Laupäev, 20. aprill 2013

Suusahunt 2013

Mingil hetkel, keset talve hakkas Minn järsku rääkima, et oleks vaja Suusahundile minna. Esialgu keegi sellest mõttest kohe kinni ei haaranud, aga päris vastumeelne see mõte millegi pärast ka ei tundunud. Ehkki arvestades näiteks minu klassikasuusatamise pagasit, ei tundu 8 tundi järjest Kekkose rajal klassika sõitmine just kõige mõistlikum tegevus. Aga ega ma muidugi pole kunagi väitnud ka, et ma mõistlik indiviid olen. No sellegi poolest kohe kirja panema ennast ei tormanud. Aga Minn jätkas oma kihutustöö tegemist suure hoolega, rääkides igal pimesuusatamise kolmapäevakul, kui lahe see üritus on. Eriti muidugi siis, kui Nevene spetsialistidel eelnevalt lasta suusad määrida (inside joke :). Ja kuna Minni sõnul, kes osales ka Haanja 100 suusaüritusel, pakuti seal peale finišeerimist kõigile Alexandri õlut, tekkiski mõte, et osaleme ainult siis, kui ka Suusahundil peale lõpetamist õlut (mitte segi ajada Saku originaaliga) pakutakse. Kuidagi läks aga niimoodi, et ununes Ruts'ile, kes oli üks korraldajatest, kirjutamata. Ja otse loomulikult ei tulnud nad ise ka selle peale, et finišis on õlut vaja, mitte Isostari.

Aga oh õnnetust, enne kui ma arugi sain, siis vaatamata sellele, oli Minn  meid Suusahundile ikkagi kirja pannud. Meie tähendab antud kontekstis siis Minni ennast, Reigot ja mind. Viimase meeleheitliku katse finišis siiski õlut saada, tegin selle peale, kui Kalev saatis meili võistluseelse infoga. Oma meilile sain siiski Kalevilt vastuse, et ehk järgmisel aastal õnnestub A Le Coq ära rääkida. Niisiis tuli ise tegeleda sellega, et õlu finišis olemas oleks. Finiš tähendas meie puhul siis seda, et läbitud on 100 kilomeetrit, mis oligi meie seekordne eesmärk. 8 tunniga peaks see olema enam-vähem normaalselt saavutatav. 100 kilomeetrit Kekkose ringil tähendas siis 7 ringi suusatamist. No ok tegelikult tähendas see küll 100,8 kilomeetrit, aga see selleks. Et vastava eesmärgi saavutamine veidi lihtsam oleks, tegi Minn, kes on oma elu jooksul suusatanud 416 Kekkose ringi, minu kaheteistkümne vastu, ka suurejoonelise plaani. Selle kohaselt tuli meil üks ring läbida 65 minutiga. Nii jäi iga ringi peale ka paar minutit varu, et midagi suhu pista ja pidamist lisada ning viimasel ringil natuke ka krampe nautida.

Reede õhtupoolikul, kui Minniga Arulasse jõudsime, lisasime suuskadele kihi sobivat määret ja otsustasime Käärikule, Kekkose rajale suuski testima minna. Plaanis oli sõita nii palju Kekkose ringe, kui pidamine alt ära kulub, et siis teada saada mitu kihti järgmiseks päevaks alla vaja panna on. Kuna me jõudsime aga kahe kilomeetri möödudes järele rada sisse ajavale rajatraktorile, tuli ots ringi keerata ja piirduda nelja kilomeetriga. Reigole piisas meie antud määrdeinfost. Õhtu peamine projekt oligi suuskade ettevalmistus, aga üle ei saanud ka söögi tegemisest, kuna järjekordselt oli ette nähtud poismeeste nädalavahetus. Õnneks seekord ei pidanud Kammbäkki minema. Loomulikult panime oma vahetusala termokasti valmis ka mõned õlled ja muud head-paremat, et oleks, millega vahepeal tegeleda, kui graafikust liiga palju ette kipume minema.

Laupäeva hommikul, kui 10 minutit enne starti Kääriku suusastaadionile jõudsime, olid kõik kohad juba sportlasi täis. Numbrite kättesaamise ja asjade vahetusalasse paigutamise järel saime valida suuskadele koha üsna võistlejaterivi lõpus. Õnneks ei olnud see meile oluline, sest erinevalt meie 1:05 pikkusega ringiaegadest soovisid liidrid ja wannabe liidrid läbida ringi kindlasti kuskil 45 minutiga. Niisiis ei olnud mingit mõtet neile jalgu kakerdama minna. Stardipaugu kõlades valisimegi oma rahuliku tempo ja kulgesime, alguses suhteliselt ühtlases rivis, suusastaadionilt minema. Ilm oli suurepärane. Päike paistis ja külma oli täpselt parasjagu. Ka suusad toimisid ideaalilähedaselt. Esimesel paaril kolmel ringil oli suusatamine puhas nauding. Nüüd ma sain aru küll, miks Kekkose rada klassikasuusatamiseks hea on. Tõusud on kõik paraja kaldega ja mõnusalt sõidetavad. Seda viimast muidugi küll juhul, kui suusad toimivad. Ja seda nad õnneks ka tegid.

Nagu juba öeldud, siis esimene ring oli täielik kaif. Peale Harimäe tõusu, kui hakkasid laskumised, jõudsin järele rahandusminister Jürgenile, kes ühe jalaga sahka lasi. Temast möödumisel ütles Ligi, et mingu ma mööda, tema ei saa rajaga hakkama. Huvitav, täiesti ilusal pikal ja sirgel laskumisel ... Igal juhul kuhugi sinna seljataha ta jäi ja natuke aega teda nüüd enam ei näinud. Tegelikult oli rada väga hästi sõidetav ja isegi kümnendal kilomeetril olev kurviga laskumine lagedalt alla, mis alati on suht ära sõidetud, oli esimesed paar ringi täiesti edukalt jäljes sõidetav. Ja öiste tuuleiilide tõttu kardetud risune ja okkaid täis klassikajälg oli ka tegelikkuses mitte nii risune ning suht viisakalt sõidetav. Rahuliku ja pingevaba sõidu järel lõpetasime esimese ringi 57 minutiga, mis oli tublisti kiirem, kui meil vaja. Igaks juhuks tuli tempo alla võtta, aga kuidas seda sellise ideaalilähedase lippamisega teha...?

Teise ja kolmanda ringi läbisime täpselt tunniga, sealt edasi juba 1:02 ja niimoodi. Alates teisest ringist anti Isostari ka Harimäe otsas. Toekam söögi-joogi punkt oli Kääriku suusastaadionil. Kolmanda ringi ajal hakkasid tekkima rajal juba niisugused lõigud, mis meeldisid natuke rohkem ja mis natuke vähem. Need olid meil kõigil mõnevõrra erinevad. Minule meeldisid kõige rohkem sellised pikad ja sõidetavad tõusud, näiteks Harimäe tõus, kus ma teistel natuke eest ära kippusin libisema. Teistele seevastu sobisid paremini peale Karu väravat olevad paaristõukelised osad, mis mulle üldse ei istunud ja kus teised mulle jälle järele jõudsid. Nii me seal siis kulgesime, vahepeal mõni natuke ees ja mõni taga, aga vahetusalas olime jälle kolmekesi koos.

Kolmanda ringi Harimäe tõusul tuli keegi tagant hirmsa hooga, ähkides ja puhkides. Sada meetrit enne tippu tuhiseski mööda Jürgen Ligi. Mõtlesin, et mis ta ikka punnitab, kohe hakkab ju jälle laskumisel sahka panema. Aga ei, paistab, et minister oli vahepeal laskumise ära õppinud ja järgi me talle enam ei jõudnudki. Ehkki pärast saunas ta väitis, et lasi igal ringil sahka ja kukkus esimesel ringil neli korda ja pärast igal ringil ühe. No mis seal ikka, üles suusatas ta meist igal juhul kõvasti kiiremini. Ja väidetavalt ei pannud ta kordagi pidamist juurde, erinevalt meist, kes me panime peale kolmandat ringi igal ringil pidamist juurde. Aga ärge keegi Ansipile öelge, et Ligi ei sõitnudki Eesti rahvussuusaga, vaid hoopis Madshus'tega ;).

