Pühapäev, 31. jaanuar 2010

Kõrvemaal

Sven pakkus nädalavahetuseks välja mõtte, et võiks Kõrvemaale suusatama minna. Kuna Nõmme suusarada nägi neljapäeval välja täpselt nii nagu ta nägi, siis sobis see variant loomulikult imehästi.

Laupäeva hommikul telefonitsi Margega vesteldes selgus, et Kõrvemaal on Harju MV suusatamises. Sven ei olnud seda infot küll veebist leidnud, aga otsustasime, et sõidame sealt nagunii mööda, kui Kõrvemaal suusatada ei saa, siis sõidame edasi ja läheme hoopis Valgehobusemäele või Aegviitu. Kõrvemaale jõudes selgus, et ongi Harju MV, aga rahvast ei olnudki eriti palju ja otsustasime ikkagi sinna jääda. Rajale minnes kohtasime Sirlit, kes oli Harju MV-l võistelnud, aga oma kohta ega aega ta ei teadnud. Tegi kolmekilomeetrise ringi ja sõitis koju ära. Pärast Sveniga rajal arutasime, et kas ikka on õige öelda, et käisin suusatamas, kui autoga sõita kaks ja pool tundi ning suuska kümme minutit. Kuna aga autoga sõitmine oli lume tõttu ka paras suusatamine, siis läks äkki ikka arvesse :o).

Igal juhul hoiatas Sirli meid, et rada on pehmevõitu. Ja eks ta nii muidugi oli ka. Eriti 24 km ringi Aegviidu viiekilomiitrine lõik. Sven harjus oma tuttuute Salomoni profisuuskadega ja oli esialgu jännis tempo leidmisega, aga laskumistel selgus, et libisemine on tal päris hea. panime 24-se ringi pealt vist kusagilt veidi valesti, kuna distants tuli kokku peaaegu 25 kilomeetrit. Ringi lõppedes hõikas mikrofoniga mees, et Sirli oli saanud Harjumaa meistriks. Nii et palju õnne! Muidu aga oli suusatada, nagu ikka, mõnus. Väike saun, õlu ja suur supp maitsesid pärast väga hästi.

Pühapäeval olid plaanid samasugused. seekord tulid kaasa ka Kristel ja Andreas. Öösel oli kõvasti lund sadanud, aga otsustasime valida ikkagi 24-se ringi. Sven oli netist vaadanud, et rajatraktor olla kõik rajad üle käinud. Juba esimesel kilomeetril selgus, et see rajatraktori jutt on küll täielik jama ja kui eile oli midagi juttu pehmest rajast, siis tänase kõrval oli eile ikka kivikõva rada. Lisaks sellele oli Sven oma supersuusad nüüd niimoodi ära määrinud, et peale iga laskumist olin temast 50 meetri kaugusel. Igal juhul oli mul kõvasti tegemist, et Sveni tempos püsida. Nii et kui Eesti suusakoondis, kes kõik oma paremad määrdemehed Poola on saatnud, uusi tegijaid vajab, siis mõistliku tasu eest on Sven valmis seda kaaluma.

Poole raja peal möödus meist ka "rajatraktor". Saime mõned kilomeetrid värskes saanijäljes rajalt süütust võtta. Kuna aga Kõrvemaa rajatraktori puhul on tegemist mootorsaani järelhaagisega, ei muutunud rada pärast seda absoluutselt kõvemaks. Lihtsalt pehmemad kohad olid nüüd paremini varjatud. Läbi vajusime ikka kogu aeg. Kuna lund sadas kogu aeg juurde, siis saime ühtäkki ka ühe väikese tormitreeningu osaliseks. Tuule tõttu hakkas puude otsast lumekamakaid lendama ja koos peenema ja värskema lumega oli nähtavus kadunud. Paaril kamakal õnnestus tabada ka küünarnukki, aga päris lagipähe siiski lumehange ei saanud. Sellele vaatamata olime korralikult lumised.

Mõnevõrra aeglasemalt, kui eile, kuid siiski, õnnestus meil suusaring lõpetada. Taaskord väike saun, õlu ja supp. Peale seda tegime tee ääres peatuse ka Jägala joa juures, kus millegipärast oli päris palju rahvast. Veendusime, et kajakiga praegu eriti sõita ei saa. Juga oli täielikult jääs, ainult ühest pisikesest august oli veel voolavat vett näha.

Järgmisel nädalal aga suundume teisipäeval selleaastasse Ruka suusalaagrisse. Seal saame siis juba suurepärases seisukorras ja veel suurepärasemas looduses kulgevatel suusaradadel mitusada kilomeetrit suusatada. Lisaks veel laskuda mäesuuskadel või lumelaual ja ilmselt ka räätsadega väikese tripi teha.

