Kolmapäev, 26. august 2009

Multisport Itaalia moodi ehk autojama vol. 2

Eile sai vahelduseks jälle ühe tõsise multispordi treeningu teha. Ei, pigem oli tegu siiski multispordivõistlusega. Aga sain peale päev otsa kestnud pingutusi siiski vist enam-vähem normaalse koha. Ise arvan, et jõudsin koguni poodiumile, aga see selgub ilmselt alles järgmisel nädalal. Seekord siis ühtegi füüsiliselt keerulist ala kavas ei olnud. Tegelikult ei olnud isegi üldsegi mingit ala, kus füüsilist jõudu vaja läks. Aga selle eest oli kuhjaga igasugu mõttetööd. Arvan, et tänu sellele võistlusele olen järgmistel multispordivõistlustel tunduvalt leidlikum. Eriti hea trenn oli see mõneks Läti võistluseks.

Aga millest ma üleüldse räägin? Räägin sellest, kuidas mul õnnestus (vist) oma auto Itaaliast Eesti poole liikuma panna.

Kõik sai alguse tegelikult eelmisel nädalal, kui tänu Sveni heale sõbrale sain lõpuks vedaja, kes oli nõus mu auto sealt Itaalia külast, kus ükski transpordifirma ei liigu, ära tooma. Tõsi, tänu asukohale osutus hind muidugi 2 korda kallimaks, kui algselt lubatu, aga vähemalt oli nüüd esimest korda lootust auto peale saada. Asjad liikusid koguni nii kiiresti, et kui reedel leppisime veos kokku, siis esmaspäeval pidi auto peale võetama.

Niisiis üritasime ühendust võtta selle külaäärse, tühja garaaži omanikuga, kus nurgas minu auto seisis. Treiler pidi sinna jõudma esmaspäeva lõuna paiku. Aga vaatamata korduvatele helistamistele ei võtnud keegi telefoni vastu. Jäi üle vaid loota, et vana on ikka elus ja garaažiuksed lahti.

Treiler jäi muidugi hiljaks ja jõudis kohale esmaspäeva õhtuks. Otse loomulikult mõned minutid peale kella 5-t kohaliku aja järgi, nii et ükski Roberto ei liigutanud enam lillegi. Aga õnneks sai treilerijuht ööseks sinna jääda ja pidi auto hommikul peale korjama. Siiani oli siis eilse multispordivõistluse ettevalmistus. Noh teate küll, nagu varustuse hankimine, asjade kokkupanek, maastikuluure kaartidelt, ilmaprognoosid, jms ettevalmistused.

Põhivõistlus algas siis eile hommikul kella 9 paiku, kui tuli esimene telefonikõne Autolink Baltic'ust, kes siis autot veavad. juht olla kohal, õige hoone juures. Kõik klapib, maja minu piltide järgi on sama, ka garaažiuks on olemas, aga kinni. Ja telefoninumber, mis uksel on, ka ei vasta. Ühesõnaga vaja uurida, mis värk on, et kas kohalik Luigi saaks tulla ja ukse lahti teha. Andsin nõu, et enne 9-t ei toimu ilmselt midagi. Ja itaallaste 9 tähendab tavaliselt ikka pool 10-t. Ühesõnaga lasin autojuhil veidi oodata, ise aga hakkasin tegelema esimese lisaülesandega, ehk siis kohalikega ühendust võtma. Kuna ükski minul olev telefoninumber ei vastanud ning pukseerimisfirma lühinumber igasuguste variantidega siit Eestist ei vastanud, helistasin oma kindlustuspakkujale, Swedbank Varakindlustusele. Toon selle nime siia ära, kuna edaspidigi lasen kõik oma autod selles firmas kindlustada. Nii palju oli neist abi. Aga sellest pärastpoole.

Igal juhul suunas kindlustus mind õige agendi juurde, kes tagasi helistas ja ütles, et Itaalia pukseerimisfirma, kus kohalik garaažiomanik töötab, on nende klient Eesti Autoklubi kaudu. Aga lubasid nendega ühendust võtta ja autoklubi pidi mulle helistama. Vahepeal oli Itaalias kell juba pool 10 läbi, aga garaaž ikka kinni. Lõpuks, kui juba tükk aega oodatud helistas mitte Autoklubi, vaid Itaalia pukseerimisfirma esindaja ja uuris, et kus kohas mu auto on. Kuna külas on ainult 1 nende firma puksiirautodega seotud garaaž, saime asukohas kokkuleppele ja lubati kohe tagasi helistada. Noh, mõne aja pärast tuligi kõne, et kõik on very well ja keegi tuleb kindlasti 10 minuti pärast ja teeb garaažiukse lahti. Finally.

Kell aga hakkas kohaliku aja järgi jõudma juba siestani, aga pooleteise tunniga ei olnud ikka autojuhilt kõnet, et sai autole ligi. Helistasin Autolink'i, kus kinnitati, et ikka ei ole kedagi kohal käinud. Mis mõttes??? Helistasin uuesti kindlustusse, kust anti otse Autoklubi number. Autoklubis oldi juhtumist teadlikud, ning lubati Itaallaste käest küsida, mis värk on. Läks jälle natuke aega, et siesta pihta hakkaks, kui helistas uuesti Itaallane. Teatas, et nende mees on juba kaua aega garaažis olnud, aga mingit autojuhti seal käinud ei olnud. No mis siis nüüd? Seletasid mulle tükk aega aadressi ja kohta. No on küll see koht, kus mu auto minust jäi. Küsisin igaks juhuks, et andku oma otse number, kuna see oli varjatud, et saaksin neile otse helistada. Teatasid, et ei anna, helistagu ma autoklubisse, kui midagi on. Küsisin veel igaks juhuks üle, et kas nende mees on praegu seal, et kui ma saadan autojuhi kohe praegu, kas ta saab siis sisse ja auto kätte. Kinnitasid et jah, saab küll.

Niisiis järgmine kõne Autolinki. Küsisin otse autojuhi numbri, kuna olin ise seal käinud ja suudan äkki paremini seletada, kuhu täpselt minna. Autojuht, kes suhtles küll vene keeles sai asjast hästi aru. Ütles, et seisab maja juures, luges mulle maja pealt aadressi. Kõik klapib. Maja taga on uks, õiges kohas, õiged sildid ka peal, aga kinni, ei ole kedagi. No ei ole võimalik.

Uus kõne siis autoklubisse. Autoklubist teatati, et neil hoopis info, et Chipollino oli küll kohal, aga sorry, läinud ära siestat pidama, vaja oodata. Eino mida veel, jälle kella 3-ni. Õnneks Autolink tuli jälle vastu.

