Kui juba orienteerumiseks läks, siis ikka täie hooga edasi. Kolmapäeva õhtul oli siis Tallinna MV teade, kus otsustasime Kristjani ja Jaaniga oma eestikate tulemust parandada. Kristjan õppis nohu kõrvalt kodus numbreid ja meie jooksime Jaaniga Järva sprindil jalad lahti. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et tuli välja küll.
Küll mõningase kahtlusega, aga siiski, otsustasime esimesse vahetusse Kristjani metsa saata. Tal vaja ju ikkagi Ilvesteateks harjutada. Nii numbrite lugemist hoo pealt, kui ka üldse ässadega koos kangutamist. Esimese vahetuse koosseis oligi üsna aukartustäratav. Ikka palju tegijaid oli koos - Aadli, Pets, Silver, Timmo, jne. Kõik rääkisid küll midagi rahulikult võtmisest, aga kilomeetriaegade põhjal joosti ikka kiiresti. Pressi jõudis kõige kiiremini Pets, kelle kannul oli kohe Aadli. Kristjanit ei kusagil. Poolteist minutit hiljem jõudsid pressi Silver ja Timmo. Kristjanit ikka ei kusagil. Ja siis veel pooleteise minuti pärast tuli ka Kristjan. No hea küll. Mõtlesime, et läheb raskeks. Siiski teise poole jooksis Kristjan normaalselt, ning lõpetas kolmandana, paar minutit peale Aadlit ja Petsi ning pool minutit enne Silverit. Võimalused olid veel päris head.
Teise vahetuse pressi tuli oodatult kõige esimesena Sander. Vahe Jürgeniga oli kasvanud juba viie minuti kanti. Kolmandana neljandana tulid koos Jaan ja Arti. Jürgenist omakorda veel mingi 3 minuti jagu maas. Ka lõpus oli esimene Sander, vaatamata eelviimase punktiga tehtud suurele veale. Ka vahe Jürgeniga oli endiselt viie minuti ringis. Nüüd jäi õhku küsimus, kas Kiilberg, kes jooksis Petsi ja Jürgeni tiimi kolmandat vahetust suudab väikese Aadli vastu, kes jooksis Aadli seeniori ja Sandriga, 5 minutit tagasi joosta. Ise lootsin vaikselt, et Jaan suudab lõpus Jürgenile lähemale võtta ning on võimalus Kiilbergi positsiooni ohustada. Aga ka jaan ja Arti olid lõpus viga teinud ja Jaan saabus pool minutit peale Artit ja juba üle 5 minuti peale Kiilbergi. Niisiis jäi mulle võimalus hea jooksu korral ohustada Ottessoni (Silveri ja Arti 3. vahetus) kolmandat positsiooni.
Esimene punkti oli täpselt risti üle järve. Viimase hetkeni mõtlesin, kas jooksen vasakult või paremalt. Valisin siiski vasaku variandi ja üritasin tempot hoida mõistlikul tasemel. Tundub, et liiga rahulik, kuna Sanderile, kes oli minu hajutuse kiireim kaotasin peaaegu minuti. Teise punkti tegin umbes minutise vea. Jooksin muidu väga hästi, aga vahetult enne punkti vajusin millegipärast veidi vasakule ja siis kaardil kajastamata metsaveosihil mõtlesin veidi liiga kaua. Järgmise nelja punktiga oli tempo suhteliselt tagasihoidlik. Üritasin võtta rahulikult ja kindlapeale. Enam-vähem tuli välja ka. Arvasin, et Ott on kõvasti kaugemale ette jooksnud. Pikk etapp enne pressi oli võimalus joosta otse läbi soo, või ringi mööda teed. Valisin otse variandi. Tundub et oli OK. Pressis öeldi, et Ott on ainult minut ees ja Kiilberg vist 2, kui õigesti mäletan. Ei hakanud selle peale mingeid ajuvabadusi tegema, vaid jooksin edasi ikka oma jooksu. Pressist ülejärgmisse punkti minnes hakkas soo peal paistma Oti selg. Paistis, et Ott vähemalt soos eriti kiiresti ei liikunud, nii et oli võimalus püüda kolmandat kohta. Punktis olimegi koos. Järgmisse punkti üritasin minna teiselt poolt väikest sood, aga jäin oksade vahele kinni ja tõmbasin särgi lõhki. Nii et punktis olime jälle koos. 12-ndasse punkti oli variant minna otse või mitut varianti mööda teed. Valisin kõige parempoolsema. See osutus väikeseks veaks ja Ott sai jälle mingi 15 sekundit edu. Nägin jälle ta selga soos eelviimase punkti poole minnes. Vahe tundus olevat liiga suur. Soost välja tulles vaatasin, et Ott kaldub liialt vasakule. Niisiis üritasin tihnikus ise rohkem paremale hoida. Tihnikust väljusungi väga õige koha pealt, aga hajutuspunkti asukohta hindasin alguses veidi valesti ja jäin hetkeks mõtlema. Kui ennast paika sain ja punkti poole jooksin, paistis juba ka Ott. Viimasesse punkti ja sealt finišisse algas hirmus sprint. Rahvas oli tulnud metsa äärde karjuma. Õnneks suutsin siiski niipalju kiireid liigutusi teha, et Otil jäi mõni sekund puudu. Finišis selgus, et väike Aadli oli alles metsas, nii et saime hoopis teise koha ja vahe Kiilbergiga jäi vaid poolteist minutit.
Tulemused.
neljapäev, 21. mai 2009
kolmapäev, 20. mai 2009
Järva MV O-sprindis
Kuna Kristjan ja Jaan läksid teisipäeva õhtul Paidesse Järva MV sprinti jooksma, mõtlesin, et lähen siis ka kaasa. Vaatamata sellele, et pea 3 tundi oli autosõitu ja vaid veerand tunni jagu jooksu. Aga muidu oli täiesti OK. Veendusin, et peale peamiselt 1:50 000 kaardiga kümnete kilomeetrite haaval jooksmist on 1:5 000 (või oli see 1:4 000, nagu infos kirjas) kaardiga sadade meetrite haaval jooksmine ikka täiesti teistsugune spordiala.
Alustuseks lükati starti 15 minutit edasi, kuna rajameister oli paar vaia koju unustanud. Noh, shit happens. Peale seda said kõik ilusti ikkagi rajale.
Mina sain esimese paugu kohe esimese punktiga. Kaardi mõõtkava oli ikka nii harjumatu, et paugutasin kohe hirmsa hooga kaugele eemale. Tulemuseks sprindi esimene punkt ja juba üle minuti viga. Edasi kulges asi enam-vähem normaalselt. Aeg ajalt jäin tihnikusse veidi kinni, aga muidu oli kõik OK. Kaheksandas punktis möödus minust hirmsal kiirusel Kristjan. Ega muidu polekski aru saanud, kes see on, aga ta pidi vahepeal hoo maha võtma, et punkt võtta. Masinaklass oli ikka täiesti erinev. Edasine jooks kulges enamjaolt mööda linnatänavaid. Tuli lihtsalt jõuda joosta.
Kiire on see sprint ikka küll. Isegi legendi ei jõudnud vaadata. Ei teagi sellist võistlust, kui ma kordagi legendi ei ole vaadanud. Tavaliselt vaatan iga punkti kohta legendi, ükskõik, kui ilmselge see punkti asukoht kaardil tundub. Ei tea, mis aja ma siis veel saanud oleks, kui legendi ka oleks vaadanud :o) Igal juhul jooksin 2,6 km pikkuse raja 17:08-ga, mis oli teistega võrreldes ikka eriti mõttetu aeg. Aga noh, veidi lõigutrenni ja äkki saab veel asja.
Tulemused.
Alustuseks lükati starti 15 minutit edasi, kuna rajameister oli paar vaia koju unustanud. Noh, shit happens. Peale seda said kõik ilusti ikkagi rajale.
Mina sain esimese paugu kohe esimese punktiga. Kaardi mõõtkava oli ikka nii harjumatu, et paugutasin kohe hirmsa hooga kaugele eemale. Tulemuseks sprindi esimene punkt ja juba üle minuti viga. Edasi kulges asi enam-vähem normaalselt. Aeg ajalt jäin tihnikusse veidi kinni, aga muidu oli kõik OK. Kaheksandas punktis möödus minust hirmsal kiirusel Kristjan. Ega muidu polekski aru saanud, kes see on, aga ta pidi vahepeal hoo maha võtma, et punkt võtta. Masinaklass oli ikka täiesti erinev. Edasine jooks kulges enamjaolt mööda linnatänavaid. Tuli lihtsalt jõuda joosta.
Kiire on see sprint ikka küll. Isegi legendi ei jõudnud vaadata. Ei teagi sellist võistlust, kui ma kordagi legendi ei ole vaadanud. Tavaliselt vaatan iga punkti kohta legendi, ükskõik, kui ilmselge see punkti asukoht kaardil tundub. Ei tea, mis aja ma siis veel saanud oleks, kui legendi ka oleks vaadanud :o) Igal juhul jooksin 2,6 km pikkuse raja 17:08-ga, mis oli teistega võrreldes ikka eriti mõttetu aeg. Aga noh, veidi lõigutrenni ja äkki saab veel asja.
Tulemused.
esmaspäev, 18. mai 2009
EMV lühirada ja HD21 teade.
Selleaastased Eesti meistrivõistlused orienteerumisjooksu lühirajal toimusid hoopis Läti Vabariigis, Riia külje all asuvates Kalngale ja Jaunciems külade lähedasel luitemaastikul. Nagu ikka, laupäeval olid kavas individuaaldistantsid ja pühapäeval teade. Natuke üllatas, et lühiraja maastikuks oli valitud niisugune hõreda männimetsaga kaetud luitemaastik. Tavaliselt otsitakse lühirajaks välja ikka kõige tihedamad võpsikud, kus punktini jõudmiseks vaata et kirvest vaja läheb. Nüüd tagantjärele mõeldes tuleb tõdeda, et olgugi, et kilomeetriajad jäid liidritel alla 5 minuti kilomeetrile, oli tegemist siiski lühirajaks väga sobiliku maastikuga. Luitemaastikul ei olnudki nii konkreetsed vormid, nagu olin alguses eeldanud ning selles objektide rägastikus andis piisava kiiruse juures täiesti korralikult „ära kaduda“. Ja seda ma otse loomulikult mõned korrad proovisin ka. Antud kaart oli väidetavalt joonistatud uue ja hirmkalli tehnoloogia abil, kus lennukiga üle sõites skänneeritakse kogu reljeef eriti täpselt ja niisugused vead, mis võivad tekkida inimestel kaarti joonistades, on sel puhul täiesti välistatud. Eriline spetsialist ma selles osas muidugi pole, aga kuidagi niimoodi see asi teoorias välja nägema peaks. Igal juhul minule tundus see kaart olevat liiga täpne. Kaardipilt oli liiga risune ning isegi osad punktikohad olid pandud objektidele, mida inimsilm looduses ka väga hea kujutlusvõime juures vaevalt eristada suudab. Aga see on lihtsalt minu arvamus, mida võib täiesti vabalt võimendada ka fakt, et lühirada oli peale Jüriöö jooksu alles minu teine selleaastane orienteerumisjooksu start. Olles harjunud madalate kiirustega multispordiradadel, ei ole lihtsalt sel aastal piisavalt palju kogemust, et suurtel kiirustel korralikult O-kaarti lugeda. Aga selle vea parandame muidugi ära.