Esmaspäev, 25. jaanuar 2010

Winter Xdream

Kuna seekord oli Winter Xdreami võistluskeskuseks Jõulumäe ja lund on sellel hooajal meeldivalt palju, tõotas liikumisvahendi valik soosida suusatajaid. Eriti just suusaorienteerujaid kuna neil on ka saanijäljes sõitmine hästi käpas. Lisaks sellele on kõikidel eelnevatel aastatel võidetud jooksuga, ning sellega seoses korraldajatel ilmselt väike salasoov teha rada rohkem suusatajatele või ka ratturitele sobivaks. Noh, kuna rattavariant langes sel korral seoses lume rohkusega ära, siis oligi tõenäoline suusatamine. Kuna meie võistkonnast keegi suusavõistlustel poodiumikohtadele ei ole pretendeerinud, arvasime, et läbime raja jooksuga. Siiski, jätsime endale võimaluse vajadusel ka suusad alla panna, viies need vahetusalasse.

Tundub, et ka Ummil on ilmataadiga head suhted, sest Winter Xdream on ikka ja alati toimunud suurepärase talvise ilmaga. Nii ka seekord. Lund on nagunii piisavalt, lisaks oli seekord organiseeritud ka üle -20 kraadine pakane. Kui Sakust hommikul sõitma hakkasime näitas auto -28 kraadi. Umbes samasse auku jäi temperatuur ka Jõulumäel.

Tegime oma ettevalmistused ära ja kella 10ks olime stardialas. Ma ei tea, kas rahvas oli alles kuskil soojas, aga igal juhul stardiala tundus stardipaugu kõlades olevat alles pooltühi. Me ei lasnud ennast sellest muidugi häirida, tegime kiire plaani ja hakkasime kohe sörkima. Kõigepealt võtsime ära võistluskeskusest Põhja poole jäävad punktid ja seejärel suundusime juba Riia poole, suurele ringile. Juba paari minutilise jooksu järel küsis Erki, et mis ma omale nina peale olen määrinud, kuna nina on pealt täiesti valge. Kuna ma ei olnud sinna midagi määrinud, tundus asi kahtlane. Kerge puudutuse tulemusena selgus, et nina ots on tundetu. Tõmbasin omale suusamaski ette ja paari minutiga oli nina jälle täiesti olemas. Nii et seekord pääsesin Maikel Tsäksoniks saamisest ega pea pesema minnes nina riiulile panema. Sama lugu oli hiljem ka põskedega, nii et pidin suusamaski vahelduva eduga näo ette tõmbama.

Külmaga sai üleüldse nalja, inimeste näod olid rajal ikka päris head. Sven nägi välja nagu sneguurotska :o). Minul tekkisid ripsmetesse jäätükid, nii et päris kaua sain kaarti läbi lillede vaadata, jäälillede. Kui aga silmad enam lahti ei tahtnud püsida, siis pidin näppudega suuremad jäätükid lahti sulatama. Ühel vuntsidega lätlasel oli vuntside küljes, kummagi ninasõõrme all suur jääpurikas. Jumal tänatud, et Hendrik Normann veel seiklussporti ei tee, muidu oleks vist trahv ka välja kirjutatud.

Rajal oli aga superlahe. Juba suhteliselt kiiresti nägime, et lisaks suusaradadele, mis on Jõulumäel täiesti ideaalsed on saaniga ka enamus teid läbi sõidetud. Seoses sellega arvasime, et võitjad tulevad seekord suuskadel. Mina tegin pakkumise, et võidavad Pekk, Viitmaa, Aibast. Hiljem, kui neid aga paar korda metsa vahel kohtasime, siis mõtlesin ümber ja arvasin pigem Klaasimäe tiimi võitu.

Rada ise oli orienteerumise poole pealt muidugi sigalihtne. See ei olnud öeldud üldse etteheitvas kõneviisis. Minu arvates oli tegemist väga hea rajaga. Ilus loodus, männimets ja muidugi viimase peal raba, mis sa veel oskad tahta. Põhiline küsimus oli millises järjekorras punkte läbida. Seda ei juhtu ka just väga tihti, et multispordivõistlusel on üks punkt keset Via Balticat :o). Selles punktis oli ka näha üüt tüüpi termosvaate joogi soojana hoidmiseks, kus siis roostevabast terasest tünnid olid kaetud mõnelt külamehelt laenatud puhvaikaga.

Tiksusime rahuliku tempoga. Vahepeal oli tunne, et nii mõnigi b-raja tiim paneb meile pika puuga ära. Kaardi kõige lätipoolsemas servas tegin ka väikse idiootse vea, kui ei viitsinud kompassi vaadata. Õnneks tuletas Sven õigel ajal asukohta meelde, ja hullem sai sellega ära hoitud.

