teisipäev, 29. märts 2011

Twister Adventure Team 2011 põhieesmärgid ja toetamine

Kõikvõimalikud seiklusspordist huvitatud isikud, kes oleksid veidikenegi huvitatud toetama meie selleaastaseid plaane, on lahkesti palutud külastama meie webilehte http://www.twister.ee/, kust on võimalik alla laadida spetsiaalselt selleaastasteks põhieesmärkideks koostatud projekti.

Kui see projekt Sind päris külmaks ei jäta, siis võta ühendust, kindlasti saame võimaliku koostöö osas kokkuleppele.

Ette tänades!

teisipäev, 22. märts 2011

Element XT-Talverogain

Laupäeval tegime Makuga selle aasta esimese rogainitreeningu Võsu ümbruses. Hooaja algusele kohaselt oli seekord tegu 5-tunnise trekkingu/jooksuga. Distantsi suhtes ei osanud esialgu mingeid eesmärke seada. Mõtlesin, et võiks ju panna 50 km, aga see tundus utoopiline. 40 tundus ka kahtlaselt palju, niisiis mõtlesin, et kui tuleb üle 30, siis on enam-vähem. Stardis ütles Randy, et orienteerumisülesanded eriti keerulised pole, aga see-eest sõltub kõik teevalikutest. Esimene pilk kaardile seda ka tõestas. Tegime kellegi auto kapoti peal esialgse plaani ja hakkasime liikuma. Urmo kihutas suuskadega sellise hooga mööda, et tuul kõrvus vihises. Kohe peale esimest punkti nr 22, küla servas, paistis, et peamised favoriidid - Hiiekas ja Lauri olid valinud sama alguse, mis meie. See mulle muidugi eriti ei meeldinud. Mulle üldse meeldib teha teistest erinevaid variante, eriti, kui need juhtuvad veel paremad ka olema. Õnneks nad aga sörkisid meist kiiremini, nii et saime jätkata omas rahulikus tempos. Peale teist, 48 punkti, mõtlesime minna otse 32 suunas. Aga kuna tee oli täiesti kinni ja esimene lühike lõik näitas, et sumpamine võtab päris palju aega, otsustasime minna ringiga ja võtta vahele ka nr 31. Käsmu poolsaare ringi jätsime kohe eos välja. Olgugi, et mulle Käsmu väga meeldib, tundus see ring mulle liiga lollidele ja tugevatele mõeldud olevaks, nii et ma ei olnud nõus sinna minema. Paistsid aga, et Hiieka tiim ja noored jooksukutid (vähemalt Maku teadis neid seda olevat) valisid ka selle ringi. Kohe kahju hakkas vaadata. 32 ja 51 punktide vahel oli mõnus moororsaani jälg, nii et sellega läks meil eriti hästi. 51 punkti kõrge väärtus tulenes ilmselt sellest, et ta asus vahetus läheduses kurikuulsale Hundisilma talule. Paratamatult läks jutt peale talust mööda minemist kohe poliitika peale. Seletasin Makule pikalt ja laialt, mis ma astmelisest tulumaksust arvan, või õigemini ei arva. 38-st 42-te ehk joogipunkti tuli natuke lumes sumbata. Aga sellest ei olnud midagi, sest joogipunktis pakuti meile suurepärase üllatusena ka Coca-colat, mis pikkade kestvusürituste puhul alati marjaks ära kulub. Seda joovad siis isegi need, kes igapäevaelus Cocat suu sissegi ei võta ja kohati unistatakse sellest siis isegi rohkem, kui külmast õllest. Joogipunktis otsustasime oma esialgsetesse plaanidesse väikesed korrektiivid sisse viia ja läbida ka punktid 47-37. 37-nda punkti juures nägime õnneks rajal ära ka selle koha, kus suuskadega oli natuke halvem liikuda kui ilma. Seda oli aga vaevalt paarsada meetrit ja parajasti meiega koos olnud Maret ja Ilmar kadusid taas kord silmapiiri taha. 52-53 punktivahe tuli liikuda lahtilükkamata radadel. Õnneks aga nägi meie edasine rajavalik ette liikumist suures osas mööda asfalti. Mida meeter edasi, seda rohkem mulle meie tehtud rajavalik meeldima hakkas ja seda vähem ma aru sain, mille pärast osad sinna Käsmu poolsaarele läksid. 54-34-45-21-33 olid lihtsalt mööda asfalti minnes vasakul ja paremal pool teed. Sörkisime ja tegin muudkui arvutusi, kas jõuame ka 44-ndas ära käia või mitte. Arvutuste põhjal ütlesin Makule, et kui jõuame 44 poole minevasse teeristi ja aega on üle poole tunni, siis läheme, kui alla poole tunni, siis mitte ja kui täpselt pool tundi, siis läheme, aga hästi kiiresti. Teeristi jõudes oli aega 29 ja pool minutit. Ma ei tahtnud aga kuidagi loobuda ja panime ikka punkti poole minema. Pulsinumbrid näitasid juba 180-t, aga hambad ristis andsime tuld. Paistis, et kui jõuame, siis väga nibin-nabin. Tegime veel väikese möönduse, et kui alla kolme minuti hiljaks jääme, siis tasus igal juhul ära punktis käia. Pressisime, mis me pressisime, 1 minut ja 24 sekundit jäime ikka hiljaks. Aga vähemalt tasus ära. Kell näitas distantsiks 42 kilomeetrit ja paar-kolmsada meetrit. Arvestades selle aastaste jooksutreeningute mahtu, siis võib küll igati rahule jääda. Peale selle saavutasime pärast põhimõtteliselt jooksule pühendunud võistkondi kolmanda resultaadi, kusjuures allajäämine oli väga väike. Tõotab tulla hea hooaeg. Tulemused. Tracklog live jälgimine ja teekonnad.

esmaspäev, 14. märts 2011

Talveseiklus II

Kui keegi viitsib mõne laheda seiklusspordiürituse Eestis korraldada (eriti kui ta juhtub olema mõni väga hea sõber), siis tuleb kohale minna. Ja seda me otse loomulikult ka tegime, eriti, kuna eelmise aasta üritus osutus väga lahedaks. Seekord olime siis ühes võistkonnas siis Sveniga. Vaatamata sellele, et võistluse algfaasi iseloomustab meie puhul väljend lollid ja tugevad, siis kokkuvõttes oli üritus superlahe. Aga mis siis täpsemalt juhtus ...

