Millegi pärast tekkis just praegu võimas motivatsioonipuhang oma esimese Tartu Maratoni elamused kirja panna... :) Alates klassikasuuskade tekkimisest toanurka, on kogu aeg vasardanud peas mõte ka Tartu Maratonile minna. Tegelikult olin kohe alguses suhteliselt kindel, et ma sellest üritusest osa võtan, aga lõpliku otsuse tegemise lükkasin miskis asjus ikkagi viimasele hetkele. Või siis natuke peale seda. Kusagilt oli meelde jäänud, et viimane mõistliku hinnaga kirja panemise tähtaeg on viimane jaanuar. Kui nimetet kuupäeval arvuti lahti tegin ja brauseriaknasse www.tartumaraton.ee tippisin, et end kirja panna, selgus, et olin õige tähtaja ikkagi paari päevaga maha maganud. No mis seal ikka, kuna enne maratoni hakkab nagunii erinevates meililistides ärakukkujaid tekkima, otsustasin maratonile registreeruda hoopis sedamoodi. Ja etskae imet, 2 nädalat enne maratoni, Arulast Tallinna poole sõites, selgus, et Maretil on stardikoht täitsa üle. Tegimegi Maretiga diili ära, ent natuke liiga rutakalt. Oleks jätnud ümberregistreerimise kaks päeva hilisemaks, kui numbritega stardinimekiri juba avaldatud, oleks õnnestunud säilitada Mareti stardikoht viiendasse stardigruppi. Kuna me aga nii taibukad ei olnud, sain omale väärilise, debütandi numbri 5453, mis asus eelviimases stardigrupis.
Võistluseelse logistika ehitasime üles sarnaselt teatemaratoniga. Liikusime laupäeva hommikul Reigoga läbi Tartu Arulasse, kus Ruusa pererahvas meid lahkelt nõus oli järjekordselt välja kannatama. Tartus käisime loomulikult läbi ka EPA spordihoonest, kust saime kätte oma numbrid ja puhusime veidi juttu tuttavate nägudega messisaali meenutavas spordihallis. Tuleb tunnistada, et hakkan ennast juba vaikselt sportlasena tundma, kui selliste üritustega seonduvas seltskonnas nii palju tuttavaid nägusid figureerib. Aga äkki läheb üle... Arulas oli peamiseks ülesandeks suuskade ettevalmistamine niimoodi, et nendega maratonil talutavalt suusatada kannataks. Minu eelnevate katsetustega määrimise alal ei olnud ma veel selgusele jõudnud, kumb variant on parem, kas hästi pidavad ja mitte libisevad suusad, või hästi libisevad ja mitte pidavad suusad. Mõlemat korraga ei ole mul seni veel õnnetunud kogeda. Aga sellegi poolest lootsin, et maratonil saab olema esimene kord.
Kuna ma ei olnud viitsinud eelnevatel õhtutel suuski ära puhastada, tuli kõigepealt ette võtta see ülesanne. Seejärel oli järg libisemise käes. See osa on mul õnneks juba talutavalt käpas. Alumine kiht läks Toko tavalist parafiini ja peale Toko punane Low Fluor. High Fluori ja ammugi siis pulbri või klotsi mees ma ei ole. Nii kõval tasemel ei sõida. Ja pealegi mõtlevad need pulbrigurud nagunii üle ja pärast on oma kinniste suuskadega minu Low Fluori vastu ikka hädas. Nüüd läks aga asi keerulisemaks. Oma määrdekohvri (jah, ma ostsin omale määrete jaoks isegi eraldi kohvri) läbiotsimise käigus selgus, et olin Risto juurest küll hunniku igasugu määrdeid kokku krahmanud, aga kruntmääret ei olnud ta mulle millegi pärast pakkunud. Kuna erilist isu ei olnud hakata kliistriga jändama, laenasin kruntmäärde Minni käest. Vahepealse luureinfo tulemusena saime teada, et terve pentagonis ööbiv seltskond läheb rajale Swix'i VR45-ga. Sellest tulenevalt, ja ka sellest, et mina olen Toko määrete peal, otsustasime meie kõik Toko ja Rode määrete kasuks. Minu suusad said lisaks krundile alla 3 kihti Toko 0...-10 määret. Õnnestus isegi tekitada seekord täiesti normaalse paksusega kihid. Vähemalt enda arvates.
See hõõrumine hakkas lõpuks juba päris ära tüütama. Ei taha mõeldagi nende vendade peale, kes neid kihte sinna 6-7 tükki alla viitsivad määrida. Igal juhul tõe hetk pidi selguma testirajal väikese maratoni stardis. Väriseva jalaga suundusin rajale ja lootsin, et ehk ei ole vaja midagi totaalselt ümber teha. Ja oh õnne, suusad toimisid suhteliselt ideaalilähedaselt. Pidasid täiesti viisakalt ja ka libisemine tundus olevat eeskujulik. Samas kõrval samuti suuski testinud Johannes kurtis aga halvapoolse libisemise üle. Läbinud mõned edasi-tagasi lõigud testirajal, tegin otsuse, mitte enam midagi muuta. Võis hakata rahuliku südamega eesootavaks hommikuks energiat ammutama.
Ka maratonipäeva logistika oli meil üles ehitatud vägagi viisakalt. Kuna Setu oli suusaorienteerumise maailmameistrivõistlustel osalemisega seoses meie pundi peaautojuht ja saunakütja, siis oli ta meid nõus hommikul starti sõidutama ja ka pärast lõpetamist tagasi. Vahepeal õnnestus neil Liisuga väsinud sportlastele ka privaatsetes joogipunktides juua ja glükoosi sisse suruda. No igal-juhul vägagi viisakas teenus. Kuna eeldasime Tehvandi staadionil mõnevõrra suuremat tunglemist, valisime trajektoori ja ajagraafiku mõningase varuga. Sellest tulenevalt jõudsime suusastaadionile juba päris vara. Aga see oligi hea, sain rahulikult oma eelviimase stardikoridorini kõmpida, veel veidi suuski proovida ja Sparta Intervall Ventti trennist tuttava sportlasega juttugi puhuda. Suusad olid endiselt igati viisakad. Ehk oleks natukene võinud minu jaoks rohkem pidada, aga vähekenegi kõvema tõukega venna jaoks oleks minu suusad olnud küll seekord suht ideaalsed.
Oma stardigruppi sain suusad maha teise ritta. Hoidsin meelega väliskurvi poolsetesse ridadesse, et mitte sisekurvi ummikusse kinni jääda. Väga hullu trügimist ei olnudki. Aga kus on krokodillid, jänesed ja Barack Obama??? Mõned minutid enne starti korjati ära stardikoridoride vahelised eraldusaiad. Meie rida ei liikunud ilmselgelt kõige aktiivsemalt, nii et kohe peale aedade eemaldamist olin juba viimasest stardigrupist tulnud Reigost mitme meetriga maas. Stardikäsklus pidi antama püssilasuga. Stardihetkel olin peaaegu tagakurvis, aga mingit püssilasku seal kuskil küll ei kõlanud. Hoopis muusika hakkas mingil hetkel mängima. Suusatamist seal ka väga teha ei andnud, aga trügimist oli isegi vähem, kui ma alguses eeldasin. Rahvamassis paistis ka paar tuttavat nägu. Esimesed kilomeetrid püüdsin enda jaoks uude situatsiooni valutult sisse elada ja kuidagi mingi rütm sisse saada. Esimese asjana õppisin ära ühe jalaga sahka sõitma, et mitte eessõitjatele sisse kütta. Esimene naljakam olukord oli vana lasketiiru tõusu juures, kus toimus suuremat sorti passimine. Kõvemad sportlased üritasid lõigata kõrvalt lume seest, aga jäid seal oma suuskadega mütates päris hätta. Veel kõvemad sportlased sõitsid veel suurema lõikega ilma tõusu võtmata kohe järgmise kurvini. Rahva seas hakkas toimuma jutuajamine diskvalifitseerimise teemal. Seisin rahulikult habemesse muiates järjekorras ja ootasin, millal tõusust üles lastakse astuda.
Igal väiksemalgi laskumisel toimus ridamisi kukkumisi. Õnneks läks mul kuidagi õnneks ohtlikesse olukordadesse mitte sattuda. Paar slaalomiliigutust tuli teha, aga midagi eriliselt ohtlikku ei olnud. Peale Munamäe teeületust sai juba teha täitsa viisakaid suusatamise liigutusi. Väike toppamine oli veel rolleriraja tõusu alguses, aga üldjoontes sa sealt edasi ikka juba suusatada. Peale hobustemäge möödusin Mannist, kes oli oma Visu isetormajad Rossignolide ümber ringi vahetanud. Vahetult enne esimest, Matu teeninduspunkti möödusin ka viimastest potsatajatest ja muudest elukatest. Potsataja oli näost juba päris kaame, aga kõrvad laperdasid tuule käes nagu lepalehed. Enne Matut nägin ka esimest suusatajat, kelle number algas ühega. Kuni sinnani, ja tegelikult ka sealt edasi, olid ikka suuremate numbritega tegelased. Matu TP-st kütsin hooga läbi, kuna ei tahtnud sinna tunglema jääda. Õnneks olid lubatud kohas ergutamas Randy ja Liisu, kelle käest sain ka lonksu juua. Tegelikult oli mul ka endal vöökotiga jook ja geelid kaasas, aga neid oli suhteliselt ebamugav toigastega kätte saada.