Huvitav oli rajal ka toitumine. Mina tarbisin seekord Snickersit. Pool ragistasin ära, siis läks keeruliseks. Ühtegi metsameest ei olnud ka läheduses, et oleks saanud mootorsaagi laenata, et Snickers suupärasteks tükkideks saagida. Nii ma siis panin selle hoopis kinda sisse sooja. See õnneks toimis ja nälga ei jäänud. Erki tarbis aga geeli, mis oli mõnevõrra tahkemas olekus kui tavaliselt. Joogiks oli meil Sveni seljakotis termosetäis teed.

Rabas tegid meie ees tempot Maret, Mariann ja Eleri. Päris mõnus oli nende taga tiksuda. Eleril aga oli jalg liiga kerge, nii et ta üritas imelikul moel asja natuke raskendada. Nimelt pani ta jalad põlvini kraavi. Nii tekkis jala ümber jääkuubik ja sai omale vajaliku koormuse ilusti kätte. Loodetavasti ei külmunud ta varbad ainult ära. Tegin ka väikese sülitamisetesti, mille tulemusena selgus, et kui 20 kraadise pakasega sülitada ümbes pooleteise meetri kõrguselt alla, siis maha jõuab jäätükk.

Lisaülesande jätsime meie kõige viimaseks. Kuna seda tohtis teha ainult ilma naelteta jalanõudes, aga meil olid kõigil naelad all, siis suundusin kurlingurajale põlvili. Esimene heide oli väike proov. Teise heitega tabasin aga täpselt ringi keskkohta. Ja seda ilma nende tüüpideta, kes seal ees harjaga nühivad. Nii et kui kellelgi on käsi puudu, siis ma olen nüüd üsna hea kurlinguäss ka veel :o).

Igal juhul kogu selle nelja ja poole tunnise jalutuskäigu tulemusena selgus, et saavutasime üllatavalt kõrge 17-nda koha. Ja võitjad olid ikkagi jooksuga liikunud orienteerumisässad, Olle, Andreas ja Lauri. Kõvad mehed! Suusakoondise kutid olid teised, umbes 3 minutilise kaotusega.

Peale seda võistlust saan vähemalt nüüd oma Icebugid rahuliku südamega prügikasti saata, sest neist ei jäänud enam midagi järgi. Aga ainsana ratastega raja läbinud Maku, Leivo ja Elo. Väärivad muidugi eraldi premeerimist. Eriti Maku, kes oma soos märjaks saanud jala täiesti ära külmetas ja seda nüüd haiglas parandama peab. See on ikka omaette tase. Loodame, et siis varsti saab jälle koos paar õlut juua. Sellest kirjutab igal juhul täpsemalt Leivo.

Ja Twisteri naistetiimi tegemistest kirjutab muidugi Kaja.

Tulemused
.
Etapiajad.
ETV klipp.

Esmaspäev, 18. jaanuar 2010

Esmaspäevased suusarajad

Esmaspäeviti on tavaliselt väga mõnus suusatamas käia. Kuna enamik inimesi on ilmselt nädalavahetusel palju suusatanud, siis on esmaspäeval suusarajad meeldivalt tühjad ja suusatada väga mõnus. Sel korral ütleks, et nii ja naa.

Leppisime Sveniga suusatrenni kokku kella 19-ks. Enne seda aga pidin veel suusad ära määrima. Unustasin ennast kogemata liiga kauaks meili kirjutama ja siis läks päris kiireks. Kõigepealt tilgutasin esikus määret suuskadele niisuguse hooga, et suitsuandur pidas seda tulekahjuks. Siis ei leidnud õigeid kindaid üles ja muu säärane jama. Igal juhul jäin akadeemilise veerandtunni hiljaks.

Valisin omale suusatamiseks seekord käpikud, kuna laupäeval oleks õhukeste kinnastega näpud äärepealt ära külmetanud. Käpikutega oli aga jube nõme suusatada. Lisaks sellele oli nii palav, et käed hakkasid jubedalt higistama. Svenil oli aga täpselt vastupidime olukord, sõrmed olid täiesti jääs. Niisiis tegime kiire kindavahetuse ja lõpuni oli mõlemal suusatada täitsa OK.

Rajad olid tõepoolest meeldivalt inimtühjad, nagu esmaspäeviti ikka. Eks oma osa andis ka mõnevõrra külmenenud ilm. Aga erinevalt eelmisest esamaspäevast ei olnud seekord viitsitud rajatraktoriga välja sõita. Nii et libises küll looma moodi, aga rada oli nõmedalt jäine ja vaoliseks sõidetud. Vürtsi lisasid ka rohked puuoksakesed rajal. Nojah, eks niisuguse suurepärase talveilmaga arvatakse, et rajad on niigi lumised ja ei viitsita rohkem vaeva näha.

Siiski, ütleksin, et lõppkokkuvõttes kaalusid plussid miinused üle. Seda ilmselt seetõttu, et märgatava progressi oli läbi teinud ka lülitimees. Kui eelmisel aastal trennis käies kippusid vähe põduramad rajavalgustid meie saabudes ära kustuma, siis seekord oli olukord vastupidine. Meie saabudes läksid need valgustid hoopis iseenesest põlema.

Head talve!

Neljapäev, 14. jaanuar 2010

Kellel on rohkem õigus?

Eestlastega on ikka see jama, et igaühel on kogu aeg õigus. Näiteks, sõites mööda kitsast tänavat, saavad kaks autot omavahel kokku, nii, et teineteisest mööda ei pääse. Mõlema auto juhid arvavad, et neil on rohkem õigus ja tagurdama ei hakka. Selle asemel signaalitatakse, vehitakse näppudega ja sõimatakse. Mis siis sellest, et ilma selle jamata oleks mõlemad juba ammu soovitud kohas. Tuleb tuttav ette?

Sarnane situatsioon valitseb loomulikult ka Tallinna tervisespordiradadel. Kui muudel aastaaegadel vaidlevad omavahel jooksjad, ratturid, kepikõndijad, rulluisutajad, jne, et kellel on rohkem õigust radadel liikuda, siis praegu on omavahel vastakuti erineva kategooria suusatajad.

Suures plaanis on Tallinna suusaradadel olemas kaht tüüpi "suusatajaid". Ühte gruppi kuuluvad sportlased ja inimesed, keda võib suusatamise alal liigitada edasijõudnute hulka. Teise aga algajad, või inimesed, kes üle mitmete aastate jälle esimest korda suusad alla on saanud. Otse loomulikult arvavad ühe grupi tegelased, et teise grupi vennad on jobud ja just nendel on rohkem õigus suusaradadel manööverdada. Aga millega siis kummatki gruppi iseloomustada?

Sportlaste gruppi kuuluvad inimesed arvavad, et spordirajad on mõeldud sportlastele. Antud juhul siis suusatajatele. Ja et igasugused ülejäänud tropid võiksid minna ja metsavahel enne suusatamise selgeks õppida, kui raja peale kakerdama tullakse. Nende nägemuses on algajad ühed igavesed nuhtlused, kes alati, kui nendest mööda sõidetakse, oskavad oma laenatud, või ostetud kõige kallima profivarustuse niimoodi raja peale laiali laotada, et möödumiseks ei jää ainsatki sentimeetrit. Ja üleüldse võiks kõik, kes nendest aeglasemini sõidavad parem koju jääda ja lasta proffidel trenni teha.

Algajate gruppi kuuluvad inimesed arvavad, et tervisespordirajad on mõeldud tervisesportlastele, ehk neile. Päris sportlased võivad minna nende jaoks sobivatesse kohtadesse, näiteks Otepääle, või veel parem, Ramsausse. Ei tea, kus nemad siis peaksid suusatama õppima, kui mitte terviseradadel. Pealegi peaksid sportlased ju oskama nii hästi suusatada, et nendest iga kell mööda sõita, ilma et nad peaksid kellelegi teed andma. Need algajad, kes aga juba vähemalt 3 korda suusatamas on käinud, arvavad, et nad on juba üsna staažikad tegijad. No kui mitte nii head, kui Andrus Veerpalu või Björn Dääli, siis vähemalt Kaspar Koka mõõdu annavad kindlasti välja. Ja seetõttu ei suuda nad kuidagi ette kujutada, et keegi neist veel kiirem on. Ja kui lähebki mööda, siis nad ei tahtnudki nii kiiresti tegelikult sõita. Vähemalt nii kaua, kui neist mööda hakatakse minema.

Noh, ega see asi nüüd muidugi nii must-valge ei ole ja eks ma panin muidugi omajagu juurde, aga suures plaanis ma arvan, et ma väga palju ei liialdanud. Ennast ma eriti suureks suusahundiks just ei pea. Ma toetan kahe käega inimesi, kes koni nurka viskavad, et hoopis suusakepp kätte võtta. Hüüan hurra nendele, kes viitsivad oma aegade jooksul 150 kilogrammini paisunud ahtrit või õllekõhtu Nõmme mägedest üles tõugata. Ma olen isegi valmis mõnele neist mõne hea julgustava lause kaasa ütlema. Eelpool toodud gruppide koha pealt aga olen pigem ühte meelt sportlaste seltskonnaga.

Miks? Vastus on lihtne. Ela ise ja lase teistel ka elada! Kui rajal on sinust kiiremaid inimesi, siis ole nii kena ja lase neil endast mööduda. Kedagi ei häiri, et rajal on ka aeglasemaid, vastupidi, kõik on kahe käega selle poolt. Aga kui pleier on kõrvas nii valjuks keeratud, et mööda saamiseks peab eesolijale õlale koputama, siis tuleks volüümi vähe maha keerata. Tõsi, Tallinna ümbruses on ainult mõned üksikud suusarajad. Aga ega ei ole vahendeid neid juurde ka teha. Ja kui me kõik natuke vähem individualistid oleksime, mahuksime ka nendele vähestele radadele kõrvuti ilusti ära.

Lõpetuseks sobib kõige paremini kunagisest multifilmist, oli vist Prostokvashino vms, võetud lause: "Deti, davaite budem zit druzna"



Ja muidugi elagu talv!

Pühapäev, 10. jaanuar 2010

Räätsadega Laukasoos

Laupäeva hommikul ärgates oli postkastis e-mail Leivolt, kes tegi ettepaneku minna pühapäeva hommikul räätsadega Laukasoosse radu tallama. Peale laupäevaõhtust jaanuari kultuuriprogrammi avamist, NO99 teatrietendusega "Kes kardab Virginia Woolfi?", on ju ikka vaja ennast natuke tuulutada. Niisiis, kõik olid loomulikult kahe käega poolt.

Laupäeva hommikul kell 9 jõudsimegi retke alguspunkti, Peterburi maantee ääres, Loobu küla kandis. Sõitsime poolkogemata ühe kohaliku talumehe hoovi, kes lubas lahkesti meie 2 autot oma hoovi juurde parkida. Seekord olid pundis Leivo, Kaja, Erki, Marge, Kristel ja mina. Bahhillid peale, buffid pähe ja minema. Peale 50 meetrit käimist saime kohe ka räätsasid proovida. Plaan oli jalutada Laukasoo tagumise otsani ja tagasi. Erki võttis alustuseks tempotegemise enda kanda. Kuna ilmataadi juures oli meil eelmisest korrast väike ettemaks ees, õnnistati meid taaskord suurepärase ilmaga. Kogu päeva oli päike taevas ja külma nii umbes 10 kraadi ringis. Tempo oli mõnus, pildistamispeatustega liikusime nii umbes 18-23 minutit kilomeetrile.

Keskpäevaks jõudsime esimesse soovitud punkti - kõige suurema rabajärveni. Seal oli lausa ideaalne koht lõunasöögi jaoks. Leivo soojendas üles esimese osa kaasavõetud hõõgveinist. Jõime teed, hõõgveini ja sõime võikusid ja muud head-paremat. Kogu kaasavõetud kraam maitses, nagu ikka värskes õhus, suurepäraselt.

Peale lõunasööki aga alles läks huvitavaks. Mööda raba edasi marssides hakkasid vastu tulema esimesed laukad, mille vahelised ühenduskraavid olid kaetud mitte just väga tugeva jääga. Niisiis saime tehtud ka kerge kaugushüppetreeningu. Kuna sama rada mööda tagasi minna tundus meile liiga lihtsana, otsustasime liikuda raba äärde ja minna tagasi mööda jäätunud Loobu jõge. Erki oli taaskord põhiline tempomeister. Kui aga metsa all hakkas lumi kohati üle põlve ulatuma, aitasin ta hädast välja ja surusin ka veidike rada.

Loobu jõgi tundus täiesti mõnusalt jalutatav, nii et hakkasimegi mööda seda astuma. Igaks juhuks hoidsime teineteisega väikest vahet, juhuks kui peaks mõni koht vähe õhema jääga olema. Juba esimese 50 meetri järel selgus, et Erki jõulusöömingud olid täielikult kontrolli alt väljunud ning ta parem jalg vajus koos räätsaga läbi jää. Reaktsioon oli õnneks hea ja pääsesime ainult ühe märja jalaga. Mis seal siis ikka, olime natuke ettevaatlikumad ja marssisime edasi. Järgmised 100 meetrit ja seltskonna kogukaim liige :o) oli taaskord jões. Sedakorda juba külili. Väänasime Erki välja ja otsustasime, et märksa mõistlikum on liikuda edasi jõe ääres, mööda metsa. Läksimegi ettevaatlikult üle jõe, aga veel enne kõrget kallast kostis uus ragin. Ei Erki ei kukkunud sisse, hoopis Leivo seisis rinnuni mingis augus, mida Marge pärast kirjeldas nagu välipeldikut. Olles sealt 10 sekundit välja vaadanud, avastas ta, et augu põhjas on ikka vist vesi. Nii et tõmbasime ta sealt välja.

Ülejäänud tagasitee läbisime mööda lumme mattunud metsateed astudes. Vahepeal tegime ka väikese peatuse ülejäänud hõõgveini, tee ja toiduga. Viimased poolteist kilomeetrit saime kerget sörki lasta ilma räätsadeta. Leivo GPS arvutas meie läbitud distantsiks 17 kilomeetrit. Jällegi äärmiselt mõnusalt veedetud aeg veel mõnusamate inimestega.

Leivo kommentaarid ja pildid.
Kaja kommentaarid.

Ja talv on endiselt lahe!

Teisipäev, 5. jaanuar 2010

TALV!

Talv on ikka üks äraütlemata mõnus aastaaeg! Eriti, kui me ka siin Eestis seda kõva häälega niimoodi kutsuda saame.

Ühel tavalisel argipäeva õhtul, enne jõule, pidime Sveniga jooksma minema. Siis aga sadas ööpäev otsa taevast lund alla ja helistasin Svenile, et asendaks jooksutrenni hoopis suusatamisega. K...t seda teab, kaua seda lund meile sel aastal antakse. Olgugi, et suusad olid mõlemal täiesti ettevalmistamata, tundus see siiski suurepärase mõttena. Ja tõepoolest, mitte ainult mõte ei olnud suurepärane. Veendusime, et suusatamine on tõepoolest äärmiselt mõnus spordiala. Mõned tõusud olid Nõmme rajal natuke pehmed ja rada pooleli, aga Harku ring oli väga suurepärane. Rahvast oli sõitmas ka ainult mõni.

Peale jõule mõned päevad suusatamas käies oli olukord juba veidi teistsugune. Rajad olid jäiseks ja vaoliseks sõidetud. Libises küll hästi, aga sõita oli halb. Rahvast oli rajal murdu. Ja seda mitte ainult Nõmme radadel. Ka Harku ring oli paksult rahvast täis. Ka ennast Björn Dääliks suusatanud rahvasportlastest möödumine ei läinud kuigi libedalt. Mööda saamiseks tuli eessõitja õlale koputada, kuna iPod oli kõrvas maksimumini keeratud ja ega ise ju keegi selle peale ei tulnud, et keegi temast, kui suurepärasest suusahundist kiiremini võiks sõita. Aga kõigest sellest hoolimata on suusatamine jätkuvalt mõnus.

Lund tuli aga iga päevaga 10 sentimeetri jagu juurde. 31. detsembri võistluse saime pidada vähemalt poolemeetrises lumes. Selle käigus saime üle põlve ulatuvas puuderlumes korralikult ära testida ka oma paar aastat tagasi soetatud räätsad. Nüüd on vähemalt pilt selge, millal, kus ja kuidas nendega tegutseda. Kui üksinda kõndida, siis võib sellises lumes räätsadest pigem kahjugi, kui kasu olla. Räätsaga ei vaju küll päris nii sügavale sisse ja jalgealune pind on mõnevõrra stabiilsem, kuid tõstmisel koguneb räätsale paratamatult lund ja pikapeale väsitab selline jala tõstmine päris ära. Lood on aga hoopis teised, kui kõndida kas siis oma jälgedes teist korda, või kellegi järgi teisena. Sellisel juhul on tõepoolest tunne nagu kõnniksid asfaldil. Kahekesi on siiski natuke vähe puudris käia, kuna sel ajal, kui teise järel käies puhata saab, ei taastu päris uueks eesrühkimiseks ära. Seevastu juba vähemalt kolmekesi olles on räätsadega äärmiselt mõnus. Esimest inimest saab pidevalt vahetada ja seejärel 2 vahetust teiste taga puhata. Kui aga on tegemist märjema lumega, on ka üksi räätsadega liikumine hõlpsam, kuna ei vaju enam nii sügavale.

Uue aasta esimestel päevadel käisime Kõrvemaal suusatamas. Päevad olid sarnased. Kõrvemaal suusaring, saun, üks õlu ja Nelijärve puhkekeskuses õhtusöök. Ma ei oska midagi muud öelda, kui et suurepärane. Ideaalsemaid suusatingimusi on Eestis harva leida. 19 kilomeetrine ring kulgeb mõnusas metsas ja rahvas hajub seal meeldivalt laiali. Rada on hea, isegi klassikarada on olemas. Ma ei tea, kuidas küll pärast seda kogemust veel leida motivatsiooni Harku ringile võitlema minna, aga eks näis.

Eile viisin oma suusad Lihvimisse. Kuna see võtab aega ja teised suusad tulevad homme, pidin tänaseks välja mõtlema mingi muu programmi. Niisiis käisin hoopis jooksmas. Lumi oli jällegi kohati üle põlve. Ja jooksmine selles oli mitte just kõige kergem, aga siiski lahe. Leidsin Nõmme nõlvalt ühe uue, pika kelguraja. Otsisin välja oma minisuusad ja sinna lähme ülehomme Andreasega kelgutama ja suusatama.

Lund tuleb aga aina juurde. Juba on mitmelt poolt kuulda nurinat, et lund on liiga palju ja ei saa autoga sõita, kõndida või mida iganes teha. Mina neid seisukohti kaugeltki ei jaga. Minu arvates võiks täiesti rahulikult lund veel meeter juurde tulla. Isegi kui ma peaksin rinnuni lumes sumbates poodi leiva järele minema. Peaks lähipäeval matkasuuskadele ka klambrid peale panema, oleks veelgi huvitavam.

Elagu Talv!!!

Laupäev, 2. jaanuar 2010

Head Aega 2009 Adventure Race

Ühel detsembrikuu laupäevaõhtul vedelesime Erki juures tünnisaunas ja mõtlesime välja, et 2009. aasta tuleb ära saata ikka multispordiselt. Mõeldud, tehtud. Põhilised ideed said paika juba selsamal õhtul, ülejäänu järgnevate päevade jooksul. Algselt oli rajale planeeritud ka kanuuetapp, aga nädalane -20 ringis temperatuur tõmbas sellele plaanile kiirelt kriipsu peale. Sellest ei olnud aga midagi, kuna läbirääkimised ilmataadiga kulgesid vastavalt ootustele ja saime selle etapi asendada suusatamisega. Lumekraanid keeratigi täiesti lahti ja kui 27-ndal detsembril punkte maha panemas käisime, siis oli maastikul juba kohati lumi põlvini. Erki sõiduvahend on õnneks küll neljarattaveoline, aga sellest hoolimata oli mitmel pool tegemist, et mitte kinni jääda. Arutlesime omavahel, et kes sel puhul appi paluda. Multisportlasi ei saa, kuna nemad näevad, kus rada kulgeb, aga teised ei oska jälle sellisesse kohta järele tulla. Õnneks läks kõi siiski suurepäraselt ja kinni meil jääda ei õnnestunud. Korra käisime ainult teelt väljas lumehanges, kust üks abivalmis Eesti näitleja meid oma Land Cruiseriga välja tiris.

Aasta viimase päeva hommikul kell 4.15, kui minu telefoni äratuskell helisema hakkas, olid ukse taga esimesed võistlejad. Järjest hakkas neid juurde tulema ja Enne kella 5-ks planeeritud starti oli seltskond koos. Kuna tegemist oli tõeliselt esindusliku seltskonnaga, käisime Erkiga eelmisel õhtul uuesti koos konjakipudeliga ilmataadi jutul ja palusime lumekraane veel natuke lahti keerata, et kõik ässad ikka väikese koormuse kätte saaksid. Ka seekord olid läbirääkimised viljakad ja saime kokkuleppele. Ainuke, kellega meil head kontakti ei tekkinud oli kohalik traktorimees, kes minut enne starti võistluskeskuse esise tee lahti lükkas. Seetõttu oli esimesed 500 meetrit võimalik rattaga koguni sõita.

Paarkümmend minutit peale viite kõlaski stardipauk ja kolm tiimi tuiskasid kummide krudinal rajale. Meie järelkasvukoolitustiim jäi veel natukeseks jalgrataste kallal kohmitsema, aga viie minuti möödudes saime meiegi rajale minna. Enne esimest punkti oli metsaserval näha 9 jalgratast. Olles teadlikud esimese punkti asukohast jalutasime meie veel teed mööda edasi, et siis juba mööda põlvini ulatuva lumega kaetud metsarada punktini kahlata. Punkti ei olnud aga keegi veel leidnud, isegi punkti läheduses ei paistnud ühtegi tulukest olevat. Seisime natuke ja otsustasime siis edasi järgmisse pukti suunduda. Poolel teel ratasteni hakkasid metsavahel juba tuled välkuma. Niisiis olid teised võistkonnad siiski enam-vähem õigesse kohta teel. Edasi läks rada Saue linna vahele, kus tuli läbida mõned kontrollpunktid. Saue linna vahel võis kohata mitmeid hämmingus inimesi. Loodan, et keegi neist infarkti ei saanud. No hakkaks vist isegi oma vaimses tervises kahtlema, kui 31. detsembri hommikul kell 6 sõidab meetrise lumega linnas sulle 4 ratturit vastu. Mõni kühvli või luuaga pensionäriproua oli aga väga sõbralik ja kippus juttu ajama. Peale Sauet järgmises punktis jõudis meile järgi ka ülejäänud võistlejaterivi, kes kõik sõbralikult koos veeresid. Veel 1 punkt ja olimegi kõik koos võistluskeskuses vahetusalas.

Edasi järgnes väike lisaülesanne Üksnurme mõisas, kus käidi kahe ratta ja kelgu asemel kolme ratta ja kelguga ja siis juba suusaetapp Saku suusaradadel. Kuna lumi oli katnud ka kõik asfaltteed, sai ka suusaradadeni rahulikult uisku lasta. Meie järelkasv sai selleks korraks koolitatud ja jätkasime Erkiga kahekesi. Ikka madalat profiili hoides, võistlejaterivi lõpus, väikese vahega. Saku suusaradadel tuli võistlejatel läbida seitsmekilomeetrine ring ja leida 3 kontrollpunkti. Õnneks läksid ka suusaradade komandöriga läbirääkimised hästi ja saime suusatada 10cm paksuses lumes, mitte mingil nõmedal lahtilükatud rajal. Paremate piltide saamise eesmärgi nimel läbisime Erkiga 3 km lühema suusaringi, kui teised ja sõitsime teistele vastu. Vastupidiselt ootustele oli tempot tegemas Kristjan, aga sellegi poolest oli suusaetapil märgata esimesi ärakukkujaid.