Aga ei tulnudki kella 3-ni oodata. Vist mingi 1,5 tundi varem helistas Autolink ja teatas, et lõpuks on autojuht ja kohalik kärss kokku saanud. Even better! Auto ka täitsa olemas. Much much better! Aga ...............
Autot kätte ei anna. Nõuab autojuhilt 560 EUR-i, mida tal loomulikult kaasas ei ole. Lasen autojuhil öelda, et ei ole sellega nõus. Pole kuhugi vastavasse kohta allkirja andnud, ega lubanud midagi maksta. Luigi ütles, et autot võib garaažis hoida, kaua vaja, tulgu ainult keegi ja viigu ära. Nüüd siis tahab millegi eest 560 EUR-i. No Fucking Way. Autojuhile näidati mingit arvet, et tegemist on auto hoidmise tasuga ja enne kätte ei saa, kui makstud.

Järgmine kõne jälle autoklubisse, kuna italjaanod ju oma numbrit ei andnud. Seletan, et mille alusel nad raha nõuavad ja et ma pole nõus maksma. Autoklubi pidi uurima. Selgub ikkagi, et tegemist hoiustamistasuga ja vaja ära maksta. Annavad lõpuks ka ise itaallaste otsenumbri ja juhtumi numbri.

Olukord on pehmelt öeldes p....s. Autojuhil raha pole. Kui ise raha üle kanda, siis läheb aega päevi, enne, kui raha kohal. Teiseks tuleb see lisasumma kuskilt leida. Kui autojuht minema saata, jääb auto sinna ja järgmisel korral küsitakse kätte saamiseks juba palju rohkem raha. Nokk kinni, saba ka kinni situatsioon. Jäi üle ainult võimalus küsida Autoklubilt, kelle partneriga on tegemist, et teeks arvelduse läbi nende ja et saaks vähemalt auto kätte. Mõeldud, tehtud. Autoklubist aga öeldi, et põhimõtteliselt võimalik, aga variante on 2. Teha neile ettemaks, milleks enam aega ei ole, kuna varsti saab tööpäev läbi. Või siis rääkida läbi kindlustusega, et nemad oleks nõus arve Autoklubile maksma ja autoklubi siis saadab raha Itaaliasse. Pärast arveldame ise kindlustusseltsiga. Hea küll, proovime teist varianti varianti. Viimane võimalus.

Swedbank'i varakindlustusest (jälle reklaam) pakutakse ise kohe välja!!!, et nad korvavad selle summa mulle, aga jälle on 2 varianti. Maksan ise ära ja nemad maksavad pärast tagasi, või saadavad garantiikirja. Kuna ülekandeks aega ei ole, jääb jälle teine variant. Lubatakse tagasi helistada poole tunni pärast ja anda teada, kuidas asi tehniliselt välja näeb. Ütlen, et tehtagu nii kiiresti, kui võimalik, kuna aega enam ei ole. Järgmine kõne tuleb kindlustusest umbes 10-15 minuti pärast. Neiu teatab, et ta on saatnud garantiikirja Autoklubisse, et nad tasuvad selle 560 EUR-i. Autoklubi pidi ise saatma garantiikirja Itaalia partnerile ja mulle kindlasti kohe teada andma, mis värk on.

Ootan, aga ei tule kõnet. Umbes 40-50 minutit enne Itaalia tööpäeva lõppu ei pea närv enam vastu ja helistan ise Autoklubisse. Nemad on ka garantiikirja saatnud ja ootavad, kui arvuti tõlgib seda itaallastele loetavasse keelde. Kinnitus tulevat 5 minuti pärast. Siis helistavad mulle kindlasti nemad ja ka itaallased, et võib auto peale võtta. Paneme autojuhi aktiivsesse ooteasendisse ja teatame talle, et poole tunni pärast umbes saab auto vist lõpuks peale võtta. Lõpuks, kui alla poole tunni on Itaalia tööpäeva lõpuni, helistab autoklubi, et kinnitus on saadud ja et itaallased pidid helistama garaažimehele, et võib auto kätte anda ja mulle, et võib auto ära võtta.

Saadame autojuhi kohe garaaži autot nõudma. Seletan, kuidas ta auto käima saab. Autolink ütleb, et annab mulle teada, kui läheb kas hästi või läheb halvasti. Itaalias saab tööpäev läbi. Itaallased ise ei ole mulle midagi teatanud, siiamaani. Eesti aja järgi kell 7 õhtul helistan ise Autolinki. Küsin, kuidas on. Teatatakse, et ollakse treileri edasise marsruudi koostamisega ametis, aga auto olla käima läinud ja sai peale.

Sellega multispordivõistlus põhimõtteliselt lõppes. Jäänud on veel vaid viimane, aga kõige tähtsam lisaülesanne - Exceli Tabel. Tulemused selguvad siis järgmisel nädalal, kui auto peaks Eestisse jõudma. Ootan poodiumi kohta, aga eks paistab. Excelit ei saa kunagi alahinnata.

Veel natuke reklaami. Soovitan autode transpordiks kasutada Autolink Baltic nimelist ettevõtet. Väga normaalsed tüübid. Tulevad vastu, viskavad nalja, teevad, mida lubavad. Autojuht passis põhimõtteliselt 24 tundi ühes kohas.
Teine reklaam. Swedbank Varakindlustuse eliitkasko on see kindlustus, mida ma edaspidi kõikidel oma autodel kasutan ja ka sõpradele soovitan. Sellist asja, et pakutakse ise mingi asja korvamist, ei ole ma veel kunagi kohanud. Lisaks helistas hetk tagasi mu kindlustusagent ja küsis, kas saime kõik asjad lahendatud ja et kas temast oli abi. Muidugi oli! Nii et TEHKE SWEDBANK VARAKINDLUSTUSE ELIITKASKO!

See jama pani mind mõtlema veel sellise asja peale, et asutada selline ettevõte, mis tegeleb nende inimeste probleemidega, kes on läinud autoreisile ja selle käigus on juhtunud midagi autoga. Toimiks siis samuti nagu ADAC Saksamaal. Aastatasu eest on kõik probleemid autoreisi jooksul lahendatud. Tuleb veel veidi täiustada seda plaani, aga muidu andke teada, kes sellist teenust kasutada tahaks ja kes on valmis sellisesse ettevõttesse raha investeerima. Kirjutan äriplaani valmis ja teeme ära!

Neljapäev, 20. august 2009

Rogaini EM Ylläsel

Rogaini EMile läksime nagu ikka Makuga. Kuna Ylläs asub Helsingist piisavalt kaugel, ei olnud mõtet sinna kahekesi sõitma hakata. Seetõttu võtsime kampa ka Arvo ja Siimu ning kihutasime kolmekesi. Võistlus algas laupäeval kell 12, meie pressisime ennast Maku Focusesse neljapäeva varahommikul ja kihutasime sadamasse. Paar tundi Tallinki Stari pardal ja olimegi Helsingis. Keerasime autonina põhja ja hakkasime kihutama. Ilm oli ilus. Mida rohkem kilomeetreid põhja poole, seda ilusamaks läks ka maastik. Ma ei tea, miks, aga iga korraga, mil ma Lapimaal käin, hakkab seal mulle järjest rohkem meeldima.

