalt väljendudes coastaleeringu etapp. See oli päris lahe, kuigi korraliku sügistormiga oleks see etapp vist veel lahedam olnud. Mõtle, jalutad nabani vees ja iga paari sekundi järel käib vahune laine üle pea. Igal juhul oli kohalikku pankrannikut hästi ära kasutatud. Liikusime pikas rivis vaikselt ettepoole ning jahedas merevees jalutamine tuli kasuks (või tegelikult vähem kahjuks) ka Paavo jalale. Vees jalutades tutvusin raja järgnevate etappidega.

Võistluskeskuse juurde tagasi jõudes saime võtta jalgrattad ja liikuda järgnevale etapile. Taas liikusime vaikselt ettepoole. Ning vaheaegade põhjal tegime kanuu alguse punkti liikudes koguni neljanda etapiaja.

Kanuu oli seekord Harku järvel. Meile sobis see paremini, kui kitsas ning käänuline jõgi. Samas muidugi oli rada jälle selle võrra igavam. Arutasime, et põnevam oleks, kui sõudjatel samal ajal järvel treening oleks. Aga etapp oli piisavalt lühike, et mitte ära tüdineda. Üks imelik võistkond ainult pani mõtlema selle etapi ajal. Alguses, kui kanuu teist punkti joostes võtsin, tahtis üks hirmus karvase näoga vend mind jalust maha joosta. Napilt sain eest ära põigata. Pärast, kanuu eelviimases punktis sattus see vend jälle kohe peale mind punkti võtma. Hüppas rinnuni mutta, nii et samal ajal samas punktis olnud inglite võistkonna esindaja küsis üliimestunud häälega: "kuhu sul nüüd siis niiiii kiire on?" Tüüp aga ei lasknud ennast sellest häirida ja võistles vapralt edasi. Ma ei tea ainult kellega. Ka meie võitlesime vapralt ja peagi saime jälle ratastele.

Tegime tulipi kiirelt läbi, vahepeal mäetipus punktis käies ja jälle sai rattad vahetusalasse jätta. Enne veel, kui saime trekkingule minna, võttis Paavo, nagu Kalevipoeg, kivi turjale ja marssis oma haige jalaga ringi läbi. Me Sirliga käisime lihtsalt kõrval ja mina tegin teevalikuid järgmistesse punktidesse.

Trekkinguetapp viis meid Astangu raketitunnelite ja kaljuronijate treeningukohta. Seda kõike oli ka rajaplaneeringul loomulikult ära kasutatud, nii et saime kõige pealt käia tunnelis ja seejärel ronida tuttaval astangu seinal, kus ennegi ronimist harjutatud. Kahjuks aga ei olnud ma enne seal tunnelis käinud, nii et kui punkti kätte saime, liikusime tuldud teed tagasi. Kaotasime sellega järjekorras paar kohta. Nimelt, enne kui saime astangust üles ronida, pidime u. 15 minutit järjekorras ootama. Õnneks oli ülesandeks 1 šumaariga üles tõusmine, nii et seinal sain jälle mõnest tiimist mööda minna. Edasi liikusime jälle üle Paldiski maantee. Siis hakkas selle võistluse lahedaim etapp - aerofoto järgi üle pea kasvavas pilliroos sumpamine, põlvist, kuni rinnust saati vees. Läti tuli kohe meelde. Igal juhul liikuda oli kõige parem mööda pilliroo vahel kulgevaid kraave, kuna põhi oli igal pool täiesti kõva ja sile. Punktitähised olid samuti paigutatud kõrgele puu otsa. See oli üks asi, mis Lätist erines. Lätis oleks selle etapi punktid tulnud ilmselt rattaga läbida ja punktid oleks pigem pandud vee alla, kui et puu otsa. Meil läks see etapp igal juhul hästi ja parandasime taas oma positsiooni.

Peale Seda trekkingut oli veel pisike rattaetapp võistluskeskusse, kus tuli sooritada viimane ronimisülesanne Tabasalu spordikeskuse siseseinal. Korraldajad küll mainisid, et peale eelviimast punkti on suhteliselt võimatu kellestki mööduda. Meie aga ei uskunud neid ja möödusime seinal ronides 4st võistkonnast. Lõppkokkuvõttes isegi enam vähem. Olime tõusnud koguni 16. positsioonile ning segavõistkondade arvestuses otse loomulikult viies koht. Sellega aga võistlus siiski veel päris läbi ei olnud. Esmaspäevase viimase, Exceli etapi tulemusena langesime 26. ndaks. Seda sellepärast, et muidu oleks me hooaja koondtabelis olnud segavõistkondade kolmandad. Kuna aga minu puhul ei ole see võimalik, siis saime nagu ikka 4-nda koha :o)

Ja olgugi, et tegu oli sprindietapiga, läks meil selle läbimiseks kauem aega, kui eelmise tavapikkusega etapi läbimiseks. Nii et jäin Kristeli sünnipäevapeole 1,5 tundi hiljemaks, kui olin lubanud.

Tulemused.
SI ajad.
Alade vaheajad.
Hooaja koondtabel.