esmaspäev, 21. detsember 2009

ARWC 2009 lõpuüritus Peraküla rannas

Enamik Eesti multispordiparemikust kogunes sellel nädalavahetusel Peraküla rannas, et tähistada multispordi maailmameistrivõistluste edukat lõppemist. Umbes 2 nädalat varem hakkasid Minni algatusel meilboxi ilmuma kirjad, seoses selle üritusega. Aga lõplikult aru ei saanudki, mis siis toimuma hakkab. Viimasel hetkel kirjutas Randy, et kohustusliku varustusena tuleb kaasa võtta pealamp ja plätad. Loomulikult ei ole ilus Eesti kõige paremale multisportlasele vastu vaielda, niisiis läksid nimetatud esemed kotti esimesena. Igaks juhuks krabasin kaasa ka spordiriided ja muu eeldatavasti vajaliku tavaari.

Laupäeva hommikul seisin täisvarustuses kodus valvel, kui helistas meie ekipaazi autojuht Heiti ja teatas, et 40 liitri tee ja hõõgveini soojaksajamine võttis oodatust kauem aega ja meie start hilineb umbes pool tundi. Mõne aja möödudes saigi joogipoolis soojaks ning Heiti ja Maare oma foodmobile'iga saabusid. Mahutasin ennast toitude vahele ära ja pisikese kruviostmispeatusega Keilas, jõudsime lõuna paiku Perakülla kohale. 200 meetri kaugusel rannast seisid juba uhkelt 2 sõjaväetelki, ja mis kõige olulisem, üks koormakatetest ehitatud saun, mille jaoks oli suur keriski kaasa tassitud. Saime igaüks omale ülesandeks sületäis puid telki tassida ja Randy lasi kruvidega veel viimased lavalauad kinni.

Kõigepealt, peale hõõgveiniga keha soojendamist otsustasime teha natuke sporti. Kuna ma suusasaapaid ei taibanud kaasa võtta, ei saanud ma uisutamisest osa võtta, niisiis tegime hoopis jooksuringi koos sportlastega, kelleks olid Tanel, Alari, Karli, Alar ja mina. Algus kulges kõik rahulikult, siis aga pääses ette tempot tegema Kannelde duo ja nõrgematest otsustati mahlad välja pigistada. Pidasime siiski üsna vapralt vastu, aga 2 ja pool tundi ja 25 kilomeetrit hiljem, viimasel kahel kilomeetril pääsesid tugevamad ikka eest. Igal juhul saun ja õlu olid pärast seda äärmiselt suurepärased. Mitte et nad tavaliselt ei oleks, aga see kilest saun, keset 20 kraadist külma oli ikka täielik tase.

Kuna merevesi ei olnud jääs, siis ei saanud ju muudmoodi, kui lihtsalt pidime vees ka ära käima. Peale paarisaja meetrist sörki saunast oli kehatemperatuur normaliseerunud, aga kui oli juba tuldud, siis hüppasime ikka sisse ka. Juba enne vees käinud Heiti, Venna ja Helina teatasid, et kõige hullem on veest tagasi sauna minek, kuna varbad hakkavad külmetama. Minu arvates oli aga tagasi minek täiesti normaalne. Jäine õhk tekitas naha peale nagu kaitsekooriku ja juuste asemel oli peas nüüd kiiver. Sellest saunast võiksin ma veel tunde rääkida, kuna see oli tõesti nii tasemel, aga las ta praegu jääb.

Peale sauna oli söögitegemisdivisjoni direktriss Maare valmistanud umbes pool tonni hapukapsasuppi, mis maitses äärmiselt hästi. Peale seda kamandas leitnant Ummi kõik rivvi ja meie ARWC ässad pidid lugema valju häälega ette multispordi vande, mille ka hiljem allkirjastasid. Seejärel tõmmati Urmo generaatorile eluvaim sisse ja saime nautida ARWC pilte koos asjaosaliste suurepäraste kommentaaridega. Koos vaheajaga, mille käigus oli peakokal valmis veel 2 tonni pajarooga, kestis see piltide vaatamine päris pikka aega. Kogu selle ürituse näol oli tegemist suurepäraselt veedetud ajaga, väga mõnusate inimeste seltsis.