Kui sõitmine hakkas juba vaikselt ära tüütama, nägime järsku maantee ääres orienteerumise tähist. Selge, päevak. Keerasime kohe autonina sinnapoole ja mõne kilomeetri pärast jõudsimegi mingi koolimaja juurde, kus olid päevaku start ja finiš. Vaatasime natuke kaarti, aga kuna suurepäraste maastikute vahel oli päevaku korraldamiseks valitud mingi kooli äärne soine kahe kõrgusjoonega maastik, siis otsustasime, et pigem võib selle nelja euro eest paar õlut osta. Kihutasime siis edasi ja ennäe imet. Ei läinudki palju mööda, kui jälle rasti teeääres. Katsetasime siis teist korda õnne. Seekord läks palju paremini. Võistluskeskus oli keset metsa. Rada ise lühike, aga selle eest ilusal Soome maastikul ja väga mõnus. Küsisime korraldaja käest, et mitu eurot vaja on. Onu aga saatis meid kohe pikalt. Surus kaardi ühte ja emiti teise kätte ja saatis metsa. Sörkisimegi siis paraja 4,6 km pikkuse raja läbi. Arvo ja Siim võitsid meie rogainitiimi mitmete minutitega, aga oli päris mõnus. Pärast tegime veel ühes suurepärases järves, sama o-kaardi peal supluse. Vesi oli üllatavat soe, arvestades seda, et olime juba päris palju põhja poole sõitnud. Veel saime natuke sõita, enne kui vaikselt hämarduma hakkas. Siis valisime endale sobiva jõeäärse telkimiskoha. Tiimi kokk, Arvo valmistas ette suurepärase pastaroa. Nautisime siis õhtust pastat ja õlut ning õige pea tuli ka magus uni.

Hommik algas taas päikesepaisteliselt. Tegin jões väikse supluse ja juba oli kokal maitsev roog auramas. Kõht täis, telgid koos, ning viimased kolm tundi võistluskeskusse oli veel sõita. Paaris kohas kohtasime ka maailma kõige loogilisemaid loomi, põhjapõtru. Minu arvates, on põhjapõdrad lisaks sellele, et nad kahtlemata jube loogilised on, ka enneolematult kavalad ja laisad. Absoluutselt ei huvita neid mingisugune rekka ega kes iganes, miks nad peaksid kõndima metsas kõrge sambla sees, kui on võimalik kõndida rahulikult mööda asfaltteed. Sama tendentsi oli märgata ka metsas, kus nad harrastasid kõndimist laudteedel. Ja otse loomulikult oli siis ju vaja ka oma väljaheited täpselt laudteele jätta.

Igal juhul varasel pealelõunal jõudsime Ylläsele kohale. Võtsime välja materjalid, sõime ja leppisime kokku õhtuse sauna Team Vaude suursuguses mökkis. Väike lõunasöök ja niisama logelemine ning tegime pisikese tiiru ka model eventi pisikesel kaardil. Lihtsalt, et natuke vaadata, kuidas metsa all on. Oli päris tore. Ilus maastik, palju mustikaid ja puust põder, kellel oli vänt p....s, millest sai kerida sisse 43 meetrise tuletõrjevooliku, mis sümboliseeris mingisugust sama pikka põdra soolestikku vms. Õhtul külastasime rõvedat homoajalehte lugevat mökkieestlaste seltskonda Team Vaudest ja tegime väikese grilli ka Minni külalislahkes häärberis.

Järgmisel hommikul sai kaardid kätte juba kella 9 ajal, mis tähendas, et planeerimiseks oli harjumatult palju aega - 3 tundi. Esimesed pilgud kaardile ei loonud mingit loogilist pilti. Aga kuna ida ja kagukülg pidid võistlusinfo kohaselt olema märjad, jätsime kagunurga välja ja idaserva viimaseks. Seekord planeerisime esineda kindlasti paremini, kui eelmisel aastal Eestis MM-il. Ise lootsin vaikselt kohta esikümne piirimail. Ja rääkisin Makule kogu tee, et olgu mis on, kogu aeg liigume-liigume-liigume. Kuna kaardi järgi oli selge, et kõiki punkte ei võta keegi, tegime enda arvates normaalse plaani. Tagantjärele analüüsides arvan, et plaan oli täitsa OK. Kui oleksime selle täies mahus ellu viinud, mis meie normaalse tempo juures oleks ilmselt olnud ka võimalik, oleksime kogunud 308 punkti ja platseerunud sellega 5-ndale kohale. Aga need on muidugi oleksid. Tegelikult meil väga hullusti ei läinudki. Ainult tempo oli suures osas liiga aeglane.

Igal juhul tegime plaanid valmis, tankisime ennast kurguauguni pastat täis ja veeresime kella 12ks stardialasse. Kohalik jahilaskja pani püssi palgele ja täpselt kell 12 tuiskasime rajale. Esimesed punktid 79-81-32-84-77 lasime rahulikku sörki. Kohe alguses sai selgeks, et kaart oli kõike muud kui teada tuntud hea Soome tasemega. Eelinfo kohaselt pidi kaart olema 50000-se kaardi suurendus mõõtkavas 1:40000, aga pigem oli tegemist hoopis halva 20000-se kaardi vähendusega. Isegi teed olid täiesti üle käimata. Tundus, et mingi kohaliku matkakaardi pealt oli kaardimeister peale tõmmanud ka saanirajad ja oligi kogu lugu. Aga vahet pole, kõigil oli sama kaart. Tavaliselt mulle sellised jamad kaardid istuvad, eriti Lätis. Kuna olime ennast stardis täiesti täis õginud, jätsime esimese tunni söögikorra vahele. Järgmistel tundidel üritasime ikka kogu aeg kohustuslikest söögiaegadest kinni pidada. Arvan, et see oli ka väga õige.

33-ndasse punkti minnes kaotasimegi ühe sellise kunagi teerada olnud asja silmist. Aga hullu eriti polnud ja suunaga jõudisme ikkagi õigesse kohta välja. 54 punkt oli vingete kämpingukohtadega ääristatud järve ääres. Sealt edasi 70-41-92-89-62-94 läks meil juba tempo käest ära. Mida punkt edasi, seda aeglasemalt liikuma hakkasime. Lisaks 66-nda punktiga tegime võistluse ainsa korraliku pooletunnise vea. Ei saanud maastikku ja kaarti kuidagi klappima. Liikusime küll alguses õige suunaga, aga mäkke minnes loomulikult samme ka ei lugenud ja hakkasime punkti sõna otseses mõttes otsima tunduvalt varem, kui vaja oleks olnud. Sama punktiga olid kuuldavasti hädas ka mitmed teised samast suunast lähenenud võistkonnad.

