Talveseiklus I

Icebug 25h matkasport 2010-l pidime osalema võistkonnaga Erki, Leivo ja mina. Aga paar nädalat enne ilmus MATKaSPORDI kodukale kiri, et kui 15 tiimi kokku ei saa, siis jääb võistlus ära. Ja täpselt nii juhtuski. Aga õnneks teatas Elo juba Lätis, et kui üritus ära peaks jääma, siis midagi ikka toimub. Ja toimuski. Vastavasisulise kirja saatis Elo ka laiali, samuti oli info üleval Xdreami lehel ning mujalgi. Ainult et osalejaid registreerus veel vähem, kui Icebugile. Meie aga ei lasknud ennast sellest eriti häirida ja läksime oma tiimiga ikkagi kohale.

Laupäeva varahommikul kodus asju pakkides ei olnud veel päris selge, kui pikk treening tulla tõotab. Rahvast oli vähevõitu ja Elo viimasest kirjast lugesin välja, et eriti pikalt meil siiski ei lähe, vast maksimaalselt 8 tundi. Seetõttu alahindasin selgelt söögivaru vajadust (kui nüüd tagantjärele mõelda) ja viskasin kotti mõned Snickersid ja ühe pooliku geeli. Joogiks lihtsalt vesi. Hiljem autos selgus, et toimub ikkagi kogu rada, aga endiselt ei arvanud, et läheb oluliselt üle 8 tunni. Mesikamäe puhkemaja juurde kohale jõudes ootasid ees juba kaks konkureerivat tiimi - Medisoft ja Sixten-Hillar. Lappasime oma kodinad laiali ja riided selga. Saime Elo käest kiire instruktaaži, roadbooki, ja kaardid ning polnudki muud, kui et tuli starti minna. Jah, võistkondi oligi täpselt kolm: meie ja Medisoft (Kaido, Aigar ja Aivar) kolmeliikmelistena ja Sixten & Hillar kaheliikmelistena.

Esimene etapp oli Küka orienteerumiskaardil. Elo andis valida, kas minna suusatades või joostes. Kuna koorik kandis, siis ei olnud vaja pikalt mõelda ja valisime suusatamise. Medisoft läks ainsana peale jooksuga, mis oli ka selgelt aeglasem variant. Vaatamata sellele, et tõugates kepid läbi kooriku vajusid, oli suuskadel siiski võimalik lumel liuelda, mitte ei pidanud läbi kooriku vajudes põlvini lumes sumpama. Esimesel etapil punkte kaardil ei olnud. Olid vaid kahe RMK kaardiga stendi asukohad ning legend. Kuna olime enne, kohale sõites, näinud tee ääres kelgumäe viita, mis oli ka legendis üheks punkti asukohaks, keerasime tee pealt enne kaardi juurde sõitmist sinna sisse. Aga kelgumäeni ei jõudnudki. Leidsime hoopis kaks muud punkti, misjärel otsustasime ikkagi kaardi juurest läbi minna, kuna nii oleks siiski lihtsam ülejäänud punktid üles leida. Nii ka oli. Tuvastasime kaardil kiirelt punkti umbkaudsed asukohad ja rajameistri ja ka kaasvõistlejate jälgi kasutades leidsime ka ülejäänud punktid üles. Punktide vahel suusatades üritasime leida sobivat tõuketehnikat, et kepid läbi kooriku ei vajuks. Minul see vahelduva eduka õnnestuski, aga Leivo oli oma Kiku suuskadega hästi sobivate keppidega rohkem hädas, kuna ka parima kujutlusvõimega vennad ei suudaks vist nende toigaste otsas erilist kulpi ette kujutada. Vahetusalasse jõudsime aga natuke peale Sixteni tiimi.

Kiire jalatsivahetus, suusad saapad Elo auto peale ja läksimegi rattaetapile. Kuna mul polnud kaardialust seekord kaasas, ei pidanud ma rattaetapil kaarti vaatama ja usaldasime selle ülesande Leivo hoolde, kes meist rattas nagunii mäekõrguselt üle on. Aga teevalikuid tehes ei suutnud ma ikkagi kõrvaltvaatajaks jääda ja avaldasin peale kiireid pilke kaardile valjuhäälselt oma arvamust. Mistõttu tagantjärele kodus kaarti vaadates, tegime päris mitmed oluliselt pikemad teevalikud, kui oleks pidanud tegema. Eks oma osa ole ka sellel, et konkurentsi vähesuse tõttu (mitte et oleksime ennast teistest tugevamaks pidanud, vaid lihtsalt oli vähe rahvast) ei võtnud seda kaardivaatamist eriti tõsiselt ja tsillisime rohkem niisama. Igaljuhul esimese rattaetapi kaks punkti olid paigutatud Taevaskotta, misjärel tuli juba kihutada Mammaste suusaradadele suusaetapile.