Peale suusaetappi vahetusalasse jõudes hakkasid saabuma esimesed kõned multisportlastelt, kes seekord rajal ei olnud. Noh eks kell oli ka juba hommikul 9...10 kandis. Oldi imestunud, et start leidiski aset hommikul viie paiku ja avaldati arvamust, et enamus osalejaist uut aastat ei näe. Kuid enamike helistanute häälest oli siiski aru saada, et parema meelega oldaks samuti rajal, kui et kontoris või kodus kamina ees õlut libistamas.

Järgmise rattaetapi esimesse punkti minnes lasime jälle teistele väikese edu ette. Ise liikusime vaikselt järele. Seekord tehti juba erinevaid rajavalikuid. Kes liikus ratastega ringi sõites, kes jalgsi üle põllu liikudes. Meie tegime nende kahe variandi segu. Punkti liikusime ratastega sõites ja minema üle põllu, ratas õlal. Järgmise rattapunkti jätsime vahele, et taas liikuda paremate fotode nimel otse Tammemäe karjääri saarele. Seekord saabusidki võistlejad erinevatel aegadel ning anti lootust, et võib-olla siiski ei lõpetatagi rada kõik koos. Tammemäe karjääri eriauhind, lonks Jäägermeistrit läks võistkonnale Elo, Heiti, Silver, kes ainsana käisid punktis kõik koos, isegi jalgrattad olid kaasas. Edasi jätsime taas ühe punkti vahele, et kihutada Erki õe hoovi vahetusalasse, kus võistlejaid ootas ees lisaülesanne. Enne veel aga saime teeäärest lumevallist välja lükata ühe auto, mille omanik tahtis väidetavalt otseteedpidi koju sõita. Ma ei oska öelda, kus ta seda otseteed nägi, aga hang, kust me ta välja lükkasime oli vähemalt poole meetri kõrgune ja otsetee oli seal viimati ilmselt juulikuus.

Lisaülesande juurde, milleks oli kaasavõetud priimusega hõõgveini soojaks ajamine, jõudsid võistkonnad küll väikeste vahedega, aga vahetusalast trekkingusse liiguti juba kõik koos. Meie läksime taaskord veidi hiljem. Panime jalga ka 2 aastat tagasi soetatud räätsad, et neid lõpuks ometi tõsistes lumistes tingimustes testida. Liikusime veidi enne punkti paremale hoides, et jällegi võistlejaid pildistada. Edasi läbisime enamus trekkingut koos võistlejateriviga. Meeleolu oli suurepärane ja mööda kraavi äärt minna oli lõbus. Ainsa negatiivse seigana peab mainima vana kõri, Kristjanit, kes Jäägermeistri pudeli tühjaks kummutas :o). Vaatamata lõbusale meeleolule ja Urmo poolt tehtud kõvale tempole võttis trekkinguetapi läbimine tänu piisava lumikatte olemasolule päris palju aega. Seetõttu jäi viimaseks rattarogainiks vaid 1 tund.

Üksmeelselt otsustasid kõik võistlejad ilma ühtegi rattapunkti läbimata finišisse suunduda. Meie Heiti ja Erkiga valisime pikema tee mööda asfalti, teised läksid mööda kruusateed Sausti mõisa juurest. Hoolimata sellest, et punkte viimasel etapil ei võetud, jõudsid võistkonnad siiski finišisse mõned minutid peale kontrollaja läbimist. Viimast Exceli tabeli ülesannet ei suutnud aga ükski võistkond õigesti lahendada ja seetõttu tuli autasustamisel paremusjärjestus välja selgitada loosimise teel. Järjestus oli järgmine:

1. koht
Sven
Randy
Urmo A

2. koht
Leivo
Kristjan
Urmo L

3. koht
Elo
Heiti
Silver

Ja et kõikide kahtlejate arvamused ümber lükata, siis ei vajunud keegi ära 19.00, 21.00 ega ka 23.00. Viimne kui üks osaleja nägi uue aasta saabumist ja veel palju muudki. Ja kui ei oleks südaöösel pidanud rakette laskma, siis istuksin ma ilmselt praeguse hetkeni tünnisaunas.

Kokkuvõtteks oli äärmiselt meeldiv aastalõpp. Tänan kõiki osalejaid. Kogu selles seltskonnas ei olnud ainsatki inimest, kellega luurele ei läheks.

Osalejate arvamused:
Silver
Leivo
Heiti
Elo
Kaja

Ja muidugi head uut multispordiaastat!