Laupäev, 26. november 2011

Xdreami IV etapp - Valgehobusemäe

Vaatamata kosutavale puhkusele Tšehhis peale Euroopa meistrikaid, oli võistlushooaeg olnud piisavalt tihe, et Xdreami viimaseks etapiks mingit võistlemise tahet küll ei olnud. Kuna aga hooaeg oli registreeritud ja, mis veel tähtsam, sõpradele lubadused antud, tuli minna. Asja hea külg oli see, et juba 4-5 tunni möödudes pidi asi läbi saama. Ja kui veel positiivse poole pealt midagi esile tuua, siis väga tervitatav oli viimase etapi eraldistart, mis tähendas palju vähem massiürituse maitset, mis omakorda sobis mulle väga hästi.

Kuna vastavalt logistilisele plaanile jõudsime võistluskeskusesse suhteliselt varakult, tegime Heitiga, kes samuti oli vara saabunud, veidi maastikuluuret. Selle tulemusena avastasime, et võistlus algab kohe lisaülesandega, kus tuleb torni väliskülge mööda Valgehobusemäe vaatetorni ronida. Nüüd oli vähemalt kuni stardini midagi teha. Et Heiti tiim startis veidi enne meid, siis järgnevad minutid, mis stardini jäänud töötlesin teda, et võtame selle torniülesandega neilt vähemalt minuti tagasi. Ma ei tea, kuidas see töötlus mõjus, aga vähemalt oli lõbus, ehkki Heiti arvas, et ma olen liiga enesekindel. Tagantjärele tuli välja, et päris minutit me ikkagi tagasi ei võtnud, küll aga 54 sekundit. Üleüldse õnnestus mul ronida kiireim aeg ning teist kohta edestada koguni 20 sekundiga. Peaks vist ronijaks hoopis hakkama. Aga see selleks.

Olles piisavalt kaua võistluskeskuses vedelenud, saime lõpuks õiguse suunduda rajale. Kõigepealt, nagu juba ütlesin, tuli vändata mäe tippu ja sooritada lisaülesanne tornis. Seejärel suundusime edasisele rattaetapile. Kuna ma ronimise ajal sain pulsi ikka keskmisest kõrgemale, siis alguses väga kaardilugemisse ei panustanud. Maku aga tegi head tööd ja tuli ainult liikuda. Valgehobusemäe otsast alla kihutades sain alustuseks niisuguse hüppe, et ratta seljast maha lendamine oli üsna lähedal. Seekord läks õnneks. Esimese sihi peal selgus eraldistardi omapära. Siht oli juba ratastega päris sodiks sõidetud. Õnneks palju see ei häirinud ja oli üleüldse vist ainuke selline rajalõik. Peale viiendat punkti läks kaardi järgi rattasõit üle rattaralliks, ehk siis sõitsime edasi teepikkuste ja kaardifragmentide järgi. Korra seisatasime ja üritasime tulipi asju kaardiga sobitada, aga kuna see läks kaardist välja siis loobusime ja liikusime edasi ikkagi tulipi legendi järgi. Selle ja ilmselt ka kiirema tempo tõttu jõudis õige pea järele ka kiirrong, kes suhteliselt kiiresti mööda rammis. Õnneks aga nägime oma suureks üllatuseks ees Kadarbiku kangete porgandisi selgasid ja see oli hoopis meeldivam tunne. Kanuu vahetusalasse jõudsimegi koos Kadarbikuga ja samas oli tegelikult ka Kiirrong.

Ka kanuu oli seekord samuti rallina, ehk siis tuli leida punkte kasutades teepikkuseid ja kaardi fragmente. Algus läks meil päris hästi ja tempo oli üllatavalt tugev. Samuti tegime siin aga oma tavapärase paarikümneminutilise vea. Seekord jäi võistlustuhinas vahemaa ja kaardijupikeste jälgimine natuke unarusse ja tulemuseks oli see, et sõitsime ühest punktist mööda, otse järgmisse. Siis ei jäänudki muud üle, kui tuli tagasi joosta. Sama tegid koos meiega ka Kadarbiku Kanged. Ja veidi üle kahekümne minuti oligi kadunud. Seevastu tuleb aga tunnistada, et kui see "pisike" viga välja arvata, siis kanuu läks meil seekord päris hästi. Tõmbasime üllataval kombel isegi kaks parimat ja ühe teise etapiaja. Meie sellise edu taha kanuus võib ilmselt kirjutada asjaolu, et oleme suutnud oma kehakaalu enam-vähem kontrolli all hoida ja sellega seonduvalt oli kohati madalas jões mõnusam liikuda, kui mõnel teisel.

Peale kanuud oli lühike rattajupp ühe vahepunktiga järgmisse vahetusalasse. Seekord oli tegemist jalgsietapiga, kus tuli läbida 10 punktisest valikorienteerumisrajast 8. Meie otsustasime välja jätta 49 ja 53 punktid. Üldjoontes läks orienteerumine sujuvalt. Lasime mõned punktivahed Elol tööd teha ja jooksime kordamööda tema järel. Viimase valiku punktiga tegime paarikümnesekundise vea, aga see käib asja juurde.

Taas vahetusalas ja uuesti ratastele. Ka siin tuli alustuseks läbida valikorienteerumisrada. Meie järjekord oli 59-61-62-60. Kuigi Maku tahtis kontrollida sihti 62-st 60-sse, surusin peale oma variandi, ringisõidu, mis osutus taas üks pool minutit aeglasemaks. Ülejäänud osas läks ka see etapp hästi. Etapi lõpetas joonorienteerumine kakerdaja raba ääres laudteel. Taas vahetusalasse jõudes ja rattad ära parkides tuli alustuseks sooritada lisaülesanne ja tunda erinevate kehaosade järgi metsloomi. Et ma juhtusin täiesti kogemata olema ühes võistkonnas jahimehe poegadega, panime kõik peale saarma täppi. Noh aga kes seda saarmat ikka niiväga kütib. Peale ühe trahviseibi saagimist palgist saime suunduda järgnevale jalgsietapile, milleks sedakorda oli suundorienteerumine. Ka sel etapil tegime head tööd ja neelasime mõned eest ära saanud võistkonnad, kes pisut viga tegid. Taas Noku talu juures oleva vahetusala juurde jõudsime juba päris pika rivi eesotsas.

Nüüd oli lõpuni jäänud vaid üks rattaetapp ning lisaülesanne. Muus osas oli viimane etapp lihtne, aga 46-ndast punktist võistluskeskusse oli tõsine teevaliku ülesanne. Kuna Maku oli surmkindel, et otse minek on kõige kiirem, surusime ennast otse ratastega läbi soo. Kõik ülejäänud ligiduses olevad tiimid panid ringi. Kloaake on sel aastal läbitud konkurentsitu arv, mistõttu ei olnud rattaga kubemeni mudas marssimine mingi eriline kogemus. Lisaks hakkasid meil kõigil jalalihased krampi kiskuma. Aga olgu, mis oli, Makul oli ikkagi õigus. Võistluskeskuses olevasse lisaülesandesse jõudsime enne konkurente. Väike täpsusvise petanque'i kuulidega tõi veel ühe trahviringi Valgehobusemäe nõlval ning oligi finiš käes. Vaatamata oma tavapärasele veale, milleks seekord oli veidi üle 20 minuti maksma läinud kanuu viga, saavutasime kaheksanda koha, kaotusega võitjale 36, teisele 26 ja kolmandale 17 minutit. Arenguruumi veel on.

Tulemused.
Alade vaheajad.
SI ajad.
Kaart.

Hooaja koondtabel.