H21E lühirada oli seekord 6,96 km pikkune ja 21 punktiga. Kuna Dag Ainsoo starti ei tulnud, olin oma klassi kõige esimene startija. Algus sujus väga hästi. Esimesed punktid tulid normaalselt vastu ja kiirus oli väga hea. Isegi liiga hea, kuna viiendas punktis oli esimene tulemus käes. Kompassiga ei olnud mul sel korral kuidagi head klappi. Pidevalt kaldusin vasakule ära. Muidugi oleks ju lihtne ajada kõik selle süüks, et tegemist oli tuttuue kompassiga, kuna eelmise täpselt sama marki kompassi kaotasin ma nädal varem, Mona-X võistlusel ära. Nõme, juba 2 aastat järjest kaotan samal võistlusel kompassi. Aga noh, mis teha, tegelikult oli selle vasakule kaldumise probleem vist sama, mis enamasti ikka – ise loll. Ja nii ma siis jooksingi viiendast punktist mööda ja sebisin seal nii kaua edasi-tagasi, kui lõpuks punkti jõudes oli kohe seal ka 2 minutit hiljem startinud Ott Rakkaselg. Siis oli muidugi kohe jälle kole kiire ja olles 2 punkti normaalselt kätte saanud kaldusin seal minu jaoks liiga detailiderohkel kaardil jälle kuhugi ära, nii et Ott sai minust mööda. Edasi oli jälle üks punktivahe olukord kontrolli all, kuni saabus kurikuulus kümnes punkt, millega päris paljud kaasvõistlesid hädas olid ning vasakule ära kaldusid. Samuti loomulikult ka mina. Nii, et kui ma selle punkti lõpuks kätte sain ja õnneks Otile uuesti järgi jõudsin, tuli punkti juba ei tea mitu minutit hiljem startinud Orvandi võõrleegionär Johannes Pohjala. Tema liikumiskiirus oli muidugi täiesti teisest puust. Paar punktivahet nägin teda siiski taamal liikumas. Tegi temagi väikesi kaarekesi paremale ja vasakule. Selleks ajaks olin õnneks kaardi lugemisega juba sina peale saanud, või oli siis kiirus langenud või rada lihtsamaks läinud. Igal juhul sealt edasi enam erilisi vigu sisse ei lasnud tekkida ning lõpetasin ajaga 45 minutit ja 53 sekundit positsioonil 24. Ainuke positiivne moment oli see, et suutsin alistada Jaani 15 sekundiga ja Kaarli natuke rohkem.
Kella 5-st 7-ni oli meil ööbimiskohas Korandes kinni pandud suurepärane basseiniga saun. Niisiis kihutasime sinna. Peale sauna ja õhtusööki tundsime ennast väga hästi mõne õlle, mõne aluse (Läti õlle) ja kaardimängu seltsis. Ning lõpetuseks jälgisime ka Lätikeelset eurovisiooni.
Teatevõistluse stardis lugesime oma avavahetuse mehele, Kristjanile sõnad peale, et teise kohaga ei ole mõtet metsast välja tulla, ainus normaalne koht on esimene. Ja nii need avavahetuse jooksjad metsa sööstsid. Kuna raadiopunkti rajal ei olnud valitses mõnda aega võistluskeskuses vaikus. Kui 35 minutit sai joostud jõudis vaatepunkti esimene mees, loomulikult Olle Kärner. Ja jälle vaikus. Peale olle möödumist 7,1 kilomeetri peal asuvast pressipunktist jõudsid järgmised mehed sinna alles paari minuti möödudes. Õnneks oli Kristjan kohe eesotsas. Nii et meie manitsustest hoolimata oli tegu hea positsiooniga. Veel umbes 15 minutit ja Kristjan jõudis finišisse, ikka 2..3 minutit Ollest hiljem ja teisena, napilt eespool põhilist konkurenti Heinmanni ja ka Mitti. Normaalne. Vähemalt alguses paistis nii. Jaan kihutas rajale meie teise vahetusse, ja siis see saabus. Pommuudis. Kristjan võttis rajal vale punkti. Ja oligi kogu meie teatevõistlus lõppenud. Mind ei lubatud enne starti, kui ühisstardist, mis pidi toimuma pool tundi peale võitjate finišeerimist. Njah, mis seal ikka. Elasin siis hoolega teistele kaasa. Vähemalt nägi kogu võistluse käigu ära. Ka Jaan tuli välja suurepärase ajaga, nii et kõik võimalused head kohta püüda oleks olnud olemas. Aga midagi pole teha, seekord niimoodi. Peale liidrite finišeerimist hakkasingi vaikselt riide panema, sest päris niisama ei tahtnud ka passida. Sai ju ikkagi Lätti orienteeruma tuldud ja ka O-jooksu starte on hädasti vaja. „Ühisstart“ oli vinge, rahvas aplodeeris ja karjus ja nii ma siis metsa sööstsin. Üksinda. Pool tundi pärast viimaseid minejaid. Aga rada oli lahe. Sain rahulikult joosta. Täiesti üksi kaarti lugeda. Mis sa veel oskad tahta. Nagu ikka, kui kedagi segamas ei ole, viga eriti ei teinud. No hea küll, kolmanda punktiga mingi minutikese tegin ka, aga ülejäänud rada, kuni vaate KP-ni oli väga hea. Jooksin rahuliku tempoga oma jooksu. Ja enne vaatekat, ennäe imet, jõudsin ühele tüübile veel järele ka. Peale vaatekat oli siis vaja kohe rapsima hakata, nii et tegin veel ühe paarikümne sekundilise vea. Siis aga kulgesin jälle rahulikult edasi ja täpselt tunni ning 59 sekundiga olingi 10,87 kilomeetrise raja finishis.
Njah, tulemused olid nagu nad olid, aga multispordile vahelduseks oli orienteerumine ülimõnus. Nii mõnus, et teisipäeval lähme juba Paide, Järva meistrikate sprinti jooksma ja kolmapäeval jookseme Jaani ja Kristjaniga Aegviidus Tallinna MV teadet. Lühiraja M21E tulemused on siin ja teate omad siin.
H21E lühirada oli seekord 6,96 km pikkune ja 21 punktiga. Kuna Dag Ainsoo starti ei tulnud, olin oma klassi kõige esimene startija. Algus sujus väga hästi. Esimesed punktid tulid normaalselt vastu ja kiirus oli väga hea. Isegi liiga hea, kuna viiendas punktis oli esimene tulemus käes. Kompassiga ei olnud mul sel korral kuidagi head klappi. Pidevalt kaldusin vasakule ära. Muidugi oleks ju lihtne ajada kõik selle süüks, et tegemist oli tuttuue kompassiga, kuna eelmise täpselt sama marki kompassi kaotasin ma nädal varem, Mona-X võistlusel ära. Nõme, juba 2 aastat järjest kaotan samal võistlusel kompassi. Aga noh, mis teha, tegelikult oli selle vasakule kaldumise probleem vist sama, mis enamasti ikka – ise loll. Ja nii ma siis jooksingi viiendast punktist mööda ja sebisin seal nii kaua edasi-tagasi, kui lõpuks punkti jõudes oli kohe seal ka 2 minutit hiljem startinud Ott Rakkaselg. Siis oli muidugi kohe jälle kole kiire ja olles 2 punkti normaalselt kätte saanud kaldusin seal minu jaoks liiga detailiderohkel kaardil jälle kuhugi ära, nii et Ott sai minust mööda. Edasi oli jälle üks punktivahe olukord kontrolli all, kuni saabus kurikuulus kümnes punkt, millega päris paljud kaasvõistlesid hädas olid ning vasakule ära kaldusid. Samuti loomulikult ka mina. Nii, et kui ma selle punkti lõpuks kätte sain ja õnneks Otile uuesti järgi jõudsin, tuli punkti juba ei tea mitu minutit hiljem startinud Orvandi võõrleegionär Johannes Pohjala. Tema liikumiskiirus oli muidugi täiesti teisest puust. Paar punktivahet nägin teda siiski taamal liikumas. Tegi temagi väikesi kaarekesi paremale ja vasakule. Selleks ajaks olin õnneks kaardi lugemisega juba sina peale saanud, või oli siis kiirus langenud või rada lihtsamaks läinud. Igal juhul sealt edasi enam erilisi vigu sisse ei lasnud tekkida ning lõpetasin ajaga 45 minutit ja 53 sekundit positsioonil 24. Ainuke positiivne moment oli see, et suutsin alistada Jaani 15 sekundiga ja Kaarli natuke rohkem.
Kella 5-st 7-ni oli meil ööbimiskohas Korandes kinni pandud suurepärane basseiniga saun. Niisiis kihutasime sinna. Peale sauna ja õhtusööki tundsime ennast väga hästi mõne õlle, mõne aluse (Läti õlle) ja kaardimängu seltsis. Ning lõpetuseks jälgisime ka Lätikeelset eurovisiooni.
Teatevõistluse stardis lugesime oma avavahetuse mehele, Kristjanile sõnad peale, et teise kohaga ei ole mõtet metsast välja tulla, ainus normaalne koht on esimene. Ja nii need avavahetuse jooksjad metsa sööstsid. Kuna raadiopunkti rajal ei olnud valitses mõnda aega võistluskeskuses vaikus. Kui 35 minutit sai joostud jõudis vaatepunkti esimene mees, loomulikult Olle Kärner. Ja jälle vaikus. Peale olle möödumist 7,1 kilomeetri peal asuvast pressipunktist jõudsid järgmised mehed sinna alles paari minuti möödudes. Õnneks oli Kristjan kohe eesotsas. Nii et meie manitsustest hoolimata oli tegu hea positsiooniga. Veel umbes 15 minutit ja Kristjan jõudis finišisse, ikka 2..3 minutit Ollest hiljem ja teisena, napilt eespool põhilist konkurenti Heinmanni ja ka Mitti. Normaalne. Vähemalt alguses paistis nii. Jaan kihutas rajale meie teise vahetusse, ja siis see saabus. Pommuudis. Kristjan võttis rajal vale punkti. Ja oligi kogu meie teatevõistlus lõppenud. Mind ei lubatud enne starti, kui ühisstardist, mis pidi toimuma pool tundi peale võitjate finišeerimist. Njah, mis seal ikka. Elasin siis hoolega teistele kaasa. Vähemalt nägi kogu võistluse käigu ära. Ka Jaan tuli välja suurepärase ajaga, nii et kõik võimalused head kohta püüda oleks olnud olemas. Aga midagi pole teha, seekord niimoodi. Peale liidrite finišeerimist hakkasingi vaikselt riide panema, sest päris niisama ei tahtnud ka passida. Sai ju ikkagi Lätti orienteeruma tuldud ja ka O-jooksu starte on hädasti vaja. „Ühisstart“ oli vinge, rahvas aplodeeris ja karjus ja nii ma siis metsa sööstsin. Üksinda. Pool tundi pärast viimaseid minejaid. Aga rada oli lahe. Sain rahulikult joosta. Täiesti üksi kaarti lugeda. Mis sa veel oskad tahta. Nagu ikka, kui kedagi segamas ei ole, viga eriti ei teinud. No hea küll, kolmanda punktiga mingi minutikese tegin ka, aga ülejäänud rada, kuni vaate KP-ni oli väga hea. Jooksin rahuliku tempoga oma jooksu. Ja enne vaatekat, ennäe imet, jõudsin ühele tüübile veel järele ka. Peale vaatekat oli siis vaja kohe rapsima hakata, nii et tegin veel ühe paarikümne sekundilise vea. Siis aga kulgesin jälle rahulikult edasi ja täpselt tunni ning 59 sekundiga olingi 10,87 kilomeetrise raja finishis.
Njah, tulemused olid nagu nad olid, aga multispordile vahelduseks oli orienteerumine ülimõnus. Nii mõnus, et teisipäeval lähme juba Paide, Järva meistrikate sprinti jooksma ja kolmapäeval jookseme Jaani ja Kristjaniga Aegviidus Tallinna MV teadet. Lühiraja M21E tulemused on siin ja teate omad siin.
teisipäev, 12. mai 2009
Mona-X 2009 - eestlaste triumf.
Kuna erinevalt teistest Eesti võistkondadest otsustasime startida Riia külje all paiknevasse Daugmale külla stardipäeva (laupäev, 9. mai) hommikul, jäi kohale jõudes ettevalmistusaega suhteliselt napiks. Start oli kella 11-st hommikul. Meie aga saabusime umbes 10 minutit peale kümmet. Sellest ei olnud aga midagi, kuna jõudsime ennast ilusti valmis panna. Selles suhtes oligi parem, et ei olnud seda igakordset pikka ja igavat stardi ootamist.
Stardis anti seekord 2 ühesugust aerofotot 4 punktiga. Enne starti teatati, et ühes punktis, neist neljast tuleb tiimil lahendada ülesanne. Iga võistkond otsustas ise, mis järjekorras, mitmekesi ja mis punkti minna. Kuna arvasime, et ülesanne punktis tuleb teha kogu võistkonnaga, liikusime kõik neljakesi koos. Esimeses punktis, mis ei olnud muide meie punkt, saime aga teada, et mingit ülesannet ei olegi, lihtsalt iga võistkonna järgmise etapi kaart antakse ühes punktis. Niisiis jagunesime ikkagi Sven'iga kaheks. Ja loomulikult sai Sven meie kaardi kõige tagumisest punktist. Seetõttu saime järgmisele etapile suhteliselt võistlejaterivi lõpuosas.
Järgmiseks etapiks oli ratta tulip. Ka see tulip oli seekord hajutusega, nii et eriti lahe oli vaadata, kus igast ristist keegi jälle ära keeras. Paistab, et meie saime suhteliselt normaalse hajutusvariandi, kuna vaatamata rahulikule tempole olime järgmiseks vahetusalaks juba enam-vähem mõistlikul positsioonil.
Vahetusalas anti kätte järgmine aerofoto, millel oli 7 punkti. Jagasime need punktid Sven'iga ära, nii et Sven sai 3 lähemat punkti, mina aga 4 natuke kaugemat. Iseenesest oli see aerofoto lõik suhteliselt lihtne, aga kuna legendi ei olnud, siis punkti objekti teada saamiseks oli vaja punkt üles leida. Õnneks olid kõik punktid enam-vähem arusaadavatel objektidel ja mingeid erilisi probleeme meil ei tekkinud. Selle etapi lõpuks olime juba tõusnud 4...5 positsioonile.
Edasi tuli veel jätkata paar kilomeetrit tulippi rattaga ja seejärel anti 1:100 ooo mõõtkavas rattakaart. Esimesse kaardil olevasse rattapunkti, mis oli jälle vahetusala, liikusime enam-vähem koos meie heade Läti sõpradega Elita võistkonnast. Tegime pisikese teevalikuvea, kui sattusime liivasele teele ning sellega sai Medisoft meist veidi mööda, aga see minut ei tähendanud küll mitte midagi.
Vahetusalas tegutsesid meist kõige kiiremini Elita omad, suundudes kohe kiirelt jooksurajale. Meie pääsesime metsa kohe peale Medisofti. Nii me siis läbisimegi esimese osa rajast neid aeg ajalt kohates. See jooksuetapp oli minu arvates üks huvitavamaid ning oleks võinud vabalt pimedas olla, et ikka rohkem nalja saaks. Raja lõpuosas kohtasime pidevalt lisaks Medisoftile ka mingeid mulle arusaamatuid teevalikuid tegevat Salomoni tiimi ning samuti tagant poolt järele tulnud Peraküla Kruppi. Nii et eestlased olid pidevalt koos. Ainuke Lätlaste võistkond, kes veel kuskil läheduses võis olla oli Elita, aga neid meil kohata ei õnnestunud. Selle etapi 10-11 punkti vahel tuli ületada ka üks 100-150 meetrine roostik, milles peidus ka kaks toredat kraavi. Toredat sellepärast, et tegemist oli päris laiade kraavidega, ning sealt tuli siis lihtsalt läbi ujuda. Sattusime sinna niimoodi, et 4 Eesti võistkonda olid täpselt koos. Niisiis tegigi Heiti otsad lahti ja ülejäänud kroolisid rõõmsalt järele. Kuna teiste eestlaste tempo oli kõrgem, kui meil, jäime viimaste selle etapi punktidega neist jälle natuke maha. Vahetusalase jõudes selgus, et ka Elita rattad olid alles seal, mis tähendas, et kõik 5 eesti võistkonda asusid hetkel juhtpositsioonil.
Vahetasime jooksutossud taas rattakingade vastu ning jätkasime rattakaardiga. Esimeses punktis läksime taas mööda Medisoftist, kes oli teinud väikese variandika, vedades rattaid natuke liiga pikalt mööda kraavi äärt. Teise punkti minnes tuli aga ühest toredast kohast teha vasakpööre. Nii et kui me punkti juures mäe otsas punkti otsisime, jõudis meile järgi koos Medisoftiga ka uuesti Salomon, kes seda pööret märganud ei olnud. Järgmisse punkti minnes tuli kõigepealt läbida kohustuslik lõik, mis kulges umbes 4 kilomeetri ulatuses mööda kõrgepingeliini. Liikusime seal siis vaikselt (kiiresti ei saanud, sest vahepeal oli maharaiutud võsa, vahepeal soo, kraavid jne) 3 võistkonda enam-vähem koos. Ees paistis liikumas ka Peraküla. Järgmisse punkti tegime otse, aga aeglase teevaliku. Punktis olime aga jälle natuke peale Medisofti ja Perakülat. Veel üks punkt ja kulgesime järgmisse vahetusalasse, mis asus Baldone külas/linnas.
Kõigepealt tuli vahetusalas teha väike akrobaatikaharjutus köiel ning seejärel suunduda külla orienteerumisrajale. See oli selline lihtne rada, mille käigus nägime, et küla oli kunagi olnud väga populaarne turismipiirkond. Nüüd aga olid suured pea kümnekordsed hooned tühjad ja lagunenud, jalutusrajad täiskasvanud ning pargid võsastunud. Orienteerumisrajal liikusime ülirahulikult kõndides, mistõttu teised Eesti võistkonnad liikusid meil eest ära ning kätte meil neid enam saada ei õnnestunudki. Uuesti rajalt tulles nägime aga, et ühtegi Läti võistkonda sinna veel üldse jõudnud ei olnud. Aga just hetkel, kui me rattakingi jalga panime, jõudsid 4 Läti tiimi järjest vahetusalasse.
Järgmine paaripunktine rattaosa, enne võistluskeskuse külastamist oli meile veidi keeruline. Meie rattakaart oli eelnevalt märjaks saanud ning just need järgmised rattapunktid olid kaardilt maha kulunud. Asja tegi veel keerulisemaks see, et kaart ei olnud niisamagi hästi loetav, olime jäänud täiesti üksi ning väljas hakkas hämaraks minema. Õnneks saime vahetusalas Rumakss'i rattakaardist pilti teha, ning selle kaudu vähemalt kuidagimoodi punktid kätte. Aga jah, keeruline oli. Kaardilt ei olnud midagi aru saada. Mistõttu tuli pidevalt fotoka pilti sisse-välja suumida ja sealt kuidagi moodi aru saada. Lisaks oli ekraan suhteliselt väike, mis tähendas seda, et mitut varianti korraga eriti näha ei õnnestunud. Aega läks, aga lõpuks, juba täiesti pimedas, 10 minutit peale ühtteist jõudsime võistluskeskuses olevasse vahetusalasse.
Vahetasime kiireltsokid/jalatsid, võtsime süüa/juua ning jooksime järve äärde, kust algas kanuuetapp. Kanuuetapiks anti meile kätte 6 punktiga aerofoto ja hästi liikuv 4 inimese kanuu. Kui meie kanuud vette lükkasime saabus Peraküla just parasjagu kanuuetapilt, mis tähendas, et nende edu meie ees oli umbes tund aega. Kanuuetapi punktide võtmisega mingeid erilisi raskusi ei olnud. Tunni ajaga oligi saarekestel ring peal. Kui viimasest kanuupunktist tagasi maa peale sõudsime, minna oli veel umbes 200 meetrit, kui Marge ütles: "Näe, kobras ujub kõrval." Keerasime, siis kõik oma pealambid selles suunas, aga nägime, et hoopis koer ujus keset järve meiega samas suunas. Kui kanuu kaldale vedasime ja viimase jalgsietapi kaarti veekindlasse kotti ajasin, jõudis ja koer õnnelikult kaldale. Kogu viimase etapi kuni finišini liikus koer meiega kaasas. Nagu ikka külakoertega, panime ka temale nimeks Bobek.
Viimase etapi algus tundus lahe. Kuna tempos olime teistest selgelt aeglasemad, siis lootsime sellele, et etapp on eriline porno, ning tänu õigetele teevalikutele ja ilma vigadeta liikumisele õnnestub meil keegi eestpoolt kätte saada. Kahjuks aga läks etapi lõpuosa ikkagi liiga lihtsaks ja kegadi kinni püüda ei õnnestunud. Esimeses punktis oli SI jaam pandud jämeda puu otsa. Üritasime alguses küll ühte ja teist pidi sealt üles minna, aga kuidagi ei õnnestunud. Järsku tuli Margel mõte panna SI-pulk mõne teiba otsa. Mõeldud, tehtud, natuke peenemat näputööd ja juba kõlaski puu otsast kaks rõõmsat piiksu. Edasi forsseerisime paar kraavi, mille Bobek elegantselt kõrge hüppega ületas ning noppisime veel paar punkti. 42-43 punktide vahel mööda mäeahelikku liikudes tuli läbida ka kohustuslik trass ning märkida trassil asunud punktid. Leppisin Bobek'uga kokku, et ta läheb ees lõhna järgi ja kui punkti leiab, siis haugub. Aga Bobek ei teinud oma tööd sugugi hästi ja pidime mõlemad punktid siiski ise üles leidma. Eelviimase punktiga tegime veel pisikese 5-10 minutilise otsimispeatuse. Hiljem selgus et Medisoft oli seal otsimisele kulutanud umbes tund aega. Veel viimane punkt ja lõpp juba paistis. Enne finišit tahtis Elita meile veel järele jõuda, aga seda me teha ei lubanud ning kindlustasimegi eestlastele viisikvõidu.
Võistluste kaarte saab vaadata siit. Tulemused on siin. Ning meie rajalt tehtud pilte saab vaadata siit.
Kaido kirjutab oma muljetest siin. Täiesti juhuslikult sama pealkirjaga :o)
Mareti jutt on siin.
Ja ilmselt tulevad Heiti muljed siia.
Stardis anti seekord 2 ühesugust aerofotot 4 punktiga. Enne starti teatati, et ühes punktis, neist neljast tuleb tiimil lahendada ülesanne. Iga võistkond otsustas ise, mis järjekorras, mitmekesi ja mis punkti minna. Kuna arvasime, et ülesanne punktis tuleb teha kogu võistkonnaga, liikusime kõik neljakesi koos. Esimeses punktis, mis ei olnud muide meie punkt, saime aga teada, et mingit ülesannet ei olegi, lihtsalt iga võistkonna järgmise etapi kaart antakse ühes punktis. Niisiis jagunesime ikkagi Sven'iga kaheks. Ja loomulikult sai Sven meie kaardi kõige tagumisest punktist. Seetõttu saime järgmisele etapile suhteliselt võistlejaterivi lõpuosas.
Järgmiseks etapiks oli ratta tulip. Ka see tulip oli seekord hajutusega, nii et eriti lahe oli vaadata, kus igast ristist keegi jälle ära keeras. Paistab, et meie saime suhteliselt normaalse hajutusvariandi, kuna vaatamata rahulikule tempole olime järgmiseks vahetusalaks juba enam-vähem mõistlikul positsioonil.
Vahetusalas anti kätte järgmine aerofoto, millel oli 7 punkti. Jagasime need punktid Sven'iga ära, nii et Sven sai 3 lähemat punkti, mina aga 4 natuke kaugemat. Iseenesest oli see aerofoto lõik suhteliselt lihtne, aga kuna legendi ei olnud, siis punkti objekti teada saamiseks oli vaja punkt üles leida. Õnneks olid kõik punktid enam-vähem arusaadavatel objektidel ja mingeid erilisi probleeme meil ei tekkinud. Selle etapi lõpuks olime juba tõusnud 4...5 positsioonile.
Edasi tuli veel jätkata paar kilomeetrit tulippi rattaga ja seejärel anti 1:100 ooo mõõtkavas rattakaart. Esimesse kaardil olevasse rattapunkti, mis oli jälle vahetusala, liikusime enam-vähem koos meie heade Läti sõpradega Elita võistkonnast. Tegime pisikese teevalikuvea, kui sattusime liivasele teele ning sellega sai Medisoft meist veidi mööda, aga see minut ei tähendanud küll mitte midagi.
Vahetusalas tegutsesid meist kõige kiiremini Elita omad, suundudes kohe kiirelt jooksurajale. Meie pääsesime metsa kohe peale Medisofti. Nii me siis läbisimegi esimese osa rajast neid aeg ajalt kohates. See jooksuetapp oli minu arvates üks huvitavamaid ning oleks võinud vabalt pimedas olla, et ikka rohkem nalja saaks. Raja lõpuosas kohtasime pidevalt lisaks Medisoftile ka mingeid mulle arusaamatuid teevalikuid tegevat Salomoni tiimi ning samuti tagant poolt järele tulnud Peraküla Kruppi. Nii et eestlased olid pidevalt koos. Ainuke Lätlaste võistkond, kes veel kuskil läheduses võis olla oli Elita, aga neid meil kohata ei õnnestunud. Selle etapi 10-11 punkti vahel tuli ületada ka üks 100-150 meetrine roostik, milles peidus ka kaks toredat kraavi. Toredat sellepärast, et tegemist oli päris laiade kraavidega, ning sealt tuli siis lihtsalt läbi ujuda. Sattusime sinna niimoodi, et 4 Eesti võistkonda olid täpselt koos. Niisiis tegigi Heiti otsad lahti ja ülejäänud kroolisid rõõmsalt järele. Kuna teiste eestlaste tempo oli kõrgem, kui meil, jäime viimaste selle etapi punktidega neist jälle natuke maha. Vahetusalase jõudes selgus, et ka Elita rattad olid alles seal, mis tähendas, et kõik 5 eesti võistkonda asusid hetkel juhtpositsioonil.
Vahetasime jooksutossud taas rattakingade vastu ning jätkasime rattakaardiga. Esimeses punktis läksime taas mööda Medisoftist, kes oli teinud väikese variandika, vedades rattaid natuke liiga pikalt mööda kraavi äärt. Teise punkti minnes tuli aga ühest toredast kohast teha vasakpööre. Nii et kui me punkti juures mäe otsas punkti otsisime, jõudis meile järgi koos Medisoftiga ka uuesti Salomon, kes seda pööret märganud ei olnud. Järgmisse punkti minnes tuli kõigepealt läbida kohustuslik lõik, mis kulges umbes 4 kilomeetri ulatuses mööda kõrgepingeliini. Liikusime seal siis vaikselt (kiiresti ei saanud, sest vahepeal oli maharaiutud võsa, vahepeal soo, kraavid jne) 3 võistkonda enam-vähem koos. Ees paistis liikumas ka Peraküla. Järgmisse punkti tegime otse, aga aeglase teevaliku. Punktis olime aga jälle natuke peale Medisofti ja Perakülat. Veel üks punkt ja kulgesime järgmisse vahetusalasse, mis asus Baldone külas/linnas.
Kõigepealt tuli vahetusalas teha väike akrobaatikaharjutus köiel ning seejärel suunduda külla orienteerumisrajale. See oli selline lihtne rada, mille käigus nägime, et küla oli kunagi olnud väga populaarne turismipiirkond. Nüüd aga olid suured pea kümnekordsed hooned tühjad ja lagunenud, jalutusrajad täiskasvanud ning pargid võsastunud. Orienteerumisrajal liikusime ülirahulikult kõndides, mistõttu teised Eesti võistkonnad liikusid meil eest ära ning kätte meil neid enam saada ei õnnestunudki. Uuesti rajalt tulles nägime aga, et ühtegi Läti võistkonda sinna veel üldse jõudnud ei olnud. Aga just hetkel, kui me rattakingi jalga panime, jõudsid 4 Läti tiimi järjest vahetusalasse.
Järgmine paaripunktine rattaosa, enne võistluskeskuse külastamist oli meile veidi keeruline. Meie rattakaart oli eelnevalt märjaks saanud ning just need järgmised rattapunktid olid kaardilt maha kulunud. Asja tegi veel keerulisemaks see, et kaart ei olnud niisamagi hästi loetav, olime jäänud täiesti üksi ning väljas hakkas hämaraks minema. Õnneks saime vahetusalas Rumakss'i rattakaardist pilti teha, ning selle kaudu vähemalt kuidagimoodi punktid kätte. Aga jah, keeruline oli. Kaardilt ei olnud midagi aru saada. Mistõttu tuli pidevalt fotoka pilti sisse-välja suumida ja sealt kuidagi moodi aru saada. Lisaks oli ekraan suhteliselt väike, mis tähendas seda, et mitut varianti korraga eriti näha ei õnnestunud. Aega läks, aga lõpuks, juba täiesti pimedas, 10 minutit peale ühtteist jõudsime võistluskeskuses olevasse vahetusalasse.
Vahetasime kiireltsokid/jalatsid, võtsime süüa/juua ning jooksime järve äärde, kust algas kanuuetapp. Kanuuetapiks anti meile kätte 6 punktiga aerofoto ja hästi liikuv 4 inimese kanuu. Kui meie kanuud vette lükkasime saabus Peraküla just parasjagu kanuuetapilt, mis tähendas, et nende edu meie ees oli umbes tund aega. Kanuuetapi punktide võtmisega mingeid erilisi raskusi ei olnud. Tunni ajaga oligi saarekestel ring peal. Kui viimasest kanuupunktist tagasi maa peale sõudsime, minna oli veel umbes 200 meetrit, kui Marge ütles: "Näe, kobras ujub kõrval." Keerasime, siis kõik oma pealambid selles suunas, aga nägime, et hoopis koer ujus keset järve meiega samas suunas. Kui kanuu kaldale vedasime ja viimase jalgsietapi kaarti veekindlasse kotti ajasin, jõudis ja koer õnnelikult kaldale. Kogu viimase etapi kuni finišini liikus koer meiega kaasas. Nagu ikka külakoertega, panime ka temale nimeks Bobek.
Viimase etapi algus tundus lahe. Kuna tempos olime teistest selgelt aeglasemad, siis lootsime sellele, et etapp on eriline porno, ning tänu õigetele teevalikutele ja ilma vigadeta liikumisele õnnestub meil keegi eestpoolt kätte saada. Kahjuks aga läks etapi lõpuosa ikkagi liiga lihtsaks ja kegadi kinni püüda ei õnnestunud. Esimeses punktis oli SI jaam pandud jämeda puu otsa. Üritasime alguses küll ühte ja teist pidi sealt üles minna, aga kuidagi ei õnnestunud. Järsku tuli Margel mõte panna SI-pulk mõne teiba otsa. Mõeldud, tehtud, natuke peenemat näputööd ja juba kõlaski puu otsast kaks rõõmsat piiksu. Edasi forsseerisime paar kraavi, mille Bobek elegantselt kõrge hüppega ületas ning noppisime veel paar punkti. 42-43 punktide vahel mööda mäeahelikku liikudes tuli läbida ka kohustuslik trass ning märkida trassil asunud punktid. Leppisin Bobek'uga kokku, et ta läheb ees lõhna järgi ja kui punkti leiab, siis haugub. Aga Bobek ei teinud oma tööd sugugi hästi ja pidime mõlemad punktid siiski ise üles leidma. Eelviimase punktiga tegime veel pisikese 5-10 minutilise otsimispeatuse. Hiljem selgus et Medisoft oli seal otsimisele kulutanud umbes tund aega. Veel viimane punkt ja lõpp juba paistis. Enne finišit tahtis Elita meile veel järele jõuda, aga seda me teha ei lubanud ning kindlustasimegi eestlastele viisikvõidu.
Võistluste kaarte saab vaadata siit. Tulemused on siin. Ning meie rajalt tehtud pilte saab vaadata siit.
Kaido kirjutab oma muljetest siin. Täiesti juhuslikult sama pealkirjaga :o)
Mareti jutt on siin.
Ja ilmselt tulevad Heiti muljed siia.
Tellimine:
Postitused (Atom)