87-45-76 liikusime kindlalt, aga endiselt aeglaselt. 76-ndas punktis olime õhtul kella 8 ajal. Nüüd pidime selga panema ka kilejoped, kuna 20-st 21-ni sadas korralikku vihma. 74-52-47 liikusime ka kindlaid variante mööda. 60-ndasse liikusime otse, suuna järgi. Vahetult enne punkti kohtasime hilisemaid hõbemedalivõitjaid Silverit ja Raini, kellega koos tegime ka kaheminutilise vea. 85-ndas punktis läks hämaraks, ning poole tee peal 51 punkti panime lambid pähe. Pimedas 51-83-75-91 tegime taas väga kindlaid valikuid. Arvan, et see osa läks meil hästi, kui taas välja arvata väga madal kiirus. Peale 91 punkti tegime mingis teeäärses kämpingukohas väikese peatuse, kus panime selga soojema särgi ning kindad. Edasi kulges teekond 63 punkti poole minu arvates eriti aeglaselt. Peale 63 punkti läks ka väljas valgeks. 53-82 jalutasime. Enne 40 punkti otsustasime, et 97-64-43-65 jäävad vahele. 40 punkti minnes hakkas tempo tõusma. Saime normaalselt hoo üles ja kuni lõpuni jooksime päris palju.

93 punktis tegime taas plaani ümber. Selle asemel et minna 61-88-80-99 võtsime hoopis 71-46-95-73-42-30-21-96-F. Tegin umbkaudse ajaplaani 93-st kuni lõpuni. Tundus, et sobib täpselt. Viimasesse mäepunkti (96) minnes pidi eelmisest punktist (21) umbes tunni jagu aega jääma. Graafik osutus enam-vähem täpseks. Vahepeal jäime küll umbes 15 minutit maha, aga siis võtsime jälle järele, nii et 21 punkti jõudes oli aega 55 minutit. Mägi osutus aga kardetust kergemaks ja lõppu jõudsime 18 minutit enne 24 tunni täitumist.

Kogusime 252 punkti ja läbisime 115 kilomeetrit, mis tagas EM-i 328 kirja pandud tiimi hulgas 26-nda koha. Ei midagi eriliselt rõõmustama panevat, samas ka ei midagi eriti hullu. Selline keskmine tulemus.

Tulemused.
Vaheajad.
Meie tulemused ja kaart.

Peale võistlust tegime kiire pesu kohaliku külma dušši all. Kuna Jägermeistrit ei olnud, mis sellise külma tuulega oleks olnud üle kõige, jõime väikse õlle. Seejärel õgisime põhjapõdralihast kõhud punni ja läksime Minni juurde sauna. Oi saun oli mõnus. Minni juures selgus, et Liisu ja Siku olid tulnud Euroopa Meistriteks. Palju Õnne! Kella kuuest kobisime telki magama ja väikese pausiga umbes kella kümnest, magasime rahulikult hommikuni välja.

Hommikul oli olemine juba päris hea, aga väljas oli endiselt külm põhjamaa tuul. Niisiis sõitsime autoga sealt lageda välja pealt metsa alla varju ja tegime hommikusöögi seal. Siis auto nina lõuna poole ja rallima, et järgmiseks lõunaks Helsingisse laevale jõuda. Pellos tegime kiire põike üle jõe Rootsi poolele. See oli minule eriti tähtis hetk, kuna millegi pärast ei ole ma kunagi oma senise elu jooksul Rootsi sattunud. Imelik, aga nii see on. Niisiis panime jala Rootsi pinnal maha, viskasime oma hommikuse prügi prügikasti ja sõitsime Soome tagasi. Õhtul enne pimedat hakkasime jälle ööbimiskohta otsima, aga kuna lõunapool on nendega kitsam, leidsime koha, kui väljas oli juba pime. Aga sellest ei olnud midagi, tundus, et oli lahe koht. Hommikul võisime selles ka veenduda. Leivo auks oli koha nimi Leivonmäki. Koht oli suurepärase järve ääres, mämminetsa ja liivarannaga. Super!

Kerge söök, kerge suplus ja lõunaks Helsingisse. Teel kuulasime veel Soome Rock raadiot, kus saime nii mõnegi eluks vajaliku killu kõrva taha panna. Näiteks: "Jennilla on ihan hyvät tissit!". Teine hea kild kõlas umbes nii, et kas teate, mis on vahet Britney Spears'i videol ja pornofilmil? Pornofilmis on parem muusika! Soome keeles kõlas see muidugi kordades paremini :o) Tagasi Tallinna saime katseteda Tallinki Superstari. Ma ütleks, et see on küll üks äraütlemata lahe laev. Igal juhul seni parim, millega olen seda vahet sõitnud.

Esmaspäev, 10. august 2009

Väljasõit Klooga randa

Eelmisel nädalal, peale LAR-i hakkas asi vägisi jälle paduspordiks kujunema. Teisipäeval tegime 13,5 km jooksu, kolmapäeval 17 km. Neljapäeval oli niisiis viimane aeg aeg maha võtta. Kuna Andreas rääkis juba pikemat aega matkamisest, siis otsustasimegi Kristeli ja Andreasega teha väikese väljasõidu seljakottide ja telgiga. Kuna rongiliiklus on sel puhul alati kõige mugavam, jäid sõelale Kõrvemaa ja Klooga. Kõrvemaa kaart on mul aga ikka Kristjani käes, niisiis tundus Klooga kant kõige mõistlikum. Pealegi olid ilmad ilusad, ja matka sai sujuvalt ühendada ka rannamõnudega. Eriti pikka käimist planeerida ei saanud, kuna Andreas oma kuue eluaastaga ei ole veel hardcore matkamees. Niisiis väljusime Klooga aedlinna peatuses ja liikusime sealt jalutades Klooga randa.

Action hakkas juba rongis peale, kui paar toredat Paldiski kutti otsustasid tülli minna ja äärepealt oleks löömiseks läinud. Õnneks paar eesti keelt kõnelevat tüüpi ütlesid 2 karmimat sõna ja kõigil jäid silmaalused ikkagi siniseks löömata. Klooga aedlinnas maha minnes hakkasime vaikselt jalutama. Juba mõnede sammude pärast jõudsime mälestusmärkideni. Genotsiidi ohvritele oli üles pandud lausa 3 mälestusmärki väikeste vahemaade järel. Veel veidi jalutamist ja varsti olimegi mere ääres väljas. Kristel leidis veel hea metsmaasikakoha, nii et hommikuste pannkookide tarbeks oli ka moosimaterjal olemas. Mõninga valimise järel leidsime telgi jaoks ka mõnusa laagriplatsi. Panime Andreasega telgi üles ja hakkasime suppi tegema. Õhtusöök oli väga maitsev, nagu ikka looduses. Pärast vaibus ka tuul täielikult, nii et vedelesime mere ääres, vaatasime päikeseloojangut ja sain ka Orienteeruja ajakirja läbi loetud.

