Neljapäev, 16. detsember 2010

JOKA treeningud

Novembri lõpus sai JOKA niiöelda aktiiv kokku Vello juures, Kallisabal, täpselt teisel pool Valgehobusemäge, kui vaadata Valgehobusemäe suusa ja puhkekeskuse poolt. Peale muude võistluste, päevakute jne korraldamise arutelu käis läbi ka JOKA tippspordi teema. Veendusime, et kõige suuremad panused peame selles osas tegema meie naisteklassi peale. Ehk eesmärgiks peavad olema naiste põhiklassi medalid. Seoses sellega tegi Minn ettepaneku viia läbi kaarditreeninguid ka Tallinna ligiduses (Siku on ju Tartu koondisetreeningutega seotud). Mõeldud tehtud!

Eelpooltoodut arvesse võttes ongi mõningad treeningud juba aset leidnud. Esimene treening toimus täpselt kurikuulsa "orkaani", "tormi", "lumemöllu" vms nimega Monika alguspäeval Saustinõmme kaardil. Algselt oli küll ette nähtud koridororienteerumine, et asi liiga lihtne ei oleks, aga kuna oli tuisune ilm, lumi, pimedus, esimene treening jne, siis tegime jooksvalt plaanid ringi ja kõik läksid siiski metsa tavalise kaardiga. Lund veel üle meetri ei olnud, nii et esimesel korral pääsesid kiiremad tulema umbes poole tunniga. Kohal olid seekord Liisu, Pilvi, Jaan, Kristjan, Maarja ning külalisosalejana ka Ats Sõnajalg. Lumi aga järgnevatel päevadel väga ei hellitanud, nii et kui läksime Sveniga laupäeval punkte ära noppima, tuli kahlata juba kohati nabani lumes. Seetõttu läks meil kogu ringi tegemiseks aega peaaegu poolteist tundi.

Järgmisel päeval, kui olime juba mõnevõrra targemad, käisime räätsadega maha panemas selle nädala treeningu punkte Männikule. Räätsadega oli liikumine oluliselt sujuvam ja saime tunniga ringi peale tehtud. Aga lume kogusest tingituna oli enamus väiksemaid auke nähtamatud, kuna olid triiki lund täis tuisanud. Treeningul olid seekord kohal taas täpselt samad inimesed. Seekord oli tegemist kompassitööle suunatud treeninguga, seetõttu oli pool rajast vaja läbida nö valge kaardiga, aga ka ülejäänud kaardil tuli suunda jälgida, sest maastikul oli oluliselt rohkem raiesmikke, kui kaardil. seekord läks kiirematel meestel aega veidi alla tunni aja, mis arvestades lume sügavust on päris OK näitaja.

Järgmise nädala treening on plaanis korraldada Astangu kaardil. Natuke on veel lahtine, mis formaati seekord kasutan, aga võimalikud variandid on joonO, või ikkagi see koridorO, mis elmisel korral ära jäi. Eks otsustan, kui olen natuke põhjalikumalt kaarti silmitsenud.

JOKA Jukola camp 2010

Nagu igal aastal novembrikuus (OK, eelmine aasta jäi vahele), täpselt sellel ajal, kui toimub suusatamise esimene MK-etapp, nii toimus ka sel korral Arulas, Minni ja Pilvi juures JOKA Jukola camp. Selle ürituse kõige meeldejäävamaks osaks on alati olnud laupäeva õhtul toimuv niiöelda Minni multisport. Lihtsalt selle väikese eripäraga, et on ainult üks etapp - trekking. Seekord Minn ise üldse raja kokkupanekus ei osalenud, kogu töö oli jäänud Priidu kanda. Priidul oli ainult üks juhis, alla 5 tunni ei tohiks keegi rajalt ära saada. Ja meil oli ainult üks info, võitja saab võimaluse minna rattaetapile, ülejäänud lähevad sauna.

Start oli seekord planeeritud valgele ajale. Kuna meil Kristjaniga läks teatud põhjusel laupäevane päev Viljandis ringi sebides, siis jõudsime Ruusale tagasi umbes 10 minutit peale planeeritud stardiaega. Teised aga näitasid üles ülimat soliudaarsust ja ootasid meid ära. Riiete vahetamise vahepeal neelasime kiirelt alla ka kausitäie suppi, kuna päev otsa ei olnud mahti midagi suhu pista. Olgugi, et andsime teistele mõista, et nad võivad rajale minna, jõudsime siiski stardihetkeks koos teistega maja ette. Minutikese peale starti kulutasin veel kella ja kompassi töökorda sättimiseks, ning saimegi rajale kihutada.

Esimeseks ülesandeks oli asimuudiga, valge kaardi abil, leida punktid (6 tk) maja lähedusest. Iga võistkond alustas läbimist erinevast punktist. Meie pidime võtme 5-ndast alustades ja 4-ndaga lõpetades. Kusjuures iga punkti võtmise järel tuli käia uuesti maja ees. Vaatamata sellele, et supp alles kõhus loksus, lõpetasime etapi enam-vähem koos Randy ja Minniga esimese-teisena. Seejärel algas ürituse põhiosa, kus anti kätte kaart millest punktipiirkondades olid tükid välja lõigatud. Väljalõigatud kohtade asemele olid antud suvalises järjekorras teistsugused kaarditükikesed. Aga asja iva oli selles, et need teistsugused tükikesed olid kõikvõimalikud NL topokaardid, ortofotod jne. Kõige ägedam kaart oli 19. saj. lõpust 20. saj algusest pärit verstakaart.

Valisime kiirelt välja 2 esimest punkti, kuhu minna ja asusime teele, et tee peal mõelda välja järgnev trajektoor. Paistis, et ka Minn ja Randy läksid kohe, aga täpselt vastupidises suunas. Arvasime, et ka teised valisid kõik vastupidise suuna, kuna me kedagi rajal ei kohanud, selgus aga, et kõik ülejäänud veetsid kõvasti aega toas rada planeerides, et alles seejärel rajale suunduda. Esimese punktiga, milleks oli nr. 31 erilisi probleeme ei tekkinud. Teel teise punkti tahtis üks koer meid ära süüa, aga muidu läks kuni punktipiirkonda jõudmiseni suhteliselt sujuvalt. Punkti juures tegime kerge haagi ja käisime järve pool asukohta kontrollimas, aga punkti enda saime siiski enam-vähem valutult kätte. Peale punkti aga seisime 15 minutit ühe koha peal, et saada paika ülejäänud punktide kohas olevad augud ja tükikeste hulgast õiged tükid. Kui kõik ülejäänud punktid sain paika enam-vähem ühe minutiga, siis Kääriku kaarditükki, mida isegi suurelt kaardilt välja ei olnud lõigatud, ei saanudki paika. Vaatamata sellele vähemalt 15 minutilisele seisakule. Kuna terve aja sadas lausvihma, siis hakkas juba päris külm ja otsustasime edasi liikuda. Leppisime kokku, et kristjan loeb suurt kaarti liikudes läbi Kääriku Seinamäele ja seejärel liigume 42 punkti uuesti läbi Kääriku, et leida mingi koht, kus saaks kaardifragmendi abil äkki punktile peale minna.

Peale Seinamäe punti võtmist leidsimegi paar sellist kohta, kus käisime metsas mütates punktijahil, aga leidmata see punkt meil jäigi. Kuna olime juba piisavalt palju aega kulutanud, siis otsustasime edasi liikuda ja läbida punktid 42-52-51 jne. 42 ja 52-ga erilisi probleeme polnud, ehkki Priit arvas, et 52 on nii kaugel, et sinna keegi minema ei hakka. 51-ga aga hakkas suuremat sorti tuulamine. Verstakaardi tükikese põhjal otsisime seal punkti soost, nii et põlvini jääkülmas vees, mööda võsa ronides, tahtsid jalad kildudeks minna. Samamoodi kammisid seal ka Pilvi ja Maret, kellel punkt lõpuks leidmata jäigi. Ka mina vaatasin, et lõppu jõudmiseks hakkab juba aega nappima, kui Kristjan, kasutades oma PT-d, mis sel päeval oli kindlasti päris mitu randyt, ronis kõrvaloleva künka otsa ja karjus, et punkt on siin.

Nüüd läks aga juba üsna kiireks tagasi jõudmisega, kuna kontrollaeg hakkas otsa lõppema. 43 ja 50 punktid jäid nagunii ära, 33 saatuse pidime otsustama Madsa spordibaasi ristmikul, sest eelneva päeva trenni tulemusena teadis Kristjan enam-vähem, palju sealt Ruusale minekuks aega kulub. Madsa ristis, kui jalad juba päris kanged olid vaatasime kella ja otsustasime, et kuna jänes šampust ei joo, siis lähme proovime punkti võtta. Pealegi, tähtis ei ole ju mitte võit, vaid ülekaalukas võit :o). Punkti saime kätte õnnestunult, aga nüüd läks juba väga kiireks. Andsime päkkadele valu, vaatamata sellele, et jalad väga sama ei arvanud. Kristjani pulss oli juba enam-vähem 200 peal, aga umbes minuti jagu varem olime siiski Ruusal kohal. Nüüd saime teha lühikese pausi ja juua lonks kaasasolevast õllepurgist. Seejärel tuli veel läbida väidetavalt umbes 3,2 kilomeetrine ring, mis tegelikkuses osutus pigem 8,2 kilomeetriseks.

Ka viimase kaardiga oli tehtud mingeid manöövreid, aga kui ma uksest välja astusin, siis Kristjan juba teatas, et vaata, värvid on vahetuses, Niisiis olidki lagedad ja tihnikud vahetuses, ning teed ja kraavid vahetuses. Edasi oli juba lihtne. Viimasele etapile läksime kõik koos, Minni, Randy ja Makuga. Kuna Maku oli Tiidu ära väsitanud, siis tema meiega ei ühinenud. Samuti olid nii Maret ja Pilvi, kui ka Liisu ja Kersti seda meelt, et läbivad viimase ringi homme. Jalutasime selle ringi kambakesi läbi, ehkki peale pooltteist tundi oli juba päris külmaks läinud. Randy ei saanud pärast isegi saunas sooja. Lõpetades selgus, et päris maratoni meil seekord siiski läbida ei õnnestunud. Minu GPS-i järgi jäi puudu täpselt 390 meetrit.

Peale kerget einet ja arutelu suundusime aga sooja saamiseks suitsusauna, kus vähemalt minul õnnestus lõpuks oma jäsemed üles soojendada.

Tulemused.

Pühapäev, 5. detsember 2010

XT-Sügisseiklus / Hooaja lõpetamine

Selle aasta viimasele võistlusele Pannjärvele, läksime koos Leivo ja Makuga. Kuna hooaeg oli juba sisuliselt läbi, siis erilist eesmärki endale sportliku poole pealt ei seadnud. Võtsime seda võistlust lihtsalt kui mõnusat sissejuhatust õhtusele hooaja lõpu peole.

Nagu sel hooajal juba tavaks saanud, oli ka seekord stardis kohe lisaülesanne. Sel korral tuli kirjelduste järgi kohalikudele järvedele nimed külge panna. Kuna me ei ole keegi Ida-Virumaal kaugeltki mitte kohalik (pigem on see maakond mulle Eesti maakondadest kõige tundmatum), siis oli see asi meile veidi keeruline. Tuli leida mingi teistsugune variant. Esimese hooga jooksime kohe esimese etapi kaartide juurde, et äkki saab sealt mingeid vihjeid. Kahjuks, või siis tegelikult õnneks ei saanud, sest kõik teised võistkonnad lootsid sedasama. seejärel tiirutasime niisama ümber kompleksi, et äkki leiame mingi kohaliku infotahvli, kus järvede nimed kirjas. Ja ennäe imet, leidsimegi puhtjuhuslikult ühe võistkonna, kes oli leidnud vajaliku abivahendi. Nüüd oli juba lihtne järved paika saada.

Esimeseks etapiks oli trekking. Ainult et asi liiga lihtne ei oleks, tuli olemasolevat varustust kasutades suunduda etapile ilma kaardita, ainukesed kaardid olid võistluskeskuses. Selge, siin oli nüüd see koht, kus läks vaja fotokaameraga telefoni. Maku tegigi oma hi-tech telefoniga pildid ära ja tuiskasime rajale. Aega oli 1 tund. Tegime omaarvates suhteliselt mõistliku plaani. Kõiki punkte võtta ei planeerinud. Jube nüri on ikka metsas joosta, kui endal kaarti ei ole. Õnneks Maku juhatas meid oma mobiiliga üsna hästi ja vigu me ei teinud. Kui jõudsime võistluskeskuse läheduses olevasse snowtubingu lisaülesande punkti, vaatasime, et kell näitab juba kolmveerandit rajal oldud tundi. Kuna tahtsime järgneval rulluisuetapil võtta ikka kõik 3 punkti, ei hakanud enam kahte punkti võtma, mis algselt plaanis olid. Jooksime hoopis otse vahetusalasse, rulluiske jalga panema.

Kahjuks ei olnud meil aga õnnestunud käia nädal varem Pannjärvel laagris, nagu paljudel, mistõttu ei teadnud me päris täpselt, kui pikk see kohalik, uus rullirada on. Nüüd selgus aga, et koos uiskude jalgapanemise ja äravõtmisega võttis see aega maksimaalselt 15 minutit. See tähendas seda, et pidime enne rattarajale lubamist passima hulk aega võistluskeskuses, mille käigus jõudsid meile järele väga paljud tiimid, kes aga olid korjanud trekinguetapil oluliselt rohkem punkti. Ehk siis võis arvata, et võistluse sportlik pool on meie jaoks sisuliselt otsustatud.

