Kolmapäev, 28. detsember 2011

JOKA Jukola Camp - Arula, Ruusa

Nii, nagu peaaegu et igal eelneval aastal, toimus ka sel korral JOKA Jukola tiimi laager, 18.-20. novembril, Arulas. Vaatamata sellele, et JOKA Jukola tiimi liikmed, mis iganes põhjusel, olid sel aastal selges vähemuses, toimus ikkagi laagri tähtsündmuseks olev laupäevane seiklusspordivõistlus. Nagu viimastel aastatel traditsiooniks saanud, oli selgi korral rajameiser Priit. Kuna paljude eelnevate aastatega on Arula ümbrus juba igast küljest läbi "kaevatud", siis väikese uuendusena oli sel korral start hoopis mujalt, Elva kandist, Oldi veski nimeliselt kaardilt. Finišiga siis endiselt Arulas, tiigi ääres. Hommikuse virgutusvõimlemisena ajasime Makuga kalipsod selga, võtsime kaasa mootorsae ja tegime kerge "ujumise" tiigis olevale saarele, et valmistada ette võistluse lõpus olev lisaülesanne. Nii et siis meil oli väike eelis kah teiste võistkondade ees. Seejärel pani laagriülema KT paika traditsiooniliselt kaheliikmeliste võistkondade koosseisud. Mina läksin rajale Ilmariga, Maku Reigoga, Randy Minniga, Pilvi Maretiga ning Liisu Sikuga. Ja ega palju aega polnudki, kui juba tuli minna stardi poole, kuna plaanis oli sel korral teha niimoodi, et pool rajast oleks valges ja pool pimedas. Enne starti toimus veel tihe arutelu, kas panna kontrollajaks 5 või 6 tundi, aga peale jäi õnneks 5.

Vahetult stardi eel tegi rajameister Priit kiire instruktaaži, mille käigus saime veelkord teada, et kavas on valikorienteerumine, kus punktides tähiseid ei ole, vaid selle asemel on küsimusteleht, millele tuleb punktist vastus saada. Loteriimeeste välistamiseks andis iga vale vastus ka miinuspunkte, et kellelgi ei tekiks tahtmist oma lotoõnne katsetada. Sel korral see süsteem ka toimis, ehkki tahtmine oli paaris kohas proovida, ja nii mõnigi katse oleks ka õnneks läinud. Aga see selleks. Vähemalt oli see küsimuste arvamine rajal igati lõbusaks vahepalaks.

Õige pea kõlaski "stardipauk", mida tähistas see, et Priit jagas kõikidele võistkondadele kätte üheksast vanast orienteerumiskaardist või aerofotost koosneva kaardipaki. Seejärel muutusid õige hinaliseks kohad juuresolevate autode kapottide ääres, kuna seal oli kõige mugavam kaarte järjekorda sättida. Esialgu tekitas pilt kõvasti segadust. Kaardid tundusid olevat väga valede paikade kohta ning ei tahtnud kuidagi omavahel kokku sobida. Kõige kiiremini, pakun, et umbes 10 minutiga, said minema Maku ja Reigo. Seejärel Maret ja Pilvi ning meie põhimõtteliselt koos nendega. Pikapeale saime kaardid enam vähem järjekorda ja nummerdatud, ehkki lõpupool oleva Mägestiku jätsime sobitamata, kuna eeldasime, et sinna ajapuudusel nagunii ei jõua. Hiljem finišis muidugi selgus, et kaardipakkides, mis Priit kätte jagas olid kaardid paigutatud ilusti järjekorda :o).

Esimesena ootasid ees punktid 31 ja 32. Miskis asjus tean, et hong on eesti keeles mänd ja eeldasin, et õhukese korbaga hong on siis õhukese koorega, aga vastuseks muidugi trahvi kartuses seda pakkuma ei hakanud. Ehkki saades aru sellest, et Priit on kohe alustuseks meid veidi tüssata otsustanud ja lasi kohe uuesti starti tagasi joosta, oli selleks kiusatus küll. Väikese ringikese järel saime siiski teada nii jõeoru max sügavuse kui ka selle, et õhukese korbaga hong on siiski suur põlismänd. Järgmisena ootas ees punkt 40, Tartu Maratoni rajal, millele Ilmar pakkus vastuseks kas kohvipunkti või siis Pauligi tõus. Taas pakkuda ei julgenud ja käisime kontrollimas. Tuligi välja, et on vana kohvipunkti tõus. Järgmise, maratoniraja äärse torni punktis, kus ka Xdreamil ronitud taheti teada maad Nõuni külla. Maret pakkus torni ronides 6,5 kilomeetrit, üleval selgus, et on hoopis 7. Selle peale arvas Maret, et see on ümardatud.

