Pühapäev, 24. veebruar 2013

42. Tartu Maraton

Millegi pärast tekkis just praegu võimas motivatsioonipuhang oma esimese Tartu Maratoni elamused kirja panna... :) Alates klassikasuuskade tekkimisest toanurka, on kogu aeg vasardanud peas mõte ka Tartu Maratonile minna. Tegelikult olin kohe alguses suhteliselt kindel, et ma sellest üritusest osa võtan, aga lõpliku otsuse tegemise lükkasin miskis asjus ikkagi viimasele hetkele. Või siis natuke peale seda. Kusagilt oli meelde jäänud, et viimane mõistliku hinnaga kirja panemise tähtaeg on viimane jaanuar. Kui nimetet kuupäeval arvuti lahti tegin ja brauseriaknasse www.tartumaraton.ee tippisin, et end kirja panna, selgus, et olin õige tähtaja ikkagi paari päevaga maha maganud. No mis seal ikka, kuna enne maratoni hakkab nagunii erinevates meililistides ärakukkujaid tekkima, otsustasin maratonile registreeruda hoopis sedamoodi. Ja etskae imet, 2 nädalat enne maratoni, Arulast Tallinna poole sõites, selgus, et Maretil on stardikoht täitsa üle. Tegimegi Maretiga diili ära, ent natuke liiga rutakalt. Oleks jätnud ümberregistreerimise kaks päeva hilisemaks, kui numbritega stardinimekiri juba avaldatud, oleks õnnestunud säilitada Mareti stardikoht viiendasse stardigruppi. Kuna me aga nii taibukad ei olnud, sain omale väärilise, debütandi numbri 5453, mis asus eelviimases stardigrupis.

Võistluseelse logistika ehitasime üles sarnaselt teatemaratoniga. Liikusime laupäeva hommikul Reigoga läbi Tartu Arulasse, kus Ruusa pererahvas meid lahkelt nõus oli järjekordselt välja kannatama. Tartus käisime loomulikult läbi ka EPA spordihoonest, kust saime kätte oma numbrid ja puhusime veidi juttu tuttavate nägudega messisaali meenutavas spordihallis. Tuleb tunnistada, et hakkan ennast juba vaikselt sportlasena tundma, kui selliste üritustega seonduvas seltskonnas nii palju tuttavaid nägusid figureerib. Aga äkki läheb üle... Arulas oli peamiseks ülesandeks suuskade ettevalmistamine niimoodi, et nendega maratonil talutavalt suusatada kannataks. Minu eelnevate katsetustega määrimise alal ei olnud ma veel selgusele jõudnud, kumb variant on parem, kas hästi pidavad ja mitte libisevad suusad, või hästi libisevad ja mitte pidavad suusad. Mõlemat korraga ei ole mul seni veel õnnetunud kogeda. Aga sellegi poolest lootsin, et maratonil saab olema esimene kord.

Kuna ma ei olnud viitsinud eelnevatel õhtutel suuski ära puhastada, tuli kõigepealt ette võtta see ülesanne. Seejärel oli järg libisemise käes. See osa on mul õnneks juba talutavalt käpas. Alumine kiht läks Toko tavalist parafiini ja peale Toko punane Low Fluor. High Fluori ja ammugi siis pulbri või klotsi mees ma ei ole. Nii kõval tasemel ei sõida. Ja pealegi mõtlevad need pulbrigurud nagunii üle ja pärast on oma kinniste suuskadega minu Low Fluori vastu ikka hädas. Nüüd läks aga asi keerulisemaks. Oma määrdekohvri (jah, ma ostsin omale määrete jaoks isegi eraldi kohvri) läbiotsimise käigus selgus, et olin Risto juurest küll hunniku igasugu määrdeid kokku krahmanud, aga kruntmääret ei olnud ta mulle millegi pärast pakkunud. Kuna erilist isu ei olnud hakata kliistriga jändama, laenasin kruntmäärde Minni käest. Vahepealse luureinfo tulemusena saime teada, et terve pentagonis ööbiv seltskond läheb rajale Swix'i VR45-ga. Sellest tulenevalt, ja ka sellest, et mina olen Toko määrete peal, otsustasime meie kõik Toko ja Rode määrete kasuks. Minu suusad said lisaks krundile alla 3 kihti Toko 0...-10 määret. Õnnestus isegi tekitada seekord täiesti normaalse paksusega kihid. Vähemalt enda arvates.

See hõõrumine hakkas lõpuks juba päris ära tüütama. Ei taha mõeldagi nende vendade peale, kes neid kihte sinna 6-7 tükki alla viitsivad määrida. Igal juhul tõe hetk pidi selguma testirajal väikese maratoni stardis. Väriseva jalaga suundusin rajale ja lootsin, et ehk ei ole vaja midagi totaalselt ümber teha. Ja oh õnne, suusad toimisid suhteliselt ideaalilähedaselt. Pidasid täiesti viisakalt ja ka libisemine tundus olevat eeskujulik. Samas kõrval samuti suuski testinud Johannes kurtis aga halvapoolse libisemise üle. Läbinud mõned edasi-tagasi lõigud testirajal, tegin otsuse, mitte enam midagi muuta. Võis hakata rahuliku südamega eesootavaks hommikuks energiat ammutama.

Ka maratonipäeva logistika oli meil üles ehitatud vägagi viisakalt. Kuna Setu oli suusaorienteerumise maailmameistrivõistlustel osalemisega seoses meie pundi peaautojuht ja saunakütja, siis oli ta meid nõus hommikul starti sõidutama ja ka pärast lõpetamist tagasi. Vahepeal õnnestus neil Liisuga väsinud sportlastele ka privaatsetes joogipunktides juua ja glükoosi sisse suruda. No igal-juhul vägagi viisakas teenus. Kuna eeldasime Tehvandi staadionil mõnevõrra suuremat tunglemist, valisime trajektoori ja ajagraafiku mõningase varuga. Sellest tulenevalt jõudsime suusastaadionile juba päris vara. Aga see oligi hea, sain rahulikult oma eelviimase stardikoridorini kõmpida, veel veidi suuski proovida ja Sparta Intervall Ventti trennist tuttava sportlasega juttugi puhuda. Suusad olid endiselt igati viisakad. Ehk oleks natukene võinud minu jaoks rohkem pidada, aga vähekenegi kõvema tõukega venna jaoks oleks minu suusad olnud küll seekord suht ideaalsed.

Oma stardigruppi sain suusad maha teise ritta. Hoidsin meelega väliskurvi poolsetesse ridadesse, et mitte sisekurvi ummikusse kinni jääda. Väga hullu trügimist ei olnudki. Aga kus on krokodillid, jänesed ja Barack Obama??? Mõned minutid enne starti korjati ära stardikoridoride vahelised eraldusaiad. Meie rida ei liikunud ilmselgelt kõige aktiivsemalt, nii et kohe peale aedade eemaldamist olin juba viimasest stardigrupist tulnud Reigost mitme meetriga maas. Stardikäsklus pidi antama püssilasuga. Stardihetkel olin peaaegu tagakurvis, aga mingit püssilasku seal kuskil küll ei kõlanud. Hoopis muusika hakkas mingil hetkel mängima. Suusatamist seal ka väga teha ei andnud, aga trügimist oli isegi vähem, kui ma alguses eeldasin. Rahvamassis paistis ka paar tuttavat nägu. Esimesed kilomeetrid püüdsin enda jaoks uude situatsiooni valutult sisse elada ja kuidagi mingi rütm sisse saada. Esimese asjana õppisin ära ühe jalaga sahka sõitma, et mitte eessõitjatele sisse kütta. Esimene naljakam olukord oli vana lasketiiru tõusu juures, kus toimus suuremat sorti passimine. Kõvemad sportlased üritasid lõigata kõrvalt lume seest, aga jäid seal oma suuskadega mütates päris hätta. Veel kõvemad sportlased sõitsid veel suurema lõikega ilma tõusu võtmata kohe järgmise kurvini. Rahva seas hakkas toimuma jutuajamine diskvalifitseerimise teemal. Seisin rahulikult habemesse muiates järjekorras ja ootasin, millal tõusust üles lastakse astuda.

Igal väiksemalgi laskumisel toimus ridamisi kukkumisi. Õnneks läks mul kuidagi õnneks ohtlikesse olukordadesse mitte sattuda. Paar slaalomiliigutust tuli teha, aga midagi eriliselt ohtlikku ei olnud. Peale Munamäe teeületust sai juba teha täitsa viisakaid suusatamise liigutusi. Väike toppamine oli veel rolleriraja tõusu alguses, aga üldjoontes sa sealt edasi ikka juba suusatada. Peale hobustemäge möödusin Mannist, kes oli oma Visu isetormajad Rossignolide ümber ringi vahetanud. Vahetult enne esimest, Matu teeninduspunkti möödusin ka viimastest potsatajatest ja muudest elukatest. Potsataja oli näost juba päris kaame, aga kõrvad laperdasid tuule käes nagu lepalehed. Enne Matut nägin ka esimest suusatajat, kelle number algas ühega. Kuni sinnani, ja tegelikult ka sealt edasi, olid ikka suuremate numbritega tegelased. Matu TP-st kütsin hooga läbi, kuna ei tahtnud sinna tunglema jääda. Õnneks olid lubatud kohas ergutamas Randy ja Liisu, kelle käest sain ka lonksu juua. Tegelikult oli mul ka endal vöökotiga jook ja geelid kaasas, aga neid oli suhteliselt ebamugav toigastega kätte saada.

Harimäe tõus tuli kätte suhteliselt normaalselt, aga peale seda enam kõige värskem tunne ei olnud. Õnneks taastusin laskumistega kiirelt ja tõusudega võtsin pigem inimesi kinni. Ande TP-s proovisin esimest korda süüa võtta. Võtsin kaks hapukurki ja topsi mustikasuppi. Need asjad igal juhul omavahel kokku küll ei sobi. Aga teeninduspunktide piirkond on muidugi omaette vaatamisväärsus. Lumi on ühtlase kihina kaetud joogitopsikutega ja on omandanud violetse värvuse. Aga eriti nõme on muidugi see pooltühjade geelipakkide vedelemine. Eriti enne TP-sid. Sõita jõuavad küll kõik hirmsat moodi, aga geelipakki taskusse ei jõua pista. No ja arvake siis ära kui tore see on, kui oma suusaga üle selle ligase geelipaki sõidad...

Kuutsemäe TP-s võtsin ühe banaani ja jälle mustikasupi. See kooslus oli juba märksa meeldivam. Ja see mustikasupp on päris hea maitsega. Selleks ajaks oli sõita juba ka päris raske. Aga endiselt õnnestus tõusudel inimestest mööda sõita. Ja suusad olid ka päris head, ehkki pulbrimeestel, keda selles seltskonnas juba palju oli, libises ikka mõnevõrra paremini. Eriti raske oli olemine Meegaste mäe otsas. Õnneks surus Liisu mulle kurku ühe glükoositableti ja Randy andis juua peale. Ja vee eriti suureks õnneks algasid nüüd laskumised, nii et kuni Paluni oli sõita tegelikult päris talutav. Peebul ahmisin profülaktika mõttes jälle sisse ühe banaani ja mustikasupi. Aga Kuzmini reklaamidega tõusul, natuke hiljem, ei olnud aega apelsini võtta. Palus tundsin ennast koguni nii hästi, et ei hakanud TP-s söögi-joogi pausi pidama. Kuidagi tundus liiga palju rahvast seal.

Peale Palut läks aga keeruliseks. Tundub, et see paaristõuge ei ole ikka minu liigutus. Sama väitis ka Maret, kui natuke hiljem temast mööda sõitsin. Nii et üritasin suhteliselt palju vahelduvat sõita. Igasugu imelikke inimesi hakkas mööda vajuma. No mitte päris niimoodi, nagu postist, aga vaikselt ikka libisesid eest ära. Samas sain ikka ise ka lödimaid vendasi kätte. Aga olemine läks päris raskeks. Õnneks oli kilomeetreid lõpuni ka juba meeldivalt vähe. Peale Palut üritasin kaasas olnud joogipudelist ka vett kätte saada. Aga kui ma laskumisel seda juua plaanisin, selgus, et see on loomulikult jääs. Peale pikka imemist sin sealt väikse tilga kätte, aga selleks ajaks juba seisin keset rada. Hellenurmes valasin esimest korda sisse topsi spordijooki. See oli lihtsalt kõige lähema laua peal. Edasi oli suures plaanis kannatamine. Jalg oli all ikka täitsa lödi juba. Kohvitõus oli minu jaoks nii keeruline, et suuski enam kinni vajutada ei jõudnud. Kuidagi kakerdasin sealt kääri üles. Juba pikemat aega paistis ees Pilvi selg, aga kätte ei tahtnud kuidagi saada. Kohe peale kohvipunkti leidsin enda kõrvalt hoopis Minni, kes oli ka juba üsna väsinud olemisega. Varsti jõudsin siiski järele ka Pilvile, kes samuti eriti hea sõnaga paaristõukeid ei meenutanud.

Õnneks või kahjuks oli suurem osa inimesi juba päris süldid. Isegi finišisirgel pandi jalgu nii imelikult üksteise ette, et toimus mitmeid kukkumisi. Neli tundi ja kaheksa minutit peale starti libisesin finišikaare alt läbi. 5400-ndalt kohalt suutsin ennast suruda 1680 peale. Esimese korra kohta enda arvates täitsa viisakas tulemus. Kuna Setu oli meil autoga juba vastas ja lõpetasime kõik enam-vähem üheaegselt, saime kohe Arulasse sauna sõita. Korralikult köetud suitsusaun koos jääauguga, peale Tartu Maratoni, on üks paremaid asju, mida ma ette oskan kujutada. Hea meelega jääkski sinna vedelema. Selle eest suur tänu taas kord Ruusa pererahvale ja Setule muidugi ka. Järgmisena ootab juba Haanja Maraton, mis kuuldavasti pidi Tartu Maratonist kordades lahedam olema. No näis.

Tulemused.


Reede, 15. veebruar 2013

2. Tartu Teatemaraton 2013

Nagu juba eelnevalt juttu on olnud, oli Tartu Teatemaraton meie puntidele võistluseks seiklussportlaste võistkondade vahel. Seiklussportlaste arvestuses osalemiseks pidi võistkond sisaldama vähemalt üht naisliiget ja nelja vahetuse peale võis ühe vabalt valitud vahetuse sõita uisutehnikas, ülejäänud klassikas - vähemalt nii oli esialgselt plaanis. Kuna enamik eesti seiklussportlasi on ilmselgelt pehmod, siis ei järgnenud meie feisspuki üleskutsele mitte mingisugustki reaktsiooni ja osalesimegi enda väljamõeldud arvestuses vaid kahe tiimiga - Twister Adventure Team ning Mountain Loghome ISC. No OK, lisaks paar vanakeste tiimi, kelle põhiprobleemiks oli välja selgitada, milline võistkonna neljast meesliikmest on emane. Vähesest osalejate arvust oma masinaklassis ei lasnud me ennast loomulikult aga absoluutselt häirida.

Väike tagasilöök tabas meie võistkonda paar päeva enne võistlust, kui meie esisuusataja, Liisu, teatas, et on paraku haigestunud, ega saa seetõttu kuidagi võistkonnale rajal kasulik olla. Äärmiselt kahju. Õnneks oli aga varumeeste pingil ootamas vähemalt sama kõva suusataja Maret, kes suurima heameelega oli Mountain Loghome'i tiimile nõus näitama, kuidas tegelikult suusatatakse. Niisiis, tagasilöök ei halvanud sellest tulenevalt meie võitlusvaimu suuremal määral.