Hommik algas mõnusalt. Kell 9 sain silmad lahti. Jalutasin 10-15 meetri kaugusele randa ja tegin väikse hommikuse supluse. Eesti merevesi on praegu mõnusalt soe. Peale suplust sai valmistatud hummik pannkooke ja neid siis värske metsmaasikamoosiga nauditud. Even better. Jalutasime Kloogaranna rongipeatusele lähemale. Tegime veel väikese päevitamise ja ujumispausi ja lõunase rongiga linna tagasi. Päris mõnus.

Esmaspäev, 3. august 2009

Latvia Adventure Raid 2009

Üle pika aja sai jälle Lätis 36h võistlusel käidud. Algus oli raske, kuna seekord pidi 3-liikmelisele segavõistkonnale lisaks kaasa võtma ka "assistendi", kes siis vahepeal pidi liigutama võistkonna asju ja lahendama ka mingeid ülesandeid. Võistkonnas olime seekord Marge, Sven ja mina, aga raskeks tegi alguse see, et assistenti ei olnud sugugi lihtne leida. Eriti kuna assistent pidi oskama kaarti lugeda ning parem ka, kui omaks mõningat ettekujutust multispordist. Orienteerujatel oli sel nädalavahetusel eestikate sprint ja öine, niisiis sealt seltskonnast oli kedagi võimatu saada. Kuna suvi on ka puhkuste aeg, siis kelle käest iganes me ka ei küsinud, olid kõigil plaanid juba tehtud. Õnneks tuli Margel viimasel hetkel pähe helistada Priidule, kes ka lahkesti kohe nõus tulema oli. Samuti ei lubanud selleks nädalavahetuseks Eestis erilist surfituult, nii et Priit ei pidanud ka väga pisarsilmil surfilauast lahkuma. Igal juhul oli meie assistent täiesti tasemel. Kõik asjad said õigel ajal valmis, lisaks alati käepärast söögid-joogid või muu, millest iganes oskasime puudust tunda, isegi hapukurgid. Nii et suur tänu Priidule selle eest!

Seekordne võistlus oli Daugavpils'is, Läti ühes kaugeimas linnas, kui siitpoolt läheneda. Leedu piirist kõigest 25 ja Valgevene piirist 33 kilomeetri kaugusel. Daugavpils osutus väga omapäraseks linnaks. Tegu on Läti suuruselt teise linnaga ja ma ütleks, et kõige rohkem ta mulle meie suuruselt teist linna, Tartut, meenutaski. Selline omamoodi linn. Kodulehe andmetel elab linnas 117 000 elanikku, kusjuures neist venelasi on 59% ja lätlasi vaid 14%. Kohapeal sellest igal juhul aru ei saanud. Linnas on ka suur ülikool, kus õpib 3300 üliõpilast. Kesklinn nägi välja suurepärane. Eriti keskne Riia tänav. Sinna sattudes oli tunne, nagu oleksin sattunud mõnda lääne linna. Väga kaunis tänav, palju tänavakohvikuid, ilus ümbrus, jne. Samas suhteliselt kesklinna lähedal oli hunnikute viisi kruusateid. Kui Eesti majanduse mure on see, et raudteeveod on kokku kuivanud, siis Daugavpilsis toimuva põhjal lätlased selle üle küll kurta ei saa. Daugavpils on ühendatud paljude suurlinnadega (Moskva, Varssavi, jne), raudtee ümber käib kogu aeg elu. Vahet ei olnud, kas sattusime raudtee lähedusse öösel kell 4, või päeval kell 12, kogu aeg käisid rongid edasi-tagasi, ja cief karjus läbi kõlarite töökäsklusi.

Võistlusest siis ka. Ütleme nii, et kui Urmo teeks siin XDreamil midagi sarnast, siis tal kas võetakse elusalt peast munad maha, või siis mitte elusast peast. Kui selline võistlus oleks kusagil mujal riigis, siis seal tõenäoliselt ei osaleks järgmisel korral enam kedagi. Aga kuna see võistlus oli Lätis, siis oli kõik täiesti viimase peal. Absoluutselt kordagi ei hakanud 36 tunni jooksul igav. On jälle tükk aega mida meenutada. Meie tulemuse poole pealt läks asi seekord muidugi natuke halvasti. Sellise rogaini tüüpi võistluse puhul käib planeerimine veidi teistmoodi, eriti Lätis, niisiis panime paari asjaga veidi puusse. Lätlased muidugi kardavad mistahes multispordivõistluse korraldamisel eestlaste võitu, nagu tavaks on saanud. Ja nagu viimastel võistlustel kombeks, tehti ka seekord eestlastele ära. Et asi ikka kindel oleks, siis ei olnud seekord midagi "Exceli tabeli" hooleks jäetud ja lätlasi soosivad lisaülesanded hakkasid kohe alguses peale. Kõige "toredam" oli ülesanne, kus tuli lätikeelseid sõnu mööda linna "ristsõnadesse" otsida ja saadud tähtedest kokku panna lätikeelne lause, kusjuures tähed olid vales järjekorras :o).

Aga oli kuidas oli, "võistlus" mulle väga meeldis. Nüüd siis kõigest natuke lähemalt.

