Neljapäev, 16. detsember 2010

JOKA treeningud

Novembri lõpus sai JOKA niiöelda aktiiv kokku Vello juures, Kallisabal, täpselt teisel pool Valgehobusemäge, kui vaadata Valgehobusemäe suusa ja puhkekeskuse poolt. Peale muude võistluste, päevakute jne korraldamise arutelu käis läbi ka JOKA tippspordi teema. Veendusime, et kõige suuremad panused peame selles osas tegema meie naisteklassi peale. Ehk eesmärgiks peavad olema naiste põhiklassi medalid. Seoses sellega tegi Minn ettepaneku viia läbi kaarditreeninguid ka Tallinna ligiduses (Siku on ju Tartu koondisetreeningutega seotud). Mõeldud tehtud!

Eelpooltoodut arvesse võttes ongi mõningad treeningud juba aset leidnud. Esimene treening toimus täpselt kurikuulsa "orkaani", "tormi", "lumemöllu" vms nimega Monika alguspäeval Saustinõmme kaardil. Algselt oli küll ette nähtud koridororienteerumine, et asi liiga lihtne ei oleks, aga kuna oli tuisune ilm, lumi, pimedus, esimene treening jne, siis tegime jooksvalt plaanid ringi ja kõik läksid siiski metsa tavalise kaardiga. Lund veel üle meetri ei olnud, nii et esimesel korral pääsesid kiiremad tulema umbes poole tunniga. Kohal olid seekord Liisu, Pilvi, Jaan, Kristjan, Maarja ning külalisosalejana ka Ats Sõnajalg. Lumi aga järgnevatel päevadel väga ei hellitanud, nii et kui läksime Sveniga laupäeval punkte ära noppima, tuli kahlata juba kohati nabani lumes. Seetõttu läks meil kogu ringi tegemiseks aega peaaegu poolteist tundi.

Järgmisel päeval, kui olime juba mõnevõrra targemad, käisime räätsadega maha panemas selle nädala treeningu punkte Männikule. Räätsadega oli liikumine oluliselt sujuvam ja saime tunniga ringi peale tehtud. Aga lume kogusest tingituna oli enamus väiksemaid auke nähtamatud, kuna olid triiki lund täis tuisanud. Treeningul olid seekord kohal taas täpselt samad inimesed. Seekord oli tegemist kompassitööle suunatud treeninguga, seetõttu oli pool rajast vaja läbida nö valge kaardiga, aga ka ülejäänud kaardil tuli suunda jälgida, sest maastikul oli oluliselt rohkem raiesmikke, kui kaardil. seekord läks kiirematel meestel aega veidi alla tunni aja, mis arvestades lume sügavust on päris OK näitaja.

Järgmise nädala treening on plaanis korraldada Astangu kaardil. Natuke on veel lahtine, mis formaati seekord kasutan, aga võimalikud variandid on joonO, või ikkagi see koridorO, mis elmisel korral ära jäi. Eks otsustan, kui olen natuke põhjalikumalt kaarti silmitsenud.

JOKA Jukola camp 2010

Nagu igal aastal novembrikuus (OK, eelmine aasta jäi vahele), täpselt sellel ajal, kui toimub suusatamise esimene MK-etapp, nii toimus ka sel korral Arulas, Minni ja Pilvi juures JOKA Jukola camp. Selle ürituse kõige meeldejäävamaks osaks on alati olnud laupäeva õhtul toimuv niiöelda Minni multisport. Lihtsalt selle väikese eripäraga, et on ainult üks etapp - trekking. Seekord Minn ise üldse raja kokkupanekus ei osalenud, kogu töö oli jäänud Priidu kanda. Priidul oli ainult üks juhis, alla 5 tunni ei tohiks keegi rajalt ära saada. Ja meil oli ainult üks info, võitja saab võimaluse minna rattaetapile, ülejäänud lähevad sauna.

Start oli seekord planeeritud valgele ajale. Kuna meil Kristjaniga läks teatud põhjusel laupäevane päev Viljandis ringi sebides, siis jõudsime Ruusale tagasi umbes 10 minutit peale planeeritud stardiaega. Teised aga näitasid üles ülimat soliudaarsust ja ootasid meid ära. Riiete vahetamise vahepeal neelasime kiirelt alla ka kausitäie suppi, kuna päev otsa ei olnud mahti midagi suhu pista. Olgugi, et andsime teistele mõista, et nad võivad rajale minna, jõudsime siiski stardihetkeks koos teistega maja ette. Minutikese peale starti kulutasin veel kella ja kompassi töökorda sättimiseks, ning saimegi rajale kihutada.

Esimeseks ülesandeks oli asimuudiga, valge kaardi abil, leida punktid (6 tk) maja lähedusest. Iga võistkond alustas läbimist erinevast punktist. Meie pidime võtme 5-ndast alustades ja 4-ndaga lõpetades. Kusjuures iga punkti võtmise järel tuli käia uuesti maja ees. Vaatamata sellele, et supp alles kõhus loksus, lõpetasime etapi enam-vähem koos Randy ja Minniga esimese-teisena. Seejärel algas ürituse põhiosa, kus anti kätte kaart millest punktipiirkondades olid tükid välja lõigatud. Väljalõigatud kohtade asemele olid antud suvalises järjekorras teistsugused kaarditükikesed. Aga asja iva oli selles, et need teistsugused tükikesed olid kõikvõimalikud NL topokaardid, ortofotod jne. Kõige ägedam kaart oli 19. saj. lõpust 20. saj algusest pärit verstakaart.

Valisime kiirelt välja 2 esimest punkti, kuhu minna ja asusime teele, et tee peal mõelda välja järgnev trajektoor. Paistis, et ka Minn ja Randy läksid kohe, aga täpselt vastupidises suunas. Arvasime, et ka teised valisid kõik vastupidise suuna, kuna me kedagi rajal ei kohanud, selgus aga, et kõik ülejäänud veetsid kõvasti aega toas rada planeerides, et alles seejärel rajale suunduda. Esimese punktiga, milleks oli nr. 31 erilisi probleeme ei tekkinud. Teel teise punkti tahtis üks koer meid ära süüa, aga muidu läks kuni punktipiirkonda jõudmiseni suhteliselt sujuvalt. Punkti juures tegime kerge haagi ja käisime järve pool asukohta kontrollimas, aga punkti enda saime siiski enam-vähem valutult kätte. Peale punkti aga seisime 15 minutit ühe koha peal, et saada paika ülejäänud punktide kohas olevad augud ja tükikeste hulgast õiged tükid. Kui kõik ülejäänud punktid sain paika enam-vähem ühe minutiga, siis Kääriku kaarditükki, mida isegi suurelt kaardilt välja ei olnud lõigatud, ei saanudki paika. Vaatamata sellele vähemalt 15 minutilisele seisakule. Kuna terve aja sadas lausvihma, siis hakkas juba päris külm ja otsustasime edasi liikuda. Leppisime kokku, et kristjan loeb suurt kaarti liikudes läbi Kääriku Seinamäele ja seejärel liigume 42 punkti uuesti läbi Kääriku, et leida mingi koht, kus saaks kaardifragmendi abil äkki punktile peale minna.

Peale Seinamäe punti võtmist leidsimegi paar sellist kohta, kus käisime metsas mütates punktijahil, aga leidmata see punkt meil jäigi. Kuna olime juba piisavalt palju aega kulutanud, siis otsustasime edasi liikuda ja läbida punktid 42-52-51 jne. 42 ja 52-ga erilisi probleeme polnud, ehkki Priit arvas, et 52 on nii kaugel, et sinna keegi minema ei hakka. 51-ga aga hakkas suuremat sorti tuulamine. Verstakaardi tükikese põhjal otsisime seal punkti soost, nii et põlvini jääkülmas vees, mööda võsa ronides, tahtsid jalad kildudeks minna. Samamoodi kammisid seal ka Pilvi ja Maret, kellel punkt lõpuks leidmata jäigi. Ka mina vaatasin, et lõppu jõudmiseks hakkab juba aega nappima, kui Kristjan, kasutades oma PT-d, mis sel päeval oli kindlasti päris mitu randyt, ronis kõrvaloleva künka otsa ja karjus, et punkt on siin.

Nüüd läks aga juba üsna kiireks tagasi jõudmisega, kuna kontrollaeg hakkas otsa lõppema. 43 ja 50 punktid jäid nagunii ära, 33 saatuse pidime otsustama Madsa spordibaasi ristmikul, sest eelneva päeva trenni tulemusena teadis Kristjan enam-vähem, palju sealt Ruusale minekuks aega kulub. Madsa ristis, kui jalad juba päris kanged olid vaatasime kella ja otsustasime, et kuna jänes šampust ei joo, siis lähme proovime punkti võtta. Pealegi, tähtis ei ole ju mitte võit, vaid ülekaalukas võit :o). Punkti saime kätte õnnestunult, aga nüüd läks juba väga kiireks. Andsime päkkadele valu, vaatamata sellele, et jalad väga sama ei arvanud. Kristjani pulss oli juba enam-vähem 200 peal, aga umbes minuti jagu varem olime siiski Ruusal kohal. Nüüd saime teha lühikese pausi ja juua lonks kaasasolevast õllepurgist. Seejärel tuli veel läbida väidetavalt umbes 3,2 kilomeetrine ring, mis tegelikkuses osutus pigem 8,2 kilomeetriseks.

Ka viimase kaardiga oli tehtud mingeid manöövreid, aga kui ma uksest välja astusin, siis Kristjan juba teatas, et vaata, värvid on vahetuses, Niisiis olidki lagedad ja tihnikud vahetuses, ning teed ja kraavid vahetuses. Edasi oli juba lihtne. Viimasele etapile läksime kõik koos, Minni, Randy ja Makuga. Kuna Maku oli Tiidu ära väsitanud, siis tema meiega ei ühinenud. Samuti olid nii Maret ja Pilvi, kui ka Liisu ja Kersti seda meelt, et läbivad viimase ringi homme. Jalutasime selle ringi kambakesi läbi, ehkki peale pooltteist tundi oli juba päris külmaks läinud. Randy ei saanud pärast isegi saunas sooja. Lõpetades selgus, et päris maratoni meil seekord siiski läbida ei õnnestunud. Minu GPS-i järgi jäi puudu täpselt 390 meetrit.

Peale kerget einet ja arutelu suundusime aga sooja saamiseks suitsusauna, kus vähemalt minul õnnestus lõpuks oma jäsemed üles soojendada.

Tulemused.

Pühapäev, 5. detsember 2010

XT-Sügisseiklus / Hooaja lõpetamine

Selle aasta viimasele võistlusele Pannjärvele, läksime koos Leivo ja Makuga. Kuna hooaeg oli juba sisuliselt läbi, siis erilist eesmärki endale sportliku poole pealt ei seadnud. Võtsime seda võistlust lihtsalt kui mõnusat sissejuhatust õhtusele hooaja lõpu peole.

Nagu sel hooajal juba tavaks saanud, oli ka seekord stardis kohe lisaülesanne. Sel korral tuli kirjelduste järgi kohalikudele järvedele nimed külge panna. Kuna me ei ole keegi Ida-Virumaal kaugeltki mitte kohalik (pigem on see maakond mulle Eesti maakondadest kõige tundmatum), siis oli see asi meile veidi keeruline. Tuli leida mingi teistsugune variant. Esimese hooga jooksime kohe esimese etapi kaartide juurde, et äkki saab sealt mingeid vihjeid. Kahjuks, või siis tegelikult õnneks ei saanud, sest kõik teised võistkonnad lootsid sedasama. seejärel tiirutasime niisama ümber kompleksi, et äkki leiame mingi kohaliku infotahvli, kus järvede nimed kirjas. Ja ennäe imet, leidsimegi puhtjuhuslikult ühe võistkonna, kes oli leidnud vajaliku abivahendi. Nüüd oli juba lihtne järved paika saada.

Esimeseks etapiks oli trekking. Ainult et asi liiga lihtne ei oleks, tuli olemasolevat varustust kasutades suunduda etapile ilma kaardita, ainukesed kaardid olid võistluskeskuses. Selge, siin oli nüüd see koht, kus läks vaja fotokaameraga telefoni. Maku tegigi oma hi-tech telefoniga pildid ära ja tuiskasime rajale. Aega oli 1 tund. Tegime omaarvates suhteliselt mõistliku plaani. Kõiki punkte võtta ei planeerinud. Jube nüri on ikka metsas joosta, kui endal kaarti ei ole. Õnneks Maku juhatas meid oma mobiiliga üsna hästi ja vigu me ei teinud. Kui jõudsime võistluskeskuse läheduses olevasse snowtubingu lisaülesande punkti, vaatasime, et kell näitab juba kolmveerandit rajal oldud tundi. Kuna tahtsime järgneval rulluisuetapil võtta ikka kõik 3 punkti, ei hakanud enam kahte punkti võtma, mis algselt plaanis olid. Jooksime hoopis otse vahetusalasse, rulluiske jalga panema.

Kahjuks ei olnud meil aga õnnestunud käia nädal varem Pannjärvel laagris, nagu paljudel, mistõttu ei teadnud me päris täpselt, kui pikk see kohalik, uus rullirada on. Nüüd selgus aga, et koos uiskude jalgapanemise ja äravõtmisega võttis see aega maksimaalselt 15 minutit. See tähendas seda, et pidime enne rattarajale lubamist passima hulk aega võistluskeskuses, mille käigus jõudsid meile järele väga paljud tiimid, kes aga olid korjanud trekinguetapil oluliselt rohkem punkti. Ehk siis võis arvata, et võistluse sportlik pool on meie jaoks sisuliselt otsustatud.