Harimäe tõus tuli kätte suhteliselt normaalselt, aga peale seda enam kõige värskem tunne ei olnud. Õnneks taastusin laskumistega kiirelt ja tõusudega võtsin pigem inimesi kinni. Ande TP-s proovisin esimest korda süüa võtta. Võtsin kaks hapukurki ja topsi mustikasuppi. Need asjad igal juhul omavahel kokku küll ei sobi. Aga teeninduspunktide piirkond on muidugi omaette vaatamisväärsus. Lumi on ühtlase kihina kaetud joogitopsikutega ja on omandanud violetse värvuse. Aga eriti nõme on muidugi see pooltühjade geelipakkide vedelemine. Eriti enne TP-sid. Sõita jõuavad küll kõik hirmsat moodi, aga geelipakki taskusse ei jõua pista. No ja arvake siis ära kui tore see on, kui oma suusaga üle selle ligase geelipaki sõidad...
Kuutsemäe TP-s võtsin ühe banaani ja jälle mustikasupi. See kooslus oli juba märksa meeldivam. Ja see mustikasupp on päris hea maitsega. Selleks ajaks oli sõita juba ka päris raske. Aga endiselt õnnestus tõusudel inimestest mööda sõita. Ja suusad olid ka päris head, ehkki pulbrimeestel, keda selles seltskonnas juba palju oli, libises ikka mõnevõrra paremini. Eriti raske oli olemine Meegaste mäe otsas. Õnneks surus Liisu mulle kurku ühe glükoositableti ja Randy andis juua peale. Ja vee eriti suureks õnneks algasid nüüd laskumised, nii et kuni Paluni oli sõita tegelikult päris talutav. Peebul ahmisin profülaktika mõttes jälle sisse ühe banaani ja mustikasupi. Aga Kuzmini reklaamidega tõusul, natuke hiljem, ei olnud aega apelsini võtta. Palus tundsin ennast koguni nii hästi, et ei hakanud TP-s söögi-joogi pausi pidama. Kuidagi tundus liiga palju rahvast seal.
Peale Palut läks aga keeruliseks. Tundub, et see paaristõuge ei ole ikka minu liigutus. Sama väitis ka Maret, kui natuke hiljem temast mööda sõitsin. Nii et üritasin suhteliselt palju vahelduvat sõita. Igasugu imelikke inimesi hakkas mööda vajuma. No mitte päris niimoodi, nagu postist, aga vaikselt ikka libisesid eest ära. Samas sain ikka ise ka lödimaid vendasi kätte. Aga olemine läks päris raskeks. Õnneks oli kilomeetreid lõpuni ka juba meeldivalt vähe. Peale Palut üritasin kaasas olnud joogipudelist ka vett kätte saada. Aga kui ma laskumisel seda juua plaanisin, selgus, et see on loomulikult jääs. Peale pikka imemist sin sealt väikse tilga kätte, aga selleks ajaks juba seisin keset rada. Hellenurmes valasin esimest korda sisse topsi spordijooki. See oli lihtsalt kõige lähema laua peal. Edasi oli suures plaanis kannatamine. Jalg oli all ikka täitsa lödi juba. Kohvitõus oli minu jaoks nii keeruline, et suuski enam kinni vajutada ei jõudnud. Kuidagi kakerdasin sealt kääri üles. Juba pikemat aega paistis ees Pilvi selg, aga kätte ei tahtnud kuidagi saada. Kohe peale kohvipunkti leidsin enda kõrvalt hoopis Minni, kes oli ka juba üsna väsinud olemisega. Varsti jõudsin siiski järele ka Pilvile, kes samuti eriti hea sõnaga paaristõukeid ei meenutanud.
Õnneks või kahjuks oli suurem osa inimesi juba päris süldid. Isegi finišisirgel pandi jalgu nii imelikult üksteise ette, et toimus mitmeid kukkumisi. Neli tundi ja kaheksa minutit peale starti libisesin finišikaare alt läbi. 5400-ndalt kohalt suutsin ennast suruda 1680 peale. Esimese korra kohta enda arvates täitsa viisakas tulemus. Kuna Setu oli meil autoga juba vastas ja lõpetasime kõik enam-vähem üheaegselt, saime kohe Arulasse sauna sõita. Korralikult köetud suitsusaun koos jääauguga, peale Tartu Maratoni, on üks paremaid asju, mida ma ette oskan kujutada. Hea meelega jääkski sinna vedelema. Selle eest suur tänu taas kord Ruusa pererahvale ja Setule muidugi ka. Järgmisena ootab juba Haanja Maraton, mis kuuldavasti pidi Tartu Maratonist kordades lahedam olema. No näis.
Tulemused.
pühapäev, 24. veebruar 2013
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
An outstanding share! I've just forwarded this onto a coworker who has been conducting a little homework on this. And he in fact ordered me breakfast simply because I found it for him... lol. So allow me to reword this.... Thank YOU for the meal!! But yeah, thanks for spending the time to talk about this topic here on your web site.
My web site :: zetaclear nail fungus relief
My page :: zetaclear nail fungus relief
Please let me know if you're looking for a article writer for your site. You have some really good articles and I think I would be a good asset. If you ever want to take some of the load off, I'd love to write some content for your blog in exchange for a link
back to mine. Please blast me an e-mail if interested.
Thanks!
my web site ... toenail fungus treatment
Postita kommentaar