Nüüd saime joosta juba esimesest kaardist välja. Sain käes järjekorras olevat kaardipakki natuke õhemaks. Alustuseks võtsime ära ühe kolmanda kaardi äärel oleva punkti ja seejärel liikusime otse teisele kaardile. Teel 51. punkti teadis Ilmar olevat ühte koera, kes pidavat treenijaid kimbutama. Otsustasime siiski katsetada sealt möödumisega. Koer aga lebas liikumatult maja juures ja ei teinud meist väljagi. Arvasime siis, et ju talle maitsevad ainult treenijad, mitte aga "võistlejad". Järgmises punktis küsitavat postkasti tühjendamise kellaaega pakkusime 15:30 kanti. Kohale jõudes selgus aga, et hoopis 7:30. Eeldasime, et postiljon elab kõrvalolevas talus ja alustab oma ringi sealtsamast. 41. punkti vastusena käis peast läbi mõte, punane. Selgus, aga et hoopis valge. Tasus kontrollida.

Järgmisena ootasid ees meie kolmanda kaardi ülejäänud punktid. Esimene osutus vist küsimuse poolest kõige raskemaks, millele ka vaatamata kohalkäigule vale vastust pakuti. Meil õnnestus väikese ringivaatamise tulemusena siiski oletada, et tegu võib olla ilmakaartega. Järgmisse punkti minnes proovisime ära spetsiaalselt proovimiseks kaasa võetud järgmise aasta hittgeelid, ehk siis Squeezy tomatimaitselised, ekstrasoolased energiaallikad. Meenutas tomatipastat, oli oodatust natuke paksem ning usun, et pikal rajal magusa stuffi vahele võib olla päris meeldiv vahepala. Järgnevasse punkti jõudsime koos Pilvi ja Maretiga ning tee 43-e läbisime suures osas nendega koos. Väljas läks ka vaikselt hämaraks, mistõttu panime pealambid pähe.

Järgmise kaardi peal ootasid ees neli võtmist vajavat punkti. Et aega justkui natuke veel tundus olevat, siis otsustasime neist kõik ära võtta. Tagantjärele muidugi vale otsus. Igal juhul võsas me väga ragistada ei tahtnud. Ja kuna järgmine kaart asus käesolevast kagus, otsustasime võtta 55 punkti mööda teed joostes. 55 punktiga tegime ka väikese otsimispausi, kuna puud mille ümber teip oli, kohe silma ei hakanud. Umbes viie minutiga saime siiski hakkama. Kui aga 53 punkti juurde jõudsime, siis avastasime, et tegelikult on ajahäda juba täitsa suur. Niisiis loobusime seetõttu ka 44 punktist. Arvasime küll, et see võiks olla loomade kollane kaljatünnist tehtud joogianum, aga proovima ei hakanud. Ei oleks pihta ka saanud, kuna tegu oli olnud hoopis mesitaruga. Järgmise kaardi peal ootas meid alustuseks "kollase joone" peal asuv punkt, kus sooviti teada tee ääres, teiba otsas oleva valge joogipudeli tootjat. Ehkki arvasime juba enne ära, et tegu võiks olla Borni joogipudeliga, läks ainuke loogiline rada sealt ikkagi mööda, nii et kontrollisime järgi.

Nüüd hakkas aga juba päris kiireks kiskuma. Jõudsime võtta ainul vahetult tee äärde jäävad punktid. Põhiline küsimus ei olnud enam selles, kas jõuame aega või mitte, vaid et kui palju me hiljaks jääme. Tundus, et kuskil poole tunni kanti see aeg jääb. Kui jõudsime Otepää-Rõngu teele, siis vaatasime igaks juhuks üle ka käimata punktide küsimused. No mine tea, äkki on mõni selline küsimus, mida puhtjuhuslikult niisama peast teame. Kahjuks selliseid ei sattunud. Viimased 10 kilomeetrit tuli lihtsalt mööda kruusateed joosta. Põhiline lõbustus sel ajal oli kella ja distantsi jälgimine. Ilmar, kes oli oma sõnul kehva vormi tõttu loobunud samal nädalal Itaalias maratoni jooksmisest sai ikkagi maratoni lõpetatud. Nii et siis sai vähemalt teistega aegu võrrelda. Arulas ootas ees veel viimane lisaülesanne, mida me Makuga hommikul ette valmistasime. Tuli ujuda saarele, võtta üks palk kaasa ja ujuda tagasi ning viia palk kuuri juurde. Ilma kalipsota oli vesi küll veidi külmem, kui hommikul, aga mõte kuumast suitsusaunast pani ikkagi peakat hüppama. Ja nii jõudsimegi 28 minutit peale õiget aega kohale.

Kuna laagriülema KT range käsu tõttu ei ole lubatud tulemusi avalikustada, siis siinkohal lugu lõppebki.

Teisipäev, 13. detsember 2011

Libahundi jälg - Kuusalu

Kaart

Peale Bike Xdreami hakkas pihta järgmise aasta treeninghooaeg. Kõiksugu IntervallVenttid Spartas ja muu tavaline niikuinii. Trennis käimine on juba päris mõnus, võiks öelda. Ühel jooksuotsal tuligi Svenil mõte, et võiks minna äkki Libahundile. Et mul selle mõtte vastu otseselt midagi ei olnud, ja väike sügisene jooksuots kulus nagunii ära, siis niimoodi tegimegi. 22. oktoobril olime Kuusalus stardijoonel. Aega oli kuus tundi ja Kuusalu ümbruse punktid ootasid võtmist. Lisaks palju erinevaid lisaülesandeid, mis teevad Libahundist selle, mis ta on. Mingeid sihte omale seekord seadma ei hakanud, kuna tegu oli meie jaoks lihtsalt sellise keskmiselt huvitavama treeninguga. Oli vähemalt võimalus ära proovida rattalaadalt Martinilt ostetud SIS geelid.

Stardijoonel kostitati kohe alustuseks lisaülesandega. Nii et tavapärase stardipaugu järgse suurema sagimise asemel jäi rahvas vaikselt seisma, et siis ühel hetkel vaikselt ükshaaval liikuma hakata. Lisaülesandeks oli vastata küsimustele stiilis, mitu maakonda on Eestis, et saada kokku vajalik summa, milline klapiks mõnel SI-jaamal olevaga. Meie vastasime oma arvates küll loomulikult kõik küsimused õigesti, aga sellist SI-jaama paraku polnud. Niisiis panime SI-pulga kõige lähima numbriga auku ja sörkisime rajale. Esimene rajapunkt oli samuti lisaülesanne. Seal oli veel niisugune lisaklausel, et kui võtta see punkt esimesel või viimasel tunnil, annab see 4 punkti, kui aga vahepeal, siis 9. Et ühtegi niisugust loogilist ringi ei moodustunud, mille korral vahepeal võistluskeskusest läbi tulla, võtsime selle punkti kohe alustuseks ära. Lisaülesanne ise oli läbida takistusrada. Nüüd sai vahelduseks läbida mõned punktid niimoodi, et lisaülesandeid ei olnud.

Meie läbisime alustuseks punktid 28-30-22-66. Rahvast metsa all juba vaikselt sagis. Lasime nende vahel kerget sörki. Ilm oli pilvine, aga muidu mõistlik, palav ei hakanud, külm ka mitte. Järgmine lisaülesanne ootas meid punktis 81. Juba kaugelt paistsid tähised karjääris olevate liivaküngaste (või täpsem oleks vast öelda mägede) otsas. Kohale jõudes ütles Siim Valgeväli, et tuleb "suusatada" ühte mäe otsas olevatest punktidest. Suuskadeks olid laudadest tehtud Fiššerid, millel olid paelad küljes ja kust ei tohtinud siis kumbki meeskonnaliige üles minnes maha astuda. Kuna tundus olevat kliistriilm, valisime omale ühed vastavad eksemplarid saadaolevate seast välja. Tundub, et valik õigustas ennast, lisaks muidugi eelnevate aastate suusatreeningud, nii et enne kergel sammul mööda libisenud noored jooksumehed jäid suusaetapiga pikalt maha.

Edasi ootasid punktid 41 ja 84. Nendest teises oli järgmine lisaülesanne, kus tuli laukast täidetud veeämber nööri abil ümber tähistatud ala vedada, ilma et vett väga palju maha loksuks. Sveni juhtimisel läbisime ülesande filigraanselt, ajamata maha ainsatki tilka vett ning sealjuures arendades kiiret tempot. Edasi juba 42-64-44. 64-nda juures saime jalad korralikult märjaks, kuna punkt isa asuski soos. Elguses tundus, et vesi ei olegi päris külm, aga mida edasi, seda külmemaks läks. Järgmine lisaülesanne ootas ees 83-ndas punktis. Seal tuli aiakäruga transportida täispuhutud palli betoonist "saarekeste" peal. Ehkki mõne aasta tagusest ehitusbuumist meil Sveniga käru lükkamise kogemust ette näidata pole, tulime sellega siiski enam-vähem hästi toime ja lisapunktid saime kätte. 63-27-39-92 kulgesid mõnusat Soodla veehoidla äärset teerada pidi. Enne 39-ndat punkti sõitis meile vastu rajameister/peakorraldaja Mairolt, kes ergutas ja ütles, et oleme siin, kaardi lõunaosas esimesed.

92. punkti, mis oli ettearvatult kanuupunkt jõudsime aga siiski teisena. Kuna kanuupunktid olid võrdlemisi lähedal, otsustasime ka need siiski läbida. Kohtunikud soovitasid tungivalt "avamerele" mitte mõlama minna, aga sinna ei olnud nagu väga vajagi asja teha. Tegime kiire tiiru ära ja tagasitulles oli kanuualas juba kerge järjekord. Vastavalt varem teada olnud korraldajate poolsele ajalisele infole kanuuetapi läbimise osas, sõudsime oma hinnangul suhteliselt kiirelt. Kui siia kaardi tagumisse otsa tulekul oli üks lisaülesanne teise järgi, siis tagasi minnes lisaülesandeid praktiliselt polnudki. Mõneti oli see meie teadlik valik, sest kuna lisaülesanded annavad palju punkte, on mõistlik need alguses ära teha, et hiljem mitte ajahätta jääda. Vähemalt nii liikus meie loogika. Edasi ootasid meid punktid 46-52-38-43. Vahelduseks natuke ka kompassi kasutamist. Kui mitte arvestada tagasihoidlikku mõnekümnemeetrist kõrvalekaldumist 52 punktist läbisime selle rajaosa kadudeta.

Nüüd ootas ees ainuke tõsisem rabaetapp, mille otsustasime läbida järjekorras 37-62-51-48. Selles osas tuli ka raja kõige suurem viga, kui vaatamata kaardil ja looduses olnud metsatuka piirile kaldusin 62-st 51-te minekul liialt põhjapoole ning selle tulemusena kaotasime, ma usun, 10 minuti kandis väärtuslikku aega. 48 selle eest saime täpselt pähe joostes ideaalselt kätte. 61-53 olid täielikud jooksuetapid teid mööda. Et ajaga hakkas juba kriitiliseks minema, siis algselt sisse planeeritud 36 ja 35 jätsime välja. Hakkasime liikuma 60 poole. Kuna aga aeg liikus halastamatu kiirusega, ning kaardilt vaadates oli 60 ja 54 vaheline ala lehtmets koos mingite lagendikega ja see kõik tähendab suure tõenäosusega parajat võsa, siis otsustasime raske südamega loobuda ka 60 punktist loobuda. Seda enam, et ees ootas veel üks lisaülesanne, milleks tuli ka igaks-juhuks veidi aega varuda. Niisiis liikusime otse 54-ndasse punkti.

Edasine plaan nägi ette 56-45-65-55-85. Kui välja arvata lõik 56 ja 45 vahel oli tegemist lihtsa teejooksuga. Natuke pani imestama ka 65-nda punkti suur väärtus, kui arvestada selle lihtsust ja lähedust võistluskeskusele, aga eks niisuguseid punkte on ka vaja. Veidi akrobaatikaharjutusi sai teha 55-ndas punktis, kus märkimiseks tuli mööda angaari seina konstruktsiooni ronida veidi kõrgemale. 85-ndas punktis ootaski ees viimane lisaülesanne, kus tuli kokku saada paljude teedega ristmikult iga tee peal olevate numbrite summa. Tegime ilusti tiiru ära, nii et mina lugesin teid ja Sven liitis numbreid, aga sellist numbrit, nagu meie saime jälle punktis polnud. Kuna arvasime, et ega me lihtsalt liitmisega ikka pange ei pannud vaid ilmselt jäi mõni kümneline koht kahe silma vahele, otsustasime vastava loogika järgi, nagu hiljem välja tuli, õige jaama kasuks. Ja nagu hiljem veel selgus oleks võinud ju lihtsalt seista ja vaadata, kus suurem osa kaasvõistlejaid märgib. Aga vähemalt saame öelda, et me ei läinud kergema vastupanu teed :).

Et lisaülesanne läks oodatult veidi kiiremini, jäi meil veel piisavalt aega, et läbida ka punktid 24 ja 23. Küla vahel 26-nda punktini joostes lasime rahulikku sörki ja mõtlesime, et peaks vist ilusti aega jõudma küll. Veel viimane, 31 punkt ja saimegi mööda asfalti finišisse kihutada. 6 tundi ja 50 kilomeetrit andis kokkuvõttes isegi auhinnalise kolmanda koha. Esimeseks ja kolmandaks ju ikkagi tullekse, teiseks ja neljandaks jäädakse, nii et igati korralik treening.

Tulemused.
Etapiajad.

Neljapäev, 8. detsember 2011

Vaude Bike Xdream - Keila-Joa

Bike Xdreami ajaks hakkas rajale mineku isu juba enam-vähem tagasi tulema. Eriti kuna tegemist oli rattavõistlusega, mis sel aastal on mulle kuidagi päris hästi istunud. Pealegi on see ka ainuke Xdream, kus saab mõnusalt rattakingaga sõita. Niisiis panime kokku korraliku rattatiimi, koos Erki ja Heitiga. Ehkki suuremat sorti treeninghooaeg ei olnud veel alanud, lootsime Bike Xdreami enam vähem talutavalt läbi veereda. Kuna stardis oli ka muljetavaldav kogus tipprattureid, kellel enamasti kõigil tiimis ka üks korralik kaardilugeja, siis väga kõrgetele kohtadele plaanis kandideerida ei olnud. Aga sinna kuhugi teise kümnesse võis hea õnne korral tulla küll.

Stardialasse sai sisse päris varakult ja ka kaartide kätteandmine toimus nii aegsasti, et raja planeerimiseks oli aega enam kui küll. Kõvemad vennad said rada mitmeid kordi ümber planeerida, enne kui rajale sai tuisata. Meie planeerisime alustuseks võistluskeskuse vahetus läheduses olevad Keila-Joa pargi punktid, kuna need olid üksteisele nii lähedal, et kui lõpus aega puudu jääks, siis oleks punktikadu väga suur. Seejärel plaanisime suunduda lõuna poole suurele ringile. Minu nõudmisel planeerisime esialgu sisse kõik punktid, kuigi oli suhteliselt kindel, et kõiki me ei läbi. Nüüd oli vähemalt pilt ees, millised teravnurgad on kõige targem tegemata jätta. Niisiis jätsimegi 48 ja 49 punktid kohe välja. Aja puuduse korral jätsime endale võimaluse rajal otsustada, millised punktid lõpus võtmata jätta.

Üsna pea kõlaski stardipauk ja kogu see jalgratturite armee kihutas hooga minema. Heiti soovitas alguses rahulikult võtta, aga kihutas ise suure hooga grupi pea suunas. Peale esimest punkti läks olemine siiski rahulikumaks, ehkki kogu Keila-Joa pargivahelise osa oli rahvas suhteliselt koos. Esimeste punktidega mingeid erilisi kadusid ei olnud, kuigi märja laudadest silla peal pidurdades tahtis esiratas korra alt minema sõita. Seekord läks valutult. Peale parki tekkis mingisugune grupp rattureid, kuhu me ka ennast ära üritasime mahutada. Esialgu küll saime vedada, aga peale mõnda sekundit arvasid kõvemad pedaalimehed, et selliste tsainikute tuules küll mõtet kükitada pole. Nii et edaspidi saime mõneks ajaks nautida tuules veeremist. Läbinud peale parki punkti 58, saime 59-nda punkti juures esimest korda rattalt maha astuda ja läbi hüppeliigeseni vee punkti poole kihutada. Seejärel, peale 60. punkti läksid meie teed kõvematest meestest lahku. Ässad, kes ilmselgelt plaanisid kõik punktid võtta, liikusid alla, 49-nda punkti poole, meie aga 47-sse.

Poole asfaldi peal Vääna külla ei andnud meile Heitiga kordamööda aga rahu punkt 48, nii et lõpuks otsustasime Väänast edasi-tagasi seal ikkagi ära käia. Normaalne otsus, ma arvan, sest turbarabasse viis mingi asfalti meenutav tee, kus sai normaalselt sõita. Edasine rajavalik nägi meil ette punkte 47-57-43. Nendel ettappidel vedas meil minu hinnangul päris hästi teevalikutega. Sattusime riskile minnes alati hästi sõidetavatele radadele ning ka punktid tulid ilusti kätte. Edasised punktid 44-46-45 viisid meid kokku võistluse favoriitidega, kelleks olid Soome rattaorienteerumise koondise mehed, Rain Londi tiim ning ka SIS, kus sõitsid Lauri, Tiit ja Erik. Poisid sõitsid kiiresti küll. Aga kuna nad tegid ka mõne tagasihoidliku vea, kohtasime neid nendel etappidel üsna mitu korda. 45-st välja, suurema tee peale minnes kaotasime ka ise väiksema jalgraja silmist. Seetõttu saime mõned sajad meetrid ratast läbi metsa vedada. Peale 42 punkti, kui lähenesime põhjapoolt punktile 41, oli keegi metsavahele lossi ehitanud. Selline suur paekivist ehtne loss. Iseenesest päris äge, aga seal ei oleks küll osanud sellist asja oodata.

Peale 41 punkti oli joogipunkt, kus meie suureks üllatuseks oli ka burksiputka. Ainult et burgeri asemel pakkus Martin seal kõiksugu sorte SIS geele ja batoone. Erki läkski reklaami ohvriks ja haaras paar batooni kaasa. Peale väiksema prügimäe ületamist jõudsime 40. punkti. Nüüd aga hakkas juba vaikselt ajaga kriitiliseks minema ning otsustasime nr 33 punkti vahele jätta, kuna arvasime, et targem on mitte minna sinna pisikeste radade peale aega raiskama. Niisiis läksime otse 32 punkti. Mõtlesime, kuidas kõige targem oleks lõppu lahendada. Otsustasime teedelt kõrval oleva 36 ära jätta. Niisiis järgnev trajektoor nägi ette 31-34-35-37. Taas möödusid meist suurel kiirusel eeldatavad favoriidid. Meil läks kõik ilusti plaanide kohaselt. Isegi rannas oli liiv piisavalt kõva normaalseks sõitmiseks. Ka 38 tuli välja jätta. 39-st välja keerates tahtsime veel 56 poole keerata, aga otsustasime viimasel hetkel ikkagi ümber ja panime otse 54 suunas. Õigesti tegime.

Ei lugenud ka kaardilt hoo pealt välja, et Naagel on üks koht läbimatu. Leidsime eest paarimeetrise rauast värava. Õnneks oli suht lähedal pisike jalgrada, kust kunagi Xdreami ajalgi sai alla tuldud. Kaotasime vast paar minutit. Aga väga roosiline olukord ikkagi polnud. 54-ndasse jõudes oli aega õige napilt. 55-ndasse enam kuidagi ei jõudnud. Oleks hea, kui jõuaks aja sees finišisse. Andsime minna, nii nagu jalad lubasid. Kui SI-pulgad finišijaama vajutasime oli kommentaatori jutu põhjal otsustades väga nibin-nabin olukord. Selgus, et Heiti vajutas sekund enne, mina täpselt ajas ja Erki sekund hiljem. Omavahel tegime nalja, et keskmine oli ju täpselt ajas, aga saime ikkagi ühe punkti trahvi.

Aga sellegi poolest tuli välja, et vaatamata trahvile platseerusime päris normaalsel, 9-ndal kohal. Ümberringi igavene hunnik kõvasid ja veel kõvemaid rattamehi. Nii et siis tegime enda kohta vägagi normaalse soorituse.

Tulemused.
Etapiajad
.