Peale reedeõhtust Sveni sünnipäeva olid meie võistkonnal asjad väga hästi läbi mõeldud. Mõlemad võistkonna liikmed olid endale konkureerivast võistkonnast autojuhi sebinud. Niisiis, võistluskeskusse Lähtele jõudsime ilusti õigeks ajaks kohale. Seda, et asjad oleksid ka laupäeva hommikul sama hästi läbi mõeldud olnud, enam paraku tõdeda ei saa. Ilmselgelt ei olnud me kõige teravamad pliiatsid, nii et alustuseks jätsin mina maha kelgu, lisaks jättis Sven maha nii seljakoti, pealambi, söögid-joogid jne. Samuti ei olnud meil ei rattalukku ega ka kirjutusvahendit. Saime siiski vajalikud vahendid stardiks enam-vähem kokku. Ainult räätsad jätsime võistluskeskusse maha, kuna tundus, et trekkingut väga palju ei ole, ja lisaks ei olnud Svenil neid kuhugi kinnitada.

Start oli täpselt kell 12 Lähte suusaradade ääres oleva künka juures, kelkudega. Erinevalt Medisoftist, kes püüdsid kõik kolmekesi vanakooli Salvo kelgu peale mahtuda, läks meil kahekesi suurema kelguga päris hästi. Mingit erilist edu aga keegi selle paarisaja meeterise etapiga ei saavutanud, nii et suusarajale läksime kõik enam-vähem koos. Kõigepealt valisime märkeorienteerumise Lähte 5 km pikkusel rajal. Lähte rada oli suurepärases seisukorras ja väga mõnusa profiiliga. Nii et suusatamine mulle väga meeldis. Aeg-ajalt tuli ainult pidurdada, et ettejäänud punktid kaardile torgata. Osad, nagu näiteks meie, käisid läbi kogu raja, teised aga veidikene "lõikasid". Peale 5 punkti märkimist suundusime veel viimasele kaarele, mille järel tagasi enam-vähem alguspunkti jõudes olid osad mahajäänud võistkonnad juba seal ja suundusid edasisele suundorienteerumise rajale. Selgus, et juhendis oli kirjas, et märkerajal ainult 5 punkti ongi. Nii et viimase kaare kihutasime ilma asjata. See oli esimene näide sellest, et olime lollid ja tugevad. Kohe aga tuli selle kohta ka teine. Nimelt Elo oli kaks orienteerumiskaarti nii osavalt kokku miksinud, et ma ei osanud oletadagi, et alumine pool kaardist hoopis kuskil mujal võiks asuda. Niisiis, kui Sixten ja Maret mööda teed liikumist jätkasid, keerasime meie hoopis lagedale. Õige pea muidugi selgus, et asjad nagu hästi ei klapi. Niisiis lollid ja tugevad vol 2. Siis muidugi nägin juba, et alumisel osal oli kiri Vedu orienteerumiskaart ja mõõtkavagi teine. Mõtlesin, et Vedu on kindlasti ka kaasasolevatel rattakaartidel, aga kuna need olid kilekotis üksteise taga, siis otsustasime kasutada teist taktikat. Kuna Sixten ja Maret on nähes mistahes orienteerumiskaardi fragmenti, võimelised tõenäoliselt une pealt ütlema, kus see kaart on, siis otsustasime minna tagasi tee peale ja järgneda neile. See taktika töötas hästi ja Vedu kaardile kohale jõudes oli Kaido, kellele me peagi järele jõudsime siiralt imestunud, et nad meist suusaetapil ees on. Aga mis teha, selline see lollide ja tugevate elu on. Seetõttu ma oleksingi pigem natuke nõrgem ja tunduvalt targem. Igal juhul rohkem probleeme suusaetapil ei olnud, nii et kui punktid korjatud, kihutasime tagasi lähtele, kus Sixten ja Maret juba rattaetapile läksid.

Elo kes parajasti telefonitsi Makuga rääkis, teatas meie lollide ja tugevate jutu peale, et ta julgeb ka tugevuses kahelda. No ma ei tea, ... Maku aga arvas hoopis, et oleks pidanud kliistrit panema, targad teavad ju rääkida, et olla kliistriilm olnud :o). Igal juhul rattaetapile suundusime mingid minutid peale Sixtenit, Maretit. Rattasõit sobis mulle täitsa hästi ja vastusõidetavatel lõikudel tundus, et olime veidikene liidritele lähemale võtnud. Esimene rattapunkt asus keset suvalisi lagendikke, viimasepeal hokiväljaku ääres. Kusjuures platsi kõrval seisis jäähooldusmasin, samasugune nagu näiteks Premia hallis. Uskumatu, kuidas külamees on viitsinud vaeva näha. Edasiste punktidega läks umbes sama lihtsalt ja seitsmendasse punkti jõudes oli esimene lisaülesanne. Punkt ise asus Elistvere loomapargi pääslas. Nagu arvatagi võis oli ülesanne seotud loomapargiga. Alustuseks tuli lugeda kokku ilvesed. Meil tekkis kohe küsimus, et kas Elo ja Nele, kui Ilvese orienteerumisklubi liikmed lähevad ka arvesse, aga siis selgus hoopis, et ilveste lugemine tuli teostada oma lõbuks. Tegelik ülesanne oli seotud erinevate asukate kohta uue info hankimises. Kusjuures lisaülesanne oli selles mõttes lahendatud omapäraselt, et alla 20 minuti loomapargis viibida ei olnud lubatud. Meie võtsime seda ülesannet täie raha eest, käisime kogu pargi korralikult läbi. Vaatasime karu, ilveseid, kitsi, jne. Ilveseid ei olnudki niimoodi looduses varem näinud. Täitsa omapärane elukas.

Edasi jätkus jällegi rattaetapp. Järgmine punkt asus Vudila vaatetorni juures, laste mängumaa kõrval. Taas kord oli tegemist näitega, kus kohalikel inimestel on piisavalt ettevõtlikkust, et midagi korda saata, mitte tervet oma elu kuskil poe nurga taga viina rüübates mööda saata. Seejärel saime kihutada ühte omapärase nimega külla. Kui keegi ütleb, et ta elab Maarja Magdaleenas, siis ei oskaks küll elu seeski oletada, et tegemist võib olla Lõuna-Eesti külaga. Pigem pakuks mingit Sankt Peterburi linnaosa vms. Peale Maarja Magdaleenat tuli mõneks ajaks ratta seljast maha tulla, kuna mõned järgnevad punktid asusid lumises metsas. Sixteni ja Mareti rattad olid 10.-nda punkti juures. Kuna metsaalune oli kaetud kubemeni ulatuva lumevaibaga, siis ei hakanud me samuti rattaid kaasa vedama vaid tegime sama valiku, mis nemadki. Räätsadeta oli küll keeruline, kuid siiski hakkasime peale kahe punkti võtmist kuhu Elo oli riputanud komme ja kohukesi, eesliikujatele järele jõudma. Ühe pika sirge peal seljad juba paistsid. Nende maiustuste punktide kohta võiks öelda seda, et Elo kohe oskab head võistlust korraldada. Arutasime veel, et kui nüüd mõnes järgnevas punktis veel õllepudelid ka nööri otsas ripuvad, siis ei oska küll midagi enamat soovida. Sixten ja Maret aga otsustasid minna ka 13.-ndat punkti jalgsi võtma. Kuna meil räätsasi ei olnud, mõtlesime, et tunduvalt kiirem on siiski seal punktis pärast rattaga edasi-tagasi ära käia ning pöördusime tagasi rataste juurde. Tee peal kohati kubemeni lumes kahlates tulid vastu veel Medisoft ja Bauvaldi tiim, kes olid aga valinud sootuks ägedama taktika, vedades rattaid läbi metsa kaasa. Kõvad mehed, aga kaasa neile sel hetkel küll ei tundnud. Tundus aga, et meie taktika õigustas ennast ja ratastega juba 14. punkti suunas vändates rõõmustasime liidrikohale jõudmise üle. Samas aga kujutasime ette, kuidas teised pärast samamoodi rõõmustavad, kui trekkingu etapil meist räätsadega mööda tuhisevad, samal ajal, kui meie üritame rinnuni lumes võidelda.

14 punkti juures jõudsid sinnasamma ka kohe Maret ja Sixten. Leppisime Maretiga koku, et kui meie läheme vahetusalasse paremalt ringi, siis nemad lähevad vasakult. Et siis selguks, kumb variant kiirem on. Nii tegimegi. Meile juhtus aga mõnevõrra aeglasem variant olevat, nii et nägime teisi veidi maad eespool karjääri poole väntamas. Karjääri juurde sisse keerates seisis kurvi taga üks uduste klaasidega audi, kus noorpaar üritas tagapingil teineteise embuses Eesti iivet parandada. Tõenäoliselt oli üllatus päris suur, kui neist vahelduva eduga ratturid mööduma hakkasid. Tegime sellise vastutustundetu tembu eest Elole ka noomituse, kuna tema tõttu on meie koduriigil nüüd raskusi iibe positiivsena hoidmisega.

Vahetusalas saime trekkinguetapi kaardi ja mõne lonksu teed. Õnneks valisid Maret ja Sixten täpselt vastupidise variandi sellele, mis mulle meeldis, nii et saime valida täpselt niisuguse ringi, mis rohkem sobis. Mitte et samapidi ring keelatud oleks olnud, aga mulle tundus see küll välistatud variandina. Aga ootustele vastupidiselt läks meil trekking räätsadeta üllatavalt sujuvalt, kuna saime liikumiseks kasutada eelmisel päeval Kaia poolt tehtud jälgi ja kohati isegi vana lumesaani rada. Kaia küll oli tõenäoliselt purjus olnud, kuna rajad olid kahtlaselt kõverad :o). Sellele vaatamata läks isegi nii hästi, et tegime umbes minuti jagu kiirema aja, kui peakonkurendid. Karjääris olevate, nelja peidetud punktiga läks väga lihtsalt ja liidritena kihutasime viimasele rattaetapile.

15. punktis tuli teha jooksuga väike edasi-tagasi ots. Ootasime Sixtenit ja Maretit, et näha, kui kaugel nad meist on. Aga neid ei tulnudki, nii et saime veidi rahulikumalt võtta. 16 oli kohe tee ääres ja jäänud oli veel vaid pikem etapp Aili juures oleva punktini. Ka sellest saime üle poole läbida pealampideta, enne kui pimedaks läks, nii et sellest, et meil ainult üks lamp oli, ei olnud samuti midagi. Vahetult enne punkti pani Sven veel hoovi peal efektse lennu, nii et koos Ailiga oodanud Elo pidi krambid saama. Lisaülesandena pidime ametlikuks fotosessiooniks üksteise otsa laduma puupakud ja siis sinna otsa ronima. Juba enne, rajal mõtlesin, et ei tea, millised kodutööd Ailil teha vaja oleks, et siis meie võistlust ära saaks kasutada. Aili aga väitis, et ta oli enne juba lume ka ära rookinud, nii et meil läks nüüd veidi lihtsamalt. Teiseks ülesandeks oli üle järve asuvast metsatukast otsida üles võimalikult palju tähti. Neid oli seal kokku 16. Ja siis tuli nendest tähtedest kokku panna nii palju sõnu, kui vähegi võimalik. Iga sõna võttis ajast maha 1 minuti. Sõnu võis aga moodustada ka finišis. Meie leidsime 14 tähte, rohkem enam otsida ei viitsinud. Nendest pidi juba piisavalt palju sõnu kokku saama.

Kihutasimegi kohe finišisse ja hakkasime sõnu leiutama. Kui kell oli juba 8 minutit enne kella 20, ehk kontrollaega oli jäänud veel 8 minutit, kui me otsustasime, et aitab küll sõnadest. Jooksvalt saime Elo käest juhtnööre, et nimed ja võõrkeelsed sõnad ei lähe arvesse. Seda, kas sõnad tohivad käändes olla, ei hakanud isegi küsima, kuna mulle tundus, et kui üks sõna on viies käändes siis ta on ikka üks sõna, mis sellest, et erinevate lõppudega. See oli aga põhjus, miks me lõppkokkuvõttes Sixteni ja Mareti käest pähe saime. Nende käändes sõnad läksid Exceli tabelisse ilusti sisse ja nii olimegi saanud auhinnalise teise koha. Aga juba pikemate traditsioonide kohaselt peab iga õige seiklusspordi võistlus sisaldama ka kaalukat Exceli etappi, nii et selles suhtes oli kõik õige. Ka esimesel, märkesuusaetapil olime koos Mareti ja Sixteniga pääsenud ainsana trahvideta, nii et ka sellest ei olnud kokkuvõttes abi.

Lõppkokkuvõttes oli supermõnus võistlus. Elo ikka teab, kuidas väga head seiklussporti teha. Maastik oli teistsugune. Piklikute voorede ja järvede vahel ei olnudki varem seigelnud. Ja kohalike inimeste ettevõtlikkus, kasvõi näiteks hokiväljaku, laste mängumaa, vaatetornide ja mille iganes näol, näitas, et millegi korda saatmiseks ei pea tingimata elama Tallinna kesklinnas. Ka maakohas, keset põlde, metsi ja kruusateid annab (minu arvates isegi palju paremini) oma võimalusi ära kasutada ja teha midagi lahedat, uut ja meeldivat, mitte vinguda poe nurga taga õlut libistades, kui halvasti kõik on, et me niisugusel ääremaal elame.

Siia tulevad ilmselt tulemused kah.
Elo tehtud pildid.

esmaspäev, 7. märts 2011

Kalamaja Cup

Või oleks siis õigem öelda Paljassaare Cup, kuna enamik rada kulges ju Paljassaare poolsaarel. Igal juhul seoses Leivo ja Heiti vanemaks saamisega oli pühapäevaks organiseeritud väike multispordivõistlus. Kuna Heiti peab tippsportlasele kohaselt hetkel jooksusuunitlusega treeninglaagrit Aafrika mandril, siis tuli Leivol võistluse korraldamine enda õlule võtta. Ja hakkama ta sellega sai. Pühapäeval kella 12-ks oli kogunenud hulk starti ootavaid inimesi Leivo hoovi, Niine tänaval. Vaatamata sellele, et eelnevad kaks päeva oli mul pea paks otsas olnud ja tatti oli tilkunud nagu vett Kalma sauna kraanist, oli väike külmetus pühapäevaks siiski järele andnud ning ma ei suutnud jätta juhust kasutamata ja rajale minemata.

Leivo tego meile kõigile kiire instruktaaži ja Kaja korraldas tiimiliikmete loosimise. Võib öelda, et mul seekord loosiõnne täitsa oli ja sain omale võistkonnakaaslaseks Elo. Teised võistkonnad olid Viivi ja Sven, Tom ja Raivo ning Erki ja Tõnu. Lisaks oli ka kaks ilma jalgratasteta tiimi: Evelin ja Jaanus ning Edit ja Tanel. Kella 12 paiku käiski stardipauk ja võistkonnad hakkasid vaikselt rajale liikuma. Meie valisime esimeseks punktiks allveelaev Lembitu. Kuna eelmisel aastal pidasime Andrease sünnipäeva sealsamas kõrvallaeval, Suure Tõllu peal, siis kaarti vaja vaadata ei olnud. Mingit erilist kiirust me rattasõidul ei arendanud, kuna Elol ei olnud naelkumme, aga ausalt öeldes ei olnud vaja ka. Laeva peal tegime kiire ringkäigu, aga punkti ei leidnud kusagilt. Kui olime terve laeva läbi tuulanud, siis leidsin punkti tähistava a4 paberi väljast päästerõnga küljest.

Edasi võtsime suuna Paljassaare poolsaarele. Ausalt öeldes, olen juba pikalt planeerinud oma silmaga vaatama minna, milline see Paljassaare poolsaar siis välja näeb, aga ei ole veel kuidagi selleni jõudnud. Nüüd avanes selleks suurepärane võimalus. Vahepeal tegime väikese vaheronimise üllatuspunkti, majaka otsa ja edasi leidsime ennast juba Katariina kailt. Kail oli nii mõnigi kalur, kes spinningute ja muude ritvadega hoolega toidupoolist üritasid hankida. Meie aga üritasime rattaga püsti jäädes kõigest väest kai tipus oleva tornikeseni jõuda. Kuna kai oli erakordselt libe, siis nii mõnelegi naelkummita indiviidile tuli maapind seal kole kiirelt vastu. Ega minagi oma naeladega seal kuigi kindlalt kukkumisest ei pääsenud.

Vähemalt ratas oli vahepeal ise terveks saanud, või igal juhul toimis ta niisugustel temperatuuridel märksa paremini ja vahepeal sai koguni vaba hooga lasta. Poolsaarel tuli ülejäänud punktid piltide järgi üles otsida. Järgmise leidsime kohe sealtsamast, Katariina kai vahetust lähedusest, ühe kõikuva torni otsast. Edasi kimasime Valge torni juurde, mis enam väga torni ei meenutanudki. Maa all olevast käigust leidsin lambivalgel punkti üles. Siis suundusime juba Suur-Paljassaare ringile. Olles vana vaateturni punktis ära käinud sattusime juhuse tahtel päripäeva ringile. Järgmise, vaatetornist 50m raadiuses oleva maa-aluse punkri punkti võtmiseks pidin enne tükk aega valgusega harjuma, kuna selgus, et mu kaasa võetud lamp, ei olnud just kõige kirkamate killast.

Järgmisena ootas ees juba ronimisülesanne ühe laia betoonist torni otsas. Leivo, Reigo ja Kaja väitsid, et Sven ja Viivi olid seal juba 40 minutit tagasi olnud, kuna tulid otse üle mere. No näed siis, kui kasulik võib olla kohalike olude tundmine. Sven on ju lisaks Kalamajas elamisele ka Noblessneri sadamas töötanud ja peaks jääolusid hästi teadma. Mina oma teadmistega ei oleks elu seeski julgenud üle mere tulla, eriti kuna see oli mitmetest kohtadest suisa lahti ja paljudest kohtadest kaetud rüsijääga. Aga niimoodi kaldalt vaadates oli merd muidugi väga ilus vaadata, eriti niisuguse päikselise ilmaga.

Kuna Elo ei andnud mulle mitte mingisugust võimalust šumaaridega üles ronida, tuli valida hoopis laskumine. Nii et siis ronisin mööda redelit selleks torni tippu. Selgus, et torn on seest täitsa tühi ja kaugel sügavuses, torni sees, kohises vesi. Väga sürr koht. Laskumine läks nagu ikka libedalt, nagu ka Elo tõusmine, nii et saime peagi uuesti edasi minna. Vareme punkt, mitte just kaugel ronimisülesandest asus siiski kõige viimase sarnase vareme otsas. Jäänud oli veel vaid kolm punkti Paljassaarel ja üks silla all, kopli tänaval. Rajal oleva punktiga läks aga niimoodi, et seda me ei näinudki. Selle asemel jõudsime aga hoopis käigu punktini. Otsustasime, et mis siis ikka, äkki õnnestub lõpetamiseks vajalik sõna välja mõelda ka ilma selle ühe täheta ja liikusime edasi. Saades kätte ka sihil oleva punkti, kohtasime seal Tom'i ja Raivot, kellel oli puudu aga hoopiski 1 teine punkt. Otsustasime teha vahetuskaupa ja vahetada kummagi puuduoleva tähe teise võistkonna olemasoleva vastu. Hundid söönud, lambad terved, võis viimase punkti poole kihutada.

Võtsime ära ka silla all oleva punkti. Nüüd oli vaja veel vaid finišisse, Kalma sauna, minna, kus pidi saama viimase tähe. Me aga otsustasime, et äkki suudame selle sõna ka ilma ühe täheta ära arvata ja jäime korra mõtlema. Tähed olid aga nii imelikud, et nendest ei saanud üldse mitte mingisugust loogilist sõna moodustada. Avastasime, et olime Caesari šiffrit kasutanud tagurpidi. Niisiis tegime kiired korrektuurid, aga peale mõningat nuputamist ei suutnud ikkagi head sõna leida. Üritasime küll seostada Leivoga, sünnipäevaga, robotitega, arvutitega ja ka valimistega, aga no ei tulnud välja. Otsustasime liikuda ikkagi Kalma sauna viimase tähe juurde, et seal rahulikumalt nuputada. Saunas ootasid ees juba Viivi ja Sven ning meiega koos viimases punktis olnud Tom ja Raivo. Kellelgi ei olnud õnnestunud õiget sõna ära arvata. Niisiis istusime meha ja tegime veel katseid. Punnitasime, mis me punnitasime, midagi asjalikku ikka ei tulnud. Kõige loogilisemad sõnad, mis välja tulid olid "tüli velo pärast", mingi "päev", midagi seoses "spordiga" jne.

Peale saunas käimist ja Leivo juures sooja seaprae söömist pakkus tänu vihjetele Viivi sõna sünnipäevatort, mis osutus õigeks vastuseks. Ei tea siis, kas šiffriga oli midagi valesti, või olid kõik erinevate tähtedega puusse pannud, meie ei oleks niisugust sõna kuidagi pidi kokku saanud. Kuna aga tegemist oli ikkagi valimispäevaga, siis saime võitja üle otsustada hääletamisega, kusjuures igaüks, kes arvas, et on võitu väärt võis esitada oma valimisplatformi ja põhjendada, miks just teda peaks valima. Väga suuremaks propagandaks siiski ei läinud ja võitjaks osutus ka minu tagasihoidliku hääle saanud Viivi, kes siiski lisaks sellele, et koos Sveniga kõige varem tagasi jõudis, arvas ära ka õige sõna. Nii et suures plaanis, nagu Riigikogu valimistelgi, läks võit õigesse kohta. Ehkki muidugi muljetavaldav kogus (kuidas nüüd ilusti öeldagi) kergeusklikke on meil mõnedes valimisringkondades veel siiamaani. See viimane käis mõistagi Riigikogu valimiste kohta.

Õhtu edenedes püstitati veel mitmeid maailmarekordeidki, näiteks Tom hüppas samal staadionil üle eelmisel päeval olümpiavõitja poja, Robin Nool'e, poolt hüpatud kaugushüppe rekordi. Minul aga õnnestus püstitada uus odaviske maailmarekord. Aga sündis rekordeid ka kettaheites, sprindis ja tõkkesprindis.

Tänud Leivole ja Kajale suurepärase päeva eest.

Lisatud pildid on Erki ja Jaanuse/Evelini tehtud.

Mingi aeg üritan panna ka kaardi.

laupäev, 5. märts 2011

WAR 2011 - Prisoners of Korea

Läti talvine seiklusspordivõistlus Winter Adventure Raid ehk WAR, oli sellel aastal alapealkirjaga Prisoners of Korea. Kõlas küll kurjakuulutavalt, kuid mingit erilist seost selle pealkirjaga tegelikkuses ei olnud. Lihtsalt üks piirkond, kust rada läbi läks oli kaardil nimetatud Koreja-ks ning üks punkt asus kunagise vangla väravas. Kuna nõutavad segavõistkonnad pidid olema kolmeliikmelised, siis arvas Erki, et ta moodustab Anniki ja Heitiga võistkonna Twister Mürakarud ning meie Sveni ja Margega olime siis seekord Twister Adventure Team'i liikmeteks.

Algus hakkas vägagi suurepäraselt. Erki oli laenanud Indreku käest kuuekohalise omnibussi ja Heiti organiseerinud meile ööbimise. Sõit Vecumnieki külla, Riiast 50 km lõunas kulges väikese pastasöömise vahepeatusega mõnusalt. Kohale jõudes selgus, et 5 lati eest, mis teeb siis umbes 7 eurot, oli meil kasutada terve kõikide mugavustega palkmaja. Nii et saime toas rattale naelrehvid alla panna ja mööda tuba rattaga tiirutada. Ka sauna oli pererahvas mõnusalt kuumaks kütnud, nii et seal läks meil väikese õlle ja snäkiga kohe päris pikalt. Ei tahtnud ette kujutadagi ennast kuskil võimla põrandal, mis küll Normundsi kirjade järgi pidavat olema "nice and warm place". Järgmisel hommikul muidugi selgus, et see "warm" tähendab umbes +10 kraadi, mis arvestades tavalisi tubaseid temperatuure ei olegi nii väga "warm". Aga eks see oleneb ju tegelikult taustsüsteemist. Selle kohta, kui "nice" see "place" oli ei oska ma midagi öelda, see pidavat ju vaataja silmades olema.

No igal juhul, kui me hommikul võistluskeskusesse jõudsime, olid teised Eesti võistkonnad juba enam-vähem kohal. Selgus, et Elo, kes oli viimased nädal aega tegelenud omale võistkonnaliikme otsimisega, oli Mareti asemel Sixteni ja Randyga, kuna Maret ei jõudnud lennuki pealt õigeks ajaks kohale, ning Silver ei hakanud seepeale üleüldse kohale tulema. Edasi läks asi juba sujuvalt. Registreerimine, asjade valmis panek, instruktaaž, söömine, suuskade ratta külge kinnitamine jne. Vahepeal selgus, et minu ratta tagumise jooksu sees on tekkinud sama jama, mis Makul eelmise aasta Winter Xdreamil. Ehk siis vänta palju tahad, ratas käib tühjalt ringi ja ei liigu kuhugi poole. Võimla põrandal sulas ta siiski stardi ajaks üles ja hakkas tööle, aga võis arvata, et sellega hakkab meil siin miinuskraadidel veel kõvasti nalja saama. Aga juba hakkaski kell 12 saama, ning sai minna õue starti ootama.

Täpselt kell 12 kõlaski stardipauk ja esimeseks etapiks anti juba vana tuttav fotoorienteerumine. Selle käigus võisid ka tiimi liikmed eraldi liikuda. Fotodelt leitud tähtedest tuli kokku joonistada siis pilt ja selle juurde ratastega sõita. Jagasime piirkonna enam-vähem kolmeks, leppisime kokku linna keskel asuva ristmiku kokkusaamiskohaks ja kihutasime igaüks oma ringile. Suhteliselt ruttu sai selgeks, et iga kord kui ma rattaga seisma jäin, tuli sellele jalaga üks hobadus anda, et see jälle normaalselt tööle hakkaks. Piltidega läks aga lihtsalt ja peagi olimegi kõik ristmikul, et tähtedest pilt kokku joonistada. Joonistatud pildilt vaatas vastu Playboy jänes. Nagu paljudel teistel, nii ka meil käis peast läbi mõte, et ilmselt on kuskil mingi stripibaar, ehkki see tundus sellise külakese kohta veidi imelik. Aga mine neid lätlasi tea. Suundusime aga kohe esimese ettejuhtuva paarikese juurde ja küsisime neilt, et kus selline žaajets olla võiks, kuna Normundsi sõnul pidavat 90% inimestest seda teadma. Natuke kahtlesid, aga mõtlesid siiski suuna välja ja saime teada, et see on mõne kilomeetri kaugusel olev jänesekasvandus.

Teise etapi kaardi leidsimegi sealt jänesekasvanduses olevatest miniatuursetest majakestest. Seekord oli kasutada 1929. aasta kaart. Kaart ei olnudki aga väga hull ja sai päris hästi aru, kuhu minna tuleb. Küll aga ei olnud sama lugu minu rattaga. Peale iga seisma jäämist läks nüüd järjest rohkem minuteid, et ratas taas sõidukorda seada. Põhiliselt kulus aeg ratta peksmisele jalaga, kuni see jälle tööle hakkas. Kõrvaltvaatajale võis see päris naljakas tunduda. Kusjuures peale töökorda saamist ei tohtinud murdosa sekundikski väntamist järele jätta, muidu oli jälle mitu minutit peksmist garanteeritud. Üldjuhul see õnnestuski, aga vahepeal tuli ikka ette kohti, kus jää peal esiratas veidi libises ja proovi siis nii edasi sõita, et hetkekski väntamist ei lõpeta. Hea vähemalt et vahepeal on saanud mitmeid kordi spinis käia, vähemalt midagi selles ruumis sees väntamisest kasu. Kui rattajamad välja arvata, siis läks rattaetapp aga sujuvalt ja jõudsime isegi mitte väga suure kaotusega esimestele vahetusalasse.

Edasi oli ette nähtud esimene Score-O etapp, kas suuskadega või trekkides. Kuna lund on sel aastal palju, otsustasime mõistagi suuskade kasuks. Et Score-O on aja peale, siis enne vahetusala punkti võtmist panime suusad alla ja teostasime muud vajalikud protseduurid. Seejärel anti kaardid kätte, seekord aasta 2008. Moodustasime miski mõistliku ringi ja hakkasime minema. Üsna pea peale esimest punkti, millega läks suhteliselt valutult, selgus, et selle kaardiga ma hakkama ei saa. Oli küll 2008. aasta kaart, aga no ei olnud selle koha oma. Ma ei tea, milles asi oli, tõenäoliselt selles, et ei olnud ammu Lätis käinud (BAR jäi mul ju vahele), aga no ei saanud aru ja kõik. Peagi oli selge, et selle etapi maksimum viie punkti asemel kogume siit ei rohkem ega vähem, kui null punkti. Tagasi vahetusalasse jõudsime veidi enne Mürakarusid, mille peale Heiti arvas, et panime neile ära. Lohutasime aga teda, et ei saanud sellelt etapilt isegi mitte ühte punkti, nii et oleme täiesti väljaspool konkurentsi. Ehkki mulle tundus, et ka nemad jäid hiljaks, kaotasid nemad selle tõttu tõenäoliselt ainult ühe punkti. Natuke kurb oli, et nii vara konkurentsist väljas, aga mis seal ikka, vähemalt sai nüüd rahulikult rada nautima hakata.

Järgmine etapp oli suusatamine. Olles veidi maad ära sõitnud sai selgeks, et nii suuskade kui ka keppide osas olin teinud täiesti vale valiku. Valisin head suusad ja suure kulbiga kepid. "Suusarajad" olid aga sellised, et juba 200 meetri pärast tuli suuskadele mõeldes nutuvõru ümber suu ja suure kulbiga kepid olid nii nürid, et oja peal ja jäistel teedel sõites ei saanud eriti hoogu lükata. Õnneks vähemalt libises seal päris hästi. Aga väga kiiret meil ka ei olnud, nii et väga vahet polnud. Esimesse punkti minnes jätkus jälle jama kaardiga. Paistis, et ka sellest 1970-1980. aasta kaardist ma väga palju aru ei saa. Niisiis panime alustuseks kohe esimesest punktist veidi mööda. Õnneks läks siiski seekord suhteliselt valutult ja edasi elasin juba kaarti sisse ja enam selles suhtes probleeme väga ei tekkinud. Peale esimese punkti jama läksid Mürakarud meist uuesti mööda ja jätkasime omas mõnusas tempos. Oja mööda sõites aga aeg ajalt ees seljad paistsid. Peale kolmandat punkti aga tee peale jõudes tegime erinevad teevalikud, kuna me Sven'iga arvasime natuke teisiti, kui Heiti. Seetõttu saime mürakarudest jälle veidi maad ette. Viiendas punktis aga kohtasime oma suureks üllatuseks Randyt, Sixtenit ja Elot, keda me arvasime kaugel ees olevat. Nüüd aga olime neil päris kandadel. Kuna viimase punktiga tegime aga väikese suunavea, siis said nii Randy kui ka Heiti tiimid meil jälle veidi eest ära ja lõpetasime etapi mõned minutid peale neid.

Peale väikese tee joomist, mida korraldajad umbes 100 liitrises potis lõkke peal keetsid algas jällegi rattaetapp. Väike küsimärk rippus minu ratta sõidukorras oleku kohal, aga paistab, et olin juba mingid õiged tehnikanipid omandanud ja üle minuti meil enam selle töökorda seadmine aega ei võtnud. Etapp ise oli aga suhteliselt lihtne. Kaks punkti oli kantud kaardile ja ühes neist pidi saama teada kolmanda punkti asukoha. Enamus tiime võttis punktid järjekorras 40-41. Meie aga otsustasime, et mine neid lätlasi tea ja võtsime enne punkti 41, kus pidi saama 42 punkti koordinaadid. Seda siis juhuks, kui 42 on pandud 40 lähedusse, siis ei peaks edasi-tagasi kihutama. Ja pealegi mulle meeldivad sellised teistest erinevad variandid. Tegelikkuses oli aga 42 põhimõtteliselt eelmise vahetusala kõrval, nii et ei olnud absoluutselt vahet, mis pidi see ring teha. 41 punkt pidi olema Vecumnieku vanglas. Eeldasin, et saame mingi vana vangla territooriumil ringi möllata, kongides ja nii. Tegelikult oli aga punkt lihtsalt tee ääres ja tehti kohustusliku varustuse kontroll. Peale 42 punkti polnud aga "nice warm place'i" enam kuigi pikk maa minna. Neelud käisid juba kartulikrõpsude järele. "Nice Warm Plac'is" selgus ka et nii Mürakarud kui ka xtsport.ee olid saanud samuti esimeses Score-O-s null punkti ja ainult Elita oli saanud 4, olles nüüd pikalt liider.

Järgmine etapp oli kolmetunnine trekking või suusatamine. Otsustasime, et kuna paaristõukeid on saanud kühveldada juba küll ja saab neid veel oksendamiseni kühveldada, siis meie selle etapi trekime. Teised seda valikut ei teinud, lootes etapi kiiremale läbimisele suuskadega. Elo vaatas meie saapaid küll sellise näoga, et annaks kellelegi tappa, kui Randy ja Sixten teda suusatama ajasid. Ja see oli selle võistluse jooksul ka meie konkurentsitult kõige õigem otsus. Lisaks sellele, et me enne järgmist kolmetunnist suusaetappi saime vaheldust ja puhkust suusalihastele, oli see etapp nagu loodud trekkimiseks. Ajaliselt tegime sellel umbes viieteist kilomeetrisel etapil vaid 1 kilomeetri joostes sama aja, mis mürakarud ja vaid 15 minutit kaotasime Randyle. Oleks veel rohkem joosta viitsinud, ... Taas "nice warm place'i" jõudes oli meil igal juhul tuju väga hea ja võis julgelt suunduda enne kolmetunnist magamispausi viimasele kolmetunnisele suusaetapile.

Kui eelmisel etapil valisime kõik sama pidi ringi, siis seekord valisime täpselt vastupidise teistele. Me ei teinud seda meelega, aga mulle see väga meeldis. Kuna öö oli juba temperatuurid väga külmaks muutnud, siis hakkas suuskade libisemine ära kaduma. Lagedatel, kus koorik veidi läbi kippus vajuma, võttis pealmine kiht korralikult kinni. Nagu arvatagi võis, siis kuskil poole raja peal hakkasid liidrid teistpidi ringil vastu tulema. Kõige pealt xtsport, siis Elita ja siis Mürakarud. Enne lõppu selgus siiski, et aega on nii vähe, et kõiki punkte sellelt etapilt kätte ei saa. Niisiis jätsime nr. 59 vahele. Meie viimase, 56 juures oli hunnik muid võistkondi. Esmalt nägime üle pika aja esimest korda Medisofti. Kaido väitis, et nad on sellelt etapilt võtnud ainult ühe punkti. Medisoftilt haakis meile sappa taas kord üks Läti koer. Nagu juba traditsiooniks saanud, nimetasime ta jällegi Bobek'uks. See hull aga tahtis joosta täpselt suuskade peal, nii et oli üsna häiriv tegur. Õnneks oli aga "nice warm place" kohe sealsamas.

Pasta ja muud maitsvad toidud maitsesid suurepäraselt ja peale riiete vahetamist sai järgmised kolm tundi magada. Või noh, vähemalt pidi saama. Mina ei maganud selle kolme tunni jooksul igal juhul minutitki. Ei teagi miks. Esiteks ei olnud just eriti "warm" ja teiseks mis siin ikka magada, kui nagunii peab umbes poole kuuest ennast jälle üles ajama. Niisiis vahtisin seal magamiskotis niisama ja üritasin silmi kinni hoida. Kui Normunds poole 6 ajal muusika volüümi põhja keeras, siis oli igal juhul juba nii külm, et ei tahtnud enam magamiskotist välja tulla. Aga ennäe imet, kui välja tulin ja ennast liigutama hakkasin, siis hakkas ka päris soe. Eriti kui saime järgmisele, rattaetapile.

Peale öö otsa võimlas soojenemist toimis ratas jälle esimesed paar kilomeetrit tõrgeteta. Siis aga hakkas taas sama jama. Esialgu võttis selle likvideerimine jälle veidi rohkem aega, mida aeg edasi, seda kiiremini läks. Etapp ise oli juba vana tuttava 1929. aasta kaardiga, millega ma eelnavalt juba enam-vähem normaalselt hakkama olin saanud. Nii ka seekord, ehkki vahetusala hakkasin juba tükk maad varem ootama.

Karjääris, kus vahetusala oli, oli kurikuulus 15 minutiline Score-o, teine etapp, mis põhimõtteliselt võistluse tulemuse pidi otsustama. Kusjuures selle 15 mituti sisse kuulus ka kaardi saamine ja arvutamine. Et 15 minutit oli vägagi lühike etapp, siis nii kui kaardi kätte saime vaatasin suuremad punktid välja ja hakkasime kohe liikuma. Hiljem tee peal arvutasin, et valisin täpselt õige, 75 punktise ringi. Et aga liikumine läks aeglasemalt, kui oleks vaja olnud ja lisaks jätsin ka ühe punkti esimese hooga vahele, siis oli jällegi tõsiasi see, et saime 0 punkti. Ehkki siin oleks isegi reaalne variant olnud päris mitu punkti kätte saada. Palju puudu ei jäänud. Et Elitat võita, oli siin XTspordil ainuke võimalus täiega panna ja vahe tagasi teha. Ja seda, nagu hiljem selgus, nad tegid ka, saades ainukesena sellelt etapilt üldse mingeid punkte.

Eelviimaseks etapiks oli suusatamine. Kiire pilk kaardile ütles, et kõikide punktide võtmisest on siin asi kaugel. Tegin kiirelt plaani 64-62-63-65-kui aega jääb siis 66 ja vahetusala. Aega ei jäänud üle. Meiega sama ringi tegi ka Elita. Nad liikusid seekord tõepoolest väga hästi, isegi suusatades. Näha oli, et nad said omadelt pidevalt infot selle kohta, et nad liidrid on ja olid seetõttu üpris motiveeritud. Elita aga läks ikkagi 66 punkti võtta. Arvestades seda, et lätlased on salakavalad ja viimane rattaetapp pidi sisaldama ka peaaegu kilomeetri offroadi, otsustasime meie seda siiski mitte teha. Vahetusalas olid ka juba mürakarud, kes väitsid, et võtsid ainult 3 punkti.

Viimane rattaetapp pakkus mitmeid valikuvariante. Kas minna otse rattaga, jätta ratas maha ja võtta jala 71, sõita otse 72 või sõita 72 ringi. Mürakarud läksid jala 71 punkti, meie otsustasime, et sõidame ringi 72 punkti, vähemalt on 100% kindel, et saab mööda häid teid sõita. Ja nii me siis minema hakkasimegi. Aga olles vaevalt paar kilomeetrit sõitnud läks Svenil esikumm katki. Kõik oli muidu väga hea, aga meil ei olnud kaasas ühtegi eeblit, millega kummi maha võtta. Arvestades seda, et tegemist oli naelkummiga ja külma oli päris mitu kraadi, oli selle maha kangutamine päris tükk tegemist. Kangutasime, mis me kangutasime, aga kätte me ta sealt saime. Isegi kummi saime asendatud ja tagasi peale kangutatud. Nikerdasime sinna enam-vähem normaalse õhu sisse ja Sven sai sõita mingi 100 meetrit, kui kummi velje pealt maha viskas. No hakkab peale. Vaatasime, et see koht, kust me kummi alguses velje pealt maha olime kangutanud tundub veidi rohkem väljas olevat. Tükk aega läks kangutamise ja möllamise peale, kui proovisime minna uuele katsele. Paistis, et asi enam-vähem toimis, ehkki kummis just liiga palju õhku sees ei olnud. Alguses vaatasime, et punkti me küll ei jõua, nii et see etapp jääb kirja saamata. Siis aga jõudsime asfaldile ja vaatamata sellele, et Svenil oli oma pooltühja kummiga sõitmine päris valus, tegelesin mina terve tee arvutamisega. Olles juba Vecumniekisse jõudnud tegin ettepaneku siiski minna ja üritada punkt ära võtta. Sven arvas küll, et ei ole vahet, kas saada kuues või seitsmes koht, aga mina ennustasin meile aega jõudmise korral kolmandat kohta, sest Mürakarudest peaks meil 2 punkti rohkem olema ja vaevalt keegi lätlastest Score-o-l skooris. Selle peale sain Sveni nõusse ja vaatamata sellele, et kole raske oli väntasime siiski eesmärgi suunas. Vahepeal üritas Marge uuesti veenda, et me aega ei jõua, aga selleks ajaks olin juba jõudnud välja mõelda, et kui me punkti ei lähe, siis jääme etapist ilma niikuinii, kui aega ei jõua siis ka, aga muud vahet pole, kui et läheb lihtsalt natuke kauem aega, aga kui jõuame aega, siis võib-olla jõuame ka poodiumile. Kes ei riski see šampust ei joo. Surusime ja surusime kuni lõpuni, aga umbes minuti jagu jäime ikkagi hiljaks .....

Aga. Selgus, et kuna me olime etapilt siiski ühe punkti võtnud, siis saime etapi kirja ja hilinemise eest ei läinud maha mitte see etapp, vaid ainult 1 punkt. Niisiis 1 punkt oli meil Mürakarudest öisel suusaetapil ka rohkem, nii et kokkuvõttes olime ikkagi poodiumi viimasel astmel.

Kokkuvõtteks. Oli taas väga mõnus võistlus ja eriti mõnus ilm. Kripeldama jäi mõlema Score-o vägagi kesine tulemus. Nii palju tehnilist jama ei mäletagi, et mõnel võislusel oleks olnud.

Tulemused.