Esimeseks etapiks oli proloog ja 40-50 km ratast. Kui kell sai täpselt 00:00, pandi põlema militaarmuuseumi tuled ja võistkonnad tormasid tankide, soomukite jms vahele, et otsida sealt 10 kaardifragmenti, mille abil tuli punktid kanda väljas olevale 1:100 000 kaardile. Loomulikult olid kaardifragmendid mingite teistsuguste kaartide küljest võetud ja asetatud peamiselt soomukite alla ja muudesse kitsamatesse kohtadesse. Esialgu läks päris tükk aega, enne kui üldse mingi kaardijupi leidsin. Siis aga hakkas kuidagi paremini minema ja mingi 36-37 minutiga olimegi oma punktid kaardile kandnud. Nüüd jäi üle vaid loota, et punktid ka õigesti kaardile said ja koos legendiga enam-vähem leitavad on. Loomulikult olid punktid topitud ka sellistesse kohtadesse, et neid ka objektil olles võimalikult raske leida oleks. Näiteks palgivirna taha, puu otsa jne. Valisime omale mingi loogilise ringi ja hakkasime liikuma. Esimesse punkti minnes olid teed natuke kahtlaselt kaardil kajastatud ja otsisime mingite paarisajameetriste palgivirnade ümbrusest punkti veidi valest kohast. Siis aga saime veast aru ja liikusime õigesse kohta. Leidsime ka palgivirna tagant punkti, aga tänu meile nägid seda ka ühed lätlased, nii et suur tänu meile nende aitamise eest. Teise punktiga aga oli olukord juba hoopis teine. Kaevasime punkti ümbruses põhimõtteliselt kogu ümbruskonna üles, aga punkti ei olnud. Olles seal juba üle tunni mütanud, otsustasime käega lüüa ja minna teisi punkte otsima. Just nimelt otsima, sest Läti multispordis otsitakse punkte, mitte ei läbita, nagu orienteerumisrajal. Edasi läks natuke kergemalt, kuigi Daugava jõe kohal raudteesilla konstruktsioonil ja kuivanud okstega kuuemeetrisel puul turnides oleks suhteliselt lihtne olnud kael murda või surnuks kukkuda. Vähemalt olid mõned punktid nüüd normaalselt leitavad. Aga päris lõpuni see nii ei jäänud. Olime kätte saanud 6 punkti ja plaanisime veel viimast 7ndat, aga otse loomulikult oli see jälle selline tore loteriipunkt. Mis siis tähendas, et seda me üles ei leidnudki. Lisaks sellele pidime ratastega mööda raudteed kolistama, nii et hambad tahtsid suust ära kukkuda ja ületasime tänu sellele ka esimese etapi aja, mistõttu saime veel lisaks ka punkti trahvi. Ei tea, kas peaks hakkama harjutama rattaga raudteerööbast pidi sõitmist?

Teiseks etapiks oli rulluisutamine. Selline tore ja meile alati sobiv ala. Priit oli vahepeal sudoku lahendamise eest meile kaardi lunastanud ja sinna punkti peale kandnud. Orienteerumise poole pealt midagi keerulist ei olnud. Tuli lihtsalt sõita Svente külast umbes 12 km kaugusel asuvasse Kalkuni külla (Päris lahe nimi). Kruisisime rahulikult mööda maanteed kohale. Vahepeal muidugi avanes taas võimalus surma saada, kui kohalik rullnokk oma BMW-ga meile vastassuunavööndist vastu lendas ja signaali unnates siiski meetri kauguselt möödus. Mis tore algus võistlusele. :o)

Vahetusalast pidime taas jätkama ratastel. Kõigepealt aga ootasime minutikese Priitu, kes pidi üksi rattad bussi katusele saama. Aga enne kui saime ratta selga istuda, pidime veel läbima mingi ronimisülesande, kus mööda kohalikke tööstuskonstruktsioone tuli veidi turnida. Natuke arusaamatu värk, sest Daugava raudteesilla läbisime ilma julgestuseta. Nüüd aga, kui kukkumise korral oleksime hea õnne puhul murdnud ainult kaela, pidime liikuma köies. No vahet pole, passisime mingite uimerdiste sabas paarkümmend minutit järjekorras ja saimegi üleval käidud ja uuesti ratta selga. Rattaetapp oli iseenesest selline lihtne vaheetapp, kus tuli lihtsalt sõita järgmise orienteerumisetapi algusse, mis asus ühe mäesuusakeskuse juures. Omapärase diskomuusika saatel, mis suusakeskuse kõlaritest üürgas, pidime enne rajale minekut vee veidi atraktsioone läbima.

Priit oli juba alustanud pusle kokkupanemist. Orienteerumiskaart oli lõigatud pisikesteks juppideks, mis tuli teibiga kokku kleepida ja meie pidime siis sinna punktid peale kandma ja sellega matsa tormama. Väheke peenemat näputööd ja suurepärane kaart oligi valmis. Nüüd pidime veel torni ronima ja mina sain ka köie otsas laskuda, taas peale natukest järjekorras seismist. Poole laskumise peal oligi siis näidiskaart, mille abil sain ka punktid puslekaardile panna. Rada oli iseenesest ok, aga kaart oli 24 aastat vana. Iseenesest ei olnud hullu midagi. Ainult et kohati oli metsa asemes raiesmik ja raiesmiku asemel mets. Aga kõik oli hästi arusaadav. See etapp oleks teoreetiliselt pidanud mulle ülihästi sobima, aga ma ei tea, mis juhtus, iga punktiga oli mingi jama. Kui tavaliselt kipun ma orienteerumisel vigu tegema punktist väljumisel, siis nüüd tulid vead punkti sisenemisel. Täiesti arusaamatu, absoluutselt iga punktiga oli väike jama. Kogu aeg olin paigas ja enne punkti suutsin ikka kuidagi veidi ära kalduda. Lisaks hakkas etapi lõpuosas pigistama ka aeg. Nii et viimase punkti võtsimegi minuti peale ajalimiiti, lisaks saime veel hilinemise eest punkti trahvi.

See aga ei olnud veel midagi, järgnevad etapid olid veel hullemad. Nüüd algas pikem 12 km pikkune aerutamisetapp. Kuna ajahädas olime endiselt, siis arvasime, et kõige tagumisse punkti me ilmselt minema ei hakka. Istusime oma suurepärasesse kahekohalisse sit-on-top kajakki kolmekesi ja hakkasime aerutama. Tuul tahtis meid küll pidevalt kursilt kõrvale vedada, aga Sven oli siiski tugevam ja jõudsime punktipiirkonda. Seal aga oli juba hunnik võistkondi ees otsimas. Punkti legendiks oli pandud coast, aga punkti ennast ei paistnud kusagilt. Läksime siis ka paadist maha ja kammisime kallast. Tehes paar väikest rinnuni suplust mätaste vahel kloaagis, meil punkti siiski leida ei õnnestunud. Kammisime tükk aega, aga leidsime ainult ühe punavalge lindi. Ja juba jälle olime täielikus ajahädas. Lõpuks me punkti ei leidnudki ja suundusime teise punkti. Kuna aga aeg oli jälle kohe otsas, siis jõudsime ka järgmisse punkti ja lõppu hilinemisega. Niisiis täiesti mõttetu etapp.

Eelmisest etapist tulenevalt oli meil juba kiire ka järgmise etapi lõppu. See oli taas kord selline ühe punktiga vaheetapp. Olles kilomeetri ära sõitnud vaatasime, et punkti taas võtta ei jõua ja läksime kohe etapi lõppu. Täielikud tühikargajad. Etapi lõpus tegi Priit meile väikese hommikukohvi ja nautisime seda täiel rinnal koos võileibade, vahvlite ja muu hea-paremaga, enne, kui hakkasime järgnevale, "Võit Lätti" etapile suunduma.

Nüüd oli siis käes see nö. ristsõnaetapp, kus tuli leida lätikeelsed sõnad mööda Daugavpilsi ringi sõites, millest lõpuks pidi kokku tulema järgmise vahetusala asukoht, mis koosnes kolmest lätikeelsest sõnast. Esimesed kaks sõna olid asukoht ja viimane kirjeldus. Lisaks oli teada, et see koht on 500 meetrine. Kuna Läti keelt me keegi ei osanud ja seetõttu oli kolmest tähtede grupist suvaliste lätikeelsete sõnade kokkupanemine enam kui kahtlane, üritasime lätlasi muul moel üle kavaldada. Lisatõuke selleks andis muidugi ka fakt, et Läti tiimid lahendasid antud ülesande juba parklas, nagu ristsõna. Niisiis võttis Sven kaardi ja üritas sealt leida selliste tähtede arvuga kohanime. Ja ennäe imet, ainuke, mis sobis oli kohalik lennuväli. See sobis väga hästi ka selle vihjega, et tegu peaks olema 500 meetrise "asjaga". Suundusimegi kohe sinna. Lennuväljal aga punkti ei olnud. Vestlesin natuke kohaliku onuga, kes meid siiski lennuväljale ei lasnud. Ajas aga niisama head juttu ja küsis, et mis me siin teeme. Ta ise oli ka suuremat sorti sportlane. Ükskord olla sõitnud 5 kilomeetrit suvilasse, siis päev otsa puhanud ja õhtul koju tagasi kimanud. Aga ega ta hästi aru ei saanud küll, mis sporti me siin teeme. Siis vaatasime veel tükk aega kuidas taevast sadas hunnikute viisi langevarjureid ja neid vedanud lennuk Daugava kohal pikeeris. Üritasime ristsõna lahendamist veel paarile kohalikule üle anda, aga see osutus siiski piisavalt keeruliseks ristsõnaks, mistõttu olime ikka enam-vähem sama kaugel. Lõpuks otsustasime minna ja kruiisida Daugavpilsi järvede ääras ja leida mingit vihjet, kuna järgmine etapp pidi sisaldama ka ujumist. Rallisime oma mudaste riiete ja higihaisuga läbi mõnda lääne linna meenutava peatänava. Lõpuks hakkasime kohtama ka "b-raja" võistlejaid. Väikese arupärimise järel otsustasime ühele neist järgneda ja ennäe imet, jõudsimegi vahetusalasse. Jama oli muidugi see, et täpselt 2 minutit liiga hilja, mis tähendas, et pidime ka selle paljude punktidega orienteerumisetapi vahele jätma. Hea oli aga see, et saime tund aega vedeleda ja mustikaid süüa, enne kui järgmine rattaetapp algas. Ning lisaks olime sellega ka pääsenud edasisest ajahädast.

Tagantjärele tarkusena oleksime juba ammu pidanud mõne punkti lihtsalt vahele jätma ja sellega oleksime ajahädast ka eelnevatel etappidel pääsenud, aga see selleks. Kui järgmine etapp avati, suundusime taaskord lühikesele 1 vahepunktiga etapile. Siin midagi keerulist ei olnud. Võtsime punkti ära ja ronisime üle paarimeetrise aia koos ratastega mahajäätud militaaralale, kus pidi algama järgmine jooksuetapp. Priit aga oli veel mööda territooriumi ringi rallimas, et meile punktide asukohad kaardile leida. Niisiis alustuseks lihtsalt natuke ootasime, kuni kõik punktid olid leitud.

See etapp oli päris vinge. Kõigepealt andis Priit meile mingi imeliku nurgelise asjaga paberilehe. Selgus, et tegemist on aerofotoga. Mingisugune mahajäetud ja segipekstud hoonetega päris suur ala seisis tühjana. Sinna saaks põhimõtteliselt ehitada terve ülikoolilinnaku. Ronisime aerofoto järgi üle aedade, läbi hoonete, keldrites, kaevikutes, jms. Piirkonda oli paigutatud 7 punkti, mille pidime üles leidma. Ei läinudki kaua aega, kui saime kõik punktid ilusti kätte. Kui etapi lõpetasime, siis tulid lipuväljakule veel mingid pulmalised. Ei tea, mis asja nad sealt mahajäätud alalt otsisid. Äkki oli tegemist mingi sõjaväelasega, kes tahtis oma pulmas ka ikka korra riviplatsil valvel seista.

Igal juhul meil oli järgnevaks lühike kolme linnavahel paikneva punktiga kiire rattaetapp, mis lõppes võistluskeskuses. Midagi keerulist ei olnud. Linnas asfalteedel sai kiiresti sõita. Üks lätlaste Speed raja võistkond, kes meist paaril korral mööda kihutas, iga kord kommenteeris midagi kõva lätikeelse mölaga ja vaatas naerdes meile otsa. Tekkis juba tahtmine tüübile mingi kaigas kodaratesse lüüa, et see jama ära lõppeks. Üldiselt on multisportlased sõbralik rahvas, aga eks igal pool on ikka mõni jobu ka seas. Igal juhul saime sellel etapil parima aja.

Järgnes samuti rattaetapp, mis viis järgmise, ujumise- / trekkinguetapi algusse. Tegime kiire peatuse ja jätkasime, et jõuda ilusti valges ujuma. Läbida tuli ka kaks punkti. Esimene asus mingi puu otsas, kus ootasime ka veidi järjekorras. Teise punktiga läks natuke rohkem aega. 100 000 kaardil ei olnud asukohta eriti täpselt võimalik tuvastada, mistõttu otsisime päris tükk aega. Natukese aja pärast jõudsid ka Minn, Randy ja Pilvi ning otsisime koos nendega vee veidi aega. Olles Erki käest telefonitsi täpsustanud ka legendi ingliskeelset tõlget, õnnestus peale väikest otsimist punkt siiski üles leida. Sealt edasi vahetusalasse oli juba puhas sõitmise vaev.