Suusaetapi algusesse jõudsime mõni hetk peale Sixtenit. Väike saabaste vahetus ja metsa. Selle etapi oli Elo lahendanud minu arvates superhästi. Vanakooli märkeorienteerumine oli väga hea valik. Niisiis, tuli suusatada mööda Mammaste suusaradu, leida 5 punkti ja nende asukohad nõelaga kaardile märkida. Vale asukoha eest olid ette nähtud trahviminutid. Kusjuures kaart ei olnud mitte suusaorienteerumiskaart, vaid ilma radadeta orienteerumiskaart. Alustuseks märkisime suusaradade kulgemise infostendil olevalt kaardilt oma kaardile ja siis suundusime suusatama. Suusarajad olid Mammastes superheas seisukorras. Libisemine oli selle eest kaunikesti kahtlane. Igal juhul kaks esimest punkti leidsime suhteliselt kiiresti. Suusaraja tagumises otsas ei olnud aga pikka aega ühtegi punkti. Igaks juhuks sõitsime mööda erinevaid lõikevariante edasi-tagasi, et mitte mõnda punkti maha magada. Lõpuks tuli siiski veel üks punkt. Seejärel hakkas aga suusarada juba ära lõppema, aga 2 punkti oli ikka veel puudu. Arvasin, et 1 punkt võib olla vahetult enne suusastaadionit, aga mitte 2. Seetõttu keerasime enne staadioni poole keeramist veel radadele tagasi ja kammisime veel edasi-tagasi. Aga ei midagi. Siis läksime ikkagi staadioni poole ja leidsimegi naljanda punkti, aga 1 oli endiselt puudu. Kohtasime samas ka kohe Elo, kes ütles, et 1 punkt oligi ära varastatud. OK, sel juhul taas rattale.

Sixten oli meist jälle 5...10 minutit ees, Medisoft vist umbes pool tundi taga. Edasi tuli minna Valgesoo vaatetorni. Tegime taas teevaliku lennult, ainult korra kaardile kiigates, mis tagantjärele oleks võinud natuke parem olla, aga mis seal ikka. Sama tegime põhimõtteliselt ka järgmise etapiga, aga ring oli natuke veel suurem. Tee peal vaatetorni arutasime, kui palju häid orienteerumiskaarte jääb tänasele trassile - Küka, Prangli, Taevaskoja, Akste, Uniküla, Vooremäe, jne. Järgmise punkti legendiks oli "kunagi oli siin hoonestus". Vahetult enne punkti tulid vastu Sixten ja Hillar. Sõitsime punkti juurde, aga tee pealt punktini ei läinud ühtegi rada. Kuna Sixten oli pidanud just punktist tulema, tundus see imelik. Selle asemel viisid jäljed aga hoopis kõrvaloleva talukoha juurde. Sõitsime siis ka sinna, ise olime veel lõpp kahjurõõmsad, et Elo on punkti valesti pannud. Tegime siis hoovi peal takjapõõsas ühe tiiru, aga mida ei olnud oli punkt. Läksime siis ikkagi uuesti õigesse punkti asukohta, astusime üle põllu ja ennäe imet, punkt oli ikkagi seal. Ainult et Sixteni jälgi seal küll ei olnud. Nüüd oli kaks varianti: kas ta ei käinud punktis, mis tundus sellise kaliibriga mehe kohta pehmelt öeldes arusaamatu, või siis õppis lendama, mida nagu ka millegi pärast hästi ei tahtnud uskuda. Hiljem selgus, et õige oli siiski esimene variant. Nüüd tuli veel kihutada Uniküla kaardile, kus oli ette nähtud trekkinguetapp.

Tegime plaani, et sõidame ratastega enam-vähem punktide keskele ja võtame kõik punktid jalgsi. Sixten korjas aga mõne punkti juba suure tee äärest jala käies. Enne jalutama asumist tegime ka kerge söögipeatuse, misjärel selgus, et peale praeguse söögikorra ongi mul alles veel vaid 1 šokolaad. Kaasasolnud halvaa oli ununenud keskuses olevasse kotti. Vähemalt siis ma arvasin seda. Tegelikult olin selle hoopis koju unustanud. Hakkas kiskuma jube kahtlaseks. Trekkinguetapp oli rattale vahelduseks päris mõnus. Eriti minul, kuna ma püsisin vahelduva eduga ka lume peal, samal ajal kui Erki ja Leivo kippusid ikka läbi vajuma. Etapi lõpus hakkas juba pimedaks minema, nii et enne viimast punkti pidime lambid põlema panema. Kui etapi lõpetasime ja ratastele hakkasime istuma, möödusid meist taas Sixten ja Hillar. Ka Medisoft tuli 3 punkti enne etapi lõppu vastu, nii et ka nemad ei olnud eriti kaugel. Edasi järgnes kiire rattaots Vooremäe juurde, kus ootas Elo koos suuskadega.

