Reede, 10. juuli 2009

PTK Itaalias - auto katki, närvid läbi, raha otsas.

Kevadel Helsingis Spenceri esindajaga kohtumas käies leppisime kokku, et läheme juuni lõpus / juuli alguses Itaaliasse, nende kontorisse, et tutvuda tehasega, kohtuda tähtsamate tegelastega ja arutada lihtsalt koostöös vajalikke detaile. Kuna Priidul oli väikese lapse kõrvalt keeruline nii mitmeks päevaks ära tulla, pidime minema Kuldariga kahekesi. Vaatasin lennupiletite variante, kui äkki lõi pähe, et kui läheks hoopis autoga. Saaks kellegi veel kaasa võtta ja sama raha eest väikese puhkusegi sisse planeerida. Mõeldud tehtud. Arvutasin, et kütusekulu Tallinnast Parmasse ja tagasi on kuskil 6000 krooni ringis. Lisaks plaanisime külastada veel tee peale jäävaid Austriat, Tšehhit, Saksamaad ja võib-olla veel mingit huvitavat riiki. Kaasa saime võtta veel Kristeli ja Terje, kellel avanes ka võimalus mõnda välisriiki näha. Kuna kohal pidime olema teisipäeva hommikuks, aga mina osalesin nädalavahetusel Ilvesteatel, siis Parmasse kohale sõites tuli minna suhteliselt väheste vahepeatustega ja üks öö sõites.

Tallinnast saime minema pühapäeval kella nelja paiku. Pimeda saabudes olime jõudnud Kaunase kanti. Poola oli, nagu ikka, suur. Seda läbisime ikka kohe tükk aega. Varssavisse jõudsime umbes 12 tunniga ehk siis öösel kella neljaks. Pärast seda hakkas juba vaikselt valgeks minema. Varssavist võtsime suuna Katovice peale ja seejärel juba Brno'sse. Brno's tegime kerge supermarketi peatuse ja jätkasime Viini suunal. Viinist alates läks asi huvitavaks. Kõigepealt algasid vähemalt viierealised kiirteed, kus autod sebisid edasi-tagasi, nii et vaevalt aru sai, kus keegi minna tahab. Asja võimendas muidugi ka see, et olime juba terve öö sõitnud. Aga vähemalt hakkasid sihtpunktid kiiremini vastu tulema, kuna kiirus oli pidevalt 150 km/h. Mis iseenesest oli päris huvitav, kuna see kiirtee Viinist Graz'i läks üle ja läbi mägede ja kogu aeg oli kurv. Ja loomulikult ei hakanud keegi mingi tühise kurvi pärast kiirust maha võtma. Graz'is ei viitsinud keegi millegipärast ühtegi viita Itaalia poole välja panna ning kuna meie GPS-is lõppes peale Tšehhit kaart otsa, siis seiklesime ümber ja läbi Graz'i vaadates Saksamaale ja Sloveeniasse näitavaid viitasid ning püüdes leida midagigi, mis Itaalia poole näitaks. Olles üle tunni seal seiklenud, saime lõpuks ühest tanklast teada, mis suunas me minema peame ning saime teekonda jätkata.

