Esmaspäev, 21. detsember 2009

ARWC 2009 lõpuüritus Peraküla rannas

Enamik Eesti multispordiparemikust kogunes sellel nädalavahetusel Peraküla rannas, et tähistada multispordi maailmameistrivõistluste edukat lõppemist. Umbes 2 nädalat varem hakkasid Minni algatusel meilboxi ilmuma kirjad, seoses selle üritusega. Aga lõplikult aru ei saanudki, mis siis toimuma hakkab. Viimasel hetkel kirjutas Randy, et kohustusliku varustusena tuleb kaasa võtta pealamp ja plätad. Loomulikult ei ole ilus Eesti kõige paremale multisportlasele vastu vaielda, niisiis läksid nimetatud esemed kotti esimesena. Igaks juhuks krabasin kaasa ka spordiriided ja muu eeldatavasti vajaliku tavaari.

Laupäeva hommikul seisin täisvarustuses kodus valvel, kui helistas meie ekipaazi autojuht Heiti ja teatas, et 40 liitri tee ja hõõgveini soojaksajamine võttis oodatust kauem aega ja meie start hilineb umbes pool tundi. Mõne aja möödudes saigi joogipoolis soojaks ning Heiti ja Maare oma foodmobile'iga saabusid. Mahutasin ennast toitude vahele ära ja pisikese kruviostmispeatusega Keilas, jõudsime lõuna paiku Perakülla kohale. 200 meetri kaugusel rannast seisid juba uhkelt 2 sõjaväetelki, ja mis kõige olulisem, üks koormakatetest ehitatud saun, mille jaoks oli suur keriski kaasa tassitud. Saime igaüks omale ülesandeks sületäis puid telki tassida ja Randy lasi kruvidega veel viimased lavalauad kinni.

Kõigepealt, peale hõõgveiniga keha soojendamist otsustasime teha natuke sporti. Kuna ma suusasaapaid ei taibanud kaasa võtta, ei saanud ma uisutamisest osa võtta, niisiis tegime hoopis jooksuringi koos sportlastega, kelleks olid Tanel, Alari, Karli, Alar ja mina. Algus kulges kõik rahulikult, siis aga pääses ette tempot tegema Kannelde duo ja nõrgematest otsustati mahlad välja pigistada. Pidasime siiski üsna vapralt vastu, aga 2 ja pool tundi ja 25 kilomeetrit hiljem, viimasel kahel kilomeetril pääsesid tugevamad ikka eest. Igal juhul saun ja õlu olid pärast seda äärmiselt suurepärased. Mitte et nad tavaliselt ei oleks, aga see kilest saun, keset 20 kraadist külma oli ikka täielik tase.

Kuna merevesi ei olnud jääs, siis ei saanud ju muudmoodi, kui lihtsalt pidime vees ka ära käima. Peale paarisaja meetrist sörki saunast oli kehatemperatuur normaliseerunud, aga kui oli juba tuldud, siis hüppasime ikka sisse ka. Juba enne vees käinud Heiti, Venna ja Helina teatasid, et kõige hullem on veest tagasi sauna minek, kuna varbad hakkavad külmetama. Minu arvates oli aga tagasi minek täiesti normaalne. Jäine õhk tekitas naha peale nagu kaitsekooriku ja juuste asemel oli peas nüüd kiiver. Sellest saunast võiksin ma veel tunde rääkida, kuna see oli tõesti nii tasemel, aga las ta praegu jääb.

Peale sauna oli söögitegemisdivisjoni direktriss Maare valmistanud umbes pool tonni hapukapsasuppi, mis maitses äärmiselt hästi. Peale seda kamandas leitnant Ummi kõik rivvi ja meie ARWC ässad pidid lugema valju häälega ette multispordi vande, mille ka hiljem allkirjastasid. Seejärel tõmmati Urmo generaatorile eluvaim sisse ja saime nautida ARWC pilte koos asjaosaliste suurepäraste kommentaaridega. Koos vaheajaga, mille käigus oli peakokal valmis veel 2 tonni pajarooga, kestis see piltide vaatamine päris pikka aega. Kogu selle ürituse näol oli tegemist suurepäraselt veedetud ajaga, väga mõnusate inimeste seltsis.

Igal juhul tänud kõigile, kes selle koosviibimise korraldasid!

Siit veel Leivo pildid, Kaja jutt ja Elo jutt.

Kolmapäev, 16. detsember 2009

Tehnika ei salli ...

... külma!

Täna õhtul panin pulsivöö ümber, maski pähe ja trenniriided selga, ning suundusin Nõmme terviseradadele jooksma. Ilm oli selleks äärmiselt mõnus. Ma ei tea, miks, aga mulle hullult meeldib külma ilmaga treenida. No OK, -30ga ei ole mul küll palju kogemusi, aga -2st kuni -20 kraadini on minu arvates treenimiseks täiesti ideaalne ilm. Jah, tõepoolest oleks veel suurepärasem, kui oleks ka meetrike lund maas, aga täna ajas ka pool sentimeetrit asja ära.

Igal juhul jooksin siis mõnusa tempoga, pulss võis olla nii kuskil 130-140 kandis. Rada oli meeldiv, rahvast oli meeldivalt vähe. Niisama möödaminnes heitsin pildi kellale, kuid pidin imestusest pikali kukkuma. See väitis, et pulss on 186! Kohendasin siis natuke pulsivööd ja võtsin igaks juhuks tempot veidi alla. Pulss hakkaski allapoole minema, aga jäi siiski 165 kanti. Suundusin Harku radadele, kui pulss tõusis jälle endise 180 löögi kanti tagasi. Nüüd hakkas juba natuke häirima. Mõtlesin, et hea küll, proovin siis, mitusada lööki välja pigistan. Vajutasin 100 meetrit täiega. No päris Bolti aega ei küündinud, aga kuhugi sinna Donovan Beili kanti. Oleks mõni kohalik sportlane seda näinud, oleks sportimise päeva pealt lõpetanud. Aga pulss, selle asemel, et tõusta, hoopis langes 186lt 184 peale. No egas midagi, lõin käega ja tiksusin oma 180se pulsiga rahulikult lõpuni.

Loo moraal siis, et ei maksa liiga palju tehnikat usaldada, pigem ikka enda tunnet. Aga samas kilomeetreid luges GPS POD õigesti ...

Pühapäev, 13. detsember 2009

Nädalavahetus Tallinnas

Tavaliselt läheme me igal võimalusel nädalavahetuseks Tallinnast minema. Vahetevahel see aga erinevatel põhjustel ei õnnestu. Täpselt nii oli ka sel nädalavahetusel. Niisiis tuli välja mõelda, mida huvitavat ette võtta.

Treeninghooaeg on kestnud juba üle nädala, aga mu kell ei tea sellest veel mitte midagi, arvab endiselt, et ma ei ole lillegi liigutanud. Tal on lihtsalt patarei piisavalt tühi, nii et mälu ei õnnestu arvutisse tühjaks laadida. Laupäeva hommikul vahetasin esimese asjana kellal patarei. Samuti ka teistel sinna juurde kuuluvatel vidinatel, nagu näiteks GPS POD. Kui juba tehnikaga tegelema hakkasin, siis otsustasin mõni aeg tagasi soetatud matkakella funktsionaalsuses ka veenduda. Niisiis, esimesed pool tundi sai edukalt sisustatud.

Edasi olin ämmale lubanud, et parandan ära ta katki läinud puukuuri ukse. Samuti oli plaanis trenni minna. Otsustasin lüüa kaks kärbest ühe hoobiga ja minna Kalamajja ämma puukuuri ukse mõõtusid võtma rattaga, tehes sealjuures ringi ka Kopli poolsaarel. Kuna minu ratas on viimasest Läti võistlusest saadik Erki juures garaažis, siis pidin võtma teise ratta. Üksinda Koplisse rallima minna tundus aga suhteliselt igav ja rattal tolknes pakiraam nagunii niisama küljes. Niisiis otsustasin seda sihtotstarbeliselt kasutada ja võtsin Andrease pakiraamil kaasa.

Kõigepealt otsustasime üle vaadata uue (või mitte enam nii uue) rannapromenaadi, mis kulgeb vabaõhumuuseumi juurest Stroomi randa. Oli täitsa lahe. Ainult et üks osa oli tehtud puust, mis tähendab, et seal väga hea rulluiskudega liigelda ei ole. Ma lootsin, et saab ühe jupi juurde, kus on võimalik rullikatega kimada. Aga olgu pealegi, mulle meeldibki Saku-Kiisa rada rohkem.

Edasi jõudsime juba Kopli poolsaare erinevate sadamate traataedade taha. Enam-vähem suutsime ikka mingid mõistlikud läbipääsud leida. Korra pidime ikka rattalt maha ka tulema, et mööda pisikest jalgrada üles asfaldile minna. Huvitav elu seal Kopli poolsaarel. Selline vaikne ja rahulik, nagu ei olekski Tallinnas. Ent ühtäkki seisis mingi maja ukse taga meeletu rahvahulk. Peale väikest fokusseerimist lugesin majalt silti, mis väitis, et tegemist on kodututele mõeldud supiköögiga. Hea küll, siis on loogiline. Aga et neid kodutuid tõesti nii palju on? Või mine sa tea, maja ees olevas parklas oli ka päris mitu korralikku leksust. Äkki ei viitsinud nende omanikud lihtsalt kodus süüa teha ja otsustasid "välja sööma minna".

Meie jätkasime oma teekonda. Mõnda aega olid igal pool jälle kinnised territooriumid, enamasti kuulusid need BLRT-le. Siis hakkasime poolsaare teist serva pidi tagasi tulema. Jõudsime piirkonda, mis kohati meenutas mõnd vana kaluriküla, kohati aga mahajäätud linnakest, majadega, kuhu olid kinnitatud sildid "Ettevaatust tuleohtlik hoone" vms. Igal juhul varsti jõudsime jälle kohta, kus oli puntras suur inimhulk. Seekord oli kohale toodud 2 suure reisibussi täit inimesi ja veel midagi rekkaga. Otsustasime lähemalt järele uurida. Kõigepealt pidas rekka kastist mingi kohalikku kuningat meenutav tüüp lühikese venekeelse kõne. Seejärel anti sõna püha isale, kes rääkis midagi jumalast, isast, pojast ja pühast vaimust. Kuna jumalat ega püha vaimu ei olnud näha, aga isasid, poegasid ja pahasid vaime tundus jaguvat otsustasime edasi sõita. Igal juhul kontingendi järgi otsustades oli hea, kui pühal isal kaelas olnud hõbedane rist talle alles jäi. Kaks tundi oli juba täis saanud, niisiis otsustasime minna ja kuuri ukse üle mõõta, ning tagasi koju sõitsime läbi lumesaju juba otsemat teed pidi.

Otsustasin õhtul veel Nõmmel väikese jooksutiiru teha ja siis niisama teleka ees passida, kuni äkki helistas Erki ja teatas, et tal juba tünnisaun köeb, oleks vaja sisse hüpata. See plaan sobis mulle suurepäraselt. Umbes samal ajal saabus ka MMS Svenilt, kuskilt Portugali sadamakõrtsist, kus Sven saatis pilti, kuidas ta t-särgis õlut joob ja teatas, et talv on mõnus. Kuna tünnisaun oli aga kohe valmis saamas, siis avanes meil suurepärane võimalus talle tagasi teha. Niisiis ronisime lumesajus tünni ja lasime Erikul pilti teha. Igaks juhuks ei hakanud lisama, et tegelikult olid tünnis ka Liis Lass (vaese mehe Carmen Kass) ja Tõehetke Lilit, aga neil hakkasid just enne pildi tegemist kõrvad külmetama, nii et nad pidid pea vee alla sooja panema :o). Igal juhul vedelesime kokku tünnis vist mingi 3-4 tundi ja püüdsime suuga lumehelbeid. Ühesõnaga päris meeldiv viis laupäeva õhtut veeta.

Pühapäeva hommikul kohe tegime lahti ka jõulupidude hooaja, kui käisime Andrease esimesel jõulupeol. Et aga oma trenn ka ikka ilusti ära teha, otsustasin jällegi ühendada meeldiva kasulikuga ning suunduda Järve Matkasporti vajalikku kaardilehte ostma jooksuga. See variant tuli kõne alla seetõttu, et minu maja juurest järvele pääseb sisuliselt kordagi autoteed puudutamata.

Igal juhul oli täiesti OK nädalavahetus.

Neljapäev, 3. detsember 2009

Hurraa! Treeninghooaeg avatud!

Jah, täna, peale väga pikka puhkust sai esimest korda jooksmas käidud. Põhimõtteliselt lõpetasin sel aastal treenimise 2 nädalat enne BAR-i Lätis. Mis tähendab siis seda, et olen puhanud alates oktoobri keskpaigast. Noh, jah, paar korda olen selle aja jooksul sörkinud ka, aga trennist on asi ikka väga kaugel olnud.

Vahepeal olen põdenud grippi, õnneks või kahjuks siiski mitte kurikuulsat seagrippi. Avastasin, et jube õudne on ikka gripis olla. Ei ole juba väga kaua aastaid omale mingit viirushaigust külge saanud. Nüüd siis olin 3 päeva palavikus. Tunne oli selline, nagu oleks keegi autoga üle sõitnud. Lisaks haige olemisele, on igasuguste muude tegemistega nii palju sebimist olnud, et ilma trennis käimata võis päris rahulikult päevi mööda saata.

Tasapisi hakkasid sõprade-tuttavate ja muude lahedate inimeste blogidesse ilmuma sissekanded puhkamise lõpetamisest ja treenimise alustamisest. Nüüd vist ei ole enam ühtegi tõsiseltvõetavat blogijat, kes ei oleks sarnast sissekannet teinud :o). Mina aga otsustasin puhkamise lõpetamise asemel hoopis veel rohkem puhata, ehk siis voodis pikali olles. Niisiis jäingi hoopis haigeks. Siis võtsin veel natuke hoogu ja täna see juhtuski. Käisime Sveniga Nõmmel jooksmas. Sven muidugi pidi ka seal ära mainima, et saan nüüd ka plogisse midagi kirjutada :o).

Aga, nagu ikka esimeses trennis, oli ka seekord joosta päris mõnus. Eks teine, kolmas ja neljas trenn tulevad juba raskemalt kätte, enne kui asjaga jälle ära hakkan harjuma. Alustuseks tegime täna ka kerge tunnise otsa. Aga muidu oli kõik ikka endine. Rahvasportlasi oli nii keppidega, kui ka ilma, lademetes. Üks ähkis kõvemini kui teine. Benefit'i silt säras ikka endiselt õhtupimeduses. Ju siis pole masu, täpe, pupu, ega ka tüpa mõjunud. Isegi Jürgen jooksis nagu alati vastu. Ikka enam-vähem sama koha peal, kui kaks kuud tagasi. Ainult Nõmme Kalju staadionil ei olnud millegi pärast trenni...??? Aga tuled põlesid, ju siis oli lihtsalt vahetus. Nii et muretsemiseks pole põhjust.

Igal juhul oli väga lahe jälle treeninghooajaga pihta hakata. Motivatsioon on kõrge. Kohtumiseni spordiradadel!

Esmaspäev, 9. november 2009

Multispordi MM 2009 Portugalis ...

... läks peale eilset proloogi täna täie hooga käima. Live edastus on hetkel mitte kõige parem, aga midagi saab.

Eestist osalemas ISC Mountain Loghome, koosseisus Randy, Urmo, Minn ja Pilvi. Võistkonna number on 37. Lisaks Portugali võistkonnas Globaz.pt - Boxit osaleb ka Elo. Nende nr 50.

Võistluste koduleht - saab lives jälgida, vaadata google kaarti, jätta tiimidele sõnumeid ja muu info.
Sleepmonsters - jookseb ka info reaalajas, kohati on olnud parem, kui võistluste enda leht.
ISC blogi - Minn juunior kommenteerib koha pealt meie võistkonna käekäiku.
Elo blogi - aeg-ajalt pidi saatma värsket infot koju Kaiale.
Minn juuniori pildid - rajalt tehtud mobiiliga.
Twitter - lühiinfo võistluse kulgemisest, siiane kõige parem.
Facebook - ka tiksub miskit infi.

Kolmapäev, 4. november 2009

BAR 2009 - Ivande, Läti

Selleaastane peaaegu viimane multispordivõistlus oli Bike Adventure Raid Lätis. Nagu nimigi ütleb, on sellel võistlusel põhirõhk pandud jalgratta sõidule. Küll, jah, on tegemist ikkagi multispordiga, lihtsalt liikumisvahendiks peamiselt jalgratas. Tegelikult oleks kõige õigem hoopis öelda, et jalgratas peab lihtsalt paljudes kohtades kaasas olema. Iseasi, kas sellest ka kasu on. Võistlusaeg seekord 24 tundi, millest kõik oleks loogiline ka ära kasutada, kuna lõpuetapid on rogaini põhimõttel.

Aga mis siis kokkuvõtteks öelda? Rada oli lätilikult huvitav. Minu jaoks oleks võinud olemata olla eelviimane etapp, ehk pikk rattarogain, siis oleks raja kohta saanud kasutada vaid ülivõrdes sõnu. See etapp oli lihtsalt liiga tuim pedaalimine. Samas aga on tegemist puhtalt minu probleemiga, kuna tegemist oli, nagu juba öeldud, ratta multispordiga. Niisiis võib vist öelda küll, et rada oli seekord väga super. Mida ei saa küll öelda meie soorituse kohta, kuigi ka see ei ole nii halb, kui alguses arvasime. Seekord osalesime Twisteriga koosseisus Mina, Sven, Erki ja Marge. Lisaks kohal veel 2 Eesti tiimi: Igaunu Komanda, liikmetega Maku, Urmo, Alar ja Mariann; ning Myrakaruds Un Viens Tonts, koosseisus Heiti, Tiit, Tanel, Viivi. Lisaks ka soomlaste Omjakon.

Enne võistlust arutasime, et kuidas võiksid lätlased seekord eestlastele "ära teha". See on ju viimasel Normunds'i võistlustel tavaks saanud. Mitu korda küsiti seda ka stardieelsel briifingul, kus Normunds kinnitas, et kurikuulsat Exceli tabelit ei tule. Meie pakkusime, et esimene litakas vastu vahtimist lajatatakse kohe võistluse algfaasis. Noh, et koht kätte näidata. Aga kuna eestlastel on komme kiirelt kosuda, siis sellest tõenäoliselt ei piisa. Järelikult on paar Excelit oodata ka raja keskel ja lõpuosas. Aga ennäe imet, viimasel ajal tüüpilist Exceli etappi seekord tõepoolest ei olnud. Vähemalt kui oli, siis see ei toiminud.

Aga mis siis rajal toimus? Start oli laupäeval kell 12 päeval. Esimesel etapil tuli kaardi järgi sõita nö stardipunkti, kust algas tulip rattaga. Seekord ei olnud tegemist aga tavalise tulipiga, vaid anti kätte 7 erinevat, kuni paarikümnest pöördest koosnevat tulipilehte, mis omavahel pidevalt mitmetes kohtades ristusid. Sõita võis tulipi nii tagurpidi, kui ka õiget pidi. Mõne lehe võis ka vahele jätta. Oluline oli, et saaks kätte kõik 4 märgitud punkti ja jõuaks lõpupunkti. Põhimõtteliselt oli enne rajale sööstmist mõistlik teha korralik plaan ja alles seejärel minema sõita. Peale starti jäid paljud kohe koha peale nuputama. Meie otsustasime sõita stardipunkti ja seal plaan paika panna. See oli ka hea, sest stardipunktis oli pisike pink, kus saime kaardid laiali laotada ja kombineerida erinevaid variante. Minimaalselt oli tulip võimalik läbida umbes 25 kilomeetriga, maksimaalselt põhimõtteliselt ka 2000. Minimaalset trassi ilmselt keegi läbida ei suutnud. Panime oma raja paika ja omaarust sai täitsa hea plaan. Vaatamata sellele, et panin kohe esimesest ristist millegipärast 400 meetrit vales suunas, tulime tagasi ja algus algas paljutõotavalt. Esimesed tagasilöögid ilmnesid, siis, kui tuli hakata tulippi tagurpidi sõitma. Aga natuke mõtlemist ja saime sellest kiirelt üle. Siiski läks suure hooga tagurpidi raja läbimine mõnel ristmikul käest ära ja pidime tegema pisemaid ringikesi ja mõtlemispause. Suutsime aga ikkagi enam-vähem ennast paika saada. Kõige keerulisemad kohad olid ristumiskohad, kus tuli üle minna ühe kaardilehe pealt teisele ja mõlemal sõita tagurpidi. Siis tahtsime vägisi valele poole keerata. Õige pea ilmnes, et 25 kilomeetriga tulipi läbimisest võime ainult unistada. Tegime viimasesse punkti ja sealt lõppu minnes oma plaanidesse ka mõningaid muudatusi ja tulipi lõppedes olime läbinud ~50 km. Sama distantsi oli läbinud ka Heiti tiim. Maku sai hakkama vaid 35 kilomeetriga. Vahetusalasse jõudes luges Sven, et enne meid oli seal tervelt 19 tiimi jalgrattad, nii et olime kuskil poole peal. Nõme.

Järgmiseks etapiks oli trekking aerofoto abil. Aega selleks oli veel umbes poolteist tundi, kuna enne pimedat pidime tagasi olema. Normundsi sõnul ei ole selle kaardiga seal pimedas midagi peale hakata. Minu arvates natuke imelik avaldus, sest tema enda võistlustel on korduvalt sellest 10 korda hullemate aerofotede abil punkte otsitud tundide viisi. Ja ikka on need üles leitud. Aga vahet pole. Erki hakkas juba viimaseid punkte välja praakima, aga soovitasin ikka enne kaardi mõõtkava ka vaadata. Ja õigesti tegime, sest mõõtkava oli vaid 1:7100 ja kõik punktid saime võetud umbes tunni ajaga. Vahetusalas olid meie lõpetades endiselt umbes poolte tiimide jalgrattad, nii et olime kuskil poole peal. Ilmselt mõnest tiimist siiski möödusime.

Järgmisena anti kätte Läti võistlustelt juba tuttav, vana hea roheline kaart. Seekord küll mitte väga vana, aga siiski piisavalt segane, et kiirelt rattasõidult väga hea lugeda ei oleks. Esimesed punktid möödusid nõmedalt koos mitmete Läti tiimidega. Igalt ristmikult haakis mõni veel sappa. Kohe läks ka pimedaks. Vanale raudteetammile pressisime läbi võsa, mitu lätlaste võistkonda meie järel. Enne punkti tuli üle saada sügavast ojast, kus Dace seekordne võistkonnakaaslane, kes muidu on Rumakss'i all väljas näitas üles mitte just väga viisakat käitumist. Alguses panevad kõik konksu ja siis ainukese palgi abil oja ületades pressib mööda. Õnneks panid nad peale seda muidugi kohe viga, nii et saime neil pikalt eest ära. Järgmises ristis tuli teha järsk vasakpööre, mida enamus tiime ei teinud. Nii et kui ma tahaks lõpuprotokollis ettepoole saada, siis võiks lasta päris mitu võistkonda keelualal käimise eest maha võtta. 38 punkti läksime ainukest normaalset rada mööda, aga millegipärast oli enne meid seal ainult 1 võistkond liikunud. Imelik. Igal juhul liikusime otse punkti. Asfaldilt tuli kaheldes meile järgi ka üks teeristis passinud võistkond. Said tänu meile punkti. Järgmises punktis, Edole lossis oli lisaülesanne. Marge sai ronida ja mina teda julgestada ning Erki ja Sven kuskilt lossist küünlavalgel järgmiste punktide asukohti tuvastada. Kuna meil jäi Margega aega natuke üle, vaatasime, et olime vahepeal 5-ndale kohale tõusnud. Mismoodi? Kogu ülejäänud kaader pidi siis ilmselt eelmisel etapil viga panema. Ka teistest eestlastest olime maas umbes pool tundi. Lossis pidime vaikselt olema, kuna korraldaja sõnul oli seal kontsert ja kui me kõvasti räägime, siis akustika tõttu olla kõik kuulda. Esinejaks keegi kohalik bänd (või siis laulja) Iido (võib olla valesti kirjutatud). Peagi saabusid ka Sven ja Erki ning suundusime järgmise punkti poole, ning sealt juba võistluskeskusse.

Võistluskeskuses ajasime omale hunniku makarone ja kartulikrõpse sisse ning saime ka lisaülesandeid lahendada, mille tulemusena pidime saama lisapunkte üheksanda, pika rattarogaini jaoks. Krahmasin omale kohe sudoku ja hakkasin seda lahendama. Ei olnud just kõige lihtsam, aga ka ei midagi hullu. Peagi oli see lahendatud. Teise lisaülesande, morsega, meil nii hästi ei läinud. Vilkuvast ja natuke aeglasemini vilkuvast täpist ei olnud võimalik midagi tarka välja lugeda, niisiis jätsime selle ülesande vahele, kuna viimasest rogainist tõenäoliselt nagunii kõike punkte võtta ei jõua. Kuivad sokid ja jalatsid jalga ja järgmisele etapile.

Järgmiseks pakuti tavalist tulippi rattaga, kus oli 1 kohustuslik punkt, aga võis olla ka lisapunkte. Kuni esimese punktini midagi erilist ei toimunud. Peale puu otsas asuva punkti kätte saamist tuli aga läbida 3,5 kilomeetrit täiesti sirget kruusateed. Seejärel läks sama sirge kruusatee üle jalgrajaks, kus sees ka palju kopraauke. Kuna mina sõitsin meist esimesena, õnnestus mul selle 1,8 kilomeetrise lõigu jooksul kukkuda sama palju, kui terve aasta jooksul kokku. Esimese lennu üle leistangi tegin siis, kui märkasin maapinnas kopraauku, aga reageerida enam ei jõudnud. No mis seal ikka, püsti ja edasi. Teise lennu ajal ei märganud ma enam ka auku. Lihtsalt lendasin ühel hetkel jälle üle leistangi. Kolmanda lennu ajal ei saanud ma üldse millestki aru, enne kui siruli maas olin. See oli juba päris valus lend. Lisaks lendas kaardilugeja polt läbi plastikplaadi, nii et sellega oli ka jama. Kuna mu kaardihoidja käib nr 10 võtmetega, mitte kuuskandiga, siis panime selle teibiga kinni. Korralikult ei jäänud, tilbendas seal niisama. Edasi läks aga valutumalt ja tulipi lõpp kulges mööda pisikesi jalgradu tiirutades. Etapi lõpp oli mingis tööstuspiirkonnas Kuldiga linna ääres.

Kohale jõudes kuulsime, et teised eestlased olid lahkunud 10 minutit tagasi. Tegelikult oli aga vahe endiselt sama suur, lihtsalt meil tuli veel paar lisaülesannet teha. Kõigepealt ronis Marge kuhugi rõdule ja võttis punkti. Sinna tõmmasime talle järele ka Erki jalgratta. Seejärel ronisime Margega mööda mingit vana sahti päris kõrgele majade kohale. Üleval pidin oma kaasavõetud köiega julgestama, kui Marge laskus mööda rauast tünni punktini ja seejärel alla korrusele. Siis saime ronida veel 4-5 korrust alla ja teiste juurde tagasi joosta. Kogu selle aja pidi üleval liikuma karabiiniga kinni olles. Nüüd edasi uuesti ratta selga ja järgmine punkt oli Kuldiga linna lauluväljakul, kus hakkas trekking mööda linna.

Võistkonna võis jagada kaheks. Marge ja Sven võtsid ära lähemad punktid, meie Erkiga kaugemad. Kasutada oli selleks linna orienteerumissprindi kaart 1:4100. Ka see oli päris lahe etapp. Punktikohtades oli pildistatud erinevaid asju. Piltidel oleva teksti järgi pidime saama tähed, mille järgi omakorda saime teada järgmise punkti asukoha. Seekord me lennujaama minema ei hakanud, vaid üritasime ikka kohad üles leida. Linn oli ise täiesti mõnus. Meenutas sellist suurt küla. Eestis võrdleks mina seda kõige rohkem Viljandiga. Kuna oli laupäeva öö, siis oli ka mõningast rahvast linna vahel käimas. Noored neiud üritasid meile läti keeles ka midagi seletada, aga me ei võtnud eriti vedu. Kogusime oma tähed kokku ja läksime tagasi lauluväljakule, kus Marge ja Sven meid juba ootasid. Panime tähed kokku lauseks ja suundusime järgmist kolme punkti otsima vana mahajäänud tehase territooriumile.

See on nüüd küll etapp, mis väärib eraldi tähelepanu. Ehtne Läti. Loomulikult ka tugevate loterii sugemetega. Üheski teises riigis ei oleks sellisesse kohta üldse ühtegi inimest lubatud. Surma või vigastada oleks seal üsna lihtne saada olnud vähemalt 20 erinevat moodi. Näiteks sai alla kukkuda koos laega või ilma, katus võis pähe kukkuda, klaasikildudesse võis ennast puruks kukkuda, tuha sisse võis ära lämbuda, lagunenud hoonete kivide vahel või rauakolakate vahel sai jala puruks murda jne. Ühesõnaga huvitav. Ei saanudki aru mis tehasega tegu oli olnud. Mõnes hoones oli pabertoodangu jäänuseid, mõnes rauakolakaid, mõnes hunnikute viisi tuhka, mõnes autoremonditöökojad. Igal juhul oli tegu olnud suure ettevõttega. Tundus, nagu oleks elu tehases katkestatud sekundi pealt ja asjad jäid täpselt nii nagu nad olid. Nii umbes 20 aastat tagasi. Ja peale seda pole keegi neid rohkem liigutanud. Riidekapid lagunesid, osad olid veel püsti. Saunalava oli kokku vajunud. WC-s pissuaarid alles. Valdis'ele, kes hakkas 20 aastat tagasi ilmselt just koju minema ja jõudis ühe kummiku jalga panna, tuli lõpp nii ootamatult, et teine kummik oli kapi ees ilusti veel püsti. Umbes sellisena nägi see hiiglaslik hoonetekompleks välja. Sellest piirkonnast, mis oli nii umbes Tallinna Tehnikaülikooli peahoone suurusega tuli üles leida 3 punkti. Loomulikult ei olnud lätlased nende peitmisega eriti tagasi ka hoidnud. Peale umbes 45 minutit otsimist olime leidnud vaid 1 punkti, mis asus ühe lagunenud hoone 2 korrusel kunagises peldikus. Oma arust kõik kohad läbi kamminud läksime välja, et arutada, kuhu edasi suunduda. Seina ääres seisid kohale jõudnud soomlased ja vahtisid seina. Vaatasime ka, et mis nad seal passivad. Ja ennäe imet. Seina peal oli hoonetekompleksi plaan, kuhu olid värviga märgitud 3 punkti asukohad. Ma ei tea, kuidas lätlastega oli, aga eestlased said sellest üldiselt alles peale võistlust teada. Meie käest :o). Igal juhul, kui me selle plaani järgi punktid üles leidsime, mis ei olnud ka üldsegi eriti kerge ülesanne, ja tagasi lauluväljakule, rataste juurde jõudsime, olime langenud jälle üsna mitmeid kohti tahapoole.

Lauluväljakul tõstsime Sveni rattalt kaardialuse koos jalaga minu oma peale ümber, kuna see tilbendas niisama. Minu alus läks Sveni kotti. Edasi saime linna vahelt sprindikaardi järgi veel paar punkti võtta. Seejärel paiknesid järgmised 6 punkti linnast välja sõites jõe ääres. Saime jõeäärset nõlva forsseerida mitmeid kordi. Punktid olid ära jagatud erinevate kaarditükkide peale. 1:50000 roheline kaart, 1:15000 orienteerumiskaart ja lõpus vahetusalasse minnes veel 1:50000 roheline kaart. Punktid saime ilusti kätte ja möödusime mitmetest Läti tiimidest, aga viimases punktis läks veidi aega, et ühildada omavahel 2 kaarti. Sellega said Läti tiimid kiiremini hakkama ja said jälle kõik mööda. Ei hakanud nende kombel konksu ka panema ja liikusime alles siis, kui selge, kuhu minna.

Sellest vahetusalast algas siis niiöelda võistluse põhiosa. Kõigepealt pidime mööda karjääri veel 3 punkti otsima, et leida veel kolme rogainipunkti asukohad. Sellega saime kiiresti hakkama ja suundusime viimasele rattarogainile. Oli võimalus võtta kuni kontrollaja lõpuni rattapunkte või suunduda veel viimaseks kaheks tunniks jalgsietapile, kui rattasõit ära juhtub tüütama. Esimene rogainipunkt 83 asus mingis heinaküünis lae all. Enne meid oli 2 võistkond seal, aga teisi tuli järjest juurde. Korraga mahtus ronima ainult 1 tiim. Saime suht kiiresti jaole. Järgmine punkt 84 asus tee ääres tünnis, kuhu ronimiseks pidime rattal esiratta eemaldama. Üldse olid sel korral punktid pandud niisugustesse asukohtadesse, et ligipääs oli raskendatud. Pidevalt saime kasutada ronimisvahendeid, kaasa võetud köit jna. Järgmise punkti, nr 82-ga otsustasime oma võistluse saatuse. Jõudes punkti asukohta läksin metsa mäge otsima, kuna seal pidi punkt olema. Kaart oli 1:80000 ja ilma kõrgusjoonteta, seetõttu oli see tegevus paras loterii. kui olin juba tükk aega mööda mäenõlva edasi tammunud, leidsin kõrgema koha, aga punkti ei olnud. Isegi metsas oli nii paks udu tekkinud, et väga kaugule lambi valgusvihuga ei näinud. Igal juhul läksin veel teisele poole teed ka. Seal oli veidi konkreetsem mägi, aga punkti ikka polnud. Ükski teine võistkond sinna ka millegipärast ei tulnud. Igal juhul peale pikka otsimist me seda punkti ei leidnudki. Aga sellega see veel ei lõppenud. Järgmise punkti suunas hakkasime liikuma otse mööda punktiirjoonega märgitud rada. Varsti aga lõppes tee otsa. Edasi läks enam-vähem õige suunaga ainult metsaveotee. liikusime mööda seda ikka päris tükk aega, kuni lõpuks jõudsime välja mingile kruusateele, mis omakorda lõpuks asfaldile välja viis. Väljas oli nüüd vahepeal juba valgeks läinud. Järgmised punktid 72-71-75-80 saime kõik ilma suurema vaevata. Need olid suhteliselt lihtsad ka. Enne 80 punkti pumpas Erki oma katki läinud rattakummi, nii, et mõlemad 2 pumpa läksid katki ja mõlemad 2 ballooni said tühjaks :o). Otsustasime lõpus minna ka trekkinguetapile, kuna sealsed punktid peaks olema üksteisele lähemal. Rada ju ainult 5 km. Seega on lootust väiksema aja jooksul rohkem punkte koguda, kui ratast edasi sõites. Viimase rattapunktiga 78 teeme siiski väikese vea ja võistluskeskusse jõuame 1,5 tundi enne kontrollaja lõppu.

Kimasime kiirelt trekkinguetapi algusesse ja märkisime kaardile punktid. Seekord oli tegemist orienteerumiskaardiga. Kuna aega seal mütata oli umbes tund ja meie liikusime kõnnitempos, jätsime 2 üle jõe asuvat punkti võtmata. Aeg oli täpselt paras ja tagasi võistluskeskusse jõudsime parasjagu enne kontrollaja lõppu.

Väike lisaülesanne oli veel seoses toidu saamisega, kus eestlased istusid ja ootasid tund aega, kui lätlasi teenendati. Lõpuks peale 10t korda küsimist soostusid tädid ka meile ikka süüa tooma. Vahepeal ajas juba päris vihale.

Igal juhul oli tegemist jälle ühe suurepärase Läti võistlusega. Kahjuks ei olnud ühtegi lisaülesannet seoses meteoriitidega, aga äkki siis järgmisel korral?

Tulemused.

Laupäev, 24. oktoober 2009

Bike XDream

Üle pika aja käisime pühapäeval jälle võistlemas. Kõrvemaal oli esimene 4 tunnine rattarogain Bike Xdream. Kui hommikul silmad lahti tegin, siis ei olnud meeleolu just eriti optimistlik. Viimased nädal aega oli vahetpidamata vihma sadanud, nii ka jätkus. Parema meelega ei oleks üldse tahtnud uksest välja minna. Aga kui sõidetud oli esimesed 500 meetrit, oli tunne juba 100% teistsugune. Mille k....di pärast ma peaksin terve päeva toas passima, kui looduses on palju lahedam. Vaatamata täiesti märgadele riietele ja külmunud jäsemetele. Igal juhul läks päev asja ette.

Kui Sveniga Kõrvemaale sõitsime, arutasime, et mingit tulemust meil saavutada ei ole vaja. Saab võtta täiesti rahulikult ja asja nautida. Kohal oli ju Eesti, Soome ja ka Läti rattaorienteerujate paremik, kaasa arvatud valitsev maailmameister. Samuti on neli tundi nii lühike aeg, et meie kogemused ei jõua veel mõjuma hakata. Ka mitte niisuguse ilmaga. Lisaks oli Svenil veel laupäeval väike palavik ka olnud, nii et tõotas tulla rahulik võistlus.

Enne starti vahetasime paar sõna või(s)tluskaaslastega, nautisime riiete vahetamist suurepärases soojas Twisteri bussis ja juba saigi kaardid kätte. Panime paika plaani enam vähem kõikide punktide võtmisega, aga arvasime, et midagi tuleb lõpust siiski ära jätta. Selle pidime otsustama rajal. Autos arutasime, et kui keskmine kiirus on 20 km tunnis, siis läbime umbes 80 km. Kuna see tundus kohe natuke utoopiline plaan, siis arvestasime mingi 60-ga. Nii ka enam-vähem läks.

Stardis panime ajama ainsat asfaldietappi mööda 57-ndasse punkti. Noh vahet ei olnud, esimese 200 meetriga oli nägu nagunii nagu Pipi Pikksukkil ja kõik riided (vähemalt pealtpoolt) läbimärjad. Vesi esimestes läbisõidetud sügavamates poriloikudes oli rõvedalt külm. Rattakingadega igal juhul Lätti ei lähe. Kohe esimeses punktis vaatasime, et enamus tiime valib tagasisõidu ehk ringivariandi. Otse loomulikult valin mina seepeale otse läbi soo mineku. Saime küll 3-4 minutit pähe, aga vähemalt oli huvitavam. Edasi 59-58-56-55 läks hästi, aga Sveni haigus oli teinud oma töö ja tal oli väga raske. Samas kui meil Erkiga oli päris mõnus. Võtsime tempot veidi allapoole.

52 punkti viis Kõrvemaa suusarada läbi soo. sai jalutada hüppeliigeseni vees, mis oli jällegi päris külm. Kuuldavasti olid Soome rattaO koondise naised seal (ja ka mitmel pool mujal) kõvasti vandunud. Noh pole ka ime. Rattaorienteerumise kaardi tingmärkide järgi viis läbi soo ju vähemalt 25 km/h tunnikiirusega sõidetav tee. Tegelikkuses aga ..... :o) Meie olime sellise asjaga õnneks pidevalt kokku puutunud ja eriti ei imestanud.

49-50 hakkasid varbad juba päris kangeks jääma. Õnneks sai 49-ndas natuke edasi tagasi joosta, mis sulatas varbad korraks jälle üles. 51 punkti minnes sai mäest alla minnes korraliku hoo sisse, mis omakorda tingis selle, et mu nägu, silmad, nina ja suu olid paksult liiva ja muda täis. Aga mis teha. Paari minuti pärat nägin jälle päris selgelt.

47-46 olid ilusa loodusega lõigud. 46-ndas kohtasime ka Twister Biking naiskonda, kes olid muidu lõbusad. Maare ainult kurtis, et keegi tahab teda ära tappa. Joogipunktis võtsime paar lonksu sooja jooki ja keerasin ka kaarti. Edasi tuli minna üle silla, kunagisele sõjaväepolügonile ja Jussi järvede vahele. Väga lahe piirkond minu arvates. Otsustasime võtta 41-37. 37-ndas aga arutasime, et lähme ka 38-36 punktidesse. See oli küll kena piirkond, aga rajad seal vallide otsas olid kitsad ja käisid üles alla, nii et need minekud võtsid meil ohtrlalt aega. 35-ndas vaatasin, et aega on jäänud vaid 1 tund. Tuli teha süda kõvaks ja jätta mitmed teeäärde jäävad punktid võtmata. Tõstsime veidi tempot ja 33-nda saime kätte kiirelt. Paukjärve äärde pääseva parkla juurest läksime üle jõe. Svenil oli juba päris raske. Surusime talle Turbosnäck'i sisse ja üritasime tempot hoida. Võtsime 34-nda ja järgmises ristis nägime jälle õgivaid Twisteri kaunitare.

Vaatasin sõidupealt keeramata kaarti ja arvutasin aega. Arvasin, et peaksime jõudma võtta 40-43-45-48. 40 ja 43 läksid enam-vähem graafikus. 43-st alla sõites sain jälle sitarahe otse näkku. Aga tempo oli meil ikkagi piisavalt madal, et 45 või 48 tuli ära jätta. Kuna mõlemad olid teada tuntud punktid Kõrvemaa suusaradadel, otsustasime võtta 45, kuna siis ei olnud eriti vaja tõusu võtta. Arvan, et see oli väga õige otsus. Nüüd tuli veel aega jõuda. Jõudsimegi, tervelt minut varem.

Finišis tuli oodata pikas järjekorras, et SI pulgad tühjaks lugeda. Tegelesin sulghüpete ja käteringidega. Niimoodi sai varbad-sõrmed vähemalt hästi soojaks. Varsti õnnestus SI ajad kätte saada ja järgmine järjekord oli rattapesulasse. Seisime seal 2 sekundit ja otsustasime oma rattad hoopis ojja visata ja seal ära pesta. Mõeldud tehtud ja minutiga olid rattad puhtad. Seda vaatasid pealt ka tükk aega järjekorras olnud inimesed, mispeale Viivi oma ratta käekõrvale võttis ja samuti oja poole suundus.

Kuna järgmine 300 pealine inimhulk ootas meid tõenäoliselt saunas, pühkisime suurema s..a pealt maha ja otsustasime hoopis Erki/Marge juurde sauna minna. Enne aga sõime veel sooja suppi ja vaatasime autasustamist, kus teise naiskonnana olid ka Twisteri tsikid, kes jäid Soome rattaorienteerumise koondisest maha vaid 1 punktiga! Vot nii kõvad mutid.

Tulemused.
Vaheajad.
Meie valikud.

Esmaspäev, 28. september 2009

Tuul & lained

Nagu planeeritud saigi eile jälle merel käidud. Kui kella 12 ajal telefonis Sveniga rääkisime, selgus, et Loviise meeskond oli merele kihutama läinud. Niisiis, panime ka ise sadama poole ajama. Seekord siis kolmekesi - mina, Sven ja Erki. Kuna tuul pidavat olema päris äkiline, tõotas tulla päris karm katsumus.
Selline näeb välja tuule graafik. Meie sõitsime siis, kui tuule kiirus jäi sinna punase ristküliku sisse. Ehk siis ajal, kui tuule kiirus kõige rohkem kasvas.

Umbes kella ühe paiku päeval tõmbasimegi purjed masti. Sõitsime eespurjega sadamast välja ja siis tõmbasime üles ka tagumise purje. Alguses ei tahtnud juhtimine hästi välja tulla, kuna tuul keerutas ja korralik pagi oli peal. Vaatasime, et kahe purjega läheb vist päris keeruliseks ja lasime ikkagi tagumise purje uuesti alla. Ainult ühe purjega minnes oli aga ikkagi tegemist küllaga. Keerasime vööri Naissaare suunas ja hakkasime kihutama. Laine oli tõesti päris korralik. Paar korda viskas ikka sahmaka üle jahi. See oli päris äge. Minu jaoks praegu veel natuke arusaamatu värk tundub, et millal ja kuidas ja millist otsa parasjagu sikutada tuleb ja kui kreeni jahti lõpuks siis ikkagi lasta tohib. Nii et esialgu osade manöövrite juures tõmbas ikka seest õõnsaks.

Peagi seilas meile vastu ka Loviise meeskond, kes ütlesid, et olid sõitnud ümber vahemadala tuletorni. See kurss sobis ka meile hästi ja võtsime samuti suuna tuletornile. Mingeid erilisi kiirusi me ei aretanud, nii umbes 4,5 sõlme oli keskmine kiirus, aga tegemist oli küllaga, nii et meile sobis see kiirus väga hästi. Tuletorni juures arutasime, et seal oleks päris mõnus elada. Nii et kes tahab kinnisvara, looduskaunis kohas, bussipeatus lähedal, kalapüügivõimalused olemas jne, siis üks selline objekt asub kesklinnast Naissaare suunas.

Sõitsime tuletornist veel veidi maad Naissaare poole, siis aga otsustasime ümber pöörata. Manöövriga hakkama saanud, juhtus aga see, et kui teiselt poolt sooti tõmbama hakkasime, siis tõmbasime ühe ploki katki. Mis seal ikka, võtsime teiselt poolt uue ploki asemele, mis aga omakorda tähendas seda, et ei saanud enam otsa ümber keerata ja pidime võtma suuna sadama peale. Uuesti majaka poole sõites nägid Sven ja Erki ees veel hüljest, mina aga ei pannud tähele. Ju siis vanadele surfajatele hakkavad sellised asjad paremini silma. Mul oli ilmselt soodi tõmbamisegagi liiga palju tegemist. Alguses ei saanud aru, millal tõmmata ja millal järgi lasta. Nii et ühe korra, kui ma piisavalt kiiresti järele ei andnud tegime kiiruserekordi 5,97. Aga veidi aja pärast hakkas juba mingi loogika tekkima ja enamus ajast sain juba enam-vähem õigele ajale pihta.

Tuul läks sõidu ajal järjest tugevamaks ja keeras Katariina kai juurest ka veidi. Saime siiski enam-vähem sadama sissesõidu kohale pihta. Kuna ilm oli nagu ta oli ja tänu purunenud plokile enam pautida ka ei saanud, sõitsime sadamasse sisse mootori abiga. Loviise krjuu oli ikka veel paadis. Sidusime meiegi otsad kai külge ja oligi sõit selleks korraks tehtud. Minu jaoks igal juhul igati adrenaliinirohke üritus.

Sveni vähe professionaalsem jutt koos purje nimetustega ja mõned pildid on siin.

Reede, 25. september 2009

Uus harrastus

Juhtus niisugune imepärane asi, et Sven asus ametisse uude, suurepärasesse Noblessneri jahisadamasse. Sellega seoses sai temast õige pea ka jahiomanik. Nimelt otsustas ta soetada omale Polaris tüüpi Laura-Johanna nimelise purjeka, mis nüüdseks on ristitud juba loomulikult Twister'iks. Kui talv kätte jõuab ja ilmad juba niisugused on, et merel ainult Tallink ja Viking Line liiguvad, siis saab paat endale ka värskema ilme. Niikaua aga saab sellega Tallinna lahel veel mõningaid otsi teha.

Sel nädalal olemegi paar korda juba kihutamas käinud. Kuna tegemist ei ole veel proffidega, on kiirused küll mõnevõrra tagasihoidlikud, aga huvitav on ikka. Esmaspäeval peale pisikest mõttepausi BLRT värava taga leidsin Noblessneri ilusti üles. Tõmbasime kaks purje masti ja kihutasime sadamast minema. Lahe, ei mingit mootorimürinad ega muud jama, tõmba lihtsalt nööre ja tuul viib ise edasi. Tegime 3-4 otsa Katariina kai poole ja tagasi. Pildi pealt on purjetamist ennegi nähtud, aga esmaspäeval hämmastas mind see, kui kreeni paat ikka tegelikult läheb. Üks külg oli mõned sentimeetrid ülalpool veepinda ja teine täiesti veest väljas. Köisi, või oli see nüüd otsi, on igal juhul igavene suur hunnik ja et näidata head kiirust, tuleb osata neid kõiki õigel ajal õige tugevusega tõmmata või järgi lasta. Me päris nii spetsialistid ei olnud ja üritasime esialgu lihtsalt sõitmisega hakkama saada. Aga paudid ja ka üks halss (oli vist nii) tulid meil hästi välja ja peaaegu kaini välja sõitsime purjede abil. Alles viimase mõne meetri pärast tõmbasime mootori käima. Päeva ja ka üleüldiseks kiiruserekordiks saime 5 sõlme.

Eile tegime ka väikese otsa. Kuna paat kõikus juba sadamas tunduvalt rohkem, tõmbasime suurema purje masti nii, et purjepinda oleks vähem. Merele minnes oli aga seekord päris huvitav. Tuul oli väga puhanguline ja kaugemal keerutas korralikult. Ka lained olid huvitavamad, nii et sai ikka selja märjaks. Kuna meie suure purje rehving (oli vist see sõna) ei olnud kõige õnnestunum, ei hakanud me fokat (see esimene väike puri) üldse üles tõmbama. Tegime ühe otsa juba tuntud poi lähetusse ja sõidsime tagasi. Seekordse ilmaga ei hakkanud purjedega jamama ja sõitsime sadamasse sisse mootori abil. Aga ühe pisema purjega tegime siiski kiirusrekordi ära. Seekord siis 5,4 sõlme. 20 sõlmeni on veel natuke aega, aga vähemalt on kuhu püüelda. Kui ilm enam-vähem OK on, siis läheme järgmine kord merele pühapäeval. Seekord pidi vist ka teine jaht, Loviise, kaasa tulema.

Sven on oma uuest "naisest" nii vasikavaimustuses, nagu ta ise ütles, et hakkas selle tegemisi isegi vastavasisulises blogis kajastama. Niisiis Twister jahi käekäigu kohta saab lähemat infot http://est202twister.wordpress.com/.

Esmaspäev, 14. september 2009

EMV pikk rada - Kääriku

Tavapäraselt oli ka selle aasta viimaseks eestikate etapiks pikk rada. See oli põhimõtteliselt ainuke EMV distants, kuhu läksin peale ka väikeste lootustega, saada normaalne koht. OK, esikolmikusse on minu puhul ikka suhteliselt võimatu jõuda, aga järgmistele härradele tahtsin igal juhul korraliku lahingu pakkuda. Hooaja alguses muudeti pika raja asukoht ümber Vooselt Käärikule. Kuna Tartu kevad, mis algselt pidi Käärikul toimuma jäi kevadel lume rohkuse tõttu ära. Minule mitte just kõige sobivam maastik, aga vahet pole. Rohkem häiris ikkagi ühisstart. Pidi küll kasutatama hajutust, aga arvata võis, et ega see hajutus väga kedagi ei hajuta. Ka rada oli Kääriku võsale vastavalt vaid 20,9 km pikkune. Oli kuidas oli, mina plaanisin hoida esimestest vendadest kinni, nii kaua kui jaksan. Mida kauem jaksan, seda parem, kuna raja lõpuosas arvasin juba enda eeliseid esile kerkivat. On ju enamik trenne tehtud rahuliku tempoga pikad otsad. Võistlustest rääkimata. Ei mäletagi, millal oli viimati alla 5 tunni pikkune võistlus.

Stardiprotokolli vaadates oli selge, et lihtne see võistlus ei tule. Kuigi puudu olid paljud ässad, nagu Olle, Pets, Sander jne, oli kohal ikkagi muljetavaldav koosseis. Mina panin oma panused eelkõige Silveri peale, aga ka Andreas ja Rain olid kindlasti kõvad. Viimasel hetkel lisandus veel Timo Sild, kellele samuti ennustasin head kohta. Enne starti arutades arvasingi, et Silver võtab oma, aga Timo on see mees, kes kindlasti võib üllatada. Vaatamata väga heale vormile Timmole esikolmikukohta ei pakkunud. Millegi pärast ei arvanud ka, et Markus sellelt distantsilt medali võtab. Ise lootsin konkureerida, nagu ikka, Kiilbergiga, aga ka Arti ja Kristjan Karabelnik olid parajad skalbid.

Kui Käärikule jõudsime, oli stardiviit pandud tee äärde Seinamäe juures. No selge. Stardijoonel seistes oligi sein otse vastu nina. Mina olin võistlejaterivis üks väheseid, kes omale joogipudeli kaasa võttis. Igal juhul kui start kõlas, siis saimegi kohe Seinamäkke jalutada. Osad läksid ka ringi ümber mäe, aga ega sellega ei võitnud. Esimene punkt oli rahulik. Teise oli kohe pikk tee-etapp. Juba enne olin endale selgeks teinud, et kui vähegi annab teed mööda ringi minna, siis otse rammima ei hakka. Üldiselt ma väga ringi variante metsas ei jookse. Osadel võistlustel, kus liidrid on liikunud mingi etapi mööda teed ringi, ei ole mina, tagantjärele seda varianti metsas isegi mitte märganud. Seekord harjutasin ennast ainult ringivariante vaatama. Ja see oli ka õige. Igal juhul teise punkti minnes oli kohe selge, et orienteerumine (isegi pikk rada) on ikka täiesti teine spordiala, kui multisport või rogain. Niisugust kiirust, mis seal arendati, mul küll kuskilt võtta polnud. Järjest jooksid mööda Ilmar Udam, Timmo ja Jürgen. Ainult Lauri Tammemäe sörkis kuidagi väga tasapisi.

Niisiis, otsustasin ikka oma tempo valida ja raja lõpetada. Lootsin, et nagunii hakkavad lõpupoole osad vennad ette jääma. Teises punktis nägin veel Timot, kes oli valinud teistest erineva variandi. Kolmandas punktis oli juba raja ainuke hajutus. Kaks imepisikest liblikakaart, mis nagu arvatagi oli, ei hajutanud kedagi. Kui mina esimese liblika ringi läbisin, tulid liidrid just teiselt. Kõik koos. Kiilbergi ei näinud ma kusagil, aga paistis, et Karabelnikuga olin enam-vähem võrdne. Kümnendasse valisin mööda teed ringi variandi. Üheteistkümnendasse sai minna juba Harimäe torni juurest. Kaheteistkümnendasse otsustasin siiski minna otse, kuna ringi variant oli ikka liiga raske. Punktiga tegin aga veidi viga ja kohtusin Kiilbergiga, kes ütles, et oli ka 3 minutit viga teinud.

Järgmisse punkti valisin nagu ikka ringi variandi. Kiilberg aga lõikas otse. Teel jooksin jälle mööda lonkivast Lauri Tammemäest, kes väitis, et ei ole Jukolast saadik trenni teinud, "tänu" väänatud jalale. Lisaks tuli kuskilt metsast välja punt (umbes 6-7 M18 klassi kutti, kes kõik koos rõõmsalt seisid ja kaarti uurisid. Imelik võistlus?! 13-ndasse peale minnes tuli vastu Karabelnik, vahe oli umbes minut. Järgmisse oli jälle tee-etapp. Esimest korda sai ka juua. Kuna üle tunni oli juba joostud, surusin igaks juhuks geeli ka kurku. Teel tuli vastu Lauri Sild, keda ma muidugi Timoks pidasin ja vaatasin, et vahe on ikka juba väga suur ja tüüp on teistel pikalt eest ära. Tegelikult tulid liidrid vastu kuskil 17 punkti juures, kui mina läksin 14-ndasse. 14-ndaga tegin ka lolli vea, ning punkti jõudsime taas koos Kiilbergiga.

15-ndasse minnes läks Kiilberg kohe soo äärde, mina aga jooksin natuke teed mööda edasi. Siis aga jäin loomulikult võssa kinni, niisiis keerasin ka ikkagi kohe soo äärde. Järgmised punktid arendasin oma tempot ja mingeid lollusi ei teinud. Peamiselt sai mööda teid joosta. 20-ndasse minnes oli joosta juba päris vastik, sest kannad olid katki hõõrutud ja jalad tahtsid ka krampi minna. Õnneks lutsutasin ühe enerviti tableti ja sain teisest probleemist sellega varsti lahti. 21 punkti poole tee pealt sisse keerates tuli jalutades mööda teed Markus. Küsis, et kus ma lähen, tee on ju edasi. Kuna mul oli oma plaan paigas jätkasin oma teekonda, küsisin ainult, et mida ta ise seal jalutab. Väitis, et oli saanud sellise kangi, et käis talust õunu võtmas.

Noppisin punkte rahulikult edasi, midagi keerulist ei olnud. Järgmise suurema ja lollima vea tegin 24-nda punktiga. Jooksin üle soo Seinamäkke tagant poolt kinni. Seejärel liikusin mööda mäe äärt. Enne punkti jõudsin tee peale välja päris normaalses kohas, aga laksasin mööda teed alla tugevalt liiga kaugele. Hea loll ikka. Vist oli liiga hea mäest alla joosta. Edasi tuli jälle mäest üles minna. Väsimus oli juba päris vastik. Tõusudest enam joostes üles minna ei tahtnud. Punktid olid aga lihtsad. 27-ndasse oli variant, kas minna otse või ringi. Ei viitsinud otse mäkke suruda, väga raske oli juba liikuda, niisiis valisin ringi variandi. Järgmistesse punktidesse viis juba kõva loha. Viimasesse punkti mäkke minnes ei tahtnud üldse enam liikuda. Jube raske oli. Üleval sain siiski jalad liikuma ja finiš paistis. Aeg ei olnudki väga hull - 3:12.31 ja 8. koht.

Heitsin kiire pilgu ka tulemustele. Silver oligi võitnud, Timmo teine ja Rain kolmas. Kristjan, hea mees oli katkestanud, aga see-eest oli Ilmar meie klubi esindajana kuues. Karabelnik oli ikkagi nii palju eest ära saanud, et kaotasin talle 20 minutiga, aga selle-eest Kiilbergist ja Artist sain seekord jagu. Jürgen väitis, et oli mind kartnud, aga jah, enne kui trennis sekka mõnda kiiremat liigutust ei tee, pole mul niisugust kiirust kusagilt võtta. Aga loodame, et järgmine kord on tal mind tõesti põhjust karta.

Kõige rohkem meeldis mulle aga see, et üle pika aja sai võisteldes keti ikka korralikult maha tõmmata. Lihased on siiamaani veidi kanged ja kannad lõhki, aga tunne on mõnus. Ja otse loomulikult olid peale võistlust suitsusaun ja soe tünn koos mitme õllega Minni juures nagu rusikas silmaauku.

Tulemused.
Etapiajad.

Esmaspäev, 7. september 2009

Xdream IV etapp - Tabasalu

Xdream'i selleaastane viimane etapp ja ka hooaja lõpetamine oli planeeritud seekord samale päevale. Puhtjuhuslikult sattus selleks olema Kristeli sünnipäev. Andsin kodus lubaduse kella nelja paiku tagasi jõuda, et sünnipäevapeost osa saada. Kuna võitja aeg pidi olema 4h 20min, ei oleks tohtinud sellega probleeme tekkida.

Seekord alustasime jooksuga, rulluisud käes. Peale jooksmist lintidega piiratud rajal, mis kulges Tabasalu spordikeskuse äärsetel tehisküngastel, pidime liikuma Tabasalu-Muraste kergliiklusrajale rullima. Peale stardipauku algas hirmus rabelemine. Järsku aga oli keset teed peakorraldaja Tõnis Erm isiklikult ja suunas võistlejad üle lindi, nii et ei saanudki aru, kuskohast siis lõpuks joosta tuli. Igal juhul jooksis rahvas vahepeal üksteisele vastu. Meile kujunes see rabelemine kohe saatuslikuks, kui Paavo peale 200 meetri läbimist jala välja väänas. Lootsime, et ehk tõmbab rullitamise ajal tagasi. Tabasalu rullirajal käisime sel kevadel, kohe kui lumi oli ära läinud, Sveniga ka paar korda rullimas. Üldiselt meeldib mulle Saku rada rohkem. Tabasalu on kuidagi liiga põllu peal. Aga see selleks. Uisutamine läks enam vähem. Alguses oli seekord näha päris palju kukkumisi. Meie suutsime nendest siiski hoiduda ja jõudsime Murastesse, kus oli esimeses punktis kohe esimene lisaülesanne, normaalsel positsioonil.

Ikstriimikorraldajad on vist Läti seiklusspordist midagi õppinud, seekord oli exceli tabeli lisaülesanne pandud kohe esimesse punkti. Ja lotoõnne ei ole mul kunagi olnud, nii et otsustasime oma selle võistluse tulemuse selles punktis ära. Tegelikult tundub, et võib ennast juba vaikselt sportlaste alla hakata liigitama, kuna vanasõna "kui jumal mõistust jagas, siis sportlased olid trennis" käib meie kohta juba päris hästi. Aga mis siis juhtus. Punkti jõudes anti kätte paberid, kuhu olid joonistatud Eesti 15 maakonna kaardi kujutised. Neile pidi siis õige maakonna taha kirjutama. Asja konks oli aga selles, et kui mõni maakond läks valesti, siis öeldi lihtsalt, et ei ole õige, proovi uuesti. Aga seda, mis valesti oli, või kui palju mööda panid seda ei öeldud. Ja nii kaua pidime proovima, kui kõik olid õiged. Need maakonnad, kus on tegemist rannajoonega panime lihtsalt täppi. Mõnedega saime veel kohe hakkama. Näiteks Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Läänemaa, Harjumaa, Lääne-Virumaa, Ida-Virumaa, Raplamaa ja Järvamaa olid meil kogu aeg õigesti, aga ülejäänusid proovisime ikka päris mitu korda. Lõpuks puzzletehnikat kasutades saime siiski asja tehtud, aga aega läks 25 minutit. Eks trenni asemel tuleb nüüd mõni õhtu lihtsalt gloobust passida või ristsõnu lahendada. Igal juhul arvan, et see ei olnud väga hea lisaülesande valik ka.

Vähemalt kogu edasise raja saime oma ~70-nda koha pealt ainult ülespoole tõusta. Tagasi rullitamine läks rahulikult. Arutasime, et kui samas tempos jätkame, siis peaksime raja umbes 15 tunniga läbima. Peale rulli algas valdavalt kubemeni meres kulgev trekkingu või siis moodsalt väljendudes coastaleeringu etapp. See oli päris lahe, kuigi korraliku sügistormiga oleks see etapp vist veel lahedam olnud. Mõtle, jalutad nabani vees ja iga paari sekundi järel käib vahune laine üle pea. Igal juhul oli kohalikku pankrannikut hästi ära kasutatud. Liikusime pikas rivis vaikselt ettepoole ning jahedas merevees jalutamine tuli kasuks (või tegelikult vähem kahjuks) ka Paavo jalale. Vees jalutades tutvusin raja järgnevate etappidega.

Võistluskeskuse juurde tagasi jõudes saime võtta jalgrattad ja liikuda järgnevale etapile. Taas liikusime vaikselt ettepoole. Ning vaheaegade põhjal tegime kanuu alguse punkti liikudes koguni neljanda etapiaja.

Kanuu oli seekord Harku järvel. Meile sobis see paremini, kui kitsas ning käänuline jõgi. Samas muidugi oli rada jälle selle võrra igavam. Arutasime, et põnevam oleks, kui sõudjatel samal ajal järvel treening oleks. Aga etapp oli piisavalt lühike, et mitte ära tüdineda. Üks imelik võistkond ainult pani mõtlema selle etapi ajal. Alguses, kui kanuu teist punkti joostes võtsin, tahtis üks hirmus karvase näoga vend mind jalust maha joosta. Napilt sain eest ära põigata. Pärast, kanuu eelviimases punktis sattus see vend jälle kohe peale mind punkti võtma. Hüppas rinnuni mutta, nii et samal ajal samas punktis olnud inglite võistkonna esindaja küsis üliimestunud häälega: "kuhu sul nüüd siis niiiii kiire on?" Tüüp aga ei lasknud ennast sellest häirida ja võistles vapralt edasi. Ma ei tea ainult kellega. Ka meie võitlesime vapralt ja peagi saime jälle ratastele.

Tegime tulipi kiirelt läbi, vahepeal mäetipus punktis käies ja jälle sai rattad vahetusalasse jätta. Enne veel, kui saime trekkingule minna, võttis Paavo, nagu Kalevipoeg, kivi turjale ja marssis oma haige jalaga ringi läbi. Me Sirliga käisime lihtsalt kõrval ja mina tegin teevalikuid järgmistesse punktidesse.

Trekkinguetapp viis meid Astangu raketitunnelite ja kaljuronijate treeningukohta. Seda kõike oli ka rajaplaneeringul loomulikult ära kasutatud, nii et saime kõige pealt käia tunnelis ja seejärel ronida tuttaval astangu seinal, kus ennegi ronimist harjutatud. Kahjuks aga ei olnud ma enne seal tunnelis käinud, nii et kui punkti kätte saime, liikusime tuldud teed tagasi. Kaotasime sellega järjekorras paar kohta. Nimelt, enne kui saime astangust üles ronida, pidime u. 15 minutit järjekorras ootama. Õnneks oli ülesandeks 1 šumaariga üles tõusmine, nii et seinal sain jälle mõnest tiimist mööda minna. Edasi liikusime jälle üle Paldiski maantee. Siis hakkas selle võistluse lahedaim etapp - aerofoto järgi üle pea kasvavas pilliroos sumpamine, põlvist, kuni rinnust saati vees. Läti tuli kohe meelde. Igal juhul liikuda oli kõige parem mööda pilliroo vahel kulgevaid kraave, kuna põhi oli igal pool täiesti kõva ja sile. Punktitähised olid samuti paigutatud kõrgele puu otsa. See oli üks asi, mis Lätist erines. Lätis oleks selle etapi punktid tulnud ilmselt rattaga läbida ja punktid oleks pigem pandud vee alla, kui et puu otsa. Meil läks see etapp igal juhul hästi ja parandasime taas oma positsiooni.

Peale Seda trekkingut oli veel pisike rattaetapp võistluskeskusse, kus tuli sooritada viimane ronimisülesanne Tabasalu spordikeskuse siseseinal. Korraldajad küll mainisid, et peale eelviimast punkti on suhteliselt võimatu kellestki mööduda. Meie aga ei uskunud neid ja möödusime seinal ronides 4st võistkonnast. Lõppkokkuvõttes isegi enam vähem. Olime tõusnud koguni 16. positsioonile ning segavõistkondade arvestuses otse loomulikult viies koht. Sellega aga võistlus siiski veel päris läbi ei olnud. Esmaspäevase viimase, Exceli etapi tulemusena langesime 26. ndaks. Seda sellepärast, et muidu oleks me hooaja koondtabelis olnud segavõistkondade kolmandad. Kuna aga minu puhul ei ole see võimalik, siis saime nagu ikka 4-nda koha :o)

Ja olgugi, et tegu oli sprindietapiga, läks meil selle läbimiseks kauem aega, kui eelmise tavapikkusega etapi läbimiseks. Nii et jäin Kristeli sünnipäevapeole 1,5 tundi hiljemaks, kui olin lubanud.

Tulemused.
SI ajad.
Alade vaheajad.
Hooaja koondtabel.

Kolmapäev, 26. august 2009

Multisport Itaalia moodi ehk autojama vol. 2

Eile sai vahelduseks jälle ühe tõsise multispordi treeningu teha. Ei, pigem oli tegu siiski multispordivõistlusega. Aga sain peale päev otsa kestnud pingutusi siiski vist enam-vähem normaalse koha. Ise arvan, et jõudsin koguni poodiumile, aga see selgub ilmselt alles järgmisel nädalal. Seekord siis ühtegi füüsiliselt keerulist ala kavas ei olnud. Tegelikult ei olnud isegi üldsegi mingit ala, kus füüsilist jõudu vaja läks. Aga selle eest oli kuhjaga igasugu mõttetööd. Arvan, et tänu sellele võistlusele olen järgmistel multispordivõistlustel tunduvalt leidlikum. Eriti hea trenn oli see mõneks Läti võistluseks.

Aga millest ma üleüldse räägin? Räägin sellest, kuidas mul õnnestus (vist) oma auto Itaaliast Eesti poole liikuma panna.

Kõik sai alguse tegelikult eelmisel nädalal, kui tänu Sveni heale sõbrale sain lõpuks vedaja, kes oli nõus mu auto sealt Itaalia külast, kus ükski transpordifirma ei liigu, ära tooma. Tõsi, tänu asukohale osutus hind muidugi 2 korda kallimaks, kui algselt lubatu, aga vähemalt oli nüüd esimest korda lootust auto peale saada. Asjad liikusid koguni nii kiiresti, et kui reedel leppisime veos kokku, siis esmaspäeval pidi auto peale võetama.

Niisiis üritasime ühendust võtta selle külaäärse, tühja garaaži omanikuga, kus nurgas minu auto seisis. Treiler pidi sinna jõudma esmaspäeva lõuna paiku. Aga vaatamata korduvatele helistamistele ei võtnud keegi telefoni vastu. Jäi üle vaid loota, et vana on ikka elus ja garaažiuksed lahti.

Treiler jäi muidugi hiljaks ja jõudis kohale esmaspäeva õhtuks. Otse loomulikult mõned minutid peale kella 5-t kohaliku aja järgi, nii et ükski Roberto ei liigutanud enam lillegi. Aga õnneks sai treilerijuht ööseks sinna jääda ja pidi auto hommikul peale korjama. Siiani oli siis eilse multispordivõistluse ettevalmistus. Noh teate küll, nagu varustuse hankimine, asjade kokkupanek, maastikuluure kaartidelt, ilmaprognoosid, jms ettevalmistused.

Põhivõistlus algas siis eile hommikul kella 9 paiku, kui tuli esimene telefonikõne Autolink Baltic'ust, kes siis autot veavad. juht olla kohal, õige hoone juures. Kõik klapib, maja minu piltide järgi on sama, ka garaažiuks on olemas, aga kinni. Ja telefoninumber, mis uksel on, ka ei vasta. Ühesõnaga vaja uurida, mis värk on, et kas kohalik Luigi saaks tulla ja ukse lahti teha. Andsin nõu, et enne 9-t ei toimu ilmselt midagi. Ja itaallaste 9 tähendab tavaliselt ikka pool 10-t. Ühesõnaga lasin autojuhil veidi oodata, ise aga hakkasin tegelema esimese lisaülesandega, ehk siis kohalikega ühendust võtma. Kuna ükski minul olev telefoninumber ei vastanud ning pukseerimisfirma lühinumber igasuguste variantidega siit Eestist ei vastanud, helistasin oma kindlustuspakkujale, Swedbank Varakindlustusele. Toon selle nime siia ära, kuna edaspidigi lasen kõik oma autod selles firmas kindlustada. Nii palju oli neist abi. Aga sellest pärastpoole.

Igal juhul suunas kindlustus mind õige agendi juurde, kes tagasi helistas ja ütles, et Itaalia pukseerimisfirma, kus kohalik garaažiomanik töötab, on nende klient Eesti Autoklubi kaudu. Aga lubasid nendega ühendust võtta ja autoklubi pidi mulle helistama. Vahepeal oli Itaalias kell juba pool 10 läbi, aga garaaž ikka kinni. Lõpuks, kui juba tükk aega oodatud helistas mitte Autoklubi, vaid Itaalia pukseerimisfirma esindaja ja uuris, et kus kohas mu auto on. Kuna külas on ainult 1 nende firma puksiirautodega seotud garaaž, saime asukohas kokkuleppele ja lubati kohe tagasi helistada. Noh, mõne aja pärast tuligi kõne, et kõik on very well ja keegi tuleb kindlasti 10 minuti pärast ja teeb garaažiukse lahti. Finally.

Kell aga hakkas kohaliku aja järgi jõudma juba siestani, aga pooleteise tunniga ei olnud ikka autojuhilt kõnet, et sai autole ligi. Helistasin Autolink'i, kus kinnitati, et ikka ei ole kedagi kohal käinud. Mis mõttes??? Helistasin uuesti kindlustusse, kust anti otse Autoklubi number. Autoklubis oldi juhtumist teadlikud, ning lubati Itaallaste käest küsida, mis värk on. Läks jälle natuke aega, et siesta pihta hakkaks, kui helistas uuesti Itaallane. Teatas, et nende mees on juba kaua aega garaažis olnud, aga mingit autojuhti seal käinud ei olnud. No mis siis nüüd? Seletasid mulle tükk aega aadressi ja kohta. No on küll see koht, kus mu auto minust jäi. Küsisin igaks juhuks, et andku oma otse number, kuna see oli varjatud, et saaksin neile otse helistada. Teatasid, et ei anna, helistagu ma autoklubisse, kui midagi on. Küsisin veel igaks juhuks üle, et kas nende mees on praegu seal, et kui ma saadan autojuhi kohe praegu, kas ta saab siis sisse ja auto kätte. Kinnitasid et jah, saab küll.

Niisiis järgmine kõne Autolinki. Küsisin otse autojuhi numbri, kuna olin ise seal käinud ja suudan äkki paremini seletada, kuhu täpselt minna. Autojuht, kes suhtles küll vene keeles sai asjast hästi aru. Ütles, et seisab maja juures, luges mulle maja pealt aadressi. Kõik klapib. Maja taga on uks, õiges kohas, õiged sildid ka peal, aga kinni, ei ole kedagi. No ei ole võimalik.

Uus kõne siis autoklubisse. Autoklubist teatati, et neil hoopis info, et Chipollino oli küll kohal, aga sorry, läinud ära siestat pidama, vaja oodata. Eino mida veel, jälle kella 3-ni. Õnneks Autolink tuli jälle vastu.

Aga ei tulnudki kella 3-ni oodata. Vist mingi 1,5 tundi varem helistas Autolink ja teatas, et lõpuks on autojuht ja kohalik kärss kokku saanud. Even better! Auto ka täitsa olemas. Much much better! Aga ...............
Autot kätte ei anna. Nõuab autojuhilt 560 EUR-i, mida tal loomulikult kaasas ei ole. Lasen autojuhil öelda, et ei ole sellega nõus. Pole kuhugi vastavasse kohta allkirja andnud, ega lubanud midagi maksta. Luigi ütles, et autot võib garaažis hoida, kaua vaja, tulgu ainult keegi ja viigu ära. Nüüd siis tahab millegi eest 560 EUR-i. No Fucking Way. Autojuhile näidati mingit arvet, et tegemist on auto hoidmise tasuga ja enne kätte ei saa, kui makstud.

Järgmine kõne jälle autoklubisse, kuna italjaanod ju oma numbrit ei andnud. Seletan, et mille alusel nad raha nõuavad ja et ma pole nõus maksma. Autoklubi pidi uurima. Selgub ikkagi, et tegemist hoiustamistasuga ja vaja ära maksta. Annavad lõpuks ka ise itaallaste otsenumbri ja juhtumi numbri.

Olukord on pehmelt öeldes p....s. Autojuhil raha pole. Kui ise raha üle kanda, siis läheb aega päevi, enne, kui raha kohal. Teiseks tuleb see lisasumma kuskilt leida. Kui autojuht minema saata, jääb auto sinna ja järgmisel korral küsitakse kätte saamiseks juba palju rohkem raha. Nokk kinni, saba ka kinni situatsioon. Jäi üle ainult võimalus küsida Autoklubilt, kelle partneriga on tegemist, et teeks arvelduse läbi nende ja et saaks vähemalt auto kätte. Mõeldud, tehtud. Autoklubist aga öeldi, et põhimõtteliselt võimalik, aga variante on 2. Teha neile ettemaks, milleks enam aega ei ole, kuna varsti saab tööpäev läbi. Või siis rääkida läbi kindlustusega, et nemad oleks nõus arve Autoklubile maksma ja autoklubi siis saadab raha Itaaliasse. Pärast arveldame ise kindlustusseltsiga. Hea küll, proovime teist varianti varianti. Viimane võimalus.

Swedbank'i varakindlustusest (jälle reklaam) pakutakse ise kohe välja!!!, et nad korvavad selle summa mulle, aga jälle on 2 varianti. Maksan ise ära ja nemad maksavad pärast tagasi, või saadavad garantiikirja. Kuna ülekandeks aega ei ole, jääb jälle teine variant. Lubatakse tagasi helistada poole tunni pärast ja anda teada, kuidas asi tehniliselt välja näeb. Ütlen, et tehtagu nii kiiresti, kui võimalik, kuna aega enam ei ole. Järgmine kõne tuleb kindlustusest umbes 10-15 minuti pärast. Neiu teatab, et ta on saatnud garantiikirja Autoklubisse, et nad tasuvad selle 560 EUR-i. Autoklubi pidi ise saatma garantiikirja Itaalia partnerile ja mulle kindlasti kohe teada andma, mis värk on.

Ootan, aga ei tule kõnet. Umbes 40-50 minutit enne Itaalia tööpäeva lõppu ei pea närv enam vastu ja helistan ise Autoklubisse. Nemad on ka garantiikirja saatnud ja ootavad, kui arvuti tõlgib seda itaallastele loetavasse keelde. Kinnitus tulevat 5 minuti pärast. Siis helistavad mulle kindlasti nemad ja ka itaallased, et võib auto peale võtta. Paneme autojuhi aktiivsesse ooteasendisse ja teatame talle, et poole tunni pärast umbes saab auto vist lõpuks peale võtta. Lõpuks, kui alla poole tunni on Itaalia tööpäeva lõpuni, helistab autoklubi, et kinnitus on saadud ja et itaallased pidid helistama garaažimehele, et võib auto kätte anda ja mulle, et võib auto ära võtta.

Saadame autojuhi kohe garaaži autot nõudma. Seletan, kuidas ta auto käima saab. Autolink ütleb, et annab mulle teada, kui läheb kas hästi või läheb halvasti. Itaalias saab tööpäev läbi. Itaallased ise ei ole mulle midagi teatanud, siiamaani. Eesti aja järgi kell 7 õhtul helistan ise Autolinki. Küsin, kuidas on. Teatatakse, et ollakse treileri edasise marsruudi koostamisega ametis, aga auto olla käima läinud ja sai peale.

Sellega multispordivõistlus põhimõtteliselt lõppes. Jäänud on veel vaid viimane, aga kõige tähtsam lisaülesanne - Exceli Tabel. Tulemused selguvad siis järgmisel nädalal, kui auto peaks Eestisse jõudma. Ootan poodiumi kohta, aga eks paistab. Excelit ei saa kunagi alahinnata.

Veel natuke reklaami. Soovitan autode transpordiks kasutada Autolink Baltic nimelist ettevõtet. Väga normaalsed tüübid. Tulevad vastu, viskavad nalja, teevad, mida lubavad. Autojuht passis põhimõtteliselt 24 tundi ühes kohas.
Teine reklaam. Swedbank Varakindlustuse eliitkasko on see kindlustus, mida ma edaspidi kõikidel oma autodel kasutan ja ka sõpradele soovitan. Sellist asja, et pakutakse ise mingi asja korvamist, ei ole ma veel kunagi kohanud. Lisaks helistas hetk tagasi mu kindlustusagent ja küsis, kas saime kõik asjad lahendatud ja et kas temast oli abi. Muidugi oli! Nii et TEHKE SWEDBANK VARAKINDLUSTUSE ELIITKASKO!

See jama pani mind mõtlema veel sellise asja peale, et asutada selline ettevõte, mis tegeleb nende inimeste probleemidega, kes on läinud autoreisile ja selle käigus on juhtunud midagi autoga. Toimiks siis samuti nagu ADAC Saksamaal. Aastatasu eest on kõik probleemid autoreisi jooksul lahendatud. Tuleb veel veidi täiustada seda plaani, aga muidu andke teada, kes sellist teenust kasutada tahaks ja kes on valmis sellisesse ettevõttesse raha investeerima. Kirjutan äriplaani valmis ja teeme ära!

Neljapäev, 20. august 2009

Rogaini EM Ylläsel

Rogaini EMile läksime nagu ikka Makuga. Kuna Ylläs asub Helsingist piisavalt kaugel, ei olnud mõtet sinna kahekesi sõitma hakata. Seetõttu võtsime kampa ka Arvo ja Siimu ning kihutasime kolmekesi. Võistlus algas laupäeval kell 12, meie pressisime ennast Maku Focusesse neljapäeva varahommikul ja kihutasime sadamasse. Paar tundi Tallinki Stari pardal ja olimegi Helsingis. Keerasime autonina põhja ja hakkasime kihutama. Ilm oli ilus. Mida rohkem kilomeetreid põhja poole, seda ilusamaks läks ka maastik. Ma ei tea, miks, aga iga korraga, mil ma Lapimaal käin, hakkab seal mulle järjest rohkem meeldima.

Kui sõitmine hakkas juba vaikselt ära tüütama, nägime järsku maantee ääres orienteerumise tähist. Selge, päevak. Keerasime kohe autonina sinnapoole ja mõne kilomeetri pärast jõudsimegi mingi koolimaja juurde, kus olid päevaku start ja finiš. Vaatasime natuke kaarti, aga kuna suurepäraste maastikute vahel oli päevaku korraldamiseks valitud mingi kooli äärne soine kahe kõrgusjoonega maastik, siis otsustasime, et pigem võib selle nelja euro eest paar õlut osta. Kihutasime siis edasi ja ennäe imet. Ei läinudki palju mööda, kui jälle rasti teeääres. Katsetasime siis teist korda õnne. Seekord läks palju paremini. Võistluskeskus oli keset metsa. Rada ise lühike, aga selle eest ilusal Soome maastikul ja väga mõnus. Küsisime korraldaja käest, et mitu eurot vaja on. Onu aga saatis meid kohe pikalt. Surus kaardi ühte ja emiti teise kätte ja saatis metsa. Sörkisimegi siis paraja 4,6 km pikkuse raja läbi. Arvo ja Siim võitsid meie rogainitiimi mitmete minutitega, aga oli päris mõnus. Pärast tegime veel ühes suurepärases järves, sama o-kaardi peal supluse. Vesi oli üllatavat soe, arvestades seda, et olime juba päris palju põhja poole sõitnud. Veel saime natuke sõita, enne kui vaikselt hämarduma hakkas. Siis valisime endale sobiva jõeäärse telkimiskoha. Tiimi kokk, Arvo valmistas ette suurepärase pastaroa. Nautisime siis õhtust pastat ja õlut ning õige pea tuli ka magus uni.

Hommik algas taas päikesepaisteliselt. Tegin jões väikse supluse ja juba oli kokal maitsev roog auramas. Kõht täis, telgid koos, ning viimased kolm tundi võistluskeskusse oli veel sõita. Paaris kohas kohtasime ka maailma kõige loogilisemaid loomi, põhjapõtru. Minu arvates, on põhjapõdrad lisaks sellele, et nad kahtlemata jube loogilised on, ka enneolematult kavalad ja laisad. Absoluutselt ei huvita neid mingisugune rekka ega kes iganes, miks nad peaksid kõndima metsas kõrge sambla sees, kui on võimalik kõndida rahulikult mööda asfaltteed. Sama tendentsi oli märgata ka metsas, kus nad harrastasid kõndimist laudteedel. Ja otse loomulikult oli siis ju vaja ka oma väljaheited täpselt laudteele jätta.

Igal juhul varasel pealelõunal jõudsime Ylläsele kohale. Võtsime välja materjalid, sõime ja leppisime kokku õhtuse sauna Team Vaude suursuguses mökkis. Väike lõunasöök ja niisama logelemine ning tegime pisikese tiiru ka model eventi pisikesel kaardil. Lihtsalt, et natuke vaadata, kuidas metsa all on. Oli päris tore. Ilus maastik, palju mustikaid ja puust põder, kellel oli vänt p....s, millest sai kerida sisse 43 meetrise tuletõrjevooliku, mis sümboliseeris mingisugust sama pikka põdra soolestikku vms. Õhtul külastasime rõvedat homoajalehte lugevat mökkieestlaste seltskonda Team Vaudest ja tegime väikese grilli ka Minni külalislahkes häärberis.

Järgmisel hommikul sai kaardid kätte juba kella 9 ajal, mis tähendas, et planeerimiseks oli harjumatult palju aega - 3 tundi. Esimesed pilgud kaardile ei loonud mingit loogilist pilti. Aga kuna ida ja kagukülg pidid võistlusinfo kohaselt olema märjad, jätsime kagunurga välja ja idaserva viimaseks. Seekord planeerisime esineda kindlasti paremini, kui eelmisel aastal Eestis MM-il. Ise lootsin vaikselt kohta esikümne piirimail. Ja rääkisin Makule kogu tee, et olgu mis on, kogu aeg liigume-liigume-liigume. Kuna kaardi järgi oli selge, et kõiki punkte ei võta keegi, tegime enda arvates normaalse plaani. Tagantjärele analüüsides arvan, et plaan oli täitsa OK. Kui oleksime selle täies mahus ellu viinud, mis meie normaalse tempo juures oleks ilmselt olnud ka võimalik, oleksime kogunud 308 punkti ja platseerunud sellega 5-ndale kohale. Aga need on muidugi oleksid. Tegelikult meil väga hullusti ei läinudki. Ainult tempo oli suures osas liiga aeglane.

Igal juhul tegime plaanid valmis, tankisime ennast kurguauguni pastat täis ja veeresime kella 12ks stardialasse. Kohalik jahilaskja pani püssi palgele ja täpselt kell 12 tuiskasime rajale. Esimesed punktid 79-81-32-84-77 lasime rahulikku sörki. Kohe alguses sai selgeks, et kaart oli kõike muud kui teada tuntud hea Soome tasemega. Eelinfo kohaselt pidi kaart olema 50000-se kaardi suurendus mõõtkavas 1:40000, aga pigem oli tegemist hoopis halva 20000-se kaardi vähendusega. Isegi teed olid täiesti üle käimata. Tundus, et mingi kohaliku matkakaardi pealt oli kaardimeister peale tõmmanud ka saanirajad ja oligi kogu lugu. Aga vahet pole, kõigil oli sama kaart. Tavaliselt mulle sellised jamad kaardid istuvad, eriti Lätis. Kuna olime ennast stardis täiesti täis õginud, jätsime esimese tunni söögikorra vahele. Järgmistel tundidel üritasime ikka kogu aeg kohustuslikest söögiaegadest kinni pidada. Arvan, et see oli ka väga õige.

33-ndasse punkti minnes kaotasimegi ühe sellise kunagi teerada olnud asja silmist. Aga hullu eriti polnud ja suunaga jõudisme ikkagi õigesse kohta välja. 54 punkt oli vingete kämpingukohtadega ääristatud järve ääres. Sealt edasi 70-41-92-89-62-94 läks meil juba tempo käest ära. Mida punkt edasi, seda aeglasemalt liikuma hakkasime. Lisaks 66-nda punktiga tegime võistluse ainsa korraliku pooletunnise vea. Ei saanud maastikku ja kaarti kuidagi klappima. Liikusime küll alguses õige suunaga, aga mäkke minnes loomulikult samme ka ei lugenud ja hakkasime punkti sõna otseses mõttes otsima tunduvalt varem, kui vaja oleks olnud. Sama punktiga olid kuuldavasti hädas ka mitmed teised samast suunast lähenenud võistkonnad.

87-45-76 liikusime kindlalt, aga endiselt aeglaselt. 76-ndas punktis olime õhtul kella 8 ajal. Nüüd pidime selga panema ka kilejoped, kuna 20-st 21-ni sadas korralikku vihma. 74-52-47 liikusime ka kindlaid variante mööda. 60-ndasse liikusime otse, suuna järgi. Vahetult enne punkti kohtasime hilisemaid hõbemedalivõitjaid Silverit ja Raini, kellega koos tegime ka kaheminutilise vea. 85-ndas punktis läks hämaraks, ning poole tee peal 51 punkti panime lambid pähe. Pimedas 51-83-75-91 tegime taas väga kindlaid valikuid. Arvan, et see osa läks meil hästi, kui taas välja arvata väga madal kiirus. Peale 91 punkti tegime mingis teeäärses kämpingukohas väikese peatuse, kus panime selga soojema särgi ning kindad. Edasi kulges teekond 63 punkti poole minu arvates eriti aeglaselt. Peale 63 punkti läks ka väljas valgeks. 53-82 jalutasime. Enne 40 punkti otsustasime, et 97-64-43-65 jäävad vahele. 40 punkti minnes hakkas tempo tõusma. Saime normaalselt hoo üles ja kuni lõpuni jooksime päris palju.

93 punktis tegime taas plaani ümber. Selle asemel et minna 61-88-80-99 võtsime hoopis 71-46-95-73-42-30-21-96-F. Tegin umbkaudse ajaplaani 93-st kuni lõpuni. Tundus, et sobib täpselt. Viimasesse mäepunkti (96) minnes pidi eelmisest punktist (21) umbes tunni jagu aega jääma. Graafik osutus enam-vähem täpseks. Vahepeal jäime küll umbes 15 minutit maha, aga siis võtsime jälle järele, nii et 21 punkti jõudes oli aega 55 minutit. Mägi osutus aga kardetust kergemaks ja lõppu jõudsime 18 minutit enne 24 tunni täitumist.

Kogusime 252 punkti ja läbisime 115 kilomeetrit, mis tagas EM-i 328 kirja pandud tiimi hulgas 26-nda koha. Ei midagi eriliselt rõõmustama panevat, samas ka ei midagi eriti hullu. Selline keskmine tulemus.

Tulemused.
Vaheajad.
Meie tulemused ja kaart.

Peale võistlust tegime kiire pesu kohaliku külma dušši all. Kuna Jägermeistrit ei olnud, mis sellise külma tuulega oleks olnud üle kõige, jõime väikse õlle. Seejärel õgisime põhjapõdralihast kõhud punni ja läksime Minni juurde sauna. Oi saun oli mõnus. Minni juures selgus, et Liisu ja Siku olid tulnud Euroopa Meistriteks. Palju Õnne! Kella kuuest kobisime telki magama ja väikese pausiga umbes kella kümnest, magasime rahulikult hommikuni välja.

Hommikul oli olemine juba päris hea, aga väljas oli endiselt külm põhjamaa tuul. Niisiis sõitsime autoga sealt lageda välja pealt metsa alla varju ja tegime hommikusöögi seal. Siis auto nina lõuna poole ja rallima, et järgmiseks lõunaks Helsingisse laevale jõuda. Pellos tegime kiire põike üle jõe Rootsi poolele. See oli minule eriti tähtis hetk, kuna millegi pärast ei ole ma kunagi oma senise elu jooksul Rootsi sattunud. Imelik, aga nii see on. Niisiis panime jala Rootsi pinnal maha, viskasime oma hommikuse prügi prügikasti ja sõitsime Soome tagasi. Õhtul enne pimedat hakkasime jälle ööbimiskohta otsima, aga kuna lõunapool on nendega kitsam, leidsime koha, kui väljas oli juba pime. Aga sellest ei olnud midagi, tundus, et oli lahe koht. Hommikul võisime selles ka veenduda. Leivo auks oli koha nimi Leivonmäki. Koht oli suurepärase järve ääres, mämminetsa ja liivarannaga. Super!

Kerge söök, kerge suplus ja lõunaks Helsingisse. Teel kuulasime veel Soome Rock raadiot, kus saime nii mõnegi eluks vajaliku killu kõrva taha panna. Näiteks: "Jennilla on ihan hyvät tissit!". Teine hea kild kõlas umbes nii, et kas teate, mis on vahet Britney Spears'i videol ja pornofilmil? Pornofilmis on parem muusika! Soome keeles kõlas see muidugi kordades paremini :o) Tagasi Tallinna saime katseteda Tallinki Superstari. Ma ütleks, et see on küll üks äraütlemata lahe laev. Igal juhul seni parim, millega olen seda vahet sõitnud.

Esmaspäev, 10. august 2009

Väljasõit Klooga randa

Eelmisel nädalal, peale LAR-i hakkas asi vägisi jälle paduspordiks kujunema. Teisipäeval tegime 13,5 km jooksu, kolmapäeval 17 km. Neljapäeval oli niisiis viimane aeg aeg maha võtta. Kuna Andreas rääkis juba pikemat aega matkamisest, siis otsustasimegi Kristeli ja Andreasega teha väikese väljasõidu seljakottide ja telgiga. Kuna rongiliiklus on sel puhul alati kõige mugavam, jäid sõelale Kõrvemaa ja Klooga. Kõrvemaa kaart on mul aga ikka Kristjani käes, niisiis tundus Klooga kant kõige mõistlikum. Pealegi olid ilmad ilusad, ja matka sai sujuvalt ühendada ka rannamõnudega. Eriti pikka käimist planeerida ei saanud, kuna Andreas oma kuue eluaastaga ei ole veel hardcore matkamees. Niisiis väljusime Klooga aedlinna peatuses ja liikusime sealt jalutades Klooga randa.

Action hakkas juba rongis peale, kui paar toredat Paldiski kutti otsustasid tülli minna ja äärepealt oleks löömiseks läinud. Õnneks paar eesti keelt kõnelevat tüüpi ütlesid 2 karmimat sõna ja kõigil jäid silmaalused ikkagi siniseks löömata. Klooga aedlinnas maha minnes hakkasime vaikselt jalutama. Juba mõnede sammude pärast jõudsime mälestusmärkideni. Genotsiidi ohvritele oli üles pandud lausa 3 mälestusmärki väikeste vahemaade järel. Veel veidi jalutamist ja varsti olimegi mere ääres väljas. Kristel leidis veel hea metsmaasikakoha, nii et hommikuste pannkookide tarbeks oli ka moosimaterjal olemas. Mõninga valimise järel leidsime telgi jaoks ka mõnusa laagriplatsi. Panime Andreasega telgi üles ja hakkasime suppi tegema. Õhtusöök oli väga maitsev, nagu ikka looduses. Pärast vaibus ka tuul täielikult, nii et vedelesime mere ääres, vaatasime päikeseloojangut ja sain ka Orienteeruja ajakirja läbi loetud.

Hommik algas mõnusalt. Kell 9 sain silmad lahti. Jalutasin 10-15 meetri kaugusele randa ja tegin väikse hommikuse supluse. Eesti merevesi on praegu mõnusalt soe. Peale suplust sai valmistatud hummik pannkooke ja neid siis värske metsmaasikamoosiga nauditud. Even better. Jalutasime Kloogaranna rongipeatusele lähemale. Tegime veel väikese päevitamise ja ujumispausi ja lõunase rongiga linna tagasi. Päris mõnus.

Esmaspäev, 3. august 2009

Latvia Adventure Raid 2009

Üle pika aja sai jälle Lätis 36h võistlusel käidud. Algus oli raske, kuna seekord pidi 3-liikmelisele segavõistkonnale lisaks kaasa võtma ka "assistendi", kes siis vahepeal pidi liigutama võistkonna asju ja lahendama ka mingeid ülesandeid. Võistkonnas olime seekord Marge, Sven ja mina, aga raskeks tegi alguse see, et assistenti ei olnud sugugi lihtne leida. Eriti kuna assistent pidi oskama kaarti lugeda ning parem ka, kui omaks mõningat ettekujutust multispordist. Orienteerujatel oli sel nädalavahetusel eestikate sprint ja öine, niisiis sealt seltskonnast oli kedagi võimatu saada. Kuna suvi on ka puhkuste aeg, siis kelle käest iganes me ka ei küsinud, olid kõigil plaanid juba tehtud. Õnneks tuli Margel viimasel hetkel pähe helistada Priidule, kes ka lahkesti kohe nõus tulema oli. Samuti ei lubanud selleks nädalavahetuseks Eestis erilist surfituult, nii et Priit ei pidanud ka väga pisarsilmil surfilauast lahkuma. Igal juhul oli meie assistent täiesti tasemel. Kõik asjad said õigel ajal valmis, lisaks alati käepärast söögid-joogid või muu, millest iganes oskasime puudust tunda, isegi hapukurgid. Nii et suur tänu Priidule selle eest!

Seekordne võistlus oli Daugavpils'is, Läti ühes kaugeimas linnas, kui siitpoolt läheneda. Leedu piirist kõigest 25 ja Valgevene piirist 33 kilomeetri kaugusel. Daugavpils osutus väga omapäraseks linnaks. Tegu on Läti suuruselt teise linnaga ja ma ütleks, et kõige rohkem ta mulle meie suuruselt teist linna, Tartut, meenutaski. Selline omamoodi linn. Kodulehe andmetel elab linnas 117 000 elanikku, kusjuures neist venelasi on 59% ja lätlasi vaid 14%. Kohapeal sellest igal juhul aru ei saanud. Linnas on ka suur ülikool, kus õpib 3300 üliõpilast. Kesklinn nägi välja suurepärane. Eriti keskne Riia tänav. Sinna sattudes oli tunne, nagu oleksin sattunud mõnda lääne linna. Väga kaunis tänav, palju tänavakohvikuid, ilus ümbrus, jne. Samas suhteliselt kesklinna lähedal oli hunnikute viisi kruusateid. Kui Eesti majanduse mure on see, et raudteeveod on kokku kuivanud, siis Daugavpilsis toimuva põhjal lätlased selle üle küll kurta ei saa. Daugavpils on ühendatud paljude suurlinnadega (Moskva, Varssavi, jne), raudtee ümber käib kogu aeg elu. Vahet ei olnud, kas sattusime raudtee lähedusse öösel kell 4, või päeval kell 12, kogu aeg käisid rongid edasi-tagasi, ja cief karjus läbi kõlarite töökäsklusi.

Võistlusest siis ka. Ütleme nii, et kui Urmo teeks siin XDreamil midagi sarnast, siis tal kas võetakse elusalt peast munad maha, või siis mitte elusast peast. Kui selline võistlus oleks kusagil mujal riigis, siis seal tõenäoliselt ei osaleks järgmisel korral enam kedagi. Aga kuna see võistlus oli Lätis, siis oli kõik täiesti viimase peal. Absoluutselt kordagi ei hakanud 36 tunni jooksul igav. On jälle tükk aega mida meenutada. Meie tulemuse poole pealt läks asi seekord muidugi natuke halvasti. Sellise rogaini tüüpi võistluse puhul käib planeerimine veidi teistmoodi, eriti Lätis, niisiis panime paari asjaga veidi puusse. Lätlased muidugi kardavad mistahes multispordivõistluse korraldamisel eestlaste võitu, nagu tavaks on saanud. Ja nagu viimastel võistlustel kombeks, tehti ka seekord eestlastele ära. Et asi ikka kindel oleks, siis ei olnud seekord midagi "Exceli tabeli" hooleks jäetud ja lätlasi soosivad lisaülesanded hakkasid kohe alguses peale. Kõige "toredam" oli ülesanne, kus tuli lätikeelseid sõnu mööda linna "ristsõnadesse" otsida ja saadud tähtedest kokku panna lätikeelne lause, kusjuures tähed olid vales järjekorras :o).

Aga oli kuidas oli, "võistlus" mulle väga meeldis. Nüüd siis kõigest natuke lähemalt.

Esimeseks etapiks oli proloog ja 40-50 km ratast. Kui kell sai täpselt 00:00, pandi põlema militaarmuuseumi tuled ja võistkonnad tormasid tankide, soomukite jms vahele, et otsida sealt 10 kaardifragmenti, mille abil tuli punktid kanda väljas olevale 1:100 000 kaardile. Loomulikult olid kaardifragmendid mingite teistsuguste kaartide küljest võetud ja asetatud peamiselt soomukite alla ja muudesse kitsamatesse kohtadesse. Esialgu läks päris tükk aega, enne kui üldse mingi kaardijupi leidsin. Siis aga hakkas kuidagi paremini minema ja mingi 36-37 minutiga olimegi oma punktid kaardile kandnud. Nüüd jäi üle vaid loota, et punktid ka õigesti kaardile said ja koos legendiga enam-vähem leitavad on. Loomulikult olid punktid topitud ka sellistesse kohtadesse, et neid ka objektil olles võimalikult raske leida oleks. Näiteks palgivirna taha, puu otsa jne. Valisime omale mingi loogilise ringi ja hakkasime liikuma. Esimesse punkti minnes olid teed natuke kahtlaselt kaardil kajastatud ja otsisime mingite paarisajameetriste palgivirnade ümbrusest punkti veidi valest kohast. Siis aga saime veast aru ja liikusime õigesse kohta. Leidsime ka palgivirna tagant punkti, aga tänu meile nägid seda ka ühed lätlased, nii et suur tänu meile nende aitamise eest. Teise punktiga aga oli olukord juba hoopis teine. Kaevasime punkti ümbruses põhimõtteliselt kogu ümbruskonna üles, aga punkti ei olnud. Olles seal juba üle tunni mütanud, otsustasime käega lüüa ja minna teisi punkte otsima. Just nimelt otsima, sest Läti multispordis otsitakse punkte, mitte ei läbita, nagu orienteerumisrajal. Edasi läks natuke kergemalt, kuigi Daugava jõe kohal raudteesilla konstruktsioonil ja kuivanud okstega kuuemeetrisel puul turnides oleks suhteliselt lihtne olnud kael murda või surnuks kukkuda. Vähemalt olid mõned punktid nüüd normaalselt leitavad. Aga päris lõpuni see nii ei jäänud. Olime kätte saanud 6 punkti ja plaanisime veel viimast 7ndat, aga otse loomulikult oli see jälle selline tore loteriipunkt. Mis siis tähendas, et seda me üles ei leidnudki. Lisaks sellele pidime ratastega mööda raudteed kolistama, nii et hambad tahtsid suust ära kukkuda ja ületasime tänu sellele ka esimese etapi aja, mistõttu saime veel lisaks ka punkti trahvi. Ei tea, kas peaks hakkama harjutama rattaga raudteerööbast pidi sõitmist?

Teiseks etapiks oli rulluisutamine. Selline tore ja meile alati sobiv ala. Priit oli vahepeal sudoku lahendamise eest meile kaardi lunastanud ja sinna punkti peale kandnud. Orienteerumise poole pealt midagi keerulist ei olnud. Tuli lihtsalt sõita Svente külast umbes 12 km kaugusel asuvasse Kalkuni külla (Päris lahe nimi). Kruisisime rahulikult mööda maanteed kohale. Vahepeal muidugi avanes taas võimalus surma saada, kui kohalik rullnokk oma BMW-ga meile vastassuunavööndist vastu lendas ja signaali unnates siiski meetri kauguselt möödus. Mis tore algus võistlusele. :o)

Vahetusalast pidime taas jätkama ratastel. Kõigepealt aga ootasime minutikese Priitu, kes pidi üksi rattad bussi katusele saama. Aga enne kui saime ratta selga istuda, pidime veel läbima mingi ronimisülesande, kus mööda kohalikke tööstuskonstruktsioone tuli veidi turnida. Natuke arusaamatu värk, sest Daugava raudteesilla läbisime ilma julgestuseta. Nüüd aga, kui kukkumise korral oleksime hea õnne puhul murdnud ainult kaela, pidime liikuma köies. No vahet pole, passisime mingite uimerdiste sabas paarkümmend minutit järjekorras ja saimegi üleval käidud ja uuesti ratta selga. Rattaetapp oli iseenesest selline lihtne vaheetapp, kus tuli lihtsalt sõita järgmise orienteerumisetapi algusse, mis asus ühe mäesuusakeskuse juures. Omapärase diskomuusika saatel, mis suusakeskuse kõlaritest üürgas, pidime enne rajale minekut vee veidi atraktsioone läbima.

Priit oli juba alustanud pusle kokkupanemist. Orienteerumiskaart oli lõigatud pisikesteks juppideks, mis tuli teibiga kokku kleepida ja meie pidime siis sinna punktid peale kandma ja sellega matsa tormama. Väheke peenemat näputööd ja suurepärane kaart oligi valmis. Nüüd pidime veel torni ronima ja mina sain ka köie otsas laskuda, taas peale natukest järjekorras seismist. Poole laskumise peal oligi siis näidiskaart, mille abil sain ka punktid puslekaardile panna. Rada oli iseenesest ok, aga kaart oli 24 aastat vana. Iseenesest ei olnud hullu midagi. Ainult et kohati oli metsa asemes raiesmik ja raiesmiku asemel mets. Aga kõik oli hästi arusaadav. See etapp oleks teoreetiliselt pidanud mulle ülihästi sobima, aga ma ei tea, mis juhtus, iga punktiga oli mingi jama. Kui tavaliselt kipun ma orienteerumisel vigu tegema punktist väljumisel, siis nüüd tulid vead punkti sisenemisel. Täiesti arusaamatu, absoluutselt iga punktiga oli väike jama. Kogu aeg olin paigas ja enne punkti suutsin ikka kuidagi veidi ära kalduda. Lisaks hakkas etapi lõpuosas pigistama ka aeg. Nii et viimase punkti võtsimegi minuti peale ajalimiiti, lisaks saime veel hilinemise eest punkti trahvi.