Rattaetapp oli suhteliselt mõistlik, kolm punkti ja vahetusalasse. Etapi alguses pääsesime juhtima, aga lõpuosas tegime väikese vea ning lasime mõne võistkonna mööda. Aga seal ei olnud mingit vahet. Vahetusalas selgus, milleks oli vaja rajale 2 telefoni kaasa võtta. Nagu enne juba arvasin, oli nüüd kavas mobiilorienteerumine. Üks liige pidi jääma starti ja kaardi järgi juhendama, teised kaks aga pidid minema punkte võtma. Valisime Maku juhendajaks ja läksime Leivoga punkte korjama. Midagi väga keerulist ette ei antud ja punktid saime enam-vähem ilusti kätte, ehkki korraks tekkis küsimus, kas Maku on ikka ilmakaarte asukohtade suhtes endale kõik selgeks teinud.

Peale mobiilO-d tuli pisike kanuuetapp Kurtna-Suurjärvel. Jube mõnus on ikka kanuuetapile minna, kui B-rada ei ole enne kanuusid ära lagastanud. Kuna kanuu oli päris lühike, siis ei jõudnud seekord sellest isegi ära tüdineda, kui tuli juba minna trekkingule. Ka seekord jätsime kohe eos kaugemad punktid valikust välja. Kui alguses tundus, et oleks ikka pidanud minema kaugemale ka, muidu jõuame liiga vara tagasi, siis töö käigus tuli välja, et olime siiski teinud vajalikud kärped ja tagasi vahetusalasse jõudsime vägagi õigel ajal. Trekkingul hakkas õige pea ilmnema tõsiasi, et Leivol ei ole seekord kõige parem päev. Poolhaigena võistlema tulnuna kippus ta ikka natuke maha jääma. Aga arvestades seda, kuidas ta hommikul telefonitorusse köhis, siis liikus ta isegi kiiresti.

Kuna olin kuhugi kaotanud ühe meil kaasas olnud pliiatsitest, siis sai Maku joonistada viimased rattapunktid ainult oma kaardile. Meie Leivoga tegelesime vahepeal märksa mõnusamate tegevustega. Ehkki taaskord oli veidi nüri ilma kaardita sõita, sain oma kaardialust kasutada vähemalt legendi lugemiseks. Ka rattaringi tegime omale täiesti piisava pikkusega, nii et viimasele trekkinguetapile, kus tuli läbida juba eelnevalt külastatud KP-sid saime väga normaalsel ajal. Kuigi olime algselt teinud omale veidi optimistlikuma ringi, tulime siiski suhteliselt varakult võistluskeskusesse tagasi, kuna Leivo hakkas juba ilmutama suremise märke. Haigena niisuguse sügisese ilmaga 5 tundi pingutada on ikka midagi muud, kui kodus kummeliteed kaanida. Niisiis otsustasime 15 minutit varem võistluskeskusse naasta ja Leivole rummikuuri määrata.

Peale umbes üheksat õlut ja esimest saunaskäiku saime peolauas kõhud täis söönuna teada, et meie kollektiiv oli miskil imekombel saavutanud II koha! Rajal oli meile pigem tundunud, et liigume seal kuskil 12. koha peal. Hiljem aga tuli välja, et olime, nagu ette nähtud, liikunud kogu aeg ikka seal neljanda koha peal, aga kuna esimese lisaülesande panime sajaprotsendiliselt täppi, siis tõusime mulle broneeritud koha pealt sujuvalt teiseks. Vot see oli selle hooaja kõige üllatavam lahendus. Aga noh, Leivo on arvutite osas üsna kodus ka, vähe sellest, ta töötab ju Microsoftis, eks ta ikka teab, kuidas seal Excelis neid asju tehakse :o).

Tulemused.

Peale võistlust algas muidugi päeva mõnusaim osa, hooajalõpu pidu. Esinesid mitmed vägagi lootustandvad uued talendid, küll tantsijate ja DJ-dena, aga ka muude etteastetega. Saime kuulda ka kommentaare Mountain Loghome ISC MM-il käigust. See tekitas taas kord suure isu minna pikale seiklusvõistlusele. Noh, ega ei ole ammu käinud ka. Nii et järgmisel aastal võtame plaani ka mõned pikemad seiklused.

Pühapäev, 28. november 2010

"Elionimeestega" Bike XDreamil

"Elionimeesteks", kellega mul sel korral Võsul, Bike Xdreamil õnnestus käia olid Leivo ja Erki. Nagu tüüpiline Eesti tippsportlane läksin minagi seekord Xdreamile kaotama. Noh, lihtsalt selle pisikese vahega, et mul ei olnud absoluutselt mitte millegi alusel sinna ka võitu taga ajama minna. 2011 aasta ettevalmistav treeningtsükkel oli alanud loetud päevad enne Bike Xdreami, nii et ei olnud mitte mingisugust põhjust arvata, et ma Xdreamil just ülemäära konkurentsivõimeline olen. Minu eesmärgiks oli lihtsalt Leivo ja Erki tuules võimalikult kaua aega teadvuse juures püsida.

Kaardid anti seekord kätte tunduvalt varem, kui tavaliselt, nii et selleks ajaks, kui stardipauk kõlas, olime raja juba normaalselt paika saanud. Esimese punkti nr 43 poole liikudes olime meiega sama variandi valinud võistkondade hulgas üsna võistlejaterivi eesotsas. Kõige hullem esialgu ei tundunudki. Aga juba teise 45. punkti minnes möödusid meist paar võistkonda päris elionimehi. Lihtsalt sõitsid mööda, nagu me oleks mingid poodi õlle järele minevad külamehed. Erki ego sai selle peale korraliku maksahaagi, mistõttu ka meie tempo tõusis kuhugi sinna tagasihoidlikuma mootoriga Opeli tippkiiruse juurde. Kuna ma oleksin sellise tempo juures vastu pidanud nii umbes neli ja pool minutit, tegin punktis kiire ettepaneku tempo poole vaiksemaks lasta ja võita elionimehi lihtsalt orienteerumisega. Õnneks suutsin oma ettepaneku suhteliselt valutult läbi suruda ja seekord veel koomasse ei langenud.

Edasi valisime ülejäänud võistkondadest erineva teevaliku ja saime asja rahulikumalt võtta. See mulle juba täitsa meeldis. Punktid 46 ja 51 tulid ilusti vastu. 49-ga tegime aga lühema valiku jõeäärset rada pidi, mis päris ära kippus kaduma. Punktis aga tundus Kristjani-Tiidu-Intsu võistkonnaga võrreldes aga, et see oli siiski parem valik, kui ringi sõita. 50-52-57 punktid mingeid erilisi raskusi ei valmistanud. 60-ndasse minnes tahtsin korra liiga vara ära keerata, aga sain peale paarikümmet meetrit kohe aru ja pääsesime seekord kadudeta. Peale 59-ndat punkti asfaldile jõudes tõmmasin ühe Snickersi rindu. Siin hakkas esimest korda tunda andma, et varsti läheb mul ilmselt väga raskeks. Järgnevate etappide jooksul 56-58-55 tõmmatigi korralik tempo peale ja tuules püsimine muutus juba keerulisemaks. Joogipunktis mul puhata ja mängida ei lubatud, nii et tuli enda joogipudelist lonks spordijooki luristada ja edasi pedaale pressida. Jah, üle maeiteakuipika aja tegin joogipudelisse traditsioonilise värska asemel segu spordijoogi pulbrist. Eeldades, et see aitab mul pikemalt vajalikku tempot säilitada. Tõenäoliselt see nii ka oli, sest oma arvates püsisin isegi pikalt normaalse mõistuse juures.

48-54-47-40 tõmbasid Erki ja Leivo minu jaoks ilmselgelt liiga kiire tempo peale. Kohati rippusin juba päris mitmekümne meetri kaugusel sabas ja tundus, et ratas ei taha mul eriti suurt kiirust saavutada. Õnneks olin siiski peamine kaardilugeja ja sain paari teeristi seisaku abil tempot mõnevõrra reguleerida. Kuid palusin enne starti Leivol profülaktika mõttes omale ka kaardilugeja peale kruvida, nii et eriti see mind ei päästnud. 38-ndast edasi 33-ndasse minnes tegime rannaäärse valiku mööda pisikest metsateed. See oli aga kohati väga halvasti sõidetav, nii et kaotasime seal kõvasti minuteid. Samas sobis mulle sealne aeglane liikumistempo paremini, nii et sain vähemalt kergelt hinge tõmmata.

Järgnevalt tegime selle võistluse kõige suurema vea. Selle asemel, et minna normaalse teevaliku peale 35-33-31-34 valisime meie variandi 33-31-35-34, nii et sõitsime 31-st uuesti tuldud teed tagasi. Aga ausalt öeldes ma eriti enam ei tegelenud erinevate variantide vahel valimisega, rohkem oli tegemist rattasõiduga. 32-st saime sõita pika asfaldietapi Käsmust Võsu poole, põigates vahepeal sisse ka 39 punkti juurde. Siin tekkis meil väike möödarääkivus terminitest arusaamisel. Nimelt arvas Erki, et kui ta küsib minu käest, et kas tempo ok OK, ja mina vastan selle peale, jah, siis võib järelikult kiirust lisada. Mina aga seevastu arvasin, et kui ma ütlen OK, siis see tähendab seda, et võib sama kiirusega jätkata. Seetõttu tekkis korraks jälle kergelt raskem moment. Kuna aga lõpp oli õnneks lähedal, siis püüdsin enam-vähemgi mõistlikku sõidutempot säilitada. Peale 44 ja 42 võtmist vaatasime, et aeg on juba nii kaugel, et rohkem punkte me enam võtta ei jõua. Niisiis võtsime suuna otse finišisse.

Esialgsete vaatluste tulemusena peale finišit suutsin kindlaks teha, et eluvaim on siiski sisse jäänud. Peale suppi ja õlut oli olemine juba täiesti talutav. Tagantjärele tuleb mainida, et pidasin isegi oodatust veidi paremini vastu. Päris koomasse ei langenud. Suutsin isegi kogu aeg kaardis püsida, kuigi distantsi teisel poolel enam teevaliku teemadel liiga palju sõna ei võtnud. Tulemus peegeldab loomulikult minu hetkelist taset, aga no vähemalt neljandad seekord ei olnud.

Tulemused.
Etapiajad.

Pühapäev, 21. november 2010

Xdreami IV etapp - Roosta

Xdreami finaaletapp oli seekord viidud mere äärde, Roostasse. Erinevalt tulikuuma ilmaga suvisest pikast etapist, kus ujuda kordagi ei saanud tõotas tulla vägagi niiske etapp. Väikese vimka oli korraldajatele seekord visanud aga hoopis ilmataat, kes ajas mere peale eelmiseks päevaks korraliku laine, nii et kanuuetapi punktid oli toodud kaldale lähemale. Vastavasisulise teate saime võistluspaika saabudes kätte paberkujul koos muude võistlusmaterjalidega. Riided selga ajatud ja sõprade tuttavate kallal nokitud, suundusimegi stardi ootuses juba rannaliivale, kuhu seekord oli startimiseks eriti vähe ruumi jäetud. Siiski mahtusid kõik ilusti ära ja stardipaugu kõlades tuli kõigepealt kihutada eraldi rattaetapile.

Jagasime ringid ära niimoodi, et mina sain kõige pikema, Sirli kõige lühema ja Paavo keskmise variandi. Kuna aga esimene punkt oli kõigil üks ja sama, liikusime sinna ikkagi kõik koos. Enne maanteele jõudmist aga õnnestus Paavol ja Pilvil korraldada väike rattakokkupõrge. Õnneks paistis, et kõik olid siiski ühes tükis ja saime teekonda jätkata. Esimeses punktis läksid meie teed aga lahku, iga liige kihutas edasi oma punkti. Paistis, et mu rattasõidu tempo oli isegi täitsa normaalne. Väga palju rahvast koos ei olnud, aga punkti sain kadudeta kätte ja kimasin viimasesse punkti Paavot ja Sirlit ootama. Üllatuslikult eriti palju inimesi veel kohal ei olnud. Varsti saabus Sirli, aga tuli välja, et ta ei olnud oma punkti kätte saanud. Õnneks asus see viimasest punktist ainult 430 meetri kaugusel, nii et läks suhteliselt valutult. Tagasi tulles ootas Paavo meid juba ees, nii et saime suunduda ratastega Kanuu algusesse.

Nagu tavapäraselt, pole kanuu meie kõige tugevam ala. Eriti siis veel meres lainega. Veidi lohutas see, et kuna tegu on sprindietapiga, siis on ka kanuuetapp tavapärasest lühem. Algus kulges enam-vähem valutult, aga õige pea õnnestus mul paadist vette, punkti järele hüpates see veidi tasakaalust välja viia, nii et hetk hiljem oli see koos Sirli ja Paavoga juba tagurpidi. Kuna vesi oli seal piisavalt sügav, ei saanud me paati täiesti tilgatumaks kallata, mistõttu oli edsasine aerutamine oluliselt ebastabiilsem. Pikapeale jõudsime siiski niikaugele, et paadietapp sai selleks korraks läbi.

Edasine jalgsietapp oli rannaäärses männikus suhteliselt lihtne, aga mul õnnestus siiski paar pisemat haaki sisse teha. Enam-vähem sai jooksuga peale paadietappi jälle sooja ka sisse, et jälle rattaga minema kihutada. Järgnev rattaetapp oli meie jaoks õuduste tipp. Alustuseks läks Paavol ratta käiguvahetaja veidi kõveraks, nii et pidime mitu korda ketti lahti kangutama. Seejärel tegin ratta viimase punktiga eriti idiootse vea, nii et rattaetapi lõpuks olime sujuvalt langenud T-särgi liiga keskossa. Eks vist selle hooaja orienteerumisstartide arv ei kannata ka erilist kriitikat. Seetõttu on ka idiootsete vigade arv kasvanud konkurentsitu tasemeni.