Peale kolmandat ringi hakkas suusatamine juba veidi keerulisemaks minema. Harimäe tõus ei tundunudki enam nii hästi sõidetav ja igasugused muud hädad kah. Kõige keerulisem oli viies ring. See oli kõige raskem enamikel suusatajatel, kuna siis paistis päike peaaegu kogu aeg rajale ja soojendas seda, nii et suusad toimisid siis kõige halvemini. Suusarenn oli ka juba päris kõrgeks kasvanud, nii et jala rennist välja tõstmine oli päris tõsine katsumus. Huvitaval kombel olid osad eelnevate ringide laskumised järsku hoopis tõusuks muutunud. Kuues ja seitsmes ring olid jälle mõnevõrra lihtsamad. Eks lõpp oli ka juba lähedal. Kui see viies ring ükskord läbi sai, ja ees oli veel kaks ringi, teatas Minn, et järgmisel ringil võtame õlle. Noh aega oli täpselt nii palju üle, et oleks jõudnud rahulikult ühe juua. Kui kuues ring lõppes, siis ei olnud aga mingisugust õlle isu. Õnneks ei tahtnud Minn ise ka, vaid tuiskas kohe, ilma pidamist lisamata viimasele ringile. Me panime Reiksiga ikka pidamist veidi juurde. Igaks juhuks.

Viimase ringi keerulisim osa oli viimane Harimäe tõus. Suusk andis seal juba veidi tagasi. Aga kui lõpuks üles saime, võis täiesti rahulikult edasi kakerdada, kuna oli selge, et saame ilusti 100 km täis. Paarkümmend minutit enne kaheksa tunni täitumist olimegi suusastaadionill ja torkasime oma SI-pulgad finišijaama. Ehkki Volli avaldas mõningat imestust, miks me mõnda kilomeetrit veel ei suusata, aega ju on. Meie eesmärk oli aga täidetud ja see õlu maitses nüüd küll päris hästi. Õlle ära joonud liikusime spordikeskuse sauna, kuhu hakkas järjest sisse sadama lõpetanud, rohkem ja vähem väsinute nägudega sportlasi. Eks see pikamaasuusatajate seltskond üks parajalt veider kamp on. Aga jällegi, ega meiegi vist tavaliste inimeste jaoks mingid ülemäära normaalsed tüübid ei ole.

No olgu mis on, vaatamata Kääriku baaridaamide omapärasele, aga väga hästi töötavale tehnikale, meesterahvaste telefoninumbrite hankimises, me keegi ühtegi kutset Kammbäkki õnneks ei saanud. Ju siis ei olnud piisavalt atraktiivsed eksemplarid. Suusahunt on igal juhul vägagi väärt üritus ja soovitan soojalt sellest osa võtta, kellele suusatamine vähegi meeldib.

Tulemused.

Kolmapäev, 17. aprill 2013

41. Haanja Maraton

Talv hakkab lõpuks paratamatult taanduma. Seega viimane aeg on veel pilk peale visata mõnusalt lumistele suusasõitudele. Alustuseks siis Haanja Maraton. Peale Tartu Maratoni oligi järgmisena plaanis Haanja Maraton. Juba mitu aastat olen sõprade vahendusel saanud informatsiooni Haanja Maratoni, kui Eesti kõige lahedama suusamaratoni kohta. Niisiis otsus Haanja Maratonist osa võtta tuli, peale klassikasuuskade tekkimist, suhteliselt lihtsalt. Vast isegi lihtsamalt, kui Tartu Maratoni otsus.

Programm oli sarnane Tartu Maratoniga. Ehk siis liikusime Arulasse ja sealt laupäeva hommikul Haanjasse starti. Aga kuna Haanja Maraton toimus, erinevalt Tartu Maratonist, laupäeval, siis tuli reedel juba varakult auto nina lõuna poole keerata, et ka suuskadega tegeleda jõuaks. Lisaks sellele oli meil ette nähtud poissmeeste nädalavahetus, nii et tuli tegeleda veel ka söögi valmistamisega. See viimane õnnestus kuidagi sujuvalt sokutada Setu (on üks Eesti meediastaar) hooleks, kes söögi valmistamises juba üsna vana kala on. Seltskonnaks olid seekord Minn, Setu ja suuremat sorti ööklubi kunn - Venna. Imelise tervenemisprotsessi läbi teinud Maku oli ennast aga Kurgjärvele, sportlaste seltskonda, lasknud sõidutada.

Kui meie Venna ja Setuga Ruusale jõudsime, oli suuskade kliisterdamine juba alanud. Peale kõikide määrdesoovituste korduvat läbilugemist oli Minn otsustanud, et seekord tuleb rajale minna kliistriga. Kuna ma esialgu suurem kliistrispets ei ole, siis otsustasin siiski tahke määrde kasuks. Nii et põhimõtteliselt läksin rajale sama määrdesetiga, millega Tartu Maratonigi sõidetud sai. Rexi tatt .... vabandust, kruntmääre alla ja kolm kihti Toko -2...-10t peale. Hommikul, Haanjas saime alustuseks kokku meie isiklike TP-de joogiülema Reigoga. Leppisime kokku täpsed kohad, kus sportlastele juua tuleb anda. Tippspordis peavad ikkagi kõik pisidetailid peensusteni paigas olema :). Joogipunktide logistikaga läks aga nii palju aega, et ei jõudnudki oma suuski stardigrupi esimesse ritta sättida, tuli valida hoopistükis kaugem rida.

Sel korral oli Haanja Maratoni start lainetena. Mis tegi selle väidetavalt natuke humaansemaks, kuna trügimist jäi kõvasti vähemaks, kui eelnevatel aastatel. No ma ka ei tea neid asju. Igal juhul ma olin koos Minni ja Viiviga kolmandas stardigrupis, mis startis 4 minutit peale esimest ja 2 minutit peale teist stardigruppi. Viimases uhmerdasid siis ka Setu ja Maku. Kui meie stardigrupi stardipauk kõlas, sai alustuseks suhteliselt rahulikult minema sõita. Mingit suuremat trügimist tõepoolest polnud, vaid mõne kitsama tõusu all tuli veidi oodata. Saigi puhata! Võtsin sisse rahuliku positsiooni Minni ja Viffi seljataga. Tempo oli selline mõistlik, kuni Viivi hakkas ridade vahel laveerima ja eest minema kadus. Selle asja lahendasime aga õige pea, ühel pikemapoolsel tõusul, kus Viffi tempo raugema oli hakanud.

Alguses erines Haanja Maraton Tartu Maratonist ka selle poolest, et laskumised olid märksa äkilisemad ja kurvilisemad. Seetõttu esines siin seal ka kukkumisi. Õnneks õnnestus omal neid vältida ja nina ees kukkunud indiviididest ka nibin-nabin mööda laveerida. Haanja maraton on 42 kilomeetrit pikk, millest esimene TP, Kurgjärvel asub 12 kilomeetri peal. Esimene asi, mis, erinevalt Tartu Maratonist, rõõmu valmistas oli see, et joogipunktid olid meeldivalt valged, mitte mustikasupist lillad. Samuti olid võistlejad meeldivalt viisakad ega visanud oma joogitopse üle õla, vaid panid need enamasti ikka ilusti prügikasti. Võtsin ka Kurgjärvel lonksu juua ja sõitsin edasi. Kuna ma ei viitsinud selleks suusakeppi eemaldada, arvas Minn, et ma ei võtnudki joogipunktis juua. Seda viga ma aga ei julgenud Haanja Maratonil küll teha, olles kuulnud kõiki neid sõprade kommentaare raja raskusastme kohta.

Peale esimest TP-d natukese aja pärast hakkas ka tunduma, et suusk ei toimi seekord kõige paremini. Hiljem muidugi selgus, et suusk toimib täiesti normaalselt. Lihtsalt minu jalad ei ole enam kõige värskemate killast. Aga sellegi poolest liikusin esialgu veel natuke kiiremini, kui muud ümberkaudsed indiviidid. Ka Minn jäi veidi tahapoole. Huvitavaks tähelepanekuks oli see, et kui mõni kodanik, kes nägi, et liigub aeglasemalt kui sina, ei tahtnud tõusule minnes sind kuidagi mööda lasta. Astus aga suusa kääri ja siis jaluta seal taga, nagu jobu. Õnneks oli vastavaid kodanikke väga piiratud hulk.

Teises TP-s u. 19 kilomeetri peal oli juba üsna raske sõita. Aga tempo oli siiski veel päris OK, sest Reigo sõnul, kes kuskil enne kolmandat TP-d, meie isiklikus joogipunktis, juua pakkus, teatas, et Maku on ainult 40 sekundi kaugusel. Siit edasi oli aga ka paar paaristõuke lõiku. Ja no see ei ole ikka absoluutselt minu spordiala. Nii kui saabus selline lõik, kus tuli mõned sajad meetrid paaris lükata, hakkasin igasugustest pensionäridest ka juba iga tõukega meeter maha jääma. No tee mis tahad, lihtsalt ei jõua paaris lükata. Seevastu tõusudel sain jälle enamasti sama pundi kätte, kellega paaris võidu sõita ei jõudnud.

Peale kolmandat TP-d aga, kuskil 27-28 kilomeetril läks juba päris raskeks see sõitmine. Ja seda palju räägitud killerit tuli ka veel kuidagi sõita. Natuke kahtlesin, kas õnnestub ikka ellu jääda. Ümberkaudsed liikusid juba natuke kiiremini, kui mina. Reigo pakkus natuke enne viimast TP-d geeli. Seis oli nii raske, et oleksin seda hea meelega limpsinud. See geel oli aga külmast tuubis nii kinni, et ei jõudnud seda kuidagi sealt kätte saada. Niisiis sain võtta ainult lonksu spordijooki. Õnneks oli TP-s ka banaane, millest ma paar tükki kohe paaki lükkasin. Nüüd oli lõpuni "ainult" viis ühikut, aga need olid rasked. Kurat, miks nad mulle enne ei öelnud et nad sinna miilid olid kirjutanud. Õnneks ei olnud see killer vähemalt väga hull. Sealt ei pidanud vähemalt üles sõitma, sai rahulikult astuda, ilma et keegi viltu oleks vaadanud.

Paar miili veel, aga no ei jõua see finiš kätte. Vähemalt oli ilm väga ilus. Lõpuks, peale 2 tunni ja 50 minuti möödumist jõudis kätte finiš. Numbrist 511 oli saanud 344. Kui nii vaadata, siis ei olnud väga hullugi. Eriti kui arvestada seda, et esimesed klassikasuusad soetasin ma vaid mõned kuud tagasi ja klassikalisi suusakilomeetreid on selja taga veel väga pisike number. See õlu peale finišeerimist maitses aga igal juhul päris hästi.

Tulemused.

Õigeks Haanja maratoniks läks aga alles õhtul. Peale saunas käimist ja söömist jne tuli (loomulikult Venna agiteerimise tulemusena), suurepärane mõte minna Otepääle Kammbäkki, kus olevat ees hunnik Firmaspordi mängudest osa võtjaid. Jah ma tean küll, et see Kammbäkk on ööklubi ja alles oktoobri keskel ma käisin mingis nõmedas ööklubis, aga mis teha. Nüüd on igal juhul nelja järgmise aasta ööklubi limiit kuhjaga täis saanud. Aga muidu oli seal ju päris lahe. Ja eriti lahe oli teada saada, et ka purjus peaga olen ma äärmiselt usaldusväärne inimene :). Kui ikka anda mulle mitu eurot ja öelda, et seda ei tohi mitte kellelegi anda, siis on kindel, et mitte keegi seda 15 eurot ka ei saa! :)

Ja erinevalt mõnest inimesest, suutsin mina järgmisel päeval, Tartu Maratoni rajal, vähemalt 20 km vabatehnikas suusatada. Ehkki kerge see muidugi ei olnud.

Tänud asjaosalistele!

Pühapäev, 24. veebruar 2013

42. Tartu Maraton

Millegi pärast tekkis just praegu võimas motivatsioonipuhang oma esimese Tartu Maratoni elamused kirja panna... :) Alates klassikasuuskade tekkimisest toanurka, on kogu aeg vasardanud peas mõte ka Tartu Maratonile minna. Tegelikult olin kohe alguses suhteliselt kindel, et ma sellest üritusest osa võtan, aga lõpliku otsuse tegemise lükkasin miskis asjus ikkagi viimasele hetkele. Või siis natuke peale seda. Kusagilt oli meelde jäänud, et viimane mõistliku hinnaga kirja panemise tähtaeg on viimane jaanuar. Kui nimetet kuupäeval arvuti lahti tegin ja brauseriaknasse www.tartumaraton.ee tippisin, et end kirja panna, selgus, et olin õige tähtaja ikkagi paari päevaga maha maganud. No mis seal ikka, kuna enne maratoni hakkab nagunii erinevates meililistides ärakukkujaid tekkima, otsustasin maratonile registreeruda hoopis sedamoodi. Ja etskae imet, 2 nädalat enne maratoni, Arulast Tallinna poole sõites, selgus, et Maretil on stardikoht täitsa üle. Tegimegi Maretiga diili ära, ent natuke liiga rutakalt. Oleks jätnud ümberregistreerimise kaks päeva hilisemaks, kui numbritega stardinimekiri juba avaldatud, oleks õnnestunud säilitada Mareti stardikoht viiendasse stardigruppi. Kuna me aga nii taibukad ei olnud, sain omale väärilise, debütandi numbri 5453, mis asus eelviimases stardigrupis.

Võistluseelse logistika ehitasime üles sarnaselt teatemaratoniga. Liikusime laupäeva hommikul Reigoga läbi Tartu Arulasse, kus Ruusa pererahvas meid lahkelt nõus oli järjekordselt välja kannatama. Tartus käisime loomulikult läbi ka EPA spordihoonest, kust saime kätte oma numbrid ja puhusime veidi juttu tuttavate nägudega messisaali meenutavas spordihallis. Tuleb tunnistada, et hakkan ennast juba vaikselt sportlasena tundma, kui selliste üritustega seonduvas seltskonnas nii palju tuttavaid nägusid figureerib. Aga äkki läheb üle... Arulas oli peamiseks ülesandeks suuskade ettevalmistamine niimoodi, et nendega maratonil talutavalt suusatada kannataks. Minu eelnevate katsetustega määrimise alal ei olnud ma veel selgusele jõudnud, kumb variant on parem, kas hästi pidavad ja mitte libisevad suusad, või hästi libisevad ja mitte pidavad suusad. Mõlemat korraga ei ole mul seni veel õnnetunud kogeda. Aga sellegi poolest lootsin, et maratonil saab olema esimene kord.

Kuna ma ei olnud viitsinud eelnevatel õhtutel suuski ära puhastada, tuli kõigepealt ette võtta see ülesanne. Seejärel oli järg libisemise käes. See osa on mul õnneks juba talutavalt käpas. Alumine kiht läks Toko tavalist parafiini ja peale Toko punane Low Fluor. High Fluori ja ammugi siis pulbri või klotsi mees ma ei ole. Nii kõval tasemel ei sõida. Ja pealegi mõtlevad need pulbrigurud nagunii üle ja pärast on oma kinniste suuskadega minu Low Fluori vastu ikka hädas. Nüüd läks aga asi keerulisemaks. Oma määrdekohvri (jah, ma ostsin omale määrete jaoks isegi eraldi kohvri) läbiotsimise käigus selgus, et olin Risto juurest küll hunniku igasugu määrdeid kokku krahmanud, aga kruntmääret ei olnud ta mulle millegi pärast pakkunud. Kuna erilist isu ei olnud hakata kliistriga jändama, laenasin kruntmäärde Minni käest. Vahepealse luureinfo tulemusena saime teada, et terve pentagonis ööbiv seltskond läheb rajale Swix'i VR45-ga. Sellest tulenevalt, ja ka sellest, et mina olen Toko määrete peal, otsustasime meie kõik Toko ja Rode määrete kasuks. Minu suusad said lisaks krundile alla 3 kihti Toko 0...-10 määret. Õnnestus isegi tekitada seekord täiesti normaalse paksusega kihid. Vähemalt enda arvates.

See hõõrumine hakkas lõpuks juba päris ära tüütama. Ei taha mõeldagi nende vendade peale, kes neid kihte sinna 6-7 tükki alla viitsivad määrida. Igal juhul tõe hetk pidi selguma testirajal väikese maratoni stardis. Väriseva jalaga suundusin rajale ja lootsin, et ehk ei ole vaja midagi totaalselt ümber teha. Ja oh õnne, suusad toimisid suhteliselt ideaalilähedaselt. Pidasid täiesti viisakalt ja ka libisemine tundus olevat eeskujulik. Samas kõrval samuti suuski testinud Johannes kurtis aga halvapoolse libisemise üle. Läbinud mõned edasi-tagasi lõigud testirajal, tegin otsuse, mitte enam midagi muuta. Võis hakata rahuliku südamega eesootavaks hommikuks energiat ammutama.

Ka maratonipäeva logistika oli meil üles ehitatud vägagi viisakalt. Kuna Setu oli suusaorienteerumise maailmameistrivõistlustel osalemisega seoses meie pundi peaautojuht ja saunakütja, siis oli ta meid nõus hommikul starti sõidutama ja ka pärast lõpetamist tagasi. Vahepeal õnnestus neil Liisuga väsinud sportlastele ka privaatsetes joogipunktides juua ja glükoosi sisse suruda. No igal-juhul vägagi viisakas teenus. Kuna eeldasime Tehvandi staadionil mõnevõrra suuremat tunglemist, valisime trajektoori ja ajagraafiku mõningase varuga. Sellest tulenevalt jõudsime suusastaadionile juba päris vara. Aga see oligi hea, sain rahulikult oma eelviimase stardikoridorini kõmpida, veel veidi suuski proovida ja Sparta Intervall Ventti trennist tuttava sportlasega juttugi puhuda. Suusad olid endiselt igati viisakad. Ehk oleks natukene võinud minu jaoks rohkem pidada, aga vähekenegi kõvema tõukega venna jaoks oleks minu suusad olnud küll seekord suht ideaalsed.

Oma stardigruppi sain suusad maha teise ritta. Hoidsin meelega väliskurvi poolsetesse ridadesse, et mitte sisekurvi ummikusse kinni jääda. Väga hullu trügimist ei olnudki. Aga kus on krokodillid, jänesed ja Barack Obama??? Mõned minutid enne starti korjati ära stardikoridoride vahelised eraldusaiad. Meie rida ei liikunud ilmselgelt kõige aktiivsemalt, nii et kohe peale aedade eemaldamist olin juba viimasest stardigrupist tulnud Reigost mitme meetriga maas. Stardikäsklus pidi antama püssilasuga. Stardihetkel olin peaaegu tagakurvis, aga mingit püssilasku seal kuskil küll ei kõlanud. Hoopis muusika hakkas mingil hetkel mängima. Suusatamist seal ka väga teha ei andnud, aga trügimist oli isegi vähem, kui ma alguses eeldasin. Rahvamassis paistis ka paar tuttavat nägu. Esimesed kilomeetrid püüdsin enda jaoks uude situatsiooni valutult sisse elada ja kuidagi mingi rütm sisse saada. Esimese asjana õppisin ära ühe jalaga sahka sõitma, et mitte eessõitjatele sisse kütta. Esimene naljakam olukord oli vana lasketiiru tõusu juures, kus toimus suuremat sorti passimine. Kõvemad sportlased üritasid lõigata kõrvalt lume seest, aga jäid seal oma suuskadega mütates päris hätta. Veel kõvemad sportlased sõitsid veel suurema lõikega ilma tõusu võtmata kohe järgmise kurvini. Rahva seas hakkas toimuma jutuajamine diskvalifitseerimise teemal. Seisin rahulikult habemesse muiates järjekorras ja ootasin, millal tõusust üles lastakse astuda.

Igal väiksemalgi laskumisel toimus ridamisi kukkumisi. Õnneks läks mul kuidagi õnneks ohtlikesse olukordadesse mitte sattuda. Paar slaalomiliigutust tuli teha, aga midagi eriliselt ohtlikku ei olnud. Peale Munamäe teeületust sai juba teha täitsa viisakaid suusatamise liigutusi. Väike toppamine oli veel rolleriraja tõusu alguses, aga üldjoontes sa sealt edasi ikka juba suusatada. Peale hobustemäge möödusin Mannist, kes oli oma Visu isetormajad Rossignolide ümber ringi vahetanud. Vahetult enne esimest, Matu teeninduspunkti möödusin ka viimastest potsatajatest ja muudest elukatest. Potsataja oli näost juba päris kaame, aga kõrvad laperdasid tuule käes nagu lepalehed. Enne Matut nägin ka esimest suusatajat, kelle number algas ühega. Kuni sinnani, ja tegelikult ka sealt edasi, olid ikka suuremate numbritega tegelased. Matu TP-st kütsin hooga läbi, kuna ei tahtnud sinna tunglema jääda. Õnneks olid lubatud kohas ergutamas Randy ja Liisu, kelle käest sain ka lonksu juua. Tegelikult oli mul ka endal vöökotiga jook ja geelid kaasas, aga neid oli suhteliselt ebamugav toigastega kätte saada.

Harimäe tõus tuli kätte suhteliselt normaalselt, aga peale seda enam kõige värskem tunne ei olnud. Õnneks taastusin laskumistega kiirelt ja tõusudega võtsin pigem inimesi kinni. Ande TP-s proovisin esimest korda süüa võtta. Võtsin kaks hapukurki ja topsi mustikasuppi. Need asjad igal juhul omavahel kokku küll ei sobi. Aga teeninduspunktide piirkond on muidugi omaette vaatamisväärsus. Lumi on ühtlase kihina kaetud joogitopsikutega ja on omandanud violetse värvuse. Aga eriti nõme on muidugi see pooltühjade geelipakkide vedelemine. Eriti enne TP-sid. Sõita jõuavad küll kõik hirmsat moodi, aga geelipakki taskusse ei jõua pista. No ja arvake siis ära kui tore see on, kui oma suusaga üle selle ligase geelipaki sõidad...

Kuutsemäe TP-s võtsin ühe banaani ja jälle mustikasupi. See kooslus oli juba märksa meeldivam. Ja see mustikasupp on päris hea maitsega. Selleks ajaks oli sõita juba ka päris raske. Aga endiselt õnnestus tõusudel inimestest mööda sõita. Ja suusad olid ka päris head, ehkki pulbrimeestel, keda selles seltskonnas juba palju oli, libises ikka mõnevõrra paremini. Eriti raske oli olemine Meegaste mäe otsas. Õnneks surus Liisu mulle kurku ühe glükoositableti ja Randy andis juua peale. Ja vee eriti suureks õnneks algasid nüüd laskumised, nii et kuni Paluni oli sõita tegelikult päris talutav. Peebul ahmisin profülaktika mõttes jälle sisse ühe banaani ja mustikasupi. Aga Kuzmini reklaamidega tõusul, natuke hiljem, ei olnud aega apelsini võtta. Palus tundsin ennast koguni nii hästi, et ei hakanud TP-s söögi-joogi pausi pidama. Kuidagi tundus liiga palju rahvast seal.

Peale Palut läks aga keeruliseks. Tundub, et see paaristõuge ei ole ikka minu liigutus. Sama väitis ka Maret, kui natuke hiljem temast mööda sõitsin. Nii et üritasin suhteliselt palju vahelduvat sõita. Igasugu imelikke inimesi hakkas mööda vajuma. No mitte päris niimoodi, nagu postist, aga vaikselt ikka libisesid eest ära. Samas sain ikka ise ka lödimaid vendasi kätte. Aga olemine läks päris raskeks. Õnneks oli kilomeetreid lõpuni ka juba meeldivalt vähe. Peale Palut üritasin kaasas olnud joogipudelist ka vett kätte saada. Aga kui ma laskumisel seda juua plaanisin, selgus, et see on loomulikult jääs. Peale pikka imemist sin sealt väikse tilga kätte, aga selleks ajaks juba seisin keset rada. Hellenurmes valasin esimest korda sisse topsi spordijooki. See oli lihtsalt kõige lähema laua peal. Edasi oli suures plaanis kannatamine. Jalg oli all ikka täitsa lödi juba. Kohvitõus oli minu jaoks nii keeruline, et suuski enam kinni vajutada ei jõudnud. Kuidagi kakerdasin sealt kääri üles. Juba pikemat aega paistis ees Pilvi selg, aga kätte ei tahtnud kuidagi saada. Kohe peale kohvipunkti leidsin enda kõrvalt hoopis Minni, kes oli ka juba üsna väsinud olemisega. Varsti jõudsin siiski järele ka Pilvile, kes samuti eriti hea sõnaga paaristõukeid ei meenutanud.

Õnneks või kahjuks oli suurem osa inimesi juba päris süldid. Isegi finišisirgel pandi jalgu nii imelikult üksteise ette, et toimus mitmeid kukkumisi. Neli tundi ja kaheksa minutit peale starti libisesin finišikaare alt läbi. 5400-ndalt kohalt suutsin ennast suruda 1680 peale. Esimese korra kohta enda arvates täitsa viisakas tulemus. Kuna Setu oli meil autoga juba vastas ja lõpetasime kõik enam-vähem üheaegselt, saime kohe Arulasse sauna sõita. Korralikult köetud suitsusaun koos jääauguga, peale Tartu Maratoni, on üks paremaid asju, mida ma ette oskan kujutada. Hea meelega jääkski sinna vedelema. Selle eest suur tänu taas kord Ruusa pererahvale ja Setule muidugi ka. Järgmisena ootab juba Haanja Maraton, mis kuuldavasti pidi Tartu Maratonist kordades lahedam olema. No näis.

Tulemused.


Reede, 15. veebruar 2013

2. Tartu Teatemaraton 2013

Nagu juba eelnevalt juttu on olnud, oli Tartu Teatemaraton meie puntidele võistluseks seiklussportlaste võistkondade vahel. Seiklussportlaste arvestuses osalemiseks pidi võistkond sisaldama vähemalt üht naisliiget ja nelja vahetuse peale võis ühe vabalt valitud vahetuse sõita uisutehnikas, ülejäänud klassikas - vähemalt nii oli esialgselt plaanis. Kuna enamik eesti seiklussportlasi on ilmselgelt pehmod, siis ei järgnenud meie feisspuki üleskutsele mitte mingisugustki reaktsiooni ja osalesimegi enda väljamõeldud arvestuses vaid kahe tiimiga - Twister Adventure Team ning Mountain Loghome ISC. No OK, lisaks paar vanakeste tiimi, kelle põhiprobleemiks oli välja selgitada, milline võistkonna neljast meesliikmest on emane. Vähesest osalejate arvust oma masinaklassis ei lasnud me ennast loomulikult aga absoluutselt häirida.

Väike tagasilöök tabas meie võistkonda paar päeva enne võistlust, kui meie esisuusataja, Liisu, teatas, et on paraku haigestunud, ega saa seetõttu kuidagi võistkonnale rajal kasulik olla. Äärmiselt kahju. Õnneks oli aga varumeeste pingil ootamas vähemalt sama kõva suusataja Maret, kes suurima heameelega oli Mountain Loghome'i tiimile nõus näitama, kuidas tegelikult suusatatakse. Niisiis, tagasilöök ei halvanud sellest tulenevalt meie võitlusvaimu suuremal määral.

Põhilise vingerpussi enne starti mängis aga ilmataat, kes oli esile kutsunud klassikasuusatamiseks absoluutselt sobimatu ilma. Niisiis, kraapisime stardieelsel õhtul oma suusad puhtaks ja otsisime välja parimad "pidamismäärded" liivapaberi virnadest. Esimesed testsuusatajad saabusid prooviringilt tagasi naeratavate nägudega. Kommentaarid olid peamiselt ülivõrdes, ning väidetavalt võis kogu pidamismäärete ja kliistrite arsenali nüüd sujuva kaarega prügikasti saata, sest liivapaberi pidamine olla ikka super-lux. Sellise, mõnevõrra üllatava jutu peale ei suutnud minagi vastu panna ja suundusin samuti oma värskelt karestatud suuskadega testitõusule. No ma ei tea, kui seda asja, mis seal suusa all oli, võis nüüd kuidagi pidamiseks nimetada, siis olen mina järgmine Põhja-Korea peaminister.

Pikkade vaidluste tulemusena langetasime üksmeelse otsuse, et meie võistlusklassis sõidetakse kaks vahetust vabastiilis ja kaks vahetust klassikalises stiilis. Klassikat sõitsid meil esimeses vahetuses Reigo ja kolmandas Maret, ning Mountainil esimeses Pilvi ja viimases Randy. Vabastiilis siis vastavalt mina ja Urmo teises vahetuses ning Sven neljandas ja Minn kolmandas vahetuses. Järgmine küsimus oli selles, kuidas küll minu suurepäraselt liimitud vabastiili suusad eesootavale katsumusele vastu peavad. Et liimi kvaliteet oli ennast tõestanud juba eelneval nädalavahetusel suusaorienteerumise karmidel radadel, siis pikalt ma selle üle juurdlema ei jäänud ja rajale ma nendega suundusingi.

Hommikuse logistikaülesande lahendasime ära juba eelneval õhtul ja nii me siis suundusimegi, neljakesi, esimese ja teise vahetuse sõitjatega, alguses suusastaadionile ja seejärel Urmoga kahekesi, sealt edasi, Matu teeninduspunkti, esimest teatevahetust ootama. Tehvandi suusastaadionil olid põhilisteks staarideks sooja tegev Jaak Mae, ning Eesti esiblogija Priit Pullerits. Viimase võistkonnas astus üles ka vähemalt üks pehmetest Eesti seiklussportlastest, kes normaalses võistlusklassis rajale tulla ei söandanud. Matu vahetusalas hakkas esimesi vendi saabuma juba poole tunni möödudes. Haigelt kiiresti ikka läbiti neid kilomeetreid. Kuna Reigo sõitis klassikalises tehnikas, siis seisin sel ajal rahulikult vahetusala ainukese WC järjekorras. Sain teha enne rajale pääsemist ka mõned soojenduslõigud, et hakata ootama oma teatevahetust.

Mitte eriti palju enne mind sai Reporteri võistkonnas rajale Jaak Mae. Mõtlesin küll hetkeks, et lähen ja sõidan tast mööda, aga milleks ikka niimoodi inimestele piinlikkust valmistada. 45 minuti möödudes oli kohal ka Reigo. Urmo ergutussõnade saatel, jalgade töö kohta kihutasin rajale. Praktiliselt koos Tõnis Vaiksaarega, kelle suusatamisoskuste kohta mul küll vähimgi aimdus puudus, kuid kes inimesena on minu arvates vägagi mõistlik tüüp. Et mul sellise spordialaga, nagu kiiresti suusatamine, puudus kõige pisemgi kokkupuude, siis plaanisin suusatada lihtsalt niimoodi, nagu tavaliselt, lihtsalt mõnevõrra kiiremini. Seda, kui kiiresti see mõnevõrra kiiremini on, ma mõistagi ette ei kujutanud. Seetõttu haakisingi kohe Tõnisele sappa ja otsustasin liikuda umbes sarnase liikumiskiirusega. Natuke kahtlusi tekitas tema suusakannalt Fischer Carbon kirja nägemine, võrrelduna minu liimitud poolkõva Atomic'uca, aga esialgu tempo väga sildupõletav ei tundunud. Pealegi, mis see 20 kilomeetrit ikka siis nii väga sõita ei ole.

Esimestel laskumistel, Karu kausi suunas, selgus, et minu low fluor'iga töödeldud suusk liigub mäest alla mõnevõrra nobedamalt, kui Tõnise Fischer, isegi kõrval lumises jäljes liikudes. See tekitas küll mõnusa tunde, eriti ette kujutades, kuidas enamik rajal selja taha jäänud vendasi eelmisel õhtul high fluori, pulbri ja klotsiga oma suusapaari lippama üritasid panna (jah, kujutlusvõime üle ma kurta ei saa). Tõusudel aga võttis Tõnis tempo tegemise enda peale ja tema tuules oli väga mõnus inimestest mööda tuhiseda. Vaid ühel tõusul, suhteliselt alguses, sõitsid ulmekiiresti mööda kaks suusakombedes sportlast, kellest üks hiljem osutus Urmoks. Rohkem nagu ei mäletagi, et keegi mööda oleks läinud...

Peale Harimäe tõusu algas mõnus kolmekilomeetrine laskumine. Kuna mu suusk libises endiselt paremini, kui Tõnisel, siis sain väikese vahe sisse ja enam tal järgi tulla ei õnnestunud. Õige pea aga selgus, et ega see kiiresti suusatamine nii lihtne spordiala ei olegi. Suusad muutusid jala otsas ikka järjest raskemaks. Eriti see suusk, mida ma liiminud olin. Ehkki oleksin tahtnud rahulikult suusatamist nautida, liikusin ma võrreldes lähedalolevate inimestega rajal üldiselt veidi nobedamalt. Millegi pärast oli mõnusam sõita tõuse, kui tasasemat maad. Et eelmisel nädalal käisime samas tegemas klassikatrenni, siis teadsin suhteliselt täpselt, mida ees oodata. Ande teeninduspunktis jäin ka korra seisma ja võtsin tassist ühe lonksu sooja teed.

Umbes poole maa peal tabasin ennast mõttelt, et jõuan Kuutsemäe TP-sse, vahetusalasse, natuke enne seda, kui Arulast antakse lühikese distantsi start. Mis omakorda jälle tähendas seda, et mõte suuskadega Minni ja Pilvi juurde sauna kütma minna ei tundunud enam kõige mõistlikumate killast. Tegelikult oli see muidugi ilmselgelt ettekääne, selleks, et peale 20 kilomeetri läbimist, hing paelaga kaelas, enam jumala eest edasi sõitma ei oleks pidanud. Mida lähemale lõpule, seda raskemaks see sõitmine muutus. Õnneks tuli ka etapi finiš kogu aeg järjest lähemale. Juba paistiski päästev vahetusala. Sain kiibi Maretile üle anda ning veidi hinge tõmmata. Minu suureks rõõmuks ootasid ees ka Reigo ja Pilvi, kes mind lahkesti auto peale korjasid ja B-vitamiini doosini sõidutasid. Ei oskagi öelda, kas minu suusatatud aeg 1 tund ja 10 minutit on hea või halb, aga Urmo käest sain igal juhul 10 minutiga pähe nagu nalja.

Olles higised riided kuivade vastu vahetanud, suundusime edasi Elvasse, kus õige pea oli oodata meie võistkondade finišeerimist. Vahepeal sai Pilvi kõne segaduses Maretilt, kes puhtjuhuslikult oli Palu teeninduspunkti, meie teise rajaauto ekipaažist maha unustatud. Üsna omapärane vahejuhtum, mille üle sai nalja heidetud terve järelejäänud päeva. Natuke niisama jutustamist ja kaasvõistlejate tögamist Elvas ja juba võiski, läbi eriti laia lumesaju hakata ootama meie seiklusvõistkondade lõpetajaid. Eelviimasena, seiklusspordi võistkondade arvestuses, saabus klassikalises suusastiilis liikunud Randy. Samas vastava võistlusklassi teisel kohal "uisutas" finišisse meie ankrumees, Sven.

Otse loomulikult lõpetas suurepärase suusapäeva hästi kuumaks köetud suitsusaun, koos sinna juurde kuuluva jääaugu ja eriti laia lumesajuga. Nüüd ootab ees juba Tartu Maraton ise. Seekord avaneb mul võimalus startida seltskonnas, kus ahvid, jaanalinnud ja Barack Obamad ei ole mitte kõige haruldasem nähtus. Aga sellest ei ole midagi, kui ma peale tunniajast passimist juba liikuma saan, on kõik hästi.

Teatemaratoni tulemused.

Neljapäev, 7. veebruar 2013

SO EMV Sprinditeade - Saverna

Nüüd, kus ma suusaorienteerumises juba vana kala olen, tuli loomulikult kavva võtta ka Eesti meistrivõistluste sprinditeade. Yeah right! Tegelikult helistas Paul mulle esmaspäeva õhtul ja küsis, kas ma oleksin käsi Valloga koos sprinditeadet sõitma. Kuna mu uisusuuskadega juhtus aga see, mida eelmisest postitusest näha võib, võtsin omale ööpäeva mõtlemisaega. Järgmisel päeval teatasin Paulile, et kui keegi mulle ühe suusa kuskilt leiab, siis olen valmis sõitma küll. Samal ajal aga panin oma lõhkisele suusale vahele hunniku eriti karmi liimi ja jätsin selle järgnevaks ööpäevaks pressi alla seisma. Seejärel liimisin sama liimiga kinni ka suusaklambri. Jälle ööpäev möödas ja suusa otsas paindeliigutusi tehes ja seda niisama vajutades, tundus, et võib vastu pidada küll.

Nüüd aga jõudis kätte kõige raskem osa. Et liimitud suusale lootma jäämine ei olnud kõige mõistlikum tegu, otsisin igaks juhuks keldrist välja ka teenekad Visu Racer isetormajad. Juba peale vaadates hakkas valus ette kujutada, kuidas ma nendega suusatada üritan. Aga see ei olnud veel mitte midagi selle kõrval, kui ma üritasin neid parafiiniga natuke töödelda. Alguses ei andnud messingharjaga nühkimine mittemingisugust tulemust. Seejärel ei jäänud parafiin sinna kuidagi alla, keera triikrauale mis temperatuur iganes pähe tuleb. Ja pärast ei saanud seda parafiini sealt sikliga loomulikult kätte ka. No ei ole muidugi ka ime, kuna eelpool mainitud suusad ei ole parafiini näinud juba ligemale kümme aastat.

Igaljuhul võistluskeskusesse saabusin kahe paari ettevalmistatud suuskadega, mille kumbagiga tegelikult kõige parema meelega sõitma ei oleks tahtnud minna. Sellegi poolest vedasin nad mõlemad soojendusraja äärde ja hakkasin aegsasti testima. Liimitud suuska igat pidi ühe jala peal koormates ja muud moodi ruinates tundus, et ei olegi hullu midagi, võib täitsa võistluse vastu pidada küll. Niisiis otsustasin nendega rajale minna ja vahetusalasse jätta teised eksemplarid, et vahepeal oleks võimalus purunemise korral välja vahetada. Õnneks on sprinditeate vahetused piisavalt lühikesed (1,8 km), et kui midagi juhtub, kannatab kasvõi ühe suusa peal vahetuse lõpetada ning siis saab järgmiseks vahetuseks võtta juba uued suusad.

Meie esimese vahetuse mees oli Vallo, mulle jäi niisiis ankrumehe roll. Liidrid tulid esimesest vahetusest muidugi ulme kiiresti. Aga ka Vallo sõitis täiesti viisakalt ja nii ma peale eriti kiireid mehi, oma rahulikus seltskonnas rajale tuiskasingi. Erinevalt eelnenud nädalavahetusest suutsin hoida tempo mõistlikumana ja sellest tulenevalt kulgesin enda kohta täiesti talutavalt. Ehkki mõned kiired ja kitsad laskumised olid metsavahel üsna äkilised, ei olnud asi sugui nii hull, kui Sixteni öeldud võistluseelsest kommentaarist alguses mulje jäi. Ja olgugi, et mulle tundus, et olin rajal terve igaviku, siis muni esimese ringi aeg oli tegelikult täiesti konkurentsivõimeline.

Väike puhkus ja Vallo järjekordse metsasoleku ajal sain konkurentidega veidi juttu puhuda. Seejärel tuli ette võtta enda teine vahetus. Teises vahetuses läks kõik enam-vähem välja arvatud üks olukord. Nimelt otsustasin ühe algselt ringisõiduna mõeldud etapi viimasel hetkel ikka otseks lõigata. Kitsas buraanijälg oli aga nii halvasti läbitav, et kaotasin sealt minekuga kindlasti üle minuti. Sellest tulenevalt ka minu vahetuste kõige kehvem aeg. Jälle pisike puhkus ja juba tuli taas startida võistluse viimasele vahetusele. Vallo oli vahepeal head tööd teinud ja sain rajale nägemisulatuses klubi esindusvõistkonnaga, kus sõitsid Ilmar ja Kaarel. Ehkki esimesse punkti minnes olid kõik võimalused mul veel olemas, lahendasin olukorra ikkagi valesti. Vastupidiselt oma eelmisele vahetusele otsustasin otsemineku asemel ringi variandi kasuks. See aga osutus seekord aeganõudvamaks, kuna ring oli liiga pikk. Niisiis kaotasin taas Kaarlile umbes minuti.

Aga sellest ei ole midagi. Üsna hea meel on tunnistada, et selle ühe ja veerandi võistlusega oli minu sooritus juba märksa mõistlikum, kui esimesel korral. Aga uskumatu selle spordiala juures tundub see, kui kiiresti ässad nendel kitsastel radadel ikkagi liikuda suudavad. Tahaks teada, mismoodi nad selleks asjaks treenivad, et niisuguseid aegu välja sõidetakse.

Uudis tulemuste kohta.

Kuna järgmisel nädalavahetusel ootab meid ees seiklussportlaste võistkondade arvestuses Tartu Teatemaraton, siis kujunesid käigu pealt plaanid minna Arulasse, Tartu Maratoni rajale klassikat suusatama ja ühtlasi luurama, kuidas konkurentvõistkond vastavat treeningut teeb. Üritasin oma olemasolu õigustada sellega, et valmistasin vastasvõistkonna staarsuusataja klassikasuusad ette nii suurepäraselt, et suusk pidas nagu kännu taga. Ka mäest alla minnes. Et asi kahtlasena ei tunduks, siis enda suuskadele kandsin peale täpselt identse paketi. Tuleb tunnistada, et konkurentide tühjendustreeningu luure tuli välja suhteliselt eeskujulikult. Poole vastasvõistkonna koosseisu strateegia luurasime välja üsna kerge vaevaga. Ühel võtmefiguuril õnnestus meie pilgu alt küll üsna kärmelt minema lipsata, kuid ometi suutsime enne ka tema stiilinäitele pilgu peale heita.

Treeningu käigus trehvasime lugematul hulgal orienteerujaid salatreeninguid tegemas. Samuti ei puudunud suusarajalt meie palavalt armastatud peaminister koos saatjatega. Et kogu treening asja ette läheks, lihvisime Liisuga täiuslikkuseni säravaks ka meie teatevahetuse Kuutsemäe teeninduspunktis, kus mina oma teise vahetuse lõpetan ja Liisu siis vastavalt kolmandat alustab. Väsitava, kuid efektiivse päeva lõpetas suurepärane suitsusaun ja mitmetunnine tagasisõit pealinna poole.

Lahinguväljal näeme!

Teisipäev, 29. jaanuar 2013

Suusaorienteerumise EMV - Pannjärve

Ja saigi EMV-l suusaorienteerumises käidud. Oma "tase" sellel spordialal on nüüd väljaselgitatud ning üks uisusuusk vähem. Nagu juba eelnevalt mainitud sai, siis millegi pärast sai oma nimi sellele võistlusele üles antud. Ei oskagi öelda miks. Õigemini oskan küll, aga ei ütle. Igal juhul tehtud-mõeldud :). Paul lubas mulle klubi kaardialuse kaasa võtta, suusad valmistasin ise ette ja kogenud suusaorienteerumishuntidelt pressisin välja mõned vihjed, kuidas seda spordiala harrastatakse. Ja nii see minek kätte jõudiski.

Laupäeva hommikupoolikul Pannjärvele jõudes oli hunnik sportlasi juba suuskadega soojendusalas. Tehti niisuguseid liigutusi, et hirm tuli peale. Kontrollisin kohe järgi, kas ma sattusin ikka õigesse kohta, või on tegemist mingisuguse suusavõistluse stardiga. Selgus, et asi on ikka õige ja suusaorienteerujad peavadki tippsuusatajate moodi liigutusi tegema. Suurest kurvastusest võtsin ühe saiakese ja hommikukohvi. Kuna minu start oli suhteliselt hilja võrreldes meie auto seltskonnaga, siis aega oli piisavalt. Täiesti iseseisvalt õnnestus rinnale kinnitada ka suusaorienteerumiseks vajalik kaardialus. Väga ebameeldiv ei tundunudki, täiesti samasugune, nagu mu ratta kaardialus. Hüppasin ja kargasin ning tundus, et on ka parajalt kõvasti kinni, et mitte sõidu ajal üles-alla liikuma hakata.

Kui aeg sinnamaani jõudis, et minu start juba suhteliselt lähedale oli jõudnud, panin suusad jalga ja üritasin ka soojendusalas oma kõige stiilipuhtamaid uisuliigutusi teha. Oma arust tuli lõpp hästi välja. Äkki pettis mõne äragi veel. Soojendusalas avastasin, et ümber käe käiva kompassi, mille ma plaanisin rajale kaasa võtta, olin ikkagi autosse jätnud. Aga kuna nii Randy, kui ka Liisu väitsid enne, et põhimõtteliselt ei ole suusaorienteerumisel kompassi vaja, kui ma just päris ära ei kavatse eksida, siis mõtlesin, et olgu pealegi, ei hakka uuesti autosse ka minema. Ehkki suhteliselt ebakindel tunne on ilma kompassita orienteerumisrajale minna, isegi kui tegu on suusaorienteerumisega.

Igal juhul minut enne stardiaega võtsin järgneva soorituse kaardi. Ees ootas 2,9 kilomeetrit suusaorienteerumist. Sain nibin-nabin kaardi alusele asetatud ja uuritud veidi esimese etapi valikut, kui juba kõlasidki stardipiiksud. Lõpuks rajale saada oli päris mõnus ja suusk libises ka väga normaalselt. Ainult et harjumuspäraselt 1:50 000 mõõtkavaga kaardilt minna üle 1:5 000-le on mõnevõrra ootamatu. Eriti kui selle kaardi peal tuleb liikuda suuskadel, mis võrreldes jooksmisega on üle kahe korra kiirem liikumisviis. Nii oligi, et kogu raja alguseosa jäin ma reageerimisega veidi hiljaks. Ja reageerida tuleb suusaorienteerumises kiiresti. Pidevalt läheb mingi tee vasakule või paremale.

Nii oligi, et olles esimesse punkti minnes juba mõned sekundid ristmikul "mõelnud", tuli minut minu järel startinud sportlane juba punkti, kui mina sealt järgmise poole startisin. Ei mina aru saa, mismoodi nad seda asja nii kiiresti teevad. Järgnevatel etappidel võtsin hoo veidi rahulikumaks ja asi hakkas juba sujuma. Kuni enne viiendat punkti järve peale lõiget tegema minnes tegin hoopis juurdelõike. Väidetavalt maksis see tühine "lõige" mulle umbes 4 minutit. Ja see oli nüüd ka see koht, kus oleks vaja olnud kompassi, mis samal ajal rahulikult autos kotis vedeles. Edasi jälle veidi rahulikumalt kulgedes olukord stabiliseerus, kui tihedas radadevõrgus mööda suusatanud klubikaaslane Kaarel minu ees vale punkti võttis. Veidi aega läks, enne kui ma aru sain, et ta ei kavatsegi õiget punkti võtta, aga öelda talle seda enam ei jõudnud. Natuke endaga aru pidades, liikusin väikese viivituse järel ise õige punkti poole ja siis oli juba järg lõpuspurdi käes.

Kui võitja kulutas raja läbimisele 12 minutit millegagi, siis minu aeg oli sellest täpselt kaks korda pikem. Ja selline "suurepärane" sooritus tagas otse loomulikult ka vastava koha finišiprotokollis. Seekord oli selleks siis kolmas koht. Tagantpoolt vaadates.

Tulemused.
Etapiajad.

Enne järgmise päeva tavarajaks valmistumist oli aga vaja veel läbida Jõhvi kontserdimajas rahva siseorienteerumisrada, mis vaatamata meie rahulikule kõnnitempole ei olnudki teab mis lihtne ülesanne. Õnneks sattus meie võistkonnas olema ka tippsportlane Jete, kes sõrmeviibutuse peale lippas kerge jalaga esimeselt korruselt kolmandale punkti võtma.

Eriti hästi läks meil seekord ööbimiskoha valikuga. Tänu Heigo tutvustele idapoolsetes regioonides, saime peaaegu ilma rahata öö veeta üsna mõnusas ja hubases Motovilla puhkemajas.

Suuremad ootused minu suusaorienteerumise debüütvõistlusel olid seotud pühapäevase tavaraja võistlusega. Ei, ärge saage valesti aru, mingit kohta ma sinna taga ajama ei läinud. Lihtsalt kuna distants oli selline mõistlikuma pikkusega, siis oli lootust, et saab vahepeal suusatada ka ja ei pea kogu aeg ainult reageerima. Ja sellega seonduvalt ehk ei saa liidrite käest ära kahekordse ajaga. Pealegi mõtlesin seekord seda suusatamise asja natuke rahulikumalt võtta, et oleks aega ikka kaarti ka vaadata.

Algus oligi täiesti talutav. Natukene sattusin segadusse teise punkti piirkonnas, ühe sealkandis asunud vale KP tõttu, aga midagi hullu ei olnud. Avastasin, et metsa vahel täiesti ilma jäljeta on ka täiesti talutav liikuda. Ka pisikese kulbiga suusakepiga. Vaatamata sellele, et leedukas Ambrazas mind natuke enne neljandat punkti kahe minutiga kätte sai, ei osanud endale midagi eriti olulist küll ette heita.


Kuni ühtäkki, suuremalt suusarajalt, enne viiendat punkti väikesele kurvilisele laskumisele keerates, jäi jalg saanijälje kõrval, lume all oleva kuuseoksa taha kinni. Selle peale leidsin ennast loomulikult kõhuli lumest. Olles jalad sõlmest lahti harutanud ja ennast uuesti jalgade peale saanud, plaanisin edasi punkti poole liikuma hakata. Suusk tundus jalas aga eriti imelik ja eriti minu liigutamisele alluda ei tahtnud. Kerge visuaalse kontrolli tulemusena sain teada, mis täpselt Atomicu suusa sees on. Nimelt oli klamber nii kõvasti suusa peal kinni, et olles hoo pealt oksa taha kinni jäänud andis järele suusk ise. Otsisin lume seest üles ka osa oma klambrit ja kakerdasin uuesti laiema suusaraja peale, et teha kindlaks oma võimalused võistlust jätkata. Üsna pea selgus, et kui just ühe jala peal ei viitsi suusatada, siis ei ole erilist mõtet lolli mängida. Niisiis üritasingi vaikselt võistluskeskusse tagasi manööverdada.

Niimoodi, mitte just eriti optimistlikult, lõppeski minu debüüt suusaorienteerumine. Vaatamata sellele ei ole mul suusaorienteerumise, kui spordiala vastu mitte midagi. Ja hea meelega läheksin reaktsioonikiiruse arendamiseks uuesti rajale. Nii et kui keegi tahab hea hinnaga ära anda niisugused uisusuusad, mida ei ole kahju suusaorienteerumisel kasutada ja mis ikkagi suuski meenutavad, siis olete lahkesti palutud omapoolseid pakkumisi esitama. Oma keldris paiknevate Visu Fiibrite peale ma eriti loota ei julge.

Tulemused.

Neljapäev, 24. jaanuar 2013

Pimesuusatamine

Pimesuusatamine on üks äraütlemata tore asi, nagu ma siin varemgi korduvalt maininud olen. Nüüd, kui suurem osa sõpradest on Äkäslompolost suusalaagrist tagasi ning sellel spordialal nii umbes kaks korda tugevamad kui mina, oli aeg taaskord jätkata eelmise aasta lõpul alustatud pimesuusatamise traditsiooniga. Et seekordne pimesuusatamise programm sisaldas ka ühe uue sauna testimist pealinna kandis, siis oli kohaks valitud seekord Keila suusarada.

Rada oli Keilas, nagu ikka hea. Ehkki osaliselt valgustatud raja ning osaliselt suure rahvahulga tõttu, ei ole siinne pimesuusatamine ikka see, mis ta muidu on. Olin seekord korralikult valmistunud. Alustuseks tegin Toko esindaja, Risto määrdekastid erinevatest produktidest tunduvalt kergemaks. Sellest tulenevalt omakorda valmistasin oma klassikasuusad korralikult ette. Liimipulga tüüpi Toko pidamismäärdeid on tõepoolest väga mõnus kasutada. Et aga eelnevas kirjavahetuses oli sõidustiili valik jäänud lahtiseks, viskasin pardale ka uisusuusad, et sõidustiili üle otsustada kohapeal. Nii juhtuski, et vastavalt demokraatlikule korrale sõitis enamik pimesuusatajaid hoopistükis uisku - kaasa arvatud mina.

Meeldiva üllatusena selgus, et Keila 7,5 kilomeetri pikkusest rajast oli vahepeal saanud tõepoolest 7,5 kilomeetri pikkune rada. Võiks isegi öelda et 7,6. Peale kolme ringi pidevat kurvivõtmist, oligi aeg suunduda pimesuusatamise vastutusrikkama poole juurde ja testida ära eelpoolmainitud saun. Tuleb tunnistada, et osutus täiesti eeskujulikuks. Eriti korralik oli ka sinna juurde kuuluv catering programm ja äärmiselt hariv loeng Kuzmini siklist ja Dolomitenlauf suusamaratonist.

Aga kui juba suuremaks ettevalmistuseks läks, siis sai täna valmis ka minu hardcore suusamäärimispukk, mille ma hommikul esimese asjana Eesti esikeevitaja juurest peale korjasin. Et selline enneolematu võimalus juba tekkis, siis kasutasin juhust ja valmistasin õhtul ette oma uisusuusad nädalavahetuse tarbeks. Nimelt mingis meeltesegadushoos panin ennast kirja nädalavahetusel toimuvale EMV-le suusaorienteerumises. Nimetatud üritust võib lugeda minu debüüdiks selles distsipliinis, kui välja arvata üks umbes 1993. aastal toimunud märkeorienteerumine Holstre-Polli radadel, kus ma kaart taskus läbisin enda jaoks slaalominõlvu meenutavatel radadel umbes 1,5 kilomeetrit ja nägin ühte punkti. Viimase torkasin ma otse loomulikult samuti valesse kohta. Aga aeg on edasi läinud ja loodame, et seekord õnnestub mul sellel alal veidi mõistlikum resultaat saavutada.

Ja kui aega üle jääb, siis võib vaadata ka hetkel Poolas käivaid Euroopa seiklusspordi meistrivõistlusi, kus peaaegu Eesti võistkond, vendade Eessaartega eesotsas, hoiab peale avapäeva trekkingut liidripositsiooni. Siit väike video otse rajalt http://www.youtube.com/watch?v=ONfTx-2iWaw.