Rattaetapp oli suhteliselt mõistlik, kolm punkti ja vahetusalasse. Etapi alguses pääsesime juhtima, aga lõpuosas tegime väikese vea ning lasime mõne võistkonna mööda. Aga seal ei olnud mingit vahet. Vahetusalas selgus, milleks oli vaja rajale 2 telefoni kaasa võtta. Nagu enne juba arvasin, oli nüüd kavas mobiilorienteerumine. Üks liige pidi jääma starti ja kaardi järgi juhendama, teised kaks aga pidid minema punkte võtma. Valisime Maku juhendajaks ja läksime Leivoga punkte korjama. Midagi väga keerulist ette ei antud ja punktid saime enam-vähem ilusti kätte, ehkki korraks tekkis küsimus, kas Maku on ikka ilmakaarte asukohtade suhtes endale kõik selgeks teinud.

Peale mobiilO-d tuli pisike kanuuetapp Kurtna-Suurjärvel. Jube mõnus on ikka kanuuetapile minna, kui B-rada ei ole enne kanuusid ära lagastanud. Kuna kanuu oli päris lühike, siis ei jõudnud seekord sellest isegi ära tüdineda, kui tuli juba minna trekkingule. Ka seekord jätsime kohe eos kaugemad punktid valikust välja. Kui alguses tundus, et oleks ikka pidanud minema kaugemale ka, muidu jõuame liiga vara tagasi, siis töö käigus tuli välja, et olime siiski teinud vajalikud kärped ja tagasi vahetusalasse jõudsime vägagi õigel ajal. Trekkingul hakkas õige pea ilmnema tõsiasi, et Leivol ei ole seekord kõige parem päev. Poolhaigena võistlema tulnuna kippus ta ikka natuke maha jääma. Aga arvestades seda, kuidas ta hommikul telefonitorusse köhis, siis liikus ta isegi kiiresti.

Kuna olin kuhugi kaotanud ühe meil kaasas olnud pliiatsitest, siis sai Maku joonistada viimased rattapunktid ainult oma kaardile. Meie Leivoga tegelesime vahepeal märksa mõnusamate tegevustega. Ehkki taaskord oli veidi nüri ilma kaardita sõita, sain oma kaardialust kasutada vähemalt legendi lugemiseks. Ka rattaringi tegime omale täiesti piisava pikkusega, nii et viimasele trekkinguetapile, kus tuli läbida juba eelnevalt külastatud KP-sid saime väga normaalsel ajal. Kuigi olime algselt teinud omale veidi optimistlikuma ringi, tulime siiski suhteliselt varakult võistluskeskusesse tagasi, kuna Leivo hakkas juba ilmutama suremise märke. Haigena niisuguse sügisese ilmaga 5 tundi pingutada on ikka midagi muud, kui kodus kummeliteed kaanida. Niisiis otsustasime 15 minutit varem võistluskeskusse naasta ja Leivole rummikuuri määrata.

Peale umbes üheksat õlut ja esimest saunaskäiku saime peolauas kõhud täis söönuna teada, et meie kollektiiv oli miskil imekombel saavutanud II koha! Rajal oli meile pigem tundunud, et liigume seal kuskil 12. koha peal. Hiljem aga tuli välja, et olime, nagu ette nähtud, liikunud kogu aeg ikka seal neljanda koha peal, aga kuna esimese lisaülesande panime sajaprotsendiliselt täppi, siis tõusime mulle broneeritud koha pealt sujuvalt teiseks. Vot see oli selle hooaja kõige üllatavam lahendus. Aga noh, Leivo on arvutite osas üsna kodus ka, vähe sellest, ta töötab ju Microsoftis, eks ta ikka teab, kuidas seal Excelis neid asju tehakse :o).

Tulemused.

Peale võistlust algas muidugi päeva mõnusaim osa, hooajalõpu pidu. Esinesid mitmed vägagi lootustandvad uued talendid, küll tantsijate ja DJ-dena, aga ka muude etteastetega. Saime kuulda ka kommentaare Mountain Loghome ISC MM-il käigust. See tekitas taas kord suure isu minna pikale seiklusvõistlusele. Noh, ega ei ole ammu käinud ka. Nii et järgmisel aastal võtame plaani ka mõned pikemad seiklused.