Elo oli Vooremäel juba nii kaua oodanud, et hakkas muretsema. Edasi ootas meid aga suusatamine Vooremäe 8,2 kilomeetri pikkusel ringil, mille igal kilomeetril oli punkt. Ring oli Elo ütlust mööda võimalik läbida ka 5 kilomeetriga, kuna aga ma olin Vooremäel enne käinud vaid ühe korra ja sedagi suvel, ning teised veel vähem, ei hakanud me mingi lõikamisega jamama, vaid otsustasime terve ringi läbi sõita. Eriti arvestades asjaolu, et lund hakkas järjest kõvemini sadama. Peagi sadas lund nii laialt, et ei olnud enam üldse midagi näha. Kõik laskumised panime sahka, kuna ei teadnud, kuhu rada keerab. Ja rada keerutas seal lumesajus tõesti palju. Lõpuks ei saanud enam üleüldse aru, kuskohas me parasjagu oleme, kust tuleme ja kuhu läheme. Et mitte ühtegi punkti maha magada, leppisime Leivoga kokku, et tema jälgib paremat ja mina vasakut teeäärt. Eelviimasesse suusapunkti minnes hakkas tunda andma, et ei olnud enam kaua midagi söönud. Veel mõned tõusumeetrid ja olin juba täiesti lödi. Niisiis otsustasin oma viimase šokolaadi pintslisse pista. Kuidagi kannatasin viimased suusakilomeetrid ära. Tagasi vahetusalasse jõudes oli Elol pakkuda suurepärane rosinakukkel. Väike tükk seda saia ja pilt hakkas uuesti ette tulema.

Õnneks oli Elol veel üks hea uudis. Nimelt viimaselt rattaetapilt tuli ära võtta vaid viimane kontrollpunkt. Mis tähendas seda, et 40 kilomeetri asemel oli lõpuni vaid 28. Tegime Leivoga kiire teevaliku ja lahkusime Sixteni tiimiga koos. Aga pöörasime 180 kraadi teisele poole, kuna olime teinud taas kord teise teevaliku. Valisime rahuliku tempo. Nii vaikselt tiksuda oli ratta peal täitsa mõnus. Kilomeetrid möödusid kiiresti ja peagi keerasime kruusatee pealt punkti poole sisse. Paistis, et Sixteni jälgi ei olnud. Punktini jõudes paistsid eemalt sihi pealt kellegi tuled. Selge, meie valik oli olnud seekord kiirem. Punktist finiši poole kihutades tuli tee peal vastu ka Medisoft, kes oli viimasesse punkti valinud veel kolmanda variandi. Kaido ja Aigar kihutasid hirmsa hooga, samas kui Aivar oli jäänud maantee äärde ootama. Ka temal oli toit otsa saanud. Vana-Võru maanteele keerates olid aga ees veel kellegi jäljed. Peagi selgus, et Sixten oli läinud üksinda punkti võtma, Hillar aga tiksus tasapisi finiši suunas. Läksime ta'st mööda ja peagi olimegi finišis, kus Elo meid vastu võttis, rätik ümber ja nägu naerul. No on ikka jultumus :o) Ta nagunii ei käinudki saunas, vaid pani lihtsalt rätiku ümber, et meile nö ära panna.

Mõningate minutite möödudes saabusid ka kõik teised tiimid. Kui meie saunatasime ja suppi sõime, koostas Elo manuaalset Exceli tabelit ning lõpuks viis läbi ka autasustamise. Meil aga algas viimane lisaülesanne - tuli koju sõita. Õnneks oli autos vähemalt mugavam istuda, kui rattasadulas ja kella kolme paiku olingi kodus. Mina igal juhul jätsin pühapäevase trenni vahele, vastupidiselt Leivole.

Üldiselt oli üritus jällegi superlahe. ERITI SUUR KUMMARDUS Elo ees, kes täiesti üksi võistluse korraldamisega hakkama sai, olles samal ajal peakorraldaja, rajameister, punktiviia ja -tooja, supportcrew, punktikohtunik, jne. Nii et möla maha ja tehke järele.

Leivo jutt.
Kaido jutt.
Ametlik pressiteade.
Elo pildid.
Tulemused. :o)