Kolmapäev, 17. aprill 2013

41. Haanja Maraton

Talv hakkab lõpuks paratamatult taanduma. Seega viimane aeg on veel pilk peale visata mõnusalt lumistele suusasõitudele. Alustuseks siis Haanja Maraton. Peale Tartu Maratoni oligi järgmisena plaanis Haanja Maraton. Juba mitu aastat olen sõprade vahendusel saanud informatsiooni Haanja Maratoni, kui Eesti kõige lahedama suusamaratoni kohta. Niisiis otsus Haanja Maratonist osa võtta tuli, peale klassikasuuskade tekkimist, suhteliselt lihtsalt. Vast isegi lihtsamalt, kui Tartu Maratoni otsus.

Programm oli sarnane Tartu Maratoniga. Ehk siis liikusime Arulasse ja sealt laupäeva hommikul Haanjasse starti. Aga kuna Haanja Maraton toimus, erinevalt Tartu Maratonist, laupäeval, siis tuli reedel juba varakult auto nina lõuna poole keerata, et ka suuskadega tegeleda jõuaks. Lisaks sellele oli meil ette nähtud poissmeeste nädalavahetus, nii et tuli tegeleda veel ka söögi valmistamisega. See viimane õnnestus kuidagi sujuvalt sokutada Setu (on üks Eesti meediastaar) hooleks, kes söögi valmistamises juba üsna vana kala on. Seltskonnaks olid seekord Minn, Setu ja suuremat sorti ööklubi kunn - Venna. Imelise tervenemisprotsessi läbi teinud Maku oli ennast aga Kurgjärvele, sportlaste seltskonda, lasknud sõidutada.

Kui meie Venna ja Setuga Ruusale jõudsime, oli suuskade kliisterdamine juba alanud. Peale kõikide määrdesoovituste korduvat läbilugemist oli Minn otsustanud, et seekord tuleb rajale minna kliistriga. Kuna ma esialgu suurem kliistrispets ei ole, siis otsustasin siiski tahke määrde kasuks. Nii et põhimõtteliselt läksin rajale sama määrdesetiga, millega Tartu Maratonigi sõidetud sai. Rexi tatt .... vabandust, kruntmääre alla ja kolm kihti Toko -2...-10t peale. Hommikul, Haanjas saime alustuseks kokku meie isiklike TP-de joogiülema Reigoga. Leppisime kokku täpsed kohad, kus sportlastele juua tuleb anda. Tippspordis peavad ikkagi kõik pisidetailid peensusteni paigas olema :). Joogipunktide logistikaga läks aga nii palju aega, et ei jõudnudki oma suuski stardigrupi esimesse ritta sättida, tuli valida hoopistükis kaugem rida.

Sel korral oli Haanja Maratoni start lainetena. Mis tegi selle väidetavalt natuke humaansemaks, kuna trügimist jäi kõvasti vähemaks, kui eelnevatel aastatel. No ma ka ei tea neid asju. Igal juhul ma olin koos Minni ja Viiviga kolmandas stardigrupis, mis startis 4 minutit peale esimest ja 2 minutit peale teist stardigruppi. Viimases uhmerdasid siis ka Setu ja Maku. Kui meie stardigrupi stardipauk kõlas, sai alustuseks suhteliselt rahulikult minema sõita. Mingit suuremat trügimist tõepoolest polnud, vaid mõne kitsama tõusu all tuli veidi oodata. Saigi puhata! Võtsin sisse rahuliku positsiooni Minni ja Viffi seljataga. Tempo oli selline mõistlik, kuni Viivi hakkas ridade vahel laveerima ja eest minema kadus. Selle asja lahendasime aga õige pea, ühel pikemapoolsel tõusul, kus Viffi tempo raugema oli hakanud.

Alguses erines Haanja Maraton Tartu Maratonist ka selle poolest, et laskumised olid märksa äkilisemad ja kurvilisemad. Seetõttu esines siin seal ka kukkumisi. Õnneks õnnestus omal neid vältida ja nina ees kukkunud indiviididest ka nibin-nabin mööda laveerida. Haanja maraton on 42 kilomeetrit pikk, millest esimene TP, Kurgjärvel asub 12 kilomeetri peal. Esimene asi, mis, erinevalt Tartu Maratonist, rõõmu valmistas oli see, et joogipunktid olid meeldivalt valged, mitte mustikasupist lillad. Samuti olid võistlejad meeldivalt viisakad ega visanud oma joogitopse üle õla, vaid panid need enamasti ikka ilusti prügikasti. Võtsin ka Kurgjärvel lonksu juua ja sõitsin edasi. Kuna ma ei viitsinud selleks suusakeppi eemaldada, arvas Minn, et ma ei võtnudki joogipunktis juua. Seda viga ma aga ei julgenud Haanja Maratonil küll teha, olles kuulnud kõiki neid sõprade kommentaare raja raskusastme kohta.

Peale esimest TP-d natukese aja pärast hakkas ka tunduma, et suusk ei toimi seekord kõige paremini. Hiljem muidugi selgus, et suusk toimib täiesti normaalselt. Lihtsalt minu jalad ei ole enam kõige värskemate killast. Aga sellegi poolest liikusin esialgu veel natuke kiiremini, kui muud ümberkaudsed indiviidid. Ka Minn jäi veidi tahapoole. Huvitavaks tähelepanekuks oli see, et kui mõni kodanik, kes nägi, et liigub aeglasemalt kui sina, ei tahtnud tõusule minnes sind kuidagi mööda lasta. Astus aga suusa kääri ja siis jaluta seal taga, nagu jobu. Õnneks oli vastavaid kodanikke väga piiratud hulk.

Teises TP-s u. 19 kilomeetri peal oli juba üsna raske sõita. Aga tempo oli siiski veel päris OK, sest Reigo sõnul, kes kuskil enne kolmandat TP-d, meie isiklikus joogipunktis, juua pakkus, teatas, et Maku on ainult 40 sekundi kaugusel. Siit edasi oli aga ka paar paaristõuke lõiku. Ja no see ei ole ikka absoluutselt minu spordiala. Nii kui saabus selline lõik, kus tuli mõned sajad meetrid paaris lükata, hakkasin igasugustest pensionäridest ka juba iga tõukega meeter maha jääma. No tee mis tahad, lihtsalt ei jõua paaris lükata. Seevastu tõusudel sain jälle enamasti sama pundi kätte, kellega paaris võidu sõita ei jõudnud.

Peale kolmandat TP-d aga, kuskil 27-28 kilomeetril läks juba päris raskeks see sõitmine. Ja seda palju räägitud killerit tuli ka veel kuidagi sõita. Natuke kahtlesin, kas õnnestub ikka ellu jääda. Ümberkaudsed liikusid juba natuke kiiremini, kui mina. Reigo pakkus natuke enne viimast TP-d geeli. Seis oli nii raske, et oleksin seda hea meelega limpsinud. See geel oli aga külmast tuubis nii kinni, et ei jõudnud seda kuidagi sealt kätte saada. Niisiis sain võtta ainult lonksu spordijooki. Õnneks oli TP-s ka banaane, millest ma paar tükki kohe paaki lükkasin. Nüüd oli lõpuni "ainult" viis ühikut, aga need olid rasked. Kurat, miks nad mulle enne ei öelnud et nad sinna miilid olid kirjutanud. Õnneks ei olnud see killer vähemalt väga hull. Sealt ei pidanud vähemalt üles sõitma, sai rahulikult astuda, ilma et keegi viltu oleks vaadanud.

Paar miili veel, aga no ei jõua see finiš kätte. Vähemalt oli ilm väga ilus. Lõpuks, peale 2 tunni ja 50 minuti möödumist jõudis kätte finiš. Numbrist 511 oli saanud 344. Kui nii vaadata, siis ei olnud väga hullugi. Eriti kui arvestada seda, et esimesed klassikasuusad soetasin ma vaid mõned kuud tagasi ja klassikalisi suusakilomeetreid on selja taga veel väga pisike number. See õlu peale finišeerimist maitses aga igal juhul päris hästi.

Tulemused.

Õigeks Haanja maratoniks läks aga alles õhtul. Peale saunas käimist ja söömist jne tuli (loomulikult Venna agiteerimise tulemusena), suurepärane mõte minna Otepääle Kammbäkki, kus olevat ees hunnik Firmaspordi mängudest osa võtjaid. Jah ma tean küll, et see Kammbäkk on ööklubi ja alles oktoobri keskel ma käisin mingis nõmedas ööklubis, aga mis teha. Nüüd on igal juhul nelja järgmise aasta ööklubi limiit kuhjaga täis saanud. Aga muidu oli seal ju päris lahe. Ja eriti lahe oli teada saada, et ka purjus peaga olen ma äärmiselt usaldusväärne inimene :). Kui ikka anda mulle mitu eurot ja öelda, et seda ei tohi mitte kellelegi anda, siis on kindel, et mitte keegi seda 15 eurot ka ei saa! :)

Ja erinevalt mõnest inimesest, suutsin mina järgmisel päeval, Tartu Maratoni rajal, vähemalt 20 km vabatehnikas suusatada. Ehkki kerge see muidugi ei olnud.

Tänud asjaosalistele!

Kommentaare ei ole: