pühapäev, 30. mai 2010

Mona-X

Sel aastal tuli Mona-X kuidagi kiiresti. Panime ennast küll ilusti õigeaegselt kirja jne, aga enne võistlust oli nii palju tegemist, et ei olnud aegagi sellele mõelda. Alles järjekordselt mööda via baltikat Läti poole kimades tekkis mingisugunegi arusaam, et vist on plaanis mingile võistlusele minna. Teised eesti tiimid panid Lätti ajama juba reede õhtul. Meie otsustasime minna laupäeva hommikul. Jõudsime aegsasti kohale ja kõik oli nagu viimasepeal, ainult et uneaega oli erinevatel põhjustel jäänud väga napiks. Aga midagi hullu siiski ei olnud. Ilm oli suurepärane, päike säras, vaata et liigagi soojalt.

Lõpuks, kell 11 hommikul antigi start. Igale võistkonna liikmele anti kaart. Ja siis oli iga tiimi enda otsustada, kes millisesse punkti jookseb ja mitmekesi. Ühes neljast punktist pidi olema järgmise etapi kaart. Ütlesime teistele Eesti tiimidele, et meie taktika on selline, et kui start kõlab, siis ainult mina lähen jooksen ühte punkti ja kui seal meie kaarti ei ole, siis katkestame, kuna õnne nagunii ei ole. Õnn aga soosis meid ja valides ühe kahest kaugemast punktist, saingi sealt meie kaardi. Esimene jooksusutsakas võttis kõikidel tiimidel suures plaanis sama kaua aega, nii et rattaetapile saime enam-vähem koos.

Valisime omale sobiliku tempo ja ühtses rivis väntasime esimese rattapunkti poole. Ei saanudki kaua sõita, kui tagantpoolt kostis kolinat ja terve hunnik rattureid oli ühtses kuhjas. Meie võistkonnast täiendasid seda kuhja Marge ja Sven, kusjuures Marge laotas ennast osavalt kõigi teiste alla. Võtsime endale veidi aega ja korjasime kõik jäsemed ilusti kokku. Olgugi, et mõningate muljumisjälgedega, paistis, et kõik olid siiski endiselt ühes tükis. Okei, suurem ehmatus möödas, uuesti ratastele ja punkti suunas. Esimese punktiga midagi olulist ei sündinud. Teise punkti, kus oli ka esimene vahetusala, tegin ringivariandi. Osaliselt selle pärast, et Läti otseminekud on alati teada, osaliselt aga seetõttu, et enamus teisi tiime valis otse variandi. Meie variant osutus siiski natuke aeglasemaks, aga seda eelkõige seetõttu, et sattusime läbi taluhoovi sõites kokku mõningate koertega, kes kõik paistsid seesugused, et tahaksid kohe vähemalt kaks tükki meist alla neelata. Koerte perenaiste mõningaste jõupingutuste tulemusena saime seekord siiski terve nahaga tulema. Vahetusalas olid vahed endiselt suhteliselt minimaalsed.

Selle etapina kavas olnud orienteerumine oli meeldivas metsaaluses. Lasime väikest sörki ja kõndi vaheldumisi. Kaardile oli roheliste ristikestega kantud peale hulgaliselt mahakukkunud puid. Huvitav, Eestis sellist asja väga ei harrastata. Mõnes mõttes on see hea ka. Puid ju kukub pidevalt juurde ja nii tuleb kaarti pidevalt täiendada. Mingeid olulisi sündmusi sellel orienteerumisel rohkem ei sündinud ja peagi saime tagasi ratastele.

Edasised rattapunktid olid suhteliselt lihtsad. Esimeses punktis saime mingist sõjaväe kaevikust otsida 4 punkti. 2 oli peidetud maa alla ja 2 maa peale. Nendega läks ka enam-vähem talutavalt ning kimasime edasi. Tegime vist suhteliselt mõistlikke teevalikuid, nii et järgmiseks vahetusalaks olime puhtjuhuslikult tõusnud neljandale kohale.

Nüüd algas juba pikem trekkinguetapp 30 aastat vana kaardi järgi. Iseenesest minu jaoks suhteliselt positiivne märk. Valisime suhteliselt tagasihoidliku liikumiskiiruse, mistõttu varsti möödusid meist Ekstreem ja ka Elita Janise võistkond. Janis näitas meile mööda minnes, kus ta elab. Umbes 5 cm kaugusel kaardi servast, nii et tema jaoks täiesti kodumaastik. Ka Maku ja Tom vajutasid pedaali sügavamale kui meie. Saime nendega ainult vahepeal arutada, kui mitu protsenti nende tiimi liikmetest on erinevatel võistlustel Twisteri all võistelnud. Peagi hakkas kaardipildi järgi kätte jõudma ala, kus sai kõnniliigutuse vahetada krooli ujumise vastu. Mõningase üllatusena, olid aga kraavid suisa kokku kuivanud nii et ujuda meil ei tulnudki. Kõik justkui sujus, kuni kurikuulsa jõekääru punktini. Sellega tegid vist absoluutselt kõik võistkonnad viga. kammisime seal kaldal ja jões sees väga kaua ja ikka jõudsime ühe ja sama kohani, kus punkt 99 % olema pidi. Aga ei olnud. Mingid lätlased helistasid ka korraldajatele, aga ikka ei midagi. Kaevasin juba vaikselt kallast üles. Viimases hädasi arvasime, et äkki rajameister on punkti pannes lähenenud tee poolt ja pannud punkti valesse jõekääru, 400...500 meetrit eemal. Läksime vaikselt seda kontrollima, ja ennäe imet, nii oligi. Tundsime juba kahjurõõmu, et rajameister on punkti valesti pannud, kui suundusime punktist tee poole, ning selgus, et oleme ikkagi ise lollid nagu labidavarred. Lihtsalt üks siht kaardil oli 30 aastaga kraaviks muutunud, ja nii me kõik punkti valest kohast otsisimegi. Ma ei tea, kas hakkas juba väsimus tekkima, aga järelejäänud trekkingupunktidega tegin veel väiksemaid kaarekesi.

Vahetusalas tegime kiiresti, kuna sääsed tahtsid meid ära süüa. Kiirelt rattakingad jalga ja minema. Kiire asfaldietapp ja kaardilt paistis, et järgmises punktis saame jälle mingi uue kaardi. Nii oligi. Kohale jõudes kinnitati rataste külge kompostrikaardid, mis tähendas, et kõikides punktides tuli käia ratastega. Ning kätte anti o-jooksu kaart punktidega. See oli selle võistluse konkurentsitult kõige lahedam etapp. Üllataval kombel sai männimetsa all täitsa rattaga sõita. Ja loomulikult saime kätte ka Läti võistluse tavapärase rattalõigu raudteel. Viimase kahe punkti läbimiseks pidime juba pealambid pähe panema. Peale jalgratastel o-jooksu etappi oli veel jäänud 2 punkti kanuuetapi alguseni, millest esimesega tõmbasime korraliku, vähemalt pooletunnise vea. Teisega läks õnneks ja saime ilusti kanuualasse.

Kanuu ei olnud tehniliselt eriti keeruline etapp. Samas tegime selle ise endale huvitavaks. Kõigepealt nügisime seda mõnisada meetrit läbi pilliroo. Noh seda tegid põhimõtteliselt muidugi teised kah. Siis tuli kanuu pool kilomeetrit läbi metsa kanda. Kurat kui mõnusalt kerged need Läti kanuud ikka on. Suht vähese vaevaga vedasime Erkiga kahekesi kanuud käe otsas. Siis aga magasin maha pisikese oja ühe tagasipöördekoha ja panime ühe punktiga veel korraliku vea. See kaardilugemine hakkas juba närvidele käima.

Nii et kui peale kanuud uuesti ratta selga istusime, võttis Sven tulipilehe enda kätte. Tulip oli üldiselt lihtne, ainult et loomulikult olid sisse toodud Monale iseloomulikud, rattasõit elektriliini all ja mööda rõvedalt liivast vana raudteetammi. Õnneks sai selle tammi kõrval suures osas ka mööda kruusakat kimada. Lihtsalt vahepeal käisime tammil kontrollimas, ega punkti ei ole. See tulip viis meid lõpuks võistluskeskusse, mis tähendas, et 70% rajast sai läbi. Mis omakorda tähendas veel, et Peteris oli seekord võitja ajaga rämeralt puusse pannud ja meie olime lõpetamisest veel eriti kaugel. Nojah, eks ükskord pidi see ju juhtuma ka. Kui ikka igal aastal võistlejad võitja aja kõvasti üle jooksevad, siis ükskord tuleb ikka selline rada teha, et võitjad üle 4 tunni planeeritust kauem rajal on.

Võistluskeskuses saime süüa sinna valmis pandud pastat ja muud head paremat. Samuti vahetasin välja peaaegu kogu garderoobi. No kes siis mustade riietega metsa läheb. Peale kiiret söömist oligi aeg uuesti ratta selga istuda. Tulipi lõpuni oli jäänud veel 7 kilomeetrit. Vahetusalasse jõudes küsisime kohtunikkudelt, mitu tiimi juba läbi on tulnud. Selgus, et mitte ühtegi. Ja liidrid olid trekkingul olnud juba 5 tundi. See on kõik üks suur soo, ütles selle peale kohtunik. No mis siis ikka, tossud jalga ja hoogsal sammul minema. Metsa läbitavus oli tõepoolest olematu. Paras kloaak ja veel tihe ka. Esimesse punkti jõudmise aja järgi oli tõepoolest tulemas pikk trekking. Lisaks oli hunnikute viisi sääski. Teise punkti minnes saime ületada ka igivana, poollagunenud rippsilda. Mets oli endiselt niiske ja tihe. Neljandasse punkti minnes pääsesime vahepeal juba lagedale ja tee pealegi. Peale seda läks ka mets vähe hõredamaks. Veel natuke rabaotsi ja viie ja poole tunniga saime ka meie trekkinguetapile ringi peale. Etapi lõpus veel arutasime, mitu rattapunkti veel läbida tuleb. Kellaaja järgi ei tuhiks eriti palju olla. Sven pakkus välja et kaks punkti on veel. Meie suureks rõõmuks tuli aga peale trekkingut vändata veel ainult 7 kilomeetrit, otse finišisse.

27 tundi 7 minutit ja 27 sekundit, 8 koht ja saigi läbi. Ja otse loomulikult said eestlased ka poodiumi kolm esimest kohta.

Tulemused.

pühapäev, 9. mai 2010

Paldiski - Tallinn ratastega

Kuna Andrease sünnipäev haakub Ilves-3 võistlusega, siis mitmetel viimastel aastatel on mul jäänud Ilves-3-l osalemata. Nii siis ka seekord. Aga kuna põnn on juba kõva kaardifänn, siis õnnestub tõenäoliselt varsti, natuke ise kaasa aidates, panna teda eelistama orienteerumisvõistlust laste mänguväljakule. Ja siis on ilmselt Ilves-3 jälle võimalik kavva lülitada. Igal juhul millalgi eelmisel nädalal saabus telefonikõne Leivolt, kes teatas, et plaanis on teha iga-aastane rattaretk Paldiskist Tallinnasse, et kas ma ka osalen. Kuna olen Leivo ja Kaja vastavasisulisi sissekandeid nende blogidest lugenud juba mitmeid aastaid, siis ausalt öeldes olin isegi mõelnud sama retke ette võtta. Seni on see aga jäänud paraku erinevate vabanduste taha. Nii et kui Leivo helistas, siis olin selle plaaniga väga nõus. Ainsaks tingimuseks oli, et võimalikult vara pihta hakkaks, sest siis jõuab veel õhtusele sünnipäevapeole, kui keegi arvab, et võiks kohale tulla.

Reede õhtul selgus, et ega kedagi peale minu ja Leivo-Kaja ei tulegi. Kõik vastava kutse saanud inimesed varjusid erinevate vabanduste taha. Kes oli Ilves-3l, kes välismaal, kes vanaema juures jne. Igal juhul me ei lasnud ennast sellel väga häirida. Laupäeva hommikul poole üheksa paiku Balti jaama jõudes arvasin küll, et Leivo ja Kaja on vahepeal ka ümber mõelnud, kuna rongi ümbruses neid ei paistnud. Kiire telefonikõne tulemusena aga said nad üles, ning paar minutit enne rongi väljumist olid kõik kohal, kusjuures Leivo jõudis veel vahepeal isegi ratta pedaalid ära vahetada ja joogikoti täita.

Umbes tunni pikkune rongisõit möödus kiiresti. Jõudsime vahepeal üle lugeda GPS vastuvõtjate arvu. Saime kolme peale 5 tükki. Viimasest Paldiski rongiga Kloogale sõidust tuttavaid tülinorimiskaadreid kohalike kraadede vahel seekord ei olnud. Ning juba tervitaski Paldiski meid kergelt sombuse ilmaga. Kohe hakkas ka vihma tibutama, nii et Leivo pidi oma uue kaamera enne sõidu alustamist veel veekindlasse kotti pakkima. Tegin ühe kohaliku kioski juures veel väikese mahlaostmispeatuse ja saimegi teele asuda.

Kõigepealt sõitsime poolsaare tippu, ja seejärel hakkasime mööda mõnusaid metsateid vaikselt Tallinna poole väntama. Tuul oli valdavalt tagant ja meri oli mõnus, rahulik. Ja mina olin ka rahulik. Ma ei tea, mis mul selle merega on, aga mida aeg edasi, seda rohkem mulle ta meeldima hakkab. Ta on minu jaoks kuidagi rahustava toimega. Kunagi natuke nooremana olin ma mitte eriti suur meresõidu fänn. Noh, mitte et ma seda nüüd hullu moodi vältinud oleksin, seda mitte, aga ma lihtsalt arvasin, et kui merel midagi juhtub, siis uppumisprotsess ei ole kindlasti selline ülemäära ahvatlev suremismeetod. Oluliselt lihtsam oleks näiteks lennukiga alla kukkuda. Plaks ja korras. Nüüd aga, kui võimalus avaneks, siis teeksin kindlasti näiteks ümbermaailmareisi just purjekaga. Mis ma kogu selle pika jutuga öelda tahan, on see, et mereäärseid metsateid mööda sõita oli äärmiselt mõnus. Ühe lõigu tegime isegi päris rannaääres, rattad käekõrval. Tee sai otsa noh. Ainult et kui Leivo otsustas oma kaamera kotist välja võtta, või isegi mõtles sellele, siis hakkas kohe vihma sadama.

Peagi jõudsime Keila-Paldiski maanteele, kus oli ainuke lõik, kus ei saanud eriti mereäärsemat marsruuti valida. Seetõttu otsustasime selle lõigu, kuni laulasmaani läbida mööda asfalti. Kohe meenus ka, et 1. mail on ju kuulus Teeme Ära üritus. Tee ääres oli päris mitu koristajate seltskonda, kes vihma trotsides autodest välja loobitud laga kottidesse toppisid. Väga tänuväärne töö igal juhul, olime mõttes nendega. Respect! Laulasmaalt keerasime jälle metsateedele ja mööda liivaseid teid jõudsime Keila-Joale. See oli ka meie rattasõidu kõige vihmasem osa. Kui Keila-Joal võikupeatuse tegime, siis muudkui kallas vihma juurde. Üks juga vaatama tulnud sõbralik Dacia Logani omanik oli ilmselgelt rahul, et tal on, erinevalt meist, võimalus oma sõiduvahendisse vihmavarju minna.

Võikupeatus oli lühike, kuna vihma muudkui sadas. Et väga külm ei hakkaks, siis hakkasime parem vaikselt edasi sõitma. Keila-Joa ja Türisalu vaheline osa oli ka päris mõnus. Selles osas saime nautida veidi mägisemal maastikul kulgevaid metsaradu. Samuti jäi vihm peaaegu kohe järele, kui Keila-Joalt välja sõitsime. Peale TüPa-t (noh see on see, mis tuleb siis, kui MASU, TÄPE ja PUPU läbi on) tegime asfaldil kõvema kiiruskatse mäest alla ja keerasime uuesti metsa Vääna jõe suudme poole. Jõe suudmes oli vist mingi matšalka moodi koerade kokkutulek. No igal juhul oli sama tõugu koeri seal mingi 10-20 tükki. Järgneva, umbes kilomeetrise lõigu saime vändata mööda rannaliiva. Liiv oli kõva ja sõita oli seal päris mõnus.

Vääna Jõesuust kuni Murasteni olid peamisteks vaatamisväärtusteks uusrikaste (või siis juba vanade rikaste) lossi mõõtu majad. Neid oli tõesti igasuguseid, üks suurem ja ilusam, kui teine. Ja mis krundid, mõnda vaadates hakkas küll ila suunurgast tilkuma. Mitte et ma endale hirmus suurt maja tahaksin, kaugel sellest, pigem sellist 100 ruudust, aga asukohad olid küll osadel villadel äärmiselt kadedusttekitavad. Murastes läksime rannikuäärsest järsakust ülespoole. Kiire arutelu tulemusena tegime otsuse, et edasi, Tallinnani, sõidame seekord mööda kergliiklusteed. Peale pikka metsas müttamist oli see isegi päris talutav, ehkki vastutulevatele inimestele võis jääda küll üsna veider mulje. Tulevad kolm inimest mööda puhast kergliiklusteed, aga ise täiesti mudased ja porised.

Ja nii me siis Tallinnasse jõudsimegi. Igal-juhul oli väga meeldiv rattaretk. Ja jõudsin isegi kodus enne sünnipäevapidu koristada ja poeski käia.

Leivo lugu.
Kaja lugu.
Leivo tehtud video.

pühapäev, 2. mai 2010

XDreami I etapp - Saku

XDreami esimesele etapile, võib öelda et nagu pooleldi kodumaastikule, saabusin otse venna juubelilt. Magada ei olnud väga üle kolme tunni saanud, nii et kerge värin oli sees. Enne starti kohustuslikud konkurentide ja vähem konkurentide närvidel mängimised tehtud, võis suunduda vaikselt stardikaare alla. Enne võistlust arvasin, et esimene etapp on uisutamine, kanuu on Männiku karjääris ja suures osas saame forsseerida Männiku kanti. Noh suures plaanis enam-vähem nii oli ka. Ainult seda, et kohe rulluisus kõikidel tiimiliikmetel eraldi rada tuleb läbida, küll arvata ei osanud. Aga iseenesest väga ok lahendus.

Kuna mul on paeltega uisud, siis läks nende jalga panemisega natuke aega, mistõttu väga eesotsas ei startinud. Selle eest aga tõmbasin kohe alguses korraliku tempo peale. Teises punktis sain kokku Erkiga ja tõmbasin tema ka tuulde. kihutasime päris ette punti välja ainult üks inimene oli teistel pikalt eest ära sõitnud. Pärast tuli välja, et see on Viivi. No eks ma teadsin küll, et teised tiimiliikmed tuleb ka ära oodata, ja pole mõtet väga kihutada, aga uisku oli siiski nii mõnus tõmmata, et väga tagasi ei hoidnud. Mõtlesin, et kuna kohtunikult saab kaardi, siis tegelen sellega nii kaua, kui teised ka kohal. Pealegi on Sirli ja Paavo ju uisus päris kõvad. Enne lõppu lasime natuke aega tempsi alla ka. Viivit püüdma ei viitsinud enam hakata. Punktis sain aga terve kaardi asemel kätte hoopis pusle, mis tuli siis kokku panna, et teada saada, kuhu üldse minna.

Jõudsin paar pusletükki omavahel kokku panna, kui juba tulid ka Paavo ja Sirli. Koos saime pusle kokku ja asusime Sirlil kaasas olnud liimipulgaga seda kokku liimima, kuna muidu võib see ju metsas kohe ära laguneda. Tegelikult oleks pidanud muidugi hoopis punktid kohe oma kaardile märkima, ja pusle kohtunikule andma, sest ratta kaardialusele see ju nagunii ei mahtunud. Igal juhul liimisime selle kokku ja uisutasime sellega, nagu Mõmmi aabitsaga, tagasi võistluskeskusse, kus siis tuli ikkagi võtta aega ja punktid oma kaardile kanda.

Puusaagimise lisaülesanne enne järgnevat rattaetappi läks meil kiiresti. Paavo võttis kiirelt mõõdu ja kilose halu saime saetud suhteliselt täpselt. lubatud 250 grammi asemel eksisime 64 grammiga. Edasine lühike rattaetapp ka erilisi probleeme ei valmistanud ja peagi olime jällegi vahetusalas.

Edasi järgnes paarikilomeetrine kaevikus jooksmise lisaülesanne, mis oli ilmselgelt Ummi panus selle raja ülesehitusse. Ka järgnev tehniliselt lihtne jalgsietapp kulges ilma vigadeta, ainult et tempo oleks minu jaoks võinud mõnevõrra kiirem olla. Peale jooksu saime taas rattaselga, et suunduda juba Männiku karjääri kanuuetapile. Enne aga saime veel Sirli ratta kummi vahetada, kaks korda järjest. Esimesel korral jäi vist väliskumm veidi halvasti peale, nii et kui olime selle juba peaaegu täis pumbanud, viskas kõigepealt ühe ääre laiali ja seejärel läks kumm pauguga lõhki. Õnneks oli meil veel kumme varuks ja saime selle ikkagi teisega asendada. Peale veel mõnede punktide võtmist jõudsime kanuu algusesse, kus oli näha minu jaoks vägagi sobiv ja mõnus lisaülesanne. Tuli ennast mööda köit teisele poole karjääri tõmmata, punkt võtta ja tagasi tõmmata. Kuna mina olen tavaliselt kanuus punktivõtja siis saingi selle ülesande kohe endale kahmata. Kuna trossid olid suhteliselt hästi pingutatud, siis osutus lisaülesanne mõnevõrra lihtsamaks kui ma eeldasin, aga asi seegi.

Järgnes kanuuetapp, mis nagu alati, ei ole päris see ala, mis mulle sobiks. Seekord oli ta veel eriti nõmedalt pikk ka. Seetõttu haarasin kinni igast võimalusest, kui sai kanuust välja, jooksma minna. Iseenesest sobib selline järve peal kanuutamine meile ju veidi rohkem, kuna me eriti osavad manööverdajad käänulisel jõel ei ole. Aga sellegi poolest on tegemist konkurentsitult meie nõrgima alaga. Aga no hullu ei olnud punktid saime kätte ja väga palju maha ka ei jäänud. Ühes punktis sain teha ka selle aasta järjekordse supluse laadse asja. Nutuvõru ümber suu kõndisin kaenlaaukudeni külmas vees, samas, kui minu ees läks Kristjan Karabelnik ainult nabani vees. Kuradi pikakasvulised :o). Üllatavalt kaua oli peale seda veel külm sees. Isegi pikemad jooksuotsad ei andnud piisavalt sooja. Ja üllatavalt suure laine tõmbas järve peale üles. Teatud hetkedel tundus et ei ole väga palju rohkem vaja, et veel üks karastav suplus ette võtta. Nagu pärast selgus, siis osad seda tegidki.

Igal juhul, läks aega, mis läks, lõpuks sai see nõme kanuu läbi ning võis suunduda tavapäraselt minu lemmiketapile - trekkingule. Veel enam, lasti koguni rappa. Arutasime omavahel, et milliseid üllatavaid kohti võib leida vaevalt 10 kilomeetri kaugusel Tallinna kesklinnast. Kanuu lõpp, nagu liivakõrb. Ja siis täiesti puutumatu, jõhvikaid täis raba. Mõnus! Aga see ilus loodus oli ka ainus, mida sel etapil imetleda sai, kuna orienteerumistehnilise poole pealt ei olnud siin hõisata küll mitte millegi üle. Tavaliselt mulle sellised etapid sobivad, aga seekord kadusin mõlema etapiga niimoodi paremale ära, et panime ikka sigakaua aega seal rabas jalutades hakkama. Masendav vend, pean hakkama ikka tihedamalt orienteerumist harjutama.

Peale raba oli veel väike lisaülesanne liivakottidega, kus tuli kokku saada piisavalt kõrge torn. Vedasime Paavoga kiirelt 2 kotti kohale ja panin need üksteise otsa. Seisis ausõna peal püsti, aga vist polnud piisavalt kõrge. Hakkasin juba uue koti järele minema, kui kohtunik tõstis meie ülemise koti serva püsti ja ütles, et venitab välja küll :o). Hetk hiljem käis torn muidugi kummuli, aga siis oli juba hilja kobiseda, piisavalt kaua seisis püsti.

Edasi oli valida viie erineva punkti ja liikumisviisi vahel. Neist üks punkt tuli ära võtta. Viskasime küll nalja (no eks selle huumorimeelega on nagu on), et võtaks äkki kanuupunkti, aga valisime siiski köiega vastaskaldale mineku, kuna see tundus mulle esmakordsel läbimisel lihtne olevat. Oli endiselt, nii et veeretasime ennast mõistliku kiirusega läbi.

Edasi oli jäänud vaid lühike rattaetapp finišisse. Enne seda pumpasime korra veel Sirli kummile natuke õhku sisse, kuna see oli vahepeal veidi tühjaks läinud. Viimasel rattaetapil midagi väga olulist enam ei sündinud ja lõpetasime, no mis te ise arvate? Loomulikult segade neljanda kohaga. Neljas on ju mulle broneeritud. No ausalt öeldes ei lootnud ma tegelikult sellise soorituse peale nii kõrget kohta küll saada.

Aga üldiselt seekord raja kohta midagi väga ette heita küll pole. Mulle väga meeldis. Paistab, et iksdriimi vennad ei olegi enam nii pehmekesed. Eriti mõnus oli seekord muidugi rulluisuetapp.

Tulemused
.
Alade vaheajad.
Etapiajad.
ETV video.