Põhilise vingerpussi enne starti mängis aga ilmataat, kes oli esile kutsunud klassikasuusatamiseks absoluutselt sobimatu ilma. Niisiis, kraapisime stardieelsel õhtul oma suusad puhtaks ja otsisime välja parimad "pidamismäärded" liivapaberi virnadest. Esimesed testsuusatajad saabusid prooviringilt tagasi naeratavate nägudega. Kommentaarid olid peamiselt ülivõrdes, ning väidetavalt võis kogu pidamismäärete ja kliistrite arsenali nüüd sujuva kaarega prügikasti saata, sest liivapaberi pidamine olla ikka super-lux. Sellise, mõnevõrra üllatava jutu peale ei suutnud minagi vastu panna ja suundusin samuti oma värskelt karestatud suuskadega testitõusule. No ma ei tea, kui seda asja, mis seal suusa all oli, võis nüüd kuidagi pidamiseks nimetada, siis olen mina järgmine Põhja-Korea peaminister.

Pikkade vaidluste tulemusena langetasime üksmeelse otsuse, et meie võistlusklassis sõidetakse kaks vahetust vabastiilis ja kaks vahetust klassikalises stiilis. Klassikat sõitsid meil esimeses vahetuses Reigo ja kolmandas Maret, ning Mountainil esimeses Pilvi ja viimases Randy. Vabastiilis siis vastavalt mina ja Urmo teises vahetuses ning Sven neljandas ja Minn kolmandas vahetuses. Järgmine küsimus oli selles, kuidas küll minu suurepäraselt liimitud vabastiili suusad eesootavale katsumusele vastu peavad. Et liimi kvaliteet oli ennast tõestanud juba eelneval nädalavahetusel suusaorienteerumise karmidel radadel, siis pikalt ma selle üle juurdlema ei jäänud ja rajale ma nendega suundusingi.

Hommikuse logistikaülesande lahendasime ära juba eelneval õhtul ja nii me siis suundusimegi, neljakesi, esimese ja teise vahetuse sõitjatega, alguses suusastaadionile ja seejärel Urmoga kahekesi, sealt edasi, Matu teeninduspunkti, esimest teatevahetust ootama. Tehvandi suusastaadionil olid põhilisteks staarideks sooja tegev Jaak Mae, ning Eesti esiblogija Priit Pullerits. Viimase võistkonnas astus üles ka vähemalt üks pehmetest Eesti seiklussportlastest, kes normaalses võistlusklassis rajale tulla ei söandanud. Matu vahetusalas hakkas esimesi vendi saabuma juba poole tunni möödudes. Haigelt kiiresti ikka läbiti neid kilomeetreid. Kuna Reigo sõitis klassikalises tehnikas, siis seisin sel ajal rahulikult vahetusala ainukese WC järjekorras. Sain teha enne rajale pääsemist ka mõned soojenduslõigud, et hakata ootama oma teatevahetust.

Mitte eriti palju enne mind sai Reporteri võistkonnas rajale Jaak Mae. Mõtlesin küll hetkeks, et lähen ja sõidan tast mööda, aga milleks ikka niimoodi inimestele piinlikkust valmistada. 45 minuti möödudes oli kohal ka Reigo. Urmo ergutussõnade saatel, jalgade töö kohta kihutasin rajale. Praktiliselt koos Tõnis Vaiksaarega, kelle suusatamisoskuste kohta mul küll vähimgi aimdus puudus, kuid kes inimesena on minu arvates vägagi mõistlik tüüp. Et mul sellise spordialaga, nagu kiiresti suusatamine, puudus kõige pisemgi kokkupuude, siis plaanisin suusatada lihtsalt niimoodi, nagu tavaliselt, lihtsalt mõnevõrra kiiremini. Seda, kui kiiresti see mõnevõrra kiiremini on, ma mõistagi ette ei kujutanud. Seetõttu haakisingi kohe Tõnisele sappa ja otsustasin liikuda umbes sarnase liikumiskiirusega. Natuke kahtlusi tekitas tema suusakannalt Fischer Carbon kirja nägemine, võrrelduna minu liimitud poolkõva Atomic'uca, aga esialgu tempo väga sildupõletav ei tundunud. Pealegi, mis see 20 kilomeetrit ikka siis nii väga sõita ei ole.

Esimestel laskumistel, Karu kausi suunas, selgus, et minu low fluor'iga töödeldud suusk liigub mäest alla mõnevõrra nobedamalt, kui Tõnise Fischer, isegi kõrval lumises jäljes liikudes. See tekitas küll mõnusa tunde, eriti ette kujutades, kuidas enamik rajal selja taha jäänud vendasi eelmisel õhtul high fluori, pulbri ja klotsiga oma suusapaari lippama üritasid panna (jah, kujutlusvõime üle ma kurta ei saa). Tõusudel aga võttis Tõnis tempo tegemise enda peale ja tema tuules oli väga mõnus inimestest mööda tuhiseda. Vaid ühel tõusul, suhteliselt alguses, sõitsid ulmekiiresti mööda kaks suusakombedes sportlast, kellest üks hiljem osutus Urmoks. Rohkem nagu ei mäletagi, et keegi mööda oleks läinud...

Peale Harimäe tõusu algas mõnus kolmekilomeetrine laskumine. Kuna mu suusk libises endiselt paremini, kui Tõnisel, siis sain väikese vahe sisse ja enam tal järgi tulla ei õnnestunud. Õige pea aga selgus, et ega see kiiresti suusatamine nii lihtne spordiala ei olegi. Suusad muutusid jala otsas ikka järjest raskemaks. Eriti see suusk, mida ma liiminud olin. Ehkki oleksin tahtnud rahulikult suusatamist nautida, liikusin ma võrreldes lähedalolevate inimestega rajal üldiselt veidi nobedamalt. Millegi pärast oli mõnusam sõita tõuse, kui tasasemat maad. Et eelmisel nädalal käisime samas tegemas klassikatrenni, siis teadsin suhteliselt täpselt, mida ees oodata. Ande teeninduspunktis jäin ka korra seisma ja võtsin tassist ühe lonksu sooja teed.

Umbes poole maa peal tabasin ennast mõttelt, et jõuan Kuutsemäe TP-sse, vahetusalasse, natuke enne seda, kui Arulast antakse lühikese distantsi start. Mis omakorda jälle tähendas seda, et mõte suuskadega Minni ja Pilvi juurde sauna kütma minna ei tundunud enam kõige mõistlikumate killast. Tegelikult oli see muidugi ilmselgelt ettekääne, selleks, et peale 20 kilomeetri läbimist, hing paelaga kaelas, enam jumala eest edasi sõitma ei oleks pidanud. Mida lähemale lõpule, seda raskemaks see sõitmine muutus. Õnneks tuli ka etapi finiš kogu aeg järjest lähemale. Juba paistiski päästev vahetusala. Sain kiibi Maretile üle anda ning veidi hinge tõmmata. Minu suureks rõõmuks ootasid ees ka Reigo ja Pilvi, kes mind lahkesti auto peale korjasid ja B-vitamiini doosini sõidutasid. Ei oskagi öelda, kas minu suusatatud aeg 1 tund ja 10 minutit on hea või halb, aga Urmo käest sain igal juhul 10 minutiga pähe nagu nalja.

Olles higised riided kuivade vastu vahetanud, suundusime edasi Elvasse, kus õige pea oli oodata meie võistkondade finišeerimist. Vahepeal sai Pilvi kõne segaduses Maretilt, kes puhtjuhuslikult oli Palu teeninduspunkti, meie teise rajaauto ekipaažist maha unustatud. Üsna omapärane vahejuhtum, mille üle sai nalja heidetud terve järelejäänud päeva. Natuke niisama jutustamist ja kaasvõistlejate tögamist Elvas ja juba võiski, läbi eriti laia lumesaju hakata ootama meie seiklusvõistkondade lõpetajaid. Eelviimasena, seiklusspordi võistkondade arvestuses, saabus klassikalises suusastiilis liikunud Randy. Samas vastava võistlusklassi teisel kohal "uisutas" finišisse meie ankrumees, Sven.