Järgmine etapp oli võistluse üks lahedamaid. ööpäev hakkas ka juba vaikselt täis saama ja olime juba enam vähem soojaks saanud. Sealt alates hakkas meil ka juba enam-vähem normaalselt minema. Vähemalt meile endale tundus nii. Etapp algas 200 meetrise ujumisega üle Daugava jõe. Panime vestid selga ja asusime teele. Vesi oli üllatavalt soe ja ujuda ka päris normaalne, ainult vool oli nii tugev, et tahtis vägisi Riia poole minema viia. Saime siiski kõik ilusti üle, panime riided selga, vestid metsa puu alla ja läksime jalgsietapile. Selle etapi punktidega tehti palju viga, aga meil läks täiesti talutavalt. Kuuest punktist neli saime kätte veel valges, siis tuli lambid appi võtta. Ühe järve ääres käis kõvemat sorti punktiotsimine, aga kuna olin näidiskaardilt omale olukorra meelde jätnud, otsisime meie punkti natuke loogilisema koha pealt. Natukese aja pärast kellegi WC kõrvalt saimegi punkti kätte. Ka tagasi tulles tuli üle jõe ujuda, et ratasteni jõuda. Pimedas oli muidugi see ujumine veel lahedam. Jalutasime veidi ülesvoolu, et siis enam-vähem õige koha peale välja jõuda. Vesi auras, nii et ka pealambiga oli suhteliselt võimatu aru saada, kui kaua veel vaja ujuda on. Lisaks paistsid teisel kaldal oleva auto tuled niimoodi silma, et ka see segas omajagu. Samuti oli vool jões muutunud. Ühel hetkel tundsin siiski mingite taimede puudutust vastu jalgu. Olin enam-vähem normaalse koha peal üle jõudnud. Priit oli meile selleks ajaks ka kohe sooja vee valmistanud nii et saime riider kuivade vastu vahetada ja kohe ka kuume kohvi peale juua. Panin esimest korda selga pikkade varrukatega riideesemed. Hiljem selgus, et see etapp meil tulemuste arvestuses kirja ei läinud, kuna väidetavalt oli etapi alguspunkt võtmata. Raske uskuda, kuna punkt asus kohe jõe ääras, aga las ta jääb, ega see suurt muutnud ei oleks, ühe koha võrra oleks tulemus paranenud.

Soojendasime ennast veel natuke kohaliku lõkke ääres ja suundusime järgmisele rattaetapile. Seekord oli siis ette nähtud tulip. Valisime rahuliku tempo. Marge kontrollis odomeetrit ja mina karjusin talle distantse. Ühtede kraavide ja purrete juures panime ka veidike mööda, ja seiklesime veidi ühe külamehe hoovis. Saime siiski peagi õigele teele tagasi ja lõpuks olid isegi lubatud 2 punkti ilusti olemas. Tulip lõppes raudteeäärses kohas, kus pidi väidetavalt 100 meetri raadiuses olema äratuntav koht, mille järgi tuli liikuda vahetusalasse, mis asus taas võistluskeskuses. Ei hakanud seda kohta otsima, vaid võtsime mingile Läti Speedi tiimile tuulde, kes viis meid linnavahele. Sealt edasi kuni vahetusalla olid juba tuttavad kohad.

Järgmiseks oli teine rulluisuetapp. Priit oli vahepeal kuskilt haisvast mahajäetud kombinaadist meile etapi kaardi organiseerinud. Linnavahelt pidime võtma kaks punkti ja siis suunduma mööda mingit väikeste üllatustega jalgrattateed äärelinna. Lambid ei tahtnud küll eriti hästi näidata, aga jäime siiski kõik püsti ja jõudsime vahetusalla, kus Priit meile jälle rattad andis.

Tegemist oli jälle sellise 1 punktiga vaheetapiga, mis viis aerutamisetapi algusesse. Vahepealne punkt oli paigutatud raudtee ääres asuva elektriposti alla. Raudteel käis hommikul kella viie ajal loomulikult kõva töö. Rongid sebisid edasi-tagasi ja füürer karjus läbi hiigelkõlarite arusaamatuid käsklusi, nii et pool linna kajas. Võtsime punkti ja läksime vahetusalla. Priit ei olnud veel jõudnud, kuna oli parasjagu välja kaevamas Medisofti assistenti, kes järgides GPS-i soovitusi oli kuskil metsasihil kinni jäänud. Aga mõne minutiga olid nad mõlemad siiski õnnelikult kohal.

Surusime oma päästevestid selga ja aerutamine võis alata. Sain seekord ise tüürimehe kohta proovida. Kohaliku kalamehe venekeelse sõimu saatel suundusime esimese punkti poole. Õnneks vana kellelegi siiski järgi ujuma ei hakanud ja punktid saime kätte suhteliselt lihtsalt ja kiirelt. Igas punktis ninaga kaldasse sõites kaldus vesi muidugi mulle tagumiku alla, aga muidu oli aerutamine üllatavalt tore. Isegi nii tore, et näitasime päris head kiirust ja lõpetasime etapi teise ajaga, paariminutilise vahega Mountain Loghome / ISC järel.

Järgmiseks, eelviimaseks etapiks oli pikk, 50 kilomeetrine rattaetapp. Ka sellel etapil, nagu ka teistel 2. ööpäeva etappidel näitasime päris head kiirust. Ka punktid tulid hästi vastu. Ühe etapi läbisime ka läbi metsa lõigates, et jalad väga ära ei kuivaks. Nagu viimastel Läti võistlustel tavaks, tekkis meile kusagilt poole raja pealt jälle üks kohalik koer kaasa. Ristisime ta loomulikult jälle Poobek'uks. Ma ei tea, mis kiindumus tal meie vastu tekkis, aga maha enam jääda ei tahtnud. Osad tiimid tulid küll vastu ja silitasid teda, aga Poobek oli ikka meie sabas. Äärepealt oleks üks läti memm ta alla ajanud, aga ei saanud ikka pihta. Kiirematel lõikudel kippus Poobek maha jääma, aga kui hoog oli madalam jõudis ta jälle järgi. Punktis oli tüüp nii väsinud, et viskas külili ja ainult hingeldas, aga kui liikuma hakkasime, oli ikkagi kohe sabas. Eelviimases rattapunktis oli ronimisülesanne ja varustuse kontroll. Kohtunik ütles, et järjekorra pikkus on 25 minutit. Tegime varustuse kontrolli ära. Peale viieminutilist ootamist ja veendumist, et memmed vist eriti kiiresti ennast üles ei vinna, otsustasime sellest punktist siiski loobuda ja liikuda edasi vahetusalla, et võtta pigem rohkem punkte viimasel orienteerumisetapil. Ilmselt õige otsus.

Viimasele etapile suundusime võistluskeskusest poolteist tundi enne kontrollaja, 36 tunni, lõppu. Arvestasime, st selle ajaga peaks jõudma võtta 4 punkti kuuest. Punktid olid ülilihtsad ja midagi eriti mõelda vaja ei olnud. Liikusime mööda sihte. Vähemalt kõik punktid olid ilusti augu põhjadesse peidetud :o). Ajalimiit lähenes aga siiski hirmuäratava kiirusega ning otsustasime hakata ennast kiiremini liigutama. Lõpuspurt oli meil võimas ja lõpetasimegi võistluse 3 minutit enne kontrollaja lõppu.

Tulemused.
Priidu tehtud pildid.