Itaalia piirile jõudes hakkasid seiklused peale. Juba piiripunktis ei saanud aru, misasja need itaallased tahavad. Piirivalvurid seisid suvaliselt puntras koos ja ajasid juttu. Meie pidime sellest loomulikult järeldama, et nad tahavad, et me seisma jääks. Loomulikult me seda ei teinud ja karjuma hakkas üks neist siis, kui vaatas, et ma vist ei viitsi pidurit vajutada. Siis oli vaja muidugi pakiruum ka üle vaadata ja teada, mida me üldse Itaaliast tahame. Võtsime suuna Veneetsia peale ja järgmine jama oli kiirtee pileti saamise punktis. Ühtegi inimest seal ei olnud ja ühtegi instruktsiooni ka mitte. Läks ikka päris tükk aega, kui me pärast kõikide nuppude vajutamist kiirteepileti saime. Kiirteel läks õnneks vähemalt kiiresti ja peagi möödusime Veneetsiast Milano suunal, et juba õige pea kiirteelt maha Parma poole suunduda. Jõudsime juba õigesse kohta välja ja veel edasigi, aga mitte kuskilt ei saanud kiirteelt maha õigesse suunda minna. Viidad olid paigutatud ka nii, et mingit loogikat jumala eest ei oleks. Lõpuks otsustasime minna mööda väikeseid teid, kuna muidu oleksime juba varsti Milanos väljas. Kiirteelt maha sõites saabus järgmine üllatus. Kui Austrias maksab 10-päevane kiirteepilet 8 EURi ja Tšehhis veel vähem, siis Itaalias maksis üks väike jupp 18 EURi. Päris tore. Noh mis seal ikka, olime juba enam-vähem kohal. Vähemalt nii me arvasime. Ja ka kell oli veel meeldivalt vähe. Peale politsei poolt organiseeritud teesulgu leidsime õnneks isegi viida, mis näitas õige asula peale, mis pidi olema viimane sihtpunkt enne Parmat. Nüüd hakkas jälle nalja saama. Asulasse näitas silt 25 km. Olles paar-kolm kilomeetrit ära sõitnud, näitas jälle silt. Ja ennäe imet, jälle 25 kilomeetrit. Siis muidugi hakkasid kilomeetrid hirmuäratava kiirusega kahanema. Nii et peale 2-3 kilomeetrist sõitu oli terve kilomeeter jälle vähem sõita. Kui ühtäkki, nagu naksti, olimegi selles asulas kohal. Siit hakkasid viidad juba Parma poole näitama. Aga asi läks loomulikult veel huvitavamaks. Asula keskelt näitas silt Parmasse 43 kilomeetrit. Saime jälle 2-3 km sõita kui oli järgmine viit, mis näitas Parmasse 50 km. Ja siis veel paari kilomeetri pärast, noh, arvake ära... Loomulikult 51 km. Siis aga hakkasid numbrid taas sama kiirusega kahanema, nagu eelmiselgi teel. Vahepeal tuli mõni üksik juurde ka, aga sellele me ei viitsinud enam tähelepanu pöörata. Ilmselt oli siin lihtsalt töömeestele märgid kätte jagatud, aga kuna siesta hakkas lähenema, ei viitsinud nad väga vaadata, mis märgil kirjas on, vaid panid kõik rõõmsalt suvalises järjekorras tee äärde püsti. Läks aega, mis ta läks, lõpuks olime ikkagi Parmas. Sealne liiklus oli muidugi ka huvitav. Mingeid jooni maas ei olnud, märke samuti mitte. Samamoodi ei näidanud ükski autojuht suunatuld. Kõik sagisid ja keerasid kuhugi. Ja selle kõige vahel hunnik neegreid motorolleritega. Lisaks pidev signaalitamine, kohati minu suunas, kohati niisama. Ühesõnaga lõpuks sai meil sellest jamast täiesti kõrini. Võtsime mingi mõttetult kalli ja nõmeda hotelli, et ennast järgmise päeva kohtumiseks välja puhata.

Peale suurepärast hotelli hommikusööki, milleks olid peamiselt moosisaiad, õnneks ainukese soolase asjana ka sulatatud juust ja sõrmkübaratäis kohvi, võtsime suuna Collecchio'sse. Seekord läks enam-vähem õnneks ja peale Laura'le helistamist ja ühe kohaliku käest küsimist jõudsime viisaka, 15 minutilise hilinemisega Spencer'i kontorisse. Kohtumine läks ise hästi. Tehas oli viisakas ja eriti hea nägi välja näidiste saal. Olles vajalikes asjades kokku leppinud, kõigi oluliste inimestega kätt surunud ja tooted läbi katsunud, saime pealelõunal alustada plaanitud puhkusega. Sõitsime seekord mööda väiksemaid teid Garda järve äärde, kus mõnes kämpingus plaanisime veeta esimese õhtupooliku. Plaanisime külastada ka Sirmione linna, aga kuna sooja oli umbes 34-35 kraadi, ja pealegi olin ma Sirmiones juba mõned aastad tagasi käinud, siis otsustasime, et kämpingus õlut juua on natuke mõistlikum mõte. Peale 10-15 kilomeetrist sõitu leidsimegi täiesti suurepärase kämpingu Lago di Garda, ehk siis Garda järve ääres. Olemas oli kõik puhkuseks vajalik - Järv, telgiplatsid, WC-d, elekter, sooja veega duššid, basseinid ja mida iganes veel oskad tahta. Ja seda kõike isegi Itaalia kohta väga meeldiva hinnaga. Leidsime omale oliivipuude alla meeldiva paiga ja ainuke üdini positiivne õhtu sellel Itaalia-reisil jätkus basseini ääres vedelemisega. Õhtul valmistasime endale veel Itaaliale kohaselt potitäie pastat. Basseinis vedeledes tegime Kuldariga kiire plaani ka järgnevate päevade tegevuse osas. Järgmise õhtu plaanisime veeta Austrias, Bodensee ääres. Ülejärgmise õhtu plaaniks oli mõni soodsa ja külma õllega kämping Tšehhis. Seejärel viimase õhtu planeerisime veeta Palangal ja Laupäeva õhtuks pidime jõudma koju. Aga päris niimoodi seekord kahjuks ei läinud.

Järgmisel hommikul tegime hommikusöögi ja veetsime veel veidi aega basseinis vedeledes. Siis võtsime suuna Austria poole. Nagu eelmiselgi päeval, nii ka seekord vältisime kiirteid. Algus oli väga hea. Salo ja Riva linnad Garda järve ääres olid eriti ilusad. Ühel pool vaade Garda järvele ning teiselt poolt mägedele. Arutasime, et seal linnades ei ole ilmselt võimalik leida ainsatki korterit, kust ei avaneks miljonivaadet. Edasi võtsime suuna Trento peale, seejärel Bolzano'sse ning sealt Merano'sse. Meranost pidime minema mööda kitsast mägiteed, üle mägede, Vipiteno linna, mis oli juba praktiliselt Austria piiri ääres. Aga seiklused siin alles algasid. Meranos eksisime loomulikult ära, kuna viidamajandus oli Itaalia teedel jätkuvalt allapoole igasugu taset. Ja otse loomulikult ei osanud ükski kohalik mingit arusaadavat keelt ka rääkida. Lõpuks leidsime õige tee täiesti juhuslikult. Mägitee oli iseenesest väga lahe. Vaated, mis avanesid, olid väga kenad. Oli jäänud sõita veel umbes 1/5 ülesmäkke, siis pidi hakkama laskumine Vipiteno linna. Aga nii lihtsalt see ei läinud. Järsku kadus autol igasugune jõud. Jäime mingi maja juures seisma ja lasime autol natuke puhata, aga endiselt, ei midagi. Kuidagi esimese käiguga saime ka selle viimase jupi mäkke sõidetud, aga selle autoga me ilmselt edasi ei saa. Vähemalt mitte enne, kui vea selgeks teeme ja likvideerime. Konsulteerisime mitmete mehaanikutega Eestist, kes arvasid, et ilmselt on turbo omadega läbi. Edasi mõtlesime veereda järgmisse linna, et leida mingisugunegi töökoda. Vaba hooga mäest alla lastes hakkas auto järsku hirmsat valget tossu välja ajama. Kuidagi veeresime ikka järgmise linnani, kus saime teada oletatava töökoja asukoha. Loomulikult saime me selle asukohast valesti aru ja leidsime hoopis mingi töökoja, kus tegeleti keretöödega. Aga kuna autoga ei olnud tossu tõttu enam võimalik sõita, ei jäänud muud üle, kui helistada kindlustusse ja tellida järele puksiir. Loomulikult oli vahepeal ka tööpäev läbi saanud ja Itaallased ei ole just liiga kiired inimesed. Niisiis saime ikka päris kaua oodata. Kõigepealt helistas inimene Itaalia pukseerimisettevõttest, kes osates küll inglise keelt, ei olnud aga eriti tugev oma kodukandi geograafias ja nii ma siis seletasin talle päris tükk aega, kui ta lõpuks aru sai, mis külas meie auto nüüd katki on läinud. Edasi ootasime juba puksiiri, kes ka lõpuks tuli ja auto kuhugi garaaži vedas. Enne järgmist hommikut ei pidanud ennast keegi liigutama. Onu juhatas meid mingisse hotelli ja soovitas auto lasta minema vedada, kuna remont maksab väga palju.

