Esmaspäev, 25. jaanuar 2010

Winter Xdream

Kuna seekord oli Winter Xdreami võistluskeskuseks Jõulumäe ja lund on sellel hooajal meeldivalt palju, tõotas liikumisvahendi valik soosida suusatajaid. Eriti just suusaorienteerujaid kuna neil on ka saanijäljes sõitmine hästi käpas. Lisaks sellele on kõikidel eelnevatel aastatel võidetud jooksuga, ning sellega seoses korraldajatel ilmselt väike salasoov teha rada rohkem suusatajatele või ka ratturitele sobivaks. Noh, kuna rattavariant langes sel korral seoses lume rohkusega ära, siis oligi tõenäoline suusatamine. Kuna meie võistkonnast keegi suusavõistlustel poodiumikohtadele ei ole pretendeerinud, arvasime, et läbime raja jooksuga. Siiski, jätsime endale võimaluse vajadusel ka suusad alla panna, viies need vahetusalasse.

Tundub, et ka Ummil on ilmataadiga head suhted, sest Winter Xdream on ikka ja alati toimunud suurepärase talvise ilmaga. Nii ka seekord. Lund on nagunii piisavalt, lisaks oli seekord organiseeritud ka üle -20 kraadine pakane. Kui Sakust hommikul sõitma hakkasime näitas auto -28 kraadi. Umbes samasse auku jäi temperatuur ka Jõulumäel.

Tegime oma ettevalmistused ära ja kella 10ks olime stardialas. Ma ei tea, kas rahvas oli alles kuskil soojas, aga igal juhul stardiala tundus stardipaugu kõlades olevat alles pooltühi. Me ei lasnud ennast sellest muidugi häirida, tegime kiire plaani ja hakkasime kohe sörkima. Kõigepealt võtsime ära võistluskeskusest Põhja poole jäävad punktid ja seejärel suundusime juba Riia poole, suurele ringile. Juba paari minutilise jooksu järel küsis Erki, et mis ma omale nina peale olen määrinud, kuna nina on pealt täiesti valge. Kuna ma ei olnud sinna midagi määrinud, tundus asi kahtlane. Kerge puudutuse tulemusena selgus, et nina ots on tundetu. Tõmbasin omale suusamaski ette ja paari minutiga oli nina jälle täiesti olemas. Nii et seekord pääsesin Maikel Tsäksoniks saamisest ega pea pesema minnes nina riiulile panema. Sama lugu oli hiljem ka põskedega, nii et pidin suusamaski vahelduva eduga näo ette tõmbama.

Külmaga sai üleüldse nalja, inimeste näod olid rajal ikka päris head. Sven nägi välja nagu sneguurotska :o). Minul tekkisid ripsmetesse jäätükid, nii et päris kaua sain kaarti läbi lillede vaadata, jäälillede. Kui aga silmad enam lahti ei tahtnud püsida, siis pidin näppudega suuremad jäätükid lahti sulatama. Ühel vuntsidega lätlasel oli vuntside küljes, kummagi ninasõõrme all suur jääpurikas. Jumal tänatud, et Hendrik Normann veel seiklussporti ei tee, muidu oleks vist trahv ka välja kirjutatud.

Rajal oli aga superlahe. Juba suhteliselt kiiresti nägime, et lisaks suusaradadele, mis on Jõulumäel täiesti ideaalsed on saaniga ka enamus teid läbi sõidetud. Seoses sellega arvasime, et võitjad tulevad seekord suuskadel. Mina tegin pakkumise, et võidavad Pekk, Viitmaa, Aibast. Hiljem, kui neid aga paar korda metsa vahel kohtasime, siis mõtlesin ümber ja arvasin pigem Klaasimäe tiimi võitu.

Rada ise oli orienteerumise poole pealt muidugi sigalihtne. See ei olnud öeldud üldse etteheitvas kõneviisis. Minu arvates oli tegemist väga hea rajaga. Ilus loodus, männimets ja muidugi viimase peal raba, mis sa veel oskad tahta. Põhiline küsimus oli millises järjekorras punkte läbida. Seda ei juhtu ka just väga tihti, et multispordivõistlusel on üks punkt keset Via Balticat :o). Selles punktis oli ka näha üüt tüüpi termosvaate joogi soojana hoidmiseks, kus siis roostevabast terasest tünnid olid kaetud mõnelt külamehelt laenatud puhvaikaga.

Tiksusime rahuliku tempoga. Vahepeal oli tunne, et nii mõnigi b-raja tiim paneb meile pika puuga ära. Kaardi kõige lätipoolsemas servas tegin ka väikse idiootse vea, kui ei viitsinud kompassi vaadata. Õnneks tuletas Sven õigel ajal asukohta meelde, ja hullem sai sellega ära hoitud.

Huvitav oli rajal ka toitumine. Mina tarbisin seekord Snickersit. Pool ragistasin ära, siis läks keeruliseks. Ühtegi metsameest ei olnud ka läheduses, et oleks saanud mootorsaagi laenata, et Snickers suupärasteks tükkideks saagida. Nii ma siis panin selle hoopis kinda sisse sooja. See õnneks toimis ja nälga ei jäänud. Erki tarbis aga geeli, mis oli mõnevõrra tahkemas olekus kui tavaliselt. Joogiks oli meil Sveni seljakotis termosetäis teed.

Rabas tegid meie ees tempot Maret, Mariann ja Eleri. Päris mõnus oli nende taga tiksuda. Eleril aga oli jalg liiga kerge, nii et ta üritas imelikul moel asja natuke raskendada. Nimelt pani ta jalad põlvini kraavi. Nii tekkis jala ümber jääkuubik ja sai omale vajaliku koormuse ilusti kätte. Loodetavasti ei külmunud ta varbad ainult ära. Tegin ka väikese sülitamisetesti, mille tulemusena selgus, et kui 20 kraadise pakasega sülitada ümbes pooleteise meetri kõrguselt alla, siis maha jõuab jäätükk.

Lisaülesande jätsime meie kõige viimaseks. Kuna seda tohtis teha ainult ilma naelteta jalanõudes, aga meil olid kõigil naelad all, siis suundusin kurlingurajale põlvili. Esimene heide oli väike proov. Teise heitega tabasin aga täpselt ringi keskkohta. Ja seda ilma nende tüüpideta, kes seal ees harjaga nühivad. Nii et kui kellelgi on käsi puudu, siis ma olen nüüd üsna hea kurlinguäss ka veel :o).

Igal juhul kogu selle nelja ja poole tunnise jalutuskäigu tulemusena selgus, et saavutasime üllatavalt kõrge 17-nda koha. Ja võitjad olid ikkagi jooksuga liikunud orienteerumisässad, Olle, Andreas ja Lauri. Kõvad mehed! Suusakoondise kutid olid teised, umbes 3 minutilise kaotusega.

Peale seda võistlust saan vähemalt nüüd oma Icebugid rahuliku südamega prügikasti saata, sest neist ei jäänud enam midagi järgi. Aga ainsana ratastega raja läbinud Maku, Leivo ja Elo. Väärivad muidugi eraldi premeerimist. Eriti Maku, kes oma soos märjaks saanud jala täiesti ära külmetas ja seda nüüd haiglas parandama peab. See on ikka omaette tase. Loodame, et siis varsti saab jälle koos paar õlut juua. Sellest kirjutab igal juhul täpsemalt Leivo.

Ja Twisteri naistetiimi tegemistest kirjutab muidugi Kaja.

Tulemused
.
Etapiajad.
ETV klipp.

Kommentaare ei ole: