Esmaspäev, 27. juuli 2009

Xdream III etapp Elvas

Elvasse, Xdreami selle aasta kolmandale etapile suundusime jälle Saku Suusaklubi segavõistkonnaga. Võistkonnas Sirli, Paavo ja mina. Elva etapp oli juba algselt kavas läbi teha, kuna sealne maastik on selliseks võistluseks igati sobilik. Kohale jõudsime varakult, umbes poolteist tundi enne starti. Tegime vajalikud ettevalmistused ja jäime ootama rajale pääsu.

Algus oli seekord jalgratastega, kusjuures igal võistkonna liikmel oli erinev esimene punkt. Sirli saatsime kõige lühemale ja lihtsamale 1B etapile. Omale üritasin võtta kõige keerulisema, ehk siis 1C etapi ning Paavo läks 1A-le. Teises punktis pidime kõik jälle kokku saama. Ühtlane ratturite armee sõitis stardist kuni teise punktini. Punktis käis aga hirmus sagimine. Kõik otsisid oma võistkonnakaaslasi taga. Õnneks olid Paavo ja Sirli juba seal. Niisiis võtsime punkti ja likusime edasi 3. punkti ehk esimese vahetusala suunas. Valisime vasakpoolse Tartu Maratoni rada mööda mineva etapi. Aga kuna seal oli natuke pehmevõitu, siis arvan, et võisime sellega mõne koha kaotada. No hullu polnud midagi, positsioon oli normaalne.

Vahetusala juures oli näha juba Holmsi auto ja vaatetorn, mistõttu eeldasime, et saame natuke ronida. Enne seda aga tuli läbida jalgsi valikorienteerumisetapp. Tegime kiirelt valiku ja asusime teele. Rahvast oli jäänud meie ümber õnneks vähemaks ning mingi aeg saime joosta täiesti üksi. Siiski oli punktide ümbruses üldiselt rahvast palju ja lohadki juba sees, nii et midagi ülemäära keerulist ei olnud. Läbisime raja kergel sörgil ja suundusimegi vaatetorni. Torni tippu pidi minema 1 võistkonna liige, kaardil oleva foto abil kindlaks tegema järgneva rattapunkti asukoha ning seejärel köiega alla laskuma.

Kandsin punkti asukoha enam-vähem kaardile, eelkõige vaatasin aga punkti suunda, kuna eeldasin, et õiges suunas minnes peaks suur hoone looduses hästi nähtav olema. Täpselt nii oligi. Märkisin punkti küll natuke valesti, aga mööda kruusateed sõites oli hoone katus üle metsa hästi näha. Edasine rattaetapp oli lihtne mööda laiu kruusateid ja asfaltteid sõites tuli võtta veel üks punkt silla alt ja siis juba suunduda vahetusalasse, kust algas järgmine lühike jalgsietapp.

See jalgsietapp oli ka o-tehniliselt lihtne. Tuli võtta 1 punkt ja seejärel ujuda üle jõe, Tõravere observatooriumini, kus oli loomulikult planeetidega seotud lisaülesanne. Alates kõige kaugemast tuli reastada päikesesüsteemi planeedid. Kusjuures lisaks oli nimekirjas veel hunnik nimesid, mis ei olnud üleüldse planeedid. Kõige meeldejäävam oli kõigi jaoks Snickers'i nimeline "taevakeha". Minul aga on millegi pärast kooli ajast planeetide järjekord hästi meeles ja nii ma neid siis kohe järjestama kukkusingi. Olles kõik ritta saanud lugesime veel igaks juhuks ülesande kirjeldust ja selgus, et olin pannud planeedid ritta tagurpidi, ehk siis alustades lähimast. No mis seal ikka, muutsime kiirelt numbrid vastupidiseks ja läksime kontrolli. Üllatus oli aga see, kui kontrollija hakkas järjest kriipse tõmbama. Selgus, et Pluuto ei olegi enam planeet. Nüüd olidki seetõttu kõik vastused 1 numbri võrra nihkes. Õnneks loeti see aga ainult üheks veaks ning pidime 25 kilost jõusaalist toodud ketast vedama ainult ühe ca 100 meetrise ringi. See tehtud, jooksime tagasi rattaalasse.

Edasi jätkus jälle lihtne rattaetapp kuni võistluskeskuses asuvasse rattaalasse, kust pidi algama kanuu. Sel etapil liikusime rahuliku tempoga. Meie üllatuseks ei liikunud Vaude segatiim meil sugugi suure kiirusega eest ära nagu me arvasime. Aeg ajalt sirgete olid nende seljad näha. Ning enne punkti olimegi nendega jälle koos. Vahepeal küll läksime jälle korraks lahku, aga etapi lõpetasime ikkagi koos nendega.

Seejärel panime rattad vahetusalasse ja jooksime jõe äärde kanuude juurde. Sobiva kanuu valimise käigus suutsin mina aga loomulikult kanuu kaardi ära kaotada, nii et seda mitu minutit järjest otsides jõudsid kanuu alasse Maku, Kristjan ja Taavi. Lõpuks leidis Paavo kaardi siiski kanuude vahelt maast üles ja saime suunduda kanuuetapile. Segatiimidest olime sel ajal kolmandal positsioonil. Kanuukaardil seekord punkte ei olnud. Tegu oli hoopis märkeorienteerumisega, kus jõe ääres paiknevad punktid tuli ise kaardile kanda. Kuna kanuu ei ole kaugeltki mitte meie tugevam ala, siis sobis selline lahendus mulle igal juhul palju paremini. Mööda jõge liikusimegi suhteliselt aeglaselt ja peagi möödusid meist mõned võistkonnad, kaasa arvatud ka konkurendid Mahe Team'ist. Paistis, et nemad olid kanuus väga tugevad. Kogu aeg lootsin, et tuleb ka mõni raskes asukohas paiknev kanuupunkt, et siis oleks võimalik trahvi ka saada. Aga kõik kanuupunktid olid nii lihtsate kohtade peal, et minu arvates ei olnud üldse võimalik neid valesse kohta märkida. Seetõttu oli ka jama, kui kanuu lõpuosas möödusid meist ka 2 korda kolmanda koha saanud Maratonspordi kokurendid. Siinkohal muidugi suur tänu neile selle eest, et kui kaldasse natuke oma kanuuga ukerdama jäime, siis nad lahkesti meid lahti lükkasid. Ka Maratonspordil on kanuu tugev ala. Esimesel alal kaotasime oma kolmanda koha neile just kanuuetapil. Igal juhul kanuu lõppu jõudes olin kindel, et kuna kanuupunktid olid nii lihtsad, siis keegi neid valesti ei märkinud ja ainuke võimalus taas poodiumikohale tõusta on konkurentidele viimase jooksu ja ujumisetapiga ära teha.

Jooksus ei olnud ka midagi eriliselt keerulist. Olles vapramäel 2 punkti kätte saanud tuli läbida pikk tee-etapp, kus Maratonsport juba ees paistis. Siiski tundus, et eriti lähemale me neile ei saagi. Enne eelviimast ujumispunkti hakkasid ees paistma ka Mahe Team'i rohelised särgid. Siiski paistis, et jooksuga me neile järele ei jõua. Niisiis lootsime ainult ujumise peale. Ujumine oli tõeliselt mõnus. Vesi oli supersoe. Esimeses punktis oli hirmus sagimine, kuna samal ajal ujusid ka mitmed B-raja tiimid, aga üldjoontes tuli meil ujumine hästi välja. Ujumise lõppedes oli täpselt meie ees Mahe Team, kes hakkas kohe viimase lisaülesande poole jooksma. Võtsime neile sappa, aga mööda siiski minna ei jaksanud. Viimaseks lisaülesandeks oli kriket. Mul oli küll võimalus, aga Mahe kriketimees oli siiski tasemel ja lõpetasimegi võistluse kohe peale Mahe Team'i finišeerides.

Suur oli aga üllatus, kui Maratonsport tuli alles pärast seda viimasesse punkti, kui meie juba lõpetasime. Olime nendest ujumisetapil mööda saanud. Samas tähendas see muidugi seda, et olime jälle neljandal positsioonil, mis teadaolevalt on mulle alati nagu broneeritud. Nii lihtsalt see seekord aga ei läinud. Minni võistkond, kes meiega enam-vähem koos kanuuetapi lõpetas, sai läbimata kanuu punkti eest trahvi. Lisaks sellele, peale võistlust teiste tiimidega suheldes selgus, et ka kõvemad orienteerumisgurud olid kanuuetapil trahviminuteid korjanud. Mina olin millegipärast täiesti kindel, et ei saanud ühtegi trahvi. Hakkasime vaikselt lootma kohta esikolmikus. Istudes ja tulemusi oodates ütles aga keegi, et trahviminutid on juba välja pandud. Niisiis suundusime tabloo juurde ja ennäe imet... Meie olimegi pääsenud trahvideta, nagu olin eeldanud ja meie ees lõpetanud Mahe oli saanud tervelt 30 minutit trahvi. Aga vähe sellest, 15 minutit trahvi oli saanud ka Vaude segavõistkond. Elo väitel oli nende lõpuaeg 5.36, meil aga oli oma arvates 5.48, nii et suure tõenäosusega võisime tõusta ka teisele positsioonile. Õige pea olid arvuti ja muud gurud välja arvutanud ka tulemused ja üllatus-üllatus, olimegi teised. Vahel ikka tasub kaarti vaadata.

kokkuvõttes võib öelda, et mulle seekord rada täitsa meeldis. Hea oli, et alad olid ära tükeldatud ja seetõttu rada vaheldusrikas. Meeldis ka valikorienteerumisetapp. Vast oleks võinud rohkem metsa olla viimasel jalgsietapil ja samuti ka väheke karmimaid kloaake rattaetapil. Muidugi oli kanuud ka meie jaoks natuke palju, aga hea, et see oli seekord märkeorienteerumisena. Ja ülimõnus oli muidugi see viimane ujumisetapp.

Tulemused.
Etapiajad.
Vaheajad.

Twisteri "surfilaager" 17-19.07

Kuna erinevad saarekülastused jäid seekord teatud põhjustel ära, aga nädalavahetusel lubas suhteliselt mõistlikku ilma, mõtlesime Erkiga, et peaks mulle jälle Surfilaua peal seismise harjutusi tegema. Eelmisel aastal kahepäevase proovimise järel sain juba enam-vähem hästi lauapeal püsitud, ainult puri käis kogu aeg vette. Reede õhtul pakkisime oma telgid ja matkapliidid kokku ja suundusime juba vanasse tuttavasse randa Perakülas.

Juba kohale jõudes paistis, et tuul on täitsa olemas ja esimesed proovimised saabki kohe samal õhtul ära teha. Natukese aja pärast tuligi ka Indrek oma suuremat sorti lauaga, mis siis minusuguse algaja jaoks enam-vähem proovimiseks sobilik peaks olema. Tundus, et eelmise aasta harjutustest tuli üht teist veel meelde ja peale mõningat proovimist sain juba laua peal seistud. Mis aga loomulikult oli valgusaastate kaugusel surfamisest. Purjega jään ikka veel hätta, põhiline aeg kulub sellele, et üldse laua peal püsti püsida. Peraküla rand oma kiiresti sügavaks mineva vee ja suurte lainetega ei ole muidugi algajale eriti sobilik ka, aga abiks seegi. Hiljem uime alt ära võttes tegin veel kuiva trenni kaldal, et paremini asja tööpõhimõttest aru saada. Nüüd kui jalge all oli kindel pinnas, tundus asi täitsa loogiline. Aga kell oli juba palju ja enam sel õhtul vette minema ei hakanud.

Järmisel hommikul selgus muidugi kohe, et tuulest ei ole haisugi. Meri oli täiesti plekksile. Nii et sellega meie "surfilaager" lõppeski. Peale hommikust ujumist ja hommikusööki otsustasime Erkiga hoopis jooksuotsa teha. Ilm oli küll hirmus palav, aga maastik ja ilus mämmimets olid lahedad. Ning väikeste mustikasöömise pausidega saime ikka tunnise treeningu kätte. Ujumine oli peale seda muidugi täiesti super. Eriti kuna vesi oli suurepäraselt soe. Pärast loopisime niisama lendavat taldrikut ja palli. Avastasime, et palli on vees tunduvalt põnevam taguda, kui kuival maal. Õhtul mängisime lihtsalt kaarte ja veeretasime täringuid.

Kuna Erki on oma borrelioosiravimite tõttu päikese suhtes tundlikum, kui tavaliselt, siis eriti pikalt päikese käes olla ei saanud. Ka teised olid juba parasjagu ära kõrbenud. Niisiis pühapäeval tegime lihtsalt mõned ujumisotsad, kuni Kristel ja Marge tegelesid mustikakorjamisega. Mina selle alaga eriti sina peal ei ole, juba esimese peotäie järel tekib tüdimus. Seetõttu läksimegi hoopis ujuma. Aga ka naistel sai peagi korilusest villand ja suundusime pealelõunal kodu poole. Vähemalt rannas on ka see suvi ära vedeletud.

Reede, 10. juuli 2009

PTK Itaalias - auto katki, närvid läbi, raha otsas.

Kevadel Helsingis Spenceri esindajaga kohtumas käies leppisime kokku, et läheme juuni lõpus / juuli alguses Itaaliasse, nende kontorisse, et tutvuda tehasega, kohtuda tähtsamate tegelastega ja arutada lihtsalt koostöös vajalikke detaile. Kuna Priidul oli väikese lapse kõrvalt keeruline nii mitmeks päevaks ära tulla, pidime minema Kuldariga kahekesi. Vaatasin lennupiletite variante, kui äkki lõi pähe, et kui läheks hoopis autoga. Saaks kellegi veel kaasa võtta ja sama raha eest väikese puhkusegi sisse planeerida. Mõeldud tehtud. Arvutasin, et kütusekulu Tallinnast Parmasse ja tagasi on kuskil 6000 krooni ringis. Lisaks plaanisime külastada veel tee peale jäävaid Austriat, Tšehhit, Saksamaad ja võib-olla veel mingit huvitavat riiki. Kaasa saime võtta veel Kristeli ja Terje, kellel avanes ka võimalus mõnda välisriiki näha. Kuna kohal pidime olema teisipäeva hommikuks, aga mina osalesin nädalavahetusel Ilvesteatel, siis Parmasse kohale sõites tuli minna suhteliselt väheste vahepeatustega ja üks öö sõites.

Tallinnast saime minema pühapäeval kella nelja paiku. Pimeda saabudes olime jõudnud Kaunase kanti. Poola oli, nagu ikka, suur. Seda läbisime ikka kohe tükk aega. Varssavisse jõudsime umbes 12 tunniga ehk siis öösel kella neljaks. Pärast seda hakkas juba vaikselt valgeks minema. Varssavist võtsime suuna Katovice peale ja seejärel juba Brno'sse. Brno's tegime kerge supermarketi peatuse ja jätkasime Viini suunal. Viinist alates läks asi huvitavaks. Kõigepealt algasid vähemalt viierealised kiirteed, kus autod sebisid edasi-tagasi, nii et vaevalt aru sai, kus keegi minna tahab. Asja võimendas muidugi ka see, et olime juba terve öö sõitnud. Aga vähemalt hakkasid sihtpunktid kiiremini vastu tulema, kuna kiirus oli pidevalt 150 km/h. Mis iseenesest oli päris huvitav, kuna see kiirtee Viinist Graz'i läks üle ja läbi mägede ja kogu aeg oli kurv. Ja loomulikult ei hakanud keegi mingi tühise kurvi pärast kiirust maha võtma. Graz'is ei viitsinud keegi millegipärast ühtegi viita Itaalia poole välja panna ning kuna meie GPS-is lõppes peale Tšehhit kaart otsa, siis seiklesime ümber ja läbi Graz'i vaadates Saksamaale ja Sloveeniasse näitavaid viitasid ning püüdes leida midagigi, mis Itaalia poole näitaks. Olles üle tunni seal seiklenud, saime lõpuks ühest tanklast teada, mis suunas me minema peame ning saime teekonda jätkata.

Itaalia piirile jõudes hakkasid seiklused peale. Juba piiripunktis ei saanud aru, misasja need itaallased tahavad. Piirivalvurid seisid suvaliselt puntras koos ja ajasid juttu. Meie pidime sellest loomulikult järeldama, et nad tahavad, et me seisma jääks. Loomulikult me seda ei teinud ja karjuma hakkas üks neist siis, kui vaatas, et ma vist ei viitsi pidurit vajutada. Siis oli vaja muidugi pakiruum ka üle vaadata ja teada, mida me üldse Itaaliast tahame. Võtsime suuna Veneetsia peale ja järgmine jama oli kiirtee pileti saamise punktis. Ühtegi inimest seal ei olnud ja ühtegi instruktsiooni ka mitte. Läks ikka päris tükk aega, kui me pärast kõikide nuppude vajutamist kiirteepileti saime. Kiirteel läks õnneks vähemalt kiiresti ja peagi möödusime Veneetsiast Milano suunal, et juba õige pea kiirteelt maha Parma poole suunduda. Jõudsime juba õigesse kohta välja ja veel edasigi, aga mitte kuskilt ei saanud kiirteelt maha õigesse suunda minna. Viidad olid paigutatud ka nii, et mingit loogikat jumala eest ei oleks. Lõpuks otsustasime minna mööda väikeseid teid, kuna muidu oleksime juba varsti Milanos väljas. Kiirteelt maha sõites saabus järgmine üllatus. Kui Austrias maksab 10-päevane kiirteepilet 8 EURi ja Tšehhis veel vähem, siis Itaalias maksis üks väike jupp 18 EURi. Päris tore. Noh mis seal ikka, olime juba enam-vähem kohal. Vähemalt nii me arvasime. Ja ka kell oli veel meeldivalt vähe. Peale politsei poolt organiseeritud teesulgu leidsime õnneks isegi viida, mis näitas õige asula peale, mis pidi olema viimane sihtpunkt enne Parmat. Nüüd hakkas jälle nalja saama. Asulasse näitas silt 25 km. Olles paar-kolm kilomeetrit ära sõitnud, näitas jälle silt. Ja ennäe imet, jälle 25 kilomeetrit. Siis muidugi hakkasid kilomeetrid hirmuäratava kiirusega kahanema. Nii et peale 2-3 kilomeetrist sõitu oli terve kilomeeter jälle vähem sõita. Kui ühtäkki, nagu naksti, olimegi selles asulas kohal. Siit hakkasid viidad juba Parma poole näitama. Aga asi läks loomulikult veel huvitavamaks. Asula keskelt näitas silt Parmasse 43 kilomeetrit. Saime jälle 2-3 km sõita kui oli järgmine viit, mis näitas Parmasse 50 km. Ja siis veel paari kilomeetri pärast, noh, arvake ära... Loomulikult 51 km. Siis aga hakkasid numbrid taas sama kiirusega kahanema, nagu eelmiselgi teel. Vahepeal tuli mõni üksik juurde ka, aga sellele me ei viitsinud enam tähelepanu pöörata. Ilmselt oli siin lihtsalt töömeestele märgid kätte jagatud, aga kuna siesta hakkas lähenema, ei viitsinud nad väga vaadata, mis märgil kirjas on, vaid panid kõik rõõmsalt suvalises järjekorras tee äärde püsti. Läks aega, mis ta läks, lõpuks olime ikkagi Parmas. Sealne liiklus oli muidugi ka huvitav. Mingeid jooni maas ei olnud, märke samuti mitte. Samamoodi ei näidanud ükski autojuht suunatuld. Kõik sagisid ja keerasid kuhugi. Ja selle kõige vahel hunnik neegreid motorolleritega. Lisaks pidev signaalitamine, kohati minu suunas, kohati niisama. Ühesõnaga lõpuks sai meil sellest jamast täiesti kõrini. Võtsime mingi mõttetult kalli ja nõmeda hotelli, et ennast järgmise päeva kohtumiseks välja puhata.

Peale suurepärast hotelli hommikusööki, milleks olid peamiselt moosisaiad, õnneks ainukese soolase asjana ka sulatatud juust ja sõrmkübaratäis kohvi, võtsime suuna Collecchio'sse. Seekord läks enam-vähem õnneks ja peale Laura'le helistamist ja ühe kohaliku käest küsimist jõudsime viisaka, 15 minutilise hilinemisega Spencer'i kontorisse. Kohtumine läks ise hästi. Tehas oli viisakas ja eriti hea nägi välja näidiste saal. Olles vajalikes asjades kokku leppinud, kõigi oluliste inimestega kätt surunud ja tooted läbi katsunud, saime pealelõunal alustada plaanitud puhkusega. Sõitsime seekord mööda väiksemaid teid Garda järve äärde, kus mõnes kämpingus plaanisime veeta esimese õhtupooliku. Plaanisime külastada ka Sirmione linna, aga kuna sooja oli umbes 34-35 kraadi, ja pealegi olin ma Sirmiones juba mõned aastad tagasi käinud, siis otsustasime, et kämpingus õlut juua on natuke mõistlikum mõte. Peale 10-15 kilomeetrist sõitu leidsimegi täiesti suurepärase kämpingu Lago di Garda, ehk siis Garda järve ääres. Olemas oli kõik puhkuseks vajalik - Järv, telgiplatsid, WC-d, elekter, sooja veega duššid, basseinid ja mida iganes veel oskad tahta. Ja seda kõike isegi Itaalia kohta väga meeldiva hinnaga. Leidsime omale oliivipuude alla meeldiva paiga ja ainuke üdini positiivne õhtu sellel Itaalia-reisil jätkus basseini ääres vedelemisega. Õhtul valmistasime endale veel Itaaliale kohaselt potitäie pastat. Basseinis vedeledes tegime Kuldariga kiire plaani ka järgnevate päevade tegevuse osas. Järgmise õhtu plaanisime veeta Austrias, Bodensee ääres. Ülejärgmise õhtu plaaniks oli mõni soodsa ja külma õllega kämping Tšehhis. Seejärel viimase õhtu planeerisime veeta Palangal ja Laupäeva õhtuks pidime jõudma koju. Aga päris niimoodi seekord kahjuks ei läinud.

Järgmisel hommikul tegime hommikusöögi ja veetsime veel veidi aega basseinis vedeledes. Siis võtsime suuna Austria poole. Nagu eelmiselgi päeval, nii ka seekord vältisime kiirteid. Algus oli väga hea. Salo ja Riva linnad Garda järve ääres olid eriti ilusad. Ühel pool vaade Garda järvele ning teiselt poolt mägedele. Arutasime, et seal linnades ei ole ilmselt võimalik leida ainsatki korterit, kust ei avaneks miljonivaadet. Edasi võtsime suuna Trento peale, seejärel Bolzano'sse ning sealt Merano'sse. Meranost pidime minema mööda kitsast mägiteed, üle mägede, Vipiteno linna, mis oli juba praktiliselt Austria piiri ääres. Aga seiklused siin alles algasid. Meranos eksisime loomulikult ära, kuna viidamajandus oli Itaalia teedel jätkuvalt allapoole igasugu taset. Ja otse loomulikult ei osanud ükski kohalik mingit arusaadavat keelt ka rääkida. Lõpuks leidsime õige tee täiesti juhuslikult. Mägitee oli iseenesest väga lahe. Vaated, mis avanesid, olid väga kenad. Oli jäänud sõita veel umbes 1/5 ülesmäkke, siis pidi hakkama laskumine Vipiteno linna. Aga nii lihtsalt see ei läinud. Järsku kadus autol igasugune jõud. Jäime mingi maja juures seisma ja lasime autol natuke puhata, aga endiselt, ei midagi. Kuidagi esimese käiguga saime ka selle viimase jupi mäkke sõidetud, aga selle autoga me ilmselt edasi ei saa. Vähemalt mitte enne, kui vea selgeks teeme ja likvideerime. Konsulteerisime mitmete mehaanikutega Eestist, kes arvasid, et ilmselt on turbo omadega läbi. Edasi mõtlesime veereda järgmisse linna, et leida mingisugunegi töökoda. Vaba hooga mäest alla lastes hakkas auto järsku hirmsat valget tossu välja ajama. Kuidagi veeresime ikka järgmise linnani, kus saime teada oletatava töökoja asukoha. Loomulikult saime me selle asukohast valesti aru ja leidsime hoopis mingi töökoja, kus tegeleti keretöödega. Aga kuna autoga ei olnud tossu tõttu enam võimalik sõita, ei jäänud muud üle, kui helistada kindlustusse ja tellida järele puksiir. Loomulikult oli vahepeal ka tööpäev läbi saanud ja Itaallased ei ole just liiga kiired inimesed. Niisiis saime ikka päris kaua oodata. Kõigepealt helistas inimene Itaalia pukseerimisettevõttest, kes osates küll inglise keelt, ei olnud aga eriti tugev oma kodukandi geograafias ja nii ma siis seletasin talle päris tükk aega, kui ta lõpuks aru sai, mis külas meie auto nüüd katki on läinud. Edasi ootasime juba puksiiri, kes ka lõpuks tuli ja auto kuhugi garaaži vedas. Enne järgmist hommikut ei pidanud ennast keegi liigutama. Onu juhatas meid mingisse hotelli ja soovitas auto lasta minema vedada, kuna remont maksab väga palju.

Õhtul hakkasid kooruma esimesed võimalused, kuidas kõige targem oleks edasi toimida. Kristjan ütles, et rekkaga Eestisse vedu läheks maksma 17 000 krooni kanti. Kui Eestist treiler järele tellida, siis võib tulla odavam, aga ei pruugi. Lisaks tuleb veel meil neljakesi ka Eestisse jõuda, mis ei ole ka eriti soodne variant. Kõige mõistlikum variant, mis me esialgu välja suutsime mõelda oli variant, et keegi paneb sõiduautole treileri järele, ja tuleb sellega meile järele. Selleks oli aga vaja inimest E-kategooria lubadega, kes oleks nõus üksi selle maa ära sõitma. Samuti oleks vaja piisavalt võimast autot ja treilerit.

Neljapäeva hommikul kella kaheksaks pidime liikuma garaaži, kuhu meil auto veeti. Pidi tehtama diagnostika, mis mingil imelikul kombel olevat isegi tasuta. Hommikul siis selgus miks see tasuta oli. Kui kohalik Tsipolliino pool tundi peale lubatud kellaaega lõpuks kohale loivas, tehtigi kiirelt diagnostika, mis nägi välja niimoodi: härra vaatas 5 meetri kaugusel seisvat autot ja teatas: "Turbo kaput!" No nüüd oli kohe kindlam tunne, diagnostika tehtud ja asi kindel. Niisiis suundusime omale autojuhti ja treilerit otsima. Juba peaaegu leidsime endale juhi koos treileriga. Nüüd oli puudu veel auto. Otsisime autot, kui tekkis vahepeal veel üks mõistlik variant. Nimelt suheldes erinevate autospetsialistidega Eestist, saime teada, et turbo on võimalik niimoodi vahelt ära ühendada, et auto õlitaset jälgides saaksime sellega siiski kuidagi koju välja jõuda. Seda me siis neljapäeva hommikul veel tegema läksimegi. Suundusime uuesti garaaži, ja arvasime, et vana viskab meid maja teises tiivas asuvasse teenindusse, kus saame turbo vahelt ära ühendada. Kohapeal auto remont ei tulnud kõne allagi, kuna selle hind oli miimaalselt 2000 EUR-i. Ja aega läheks sellega ka 2-3 päeva, mis kohalike keeles tähendaks ilmselt nädalat. Kasutatud turbo paigaldamisest ei tahtnud keegi kuuldagi. Selgus aga, et meid ei viidud mitte maja teise tiiba, vaid hoopis mingisse 25 km kaugusel olevasse remonditöökotta. Tõsteti auto täpselt keset hoovi ja kästi umbes 2 tundi oodata, sest seal oli otse loomulikult parajasti siesta. Vedelesime siis see paar tundi 34 kraadises kuumuses, kuni tundus, et siesta hakkabki vaikselt läbi saama. Ja ennäe imet, juba tuligi mingi remondimees, kes üritas meile saksa keeles midagi selgeks teha. Osad sõbrad Eestis, kes olid juba mitmeid kordi meile tõlki mänginud aitasid taas hädast välja. Mitmeid kordi lasime mehaanikule seletada, et me ei taha uut turbot, vaid lihtsalt turbot vahelt välja ühendada, aga seda lihtsalt ei tehtud. Öeldi hoopis, et minnakse uue turbo hinda küsima, kuigi me ammu teadsime, et see maksab 1300 EURi. Noh vähemalt oli mehaanikul põhjust nüüd tund aega kuskil niisama ringi jalutada. Sest kui ta tunni aja pärast tagasi saabus, ei olnud tal hinnast endiselt aimugi. Meie istusime sel ajal keset hoovi, kus erinevad töömehed käisid paremalt, vasakult ja keskelt ümber ja üle auto, aga kedagi ei huvitanud, mis me seal teeme. Tundus, et tehti lihtsalt suitsu ja aeti juttu. Igal juhul kui mehaanik tagasi tuli, üritasime talle teise tõlgi vahendusel selgeks teha, mida me soovime. Aga endiselt tulemusteta ja mindi jälle hinda vaatama. Jälle pea tunnike möödas, ei pidanud meil närv enam vastu ja läksime sisse ja kaevasime selle mehaaniku kuskilt nurga tagant välja. Siis üritas kolmas tõlk, kelleks oli Maku, jälle sama juttu selgeks teha, aga peale pikka seletamist öeldi ainult 3 korda nicht ja oligi kogu lugu. Ühesõnaga ei mingit muud juttu, kui ainult täiesti uue jupi paigaldamine. Kusjuures jupp oleks ilmselt saabunud alles esmaspäeval ja selle vahetamine oleks läinud 2-3 päeva, ehk siis tegelikult ilmselt vähemalt 5. Kuna nüüd taheti jälle minda seda mõttetut hinda otsima, läks Kuldas sinjoore'dega kaasa ja hind, mida me ammu teadsime saadi peale 10 sekundilist telefonikõne. Kuna me sellega nõus ei olnud, palusime ennast garaaži tagasi toimetada. Selle eest aga nõuti loomulikult 120 EURi, kusjuures autot ei tohtinud ka nende hoovile jätta, isegi 1-ks ööks mitte. Olles natuke omavahel aru pidanud, ei jäänudki muud üle, kui maksta see 120 EURi ja lasta ennast tagasi viia. Nüüd aga said härrad loomulikult meist valesti aru ja nõudsid juba 240 EURi. Kui meil nüüd juba lõplikult kõrini sai ja natuke kõvemat häält tegime, saadi siiski õigesti aru ja piirduti ikka 120 EURiga. Niisiis 20 minutit treileri peal loksumist ja jõudsime tagasi Vipitenosse. Täpselt sama targad, kui enne, aga närvid läbi ja kõvasti vaesemad, kui enne. Vähemalt vahepeal tellisime endale Sven'i Eestist autoga järgi. Vahepeal langes siiski sõiduauto treileri variant ära ning tekkis variant hilisemaks auto saatmiseks eestisse enam-vähem talutava hina eest.

Hommikul üles ärgates oli Sven juba päris kaugele jõudnud. Reedene päev kulus peamiselt auto tühjaks tegemisele, garaaži lükkamisele ja siis niisama vahtimisele ja linna peal kolamisele. Mingil imelikul kombel lubas kohalik härra meil isegi kasutada nelja ruutmeetrit oma 1000 ruudusest garaažist, et auto nii kauaks sinna jätta, kui sellele umbes 2 nädala möödudes järele tullakse. Kui Sven juba päris lähedale oli jõudnud, käisime veel poest läbi, et talle süüa ja veini osta ning valmistusime lahkumiseks. Õhtul saabuski Sven 24 tunnise järjest sõitmise järel. Surusime talle kohe veini ja salati pihku ning võtsime selle suurepärase saavutuse peale autojuhtimise üle. Kuna meil oli veel paar münti eurosid, otsustasime, et sõidame viimased 15 kilomeetrit Austriani mööda kiirteed. Palju see jupp ikka maksta saab. Selgus et täpselt 1 minuti jagu (või oli see 45 sekundit), mis seda kiirteed veel jäänud oli, maksis kõigest mõnedkümned sendid üle 1 EURi. Kas pole mitte soodne pakkumine?

Edasine kulges vahepeal üsna rahilikult, kuni olles jõudnud Saksamaale, kust GPS meid kiirema marsruudi valikul suunas, plaanisime minna tanklasse. Kompuutri järgi oli jäänud sõita veel veidi alla 60 kilomeetri. Nagu loodud oli järgmine tankla 16 kilomeetri pärast. Aga peale 1 kilomeetrit läks autol järsku põlema eelsüüteküünla lamp. Kui küsisin Sven'ilt, mis see tähendab, tegi ta suured silmad ja juba kaduski jõud, mootor suri välja ja enam käima ei läinud. No ei ole lihtsalt võimalik!! Edasi jälle kõned Eesti mehaanikutele. Vaatasime läbi kaitsmed, aga ei midagi. Kuna täpselt kilomeetri pärast näitas parklat, otsustasime auto sinnani lükata, et äkki on abi loota. Parkla kõrval kiirtee ääres oligi mingisugune hoonetekompleks. Läksime Sven'iga sinna ja rebisime ühe mehe oma kaubikust välja. Ja erinevalt Itaaliast hakkas minu üllatuseks kohe tegevus. Täiesti teine maailm! Onu oskas isegi kuigi palju inglise keelt. Tegi kohe mitmeid telefonikõnesid ja uuris elu. Samas jooksis majas töötanud neiu oma autosse ja tõi sealt BMW service'i kaardi, kus kirjas vajalikud telefoninumbrid. Onu veel muretses, et see võib raha maksta, aga kuuldes, et mis meil üle jääb, tellis kohale džiibi, kus pidavat olema mingid service'i seadmed. Pidavat saabuma umbes tunni pärast. Läksime uuesti auto juurde ja umbes 5 minuti pärast oligi kõne servicest, kus alguses samuti oldi veidi mures, kuna 1 pooltund on tasuta, aga edasi on teenus tasuline. Mehaanik lubas jõuda poole tunni kuni tunni möödudes. Läks mööda kõigest 10 minutit, kui saabus X5 koos poolt autot täitva diagnostikakeskusega. Muhe sell tuli välja, ajas asjalikku juttu ja viskas väikse naljagi sekka. Võeti välja juhtmed, pandi auto kompuuter keskusega ühendusse ja natukese aja pärast saigi selgeks, et kütus on otsa lõppenud. Loomulikult oli vanal kütus kohe kaasas, ning ilma sentigi küsimata, vaid kütuse eest normaalset hinda makstes, andis sell meile veel näpunäited auto käivitamiseks. Ajas sõbralikku juttu elust olust jne. Kusjuures härral oli tööpäev juba läbi. Ta tuli meile appi lihtsalt vabast tahtest ja ei küsinud selle eest ainsatki senti. Vot selline vahe oli siis kahe lähedalasuva riigi inimeste suhtumisel.

Edasi külastasime tanklat ja siis läks kõik juba palju ladusamalt. Saksamaa möödus enamjaolt pimedas kihutades. Proovisin ikka 200ga kihutada, aga kuna pimedas oli see ikka suhteliselt harjumatu, võtsin kiiruse umbes 180 peale. Mõni muidugi sõitis mööda nagu postist, aga üldiselt oli selline kiirus palju mõistlikum. Ainult et pimedas nii kiiresti sõitmisel hakkavad vahemaad ikka hirmsasti petma ja tuleb väga tähelepanelik olla, et mitte rea vahetust liiga hilja peale jätta. Valgeks olime juba päris Poola piiri ääres. Poola tuli seekord läbida valges, mis tegi selle paljude külade tõttu muidugi palju aeganõudvamaks. Aga juba südaöö paiku olimegi Eestis tagasi. Tahaks loota, et kunagi jõuab siia ka minu auto.

Igal juhul ei soovita ma ühelgi inimesel katsetada auto katki minemist Itaalias. Vähemalt 1 huvitav asi selgus kogu selle jama juures. Nimelt siis see, kui palju meil tegelikult häid sõpru on, kes on valmis aitama. Siinkohal suured tänud kõigile kaasaelajatele, kes vähegi olid nõus abi pakkuma. Ja kõige suuremad tänud muidugi Sven'ile, kes ilma etteteatamata oli nõus üksi 24 tundi järjest autoga sõitma, et meile appi tulla. Ma ei tea millal ja kuidas, aga ma luban, et kunagi teen ma talle selle vähemalt 10 kordselt tagasi.

Kolmapäev, 8. juuli 2009

Ilvesteade 3. päev - mitme aasta halvim sooritus.

Ilvesteate viimasel päeval jooksin seekord esimest vahetust. Kuna pidin võimalikult vara võistluskeskusest lahkuma, et juba samal päeval Itaalia poole startida, oli esimese vahetuse jooksmine ainus variant. Noh, mis vahet seal ikka on, ennegi ju esimest vahetust. Kasvõi sama võistluse esimesel päeval, kui kõik esimest vahetust jooksid.

Enne võistlust mõtlesin taas, et ei hakka kiireid leedukaid jälgima, vaid teen oma kindla ja kontrollitud soorituse, omas tempos, mis viimasel ajal ei olegi kõige nõrgem olnud. Ma ei tea, mis juhtus, kas olin mõtetes juba Itaalia poole sõitmas, ei keskendunud piisavalt oma jooksule või mõlemad kokku, aga midagi head sellest sooritusest küll meenutada pole.

Esimesse punkti minnes üritasin Kiilbergi hoida nägemiskauguses. Tempo tundus ok, aga mingil hetkel läks pätside lugemine sassi. Siis lugesin ennast oma arvates paika tagasi. kõik klappis, "pätsid" olid õige suunaga, nii põhja-lõuna suuna, kui ka üksteise suhtes. Olin endaga rahul ja hakkasin punkti võtma, üle soo ja pidigi tulema minu punkt. Nii lollilt enesekindel olin, et mind absoluutselt ei häirinud see, et mitte ükski inimene ei tulnud samasse kohta, kus mina läksin. Peale soo ületamist ka kõik justkui klappis, aga mida ei olnud, oli punkt. Siis sain aru, et ma olen ikka väga mööda pannud ja jooksin enam-vähem tuldud teed tagasi. Uimerdasin hulk aega, kuni naiste punkti järgi teada sain, kus ma olen. Esimeses punktis oli kaotust liidrile juba 6 minutit. Teise punkti läksin rahulikult, aga ikka kaldusin millegipärast paremale ära. Jälle kaotus liidrile üle minuti. Kolmandasse punkti ei hakanud enam riskima. Läksin kindlat varianti, teed mööda ringi. Neljandasse minnes sain justkui tunde jälle kätte ja jooksin isegi paarist veteranist mööda. Viiendasse minnes olin hästi paigas veel enne punkti nõlvalt alla minnes, aga suutsin siiski punktist vasakult mööduda. Jälle kammisin tükk aega sihitult ringi, kui tulin umbes samasse kohta tagasi ja uuesti peale minnes kaldusin seekord paremale, aga siiski nii vähe, et punkt paistis. Sel etapil kaotus liidrile 5 minutit. Järgmised punktid kuni pressini olid lihtsad. Tuli mööda sihte joosta. Sihid olid küll kohati tihedad, aga vähemalt ei saanud ma kuhugi ära kalduda. Samuti oli lihtne peale pressi, üheksas punkt. Ka kümnendaga kõik klappis, kuni enne punkti suutsin ikka mingit moodi paremale ära kalduda. Õnneks seekord mitte 5 minutit, aga 2 ikka. Edasi kuni lõpuni läksin juba väga rahulikult, kogu aeg kompassi jälgides. Kogu aeg tahtis kuhugi poole ära vedada, aga kuidagi sain ikka punktid kätte. Tulemuseks oma vahetuse 34.!!! aeg, tagapool, mitte enam lihtsalt veteranidest vaid juba ka pensionäridest. Masendav. Aga nagu Maku ütles, siis tõigi äkki maa peale tagasi.

Igal juhul Jaan ja Kristjan olid seekord oma ülesannete kõrgusel ja suutsid minu jama kõvasti parandada. Kristjan tõstis 2. vahetuses meid 34. kohalt 14.-le ja Jaan 8.-le. Kokkuvõttes Saime seekord Ilvesteatel auhinnalise 6-nda koha. See on küll mitte päris töövõit, kuna Tammedel väänas Andre teisel päeval jalga nii, et ta kolmandal päeval võistelda ei saanud. Ja kuna neil oli juba 4 liiget täis, siis Arti, kes neil sel päeval jooksis, ei läinud enam arvesse ja meie saime ette. Jube, kui jama on kedagi niimoodi võita, eriti, kui veel ise oled teinud sajandi kõige halvema jooksu. Aga mis teha. Tehnikasport, nagu klassikud ütlevad. Ka meist 2 päeva järel mõnikümmend sekundit ees olnud Leedukaid ei oleks meil isegi minu hea jooksu korral võimalik edestada olnud, kuna Leedukad jooksid viimasel päeval superjooksu ja teenisid igati ausalt välja oma viienda positsiooni.

Igal juhul tuleb orienteeruma õppida ja peagi uuesti proovida.

3. päeva tulemused.
Vaheajad.
Koondtulemused.

Esmaspäev, 6. juuli 2009

Väikelinnade mängud Kuremaal

Nagu igal aastal, Ilvesteate teisel päeval, nii ka seekord, tuli õhtul ette võtta retk Eesti teise otsa, et linnale punkte koguda Väikelinnade mängude raames. Seekord läks isegi hästi, kuna Kuremaa oli Ähijärvele lähemal, kui mõnedel eelnevatel aastatel. Aga ega me selle reisiga rahul muidugi ei olnud. Plaanisime võtta rahulikult, et järgneval päeval Ilvesteatel, mis ju ikkagi tähtis võistlus, konkurentsivõimelised olla.

Kohe esimesse punkti minnes vedas loha ringiga ümber soo. Niisiis alustasin kohe veaga. Aga nagu hiljem selgus, oli mul ikkagi sel etapil parim aeg, kuna enamus oli selle kaare kaasa teinud. Edasi kulgesin rahuliku tempoga, ilma vigadeta, kuni neljandast punktist viiendasse minema hakates, kus valisin vale raja ja suunda kontrollimata jooksin teele välja vähemalt 300 meetrit õigest kohast vasakul. No mis seal ikka. Jooksin siis mööda teed õigesse kohta ja punkti. Edasi nokkisin jälle rahulikult punkte. 7-nda ja 8-nda punkti vahele oli keegi isegi raja ette niitnud, nii et lausa rõõm oli sörkida. Noh seda muidugi ainult 1 punktivahe, sest enamasti oli igal pool ikka rinnuni nõges. Üheksandasse punkti rammisin otse, kuigi olek pidanud maja juurest ringi jooksma. Kaotasin sellega mingi 45 sekundit. Selle eest järgmised 2 etappi jooksin tuimalt mööda teed ringi. Tasuks ka kohe 2 etapivõitu. 12-ndasse oleks ka pidanud kohe tee peale tagasi jooksma, mina aga üritasin alguses otse forsseerida. 13-14-15 oli lihtne nokkisin rahulikult punkte. 16-ndasse ei viitsinud enam ringi minna. Mõtlesin, et kui ma kogu aeg ringi lähen, siis see rada ei saagi läbi. Aga olin ilmselt ainuke, kes sellel etapil otse läks. Jäin tihnikusse täiesti kinni. Viimased punktid olid mööda suusaradu lihtsalt vormistamise küsimus.

Lõpus selgus, et olin Kristjanit võitnud 4 minutiga. Mismoodi?? Aga see selleks arvasin, et äkki siis Maku tuleb mingi mõistliku ajaga välja, ta ju Ilvest ei jookse. Maku aga kaotas veel mingi 1,5 minutit lisaks. Niisiis sain väikelinnade mängudel 1. koha. Aga mis veelgi olulisem, Türi linn sai meeste põhiklassis koguni viisikvõidu.

Tulemused.
Etapiajad.
Linnade paremusjärjestus orienteerumisel.

Ilvesteade 2. päev

Kuna õhtul tuli kuidagi väikelinnade mängude rada läbi sörkida ja viimasel päeval pidin jooksma esimest vahetust, võtsin omale teisel päeval lühikese - 5,1 kilomeetri pikkuse kolmanda vahetuse.

Kristjan alustas esimest vahetust normaalselt, tulles metsast välja kolmandal positsioonil. Leedukas ja Nõmm olid küll sama palju eest ära, kui liidrid meist esimesel päeval, aga positsioon oli parem.

Ka Jaan jooksis teises vahetuses normaalselt. Oma vahetuse 11. aja. Tuli metsast välja kuuendana. Viimase kilomeetrise jupiga kaotas temaga koos olnud lätlasele ja soomlasele kuskil minuti.

Mina muidugi tahtsin seda vahet kohe tagasi tegema hakata. Ei saanudki aru, mille pärast, aga oli vaja kohe kihutama hakata. Kohe peale vaadates tundus rada tõesti väga lühike. Esimesse punkti läks kõik väga hästi korda. Hea variant, tempo oli kõrge. Isegi liiga kõrge, kuna kohe punktist väljudes tegin vea. Suurel kiirusel lugesin ühe sihi põhja-lõuna jooneks ja panin punktist välja 90 kraadise nurga all. Ja enne ma sellest aru ei saanudki, kui 150 meetri pärast sihile välja jõudsin. Täitsa loll, olin enda peale vihane, aga teha ei olnud enam midagi, niisiis jooksin mööda sihte punkti juurde. Kaotasin selle veaga oma variandi liidrile peaaegu 2 minutit. Kolmandasse punkti läksin normaalselt. Kaotus liidrile ikka ~30 sek. Neljandasse punkti liikusin aeglaselt ja ei olnud endas väga kindel. Punkti piirkonnas vaatasin ringi ja olin punktist paarkümmend meetrit paremal, viga umbes 15 sekundit. Viiendasse punkti liikusin hästi. Suunaga peale, ümber soo, üle nõlva ja järgmise künka taga pidi olema sadulas minu punkt. Siis aga silmasin vasakul, sadulas punkti, arvasin, et teen jälle viga ja jooksin sinna, aga otse loomulikult oli see hajutuspunkt. Minu punkt oli ikka üle selle künka, kus ma algselt pidin minema. Jälle 30 seki viga. Samas liider oli jälle üle minuti minust kiirem. Järgmine punkt oli press. Midagi keerulist seal ei olnud, läbi valge metsa teele ja mööda teed punkti. Viimased 3 punkti olid samuti lihtsad. Lihtsalt lõppu jooksmise vaev. Oma sooritusega ma eriti rahule ei jäänud. Liiga palju viga. Samas millegipärast jooksin oma vahetuse 5-nda aja. Ju siis teised tegid veel rohkem viga.

Teisel päeval saime niisiis kuuenda koha. Kahe päeva kokkuvõttes olime endiselt 7 kohal, aga ees oli ainult mõnekümne sekundi kaugusel Igitsa-2, kellest möödumise korral oli auhinnaline 6. koht väga reaalne. Vähem reaalne oli ka püüda 5. kohal paiknevat Tammede võistkonda.

2. päeva tulemused.
Vaheajad.

Pühapäev, 5. juuli 2009

Ilvesteade 1. päev

Sellel aastal olime JOKA I võistkonnas Kristjani ja Jaan'iga. Võistlus toimus 1. ja 2. päeval Perajärve kaardil ning viimasel päeval Ähijärve kaardil. Esimesel päeval, nagu ka eelmisel aastal oli ühisstart kõikidele vahetustele korraga. Kõikidel päevadel olid esimese ja teise vahetuse rajad matuke üle 7 kilomeetri, viimase vahetuse omad aga lühemad, veidi üle 5 km.

Esimesel päeval jooksin mina meie võistkonna teist vahetust. Juba enne starti olin endale selgeks teinud, et kuna kõik vahetused stardivad koos, võivad rajad olenemata samast pikkusest olla erinevad. Seetõttu jooksen oma jooksu ja kedagi teist ei hakka jälgima.

Juba esimesse punkti minnes tegin erineva rajavaliku kui ülejäänud grupp. Jooksin täiesti otse, samas kui ülejäänud jooksid vasakult. Samas oli minu variant veidi aeglasem, kui ülejäänutel. Kui paljud grupis jooksjad hakkasid peale punkti jõudmist edasi tagasi sebima, st sattusid hajutusse, siis mina viga ei teinud. Kõik klappis ja punkt tuli hästi vastu, sama oli teise punktiga. Kolmandasse punkti jooksin jälle oma varianti, paremalt ümber kahe soo. Samuti neljandasse punkti minnes. Minu järgi jooksis ainult Orvandi noor jooksja, muidu surusin läbi tihniku teed üksinda. Mets oli tihe, mõtlesin, et oleksin pidanud valima ringi teevariandi. Neljandas punktis nägin ka Kristjanit. Jooksin mõned punktivahed tal järgi ja tuletasin meelde, et ta suunda hoiaks. Kristjani järgi jooksis veel Jürgen ja veel mingi tüüp. Enne kaheksandat punkti kadusid nad paremale ära. Jäin korra seisma, et kontrollida, ega ma viga ei tee. Kõik klappis ja arvasin, et neil oli lihtsalt hajutus. Läksin oma punkti ja edasi üksinda. Arvasin, et jäin hajutusega Kristjani pundist maha. Üheksanda punkti sain ilusti kätte. Kümnendasse minnes oli raske. Mägi oli kõrge ja tegin ainukesed kõnnisammud. Kümnenda punktiga tuli ka esimene viga. Kõlviku piir ei olnud hästi arusaadav ja olgugi, et kaks orvandit lugesin algselt välja, jooksin ikka valesse. Viga mingi 30 sekundit. Järgmine punkt oli vaatepunkt. Kuna kõik olid korraga metsas, ei saanud sealt mingit infot. Tiksusin omaette, omamata mingitki ettekujutust oma positsioonist. Kaheteistkümnenda punktiga tegin samuti väikese ~30 sekundilise vea. kaldusin veidi paremale ära. Sama lugu millegi pärast ka 13 punktiga. Aga selle viimase pooleminutise vea järel nägin Kristjani punti enda ees punkti jooksmas. Siis sain aru, et olin neist hoopis eespool olnud ja ilma nende pooleminutiste vigadeta sinna jäänudki. Lõpp läks kiirelt ning lõpetasin sama pundi lõpuosas. Kuskilt tekkis sinna punkti ka Aadli.

Nagu pärast selgus, siis Kristjan oli selle 8-nda punktiga 1,5 minutit viga teinud. Teised muidugi tema järel, ning nii ma siis neil eest ära saingi. Jama ainult et mõne lihtsa punktiga väikeseid vigu tegin.

Esimese päeva järel olime väga OK positsioonil. Ees palju Lätlasi, Leedukaid, Soomlased ja 2 Eesti tiimi, Tammed ja EKJ SK. Meie kolmik oli komkurentsitult kõige stabiilsem. Kõik jooksid oma vahetuse 8-nda aja, millega hõivasime 1. päeva järel 7-nda koha.

1 päeva tulemused.
Vaheajad.

Jaanipäev (töö, spordi ja puhkelaager) Ruusal

Selle aasta jaanipäeva paiku pidi hulk multisportlasi kogunema Minni ja Pilvi juures Ruusal, et teha natuke tööd, natuke sporti ja natuke pidu pidada. Kuna reedel ja laupäeval olid Merle ja Taavi lõpetamised, siis saime meie minna alles pühapäeva õhtul. Kohale jõudes olid kohal ainult Minn ja Pilvi ise ning Randy koos perega. Kõik ülejäänud multisportlased pidid tulema esmaspäeval. Randy oli just saabunud 100 KP jooksult ja ka Minn ja Pilvi olid trennis käinud. Seetõttu ei tahtnud keegi minuga trenni tulla. Ja kuna ma ka üksi jooksma ei viitsinud minna, läksin parem kohe sauna.

Kuna esmaspäev oli tööpäev, pidi Randy pooleks päevaks Tartusse kliente külastama minema. Mina aga võtsin ette puude lõhkumise, mis pidi siis olema selle töö/puhke/peo laagri töö osa. Kuna tegemist oli 4 aastat seisnud kuukedega oli Minn väidetavalt pühapäeval saagimise käigus 3 saeketti ära kulutanud. Niisiis midagi liiga kerget oodata ei olnud. Samas ei osanud ka midagi eriliselt rasket oodata, kuna eks ole ju ikka igal aastal mingi kogus puid ära lõhutud. Ka ei tundunud puid eriti palju olevat.

Tööga pihta hakates sai õige pea selgeks, et lihtne see lõhkumine igatahes olema ei saa. Iga kirvehoop tuli lüüa täiest jõust, kuna vähegi nõrgema löögi puhul ei andnud ükski puu vähimatki lootust, et ta üleüldse kunagi katki hakkaks minema. Noh tegelikult juhtus nii sageli ka täie jõuga lüües. Mõnele pakule tuli kümneid kordi enne täie jõuga hoope jagada, kui ta lõpuks kuskilt järele hakkas andma. Olles mõned pakud katki löönud lahmas higi juba täiega. Juba tunnise lõhkumise järel hakkasin aru saama, mida Randy eelmisel õhtul ütles, et randmed jäävad ikka väga valusaks. Kui ülekere juba higine olin, tegin vahepeal väikese ujumise ja õllejoomise pausi ning lõhkusin edasi. Olles 3 tundi ära lõhkunud, ütles Minn, et Randy tuleb töölt tagasi kella ühe ajal. Kuna pärast seda oli plaanis teha väike rulluisutrenn Kääriku ja Pühajärve teel, ei hakanud rohkem punnitama, vaid istusin enne trenni natuke niisama.

Minn tegi vahepeal ka suitsusauna tule alla, kuna Pilvil oli plaanis suitsusaunas sinki teha. Muuhulgas tähendas see muidugi seda, et õhtul sai suitsusauna minna. Kui Randy tuli, läksimegi uisutama. Mina, Randy, Minn ja Pilvi uisutasime, Andreas ja Jete sõitsid rattaga ja uisutasid kahekesi, Kristel ja Edith istusid niisama. Uisutamine oli nagu ikka mõnus. Tegime umbes tunnise otsa, Käärikult Pühajärvele ja tagasi.

Kui Ruusale tagasi jõudsime, oli Lea vahepeal kohale jõudnud. Nüüd oli vaja veel üks töö ära teha. Tünn oli vaja tassida maja juurest Suitsusauna juurde, järve äärde. Sellega saime Randy ja Minniga edukalt hakkama. Pärast tassisime Randyga veel järvest hunniku vett tünni. Alguses oli see muidugi keeruline, kuna tünn oli pikka aega seisnud ja väheke hõredaks kuivanud. viies 2 ämbritäit sisse, jooksis pool kohe välja. Õhtu lõpuks saime õllejoomisega pooleks pool tünni täin, ning hommikuks olid kõik hõredamad kohad ka ilusti pidama hakanud. Vahepeal saabusid Tallinnast ka Heiti ja Maare koos Liisuga ning veidi aja pärast ka Elo. Üritasime salaja ilma naiste märkamata sauna hiilida, aga keegi neist pani ikka tähele, nii et kui olime paar korda juba saunas ja järves ära käinud, oli saunapõrand vahepeal naisi täis saanud.

Järgmisel päeval tegime Heiti ja Randyga puude lõhkumisele lõpu peale. Endiselt oli tegemist äärmiselt rõõmuküllase tööga, kuna iga paku pooleks saamise üle sai kõvasti rõõmu tunda. Peale seda pidime tünni vett täis tassima. Kuna rahvast oli seekord juba rohkem, tegime keti järvest tünnini ja hakkasime ämbreid käest kätte andma. Vahepeal saabusid veel 2 keti lüli, Sven ja Pääsu lisaks, nii et tünn sai kiiresti, poole tunniga täis.

Et jaanilaupäev päris raisku ei läheks tegime ka väikese jooksuotsa. Jätsime Maare tünni tuld valvama ja tegime 13 kilomeetrise jooksuotsa ehk Uibo ringi. Tagasi tulles oli vesi tünnis juba päris leige ja ka suitsusaun hakkas valmis saama. Kuna kõik naised olid toas ametis leiva küpsetamisega avanes meil võimalus salaja tünni minna. Saime seal päris kaua viiekesi (mina, Randy, Minn, Heiti ja Sven) istuda, kui meid lõpuks märgati ja tuppa sööma aeti. Pärast panime lõkkele tule otsa ja jaanituli võis alata.

Jaaniõhtu kujunes välja umbes selline: istusime tünnis, kuni palav hakkas, seejärel läksime järve. Kui jälle külm hakkas läksime suitsusauna ja jälle järve. Ja nii päris mitmeid kordi. Vahepeal viskasid virgemad lõkkesse puid ja lõpuks hakkasime ka grillima. Jaaniõhtu kulmineerus džinnikokteili joomisega kolmeliitrisest purgist või õllekannudest. Kuna see Minni poolt üles kutsutud üritus osutus äraütlemata meeldivaks, jätkasime selle atraktsiooniga kuni väljas hakkas taas õrnalt valgeks minema.

Järgmine hommik ja ka lõuna möödus niisama lobisedes, kuni kõik olid oma 0,2-0,4 promillistest jääknähtudest lahti saanud. Seejärel liikus igaüks vaikselt oma kodu suunas.