pühapäev, 22. jaanuar 2012

Nike Winter Xdream - Kõrvemaa

Treeningu mõttes otsustasime osaleda ka selle aasta esimesel seiklusspordivõistlusel, Nike Winter Xdreamil, Kõrvemaal. Twister Adventure Team koosseisus siis seekord Sven, Erki ja mina. Et talv tuli sel aastal natuke hilja (aga ta siiski tuli), nii et juba varem otsustasime peale minna jooksuga. Ehkki maastik oli suhteliselt viimase hetkeni lumevaba, ei tekkinud kordagi sellist mõtet, et võiks minna rattaga. Vahetult enne võistlust viskas aga maha korraldajate sõnul umbes 40 cm paksuse lumekihi, nii et paljud otsustasid minna suusaga. Meie, seoses väheste suusakilomeetritega ja eelnevaid kogemusi arvestades jäime siiski kindlaks jooksule.

Võistluskeskuses oli näha, et mõned tiimid olid profülaktika mõttes ikkagi jalgrattad kaasa võtnud. Ja vähe sellest, osad proovisid nendega rajal isegi sõita. Kuidas see neil välja tuli, ma ei tea, aga eks see oli vist rohkem põhimõtte küsimus :). Enne starti oli kaartide vaatamiseks ning teekonna planeerimiseks aega 15 minutit, mis on enam kui küll. Olles teekonna planeerinud ja järjekorra kaardile pannud, jõudis juba enam-vähem külm hakata, enne kui anti luba rajale tormata. Planeerisime omale ilusa raja valmis ning seejärel muutsime algselt mõeldud läbimise suuna täpselt vastupidiseks. Niisiis suundusime kõigepealt kaardi lõunaossa ja seejärel põhja. Tundus, et niisuguse valiku olid teinud enamik esiotsa tiimidest. Esmapilgul tundus rada kergelt suusatajaid soosivat, aga oli ka selliseid kohti, kus jooksjad kõvasti lõigata said või siis liikusid lihtsalt kiiremini, kuna suuski ei pidanud kaasas vedama.

Stardipaugu kõlades keerasime stardikaare alt läbi minnes kohe ümber nurga ja panime 49. punkti poole ajama. Alguses olime päris rivi eesotsas, siis aga hakati mööda pressima. Küll püssi põõsasse visanud laskesuusatajaid ja ka mõned kiiremad jooksjad. Kohe esimese punktiga tegime puisikese variandika, kui läksime punkti juurde läänepoolset suusarada mööda ja sellega kaotasime mõnedkümned sekundid. Järgmisse punkti minnes tuligi suunduda kohe rappa. Võrreldes suusatajatega oli see küll selge võidukas, aga jalad saime kohe niiskeks. 53-nda punkti juures möödusid meist ka enamus soosikuid (vähemalt minu arvates) - Pets, Lauri ja Kristo; Erkki, Andreas ja Alar ning Erik, Lauri ja Timmo. Tundus et tempo oli neil isegi täiesti talutav, ainult Timmo tundus tegevat kõvasti musta tööd. Meie aga jätkasime oma rahulikuma tempoga, möödudes siiski konkurent Kiilbergist, kes oli kõige kõvemal autoturu päeval tulnud hoopis metsa vahele müttama :).

Teel 57-sse möödusid meist taas varem kohatud suusatajad, eesotsas vaheaastat tegeva Eveliga. Peale seda punkti ei olnud midagi teha, tuli minna jälle sohu. Aga kuna väljas ei olnud liiga palju miinuseid, siis sel aastal ei olnud märjad jalad väga suureks probleemiks. Järgmine, 60. punkt asus vana tuntud Aegviidu suusaraja keskpunktis. Aegviidu suusaradadel käisime korra ka nädal tagasi olnud Twisteri ARWC tiimi ühistreeningul. Peale Aegviidu suusaradasid möödusid laisal sörgil vennad Eensaared, keda jälitamas vähe erksama pilguga Marek Nõmm. Kohe näha, et vanad sõbrad. 59-58-56 tulid rahulikult sörkides. Neist viimasesse mööda jahimeeste poolt tallatud rada, kus kellegi looma verise rümba jälg viis ilusti punkti poole. 55-54-52 jätkusid samuti, ainult 54-ndas tuli korra seitel sirgeks kammida, kuna meetrise objektiiviga poisid olid metsa vahel pildistamas ning videot tegemas.

Peale 52 punkti sai suunduda juba vanale heale tuttavale Kõrvemaa suusaringile. 51 punktis tiksusid vaikselt ka Heiti ja Tiit, kes tundus, et võtsid suusatamist mõnuga ja väga kihutama ei kippunud. 50-ndas punktis võtsime paar lonksu sooja spordijooki ja jätkasime. Esimest korda nägime ka Tomi-Kaitu-Taavit, aga ka Medisofti (või ole see nüüd Seiklusporr). Jätkasime mööda suusarada punktidega 48-46-44. Suusarajal joosta oli päris pehme ja võtsime rahulikult. Mann aga kihutas oma rahvusvahelise tiimiga meist mööda, nii et mu kõrvad tuule käes laperdasid. Paljud võistkonnad läksid üle soo, võtma 43. punkti. Meie otsustasime sellele läheneda pärast läänepoolt. Mööda suusarada jooksmine ajas Svenil hamba verele ja ta tahtis sõlmida kihlvedu, et suusatajad täna võidavad. Et mina olin seda meelt, et võidukad on hoopis jooksjad, läksin peale mõningat veenmist kihlveoga kaasa. Peale veenmist seetõttu, et mul oli kaasas ainult kaks õlut, kaotuse korral oleks alles jäänud ainult üks. Aga kuna ma olin oma võidus siiski suhteliselt kindel, siis otsustasin ikkagi kihlveos osaleda. Niisiis, minu kaotuse korral oleks Sven teeninud lisaks kuuele heale õllele ühe kalli ning Sveni kaotuse korral oleks mina teeninud lisaks kahele kallile õllele ühe hea.

Kuna ka järgmisse punkti oli natuke pikem minek, siis vaatamata Sääraste Mulkide kohtamisele arutlesime Sveniga erinevate teemade üle. Kõige pikem arutelu tekkis rahvusvahelise seiklusspordi ühe tähtsaima, võiks isegi öelda võtmeküsimuse üle. Nimelt üritasime välja pakkuda variante, kuidas võiks ingliskeelne kommentaator hääldada võistkonna nime Ige Paljaks. Peale 39-ndat punkti 35-nda poole minnes lähenes tagant Kaidu nägu, kes lasi kerget sörgisammu, lõug rinnal rippumas. Tom oli natuke tagapool ja tundus mitte liiga reibas. Andsin talle tuju tõstmiseks Kalevi kommi. Jätkasime umbes sarnases tempos, valdavalt mööda suusarada, punktidega 31-34-37. 31 ja 34 vahel oli mu peamiseks lõbustuseks jäässe läinud joogitoru lahti imemine. Punkti jõudes läks sellega ka õnneks. Edasi ootas ees juba punkt 36 ning seejärel raba ületamine. Meil Sveniga, kergemate poistena ei olnud kõige hullem, aga Erki kirus küll oma häid hambaid maapõhja. Peale raba ületust ümbritses jalanõusid mõnus jääkiht.

32-st 33-ndasse minnes tegime Tomist erineva valiku, põhimõtte pärast. Saime veidi eest ära, ehkki tempo oli meil mõnevõrra tagasihoidlikum. Aga lõpuni ei olnud enam palju jäänud. 38-40-41 olid jälle jalutamise küsimus. Lohad olid piisavalt sügavad. Lõpetuseks olid jäänud 45-42-43-47 ja lisaülesanne finišis. Muudega ei olnudki mingit küsimust, aga 43-ndasse minekuyl ootas ees veel üks tore oja ületus. Oja ületus ise ei olnudki teab mis niiske protseduur, kuna sattusime kohta, kus saime üle oja minna mööda puud ronides. Seevastu oja ümber olev soine ala oli korralikult lödi, nii et saime taas jalad ilusti märjaks. Sven otsustas isegi korraks tagumikku külmas vees jahutada. 43-ndast tagasi tulles liikusime läbi metsa, nii et seal mööda tuulemurdu oli üle oja saamine ainult tasakaalu hoidmise küsimus. Veel väike pingutus juba hämarduvas metsas ja olimegi täpselt meeste autasustamise ajal viimases lisaülesandes, milleks oli tõukekelgu sõit. Meeldiva lõpetusena selgus, et olin võitnud ka kihlveo, kuna esimese suusatiimina oli Heiti võistkond alles kümnes. Vahel kohe veab!

Tulemused.
Vaheajad.
Esimesed punktivõtjad.
GPS träkid.

reede, 13. jaanuar 2012

2012

Käesoleva aasta plaanid on tegelikult paigas juba mõnda aega. Ja plaanid on suurejoonelised. Peaeesmärgiks on edukas osalemine seiklusspordi MM võistlustel, septembris, Prantsusmaal. Kuna see on koht, kuhu niisama naljategema ei ole mõtet minna või vähemalt on naljategemiseks oluliselt soodsamaid ja lihtsamaid võimalusi, keerlevad põhimõtteliselt kogu hooaja plaanid selle ürituse ümber. Ehk siis nii võistlused, laagrid, kui ka treeningud teeme eesmärgiga olla konkurentsivõimelisemad ARWC-l (Adventure Racing World Championships).

ARWC võistkonda kuuluvad Sven Liivand, Reigo Luurmees, Mariann Sulg ja Tiit Tähnas. Suuremad võistlused, millest ARWC-le mineku eel ühiselt osa võtame on järgmised:

EXTAR 48h võist­lus — 17. – 19. mai, Otepää
Adventure Race Slovenia — 22. – 24. juuni, Velenje Sloveenia
Endurance Quest — 23. – 29. juuli, Soome

Ja peaeesmärk:
ARWC — 15. – 22. september

Ülejäänud võistlused lisanduvad kavva vastavalt võimalustele, enesetundele, sobivusele treeningkavva, jne. ARWC tarbeks oleme koostanud ka projekti, esitluse ja mitmeid meie tegemisi tutvustavaid materjale. Uut materjali on lisandunud ka www.twister.ee lehele, mis ka edaspidi, kogu aasta jooksul täieneb pidevalt asjassepuutuva infoga. Lisaks tekitasime uue ja populaarse sotsiaalmeedia lehekülje http://www.facebook.com/Twister.Adventure.Team, kus ilmuvad jooksvalt pildid treeningutelt ja võistlustelt ning muud lühemad infokillud. Et eelarve nimetatud programmiks on mahukas ja ületab ilma isikliku varustuse uuendamist arvestsamata 20 000 euro piiri, ootame lahkesti ka kõigi nende inimeste küsimusi, kes sooviksid meiega koostööd teha. Selles asjus on meil, nagu juba öeldud valminud nii presentatsioon, kui ka põhjalikum projekt. Hea meel on tõdeda, et juba vanad head partnerid, kes meiega koostööd on teinud, jätkavad sellega ka sellel aastal. Niisiis täname juba ette Spetselektroodi AS, Sparta spordiklubi, Flip OÜ ja Tracklog!

Teise suure uudisena 2012. aasta kohta võib välja tuua ühe suurepärase ürituse, mida Twister Adventure Team kevadel korraldab. Nimelt toimub 13.-15. aprillil, Otepää lähistel suur seiklusspordi laager. Idee autoriks on aga hoopiski seiklusklubi Xdream, kelle ettepanekul võtsime antud ürituse organiseerimise enda peale. Laager saab olema tõeliselt huvitav ja arendav. Koosneb nii treeningutest ja huvitavatest loengutest aga ka meelelahutusest ning lihtsalt suhtlemisest huvitavate inimestega. Treenerite/esinejatena on üles astumas mitmeid spetsialiste ja seiklusspordi tegelasi. Laagri asukoht on välja valitud ja kokkulepped selles osas sõlmitud. Tegemist on väga mõnusa ja hubase kohaga Otepää vahetus läheduses. Laagris saab tegeleda kõigi seiklusspordi põhialadega - jooks, ratas ning kanuu. Kõik otse loomulikult integreeritult kaartidega. Isu tekitamiseks sellest infost vist esialgu piisab. Peagi avaldame www.twister.ee lehel selle kohta ka täiendavat informatsiooni ning siis anaveb juba võimalus ka registreerumiseks.

Saigi vist hooaja suuremate asjadega kõik. Edasi tegemistest ja arengutest juba jooksvalt. Sel pühapäeval siis juba selle aasta esimene võistlus Nike Winter Xdream.

Foto on Leivo tehtud eelmise nädalavahetuse ühistreeningul.

kolmapäev, 11. jaanuar 2012

Aastalõpp

2011. aasta lõpp oli teistsugune, kui tavaliselt. Ei, ega muud eriti polnudki, lihtsalt loodus oli mänginud väikese vingerpussi, nii et sai tegeleda asjadega, millega muidu naljalt detsembri lõpus ei tegele. Ja loomulikult otsustasime niisuguse võimaluse ära kasutada.

Kolmekümnendal detsembril tegime Sveniga treeningul juba vana tuttava Harku ringi, aga seekord natuke teistmoodi. Nimelt kasutasime ära Xdreami poolt saadetud jõulukaardi võimaluse ja noppisime metsa viidud 6 punkti. Et me ei hakanud autoga kaugemale sõitma alustasime neljandast punktist ja läbisime punktid järjekorras 4-3-2-1-5-36. Ega enamike punktidega olnudki mingit küsimust, tuli lihtsalt korraks vanalt tuttavalt ringilt maha keerata ja punktis olev tähis ja lausejupp ära vaadata. Põhi küsimus oli punktiga nr 36, mis kaardi järgi oli koht metsas, keset veega täidetud raba. Kui muidu talvisel ajal ei tohiks selline asi muret tekitada, siis sel aastal oli detsembris teadaolevalt veetase nii kõrge, et Soomaal koguni viies aastaaeg algas. Ka Xdreami foorumis olevad kommentaarid stiilis "varrukad jäid kuivaks" ja "kanuupunktiga 36 oli väike probleem", ei sisaldanud just erilist optimismi. Samas on meie trennid ju nagunii niisugused, et harva õnnestub kuiva jalaga pääseda, niisiis ega me ennast sellest väikesest ujumisetapist heidutada lasknud.

Kui teised punktid võetud ja raba äärest eesootavat maastikku vaatasime oli selge, et kanuu oleks abiks olnud küll. Esimesest kraavi moodi asjast õnnestus siiski peaaegu et kuiva jalaga pääseda. Üritasime liikuda veidi kõrgemate mätaste peal, seal, kus kasvasid vähe toekamad puud. Midagi väga erakordset ei olnudki, nii et kui me kammimismeetodil veidi edasi tagasi olime jalutanud paistis juba punktitähis puude vahelt silma. Veel tagasihoidlik hüpe üle viimase kraavi ja saimegi teada suurejoonelise saladuse Xdreami järgmise hooaja kohta. Niisiis pääsesime vaid põlvini ulatuva veetasemega. Muidugi kui oleks varem korralikult eeltööd teinud, siis oleks punkti pääsenud sisuliselt kuiva jalaga, kuna raba ida-lääne suunalised saareribad ulatusid ühest rabaäärest kuni teiseni.

Nagu juba öeldud, siis vana aasta viimasel päeval tegelesime asjaga, millega muidu detsembri lõpul naljalt ei tegele - nimelt käisime kanuutamas. Alustasime kella 12 paiku Kiisalt ning liikusime mööda Keila jõge, väikese grillimispeatusega RMK lõkkekoha juures, umbes 15 kilomeetrit Keila suunas. Ehkki mulle isiklikult tundub kajakiga veel liikumine märksa huvitavam, oli mõnusa seltskonnaga vaikselt kanuumõla tõmmata ka päris OK, eriti aasta viimasel päeval. Mul muidugi selles mõttes vedas, et sain endale austava ülesande olla naiste paatkonna fotograaf, mitte osaleda spordiüritusel meeste paatkondade vahel.

Meie paadimatka esimene pool kulges minule mõnevõrra üllatuslikult enamasti küla vahel. Kahel pool jõge oli suuremaid ja väiksemaid majapidamisi, millest ühe hoovi peal oli näha isegi tuttavat nägu. RMK lõkkekohas maitsesime loomulikult suurepäraselt maitsevaid pirukaid, grillvorstikesi ja viinereid. Peale lõunapausi läks ülejäänud paatkodadel sooja uuesti sisse saamiseks kõvemaks sporditegemiseks. Meie aga jätkasime sama tempoga. Õige pea aga sellest tüdineti ja oodati ka meid järele. Vahetult enne pimedaks minekut tõstsime paadid uuesti jõest välja käru peale ning suundusime Erki-Marge häärberisse, kus ees ootasid kuum saun ning mitte veel nii kuum tünnisaun. Mõnevõrra soojemas vees ligunedes kulges õhtu vägagi meeldivalt ning Sveni 1200 paugutaja abiga algaski superedukas ja suurepärane 2012. aasta.

Väikese fotomeenutuse kanuumatka kohta leiab Heiti ja Maare fotoblogist.

Head seda aastat kõigile!