Järgnev valikorienteerumisrada, kus 11-st punktist tuli läbida omal valikul 8, õnnestus juba märksa normaalsemalt. Nii et mõnusal sörgisammul saabusime kohalike seenekohtade vahelt etapi lõppu juba tunduvalt mõistlikumal positsioonil. Vähemalt niimoodi tundus. Seejärel ootas ees kiire sõit võistluskeskusse, kus tuli sooritada 2 lisaülesannet, seiklusrada ja minigolf. Tõsi küll, enne tuli pool tundi rahulikult järjekorras oodata, et üldse rajale pääseda. Ülesanded ise eriti palju aega ei võtnud, ainult et Paavole sattus õnnetul kombel niisugune rada, kus ta pidi minutite kaupa lihtsalt ootama, kui kaasvõistleja oma sõlme keeratud köie lahti harutab. Viimane 1,3 kilomeetrine orienteeromisrada oli juba lihtsalt vormistamise küsimus. Juba vana surfarina :o) sain ka paadi peal olevas punktis viie ruutmeetrise surfilauaga kiirelt käidud. Nii et ikstriimihooaja viimane neljas koht oli auga välja teenitud.

Tulemused
.
Alade vaheajad.
SI-ajad.

Hooaja kokkuvõttes saavutasime 26. koha ning segadest on see otse loomulikult neljas resultaat.
Hooaja koondtabel.

Esmaspäev, 8. november 2010

Salomon Ekstreem (Pool)Maraton

21. augustil oli Valgehobusemäel teine Salomon Ekstreem Maraton. Kuna Randy ja Heigo üritused on alati lahedad ja midagi erilist nagunii plaanis ei olnud, siis otsustasin ka osa võtta. Ainult et vastavalt treenituse astmele ei julgenud päris maratoni seekord valida. Poolmaratonist justkui aitas küll. Meie pere otsa tegi lahti aga hoopis Andreas, kes kihutas alustuseks lastejooksu ringi.

Järgmisena antigi start põhijooksu distantsile, kellega koos siis ka meie, poolmaratoonarid, natuke teist värvi numbritega rajale tohtisime minna. Eeldasin, et maratonimehed võtavad mingi loogilisema tempo (noh välja arvatud muidugi see eiteamitmekordne maailmameister Jonathan Wyatt) ja valisin koha sinna kuhugi esimese grupi lõppu. Algus tundus üsna mõistlik. Jonathan ja veel paar minu distantsi raketti läksid õige pea oma teed. Minu ette jäid veel mõned vennad, kes eeldasin et jooksid ka poolmaratoni. Õige pea vajusid ülejäänud vennad laiali, minu ette jäi ainult üks tüüp. Õigemini mitte tema ei jäänud minu ette, vaid mina jäin tema taha, sest ma ei ole juba hunnik aastaid lihtsalt niisama jooksuvõistlustel käinud ja ei oleks osanud kuidagi teist moodi tempot valida.

Igal juhul kusagil esimese ringi poole peal, või natuke ehk varemgi, hakkas ka see vend tasapisi nagu eest ära vajuma. Ent kui saabusid raja osad, kus tuli joosta mööda rajesmikku või metsavahel või oli muidu halvem pinnas siis võtsin talle kohe jälle järgi. Ei tea, mis nende jooksjatega on, nii kui natuke halvem pinnas on, kohe enam joostud ei saa. Nii me seal siis jooksime, metsateedel oli "jänes" natuke eest ära, halvematel lõikudel saime jälle kokku. Esimese ringi lõpus tuli võtta paar korda Valgehobusemäe nõlva. Väga hull ei tundunudki ja sain ka slaalominõlvast joostes üles. Sellega saime kätte ka ühe tüübi, kes nõlval kõndima oli jäänud. Kui temast mööda jooksime, siis tuli välja, et ei olnudki minu distantsi mees, vaid hoopis maratonirajalt.

Teisel ringil hakkas juba tasapisi raskeks minema. Mida aeg edasi, seda rohkem. Laiematel metsateedel vajus tempomeister vägisi päris kaugele eest ära, nii et raiesmikule jõudes ei jõudnudki talle enam päris järele. Aga tundus et ka temal oli juba veidikene raskem, sest mingi silmside meie vahel siiski säilis. Teisel ringil oli kogu ülejäänud piinade kõrval vähemalt see hea asi, et hakkasime vaikselt mööduma kepikõndijatest ja lõpupoole isegi 10,5 km jooksjatest ja nendega sai aeg ajalt vähemalt paar sõna vahetatud.

Veidi enne sooetappi hakkas tagant poolt mingi vend lähenema. Tuli päris jõudsalt lähemale ja peale sood lasin ta aupaklikult mööda. Tegemist oli maratonimehega. Päris kiire tempoga lasi. Kurtsin talle, et maastikul on ok, aga teede peal on jube raske. Tüüp väitis, et tal on täpselt vastupidi. Täpselt Vello maja juures jõudsin järele ka Kristelile, kes samuti seekord 10,5 km distantsi jooksis. Jõudu tuli kohe juurde, aga kui olin temast juba mööda saanud, hakkas teise, ehk siis viimase ringi raskem osa, ehk siis paar korda tuli veel Valgehobusemäge võtta.

Esimene kord oli lauge nõlv, nii et selle kannatasin ära. Jänes lülitas nüüd lõpuspurdiks järgmise käigu sisse. Mul polnud niisugust asja kuskilt võtta. Tuli tegeleda ellu jäämisega. Viimase tõusu slaalominõlva pidi seekord kõndisin. Mitte mingi valemiga ei oleks seal enam joosta suutnud. Aga vaatamata sellele olin oma arust teinud üsna hea jooksu. Nüüd sai rahulikult võtta ja hakata maratonijooksjate kallal nokkima. See Jonathan on ikka hull mees. Lõpetas nii nagu oleks kilomeetri jooksnud. Teised kaotasid talle kalendriga. Liiga kõva häälega mölisemise eest sain Riholt kerge klaasitäie vett krae vahele. Aga muidu läks päris hästi.

Ahjaa, mis koha ma sain. No mis te ise arvate, eks ikka neljanda. Huvitav, kas ma saaksin allveekabes ka neljanda koha? Tundub küll, et ükskõik mis alal ja kellega konkureerida, koht on ikka sama.

Tulemused.

Laupäev, 16. oktoober 2010

Järva-, Raplamaa ja Tallinna MV

Kuna ma ei pannud ennast Järva MV tavarajale kirja, helistas Paul mulle nädal varem ja küsis, kas ma ei saaks aidata Kaarlit 15. augustil Mustla-Nõmmel punktide maha panemise ja ära korjamise osas. Oma klubi olen ma võimalusel alati nõus abistama, nii siis ka seekord. Hommikul enne starti saime Kaarliga finišipaigas kokku ja jagasime punktid enam-vähem pooleks. Uskumatu, kuidas saab niisuguses kohas, Eesti suurima maante kõrval, olla nii hea maastik. Tegelikult on Tallinn-Tartu maantee ääres mõnusaid maastikke lausa mitu. Sel aastal korraldasin nimelt JOKA päevaku Rõõsa kaardil, mis mulle samuti väga meeldib.

Kaarel oli varem punktikohtadesse lipikud paigutanud, mistõttu oli punktide viimine natuke lihtsam. Vähemalt esmapilgul nii tundus. Metsa minnes selgus muidugi, et niisama lihtne see asi ei olegi. Osades kohtades läks ikka päris kaua aega, et õige punkti asukoht tuvastada. Ja ühe ujuva orvandipunkti juures mul see ei õnnestunudki. Läksime pärast Kaarliga uuesti proovima. Kui juba rajameistrid metsas viga teevad, mis siis veel võistlejad tegema peavad. Igal juhul on sellisel maastikul maakonna meistriks suur au tulla. Ja nagu hilisemad ajad näitasid, ei saanud mitmed inimesed maastikul sugugi suurepäraselt hakkama.

Punktide maha panemise ja ära korjamise vahepeal mängisin juba kunagisest suusaO EMV-st tuttavat spiikri rolli. Noh, päris Lembitu Kuuse tasemele veel ei küündi, aga mõne lausega sain ikka hakkama. Põhirajal võttis ülekaaluka võidu Silver, kes vaatamata rohkem multispordile keskendumisele on navigeerimisel ikka väga kõva tegija.

Tulemused
.

Kolmapäev, 22. september 2010

XT-seiklus Läsnas

Kus nüüd läks võistlusgraafik tihedaks. Juba nädal peale öist Xdreami oli XT-seikluse finaaletapp Läsnas. Võistluskeskusesse kohale jõudes saime Makuga konkurentidelt juba õnnesoove sarja üldvõidu puhul, kuigi võistlus polnud veel pealegi hakanud. Me ise veel nii enesekindlad ei olnud. Hoidsime vähe madalamat profiili ja üritasime mitte enne starti kuumarabandust saada. Temperatuur oli kuumim, mis ma kunagi üldse mingil võistlusel taluma olen pidanud. Peale võistlusi kellade pealt andmeid võrreldes olid keskmised temperatuurid kõigil sinna kuhugi 35 soojakraadi kanti. Keegi sai rajal miinimumiks 32, aga see oli väidetavalt ujumisetapil.

Stardipaugu kõlades oli seekord lisaülesanne tähelepanu peale. Mille me sujuvalt loomulikult mättasse panime, nagu õnneks ka enamus teisi võistlejaid. Seejärel tuiskas kogu armee rajale. Planeerisime omale võimetekohase ringi, nii et ujumispunkt järve ääres, kus nii jalgsi kui ka rattaetapil kaks korda käia võis, ikka iga kord meil külastatud saaks. Iga kord oli seal ka erinev lisaülesanne, mille eest meil suht normaalne arv punkte õnnestus noppida. Lisaks sai seal veel iga kord ennast ülepeakaela vette kasta, mis tegi temperatuuri talumise, vähemalt järgnevaks kolmeks sekundiks, tunduvalt talutavamaks.

Ise pidasin sellist temperatuuri millegi pärast enda eeliseks. Ei teagi miks. Noh, füüsiline vorm selleks eeliseks seekord ilmselgelt ei olnud. Aga jooksuring läks meil üllatavalt hästi. Üllatavalt sellepärast, et jõudsin vabalt Makuga sammu pidada. Ühe kaugema algselt planeeritud kaare jätsime tegemata, aga see oli ka mõistlik otsus, kuna saime selle võrra varem rattasse, kus seekord oli võimalik rohkem tegusi teha. Enne rattasse minekut puhusime ja loopisime nooltega veel õhupalle, aga see ei olnud samuti eriti meie ala.

Rattaringi valiku tegime minu hinnangul päris hea. Ring oli jõukohane, ja kõik oleks pidanud minema hästi, aga 54 punkt mis pidi asetsema punktiiriga tähistatud teel, jäi meil millegi pärast märkamata. Hiljem vestluses selgus, et see oli sattunud kogemata kuhugi põõsa taha. No mida iganes. Igal juhul läks meil ühel hetkel jube kiireks. Lisaks sellele ei olnud ratas pooltki nii tore ala kui jooks, kuna siin tuli minu alatreenitus võrreldes Makuga selgemini välja ja lõpuosa sõitsin ikka jumala kooma piiril. Lisaks jäi meil seoses ajalise kriisiga võtmata päris mitmeid täpselt tee ääres olevaid punkte ning kõige tipuks jäime ka hunniku minuteid hiljaks. Kogu selle jama tulemusena saavutasime sellel etapil alles kuuenda tulemuse. Sellest aga piisas, et kokkuvõttes ikkagi oma üldvõitu kaitsta.

Kui rajalt õnnestus kuidagi imelikku moodi poolenisti eluga pääseda, siis autasustamise ootamine oli veel eraldi katsumus. Lihtsalt istumine oli nii kurnav tegevus, et higi pritsis. Kuidagi leige õlle abil saime sellega siiski ühele poole ja peale tseremooniat suundusime juba Kaja juurde mitteametlikule aftekale. Kaja oli söögiga kõvasti vaeva näinud. Kõik maitses äärmiselt suurepäraselt. Oma osa heast fiilingust oli ka seltskonnal, aga minu jaoks oli see koht ise, supermõnus, kuna see oli eraldi teistest majadest ja igasugustest autoteedest, nii et selline mõnusalt rahulik talu.

Päeva lõpetuseks oli tellitud vihmashow koos eriti efektse valguse mänguga.

Tulemused.
Koondtulemused.

Öine Xdream - Karula

Peale järjekordset nelja nädalat mitte midagi tegemist oli aeg Xdreamile minna. Sedakorda öisele, pikale etapile, Karulasse. No ok eks ma natuke liialdasin ka, tegelikult käisin Xdreamieelsel nädalal ühe korra tund aega Kristeliga sörkimas ja ühe korra Sveniga 1,5 tundi, ka sörkimas. Oleks tunni teinud, aga jäime võssa kinni. Igal juhul autoga Karula poole keerates ei olnud küll sellist tunnet, et mingi võistlus algab. Aga juba seisimegi hunniku kaasvõistlejatega stardikaare taga. Jube nüri oli, kellegi kallal nokkida ei olnud ka väga mõtet, kuna enda füüsiline vorm ei kannatanud mingit kriitikat.

Ühel hetkel anti aga luba kaardid haarata ja minuti pärast kõlaski stardipauk. Esimeseks etapiks oli rattatulip, aga mitte tavaline, vaid kaardifragmentidega. Stardipaugu kõlades ei saanud mina aga veel mitte midagi aru, mis üldse teha tuleb. Millegi pärast lugesin välja, et kõik kaardifragmendid, mida oli kokku 51 tuleb läbi käia. Tegelikult tuli käia läbi ainult kõik 3 KP-d. Siis üritasin kaardifragmente legendiga sobitada, aga ei midagi. Kui me ükskord teiste sabas liikuma hakkasime, oli stardis veel õige vähe inimesi. Esimeses suuremas ristis oli juba suuremat sorti seisak. Kuna selleks ajaks olin enam-vähem aru saanud, kuhu minna tuleb, ütlesin Sirlile ja Paavole, et meie läheme edasi. Aga olles ka järgmisest ristist metsa vahele keeranud, jõudsin oma lugemisega sinnamaani, et sain aru, et teeme rajameistri poolt planeeritud ringi kaasa ja varsti oleme jälle samas ristis. Ringi oli veel jäänud veidi üle poole, aga kuna see oli metsateedel, siis pöörasime tagasi ja läksime kruusateedpidi samasse kohta. Tundus, et enne esimest punkti rohkem tünga ei tehta, niisiis otsustasime kuni punktini sõita nii nagu tulipis ette nähtud. Valdavalt see meil ka õnnestus, kuigi mõningaid probleeme esines sellega, et kaardifragmentidele võisime läheneda mistahes ilmakaarest. Kui selle ka läbi hammustasime, oli olukord juba täitsa talutav.

Esimeses punktis palusin Sirlil ja Paavol seisma jääda ja oodata. Üritasin seista ja välja lugeda, kas kuskile veel rajameister mõne ringi sisse planeerinud on. Vaatasin, mis ma vaatasin, ei leidnud ühtegi. Alles siis leidsin, kui juba järgmist ringi kilomeetri sõitnud olime. Seejärel pöörasime aga jälle otsa ringi ja sõitsime õigesse kohta. Õnneks olime vist suhtliselt esimeste hulgas, kes selle läbi hammustas, kuna punkti juures tulid vastu mitmed esiotsatiimid. Peale teist punkti üritasin taas meeleheitlikult leida meie asukohta kaardil, et sõita otse viimasesse punkti, kus oli vahetusala. Millegi pärast see mul ei õnnestunud, niisiis leidsin ühe mitte kõige hullema variandi, aga ka kaugeltki mitte kõige parema. Igal juhul vahetusala lähedusse jõudes selgus, et võistlejaterivi oli täiesti segi paisatud, nagu kurikuulsal Kärstna etapil. Liikusime koos võistlusnumbritega mis olid segamini umbes niisuguses järjekorras: 2; 87; 5; 62; ... Ühesõnaga olime kuskil võistlejaterivi keskel, võib öelda, et puuvillase T-särgi liigas.

Järgnev jalgsietapp oli mõnus. punktidega midagi keerulist ei olnud. Keskmises, nr 34 punktis algas järsku aga hull möll. Õigemini see oli seal juba enne. Mida lähemale me jõudsime seda valjemaks läks. Selgus, et seal lohus oli vähemalt 300 b-raja võistlejat, kes kõik arutasid omavahel, kes oli pool ja kes 2 tundi selle punktiga viga teinud. Napilt õnnestus punkt ära "komposteerida" ja kadusime taas öhe. Järgmises punktis, või õigemini juba palju varem sai selgeks, mis on normaalsete (eesti keeles heade :o) patareide ja halbade vahe. Ostsin mingi suure paki odavapoolseid patareisid ja vahe on kümnetes kordades. Sõna otseses mõttes. Niisiis paar tundi pärast lambi põlema panemist vahetasin patareid ära, kuna ei näinud enam eriti midagi.

Järgmiseks etapiks anti ette kanuu. Tehakse ikka spordialasid. Vaatamata väikesele edasi-tagasi sõidule esimese punkti otsimiseks, läks meil kanuuga siiski üllatavalt valutult. Otseselt hästi ei läinud, aga kalendriga ka maha ei jäänud.

Kuna olime ühe kaardi sujuvalt ära kaotanud, läksime järgmisele rattaetapile niimoodi, et Paavo võttis üksinda ühe punkti ja meie Sirliga 2 punkti. Taas kord oli rajal näha hunnikute viisi B-raja võistlejaid. Sellel Xdreamil oli see kuni lõpuni niimoodi. Vahetusalasse jõudes oli Paavo juba ootamas, nii et saime minna laevade pommitamise lisaülesandesse. Kuna paistab, et me oleme suuremat sorti sudokukunnid, siis läks ülesanne väga sujuvalt ja peagi pääsesime ilma trahvita koridororienteerumise rajale.

Koridoris just tõusumeetritega ei hellitatud. Kogusime omale raja edenedes kokku paraja pundi kaasvõistlejaid. Keegi kommenteeris, et kus riigis me huvitav oleme, kuna Eestis selliseid mägesid ei ole. Igal juhul viga me tegema ei hakanud ja koridori lõpuks möödusime ka enam-vähem viimastest puuvillase T-särgi liiga võistkondadest. Üks väike vahejuhtum oli koridoris ka, kui üle oja minnes hakkas selja taga kostma järsku Sirli kiljumist. Selgus, et olime eelneva riviga tabanud herilasepesa ja nii Sirli kui ka samuti rivi lõpus olnud Minn said kumbki vähemalt kümme herilasetorget.

Järgnevale rattaetapile minnes üritasime teha teistest erineva etapivaliku, et saaks rahulikult omas tempos kulgeda. Varsti aga selgus, et selja tagant läheneb punt jalgrattureid, kes olid ikkagi enamuses tulnud samale variandile. Raja teises pooles õnnestus siiski üks erinev teevalik teha ja sellega seoses väike edumaa saavutada. Edumaa aga kahanes minimaalseks ja muutus taaskord kaotusekski, järgneva etapi käigus, milleks oli kanuutamine uttu mattunud järvel. Õnneks ei olnud kaotus taas kolossaalne, nii et varahommikuse "siil udus" etapi lõpetasime ainult natuke peale konkurente.

Järgmine rattaetapp viis juba võistluskeskusse. Mingeid erilisi orienteerumistehnilisi võimeid sellel etapil kasutada ei tulnud ja väikeste puhkepausidega jõudsimegi sujuvalt peagi Lüllemäele.

Nüüd jäi lõpuni veel vaid lisaülesanne, Tõukeratas ja trekkinguetapp. Puulehtede arvamise lisaülesanne tuli meil oluliselt paremini välja, kui eelmise etapi puuklotside oma, kuna Paavo ja Sirli osutusid väga kõrgetasemelisteks dendroloogideks. Ainult jalaka lehega panime puusse, nagu enamik kaasvõistlejaid. Ka tõukerattasõidus pole me päris s.ta pealt riisutud, nii et ka see spordiala läks suhteliselt sujuvalt.

Viimane trekkinguetapp oli taas kord vägagi mägederohke. Ainult kaardipildi järgi loodetud ohtrad ujumised kohalikes kloaakides kujunesid hoopis meeldivateks jalutuskäikudeks laudteedel. Nii et ujuda seekordsel palaval suvisel etapil ei saanudki. Selle eest oli aga etapi kõige kõrgema mäe otsa ehitatud torn, kus otse loomulikult ootas Holms koos kaaslastega ning kuhu kaks liiget pidid üles ronima. Juba teist etappi järjest on sees vägagi suurepärane ronimis-/köieülesanne. Minn kommenteeris seda ülesannet, et lapsepõlv tuli meelde. Tuli küll. Ja külg külje kõrval Minni, Tomi ja Sveniga me selle võistluse pisikese kaotusega neile lõpetasimegi. Otse loomulikult neljandana, segavõistkondade arvestuses. Aga vahel teeb excel imet. Täpselt sama moodi, nagu olime võtmata jäänud lisaülesande punkti tõttu kaotanud kolmanda koha eelmisel etapil, võitsime me kolmanda koha sellel etapil. Ja kusjuures konkureerides ka täpselt sama tiimiga, ehk siis Riho ja Reigoga.

Tulemused.
Alade vaheajad.
SI-ajad.

Laupäev, 28. august 2010

XT-seiklus II etapp Mammastes

Peale Jukolat tõmbasin juhtme seinast välja. Trenni ei teinud. No ok, kolisime oma tavaari ühest korterist teise, mis oli ka parajalt füüsiline tegevus, aga siiski mitte sport. Uskumatu kui mõnus on mitte Tallinnas elada. Kuldar pakkus välja, et peaksime oma ettevõtte ka Sauele registreerima, nii saaks veel müügimaksu probleemist ka lahti ;o). Aga see selleks.

Pärast kahte nädalat mitte treenimist oli XT-seikluse teine etapp. Seekord asukohaga Mammastes. SI-pulga jätsin kohe heaga Maku kätte, kuna ta oli eeldatavasti minust seekord kõvasti tugevam. No ja eks ta loomulikult oli ka. Stardipaugu kõlamise järel oli seekord väga rahulik. Seda seetõttu, et keegi ei pidanud kuhugi tormama hakkama, vaid kõigepealt tuli lahendada spetsiaalselt võistkonna Twister Beauties jaoks välja töötatud lisaülesanne, mis nõudis algklasside matemaatika tundmist. Meie saime matemaatika eksami valmis ühena kõige kiirematest, koos Minni ja Preitofiga. Aga nagu hiljem selgus siis mitte just kõige edukamalt. Igal juhul jooksurajale suundusime veidi teistest varem.

Kõigepealt tegime väikese tiiru Elo Talveseiklusest juba tuttavatel Mammaste suusaradadel. Õige pea jõudsid meile järele ka kiiremad raketid Heiti ja Tiit. Kuna ilm oli palav otsustasime peale mõne punkti läbimist kasutada võimalust ja teha üks kiire ots läbi jõe. Selle peale järgnesid meile ka Minni ja Heiti tiimid. Jõele lähenedes läks minu selja taga ühel hetkel elu väga aktiivseks. Selgus, et ma olin vist mingile herilasepesale pihta saanud ja nii Maku kui ka Minn said ergutuseks paar teravamat torget. Vesi ise oli meeldiv jahutus.

Randy oli raja planeerinud niimoodi, et kui tahta jooksu osa tagumisi punkte võtta, tuli ujuda üle saesaare veehoidla. Meie tegime algselt plaani võtta vähem jooksupunkte ja keskenduda rohkem jalgrattale. Kuna aga meie planeeritud vahetusala poole pööramise punktis oli aega möödunud ilmselgelt liiga vähe, siis tegime oma plaani ümber ja suundusime ikkagi tagumisele ringile. Tagantjärele mõeldes oli see äärmiselt suurepärane otsus, kuna ujumine oli sellise palavusega konkurentsitult kõige mõnusam etapp. Punktidega üldiselt mingeid probleeme ei tekkinud ja saime kõik kätte ilma suuremate kadudeta. Vaid tempo tundus, meil olevat tagasihoidlikum, kuna Reigo-Riho ja Heiti-Tiit liikusid meist ikka kordades kiiremini. Enne vahetusala oli meil kasutada olnud põhikaart veidi rohkem paigast ära ja paari viimase punktiga tegime ka väikesed vead.

Vahetusalasse jõudes arvas Randy, et me oleme võtnud jooksus kõige rohkem punkte, kuna teised tiimid olid juba ammu rattasse läinud. Ise arvasin, et me pigem liikusime kõvasti aeglasemalt. Kuna ma olin jooksuetapil kuidagi moodi oma rattakaardi suutnud ära kaotada, siis pidin rattaetapil navigeerimiseks kasutama jooksukaarti. Maku kasutas rattakaarti. Tegelikkuses oli see aga päris hea, kuna punktid väga suures osas kattusid ja täpsema jooksukaardi järgi oli päris mõnus sõita.

Rattasõit oli minu jaoks raskem kui jooksmine, aga alguses ei olnud väga vigagi. Midagi eriti keerulist alguses ei olnud ja punktid saime taas suhteliselt valutult kätte. Mingi hetk sattusid meiega koos sõitma ka Tom ja Kait. Koos läbisime päris mitmeid punkte ja järjekordse herilasepesa, kust mul õnnestus rivi esimese sõitjana taas kord puhtalt välja tulla. Peale Saesaare küla oli üks tee kaardil vähe teistmoodi ja saime Kaidust ja Tomist lahti ning jätkasime oma plaaniga. Varsti hakkas ajaga juba veidi kitsaks minema ja pidime ühest soovitud punktist loobuma. Enesetunne ei olnud ka enam kõige parem ja jalad hakkasid krampi kiskuma. Mammaste suusarajad olid mul talvest aga veel meeles ja sealsed paar punkti võtsime edukalt, ning ühe võistluskeskuse lähedal oleva nr 30 punkti veel lisakski. Jõudsime üsna ilusasti aega, aga mingit erilist kohta ei julgenud küll loota. Hiljem Tuli välja, et üllatuslikult olime peale Karlit-Tõnu ja Silverit-Raini saavutanud kolmanda koha, mis minu tavapärase neljanda koha kõrval oli suhteliselt meeldiv vaheldus.

Tulemused.

PS! Ja muidugi Minni suurepärane suitsusaun koos sama suurepärase järve ja veel suurepärasema seltskonnaga sobis siia lõppu äärmiselt suurepäraselt.

Pühapäev, 22. august 2010

Jukola 2010

Orienteerujate iga-aastane laulupidu oli sel aastal suhteliselt Helsingi lähedasel maastikul. Aga selle eest lubati eriti tehnilisi radu, palju vigu ja suuri vahesid võistkondade vahel. Mnjah, seda räägitakse tõepoolest vist igal aastal. Ainult et sel aastal oli see tõepoolest tõsi. Mina pole eluilmaski nii tehnilisel rajal orienteerunud.

Aga seekord oli Jukola mitmes mõttes teistmoodi. Läksime kohale reede õhtul. Erinevate tegurite, eriti viimase aja argielu tempo tõttu, leidsin ennast vastu laupäeva hommikut Hyvinkää haiglast. Hunnik kaableid rindkere küljes, mõned ka kätel ja jalgadel, ning kanüül veenis. Tehti hunnik teste ja anti soovitus, et kui ei taha, et süda üles ütleb, tuleks juhe välja tõmmata ja et täna ei tohi joosta. Niisiis tegime võistkonnas kiired ümberkorraldused ja jooksin tänase asemel hoopis homme, ehk siis kolmanda vahetuse asemel hoopis kuuendat.

Meie telgid oli sel korral võistluskeskusest parajalt kaugel ja selles suunas, et praktiliselt midagi ei olnud sinna kuulda. Mistõttu ei ole ma kunagi Jukolal öösel nii palju maganud, kui sel korral. Põhimõtteliselt magasin terve öö. Kui Kristjan esimese vahetuse starti minema hakkas, oli ilm muutunud võrdlemisi vihmaseks. Mistõttu ei hakanud esimese vahetuse starti vaatama minema, vaid läksin kohe magama. Läbi une kuulsin, et Kristjan esimestes raadiopunktides figureerinud täiesti võistlejaterivi eesotsas. Lõpuks aga pidi taanduma 100-ndale positsioonile. Mis aga arvestades meie miljonindat stardipositsiooni oli täiesti arvestatav tulemus. Edasi meil aga nii libedalt ei läinud. Ainsana suutis hea jooksu teha Tiit Poopuu. Ülejäänutele käis sealne maastik ilmselgelt üle jõu. Kaasaarvatud mulle. Ja kaasaarvatud enamikele eestlastele. Sellest hoolimata olen maastiku valiku ja kogu ülejäänud võistlusega väga rahul. See rada pakkus väga ainulaadse kogemuse. Sarnaseid radu olen kohanud ainult mõnede tipporienteerujate blogidest MM-i, EM-i ja MK-etappide kaarte vaadates. Nüüd sain ühte sellist ise proovida.

Kui mind üles aeti oli hommik enam-vähem juba käes. Korraldajate lubatud suured vahed võistkondade vahel olid karm reaalsus. Soovitati võtta väga rahulikult ja öeldi, et mõnede, eriti pikemate etappide lahendamiseks loogilisi variante ei ole. Põhimõtteliselt olin niisuguse infoga rahul. Kuna arstid mul nagunii väga joosta ei soovitanud, sain võtta rahulikult ja keskenduda orienteerumisele. Njah … ei tulnud välja.

Metsa sain umbes 300-nda koha piirimail. Mõned kohad eespool. Otsustasin liikuda rahulikult oma variante, kogu aeg kaardis püsides ja teisi mitte jälgides. Esimesse punkti minekuks valisingi kohe sellise variandi, mida vist keegi teine ei olnud enne valinud. Ja otse loomulikult täiesti puusse. Suunaga 90 kraadi, nagu esimest korda näeks kompassi. No ok. Peale seda otsustasin hakata asjast aru saama. Teise punkti minekul liikusin juba normaalselt, kõik klappis. Aga enne punkti oli ikka vaja hajutuspunktis kontrollimas käia – jälle minut läinud.

Edasi hakkasin juba kaardist enam-vähem aru saada ja järgnevad punktid, kuni pika etapini, tulid vastu kadudeta. Orienteerumine hakkas juba sujuma. Pika etapi alguseks kogunes mu ette mingi seltskond 7-nda vahetuse mehi, numbritega kuskil 50-60 vahel. Üllataval kombel liiguti suhteliselt mõistliku tempoga ja arutati omavahel järgmist punkti. Minu punkti ei nimetatud. Aga kuna suund oli õige, võtsin ennast ka pundi sappa. Tüüpide tempo ei hakanudki mulle üle jõu käima. Püsisin ilusti kaardis ja olgugi et, enne lõppu käisin peaaegu ühes tee peal olevas hajutuses, liikusin otse oma punkti. Mulle hakkas juba meeldima. Ka järgmist kolme punkti läbides sain uuesti samasse punti tagasi, ning taas olin ilusti kaardis.

11-ndasse punkti minnes aga ühel hetkel kõik muutus. Peale joogikat jäi mehi kuidagi vähemaks, aga ma ei lasnud ennast sellest häirida. Kümnendast liikusime veel paari mehega välja mööda sooriba serva. Siis võtsime suuna punktile peale. Mäe osta jõudes jäid mehed seisma ja kaarti vaatama. Edasi liikusid mingis imelikus suunas. Ma liikusin omaarust õiges suunas edasi ja ootasin mingit sookest, kui enda jaoks kindlat orientiiri. Ühel hetkel oli aga kõik valesti. Mitte midagi ei saanud aru. Kõik maastik „ujus“ ühtemoodi. Ühtegi inimest enam samuti ei olnud. Ja samme ma, vana jobu jälle lugeda ei märganud. Unustan selle alati vajalikel hetkedel ära. Ühesõnaga tilbendasin seal metsas suhteliselt sihitult ringi ma arvan et vist oma pool tundi. Tegin mingeid järeldusi oma võimaliku asukoha kohta, aga ilmselgelt olid kõik need järeldused valed. Siis tekkis kuskilt mingi vend, kes juhuslikult otsis sama punkti, mida minagi. Ainuke viga oli selles, et see oli veel rohkem kadunud, kui mina. Aga tiirutasime siis koos edasi. Vana arutas mingite matkasellidega võimaliku asukoha üle, kui ma kompassi ja kaardi abiga oma võimaliku asukoha kindlaks määrasin. Selgitasin oma ideed meie asukoha kohta ka nimetatud tüübile, millepeale too selle heaks kiitis ja me uuesti punkti poole liikuma hakkasime. Enne punkti aga keeras tüüp uuesti kuhugi minema. Ma olin endas aga võrdlemisi kindel ja liikusin üksi edasi. Ja ennäe imet, olingi meie asukoha õigesti määranud. Punkti oli käes. Ei ole juba ammu ühe punkti leidmise üle niimoodi rõõmustanud.

Edasi liikusin väga hoolikalt kaarti ja veel hoolikamalt kompassi jälgides väga kindla peale. Noh plaan oli selline ju muidugi algusest peale, aga … Las ta jääb. Mets oli paksult täis inimeste gruppe, võiks lausa öelda, et rahvamasse, kes olid kogunenud suurtesse rühmadesse, arutades omavahel võimalikke asukoha küsimusi. Enamikel neist ei olnud oma asukohast õrna aimugi. Just nagu minul natuke aega tagasi. Aga neid oli tõepoolest palju. Mul tuli lausa muie suule. Muidugi, mis viga muiata, kui ise parasjagu kaardis oled. Kuni lõpuni liikusin põhimõtteliselt täiesti üksinda. Mitte et ma kedagi näinud ei oleks, vastupiudi, mets oli rahvast täis. Aga liikusin täiesti oma trajektoori. Seekord vedasin õnneks lõpuni välja. Rohkem enam palli käest ära ei andnud. Ega siis oleks juba väga piinlikuks ka läinud. Olin metsas oldud ajast piisavalt suure osa ajast enda jaoks teadmata asukohas. Koht iseenesest ei olnudki väga hull. Mõned kohad peale 300. Olin langenud ainult mõned kohad, aga ikkagi.

Minu lõpetades oli viimane vahetus juba ühisstardist metsa läinud. Noh, seekord ei olnud selleks just väga taga vaja olla. Enamik tiime läks viimast vahetust ühisstardist. Teiste vahetuste ühisstart oli veel kõvasti suurem, kui esimese vahetuse start. Kaotati sõna otseses mõttes kalendriga. Niisiis, olime nagu tavaliselt jälle kolmesajanda koha kandis. Kuidagi ei õnnestu meil see esisajasse tõusmine.

Tulemused.
6. vahetuse tulemused
.
Meie võistkonna tulemused.
Minu punktiajad.

Pühapäev, 11. juuli 2010

Xdreami 2. etapp Tamsalus

Väga pikalt on aega võtnud see kirjutamine, aga nüüd siis kõigepealt Xdreamist. Kuna seekord oli Paavo õnnetul kombel omale kopsupõletiku hankinud, osalesime Xdreamil koos Sirli ja Kalmeriga. Nagu juba tavaks saanud, läksin ka seekord Xdreamile sünnipäevalt. Aga kuna ma hoidsin madalat profiili ja läksin mõistlikul ajal magama, siis ei olnud sellest midagi. Tamsalu poole sõites oli ilm sellise tavalise Eesti jaanipäeva või jõululaupäeva moodi. Mõned kraadid üle nulli ja vihmasadu. Eriti ei olnud mingit soovi sellise ilmaga võistlema minna. Tegelikkuses oli aga rajal olles päris mõnus, olgugi et natuke mudasem, kui tavaliselt.

Viimasel ajal on Xdreami meestel kombeks kohe stardis meeskonnad lahku ajada. Noh ega sellise massi juures muidugi muudmoodi naljalt saagi. Mulle selline asi täitsa meeldib. Samamoodi siis ka Tamsalus. Seekord alustasime jalgsi lühikese tulipiga. Midagi keerulist ei olnud ja tiksusin vaikselt rongis, kuni esimese punktini. Punktis olid lisaks orienteerumistähisele ka suured lipud. Mõtlesin, et mis see nüüd siis lahti läheb, et punktides ka juba reklaamid hakkavad olema. Enda tulipi lõppu jõudes ootas seal ees juba mitmeid inimesi. Paistis aga, et üks tulipi haru oli teistest keerulisem, sest paljudel tiimidel oli 1 liige puudu. Meil sai kõige keerulisema osa Kalmer. Kalmer hoidis ennast targalt Randy selja taha ja nii ilusti kokkusaamispunkti tuligi. Edasi liikusime kõik koos uuesti stardi juurde, kus algas rulluisuetapp.

Kiirelt rullid jalga ja minema. Rullietapp oli seekord linnatänavatel. Kuna kohati olid tänavad natuke konarlikumad, kui näiteks Saku kergliiklusteedel ja lisaks sadas ka vihma, siis oli seekord üsna mitmeid tiime, kes otsustasid rullietapi läbida joostes. Meie seda siiski ei teinud ja veeresime mõnusalt rullidega. Mingeid probleeme punktidega ei tekkinud, ainult kole imelik oli see, et kui sõites olime kogu aeg praktiliselt üksi, siis punkti juures oli alati järjekord.

Uisu lõppedes oli taas kiire jalatsivahetus ja edasi kihutasime juba rattaga. Esimene rattaetapp oli lühike ja lõppes Porkuni järvede juures. Tegime maanteel rongi ja Kalmer avaldas õige pea soovi, et võib vajadusel vedurit mängida. Ju tal oli vist minu tempos liiga kerge. Ega ma ju mingi rattakunn ei ole ka.

Järvede juurde jõudes tuli kanda kõigepealt kaardile järvede ja saarte piirjooned, kuna olemasoleval kaardil olid ainult valgel lehel punktirõngad. Mingeid probleeme sellega ei tekkinud ja peagi saime paati. Kui kanuu on tavaliselt konkurentsitult meie kõige nõrgem koht, kus me kõvasti kohti kaotame, siis seekord oli asi vastupidine. Selgus, või õigemini oli see juba enne teada, et Kalmer on kanuuga sõitmisega pehmelt öeldes vägagi kursis. Lisaks tegime ka õnnestunud valikuid ja ei hakanud kanuusõidu asemel jooksma ja ujuma. Kuigi, jah, ujuvate saarte pealt punkte noppides sain ikka mõned tõmbed krooli teha. Ka ikstriimi ajaloo üks ohtlikumaid lisaülesandeid, õllekastide otsa ronimine, tuli meil hästi välja ja kanuu lõpuks olime sattunud juba üsna muljetavaldavasse seltskonda, võistlejaterivi suhteliselt esimeses otsas.

Kerge värin karastavatest suplustest veel sees, suundusime järgnevale lühikesele rattaetapile. Üks punkt ja ees ootas minu eeldatavasti üks lemmiketappe - reljeefikaardipeal orienteerumine. Iseenesest läks reljeefikaart päris hästi. Esimese punkti võtsin suht rahulikult ja ebalevalt, aga edasi tõmbasime suunaga väga edukalt ja punktid tulid suhteliselt hästi vastu. 57. punktiga tegime küll kerge vea, aga põhiline viga seisnes selles, et tegime reljeefikaardi ringi enamike tiimidega võrreldes teistpidi, mis tähendas seda, et keerulisemas osas me teiste tallatud lohasid eriti kasutada ei saanud ja punkti, kus asus spikriks pandud kõikide teede ja muu vajalikuga orienteerumiskaart, jõudsime alles eelviimasena, kui tagasitee kulges ainult mööda teed. Nii et siis selle valikuga kaotasime natuke aega meie konkurentidele, Elole, Makule ja Leivole. Niisiis järgnevat rattaetappi alustasime juba koos nendega.

Rattaetapp, mida nüüd läbisime, oli tulip. Tempo oli mõnus ja kõik kulges plaanide kohaselt. Mingil rattalõigul sõitis meile vastu Jürgeni tiim. Ütlesime neile küll, et nad sõidavad vales suunas, aga tegelikult hakkasin mõtlema, et nad vaatasid kaardi järgi punkti koha ära ja sõitsid otse sinna, mis tähendas, et hoopis meie panime vales suunas. Ei hakanud kohe enda plaane ümber tegema ja jätkasime mööda tulipirada punkti poole. Kui punktist tuli hunnik esimese otsa tiime, Heitiga eesotsas, taas 180 kraadi meile vastu, oli otsus kindel. Punktis võtsin samuti kaardi välja ja järgmisse vahetusalasse sõitsime tulipilehe asemel hoopis kaardi järgi.

Vahetusalas oli lisaülesanne, kus tuli määrata 6 puu liigid mingite vettinud klotside järgi. Kuna minu jaoks olid need kõik täpselt ühesugused, soovitasin panna täitsa umbes ja minna kiiresti jooksma 250 meetrisi trahviringe. Sirli ja Kalmer aga leidsid endas vähe kõvemad dendroloogi geenid ja üritasid mingeid puuliike siiski kindlaks määrata. Selle tulemusena saime kuuest puust tervelt ühe pihta ja pidime jooksma 5 trahviringi. Karistus kantud, tuli minna joonorienteerumise rajale. No see oli selle etapi pärl. Põhimõtteliselt oleks ka see etapp pidanud olema minu jaoks pigem eelis, aga tegelikkus kujunes ikka päris teistsuguseks. Algus kulges isegi päris normaalselt. Ei hakanud b-raja poolt ettetallatud valesid lohasid jälgima ja läksin oma varianti. Esimesse punkti jõudsime kadudeta. Samal ajal olid seal ka tunduvalt varem rajale läinud Medisofti mehed. Siis läks aga asi käest ära. Ei saanud enam aru, mis mägi, org, nina, või orvand kuskil on, kogu värk ujus täpselt samamoodi. Paika sain ennast uuesti raiesmiku serval metsa ääres. Metsas oli aga kõik selge ja klappis, ainult et punkt, mis vastu tuli, oli juba järgmine. Mis tähendas seda, et üks punkt oli vahele jäänud. Mis siis ikka, tagurpidi tagasi. Läbi ussi .... leidsime kuidagi ka õige punkti ja läksime uuesti metsa. Taas metsas kõik klappis ja probleeme polnud. Aga nii kui metsast uuesti raiesmikule jõudsime, valgusid kõik mäed ja lohud ühtlaselt laiali, ja enam aru ei saanud, mis toimub. Panime seal edasi-tagasi piisavalt kaua aega, nii et Maku-Leivo-Elo ja veel mitmed meestiimid meist uuesti mööda said. Noh palju viga, aga lõppkokkuvõttes ei olnudki positsioon kõige hullem, natuke peale kümmet.

Järgnes jälle lühike rattaetapp eelviimasesse lisaülesandesse, milleks oli laskumine pimedasse viljakuivatustünni, kust tuli keskelt veel punkt võtta. Üle pika aja oli tegemist väga laheda ülesandega. Kui tavaliselt on Xdreami ronimine nii ülejulgestatud, et võib rahulikult käed lahti köit pidi alla sõita, siis seekord pidi ikka ise laskuma. Alguse võtsin rahulikult, et punktist mööda ei paneks. Lõpu sai tulla juba mõnuga. Peale laskumist oli jäänud veel 1 punkt ja viimane lisaülesanne, milleks oli läbida esimese eraldietapi KP, kus oli Nike lipp. Kuna minu olin esimesel etapil imestanud, et miks punktis reklaamid olid, olin täiesti kindel, et tegu on minu punktiga. Kuna ma aga praktiliselt kunagi ei süvene, ka tänaval kõndides reklaamide, plakatite, bännerite sisusse, siis küsisin igaks juhuks Sirli ja Kalmeri käest üle, ega nande punktis mingeid lippe polnud. Kalmer ütles, et polnud ja Sirli ütles, et temal oli Swedbank. No selge, järelikult oli ikkagi minu reklaam Nike oma. Niisiis tõmbasime sinna. Ja läkski õnneks. Veel viimased sajad meetrid ja olimegi finišis. Ja mis veelgi üllatuslikum, segade kolmanda kohaga. AGA .....

Kõige tähtsam etapp oli ju veel olemata. Korraldajad tegid vahepeal kiire exceli, kus selgus, et olin jätnud võtmata maailma ohtlikuima lisaülesande alguspunkti, mille tulemusena saime kerge 45 minutit trahvi ja Riho, Reigo, Marianni järel tavapärase neljanda positsiooni :o)

Tulemused.
Alade vaheajad.
SI-ajad.

Pühapäev, 13. juuni 2010

XT-seiklus I-etapp Kõrvemaal

XT-seiklus on üks igati lahe Randy ja Heigo poolt korraldatav võistlus, kus ei ole mingeid nõmedaid masse sagimas. Meeldivalt mõnus, pingevaba ja samas kõik toimib nagu kellavärk. Nagu eelmiselgi aastal, oleme seal osalemas koos Makuga. Esimene etapp toimus sel aastal Kõrvemaal, täpsemalt ümber Paunküla veehoidla. 2 nädalat varem toimunud Mountain Loghome 48h tõttu ei olnud eriti trenni jõudnud. Jalg oli selline kahtlane. Ei teagi, mis jama sellega on. Aga sellegi poolest läksime suurima heameelega starti.

Nagu ikka, oli tegemist 5 tunni pikkuse rogaini tüüpi üritusega, mis algab jalgsi, ning teise ja kolmanda tunni vahel on kohustuslik liikumisviisi vahetus, ratta vastu. Stardipaugu kõlades on kõik kuidagi rahulikud. Ei tea, mis passimine see siin nüüd siis on. Viskame kiired pilgud kaardile ja valime esimeseks võistluskeskusest idasse jääva osa. Kohe ühinevad meiega ka Martti-Kaido ja Riho-Reigo. Ajame Martti ja Kaidoga paar sõna juttu, Riho ja Reigo valivad vähe reipama tempo. Ka minu arust võiks nagu jooksma hakata, aga Maku ei taha just liiga kiireid samme teha. Esimese punkti otsinguteks keerame mööda teed vasakule sisse. Millegi pärast tundub mulle liiga vara olevat (no nüüd tagantjärele on muidugi hea öelda:o), aga järgneme ikkagi Reigole ja Rihole (krt on vaja ikka teisi passida). Õige pea selgub, et niisama lihtne see punktivõtmine ei ole. Terve armee siiberdab kaootiliselt mööda metsa ringi, igaühel oma arvamus, kus punkt olla võiks. Lõpuks, kui ise taipame mõtlema hakata ja punkti kätte saame, on stardist möödas juba 16 minutit. Tundub, et ei tule just kerge võistlus, kui kahe väärtuspunkti teenimiseks tuleb nii palju aega kulutada.

Edasiste punktidega läheb siiski veidi libedamalt, kuna oleme vist juba kaarti sisse elanud. Neljandas KP-s nr 54 on esimene lisaülesanne. Võtan kinnisilmi Maku juhendamise peale ühe punkti. Seejärel suundume raba peale. Raba on kuidagi mõnus. Tempo on hea ja punktid tulevad hästi vastu. Rabaetapil on piisavalt rahulik tempo selleks, et saan vaadata ära rattaetapi eeldatava trajektoori. Maku teeb ka täpselt sama. Selgub, et oleme mõlemad kalkuleerinud sama trajektoori. Mis nii viga. 26-ndast punktist hakkame liikuma nr. 40 poole. liigume peaaegu otse põhja sumame üle jõe ja võtame suuna 40 peale. Mina kaldun liiga paremale ja Maku korrigeerib mind pidevalt. Aga tundub, et mitte piisavalt. Olime läinud üle jõe tunduvalt paremalt poolt, kui arvasime ja lõpuks avastame ennast hoopis 42 punkti juurest teiselt poolt järve. No mis seal siis ikka. TEgime oma plaanidesse kiired korrektuurid ja 40-sse enam tagasi minema ei hakanud.

Edasi valisime tee-etapi 33-sse ja sealt 48-sse, kus kohtasime jälle Kaidot ja Marttit. Veel 1 punkt vahel ja suundusime ujumisetapile. Igaks juhuks surusime selga ka päästevestid. Vesi oli päris mõnus ja peagi olimegi teisel pool järve. 34-ndaga saime ka kerge tünga. Metsaalune oli täis suuri auke, aga punkt oli kõige väiksemas, teistest eemalseisvas augus. Edasi tegime veel ühe pooleldi ujumisetapi 21-45 ja kihutasime vahetusalasse. Olime küll planeerinud teha ratast rohkem, kui trekkingut, aga lõppkokkuvõttes olime ikka jooksus mõned minutid kauem. Vahetusalas oli ka üks lisaülesanne, mida mõtlesime, et ei hakka tegema. Tuli leida mingi, vist 1969. aastal ehitatud maja ja ära lugeda selle ruumid. Tegin siiski kiire tiiru läheduses. Õiget maja ei leidnud, aga valisin mingisuguse välja ja lugesin kokku 6 ruumi. Tegelikult oli õige vastus muidugi 16, nii et kõvasti mööda.

Rattaetapp algas meil samas suunas, kui trekkingki. Esimene punkt oli sama, kus olime juba jooksuga käinud. Teises punktis oli veel väike lisaülesanne. Otsisime pildilt 5 erinevust. Iga punktiga tundus, et võtsime veidi lähemale meist vahetusalas veidi enne lahkunud Marttile ja Kaidole. 30-ndas punktis jõudsimegi neile järele. Edasi jätkasime mõned punktivahed koos. Kaido tundus jube reibas olevat. Sõitis oma imekitsaste rehvidega liivastel teedel nii kiiresti, et vaevalt teised sabas suutsid püsida. Tundus, et nad valisid sama variandi, mis meie, ehk siis Paukjärve juurde ja sealt edasi laudteele. Paukjärve vaatetorni juurde minnes valisime aga erineva variandi ja saime Marttil/Kaidol eest ära.

Laudteel rattaga sõitmine oli aga omaette huvitav kogemus. Piisava kiirusega oli aga täiesti ok sõita ja kahe kõrvuti asetseva laua vahele liiga tihti ei sattunud. Siiski leidsin üles ühe laudade vahelise prao, kus teoreetiliselt ei oleks tohtinud rehv üldse sisse vajuda, ja loomulikult lendasin, laksaki, üle leistangi. See oli minu elu esimene, kord, kus kiivrist reaalselt kasu oli. Niisiis plartsatasin peaga vastu lauda. Midagi hullu ei juhtunud, ja jätkasin teekonda. Paar korda sain veel välja mätta peale sõita, aga muidu oli laudteel täitsa ok sõita. Makul, kes minu taga kihutas läks veidi kauem ja väidetavalt oli ta ka mõned korrad rohkem kukkunud. Seda kinnitas ka peale võistlust diagonaalis üle Maku näo jooksev punane triip. Peale laudteed võtsime kiirelt kolm läheduses olevat punkti. Nüüd aga hakkas aeg juba tagant kiirustama. Plaanis oli võtta veel 42-33 ja siis finiši poole. Kalkuleerisin, et kui 35 punkti juures teeristis on veel vähemalt 15 minutit aega, siis läheme ka ujuma, kui ei ole, siis ei lähe. 42 punkti juurde jõudes aga punkti ei paistnud. Igaks juhuks tegin väikse tiiru veel järve äärt mööda. Kuna aega aeg hakkas otsa lõppema, jätsime Vasjad oma haagissuvilat lükkama ja kimasime ise finiši suunas, isegi 33 punkti ei olnud enam aega minna. Selle asemel võtsime finiši kõrvalt nr 22 punkti. Mõned minutid enne kontrollaja lõppu olimegi finišis.

Kokkuvõtteks oli mõnus üritus. Jooksu poole oleksime pidanud tegema veidi kiiremini ja võtma kindlasti ka punktid 40 ja 43. Ainuke asi, et jalaga on mingi jama. Juba Mona-X-ist hakkas peale. Vasaku jala põlveõndlas on mingi nõme valu ja ära ei ole läinud siiamaani. Peaks vist puhkust andma, aga mis moodi?

Tulemused
.

Teisipäev, 1. juuni 2010

Mountain Loghome 48 h

ML 48-le pidime minema Erki ja Sveniga. Monale sõites, nädal varem, aga selgus, et Erkil tuleb ette võtta üks tööalane veinijoomine Austrias ja õigeks ajaks ta tagasi ei jõua. Mis siis ikka, tuli hakata otsima uut liiget. Ei tahtnud nagu kedagi väga tundmatut proovima hakata. Õnneks lahenes see probleem üllatavalt kiiresti ja ilma igasuguse veenmiseta oli Riho väikese järelemõtlemise peale nõus kaasa lööma. Mis sobis meile loomulikult äärmiselt suurepäraselt, kuna Rihoga on alati rõõm ühes võistkonnas olla.

Ka enda häälestamine võistluseks läks sedapuhku tunduvalt lihtsamalt, kui Monale minnes. Tekkis juba tunne, et vist on mingi pikk võistlus tulemas. Mis aga ei tähendanud seda, et oleks aega olnud kasvõi geeli ostma minna. Õnneks suutis Riho oma päevakavasse mahutada Aivo juures käimise ja ühtlasi täitis ka minu tellimuse. Muidugi napilt 4 päeva varem lõppenud Mona oli ikka veel väsimuse näol tunda ja seetõttu mingeid sportlikke eesmärke omale seadma ei hakanud. Suur küsimärk minu jaoks oli see, milline teine öö välja nägema hakkab. Juba esimesel ööl oli selline väsimus, et ei tahtnud püsti seista.

Mõtlesime, et kõige mõnusam oleks Saarjärvele sõita Twisteri bussiga, nii et helistasin Erkile ja tegin kiirelt broneeringu ära. Kui kolmapäeva õhtul Sveniga bussi järele läksime, selgus et olin puhtjuhuslikult broneeringu teinud nii bussile kui ka rekkajuht Margele. Kujutasime Sveniga juba ette, mismoodi me pühapäeval sealt tagasi sõidame, aga nüüd oli see probleem kadunud nagu imeväel. Vahel kohe veab. Antud broneeringu ilmselged eelised tulid ilmsiks juba neljapäeva õhtul sõitma hakates, kui algul kihutas meist mööda Silver ja seejärel Karli. Meie ainult viipasime neile õllepudeliga ja mõnulesime rahulikult edasi, samas kui nemad pidid hoolega barankat väänama. Saarjärvele jõudsime kesköö paiku. Ajasime niisama veel veidi juttu ja kobisime oma tuppa välja puhkama.

Hommikused asjatoimetused möödusid lõõskava päikese käes sujuvalt. Natuke vaid häirisid sääsed. Väike suts vastavat "deodoranti" kaotas selle probleemi, vähemalt mingiks ajaks. Nüüd ei läinudki enam kaua aega, kui kell sai 11 päeval ning kõlaski stardipauk 48 tunni ja 59 minuti rajale.

Esimeseks etapiks oli orienteerumine Saarjärve suusaorienteerumise kaardiga. Selleks anti aega maksimaalselt 1 tund. Siin ei olnud vaja veel punkte vahele jätta. Valisime omale sobiliku ringi. Paistis, et meie järgi tulid veel Maku ja Minni võistkonnad. Peagi jõudsidki nad meile päris järele. Enne teist punkti tahtsin mina, vana esteedinäru hakata ümber pisikese sookese minema, kui Maku ja Leivo pikemalt mõtlemata läbi kõndisid. Peale seda aga jõudsime enne punkti oleva lageda riba peale, mis ainsana suusa-o kaardil selles kohas olemas oli. Maku aga ei pannud seda millegi pärast tähele ja teised panid kõik tema järgi. Nii siis saime väikese edu teiste ees. Hoidsime seda edu kuni eelviimase punktini, kus tõmbasin ise kohe mitu minutit, suhteliselt lihtsa ja lühikese suunaminekuga. Nii et vahetusalasse jõudsime ikka peale neid. Aga no põhimõtteliselt ei olnud vahesid veel olemas.

Järgmine etapp oli ratas. Ka siin ei hakanud esialgu midagi vahele jätma. Mõtlesime, et otsustame rajal. Põhimõtteliselt sai suur hulk võistkondi rajale koos. Lisaks meile olid samas veel Minn, Skm ja ka Ekstreem. Valisime kõik ühe ja sama variandi. Peale esimest punkti valisin sobiliku tempo ja asusin kogu seda gruppi vedama. Üllatuslikult paistis, et kõigile tempo sobib ja keegi mööduma ei hakanudki. Peale teist punkti hakati siiski natuke korralikumalt vajutama, meie aga jätkasime omas tempos, pisikese vahega teiste järel, kes kogu aeg tasapisi kaugemale veeresid. Mõnel vastusõidul oli näha osade silmist juba seda, et tempo on vist liialt kiire. Peale 42 punkti hakati tegema juba erinevaid valikuid. Meie valisime järgmiseks 43 punkti, mille osad vahele jätsid, osad aga läbi raba jalgsi võtsid. Paistis, et meie variant oli päris OK. Punkti juures selgus, et sama oli valinud ka Skm (või oli see nüüd džei pii morgan). Tahtsid meile tünga teha jättes rattad vale kraavi otsa, aga nii labase triki õnge me võistluse nii varases staadiumis ei läinud. Väikest asfaldilõiku tehes nägime, kuidas mingi tüüp, kellel vist väga igav oli, niitis täismõõtmetes jalgpalliväljaku suurust ala käsi muruniidukiga. Ilmselt on praeguseks juba pool niidetud :o). Veel mõned punktid ja jõudsimegi vahetusalasse. Ühtegi punkti veel esialgu ära jätma ei pidanud.

Karjääris, kus vahetusala asus, oli esimene lisaülesanne - leida karjääri ümbrusest 3 punkti ainult legendi abil. Nagu kõigil teistel, nii ka meil, läks esimese kahe punkti leidmine kiirelt, kolmandaga aga läks aega. Tegime tasapisi karjäärile tiiru peale, ise kogu aeg arutasime, et see puu võib olla kus iganes, ei pea üldse olema suur või silmatorkav puu. Millegipärast kiskus karjääri keskele. Jõllitasime keskele igast suunast, aga no ei paistnud tähist kuskil. Lõpuks võttis Riho ikkagi kätte ja läks asja tsekkama. Nüüd oli selge, miks tähist ei näinud. Punkt oligi keskel, aga tähis oli 3x3 cm läbimõõduga. Näedsasiis, tead küll, et tünga tehakse, aga ikka saad selle tünga ära.

Järgnevalt oli kavas trekkinguetapp. Päike paistis lagipähe, võtsime tagasihoidliku tempo, vahepeal jooksime, vahepeal kõndisime. Medisoft pani mööda nagu postist. Nad üleüldse liikusid seekord väga hästi ja kiiresti, ei saagi aru, kus nad meile siis lõpuks kaotasid?? Peale teist trekkingupunkti hakkasid meie joogivarud otsa saama. Svenil oli kott juba päris tühi ja ega minul ja Riholgi enam hõisata ei olnud. Keerasime sisse ühe tõenäoliselt suvilana kasutuses oleva talumaja juurde ja tankisime oma kotid sealt vett täis. kurat kui hea külm vesi oli. Lisaks tarbisime ära ka kaasas olnud leige b-vitamiini purgi. Noh, kui juba nautimiseks läks. Peale järgmist punkti saime kokku ühe võistkonnaga, kes küsis, et kuidas me oma roadbooki selle etapi kohta tõlgendame, et äkki on viga sisse sattunud. Hakkasime seda lähemalt uurima ja tõlgendasime nii, et jätsime paar punkti ära ja kihutasime vahetusalasse.

Nüüd saime jälle rataste selga. Tundus, et trekkingupunktid lähevad kuidagi libedamalt, kui ratta omad. Lisaks olime jäänud liiga cut offi piiri lähedale. Seetõttu arvasime, et peaks liikuma kuidagi kiiremini järgmisesse vahetusalasse. Kui mina valisin, et kas võtta 2 punkti või 1 siis Riho ütles kindlalt, et võtame ühe ja läheme järgmisse. Mõeldud, tehtud. Niisiis olimegi esimesed, kes järgmisse vahetusalasse jõudsid ja seda juba 10 minutit enne järgneva etapi avamist. Et korraldajate poolt oli ette nähtud tiimi peale 1 värska pudel, siis need 10 minutit tegelesimegi selle sisu nautimisega.

Kuna olime siin nii vara, siis oli eesmärgiks kindlasti võtta sellelt trekkinguetapilt kõik punktid. Ootasime ohtra filmimise saatel stardipiiksu ära, rääkides samal ajal kohtunikuks olnud Iloga Meenikunno raba kaunidusest, ja kihutasime minema. Valisime päripäeva ringi ümber raba. Esimese punkti võtsime mugavalt mööda teed ringi. Teise põhimõtteliselt samamoodi, aga vahepeal tuli rinda pista ootamatu lisaülesandega, mida teistel võistkondadel kavas ei olnud. Ühest teest 100 meetri kaugusel olevast talust lendas meie suunas vihane kaukaaslane. Alguses ei osanud midagi arvata, aga kui ta meieni hakkas jõudma, siis oli selge, et koeral on kindel kavatsus meid rünnata. Talu hoovist nägi asja pealt ka perenaine ja hakkas vaikselt tee poole liikuma. Riho üritas talle selgeks teha, et võiks oma jalad kõhu alt välja võtta ning koera minema toimetada. Samal ajal aga tiirles koer urisedes ümber meie ja tegi üha uusi katseid kelleltki meist väike tükk kintsusteiki hammaste vahele saada. Lõpuks käisid hambad klõbinal kokku juba vastu Sveni kätt. Õnneks oli vastu kätt küll ainult väike ninariivakas. Ma ei tea, kuidas Sven käe eest ära jõudis tõmmata, aga hirmsat moodi vedas. Samal ajal jõudis meieni ka koera omanik, kellel õnnestus elukas kuidagi istuma sundida. Saime vaikselt teekonda jätkata. Peale paartsada meetrit sõitis meieni ka talu peremees. Alguses tundus, et tüüp istub paljalt autoroolis, aga tegelikult ei paistnud püksid lihtsalt voltide vahelt välja. Küsis kas saime hammustada ka. Ütlesime, et ei saanud, aga ilmselt läheb siit täna mööda veel terve hulk võistkondi. Lubas koera kohe kinni panna. Nüüd jätkasime oma teekonda märksa rahulikumalt. Varsti saime teha ka karastava supluse Võhandu jões. Peale punktivõtmist kohe teisegi. Vesi oli soe, aga loomulikult oli ujumine juba sel ajal, kui soojendavat päikest enam peale ei paistnud. Rabas tegime veel laukapunktiga väikese vea. Minn juunior sai punktile veidi täpsemalt pihta. Üritasime talle selgitada, et tegelikult olid teisel pool lihtsalt suuremad jõhvikad, aga ilmselt ei jäänud uskuma. Vahetusalasse jõudes tuli vaikselt juba lambid välja otsida.

Järgnev lühem rattaetapp läkski umbes keskööks võistluskeskusesse Saarjärvele. Maja ees oleval platsil laua taga istusid mitmed inimesed, kes seal minu arvates olema ei oleks pidanud - Maku, Heiti, Tiit ja Anniki. Tekkis küsimus, et mis siis nüüd viga on. Tuligi välja, et Leivo ja Rein olid Maku juba täiesti kapsaks tõmmanud. Heiti võistkond tšillis aga niisama ja tegi aega parajaks, et järgnevale etapile minna. Nad olid üleüldse igal pool kõige varem kohal. Ju neil oli siis pappi piisavalt, et said tšillida, mitte ei pidanud hängima hakkama. Meie istusime vahetusala koridoris ja sõime. Siis sõime veel. Ja siis veel natuke. Kartulikrõpse, kokakoolat, juustu, vorsti ja muud head paremat. See oli tõesti supermõnus. Aega järgmisele etapile minekuks paistis olevat, nii et saime rahulikult uimerdada. Riho ja Sven üritasid magada, ma veel ei proovinud. Ei hakanud ennast petma. Järgmiseks trekinguetapiks sain jalga panna mõnusad kuivad ja puhtad tossud.

Trekkingu algus oli sama, mis alguses esimesel rattaetapil. Lasime mõnusat kiirkõndi. Meie ees hakkasid paistma tuled. Mõtlesime, et kes need küll olla võiks. Kõige loogilisem oli, et Salomon, aga miks nad siis nii aeglaselt liiguvad? Punkti juures selgus, et oligi Salomon. Jätkasime oma teekonda ja jäime Salomonist uuesti maha, aga peagi olime neil jälle kannul. Selgus, et Karlil oli joogikott katki läinud. Enne teist punkti jõudsid nad meile uuesti sappa. Panime punktist veidi mööda, kuna kraavi tee äärest ei paistnud. See aga oli puhtalt kosmeetiline küsimus. Edasi valis Salomon sama tempo mis meie. 1:50 000-se kaardi peal trekkida oli suht rahulik. Kõmbi ja kõmbi, aga kohale ei jõua. Tegelesime roadbuki uurimisega. Vaatasime järgnevate etappide aegu ja enne järgmist punkti avastasime, et ei saa ühte punkti siiski minna. Kuna aga sellele punktile olime juba nii lähedal, siis võtsime selle ikkagi ära. Punkti minnes hakkas päike tõusma ja põld oli kastest läbimärg, nii et sain oma mõnusalt kuivad tossud jälle läbimärjaks no mis seal ikka. Oli näha, et selles punktis ei olnud peale meie keegi käinud ja ega keegi ei olnud minemas ka. Peale punkti valis Salomon kiirema jooksutempo, meie jätkasime rahulikult. Veel üks punkt ja vahetusala - kanuu algus. Paistis, et olime viimased, kes siia jõudsid. Kui olime piiksu ära teinud, ütles kohtunik, et jäime minut ja 23 sekundit hiljaks. Mida kuradit?! Olime legendist korduvalt vaadanud järgnevate etappide avamis ja sulgemisaegu ja kalkuleerinud aega, aga kõige labasemat, käesoleva etapi lõpuaega ei märganud vaadata. Erilised uimased ikka. Aga no mis seal ikka. Tuli olukorraga leppida, ise lollid. Tegelikult oleks muidugi kõige targem olnud see tagumine punkt üldse ära jätta.

Kuna me olime kanuus viimased, siis saime ainukesena sellise kanuu, mille istmed ei olnud tagumiku kujuga. Alguses ei olnud sellest muidugi midagi, aga mida aeg edasi, seda rohkem oli suus plastmassi maitset. Sven ja eriti Riho olid meie tiimi kõvemad paadimehed ja Võhandu hundid. Mina leotasin niisama aeru. Alguses oli jõgi täitsa tore, siis tuli juba tõmmata ka. Vahepeal oli aga paar kiiremat kohta, kus sai kas kanuud äärest kanda või alla sõita. mina oleksin paljudest kohtadest kanuud maad mööda lohistasin, aga Riho ja Sven teadsid täpselt mida teha. Paar korda saime varjatud kividelt obaduse, aga kõik läks superhästi. Ainult et mina, kes ma tavapäraselt istusin kanuu ninas sain kogu selle vee, mis laskumistel kanuusse lendas, omale sülle. Nii et kui me esimesse vahetusalasse jõusdime, siis oli mul igatahes päris külm. Vahetusalas saime valida, kas sooritada kõigepealt köieülesanded, või minna orienteerumisbingole. Kuna köitel oli väike järts, valisime bingo. Mis oli muidugi ka äärmiselt õige valik, kuna sain jälle sooja sisse.

Bingo ise nägi välja siis selline, et kaardile oli märgitud 20 punkti, millest tähis ja SI jaam olid reaalselt ainult viies. Hakkasime siis ringiga ühest otsast peale. keset rada aga arvutasime jälle hoolikalt oma ajaressursse ja hindasime ronimise aega. Selle tulemusena, kuna tahtsime ajaliselt ka veidi paremasse positsiooni saada, jätsime osa punkte käimata. Niisiis saime viis 3-st bingopunktist. Tegelikult selgus, et käisime siiski veel ühes õiges punktis, aga paar meetrit enne punkti pöörasime ringi, kuna samal ajal seal olnud Taivered tegid meile kerge tünga. Ronimised läksid meil hästi. Sven tõmbas ennast kanuust ühe šumaariga sillale ja laskus teiselt poolt silda uuesti alla paati. Mina sain mööda diagonaalköit puu otsa ronida. Oleks ka slingidega mööda puud saanud, aga kuna see diagonaalköis oli ainsana vaba, siis valisin selle. Aga nagu Andres pärast ronimist ütles, sain hetke parima aja.

Nüüd, kui kõik vajalikud toimingud siin olid tehtud, saime tagasi paati. See paadietapp oli eriti uimane ja igav. Meie ekipaaži võhandugurudel oli justkui meeles, et üks kõige äkilisem koht on veel ees. Kuna päev läks väga palavaks, siis nüüd ma lausa ootasin seda etappi. Paraku seda aga ei tulnudki. Tagumik aga jäi iga meetriga järjest neljakandilisemaks. Lõpuks ei tahtnud enam kuidagi seal pingi peal istuda. Veel tükk aega peale seda jõudsime lõpuks Leevakule, kust andis teha väikese lõike, kanuud mööda teed tassides. Otsustasime selle kasuks. Enne aga käisin poes ja tõin kartulikrõpse, suure koka koola ja jäätist. Oi küll need olid suurepärased maitseelamused. Peale seda gurmaanitsemist tegime veidi jõu ja ilu numbreid ning olimegi kohe jälle jõel. Veel pisike ots paadiga ja ahter saigi lohistatud kuivale maale. Selles vahetusalas olid ka meie rajale ette saadetud varustusekastid, nii et saime manustada taaskord Cocat ja muud head paremat.

Enne orienteeruma minekut tuli sooritada veel väike lisaülesanne silla all. Võtsime appi oma köie ja Riho sooritas kubemeni vees olles ülesande nagu vana kauboi lassot heites. Orienteerumine toimus 1981. aasta kaardil. Tundus vägagi paljutõotav, aga tegelikkuses ei olnud mingeid raskusi selle järgi orienteeruda. Esimeses orienteerumispunktis kohtasime Mürakarusid, kes olid millegi pärast täiesti kindlad, et kui neid poleks seal punktis olnud, siis oleksime rämedalt viga pannud. No ma natuke kahtlen selles, aga see selleks. Edasine orienteerumine sujus normaalselt. Ühe punkti jätsime ära ka, kuna ei viitsinud kloaaki veel ujuma minna. Tagumises punktis olime esimesed ja tallasime põllule jälje sisse. Viimase kivipunktiga tuli väike viga, kuna keegi oli kivi vahepeal tee äärest 50 meetrit eemale veeretanud. Punkti juures saime kokku Minni võistkonnaga ja Reigo leidis õige pea ka punkti üles. Tagasitee vahetusalasse kulgesimegi koos nendega. Minn oli eelmise päeva päikesepistest kosunud ja viskas juba kõndides väikese killugi sisse. Lubas, et küll viimasel päeval nad alles hakkavad tempot arendama.

Järgmine etapp oli jälle kanuu. Vahetusalas tšillisid endiselt Mürakarud, kes olid juba kanuus käinud ja tahtsid kangesti rulluisutada. Paistis, et nad olid kogu aeg esimesed, kes etapile suundusid. Olgugi, et mu perse arvas asjast 100% teisiti, mulle see kanuuetapp täitsa meeldis. Võib-olla oli see selle pärast, et valisime 3 kõige lähemat punkti ja teadsin, et see on viimane kanuuetapp sellel võistlusel. Igal juhul alguses tõmbasime allavoolu Räpina poole, esimese punktini. Seejärel tagasi vastuvoolu vahetusalani ja sealt edasi kahe sealtpoolt lähemaloleva punktini. Kui vastuvoolu sõudes vett vaadata, siis jäi mulje, et seisame täiesti paigal. Samas kui kallast vaadata, siis liikusime edasi täitsa mõistliku kiirusega. See kanuuetapp läks õnneks mõnusalt kiiresti ja peagi olime tagasi vahetusalas.

Järgnevaks saime esimest ja viimast korda sellel võistlusel alla panna rulluisud. Kõik oli justkui OK, aga enne kui mööda mõnusalt siledat kergliiklusteed uisutama sai hakata, tuli mööda krobelist asfaltteed mitu kilomeetrit kergliiklusteeni kolistada. Ei hakanud ka siin pikalt mõtlema, vaid uisud jalga ja minema. Peale mõnekilomeetrist väristamist jäid hambad siiski suhu ja saime veereda mõnusalt siledal asfaldil. Kuna rada oli kiire, ei hakanud ühtegi rulluisupunkti ära jätma, vaid võtsime kõik ära. Pikkadel ühel pool teed kulgevatel lõikudel arendasime täiesti arvestatavat kiirust. Tagasiteel tegime veel väikese Värska ja Coca peatuse Räpina kaupluses, kus neiu meid lahkesti uiskudega sisse lubas. Lubasin talle, et ma ühtegi riiulit pikali ei sõida. Tagasi vahetusalasse väristasime mööda teist "munakiviteed". Vaatamata algusele ja lõpule oli rulluisutamise näol tegemist kõige mõnusama etapiga ja suurima heameelega oleksin veel paar niisugust ringi peale teinud.

Nüüd aga tuli suunduda trekkingule, mis lõppes veidi enne keskööd võistluskeskuses, Saarjärvel. Isegi ilma ühtegi punkti võtmata oli Saarjärvele ca. 25 kilomeetrit, nii et aega just liiga palju käes ei olnud. Enne meie lahkumist viskas Randy veel autoaknast killu, et ta läheb võistluskeskusse. Heh, naljamees, nagu meie ei läheks. Tegime kiire plaani ja hakkasime liikuma. Vahepeal tuli muidugi plaani korrigeerida, nii et teele jäid lõpuks vaid punktid, mis olid suhteliselt otseteel Saarjärvele. Riho tegi alguses ettepaneku joosta, mina aga ei läinud selle plaaniga kaasa, mistõttu tegime ikkagi kiirkõndi. 1:50 000 kaardil võttis edasi liikumine jälle aega ja ka jalatallad olid iga sammuga järjest "mõnusamad". Lisaks muidugi sääsed. Kui nädal tagasi arvasime, et Lätis oli palju sääski, siis tegelikult selgus, et seal ei olnud praktiliselt ühtegi sääske, sellega võrreldes, mis siin oli. Meil oli küll kaasas pudel Diffusili, aga sellest aitas täpselt umbes 2-ks minutiks. Ja sääski oli igal pool - päikese käes, varjus, metsas, lagedal, jões jne. Kõigile segavatele faktoritele vaatamata, leidsime esimese punkti kadudeta. Teises punktis, raudteesillal, saime kokku Minni, Reigo ja Matiga. Siis aga vaatasime, et aega jääb kahtlaselt väheks. Nimelt viimane nr. 100 punkt tundus kahtlane - kopratamm. Lisaks oli selles kohas kaart veidi kulunud. Tahtsime omale selle punkti tarbeks väikese ajavaru jätta ja läbisime enamus teest joostes. Uskumatu, aga nii sai palju kiiremini edasi. Ajavaru õnneks või kahjuks vaja ei läinud, kuna punkti viis tee pealt loha, aga sellegi poolest on ju tore varem võistluskeskusse jõuda. Pealegi hakkas jooksmine täitsa sobima. Mõned kilomeetrid enne võistluskeskust saime kätte mõned tiimid ja üksinda kulgeva Urmo, kellele pakkusime seltskonda kuni Saarjärveni. Veel mõned sajad meetrid enne Saarjärvet tuli fotokaga vastu meie rekkajuht Marge, kes üllatuslikult teatas, et kui me samamoodi jätkame, siis liigume teise koha suunas, kuna Salomon on miskipärast katkestanud. Et meid veel motiveerida, siis lisas ta, et on täitnud enamik meie soove, mida me finišis soovime. Nimelt olla ta juba valmis meisterdanud värske kaseviha ja toonud poest heeringat. Kujutasin juba ette ennast neid nautimas.

Võistluskeskuses tegime jälle pikema söömise ja niisama olemise peatuse. Oi kui mõnus see oli. Üritasime isegi pool tundi magada, aga mul ei tulnud see millegi pärast välja. Aga eks pool tundi silmad kinni vedelemist on ka suurepärane puhkus. Urmo oli nii väsinud, et jäi jala pealt magama. Peale seda tahtis veel üksinda rajale minna. Õnneks võttis Marge tal õigel ajal kratist kinni ja viis magama. Enne uuesti rajale minekut vahetasin ka oma garderoobi välja. Kui hakkasime rajale suunduma, tuli Maku ja teatas, et ei tea, mis me selle infoga nüüd peale hakkame, aga me jagame hetkel SKM!-iga esimest kohta, võrdsete punktidega. Eino no f...ing way, mismoodi see saab võimalik olla. Aga ega me selle infoga esialgu midagi peale ei hakanudki.

Jalutuskäik ratasteni kulges uskumatult vaevaliselt. jalatallad olid rõvedalt villis. Käisime, nagu oleks püksi teinud. Ahter oli ka kanuusõidust üsna mahe, nii et kujutasin juba ette, mismoodi see rattasõit veel välja nägema hakkab. Õnneks hõõrusid kannu pink ja ratta sadul täiesti erinevaid kohti, nii et rattasõit oli üllatavalt mõnus. Võtsime sellel etapil kaks rattapunkti ja kimasime järgmisse vahetusalasse. Seal anti meile üsna aukartustäratav trekkingukaart. Kuna erilisi trekkijaid meist pehmelt öeldes polnud, otsustasime võtta ühe lähema ja mõistlikuma punkti ja panna oma panuse viimasele, pikale rattaetapile. Lisaks tundus kaardi järgi vaadates, et trekkingu punktide hind on ajaliselt üsna soolane. Üsna ruttu muidugi selgus, et olime valinud mitte just kõige õigema punkti, kuna sinna viivat teed ei eksisteerinud ja pidime suures osas ikka mööda raiesmikku ekslema. Aga ega midagi väga puusse ka ei läinud.

Nüüd võtsime rattas kõik olemasolevad punktid ja kihutasime viimase lisaülesande, maja ehitamise suunas. Juba etapi alguses hakkas väljas valgeks minema. Uskumatu ikka, kui vähe on pimedat aega. Pealampi läks vaja ainult mõne punkti võtmiseks. Lootsime, et SKM-il läheb trekkingus kõvasti aega ja saame neist viimases pikas rattas seetõttu vajaliku arvu punkte rohkem võtta. Majaehitamise punktis selgus, et ehitada tuleb linnumaja. Meie võistkonnast oli Riho kõige kuldsemate kätega ja kopsis maja kokku. Mina tegelesin sääskede peletamise ja kaardi joonistamisega. Jama oli aga selles, et ka SKM! jõudis juba sinna punkti ja nad olid meist trekkingus 2 punkti rohkem võtnud. Nüüd oli neil suhteliselt lihtne asi võiduks vormistada.

Viimasele etapile läksime küll esimestena, aga esimeses punktis olime juba SKM-iga koos.
Lisaks olid samas veel ka kahekesi liikuvad Leivo ja Rein. Rattas hakkas uni vägisi peale kippuma. Õnneks väike mõttevahetus Leivo ja Silveriga peletas une eemale. Igaks juhuks kallasin ka ühe Activatori sisse. Kurat teab kas see nüüd andis midagi juurde või mitte. Igal juhul midagi kergelt me SKM-ile ka anda ei tahtnud. Lasime neil eest sõita ja jätkasime omas tempos, aga kindla plaaniga kõik punktid ära võtta. Peaaegu läkski see meil õnneks, aga viimast punti me ei leidnud. Kuna aeg hakkas otsa saama, siis kihutasime keskuse poole minema. Hiljem selgus, et see punkt oli pidekaardil valesti olnud. Nii et ei teagi siiamaani, kus see tegelikult olema pidi. Teel keskusse juhtus ka minu jaoks raja koomiliseim seik. Nimelt kippus Saarjärvele sõites aega napiks jääma. Rihol aga paistis kole raske olevat, pidevalt kippus väike vahe sisse jääma. Ootasin siis Riho järele ja üritasin talle vaikselt vihjata, et meil on aega natuke vähe, et kui äkki prooviks tuules sõita. Selle peale tõstis Riho korra pead, vajutas pedaali põhja ja vedas meid sellise kiirusega umbes 10 kilomeetrit, võistluskeskusse välja, et me vaevalt Sveniga tempos suutsime püsida.

Ega võistluskeskuses väga aega jäänud. Kiirelt mõned hilbud seljast ära ja ujuma. Vesi oli meeldivalt soe. Tõmbasime madratsitel ja noppisime kergelt kaks punkti. Nüüd oli jäänud vaid viimane orienteerumisetapp. SKM oli kindel liider. Hetkeks käis läbi mõte võtta ainult 1 orienteerumispunkt, aga otsustasime ikkagi teha kõik, mis meie võimuses. Ühe punkti pidime siiski vahele jätma, kuna aega kippus nappima, aga muidu läks täitsa hästi. Peaaegu 49 tundi sai täis ja FINIŠ!

Kokkuvõtteks: Täiesti ootamatu tulemus. Põhimõtteliselt mingit plaani ju ei olnud. Aga võistlus ise oli väga tore. Ja üllatuslikult pidasime teise öö ka väga hästi vastu vaatamata sellele, et napilt 4 päeva varem lõppenud Mona-X väsimus oli kogu aeg tunda.

Tulemused.