See aga ei olnud veel midagi, järgnevad etapid olid veel hullemad. Nüüd algas pikem 12 km pikkune aerutamisetapp. Kuna ajahädas olime endiselt, siis arvasime, et kõige tagumisse punkti me ilmselt minema ei hakka. Istusime oma suurepärasesse kahekohalisse sit-on-top kajakki kolmekesi ja hakkasime aerutama. Tuul tahtis meid küll pidevalt kursilt kõrvale vedada, aga Sven oli siiski tugevam ja jõudsime punktipiirkonda. Seal aga oli juba hunnik võistkondi ees otsimas. Punkti legendiks oli pandud coast, aga punkti ennast ei paistnud kusagilt. Läksime siis ka paadist maha ja kammisime kallast. Tehes paar väikest rinnuni suplust mätaste vahel kloaagis, meil punkti siiski leida ei õnnestunud. Kammisime tükk aega, aga leidsime ainult ühe punavalge lindi. Ja juba jälle olime täielikus ajahädas. Lõpuks me punkti ei leidnudki ja suundusime teise punkti. Kuna aga aeg oli jälle kohe otsas, siis jõudsime ka järgmisse punkti ja lõppu hilinemisega. Niisiis täiesti mõttetu etapp.

Eelmisest etapist tulenevalt oli meil juba kiire ka järgmise etapi lõppu. See oli taas kord selline ühe punktiga vaheetapp. Olles kilomeetri ära sõitnud vaatasime, et punkti taas võtta ei jõua ja läksime kohe etapi lõppu. Täielikud tühikargajad. Etapi lõpus tegi Priit meile väikese hommikukohvi ja nautisime seda täiel rinnal koos võileibade, vahvlite ja muu hea-paremaga, enne, kui hakkasime järgnevale, "Võit Lätti" etapile suunduma.

Nüüd oli siis käes see nö. ristsõnaetapp, kus tuli leida lätikeelsed sõnad mööda Daugavpilsi ringi sõites, millest lõpuks pidi kokku tulema järgmise vahetusala asukoht, mis koosnes kolmest lätikeelsest sõnast. Esimesed kaks sõna olid asukoht ja viimane kirjeldus. Lisaks oli teada, et see koht on 500 meetrine. Kuna Läti keelt me keegi ei osanud ja seetõttu oli kolmest tähtede grupist suvaliste lätikeelsete sõnade kokkupanemine enam kui kahtlane, üritasime lätlasi muul moel üle kavaldada. Lisatõuke selleks andis muidugi ka fakt, et Läti tiimid lahendasid antud ülesande juba parklas, nagu ristsõna. Niisiis võttis Sven kaardi ja üritas sealt leida selliste tähtede arvuga kohanime. Ja ennäe imet, ainuke, mis sobis oli kohalik lennuväli. See sobis väga hästi ka selle vihjega, et tegu peaks olema 500 meetrise "asjaga". Suundusimegi kohe sinna. Lennuväljal aga punkti ei olnud. Vestlesin natuke kohaliku onuga, kes meid siiski lennuväljale ei lasnud. Ajas aga niisama head juttu ja küsis, et mis me siin teeme. Ta ise oli ka suuremat sorti sportlane. Ükskord olla sõitnud 5 kilomeetrit suvilasse, siis päev otsa puhanud ja õhtul koju tagasi kimanud. Aga ega ta hästi aru ei saanud küll, mis sporti me siin teeme. Siis vaatasime veel tükk aega kuidas taevast sadas hunnikute viisi langevarjureid ja neid vedanud lennuk Daugava kohal pikeeris. Üritasime ristsõna lahendamist veel paarile kohalikule üle anda, aga see osutus siiski piisavalt keeruliseks ristsõnaks, mistõttu olime ikka enam-vähem sama kaugel. Lõpuks otsustasime minna ja kruiisida Daugavpilsi järvede ääras ja leida mingit vihjet, kuna järgmine etapp pidi sisaldama ka ujumist. Rallisime oma mudaste riiete ja higihaisuga läbi mõnda lääne linna meenutava peatänava. Lõpuks hakkasime kohtama ka "b-raja" võistlejaid. Väikese arupärimise järel otsustasime ühele neist järgneda ja ennäe imet, jõudsimegi vahetusalasse. Jama oli muidugi see, et täpselt 2 minutit liiga hilja, mis tähendas, et pidime ka selle paljude punktidega orienteerumisetapi vahele jätma. Hea oli aga see, et saime tund aega vedeleda ja mustikaid süüa, enne kui järgmine rattaetapp algas. Ning lisaks olime sellega ka pääsenud edasisest ajahädast.

Tagantjärele tarkusena oleksime juba ammu pidanud mõne punkti lihtsalt vahele jätma ja sellega oleksime ajahädast ka eelnevatel etappidel pääsenud, aga see selleks. Kui järgmine etapp avati, suundusime taaskord lühikesele 1 vahepunktiga etapile. Siin midagi keerulist ei olnud. Võtsime punkti ära ja ronisime üle paarimeetrise aia koos ratastega mahajäätud militaaralale, kus pidi algama järgmine jooksuetapp. Priit aga oli veel mööda territooriumi ringi rallimas, et meile punktide asukohad kaardile leida. Niisiis alustuseks lihtsalt natuke ootasime, kuni kõik punktid olid leitud.

See etapp oli päris vinge. Kõigepealt andis Priit meile mingi imeliku nurgelise asjaga paberilehe. Selgus, et tegemist on aerofotoga. Mingisugune mahajäetud ja segipekstud hoonetega päris suur ala seisis tühjana. Sinna saaks põhimõtteliselt ehitada terve ülikoolilinnaku. Ronisime aerofoto järgi üle aedade, läbi hoonete, keldrites, kaevikutes, jms. Piirkonda oli paigutatud 7 punkti, mille pidime üles leidma. Ei läinudki kaua aega, kui saime kõik punktid ilusti kätte. Kui etapi lõpetasime, siis tulid lipuväljakule veel mingid pulmalised. Ei tea, mis asja nad sealt mahajäätud alalt otsisid. Äkki oli tegemist mingi sõjaväelasega, kes tahtis oma pulmas ka ikka korra riviplatsil valvel seista.

Igal juhul meil oli järgnevaks lühike kolme linnavahel paikneva punktiga kiire rattaetapp, mis lõppes võistluskeskuses. Midagi keerulist ei olnud. Linnas asfalteedel sai kiiresti sõita. Üks lätlaste Speed raja võistkond, kes meist paaril korral mööda kihutas, iga kord kommenteeris midagi kõva lätikeelse mölaga ja vaatas naerdes meile otsa. Tekkis juba tahtmine tüübile mingi kaigas kodaratesse lüüa, et see jama ära lõppeks. Üldiselt on multisportlased sõbralik rahvas, aga eks igal pool on ikka mõni jobu ka seas. Igal juhul saime sellel etapil parima aja.

Järgnes samuti rattaetapp, mis viis järgmise, ujumise- / trekkinguetapi algusse. Tegime kiire peatuse ja jätkasime, et jõuda ilusti valges ujuma. Läbida tuli ka kaks punkti. Esimene asus mingi puu otsas, kus ootasime ka veidi järjekorras. Teise punktiga läks natuke rohkem aega. 100 000 kaardil ei olnud asukohta eriti täpselt võimalik tuvastada, mistõttu otsisime päris tükk aega. Natukese aja pärast jõudsid ka Minn, Randy ja Pilvi ning otsisime koos nendega vee veidi aega. Olles Erki käest telefonitsi täpsustanud ka legendi ingliskeelset tõlget, õnnestus peale väikest otsimist punkt siiski üles leida. Sealt edasi vahetusalasse oli juba puhas sõitmise vaev.

Järgmine etapp oli võistluse üks lahedamaid. ööpäev hakkas ka juba vaikselt täis saama ja olime juba enam vähem soojaks saanud. Sealt alates hakkas meil ka juba enam-vähem normaalselt minema. Vähemalt meile endale tundus nii. Etapp algas 200 meetrise ujumisega üle Daugava jõe. Panime vestid selga ja asusime teele. Vesi oli üllatavalt soe ja ujuda ka päris normaalne, ainult vool oli nii tugev, et tahtis vägisi Riia poole minema viia. Saime siiski kõik ilusti üle, panime riided selga, vestid metsa puu alla ja läksime jalgsietapile. Selle etapi punktidega tehti palju viga, aga meil läks täiesti talutavalt. Kuuest punktist neli saime kätte veel valges, siis tuli lambid appi võtta. Ühe järve ääres käis kõvemat sorti punktiotsimine, aga kuna olin näidiskaardilt omale olukorra meelde jätnud, otsisime meie punkti natuke loogilisema koha pealt. Natukese aja pärast kellegi WC kõrvalt saimegi punkti kätte. Ka tagasi tulles tuli üle jõe ujuda, et ratasteni jõuda. Pimedas oli muidugi see ujumine veel lahedam. Jalutasime veidi ülesvoolu, et siis enam-vähem õige koha peale välja jõuda. Vesi auras, nii et ka pealambiga oli suhteliselt võimatu aru saada, kui kaua veel vaja ujuda on. Lisaks paistsid teisel kaldal oleva auto tuled niimoodi silma, et ka see segas omajagu. Samuti oli vool jões muutunud. Ühel hetkel tundsin siiski mingite taimede puudutust vastu jalgu. Olin enam-vähem normaalse koha peal üle jõudnud. Priit oli meile selleks ajaks ka kohe sooja vee valmistanud nii et saime riider kuivade vastu vahetada ja kohe ka kuume kohvi peale juua. Panin esimest korda selga pikkade varrukatega riideesemed. Hiljem selgus, et see etapp meil tulemuste arvestuses kirja ei läinud, kuna väidetavalt oli etapi alguspunkt võtmata. Raske uskuda, kuna punkt asus kohe jõe ääras, aga las ta jääb, ega see suurt muutnud ei oleks, ühe koha võrra oleks tulemus paranenud.

Soojendasime ennast veel natuke kohaliku lõkke ääres ja suundusime järgmisele rattaetapile. Seekord oli siis ette nähtud tulip. Valisime rahuliku tempo. Marge kontrollis odomeetrit ja mina karjusin talle distantse. Ühtede kraavide ja purrete juures panime ka veidike mööda, ja seiklesime veidi ühe külamehe hoovis. Saime siiski peagi õigele teele tagasi ja lõpuks olid isegi lubatud 2 punkti ilusti olemas. Tulip lõppes raudteeäärses kohas, kus pidi väidetavalt 100 meetri raadiuses olema äratuntav koht, mille järgi tuli liikuda vahetusalasse, mis asus taas võistluskeskuses. Ei hakanud seda kohta otsima, vaid võtsime mingile Läti Speedi tiimile tuulde, kes viis meid linnavahele. Sealt edasi kuni vahetusalla olid juba tuttavad kohad.

Järgmiseks oli teine rulluisuetapp. Priit oli vahepeal kuskilt haisvast mahajäetud kombinaadist meile etapi kaardi organiseerinud. Linnavahelt pidime võtma kaks punkti ja siis suunduma mööda mingit väikeste üllatustega jalgrattateed äärelinna. Lambid ei tahtnud küll eriti hästi näidata, aga jäime siiski kõik püsti ja jõudsime vahetusalla, kus Priit meile jälle rattad andis.

Tegemist oli jälle sellise 1 punktiga vaheetapiga, mis viis aerutamisetapi algusesse. Vahepealne punkt oli paigutatud raudtee ääres asuva elektriposti alla. Raudteel käis hommikul kella viie ajal loomulikult kõva töö. Rongid sebisid edasi-tagasi ja füürer karjus läbi hiigelkõlarite arusaamatuid käsklusi, nii et pool linna kajas. Võtsime punkti ja läksime vahetusalla. Priit ei olnud veel jõudnud, kuna oli parasjagu välja kaevamas Medisofti assistenti, kes järgides GPS-i soovitusi oli kuskil metsasihil kinni jäänud. Aga mõne minutiga olid nad mõlemad siiski õnnelikult kohal.

Surusime oma päästevestid selga ja aerutamine võis alata. Sain seekord ise tüürimehe kohta proovida. Kohaliku kalamehe venekeelse sõimu saatel suundusime esimese punkti poole. Õnneks vana kellelegi siiski järgi ujuma ei hakanud ja punktid saime kätte suhteliselt lihtsalt ja kiirelt. Igas punktis ninaga kaldasse sõites kaldus vesi muidugi mulle tagumiku alla, aga muidu oli aerutamine üllatavalt tore. Isegi nii tore, et näitasime päris head kiirust ja lõpetasime etapi teise ajaga, paariminutilise vahega Mountain Loghome / ISC järel.

Järgmiseks, eelviimaseks etapiks oli pikk, 50 kilomeetrine rattaetapp. Ka sellel etapil, nagu ka teistel 2. ööpäeva etappidel näitasime päris head kiirust. Ka punktid tulid hästi vastu. Ühe etapi läbisime ka läbi metsa lõigates, et jalad väga ära ei kuivaks. Nagu viimastel Läti võistlustel tavaks, tekkis meile kusagilt poole raja pealt jälle üks kohalik koer kaasa. Ristisime ta loomulikult jälle Poobek'uks. Ma ei tea, mis kiindumus tal meie vastu tekkis, aga maha enam jääda ei tahtnud. Osad tiimid tulid küll vastu ja silitasid teda, aga Poobek oli ikka meie sabas. Äärepealt oleks üks läti memm ta alla ajanud, aga ei saanud ikka pihta. Kiirematel lõikudel kippus Poobek maha jääma, aga kui hoog oli madalam jõudis ta jälle järgi. Punktis oli tüüp nii väsinud, et viskas külili ja ainult hingeldas, aga kui liikuma hakkasime, oli ikkagi kohe sabas. Eelviimases rattapunktis oli ronimisülesanne ja varustuse kontroll. Kohtunik ütles, et järjekorra pikkus on 25 minutit. Tegime varustuse kontrolli ära. Peale viieminutilist ootamist ja veendumist, et memmed vist eriti kiiresti ennast üles ei vinna, otsustasime sellest punktist siiski loobuda ja liikuda edasi vahetusalla, et võtta pigem rohkem punkte viimasel orienteerumisetapil. Ilmselt õige otsus.

Viimasele etapile suundusime võistluskeskusest poolteist tundi enne kontrollaja, 36 tunni, lõppu. Arvestasime, st selle ajaga peaks jõudma võtta 4 punkti kuuest. Punktid olid ülilihtsad ja midagi eriti mõelda vaja ei olnud. Liikusime mööda sihte. Vähemalt kõik punktid olid ilusti augu põhjadesse peidetud :o). Ajalimiit lähenes aga siiski hirmuäratava kiirusega ning otsustasime hakata ennast kiiremini liigutama. Lõpuspurt oli meil võimas ja lõpetasimegi võistluse 3 minutit enne kontrollaja lõppu.

Tulemused.
Priidu tehtud pildid.