Igal juhul tänud kõigile, kes selle koosviibimise korraldasid!

Siit veel Leivo pildid, Kaja jutt ja Elo jutt.

kolmapäev, 16. detsember 2009

Tehnika ei salli ...

... külma!

Täna õhtul panin pulsivöö ümber, maski pähe ja trenniriided selga, ning suundusin Nõmme terviseradadele jooksma. Ilm oli selleks äärmiselt mõnus. Ma ei tea, miks, aga mulle hullult meeldib külma ilmaga treenida. No OK, -30ga ei ole mul küll palju kogemusi, aga -2st kuni -20 kraadini on minu arvates treenimiseks täiesti ideaalne ilm. Jah, tõepoolest oleks veel suurepärasem, kui oleks ka meetrike lund maas, aga täna ajas ka pool sentimeetrit asja ära.

Igal juhul jooksin siis mõnusa tempoga, pulss võis olla nii kuskil 130-140 kandis. Rada oli meeldiv, rahvast oli meeldivalt vähe. Niisama möödaminnes heitsin pildi kellale, kuid pidin imestusest pikali kukkuma. See väitis, et pulss on 186! Kohendasin siis natuke pulsivööd ja võtsin igaks juhuks tempot veidi alla. Pulss hakkaski allapoole minema, aga jäi siiski 165 kanti. Suundusin Harku radadele, kui pulss tõusis jälle endise 180 löögi kanti tagasi. Nüüd hakkas juba natuke häirima. Mõtlesin, et hea küll, proovin siis, mitusada lööki välja pigistan. Vajutasin 100 meetrit täiega. No päris Bolti aega ei küündinud, aga kuhugi sinna Donovan Beili kanti. Oleks mõni kohalik sportlane seda näinud, oleks sportimise päeva pealt lõpetanud. Aga pulss, selle asemel, et tõusta, hoopis langes 186lt 184 peale. No egas midagi, lõin käega ja tiksusin oma 180se pulsiga rahulikult lõpuni.

Loo moraal siis, et ei maksa liiga palju tehnikat usaldada, pigem ikka enda tunnet. Aga samas kilomeetreid luges GPS POD õigesti ...

pühapäev, 13. detsember 2009

Nädalavahetus Tallinnas

Tavaliselt läheme me igal võimalusel nädalavahetuseks Tallinnast minema. Vahetevahel see aga erinevatel põhjustel ei õnnestu. Täpselt nii oli ka sel nädalavahetusel. Niisiis tuli välja mõelda, mida huvitavat ette võtta.

Treeninghooaeg on kestnud juba üle nädala, aga mu kell ei tea sellest veel mitte midagi, arvab endiselt, et ma ei ole lillegi liigutanud. Tal on lihtsalt patarei piisavalt tühi, nii et mälu ei õnnestu arvutisse tühjaks laadida. Laupäeva hommikul vahetasin esimese asjana kellal patarei. Samuti ka teistel sinna juurde kuuluvatel vidinatel, nagu näiteks GPS POD. Kui juba tehnikaga tegelema hakkasin, siis otsustasin mõni aeg tagasi soetatud matkakella funktsionaalsuses ka veenduda. Niisiis, esimesed pool tundi sai edukalt sisustatud.

