Neljapäev, 11. august 2011

Xdreami III etapp Orissaares

Xdreami öine etapp võiks meile ju sobida. Vähemalt me ise arvame niimoodi. Kuivõrd nädal varem oli toimunud rogaini EM Lätis, siis ülemäära teravana ennast ei tundnud. Seevastu aga Orissaare, aga eriti just Muhu roostikes on piisavalt kunagi Eesti Põhikaarti joonistatud, nii et maastik oleks justkui tuttav. Iseasi, kas sellest üle pea kõrguva pilliroo vahel kahlates ka mingisugust kasu on. Vähemalt enne starti ma seda rada umbes niimoodi ette kujutasin. Lisaks sellele olime terve pika jaanipäeva aja veetnud sel aastal Muhumaal ja katamaraaniga Orisaare sadamast merel käinud, nii et eeltöö oli tehtud päris korralikult. Paadi pealt üritasime ära arvata võimalikke punktikohti. Ühe väga hea punktikoha leidsime ka Maasi linnusest, aga seda punkti kahjuks ei olnudki. Vähe sellest, rada ei läinud isegi mitte sinna poole.

Saaremaale sõitsime Heiti ja Twisteri kaunitaride tiimiga kohale juba reede õhtul. Just paras aeg selleks, et testida vormi laupäevaöiseks Xdreamiks. Seda me otse loomulikult ka tegime. Kohalike ja natuke vähem kohalike rokabilli bändide saatel selgus, et saame nii kohalike külameestega vennastumise, kui ka öise xdreami etappidega edukalt hakkama küll. Laupäev kulges kerge hommikuse supluse järgselt niisama vedeledes ja süües. Õhtul enne pimeduse saabumist komberdasime vaikselt staadioni poole ja hakkasime starti ootama.

Start anti seekord rulluiskudelt. Esimesed viiskümmend meetrit tuli läbida nendel joostes, siis sai juba uisutama asuda. Tomi uued, uisud, mis peaks juba enam-vähem sisse sõidetud olema, ei taha aga kuidagi moodi normaalselt veerema hakata, nii et uisutamise etapp meil just kõige paremini seekord ei läinud. Kruisisime vaikse tempoga kusagil võistlejaterivi keskel ja kui välja arvata mõned suusakeppidega hullu moodi vehkivad kaasvõistlejad, siis midagi ärevat nagu eriti ei juhtunudki. Nii et uisuetapi lõpuks olime tagasihoidlikul 36-ndal kohal. Ma isiklikult arvasin, et nüüd saame rahulikult terve raja oma kohta vaikselt parandada, aga esimeste meeste rong on sellega kaugustesse kadunud.

Kanuu algus oli "paljutõotav". Kohe tuli ennast kanuuga läbi roostiku suruda. Aga minu suureks üllatuseks sellega see roostiku forsseerimine seekord piirduski. Põhimõtteliselt sai kanuuetapi lõpuni rahulikult kanuus sõita. Oma vaimusilmas kujutasin küll ette, kuidas me tundide kaupa mööda pilliroogu kanuud edasi üritame suruda. Aga kuna me ka kaheksandasse punkti, kus paljud härjad otse läksid, panime ringi, siis ei olnudki vaja roostikus ragistada. Kuna kanuus läks pimedaks, siis vee peal liikudes ei olnud õrna aimugi, kas me liigume hästi või halvasti. Justkui tundus, et liigume hästi, aga väga paljudest nagu ei möödunud. Samas ei tundunud ka et meist keegi möödunud oleks. Vahetusalasse jõudes paistis, et palju rattaid oli juba minema läinud. eeldasin, et me eriti palju ei tõusnud. Võtsime asja rahulikult ja jätkasime ratastega. Üllatusena tuli, et Elo tiim oli sattunud jälle meiega kokku. Praegu vaheaegu vaadates selgub aga, et tõusime kanuuga koguni 15-ndale kohale.

Järgnev rattaetapp oli aga meie oma. Esimesse punkti minnes selgus, vastujooksul, et kogu liidrite punt on veel sealsamas. OK, ässade vahel oli näha liikumas ka võistkondi numbritega midagi 60 kandis, aga vähemalt hakkas tunduma, et asi ei olegi nii lootusetu. Järgmise etapi 55-ndasse sõitsime ringi ja järjekordsel vastusõidul tundus, et kui välja arvata Eensaarte punt, siis oleme veel rohkem järele tõmmanud. 56-ndal etapil panime oma arvates ainuvõimalikku varianti pidi. Kuna kedagi vastu ei tulnud, siis tundus, et edasi oli mindud otse mööda pisikest rada. Ma hästi ei mõistnud seda käiku, kuna lisaks sellele, et seda rada mööda ei saanud sõita, ei olnud seal kuigi hea ka ratast vedades jalutada. Niisiis tegime kohe otsuse sama teed mööda tagasi minna, kuna see oli meile teadaolevalt väga hästi sõidetav. Läbi Liiva järgmise lisaülesande poole sõites karjus keegi meile kaotuseks 6 minutit. Tundus huvitavalt palju arvestades seda, et kellegi tagatuled ees paistsid. Lisaülesandes ütles Tarmo, et oleme kolmandad!!! See oli küll huvitav uudis. Kusjuures Seiklusporr, kes oli teine, oli sealsamas, meie ees.

Lisaülesandena tuli seekord õhupüssiga tulistada mingeid miniatuurseid plekist sigu. neljast seast tuli tiimi peale 2 alla saada. Igaühel oli 3 lasku. Alustuseks võtsin püssi kohe oma kätte ja kukkusin kõmmutama. Esimese lajatasin küll seale pihta, aga alla see millegipärast ei jäänud. Teise panin kiiruga mööda. Kolmanda taas pihta, aga jälle ei tahtnud siga alla jääda. Eeldasin, et sellest, et ma pihta lasin juba piisas, aga kohtunik väitis, et siga pidi ka alla jääma, nii et Tom ja Maku pidid edasi kõmmutama. Lasid siis igaks juhuks teisi sigu kui mina. Õnneks juhtus nii, et kõige viimase kuuliga saime lõpuks ka teise sea lastud ja trahvipunktist sellega pääsesime.

Vahepeal oli lisaülesandest lahkunud ka Seiklusporri tiim. Kohe järgneva rattaetapi alguses kui nad pisikese lisakaare tegid, saime nad aga kätte. Et aga asi huvitavam oleks siis vaatasime järgmise punkti poole sõites, et metsarada läheb kuidagi liiga vale suunaga ja pöörasime otsa ringi, sõites järgmist oletatavat rajakest pidi. Selgus aga, et see viib hoopis valesse kohta, Seiklusporr aga läks õigesti. Seoses sellega kaotasime taas mitu head kohta ja 15/16 ronimise lisaülesandesse jõudsime juba koos mitmete teiste tiimidega, õnneks siiski esikümne hulgas. Ronimise tegime kiirelt ära, pärast mida tuli minna raketibaasi territooriumile huupi punkte otsima. Suhteliselt valutult leidsime vajaminevad kolm punkti üles ja saime jätkata teekonda juba tuttavat rada pidi. Järgmised 2 punkti olid lihtsad ja peagi olime vahetusalas, kust tuli suunduda aerofoto järgi jooksuetapile.

Kuna esimese punkti juurest oli mul kaart täiesti ära kulunud, siis sinna saamise koha pealt ei hakanud eriti sõna võtma. See oli ka raja kõige keerulisem punkt. Pisikeste kaarekeste järgselt tihedas kadakavõsas, saime punkti siiski suhteliselt valutult kätte. Jätkasime oma teekonda vaikset sörkjooksu lastes. Paraku hakkas väljas juba vaikselt valgeks minema. Oma eeliseks pidasime just liikumist pimedas, nii et valges võis oodata konkurentide kiiruste kasvamist võrreldes meie omaga. Etapi eelviimases punktis oli seda ka näha, kui tagant lähenes väga agressiivselt Nike tiim koosseisus Erik, Lauri ja Tiit. Nendega sisuliselt koos lahkusime ka peale vahetusala järgmisele lühemale rattaetapile.

Rattaetapp läks kiirelt ja peagi olime juba Kõinastu laiule mineva madaliku servas. Ehkki valida oli, kas minna Kõinastule rattaga või jalgsi, ei tekkinud meil hetkekski mõtet, et rattaga merevette sõitma minna. Vesi oli suhteliselt madal ja vahelduva eduga saime nii joosta, kui kõndida. Kui aastaid tagasi Kõinastul põhikaarti tegin, siis oli aga nii põuane suvi, et saarele pääses sootuks kuiva jalaga. Nike jooksis meil Kõinastule jõudes lihtsalt eest ära. Sama üritasid teha ka Soomlased, aga tagasi tulles saime neist siiski uuesti mööda. Kohe järel oli löögi ulatuses veel mitu tiimi, kellest ohtlikumana näisid lätlaste E-Bike ja Go Reisiajakiri. Rattaetapile saime siiski piisava eduga nende ees. Vähemalt nii meile sel hetkel tundus.

Taaskord järgnes pikale jooksule lihtne ja kiire rattaetapp Muhumaa ja Saaremaa vahelise tammi Saaremaa poolsesse otsa, kus tuli veel kanuud tõmmata. Kanuu oli seekord valikorienteerumisena. Kõvema prohmaka panime seekord kanuuvalikuga. Pingi aluseid poste jälgides ei osanud ma tähele panna jalgade osa. Nii et kui kanuusse sisse istusime, siis selgus, et järgmise etapi pean ma jalad lõua all istuma. Krampidega võideldes möödus see kanuu etapp ikka väga visalt. Kui esimene kanuupunkt tuli vastu suhteliselt lihtsalt ja kiirelt, siis teise punktiga panime sujuvalt kaardist välja ja seiklesime pilliroo vahel, kuna mõned toredad tiimid meist taaskord mööda said. Eriti jama oli, et lätlased meist möödusid. Kohe peale kanuud panid naad veel niisuguse tempo peale, et sellele ei olnud meil midagi vastu panna.

Kanuule järgnenud jooksuetapi raskeimaks valikuks oli taas esimene punkt, kus tuli teha otsus, kas minna otse läbi mere, või läbi pilliroo. Õnneks tegime otsuse pilliroo kasuks, kus B-raja omade poolt sissetallatud maanteed mööda sai kenasti punktini kruisida. Ülejäänud jooksupunktid olid lihtsalt vormistamise küsimus. Orissaare külavahele jõudes leidsime ühe kohaliku, sõbraliku memme, kellelt pärisime kiirelt järgmise etapi punktide asukoha kohta. Saime veidi vajalikku infi ja sörkisime edasi kuulsale tammepuuga staadionile, et täita lisaülesandeks olev kuulitõuge. Tänu Tomi tugevale ülakehale ponnistasime vajaliku tulemuse täis ja edasi oli ainult veel viimane jooksuetapp ja lisaülesanne. Vajalikud 2 punkti leidsime eelnevalt hangitud info tõttu valutult ja viimasesse ronimise lisaülesandesse jõudsime veidi peale soomlasi. Õnneks olime selja taga suutnud hoida ka Go Reisiajakirja, kes vahepeal juba ähvardavalt lähenema oli hakanud.

Ehkki hiigel köisredelil ronimise ülesanne tundus esimeste katsete järel päris raske, suutsime kõrval ronivate soomlastega võrreldes läbida vajalikud astmed siiski kiiremini ja möödusime neist napilt aga kindlalt. Kokkuvõttes saavutatud seitsmes koht oli meie senise hooaja parim, aga arenguruumi on veel küllaga.

Tulemused
.
Alade vaheajad.
Etapiajad.