Esmaspäev, 28. september 2009

Tuul & lained

Nagu planeeritud saigi eile jälle merel käidud. Kui kella 12 ajal telefonis Sveniga rääkisime, selgus, et Loviise meeskond oli merele kihutama läinud. Niisiis, panime ka ise sadama poole ajama. Seekord siis kolmekesi - mina, Sven ja Erki. Kuna tuul pidavat olema päris äkiline, tõotas tulla päris karm katsumus.
Selline näeb välja tuule graafik. Meie sõitsime siis, kui tuule kiirus jäi sinna punase ristküliku sisse. Ehk siis ajal, kui tuule kiirus kõige rohkem kasvas.

Umbes kella ühe paiku päeval tõmbasimegi purjed masti. Sõitsime eespurjega sadamast välja ja siis tõmbasime üles ka tagumise purje. Alguses ei tahtnud juhtimine hästi välja tulla, kuna tuul keerutas ja korralik pagi oli peal. Vaatasime, et kahe purjega läheb vist päris keeruliseks ja lasime ikkagi tagumise purje uuesti alla. Ainult ühe purjega minnes oli aga ikkagi tegemist küllaga. Keerasime vööri Naissaare suunas ja hakkasime kihutama. Laine oli tõesti päris korralik. Paar korda viskas ikka sahmaka üle jahi. See oli päris äge. Minu jaoks praegu veel natuke arusaamatu värk tundub, et millal ja kuidas ja millist otsa parasjagu sikutada tuleb ja kui kreeni jahti lõpuks siis ikkagi lasta tohib. Nii et esialgu osade manöövrite juures tõmbas ikka seest õõnsaks.

Peagi seilas meile vastu ka Loviise meeskond, kes ütlesid, et olid sõitnud ümber vahemadala tuletorni. See kurss sobis ka meile hästi ja võtsime samuti suuna tuletornile. Mingeid erilisi kiirusi me ei aretanud, nii umbes 4,5 sõlme oli keskmine kiirus, aga tegemist oli küllaga, nii et meile sobis see kiirus väga hästi. Tuletorni juures arutasime, et seal oleks päris mõnus elada. Nii et kes tahab kinnisvara, looduskaunis kohas, bussipeatus lähedal, kalapüügivõimalused olemas jne, siis üks selline objekt asub kesklinnast Naissaare suunas.

Sõitsime tuletornist veel veidi maad Naissaare poole, siis aga otsustasime ümber pöörata. Manöövriga hakkama saanud, juhtus aga see, et kui teiselt poolt sooti tõmbama hakkasime, siis tõmbasime ühe ploki katki. Mis seal ikka, võtsime teiselt poolt uue ploki asemele, mis aga omakorda tähendas seda, et ei saanud enam otsa ümber keerata ja pidime võtma suuna sadama peale. Uuesti majaka poole sõites nägid Sven ja Erki ees veel hüljest, mina aga ei pannud tähele. Ju siis vanadele surfajatele hakkavad sellised asjad paremini silma. Mul oli ilmselt soodi tõmbamisegagi liiga palju tegemist. Alguses ei saanud aru, millal tõmmata ja millal järgi lasta. Nii et ühe korra, kui ma piisavalt kiiresti järele ei andnud tegime kiiruserekordi 5,97. Aga veidi aja pärast hakkas juba mingi loogika tekkima ja enamus ajast sain juba enam-vähem õigele ajale pihta.

Tuul läks sõidu ajal järjest tugevamaks ja keeras Katariina kai juurest ka veidi. Saime siiski enam-vähem sadama sissesõidu kohale pihta. Kuna ilm oli nagu ta oli ja tänu purunenud plokile enam pautida ka ei saanud, sõitsime sadamasse sisse mootori abiga. Loviise krjuu oli ikka veel paadis. Sidusime meiegi otsad kai külge ja oligi sõit selleks korraks tehtud. Minu jaoks igal juhul igati adrenaliinirohke üritus.

Sveni vähe professionaalsem jutt koos purje nimetustega ja mõned pildid on siin.

Kommentaare ei ole: