neljapäev, 28. juuli 2011

Rogaini EM Lätis

Rogaini EM pidi olema üks selle aasta põhieesmärke. Jah, pidi olema. Aga Maku haiguse, mõnede vajalike treeningute puudumise jms koosmõjul ta seda siiski, vahetult enne võistlust, enam ei olnud. Aga ega me päris kaotama ka ei läinud. Eesmärk oli ikkagi teha võimetele vastav sooritus. Etteruttavalt võib öelda, et välja see tegelikult ei tulnud ja rogainist hetkel väga midagi mõelda ei taha. Aga see selleks. Lõppkokkuvõttes väga midagi häbeneda ka pole.

Võistlusmaastik oli sellesama maastiku kõrval, kus eelmisel korralgi Lätis EM toimus. Smiltene linna läheduses, Riia-Pihkva maantee ääres. Nagu eelmiselgi korral, olime ka seekord enne võistlust öö Arulas, Minni juures, et siis hommikul oleks hea lähedal Lätti kimada. Start oli laupäeval, kella 12 ajal, aga kaarte hakati kätte jagama mõned tunnid varem. Esimene pilk kaardile tundus päris kirju. punktid olid ühtlaselt laiali ja mingit mõistlikku rada esmapilgul silma ei hakanud. Natuke arutamist ja õige pea saime siiski asja enam-vähem jooksma. Planeerisime oma arust üsna talutava raja. Esialgne planeering sisaldas umbes 70 linnulennulist kilomeetrit. Kaardi põhjaosa, kus väikesel maa-alal oli samuti palju punkte jätsime esialgu planeerimata, et siis rajal vaadata, palju selle jaoks aega jääb ning teha selle põhjal lõpuosa valikud. Kõik asjatoimetused läksid kuidagi jube kiiresti ja enne starti pidime veel tükk aega niisama passima.

Nagu arvatagi oli, pani osa võistkondi stardist minema, nagu oleks tegemist 800 meetri jooksuga. Teine, suurem osa aga võttis asja rahulikult. Samuti tegime ka meie. Lasime rahulikku sörki, et algusega ennast mitte päris kotti tõmmata. Ilmar Kink mainis, et sellise tempoga me küll Eensaartele vastu ei saa. See alguse asi mulle eriti ei istu, käib selline nõme edasi-tagasi sagimine. Viimasel ajal läheb mul üldse enda käima tõmbamiseks päris mitu tundi. Alguse punktid, 25-69-38 olid mööda rongi sörkimised. 53-ndasse minekul aga sattusime Makuga kuidagi kogu seda rongi vedama. Rinnuni rohuga heinamaadel ja metsas lükkasime loha päris mitu punktivahet, kui 95 ja 33 punktide vahel jõudsid meile järgi Tross ja Timmo, kes olid juba 38-ndaga viga teinud. No leidsid selleks ka punkti. Igal juhul mööda nad meist kihutasid ja tegime oma panused, kui kaua Kristjan selle tempoga vastu peab. Kõrgemad panused küündisid sinna kuhugi 12 tunni kanti.

33-nda punkti juures küsis juba Bergsonilt ja muudelt seiklusspordi võistlustelt tuttav soomlane meilt, kas läheme otse 89-ndasse. Jaatava vastuse saanud, arvas ta et tegemist on onneapeliga ja suundus ise 74-nda punkti poole. Tegelikult ei olnud see asi nii onneapeli ühti ja peale selle, et oma püksid lõhki tõmbasin, saime tegelikult punkti suhteliselt talutavalt. Järgmisesse minekul tegime esimese muudatuse oma plaanidesse. Kuna 37 punkt tundus väga kesise väärtusega, otsustasime minna otse 92 punkti. Kui meil hiljem seda kolmest vaja peaks minema, siis saame ju tulla 94-37-70. See muudatus oli aga sulaselge viga, sest lisaks sellele, et järgnev punktivahe oli pehmelt öeldes väga halvasti läbitav, panime ka sujuvalt mitu korda viga. Nii et kokkuvõttes oleks 37-92 olnud lisaks kolmele lisapunktile ka tunduvalt kiirem valik.

Edasi jätkasime oma teed 80 punkti suunas ja siis juba kaalukaima, 100-nda punkti poole. 100-sse minnes hoiatasid vastutulevad inimesed meid väga raske läbitavuse eest. Ma ei tea, minu arvates oli tunduvalt hullemaid kohti. Ehkki jah, mõnus see maha võetud võsas, püstiolevate roigaste vahel, mäest üles tuiamine ei olnud. 100-ndast punktist sai võistlus põhimõtteliselt meie jaoks läbi. Ei, mitte midagi ei juhtunud, aga ei olnud mingit motivatsiooni pingutada. Võib-olla selles oligi asi, et midagi ei juhtunud. Lihtsalt üks tuim minek kloaagist kloaaki ja võsast võssa. Mitte midagi muud. Edasi põhimõtteliselt ainult lonkisime. 35-50-67-83, kõik üks tuim tampimine. Et asi huvitavam oleks, üritasime kaardile teha märkeid P, sinna kus oli palju pähkleid, V, sinna kus oli palju vaarikaid jne. Lisaks pidime tegema rajaplaneeringus muudatuse, kuna kuuma ilma tõttu tahtis vesi vägisi otsa lõppeda. Seetõttu läksime 83-ndast otse joogipunkti ja sealt edasi 76-te. Enne joogikat jõime ära ainsa rajal kaasas olnud õlu. Vähemalt midagi mõnusat.

Joogipunkti jõudes selgus, et mul oligi vesi täiesti otsas. Imelik, sest enne kui viimast korda juua võtsin ei saanud arugi, et kõik otsa sai. Tavaliselt on ikka varem tunda, kui vesi hakkab otsa saama. Igal juhul tuli see joogipunkti minek väga õigel hetkel. Peale joogikat jätkus samasugune lonkimine. Sõime vaarikaid, ootasime rattavahetusala ja arutasime, kui palju lahedam, on ikka seiklussport, kus rajal, olgu ta kasvõi 24 tunnine trekkinguetapp, ikkagi kogu aeg midagi toimub. Igavaks tegi asja veel see ka, et väga harva kohtasime mõnda teist võistkonda, kui siis ainult mõne punkti juures. 88-96-98-82-75 lonkisime ja mõtlesime, et peaks kuhugi ujuma minema. Lõpuks enne 87-ndat punkti leidsime tee äärest mingi venna ehitadud ranna. Laotasime oma sokid kivile, pesime susse ja tõmbasime õhtul kella üheksa ajal mõnusalt krooli. Oi kuidas oleks tahtnud sinna järve jäädagi. Järgneva, 52 punkti juures olev järv oli veelgi ahvatlevam. Järve ääres olid mitmed lahedad saunaga majapidamised. Ausalt öeldes ma oleksin olnud nõus isegi ilma õlleta mõnesse neist saunadest minema.

Enne 85-ndat punkti aga hakkas juba hämaraks kiskuma ja panime lambid pähe. Peale 85-ndat tulid vastu Silver ja Rain. Läksid veidi imelikust kohast metsa. Vaatasime, et teevad vist viga, aga vaadates nende tulemust siis tõenäoliselt ei teinud. Või kui tegidki, siis vahet pole, nad oleksid võinud neid veel umbes 20 tükki endale lubada. Pimeduse saabudes läks aga asi jälle huvitavamaks. Kuidagi tuli isu uuesti tagasi punkte võtta. Põnev oli kohe. Võib öelda, et siit hakkas nüüd meie jaoks mingi võistlemise moodi asi jälle peale. Ehkki andsime endale loomulikult aru, et peale niisugust tundide viis lonkimist meil mingit tulemust siin enam taga ajada ei ole. Aga sellegi poolest läks huvitavamaks. Ühtäkki hakkas ka võistkondi palju rohkem vastu tulema. 90. juures oli mets juba paksult rahvast täis, viga tegid. Meie viga ei teinud, punktid tulid hästi vastu. Ahjaa, ringi 60-46-97-62-45 jätsime tänu oma lonkimisele ära. 78-93-48 olid lihtsad. 93 raiesmikult välja minnes sattusime korra edasi-tagasi otsale, nagu ka kõik teised tiimid, aga saime kiirelt veast aru.

Enne 48-ndat punkti jõime tee peal ära kaasas olnud Coca-cola. Oli see vast mõnus. Maku väitis, et isegi parem kui õlu. Ilmselt nüüd ta seda juba muidugi eitab. Enne 91. punkti kohtasime Lauri ja Lea Leppikuid. Lauri ütles, et 91 punkti juures tuleks olla ettevaatlik, kuna kraave on seal rohkem kui kaardil. Njah, väikese ringikese seal ikkagi tegime, aga üldiselt läks meil selle punktiga siiski enam-vähem talutavalt, kuna Maku PT vedas meid mäest ilusti üles, punkti juurde. Enne järgmist joogipunkti saime ära teha ka triki, mida juba ammu ootasime. Nimelt plaanisime, et kui mõni tugev Eesti tiim vastu tuleb, siis jookseme täie hooga, et nad vaataksid, et me oleme nii reipad ja siis ka suurest hirmust jooksma hakkaksid. Vahetult enne joogikat tulid vastu Erik ja Anrdeas, ja seda parajasti sel hetkel, kui me kergelt mäest alla sörki lasime. Joogipunktis nägime ka Mairoltit-Priitu, kes olid meist tugevalt rohkem punkte võtnud. Kinnitasid parajasti keha ja kihutasid edasi. Kohe saabusid ka Ummi ja Riho, kes liikusid veel kiiremini ja olid meist veel kaugemal ees.

Peale joogikat jätkasime punktidega 61 ja 77. Peale 77-ndat tegime oma seniste punktide ära jätmiste vahele ka ühe lisakaare ja võtsime nr. 32 lisaks. 84-44-57 olid lihtsad. Joogipunktis me peatust seekord ei teinud, kuna polnud nagu vaja. 57-ndas punktis tegi SI-jaam jube imelikke asju. Kui pulga sisse pistsin jäi jaam pikalt pinisema. Panin korraks pulga uuesti auku, misjärel peale lühikest piiksu ta siiski vait jäi. Sama stoori jätkus ka Maku pulgaga. 94 punktiga aga läks asi juba huvitavaks. Venelased üritasid punktile läheneda põhja poolt suuremat kraavi. Meie aga üritasime minna otsemat teed. Ühel hetkel aga selgus, et oleme sattunud suuremat sorti kloaaki ja mingit pidi enam edasi punkti poole ei saa. Samuti ei saanud üle suure kraavi, vähemalt ilma ujumata, kuna see oli ikka korraliku jõe mõõtu asi. Peale pikka sumpamist liikusime tagasi ja saime mööda kopratammi teisele poole kraavi. Jätkasime teed punkti poole, ehkki legendi järgi pidi punkt olema lõuna pool, ehk siis jällegi teisel pool kraavi. Peale sellist jama ei olnud ma põhimõtteliselt enam nõus punktist loobuma, nii et kujutasin juba ette, kuidas me kraavi kaldal oma torsod paljaks kisume ja hommikuhämaruses mööda seda virtsa rõõmsalt punkti poole kroolime. Punkti juurde jõudes aga selgus, et täpselt punkti juures on üle kraavi ehitatud korralik, kaardile kandmata purre. No mis ma oskan öelda, aitäh.

70 ja 86 olid lihtsad mööda teed minekud. Väljas läks juba valgeks ka, nii et saime lambid kotti ära panna. 99-ndasse minekuks kasutasime uut, kaardile kandmata sihti. Edasi tuli jällegi hunnik tee-etappe. 64-74-65 jooksime ja käisime vahelduva eduga. Vahepeal tegime väikese villipurustamispeatuse, kuna maku varvas oli juba päris valus. Siit liikus Maku ka juba Ibumaxi najal. Õnneks aga toimis Ibumax juba umbes 5 minutiga, nii et pärast tableti võtmist saime jälle rahulikult sörki lasta. 72 punkti jätsime vahele, kuna see asus veidi trajektoorist kõrval ja põhjapoolt Riia-Pihkva maanteed oli veel piisavalt palju punkte mida korjata. Enne 40-ndat punkti võtsid meile sappa umbkeelsed Poola poisid, kes ei tahtnud kuidagi maha jääda. Peale seda, kui 1 üritas omas keeles Makuga suhelda võis arvata, et need vennad ei jaganud küll kaardist ööd ega mütsi. Huvitav, miks nad siis rogaini EMile tulid?

Põhjapool olime vahepeal välja mõelnud variandi 34-66-58-79-54. Sealt edasi pidime vaatama, kuidas ajaga lugu on. 66-ndas nägime Salomoni kihutamas. Ehkki mehed ei olnud enam kõige värskema olekuga, pandi kivinäoga jooksu. Enne 58-ndat jooksime ennast sarapuuvõssa jumala kinni. Vihma sadas ka nagu oavarrest, aga see oli isegi OK. Kui 54-ndasse jõudsime, selgus, et aega enam liiga palju polegi ja et vähemalt 8-ne kätte saada, otsustasime minna 81-49-43 ja finiš. 49 punkti juures nägime Liisut ja Sikut. Liisu oli täitsa reibas, mis arvestades kahe nädala pärast toimuvat 44h LARi oli vägagi OK. Ta oli ka ainuke, kes peale seda rogaini oli veel nõus 24h rogainile minema :o). Sikul olid seevastu jalad vist veidi valusad, ehkki ka tema ei näinud sugugi kõige halvem välja. Enne 43-ndat tulid uuesti vastu Salomoni omad. Kui enne nad kõige värskemad välja ei näinud, siis nüüd nad ei näinud enam üldse välja. Aga ikka andsid päkkadele valu.

43-ndas vaatasime, et aega on veel liiga palju üle. Niisiis otsustasime võtta kavva ka 55 punkti. Raja otsast pidime läbi võssi jälge lükkama, kuna keegi ei olnud vist sellist varianti valinud, aga jõudsime välja täpselt õigesse kohta ja punktis oli aega veel küll. Kuna mul oli kaart niimoodi volditud, siis ei näinud ma, et 24 punkt jääb ka veel otse tee peale ja tahtsin juba maanteele tagasi trügida. Kuna Maku aga 24 punkti märkas, siis jooksime mööda suurt sissetallatud maanteed ka sellest läbi. Nüüd võis õnneks öelda, et 24 tundi on läbi saanud.

Kokkuvõtteks ütlen mina küll seekord, et mulle ei meeldinud. Selline igav ja üksluine tundide viisi kloaagis ja võssis rapsimine ei ole ikka see. Põhimõtteliselt võib öelda, et 24h järjest kuskil mülkas. Ühelt poolt ongi rogain selline kannatamine ja selle formaadi puhul nagu polegi midagi teha. Aga no kurat midagi võiks ju vahepeal vaadata ja nautida ka olla. Et kasvõi lähed koos piknikukorviga ja võtad ilusamaid punkte ja naudid loodust. Aga mida sa seda paska seal naudid?! Näiteks Ylläse maastiku kohta mul küll ühtegi halba sõna öelda ei ole. Loomulikult on ka muda ja võsa lahe, aga mitte 24 tundi järjest. Ma kujutan ette, et need hispaanlased ja prantslased, kes siia oma mägedest tulid, ei taha küll mitu põlvkonda enam siia sattuda. Jäsemete koha pealt ei ole mul lihtsamat 24h rogaini veel olnud. Põhimõtteliselt kestsid jalad ilusti lõpuni välja. Samuti pole midagi öelda füüsilise poole kohta.

Lõppkokkuvõttes on 15. koht muidugi meie parim saavutus ja midagi häbeneda justkui pole. Ja seda veel tundide viisi lonkimise eest. Igal juhul eestlaste nelikvõit on suurepärane saavutus. Ja suurimad õnnesoovid Euroopa meistritele, Silverile ja Rainile. See sooritus oli tõepoolest muljetavaldav. Ja loomulikult palju õnne ka meie enda klubi Euroopa meistritele Liisule ja Sikule. Kõikidele teistele poodiumil olijatele ja sellelt napilt välja jääjatele samamoodi palju õnne! Te olete kõik väga kõvad!

Tulemused.

kolmapäev, 27. juuli 2011

Matkasport Eesti 24h Karikas

Eesti 24h karikas algas meile tegelikult juba päev varem, nii et põhimõtteliselt võib öelda, et meie jaoks oli tegemist vähemalt 40h Eesti karikaga. Kuidagi puhtjuhuslikult kujunes välja nii, et sattusime reede õhtul Tartust Anniki juurest läbi minema. Tartu aga on teatavasti ju heade mõtete linn. Niisiis tekkis meil kõvasti häid mõtteid ja otsustasime hoopis ööseks Tartusse jääda. Üritasime mitmeid konkurente samuti õhtul ära rääkida ja Eesti karikale väärilise stardi anda, aga juhtus ikkagi nii, et stardijoonel olime reede õhtul Sveniga kahekesi. Selle eest aga oli üsna lõbus ja tundsime ennast Pirogovi pargis nagu vanad üliõpilased. Vaatamata sellele, et Tartus on minutis 90 sekundit, kujunes ikkagi välja kuidagi niimoodi, et asi läks vähe pikale ja 24h stardi ajal olin mina ilmselgelt kõige teravam pliiats pinalis.

Esimeseks etapiks oli seekord jooks Värska sanatooriumi ümbruse metsades. Ilm oli sigapalav ja enamus rahvast oli valinud samapidise ringi, mis meiegi. Nii et joosti ühes pikas rivis. Ajapikku moodustusid pikast rivist pisemad paari võistkonna suurused pundid ja nii sörgitigi põhimõtteliselt etapi lõpuni välja. Et asi natuke huvitavam oleks, siis lobisesime niisama ja soovisime Kaidule palju õnne suure juubeli puhul. Etapi lõppu jõudsime enam-vähem liidritega koos, ka Vaude, kes oli ühena vähestest valinud teistpidi ringi oli sealsamas.

Järgmiseks rattaetapiks anti meile kasutada päris tore venekeelne kaart, aastast, vist midagi 1950. kanti. See oli muidu päris tore kaart ja üldiselt mulle sellised meeldivad, aga ainuke pisike probleem selle juures oli, et see oli mingi teise piirkonna kohta. Alguses kohe ei saanud sellest nagu arugi, esimesed 2 punkti tulid peaaegu hästi, aga siis kadus pall käest nii ära, et põhimõtteliselt ei saanud ma mitte midagi aru isegi sellest, kas me üldse õiges maakonnas oleme. Ka PT-ga ei olnud kõik ilmselgelt korras, nii et võtsime seda asja kohe pikemalt. Enne eelviimast rattapunkti hakkasin juba asjale enam-vähem pihta saama ja selle punkti võtmine tuli kokkuvõttes päris hästi välja, aga siis läks asi jälle veidi hullemaks. Igal juhul lõpuks kujunes välja niimoodi, et järgmisse vahetusalasse jõudmisega läks juba päris kiireks ja pidime viimased tee otsad kõvasti piitsa andma, et aega jõuaks. Õnneks kandis kihutamine vilja ja loetud minutid enne cut-offi olimegi alas kohal.

Kui kaardi ära joonistasime ja Kõvera kaardile orienteeruma suundusime, tuli liider, Vaude, just sama etapi lõppu. Rada ise eriti keeruline ei olnud ja peale rattaga kihutamist võtsime asja rahulikult ja jalutasime mõnusa tempoga. Ainult ilm oli jube palav ja kuidagi oli mul õnnestunud ka seljakotiga oma selg juba täiesti katki hõõruda, nii et kui Kõverajärves väikese karastava supluspausi tegime, siis kogu selja alaosa mõnusalt kipitas. Kõverajärve ääres, eestikate võistluskeskuse juures küsisime ka kohaliku tüübi käest veidi vett, kuna see oli meil juba vaikselt lõppema hakanud. Tüüp väitis, et me ei ole mitte esimesed. Väikeste metsmaasika ja mustika söömise pausidega kulgesime etapi lõpuni.

Järgmiseks rattaetapiks anti meile juba vana hea 50 000-ne roheline kaart. Etapp ise kuigi keeruline ei olnud. Põhimõtteliselt ainult läbisõitmise vaev, mööda laiu teid. Vähemalt saime teada, mis puu on pettai. Nii et kes veel ei teadnud, siis see on mänd. Huvitav, kui palju nimesid ühel suvalisel puul võib olla. Etapi lõpus nägime Maku tiimi, kes olid juba trekkingul. Arvutasime, et kaotame neile juba päris palju ja järgmisse cut-offi, mis on esimese kanuu lõpus läheb meil jube keeruliseks jõuda.

Vahetusalas ootas meid pisike lisaülesanne, tuli mööda köit läbi jõe minna ja siis ennast köit mööda üles, sillale vinnata. See vahepala meile probleeme ei valmistanud ja saime juba jätkata järgneva trekkinguga kanuuvahetusala poole. Kohe kaarti nähes hakkasin kahtlema, et meil ei lähe mitte raskeks kanuu lõpu cut-offi jõudmisega, vaid samaks ajaks üldse kanuu algussegi jõudmisega. Etapp ise oli kaunis sääsene ja vehkimise tüütas ausalt öeldes päris ära. Samas aga oli orienteerumise poole pealt asi lihtne ja oma aja sisustamiseks hakkasime Erkiga kõva häälega suvalisi lauluviise lõõritama. Lisaks suvalistele viisijuppidele hakkasid õige pea kuuldavale tulema ka kohapeal väljamõeldud sõnadega viisijupid, nii et oli juba päris lõbus. Vihjeks niipalju, et me kumbki, Erkiga absoluutselt laulda ei oska. Viisi pidamisest oli asi tõenäoliselt päris kaugel. Isegi Sven hoidis meiega igaks juhuks sel ajal paarikümnemeetrist vahet, et äkki keegi arvab muidu, et ta on nende jobudega koos. Kanuuetapi algusse aga jõudsimegi selleks ajaks, kui me oleks pidanud põhimõtteliselt juba etapi lõpus olema, ehk siis 15 minutit enne cut-offi. Ja väidetavalt ootas meid ees veel vähemalt 2,5 h kanuud.

Kanuuga oli meil see jama, et eelmises vahetusalas joonistatud kaart viimase punktiga jäi mul vahetusalasse maha, nii et viimase punkti pidime käsikaudu võtma. Asjale lisas jumet see, et hakkas vaikselt pimedaks minema. Olles jõudnud kanuu esimesse punkti, hakkasime arutlema teemal, et kas keegi üldse õigeks ajaks cut-offi jõuab. Arvestades seda, et pidasime ennast ikkagi üsna OK kanuu tõmbajateks ja esimesse punkti kulunud aega, julgesin pakkuda, et see on pigem ime, kui üldse keegi õigeks ajaks jõuab. Teises kanuu punktis, silla all, oligi juba nii pime, et pidin omale lambi pähe panema. Selgus aga, et Maku käest saadud laetud lamp ei teinud ainsatki piuksu. Ühendasin seda 20 korda edasi-tagasi, aga ei midagi. Õnneks oli mul kaasas ka väike lamp, nii et pidime siis selle abil kuidagi punkti üles leida. Enam-vähem olin omale meelde jätnud viimase punkti asukoha, nii et enne seda ütlesin Svenile samuti, et ta lambi pähe paneks ja jälgiks teist jõe kallast. Õnneks läks meil nii hästi et viimasel hetkel nägin jõeääres punkti ära, nii et edasi-tagasi me seekord sõitma ei pidanid.

Vahetusalas selguski, et mitte keegi ei olnud õigeks ajaks cut-offi jõudnud ja uisuetapile saime kihutada otse jalgrattaga. Uisuetapp toimus mööda sama kergliiklusteed, kui eelmise aasta 48h võistluselgi. Asja tegi veel naljakamaks see, et ka mõlemad punktid olid 48h võistlusel olnud. Aga oh õnne, mina muidugi, tundes siirast äratundmisrõõmu punktide asukoha üle, pistsin kaardi vöö vahele ja kihutasin padavai hoopis valesse 48h punkti. Kui ma sellest aru sain, siis olime juba mitu kilomeetrit liiga palju sõitnud. Nii et minu vandumise saatel kihutasime tagasi, õige punkti suunas. Muidu oli meil tempo uisus päris hea ja oleksime mitu skalpigi võtnud, aga oleks p....l küüned, istuks laes. Millegi pärast aga tõmbasin ennast uisus päris tühjaks, ilmselt seetõttu, et kott oli kohtunike loal vahetusalas. Nii et tagasi jõudes surusin sisse pool võikut, geeli ja veel üht-teist. Lühike rattaetapp tagasi kanuu lõpu silla juurde oli lihtsalt tiksumise vaev.

Vahetusalast saime joonistada omale järgneva rattaetapi kaardi, mille vahepeal oli ka orienteerumine valge kaardiga suuna abil. Kusjuures pidekaardilt tohtis omale valge lehe peale vajalikku infot juurde kanda. Niisiis kandsin omale mõned vajalikud teed lisaks ja hakkasime liikuma. Rattaetapp oli mõne väikese teevalikuvariandiga, aga üldiselt lihtne. Suhteliselt valutult jõudsime valgele kaardile. Valge lehe orienteerumine mulle täitsa meeldis ja üldiselt läks see meil ka enam-vähem hästi, aga viimase punktiga tegime ikka veidike kammimistehnika harjutusi, enne kui punkti otsa komistasime. Peale valget lehte jätkus taas rattaetapp, mille lõpus ootas meid Sigrid juba veidi pikema orienteerumisetapi kaardiga Kitsemägedes.

Kitsemägede kaart ja maastik on muidu igati lahe, seal on joostud ikka päris mitmeid kordi. Ainult et sellest etapist on mul meeles 3 asja - SÄÄSED, SÄÄSED ja SÄÄSED. Neid oli seal ikka nii kuradi palju, et tõmmates korra käega üle sääremarja kukkus 50 tükki maha, aga 10 sekundi pärast oli 80 tk asemel. Etapil oli ka palju metsmaasikaid ja mustikaid ja need olid veel sigasuured. Ainult et mida suuremad ja magusamad marjad, seda rohkem ja vihasemad sääsed. See ilmselt on nüüd midagi kohaliku, Setu vanasõna taolist. Igal juhul lõpuks, kui meil see nõme etapp läbi sai, pidin ma veel kaardi ka kuidagi joonistama. Mis kogu seda sääskede hulka arvestades oli ilmvõimatu ettevõtmine ja võttis parasjagu aega.

Lõpuks, kui me ratta selga saime ja mõnusas tuules pedaale tallasime, ei suutnud keegi meist seda õnne uskuda. Viimane rattaetapp tuli aga seekord läbida suusaorienteerumise kaardiga. Vaatamata sellele, et tegemist oli üsna normaalse ja vajalikku infot sisaldava kaardiga suutsin mina ikkagi ühe punktiga totaalselt pildist ära kaduda, minnes suuna järgi ühte rada sirgeks lõikama. Nii et peale seda illllllget ringi tekkis meil jällegi väike kahtlus, kas jõuame ikka õigeks ajaks järgmisse cut-offi või mitte. Õnneks suutsin lõpuosa enam-vähem talutavalt navigeerida ja cut-offiga siiski probleeme ei tekkinud.

Enne viimast trekkingut ootas ees kõige meeldivam etapp - ujumine. Ilm oli ju jube palav ja madratsiga mõnusalt poini ja tegasi sõudmine oli sulaselge rõõm. Eriti see osa, kus sai lõpuks ennast vette selili keerata. Viimane orienteerumine oli lihtne. Lonkisime rahulikult ja ajasime niisama juttu. Põhiline küsimus oli selles, kas jõuame 24 tunniga lõppu või mitte. Et asi liiga lihtsaks ei läheks, siis jooksusamme me tegema ei hakanud. Aga vaatamata sellele jõudsime täpselt õigel ajal kohale. Nii et seekord olime ilmselgelt kõige tugevamad inimesed rajal ja võtsime võistlust ikka täie raha eest. Korjasime ära kõik punktid, mis ette olid nähtud ja olime rajal kõik tunnid, mis võimalik oli. Ja selle kõige tulemusena saime veel ka viienda koha.

Tulemused.

esmaspäev, 18. juuli 2011

Salpa-Jukola 2011

Orienteerujate laulupidu, Jukola, oli otse loomulikult kavas ka 2011 aastal. JOKA võistkond oli suures plaanis sama, mis viimastel aastatelgi. Eelmise aasta võistkonnaga võrreldes oli Tomi asemel seekord kaasas Raivo. Enne võistlust toimus tõsisem arutelu vahetuste teemadel. Mina olin põhimõtteliselt nõus jooksma mistahes vahetust. Avaldasin küll tagasihoidlikku arvamust, mitte joosta viimast, kuna see vahetus tundus mulle kuidagi liiga vähe vastutusrikas. Esimesed vahetused on kogu töö ära teinud ja viimane, ehkki kõige pikem on lihtsalt vormistamise küsimus. Maksimaalselt liigud parkümmend kohta üles-allapoole. Asjaolud läksid aga ikkagi niimoodi, et sain viimase vahetuse seekord omale. Noh, ega ma just liiga vastu ei ajanud kah, põhimõtteliselt mul, nagu öeldud, vahet ei olnud.

Nagu juba eelnevatel aastatel tavaks saanud, läksime seekordki kohale reede õhtul. Vähemalt suurem osa meist. Seekordne Jukola oli Soome kagunurgas, Vene piiri vahetus läheduses, Hamina linna kandis. Seoses sellega oli meiega kaasas ka suur kergejõustikutreener Leonhard Soom isiklikult. Kohale jõudsime täpselt õigel ajal. See tähendab seda, et telgid ja varjualuse saime üles täpselt veidi aega enne seda, kui algas kõvemat sorti vihmasadu. Varjualuse all oli päris mõnus istuda ja vaadata, kuidas järjest kohale saabuvad eestlased lausvihmas telke üles panevad. Seekord oli eestlased (nagu ka kõik muud rahvused) paigutatud telklaagris suhteliselt lähestikku.

Hommikul sai JOKA tiim alustuseks sõna Soome tähtsas YLE1 raadios, kui Minn, Maku ja Pilvi andsid pikema intervjuu näol ülevaate meie meeskonna ja naiskonna strateegilistest plaanidest.
Peamine, nagu meie puhul ikka, saavutada esikoht Eesti klubide arvestuses. Siia arvestusse ei lähe siis need Eesti võistkonnad, kes on kokku klopsitud mitmetest klubidest. Eraldi eesmärk oli kindlasti ära teha PEKO 1. võistkonnale, kuna sealtpoolt oli tulnud meie suunas kommentaare, kus lubati meile raudselt ära panna.

Päeval, nagu ikka anti start Venla teatejooksule, kus võistlevad naiskonnad. Meie naiskonna liikmed, kes seekord olid koosseisus Siku, Liisu, Helle ja Evely tegid suurepärase soorituse. Eriti headmeelt tegi see, et lõpuks saime jagu ka Ilvese naiskonnast, kus Elo ei suutnud viimases vahetuses vigu vältida ja Evely tast sujuvalt mööda jooksis. Naiskonna head jooksud andsid lootust ka meile, kuna eelmisel aastal, kui naistel hästi ei läinud, panime ka meie puusse. Järelikult sel aastal, kui naiskond jooksis hästi, .....

Kuna minu vahetus oli viimane, mille start alles hommikul, siis avanes mul võimalus öö läbi telgis magada. Peale seda, kui olime stardi ja Kristjani jooksu esimeses vahetuses ära vaadanud, jalutasingi telki magama. Uni oli muidugi selline imelik. Otseselt nagu ei maga, aga nagu üleval ka ei ole. Kogu aeg keegi kuskil askeldab ja kommentaatori hääl on ka kuulda. Läbi une kuulsin, nagu Jaan, kes jooksis meie teist vahetus oleks öelnud: "lamp kustus kohe alguses ära ja jala väänasin kah välja". Ise veel mõtlesin, et krt, juba alguses siuke jama. Samas aga kuulsin ka kommentaare, et oleme umbes 200-nda koha kandis, nipet-näpet midagi peale. Selliste kahtlevate emotsioonidega ärkasingi hommikul üles ja suundusin ekraani juurde, kus sain juba täpsemaid kommentaare.

Selgus, et meil läheb väga hästi. Kristjan jooksis esimeses vahetuses välja endisele tippsportlasele võib-olla natuke tagasihoidliku tulemuse, 322 aja. Selle eest aga Jaan ja Maku, vastavalt teises ja kolmandas vahetuses tegid väga head jooksud ja tõstsid meid vastavalt 251. ja 227. kohale. Seejärel hoidsid Tiit, Minn ja Raivo enam-vähem kohta, liikudes siis ainult mõned kohad protokollis allapoole. Niisiis pidin hakkama sooja tegema, ehkki minu vahetuse pika raja peal oleks vist niikuinii soojaks saanud. Tunne oli täitsa värske, ehkki enda arvates olin maganud suhteliselt, kuidas nüüd öelda, .... heitlikult. Niisiis sain rajale 246. koha pealt, eesmärgiga teha võimalikult veatu jooks, kuna see tagab Jukolal alati edu, kui vähegi jooksusammu moodi liigutust teha. Salamisi siis lootsin ka paarkümmend kohta tõusta. Rohkemat viimases vahetuses, kus vahed juba väga suured, ei julgenud oodata.

Rajale minnes üritasin võtta väga rahulikult, et korralikult kaarti sisse elada ja mitte viga teha. Esimesse kahte punkti sörkisin ilusti, enam-vähem üksi. Punktipiirkondades olid mõned inimesed näha, aga neile tähelepanu ei pööranud. Kolmandas punktis oli juba mingi suurem rong, tundus, et valdavalt eelmise vahetuse vennad. Läksin mööda nende loha mäest alla natuke vasakult, aga hoidsin kõik kontrolli all ja kaardilugemist käest ära ei lasknud. Neljandas ja viiendas, ning nende vahel olevas joogikas käis juba vilkam sagimine. Peale viiendat jäin jälle üksi. Liikusin endiselt rahulikult ja lugesin kaardi peal kõik vajalikud kohad ilusti välja. Kuuendas punktis käis tõsine otsimine. Ei lasnud ennast sellest häirida ja võtsin punkti ilusti ja jätkasin oma teekonda täiesti üksinda. Minekuga seitsmendasse olin endaga väga rahul, aga punkti endaga tegin paarkümmend sekundit viga. Edasi läks jälle lihtsalt.

Järgmise joogika juures 9. ja 10. vahepeal tekkis jälle paarimeheline punt, aga see lagunes kohe, kuna pika etapi 11-ndasse lahendasin jälle täiesti omamoodi joostes kindlalt tee pealt ringi. Ise arvan, et sain oma valikuga päris OK aja. Kui 11. punkti jõudsin, tuli kuskilt põhja poolt juba suurem punt vendi. Need tõmbasid juba suhteliselt korralikku tempot. Kuna ma olin juba enam-vähem soojaks jooksnud haakisin ennast sinna üheks vaguniks. Eriti kuna nad läksid ka minu jaoks õiges suunas. Järgmised kaks punkti võtsime hästi ja kiirelt. Peale joogikat, aga 14. punktiga tahtsid poisid kuhugi liiga paremale minna. Kuna ma olin korralikult omale kasutada olevaid vidinaid, ehk siis kaarti ja kompassi kasutanud, ei hakanud nendega koos asju arutama vaid läksin punkti. Kutid vaatasid, et ma vist tean, mis kaart on ja haakisid ennast riburadapidi mulle sappa, ehkki nende tempo oli muidu mõnevõrra kiirem. Enne 15-ndat mäest üles minnes enam nad väga tagasi ei hoidnud ja kihutasid siiski mööda. Koos nendega tegime siis 20-30 sekundisese vea.

Edasi hakati jälle tempot tõmbama. Kohati läks see minu jaoks ehk liigagi kiireks, aga üritasin ennast ikka kaardis hoida. Enam-vähem tuli see välja, aga mõnevõrra probleeme tekitas seekord asjaolu, et rajameister oli paljud punktid paigutanud nii, et neid liikumissuunast näha ei oleks. Nii olin näiteks 17-ndast punktist paari meetri kaugusel, aga punkti nägin alles siis, kui peale väikest kaardivaatamispausi ennast ümber keerasin. Järgmised kaks punkti olid minu jaoks kõige raskemad selles mõttes, et sain aru, et tempo on minu jaoks liialt kõrge, aga maha ka ei tahtnud jääda. Samas oli kaart piisavalt selge ja vigu sisse ei tulnud. Peale järjekordset joogipunkti lagunes grupp lõpuks ära, kui 22. punkti, mäest üles minnes vajusid enamus kutid selgelt liiga vasakule. Ei tea, äkki oli hajutus, aga sain vähemalt jälle oma tempole üle minna. Kahekümne teises liitus minuga mingi noorem tüüp ja 3 järgmist punktivahet liikusime temaga enam-vähem koos. Valdavalt olid punktid jälle kõik liikumissuunast vaadates peidetud.

25-ndas läksime selle tüübiga jälle eri teid, kui tema läks paremale soo serva, mina aga liikusin natuke rohkem ida poolt. Samas aga liitus tagant üks vene nimega kutt (see oli tal selja peal kirjas), kes tahtis hirmsasti jälle kihutama hakata. Kuna ma ei olnud päris täpselt sama meelt, siis lasin väikese vahe sisse, aga kuni lõpuni ta ees ikkagi paistis. Korra, enne 27-ndat, kui ta tee peal seisatas sain ta isegi kätte. Finišisirgel joostes kuulsin juba kaugelt, kuidas võistkonnakaaslased karjuvad. Tabloolt, mis näitas kohta, paistis, et olen vist teinud päris normaalse jooksu. Kui oma tiimikaaslastest möödusin, karjus Maku millegi pärast, et tule tagasi. Mõtlesin küll, et äkki tahtis õlut pakkuda, aga nii kõva iseloom on mul küll, et jooksin hooga lõpuni välja. Pärast sain teiste käest sõimata, et miks ma neile plaksu ei löönud, kas olen ülbeks läinud? Aga proovigu ise seal hakata plaksu lööma, kui pea kahetunnise jooksu järel tahaks ainult ruttu lõppu jõuda, et oma väljateenitud õlut juua. Ja Liisu oli seda mulle ilusti alles ka hoidnud ja tõi selle mulle finišisse kohe ära.

Aga JOKA on ikkagi Eesti parim orienteerumisklubi, nii et lõpetasime oma ajaloo parima tulemusega, 215. kohal, Eesti klubidest parimana. SKM! ei lähe arvesse, kuna see on kokku klopsitud väga mitmetest Eesti klubidest.

Lõplikud tulemused.
Meie võistkonna tulemused.