Otse loomulikult lõpetas suurepärase suusapäeva hästi kuumaks köetud suitsusaun, koos sinna juurde kuuluva jääaugu ja eriti laia lumesajuga. Nüüd ootab ees juba Tartu Maraton ise. Seekord avaneb mul võimalus startida seltskonnas, kus ahvid, jaanalinnud ja Barack Obamad ei ole mitte kõige haruldasem nähtus. Aga sellest ei ole midagi, kui ma peale tunniajast passimist juba liikuma saan, on kõik hästi.

Teatemaratoni tulemused.

Neljapäev, 7. veebruar 2013

SO EMV Sprinditeade - Saverna

Nüüd, kus ma suusaorienteerumises juba vana kala olen, tuli loomulikult kavva võtta ka Eesti meistrivõistluste sprinditeade. Yeah right! Tegelikult helistas Paul mulle esmaspäeva õhtul ja küsis, kas ma oleksin käsi Valloga koos sprinditeadet sõitma. Kuna mu uisusuuskadega juhtus aga see, mida eelmisest postitusest näha võib, võtsin omale ööpäeva mõtlemisaega. Järgmisel päeval teatasin Paulile, et kui keegi mulle ühe suusa kuskilt leiab, siis olen valmis sõitma küll. Samal ajal aga panin oma lõhkisele suusale vahele hunniku eriti karmi liimi ja jätsin selle järgnevaks ööpäevaks pressi alla seisma. Seejärel liimisin sama liimiga kinni ka suusaklambri. Jälle ööpäev möödas ja suusa otsas paindeliigutusi tehes ja seda niisama vajutades, tundus, et võib vastu pidada küll.

Nüüd aga jõudis kätte kõige raskem osa. Et liimitud suusale lootma jäämine ei olnud kõige mõistlikum tegu, otsisin igaks juhuks keldrist välja ka teenekad Visu Racer isetormajad. Juba peale vaadates hakkas valus ette kujutada, kuidas ma nendega suusatada üritan. Aga see ei olnud veel mitte midagi selle kõrval, kui ma üritasin neid parafiiniga natuke töödelda. Alguses ei andnud messingharjaga nühkimine mittemingisugust tulemust. Seejärel ei jäänud parafiin sinna kuidagi alla, keera triikrauale mis temperatuur iganes pähe tuleb. Ja pärast ei saanud seda parafiini sealt sikliga loomulikult kätte ka. No ei ole muidugi ka ime, kuna eelpool mainitud suusad ei ole parafiini näinud juba ligemale kümme aastat.

Igaljuhul võistluskeskusesse saabusin kahe paari ettevalmistatud suuskadega, mille kumbagiga tegelikult kõige parema meelega sõitma ei oleks tahtnud minna. Sellegi poolest vedasin nad mõlemad soojendusraja äärde ja hakkasin aegsasti testima. Liimitud suuska igat pidi ühe jala peal koormates ja muud moodi ruinates tundus, et ei olegi hullu midagi, võib täitsa võistluse vastu pidada küll. Niisiis otsustasin nendega rajale minna ja vahetusalasse jätta teised eksemplarid, et vahepeal oleks võimalus purunemise korral välja vahetada. Õnneks on sprinditeate vahetused piisavalt lühikesed (1,8 km), et kui midagi juhtub, kannatab kasvõi ühe suusa peal vahetuse lõpetada ning siis saab järgmiseks vahetuseks võtta juba uued suusad.

Meie esimese vahetuse mees oli Vallo, mulle jäi niisiis ankrumehe roll. Liidrid tulid esimesest vahetusest muidugi ulme kiiresti. Aga ka Vallo sõitis täiesti viisakalt ja nii ma peale eriti kiireid mehi, oma rahulikus seltskonnas rajale tuiskasingi. Erinevalt eelnenud nädalavahetusest suutsin hoida tempo mõistlikumana ja sellest tulenevalt kulgesin enda kohta täiesti talutavalt. Ehkki mõned kiired ja kitsad laskumised olid metsavahel üsna äkilised, ei olnud asi sugui nii hull, kui Sixteni öeldud võistluseelsest kommentaarist alguses mulje jäi. Ja olgugi, et mulle tundus, et olin rajal terve igaviku, siis muni esimese ringi aeg oli tegelikult täiesti konkurentsivõimeline.

Väike puhkus ja Vallo järjekordse metsasoleku ajal sain konkurentidega veidi juttu puhuda. Seejärel tuli ette võtta enda teine vahetus. Teises vahetuses läks kõik enam-vähem välja arvatud üks olukord. Nimelt otsustasin ühe algselt ringisõiduna mõeldud etapi viimasel hetkel ikka otseks lõigata. Kitsas buraanijälg oli aga nii halvasti läbitav, et kaotasin sealt minekuga kindlasti üle minuti. Sellest tulenevalt ka minu vahetuste kõige kehvem aeg. Jälle pisike puhkus ja juba tuli taas startida võistluse viimasele vahetusele. Vallo oli vahepeal head tööd teinud ja sain rajale nägemisulatuses klubi esindusvõistkonnaga, kus sõitsid Ilmar ja Kaarel. Ehkki esimesse punkti minnes olid kõik võimalused mul veel olemas, lahendasin olukorra ikkagi valesti. Vastupidiselt oma eelmisele vahetusele otsustasin otsemineku asemel ringi variandi kasuks. See aga osutus seekord aeganõudvamaks, kuna ring oli liiga pikk. Niisiis kaotasin taas Kaarlile umbes minuti.

Aga sellest ei ole midagi. Üsna hea meel on tunnistada, et selle ühe ja veerandi võistlusega oli minu sooritus juba märksa mõistlikum, kui esimesel korral. Aga uskumatu selle spordiala juures tundub see, kui kiiresti ässad nendel kitsastel radadel ikkagi liikuda suudavad. Tahaks teada, mismoodi nad selleks asjaks treenivad, et niisuguseid aegu välja sõidetakse.

Uudis tulemuste kohta.

Kuna järgmisel nädalavahetusel ootab meid ees seiklussportlaste võistkondade arvestuses Tartu Teatemaraton, siis kujunesid käigu pealt plaanid minna Arulasse, Tartu Maratoni rajale klassikat suusatama ja ühtlasi luurama, kuidas konkurentvõistkond vastavat treeningut teeb. Üritasin oma olemasolu õigustada sellega, et valmistasin vastasvõistkonna staarsuusataja klassikasuusad ette nii suurepäraselt, et suusk pidas nagu kännu taga. Ka mäest alla minnes. Et asi kahtlasena ei tunduks, siis enda suuskadele kandsin peale täpselt identse paketi. Tuleb tunnistada, et konkurentide tühjendustreeningu luure tuli välja suhteliselt eeskujulikult. Poole vastasvõistkonna koosseisu strateegia luurasime välja üsna kerge vaevaga. Ühel võtmefiguuril õnnestus meie pilgu alt küll üsna kärmelt minema lipsata, kuid ometi suutsime enne ka tema stiilinäitele pilgu peale heita.

Treeningu käigus trehvasime lugematul hulgal orienteerujaid salatreeninguid tegemas. Samuti ei puudunud suusarajalt meie palavalt armastatud peaminister koos saatjatega. Et kogu treening asja ette läheks, lihvisime Liisuga täiuslikkuseni säravaks ka meie teatevahetuse Kuutsemäe teeninduspunktis, kus mina oma teise vahetuse lõpetan ja Liisu siis vastavalt kolmandat alustab. Väsitava, kuid efektiivse päeva lõpetas suurepärane suitsusaun ja mitmetunnine tagasisõit pealinna poole.

Lahinguväljal näeme!