Edasi olin ämmale lubanud, et parandan ära ta katki läinud puukuuri ukse. Samuti oli plaanis trenni minna. Otsustasin lüüa kaks kärbest ühe hoobiga ja minna Kalamajja ämma puukuuri ukse mõõtusid võtma rattaga, tehes sealjuures ringi ka Kopli poolsaarel. Kuna minu ratas on viimasest Läti võistlusest saadik Erki juures garaažis, siis pidin võtma teise ratta. Üksinda Koplisse rallima minna tundus aga suhteliselt igav ja rattal tolknes pakiraam nagunii niisama küljes. Niisiis otsustasin seda sihtotstarbeliselt kasutada ja võtsin Andrease pakiraamil kaasa.

Kõigepealt otsustasime üle vaadata uue (või mitte enam nii uue) rannapromenaadi, mis kulgeb vabaõhumuuseumi juurest Stroomi randa. Oli täitsa lahe. Ainult et üks osa oli tehtud puust, mis tähendab, et seal väga hea rulluiskudega liigelda ei ole. Ma lootsin, et saab ühe jupi juurde, kus on võimalik rullikatega kimada. Aga olgu pealegi, mulle meeldibki Saku-Kiisa rada rohkem.

Edasi jõudsime juba Kopli poolsaare erinevate sadamate traataedade taha. Enam-vähem suutsime ikka mingid mõistlikud läbipääsud leida. Korra pidime ikka rattalt maha ka tulema, et mööda pisikest jalgrada üles asfaldile minna. Huvitav elu seal Kopli poolsaarel. Selline vaikne ja rahulik, nagu ei olekski Tallinnas. Ent ühtäkki seisis mingi maja ukse taga meeletu rahvahulk. Peale väikest fokusseerimist lugesin majalt silti, mis väitis, et tegemist on kodututele mõeldud supiköögiga. Hea küll, siis on loogiline. Aga et neid kodutuid tõesti nii palju on? Või mine sa tea, maja ees olevas parklas oli ka päris mitu korralikku leksust. Äkki ei viitsinud nende omanikud lihtsalt kodus süüa teha ja otsustasid "välja sööma minna".

Meie jätkasime oma teekonda. Mõnda aega olid igal pool jälle kinnised territooriumid, enamasti kuulusid need BLRT-le. Siis hakkasime poolsaare teist serva pidi tagasi tulema. Jõudsime piirkonda, mis kohati meenutas mõnd vana kaluriküla, kohati aga mahajäätud linnakest, majadega, kuhu olid kinnitatud sildid "Ettevaatust tuleohtlik hoone" vms. Igal juhul varsti jõudsime jälle kohta, kus oli puntras suur inimhulk. Seekord oli kohale toodud 2 suure reisibussi täit inimesi ja veel midagi rekkaga. Otsustasime lähemalt järele uurida. Kõigepealt pidas rekka kastist mingi kohalikku kuningat meenutav tüüp lühikese venekeelse kõne. Seejärel anti sõna püha isale, kes rääkis midagi jumalast, isast, pojast ja pühast vaimust. Kuna jumalat ega püha vaimu ei olnud näha, aga isasid, poegasid ja pahasid vaime tundus jaguvat otsustasime edasi sõita. Igal juhul kontingendi järgi otsustades oli hea, kui pühal isal kaelas olnud hõbedane rist talle alles jäi. Kaks tundi oli juba täis saanud, niisiis otsustasime minna ja kuuri ukse üle mõõta, ning tagasi koju sõitsime läbi lumesaju juba otsemat teed pidi.

Otsustasin õhtul veel Nõmmel väikese jooksutiiru teha ja siis niisama teleka ees passida, kuni äkki helistas Erki ja teatas, et tal juba tünnisaun köeb, oleks vaja sisse hüpata. See plaan sobis mulle suurepäraselt. Umbes samal ajal saabus ka MMS Svenilt, kuskilt Portugali sadamakõrtsist, kus Sven saatis pilti, kuidas ta t-särgis õlut joob ja teatas, et talv on mõnus. Kuna tünnisaun oli aga kohe valmis saamas, siis avanes meil suurepärane võimalus talle tagasi teha. Niisiis ronisime lumesajus tünni ja lasime Erikul pilti teha. Igaks juhuks ei hakanud lisama, et tegelikult olid tünnis ka Liis Lass (vaese mehe Carmen Kass) ja Tõehetke Lilit, aga neil hakkasid just enne pildi tegemist kõrvad külmetama, nii et nad pidid pea vee alla sooja panema :o). Igal juhul vedelesime kokku tünnis vist mingi 3-4 tundi ja püüdsime suuga lumehelbeid. Ühesõnaga päris meeldiv viis laupäeva õhtut veeta.

Pühapäeva hommikul kohe tegime lahti ka jõulupidude hooaja, kui käisime Andrease esimesel jõulupeol. Et aga oma trenn ka ikka ilusti ära teha, otsustasin jällegi ühendada meeldiva kasulikuga ning suunduda Järve Matkasporti vajalikku kaardilehte ostma jooksuga. See variant tuli kõne alla seetõttu, et minu maja juurest järvele pääseb sisuliselt kordagi autoteed puudutamata.

Igal juhul oli täiesti OK nädalavahetus.

neljapäev, 3. detsember 2009

Hurraa! Treeninghooaeg avatud!

Jah, täna, peale väga pikka puhkust sai esimest korda jooksmas käidud. Põhimõtteliselt lõpetasin sel aastal treenimise 2 nädalat enne BAR-i Lätis. Mis tähendab siis seda, et olen puhanud alates oktoobri keskpaigast. Noh, jah, paar korda olen selle aja jooksul sörkinud ka, aga trennist on asi ikka väga kaugel olnud.

Vahepeal olen põdenud grippi, õnneks või kahjuks siiski mitte kurikuulsat seagrippi. Avastasin, et jube õudne on ikka gripis olla. Ei ole juba väga kaua aastaid omale mingit viirushaigust külge saanud. Nüüd siis olin 3 päeva palavikus. Tunne oli selline, nagu oleks keegi autoga üle sõitnud. Lisaks haige olemisele, on igasuguste muude tegemistega nii palju sebimist olnud, et ilma trennis käimata võis päris rahulikult päevi mööda saata.

Tasapisi hakkasid sõprade-tuttavate ja muude lahedate inimeste blogidesse ilmuma sissekanded puhkamise lõpetamisest ja treenimise alustamisest. Nüüd vist ei ole enam ühtegi tõsiseltvõetavat blogijat, kes ei oleks sarnast sissekannet teinud :o). Mina aga otsustasin puhkamise lõpetamise asemel hoopis veel rohkem puhata, ehk siis voodis pikali olles. Niisiis jäingi hoopis haigeks. Siis võtsin veel natuke hoogu ja täna see juhtuski. Käisime Sveniga Nõmmel jooksmas. Sven muidugi pidi ka seal ära mainima, et saan nüüd ka plogisse midagi kirjutada :o).

Aga, nagu ikka esimeses trennis, oli ka seekord joosta päris mõnus. Eks teine, kolmas ja neljas trenn tulevad juba raskemalt kätte, enne kui asjaga jälle ära hakkan harjuma. Alustuseks tegime täna ka kerge tunnise otsa. Aga muidu oli kõik ikka endine. Rahvasportlasi oli nii keppidega, kui ka ilma, lademetes. Üks ähkis kõvemini kui teine. Benefit'i silt säras ikka endiselt õhtupimeduses. Ju siis pole masu, täpe, pupu, ega ka tüpa mõjunud. Isegi Jürgen jooksis nagu alati vastu. Ikka enam-vähem sama koha peal, kui kaks kuud tagasi. Ainult Nõmme Kalju staadionil ei olnud millegi pärast trenni...??? Aga tuled põlesid, ju siis oli lihtsalt vahetus. Nii et muretsemiseks pole põhjust.

Igal juhul oli väga lahe jälle treeninghooajaga pihta hakata. Motivatsioon on kõrge. Kohtumiseni spordiradadel!