Õhtul hakkasid kooruma esimesed võimalused, kuidas kõige targem oleks edasi toimida. Kristjan ütles, et rekkaga Eestisse vedu läheks maksma 17 000 krooni kanti. Kui Eestist treiler järele tellida, siis võib tulla odavam, aga ei pruugi. Lisaks tuleb veel meil neljakesi ka Eestisse jõuda, mis ei ole ka eriti soodne variant. Kõige mõistlikum variant, mis me esialgu välja suutsime mõelda oli variant, et keegi paneb sõiduautole treileri järele, ja tuleb sellega meile järele. Selleks oli aga vaja inimest E-kategooria lubadega, kes oleks nõus üksi selle maa ära sõitma. Samuti oleks vaja piisavalt võimast autot ja treilerit.

Neljapäeva hommikul kella kaheksaks pidime liikuma garaaži, kuhu meil auto veeti. Pidi tehtama diagnostika, mis mingil imelikul kombel olevat isegi tasuta. Hommikul siis selgus miks see tasuta oli. Kui kohalik Tsipolliino pool tundi peale lubatud kellaaega lõpuks kohale loivas, tehtigi kiirelt diagnostika, mis nägi välja niimoodi: härra vaatas 5 meetri kaugusel seisvat autot ja teatas: "Turbo kaput!" No nüüd oli kohe kindlam tunne, diagnostika tehtud ja asi kindel. Niisiis suundusime omale autojuhti ja treilerit otsima. Juba peaaegu leidsime endale juhi koos treileriga. Nüüd oli puudu veel auto. Otsisime autot, kui tekkis vahepeal veel üks mõistlik variant. Nimelt suheldes erinevate autospetsialistidega Eestist, saime teada, et turbo on võimalik niimoodi vahelt ära ühendada, et auto õlitaset jälgides saaksime sellega siiski kuidagi koju välja jõuda. Seda me siis neljapäeva hommikul veel tegema läksimegi. Suundusime uuesti garaaži, ja arvasime, et vana viskab meid maja teises tiivas asuvasse teenindusse, kus saame turbo vahelt ära ühendada. Kohapeal auto remont ei tulnud kõne allagi, kuna selle hind oli miimaalselt 2000 EUR-i. Ja aega läheks sellega ka 2-3 päeva, mis kohalike keeles tähendaks ilmselt nädalat. Kasutatud turbo paigaldamisest ei tahtnud keegi kuuldagi. Selgus aga, et meid ei viidud mitte maja teise tiiba, vaid hoopis mingisse 25 km kaugusel olevasse remonditöökotta. Tõsteti auto täpselt keset hoovi ja kästi umbes 2 tundi oodata, sest seal oli otse loomulikult parajasti siesta. Vedelesime siis see paar tundi 34 kraadises kuumuses, kuni tundus, et siesta hakkabki vaikselt läbi saama. Ja ennäe imet, juba tuligi mingi remondimees, kes üritas meile saksa keeles midagi selgeks teha. Osad sõbrad Eestis, kes olid juba mitmeid kordi meile tõlki mänginud aitasid taas hädast välja. Mitmeid kordi lasime mehaanikule seletada, et me ei taha uut turbot, vaid lihtsalt turbot vahelt välja ühendada, aga seda lihtsalt ei tehtud. Öeldi hoopis, et minnakse uue turbo hinda küsima, kuigi me ammu teadsime, et see maksab 1300 EURi. Noh vähemalt oli mehaanikul põhjust nüüd tund aega kuskil niisama ringi jalutada. Sest kui ta tunni aja pärast tagasi saabus, ei olnud tal hinnast endiselt aimugi. Meie istusime sel ajal keset hoovi, kus erinevad töömehed käisid paremalt, vasakult ja keskelt ümber ja üle auto, aga kedagi ei huvitanud, mis me seal teeme. Tundus, et tehti lihtsalt suitsu ja aeti juttu. Igal juhul kui mehaanik tagasi tuli, üritasime talle teise tõlgi vahendusel selgeks teha, mida me soovime. Aga endiselt tulemusteta ja mindi jälle hinda vaatama. Jälle pea tunnike möödas, ei pidanud meil närv enam vastu ja läksime sisse ja kaevasime selle mehaaniku kuskilt nurga tagant välja. Siis üritas kolmas tõlk, kelleks oli Maku, jälle sama juttu selgeks teha, aga peale pikka seletamist öeldi ainult 3 korda nicht ja oligi kogu lugu. Ühesõnaga ei mingit muud juttu, kui ainult täiesti uue jupi paigaldamine. Kusjuures jupp oleks ilmselt saabunud alles esmaspäeval ja selle vahetamine oleks läinud 2-3 päeva, ehk siis tegelikult ilmselt vähemalt 5. Kuna nüüd taheti jälle minda seda mõttetut hinda otsima, läks Kuldas sinjoore'dega kaasa ja hind, mida me ammu teadsime saadi peale 10 sekundilist telefonikõne. Kuna me sellega nõus ei olnud, palusime ennast garaaži tagasi toimetada. Selle eest aga nõuti loomulikult 120 EURi, kusjuures autot ei tohtinud ka nende hoovile jätta, isegi 1-ks ööks mitte. Olles natuke omavahel aru pidanud, ei jäänudki muud üle, kui maksta see 120 EURi ja lasta ennast tagasi viia. Nüüd aga said härrad loomulikult meist valesti aru ja nõudsid juba 240 EURi. Kui meil nüüd juba lõplikult kõrini sai ja natuke kõvemat häält tegime, saadi siiski õigesti aru ja piirduti ikka 120 EURiga. Niisiis 20 minutit treileri peal loksumist ja jõudsime tagasi Vipitenosse. Täpselt sama targad, kui enne, aga närvid läbi ja kõvasti vaesemad, kui enne. Vähemalt vahepeal tellisime endale Sven'i Eestist autoga järgi. Vahepeal langes siiski sõiduauto treileri variant ära ning tekkis variant hilisemaks auto saatmiseks eestisse enam-vähem talutava hina eest.

Hommikul üles ärgates oli Sven juba päris kaugele jõudnud. Reedene päev kulus peamiselt auto tühjaks tegemisele, garaaži lükkamisele ja siis niisama vahtimisele ja linna peal kolamisele. Mingil imelikul kombel lubas kohalik härra meil isegi kasutada nelja ruutmeetrit oma 1000 ruudusest garaažist, et auto nii kauaks sinna jätta, kui sellele umbes 2 nädala möödudes järele tullakse. Kui Sven juba päris lähedale oli jõudnud, käisime veel poest läbi, et talle süüa ja veini osta ning valmistusime lahkumiseks. Õhtul saabuski Sven 24 tunnise järjest sõitmise järel. Surusime talle kohe veini ja salati pihku ning võtsime selle suurepärase saavutuse peale autojuhtimise üle. Kuna meil oli veel paar münti eurosid, otsustasime, et sõidame viimased 15 kilomeetrit Austriani mööda kiirteed. Palju see jupp ikka maksta saab. Selgus et täpselt 1 minuti jagu (või oli see 45 sekundit), mis seda kiirteed veel jäänud oli, maksis kõigest mõnedkümned sendid üle 1 EURi. Kas pole mitte soodne pakkumine?

Edasine kulges vahepeal üsna rahilikult, kuni olles jõudnud Saksamaale, kust GPS meid kiirema marsruudi valikul suunas, plaanisime minna tanklasse. Kompuutri järgi oli jäänud sõita veel veidi alla 60 kilomeetri. Nagu loodud oli järgmine tankla 16 kilomeetri pärast. Aga peale 1 kilomeetrit läks autol järsku põlema eelsüüteküünla lamp. Kui küsisin Sven'ilt, mis see tähendab, tegi ta suured silmad ja juba kaduski jõud, mootor suri välja ja enam käima ei läinud. No ei ole lihtsalt võimalik!! Edasi jälle kõned Eesti mehaanikutele. Vaatasime läbi kaitsmed, aga ei midagi. Kuna täpselt kilomeetri pärast näitas parklat, otsustasime auto sinnani lükata, et äkki on abi loota. Parkla kõrval kiirtee ääres oligi mingisugune hoonetekompleks. Läksime Sven'iga sinna ja rebisime ühe mehe oma kaubikust välja. Ja erinevalt Itaaliast hakkas minu üllatuseks kohe tegevus. Täiesti teine maailm! Onu oskas isegi kuigi palju inglise keelt. Tegi kohe mitmeid telefonikõnesid ja uuris elu. Samas jooksis majas töötanud neiu oma autosse ja tõi sealt BMW service'i kaardi, kus kirjas vajalikud telefoninumbrid. Onu veel muretses, et see võib raha maksta, aga kuuldes, et mis meil üle jääb, tellis kohale džiibi, kus pidavat olema mingid service'i seadmed. Pidavat saabuma umbes tunni pärast. Läksime uuesti auto juurde ja umbes 5 minuti pärast oligi kõne servicest, kus alguses samuti oldi veidi mures, kuna 1 pooltund on tasuta, aga edasi on teenus tasuline. Mehaanik lubas jõuda poole tunni kuni tunni möödudes. Läks mööda kõigest 10 minutit, kui saabus X5 koos poolt autot täitva diagnostikakeskusega. Muhe sell tuli välja, ajas asjalikku juttu ja viskas väikse naljagi sekka. Võeti välja juhtmed, pandi auto kompuuter keskusega ühendusse ja natukese aja pärast saigi selgeks, et kütus on otsa lõppenud. Loomulikult oli vanal kütus kohe kaasas, ning ilma sentigi küsimata, vaid kütuse eest normaalset hinda makstes, andis sell meile veel näpunäited auto käivitamiseks. Ajas sõbralikku juttu elust olust jne. Kusjuures härral oli tööpäev juba läbi. Ta tuli meile appi lihtsalt vabast tahtest ja ei küsinud selle eest ainsatki senti. Vot selline vahe oli siis kahe lähedalasuva riigi inimeste suhtumisel.

Edasi külastasime tanklat ja siis läks kõik juba palju ladusamalt. Saksamaa möödus enamjaolt pimedas kihutades. Proovisin ikka 200ga kihutada, aga kuna pimedas oli see ikka suhteliselt harjumatu, võtsin kiiruse umbes 180 peale. Mõni muidugi sõitis mööda nagu postist, aga üldiselt oli selline kiirus palju mõistlikum. Ainult et pimedas nii kiiresti sõitmisel hakkavad vahemaad ikka hirmsasti petma ja tuleb väga tähelepanelik olla, et mitte rea vahetust liiga hilja peale jätta. Valgeks olime juba päris Poola piiri ääres. Poola tuli seekord läbida valges, mis tegi selle paljude külade tõttu muidugi palju aeganõudvamaks. Aga juba südaöö paiku olimegi Eestis tagasi. Tahaks loota, et kunagi jõuab siia ka minu auto.

Igal juhul ei soovita ma ühelgi inimesel katsetada auto katki minemist Itaalias. Vähemalt 1 huvitav asi selgus kogu selle jama juures. Nimelt siis see, kui palju meil tegelikult häid sõpru on, kes on valmis aitama. Siinkohal suured tänud kõigile kaasaelajatele, kes vähegi olid nõus abi pakkuma. Ja kõige suuremad tänud muidugi Sven'ile, kes ilma etteteatamata oli nõus üksi 24 tundi järjest autoga sõitma, et meile appi tulla. Ma ei tea millal ja kuidas, aga ma luban, et kunagi teen ma talle selle vähemalt 10 kordselt tagasi.

Kommentaare ei ole: