reede, 27. veebruar 2009

Bergson Winter Challenge 2009

Seekord ei õnnestunud kahjuks osa võtta sellest, ühest lahedamast multispordivõistlusest, Poolas. Ja nagu kiuste oli sel aastal lumi maas ja olud mõnusalt talvised, mida aga ei saa öelda eelmise aasta kohta. Nüüd on aga Masters Race, ehk siis raskem rada lõppenud ja lõpetanud kuue võistkonna hulgas sai esikoha mõneti üllatuslikult Tilak'i võistkond 1 minutilise eduga Poolakate Team 360 ees. Kolmas oli võistlust põhimõtteliselt kogu aja juhtinud Ukrainlaste Traverse, kes kaotas poole tunniga.

Tulemused:
1. OpavaNet/Tilak/K&K (08), Czech Republik
Zuzana Rohlederova, Marek Navratil, Tomas Petrecek, Pavel Kurz

time - 80 h 28 min.
2. Team 360 (06), Polska
Magdalena Łączak, Igor Błachut, Paweł Dybek, Ireneusz Waluga

time - 80 h 29 min. (with time bonus - 30 min.)
3. Traverse (05), Ukraine
Olena Bilan, Oleksiy Zhdanovych, Iurii Golovatskyi, Gleba Rostyslav

time - 81 h 03 min. (time penalty+ 30 min.)

Panen siia üles oma eelmise aasta BWC meenutused.

Bergson Winter Challenge – TEHTUD!

Nagu eelmistelgi aastatel, nii ka sellel, toimus Poolas Bergson Winter Challenge nimeline seiklusspordivõistlus. Antud võistlust peetakse üheks raskeimaks seiklusspordi võistluseks, just „tänu“ eriti külmadele, talvistele ilmastikutingimustele. Tõsi küll, sel aastal ei olnud rajal just eriti palju lund näha, ning temperatuuridki püsisid valdavalt plusspoolel. See kõik ei teinud Bergson Winter Callenge'ist aga kindlasti mitte kerget võistlust. Endiselt on siiski tegu 120 tunnise kontrollaja ja karmil maastikul kulgeva, tõsist pingutust nõudva ettevõtmisega.

Erinevalt eelnevast kahest aastast oli seekordne võistluskeskus kolitud Kagu-Poola, Poola/Slovakkia piiri läheduses asuvasse Biwniczna linnakesse. Bergson Winter Challenge Masters Race, 120 tunnise kontrollajaga võistlus algas 24-ndal veebruaril võistkondade kogunemisega. Seekordsele rajale oli üles antud 16 4-liikmelist võistkonda, kellest väga suur osa olid seiklusspordi maailmas juba suhteliselt kõvad tegijad, nii et võis eeldada, et võitlus esikoha pärast ei tule just eriti kerge. Eestist oli seekordsel Bergson Winter Callenge'il väljas rekordarv võistkondi. Täpsemalt siis 3,5 võistkonda. Üks võistkond oli nimelt Eesti/Läti segavõistkond. Esikoha pärast oli võistlemas Eesti esitiim ISC Adventure Team, koosseisus Randy Korb, Rain Lond, Ruth Vaher ja Urmo Alling. Teised Eesti võistkonnad aga võitlesid eelkõige iseendaga, selle nimel, et rada läbida. Peale ISC siis veel Mountain Loghome Adventurers, koosseisus Andres Minn, Pilvi-Heli Vettik, Margus Marrandi ja Leivo Sepp. Meie võistkond Twister Adventure Team, koosseisus Erki Erm, Sven Liivand, Sirli Metsamäe ja Tiit Tähnas. Ning Eesti/Läti punt Reigo Luurmees, Urmo Liblik, Dace Tranina, Janis Blanks.

Peale 1400 kilomeetrit autosõitu ja mitmeid Chuck Norrise anekdoote jõudsime Kagu-Poolas asuvasse Biwniczna linnakesse, kus oli seekordse Bergson Winter Callenge'i võistluskeskus. Jõudsime kohale öösel umbes kella kahe paiku ning läksime kohe magama. Järgmine päev oli juba hommikust saati täitsa korralikult sisustatud. Kohe algas tiimide registreerimine. Kell 11 oli kaptenite briifing. Peale seda aga juba tunniajaste vahedega varustuse kontroll, meditsiinivarustuse kontroll, tiimi fotosessioon ja intervjuu. Kuna meie rinnanumber oli seekord 1 siis saime käia nimetatud üritustel täistundidel. 14.00, 15.00, 16.00 ja 17.00. ning peale seda õhtul oli veel võistkondade tutvustus ning õhtusöök. Kogu selle tiheda programmi vahele pidi mahtuma ka oma varustuse jagamine vahetusalade vahel ning raja planeerimine ja kaartide ettevalmistamine. Lisaks tegime veel väikese otsa jalgratastega, kuna tundus, et ilm on ilus ja aega kipub niikuinii üle jääma. Kogu selle pühapäevase päeva tulemusena jõudsime nii kaugele, et õhtuks olid asjad koos ja vahetusaladesse paigutatud, ning radagi planeeritud.

Stardipäeva hommikul paistis päike ja temperatuur oli kevadiselt soe. Keskväljakul, kus kell 12 pidi antama võistluste start, viitsid Eesti võistkonnad aega üksteisega niisama lobisedes, ning arutades Randy poolt kuulsaks lauldud muusikapala, Piirivalvekoer, sõnade üle. Kuna võistlustrass läks mitmeid kilomeetreid mööda Poola/Slovakkia piiri, siis kulusid need sõnad hiljem marjaks ära. Peale linnapea kõnet said kõik tiimid veel korra lavalt läbi käia ning juba oligi aeg stardikaare alla püssipauku ootama minna.

Esimeseks etapiks oli umbes 5 kilomeetri pikkune proloog, mille võis läbida joostes, ilma igasuguse lisavarustuseta. Samuti võis otsustada vabalt, millises järjekorras punktid läbida. Rada kulges seal samas linna ümbruses paiknevatel küngastel. Midagi erilist esimesel etapil veel ei juhtunud. Jooksime oma tempoga rahulikult raja läbi. Ainult rootslased tundusid, et rapsisid mõttetult palju. Juba paari punkti möödudes olid nad keeranud valele rajale, ja ragistasid läbi metsa uuesti õige punkti asukoha juurde välja. Seejärel juba järgmisse punkti minnes möödusid nad meist suurel kiirusel uuesti. Proloog lõppes taas linna keskväljakul, kus tuli haarata kaasa kogu kohustuslik varustus ning suusad, et suunduda teisele, seekord juba tõsisemale etapile, milleks oli 49,5 kilomeetrit jalgsi + suuskadel.


Teine etapp algas suure tõusuga mäeharjale, kus oli lootust juba suusad alla saada. Suusatamisega tuli aga seekord veidi oodata, kuna ka mäe otsas oli sel aastal lund väga vähe. Peale seda kui otsustasime, et lund on suusatamiseks piisavalt, mööduski etapp vahelduva eduga suusatades ja suusasaabastega matkates. Suusatamine toimus lume, jää, muru, muda ja muu pinnase peal. Üldiselt ei olnud just eriti palju lumega kaetud maapinda, nii et suusatamise asemel saime siiski suurema osa ajast kõndida. Seda nii tossude kui ka suusasaabastega. Sellel etapil oli ka esimene lisaülesanne, kus pidime mööda trossredelit torni tippu ronima ning sealt köie abil alla laskuma. Peale lisaülesannet tuli veel veidi matkata ja jõudsimegi esimesse vahetusalasse, kus saime kõndimisliigutuse mõneks ajaks väntamise vastu välja vahetada.

Võistluskeskuses vahetasime sokke ning jalanõusid, tegime priimusel kiire söögi ja suundusimegi järgmisele etapile. Järgmiseks oli ette nähtud lühike, 48 kilomeetri pikkune jalgrattaetapp. Võtsimegi motelli keldrist oma rattad ja hakkasime liikuma. Üheksandale punktile sai mööda asfalti suhteliselt ligidale, misjärel algas selle etapi kõige raskem osa. Punkt oli paigutatud vana lossi juurde, mis otse loomulikult asus kõrgel mäe otsas. Sõitsime oma rataste kergeimat käiku kasutades nii kõrgele, kui saime ja vedasime viimase osa rattaid käe kõrval. Igal juhul punkti me peagi jõudsime. Järgmisesse punkti minekuks oli valida pisikeste asfaltteede vahel, kus tuli võtta tõusu, või 6 kilomeetrit pikem ring, läbi Stary Sacz linnakese. Viimane variant oli küll 6 km pikem, aga tõusu ei olnud vaja võtta. Pika mõtlemise tulemusena võistlusele eelneval päeval otsustasime meie selle pikema variandi kasuks. Siiski tundub, et tegime valesti, kuna Mountaini võistkond läks meist sel etapil mööda. Edasi läks rada mööda asfaltteed teise vahetusalasse, kus oli järgmine lisaülesanne. Selleks lisaülesandeks oli korraldaja soovitanud kasutada kalipsot, kuna tegemist oli raftinguga. Hommikul varavalges kohale jõudes sai siiski selgeks, et asi nii hull ei ole, et peaks hakkama kalipsot selga ajama. Korraldaja sõnul ei olnud seda veel ükski võistkond teinud. Niisiis panime lihtsalt kiivrid pähe ja päästevestid selga ja rajale. Osad meist panid küll igaks juhuks ka neopreensussid jalga, et kukkumise korral vähemalt jalanõud kuivaks jääksid. Õnneks läbisime raja siiski ilma kadudeta. Ka trahviminuteid läbimata väravate eest me õnneks ühtegi ei korjanud.

Peale raftingut täiendasime vahetusalas oma toiduvarusid, vahetasime sokke ning valmistasime ka sooja pastaroa. Seejärel, tee peal sooja pastat nautides alustasimegi järjekordset etappi, milleks oli pikim 56,5 km pikkune trekking. Arvestasime selle etapi läbimise ajaks peaaegu ööpäeva. Koos meiega alustasid seda etappi ka Eesti /Läti segatiim Elita/Vaude. Läbides mõned kilomeetrid koos, otsustasime oma tempo kasuks ja lasime neil oma teed minna. Trekkingu esimesse punkti minnes tuli loomulikult üles mäkke marssida. Teel arvasime, et peaksime esimesse punkti jõudma umbes 12-ks, mis tähendas seda, et olime selleks hetkeks rajal olnud täpselt 24 tundi. Poolel teel punkti aga kohtasime Mountain Loghome'i võistkonda, kes oli teinud mingi teistsuguse teevaliku ja sellega nii palju kaotanud, et jõudsime neile järele. Mõnda aega liikusime koos nendega, siis aga otsustasid nad taas erineva teevaliku kasuks. Peale esimest punkti algas teekond mäest alla linnakesse, kus oli järgmine lisaülesanne, jõe ületamine mööda köisi. Lisaülesandel olid veel ka Elita/Vaude ja Mountain Loghome'i võistkonnad. Nemad olid seal juba tükk aega oma järjekorda oodanud. Meie käisime just enne lisaülesannet ühes kohalikus söögikohas söömas ja seetõttu läks meil suhteliselt hästi. Muidu oleksime ka meie pidanud tunduvalt kauem järjekorras ootama, enne kui ennast köie külge saime kinnitada. Peale seda lisaülesannet, mööda kohustuslikku trajektoori järgmisse punkti marssides, või siis vahepeal pigem ronides, läks õige pea jälle pimedaks. Peale järgmist punkti, kui kõik juba kahtlaselt vasakule-paremale kõikuma hakkasid, tegime ühel kuivemal metsaalusel väiksema 15 minutise magamispausi. Seejärel jätkasime teekonda järgmisse, lossis asuvasse punkti, kus tuli lossist seest üles leida veel 2 peidetud punkti. Ka sellega hakkama saanud, võtsime suuna järgmise lisaülesande poole, milleks oli neljast erinevast ülesandest koosnev ronimispark, kus iga võistkonna liige pidi valima ühe ülesande. Kusjuures üksteist abistada ei tohtinud. Valida oli 120 meetrise tõusu vahel mööda nurga all asetsevat köit, 30 meetrise tõusu vahel mööda rippuvat köit, 30 meetrise kaljuronimise ja 30 meetrise maaga paralleelse köie vahel, kust tuli ennast üle tõmmata, nagu jõest. Kuna 120 meetrise nurga all köie peale soovitasid kohtunikud panna kõige tugevama võistkonna liikme, ei hakanud me pikalt mõtlema ja saatsime Erki sinna. Edasi sai Sirli valida omale meelepäraseima harjutuse. Kuna kohtunikelt kuuldud kaljuronimise raskusastme kohta arvas Sven, et see on 1 ühiku võrra kõige raskemast kergem, valis Sirli maaga paralleelse köie, sest enda üle jõe vinnamine talle ka erilisi raskusi ei valmistanud. Sven valis omale haaratsiga tõusmise mööda vertikaalset köit ning mulle jäi kaljuronimine. Selgus, et kaljuronimine ei olnud just eriti keeruline, ning jõudsin juba mõne minutiga oma ülesande lõpetada. Pakkisin oma ronimisvarustuse uuesti seljakotti ja juba hakkasidki ka teised oma ülesannetelt tagasi jõudma. Kui ka Erki oli oma elu raskeimalt ronimiselt, nagu ta ise ütles, tagasi jõudnud, hakkasime järgmise vahetusala suunas liikuma. Selleks tuli veel ületada üks suur mägi. Mäkke minek ei olnudki väga hull, aga alla tulemine seevastu küll. Ei mäletagi, et oleksin varem kümnete minutite kaupa lihtsalt mäest alla tulnud, kusjuures mööda väga järsku rada. Vahetusalas plaanisime teha esimese pikema, umbes tunnise uinaku. Kohale jõudes laotasimegi oma magamiskotid põrandale laiali ja peale korraldajate pakutud sooja hapukapsa söömist üritasime silma looja lasta. Paraku ei olnud see kuigi edukas katse, kuna teised võistkonnad voorisid kräuksuvate hingedega uksest pidevalt sisse-välja. Samuti oli väljas just valgeks läinud. Mõned minutid saime siiski uinuda.

Üles tõustes ootas meid ees 97 kilomeetrine jalgrattaetapp. See jalgrattaetapp kulges valdavalt mööda hästisõidetavaid teid. Siiski oli vahepeal tegemist tõsiselt suure nurga all mäkke minevate teedega, nii et saime rattaid ka käekõrval lükata. Tõusudele järgnesid õnneks aga alati ka laskumised, nii et saime päris mitmel korral mitmete minutite kaupa 70 kilomeetrise tunnikiirusega mäest alla kihutada. Erinevalt laskumistest trekkingu etapil olid rattaetapi laskumised väga lahedad. Teised küll soovitasid mul laskumistel natuke tagasi hoida, et mind peale kohaliku kana kodaratesse sõitmist kuskilt kraavist kokku ei tuleks korjata, aga õnneks läks kõik siiski õnnelikult. Etapi algusosas proovisime Sveniga väikeste vaheaegadega ka oma lennuoskust. Olles eelnevalt kõiki informeerinud mäetipust paistvast lumest teel, hakkasin ise kiiresti lumevallini sõitma. Aga kuna tee oli enneolematult libe, taipasin, et ei saa enne lumevalli hoogu vajalikul hulgal maha pidurdatud. Niisiis sõitsin otse lumevalli sisse ja sain korraliku tivoli õhulennu üle ratta lenksu, maandudes istuli lumehanges. Natuke hiljem jäädes teele seisma ja kaarti vaatama, avastasin et mu kinda sisse oli üks jalgratas tekkinud. Sven nimelt ei pannud tähele, et ma teel seisin, ja sõitis oma ratta sarvega otse mulle kinda sisse. Selle tulemusena tegigi ta asfaldil paar tiiru, ning minule sattus jalgratas kindasse. Etapi algusosas saime ka selle võistluse kõige suurema vihmasaju kaela, nii et seoses porilaudade puudumisega nägid mõned meist, eriti mina, välja nagu Pipi Pikksukkid. Etapi eelviimases punktis, kaunil jõekaldal asuvasse köiel tõusmise ja laskumisega lisaülesandesse jõudsime juba vahetult enne pimedaks minemist, nii et olles oma köieharjutustega hakkama saanud, liikusime vahetusala suunas juba pimedas.

Vahetusalas olid olemas ka naridega toad, nii et sinna olime planeerinud pikema, umbes 2 tunni pikkuse magamispausi. Enne nautisime Sven'iga veel vahetusalas ootavat kahte õlut, mille peale punktis olevad korraldajad naerukrambid pidid saama. Magada oli väga hea, kuid kahe tunnikese möödudes ajasime ennast uuesti jalule, et suunduda eesootavale 16,5 pikkusele jalgsietapile. Selle etapi esimese punktiga tegime antud võistluse suurima pea 2 tunni pikkuse vea. Kuna matkarada oli natuke valesti kaardile kantud, tiirutasime punkti ebakorrektses asukohas koos Soome võistkonnaga ringi päris korraliku aja. Niikaua, kuni lõpuks Soomlastega koos oma asukoha kohta õigema prognoosi koostasime ja punkti siiski üles leidsime. Ülejäänud punktide leidmine läks aga tunduvalt lihtsamalt ja hommikul varavalges jõudsime õnnelikult vahetusalasse tagasi. Kuna väljas oli juba valgeks läinud ja enne seda lühikest trekkinguetappi olime maganud, siis seekord me unepausi teha ei planeerinud. Tegime ainult süüa ning lobisesime just üles ärganud Mountaini tiimiga niisama.

Järgnevale 103 kilomeetri pikkusele rattaetapile suundusime umbes 10-15 minutit peale Mountaini võistkonda. Etapi alguseosa oli huvitav. Kohe esimeses punktis tuli jällegi mööda köit kaljule ronida ja sealt jälle alla laskuda. Kuna Mountain Loghome jõudis punkti veidi enne meid, pidime ootama, et nad ära roniksid. Nii et saime jälle niisama lobiseda. Leivo kasutas oma kuulikindlat telefoni vahepeal Eestis blogi kaudu võistlusest kirjutavale Kajale helistamiseks. Niisiis teavitasime tema vahendusel oma rahvuskaaslasi lõpuspurdi alustamisest. Kui Mountain oli ära roninud saime ka meie seinale. Peale köieringi tuli suunduda kohustuslikule rajaosale, kus ei tohtinud rattaga sõita, vaid pidi seda käekõrval vedama. Kohustuslik trass kulges läbi väga kauni maastikuosa ning lõppes taaskord köieharjutusega. Seekord tuli ennast jõe ääres, kalju peal, koos jalgratta ja muu varustusega köiele riputada, misjärel peale väikest sõitu mööda köit leidsime ennast teiselt poolt jõge. Saime jälle mõnda aega mööda asfaltteed vändata, kui saabus selle võistluse kõige meeldivam osa. Leidsime nimelt meie teele jäänud Nowy Sacz linnast teeäärest puhtjuhuslikult Mc Donalds'i restorani. Otse loomulikult vajusid nelja jalgratta piduriklotsid sahinaga vastu ratta velge ja saime nautida oivalisi friikartuleid ja juustuburgereid otse Mc Donaldsi parkimisplatsil. Peale seda suurepärast õhtusööki tuli jalgrattad vedada veel kahe suurema mäe otsa. Esimese mäe otsast alla tulles tuli jälle pealambid kasutusele võtta, kuna väljas oli vahepeal pimedaks läinud. Teise ja eriti suure mäe otsas, kuhu pidime hiljem suusaetapil veelkord naasma, toimus varustuse kontroll. Meie varustusega oli kõik korras, kohtunikud soovitasid järgmises vahetusalas vaid paar valuvaigistit ja külmetusvastast tabletti lisaks võtta. Lisaks saime imestuse osaliseks, kui kohtunikud nägid meie varustuse hulgas kõigil välgumihkleid, mida seekord tegelikult kohustusliku varustuse nimekirjas ei olnud. Mäe otsast alla minek oli päris lahe. Kui olime nii madalale langenud, et lumi juba ära lõppes, pidime rattaid seljas mööda eriti järsku kiviklibust nõlva alla tassima. Me erkiga olime veendunud, et oleme sellist asja juba kunagi teinud, aga kumbki ei suutnud meenutada, kus võistlusel see toimus. Lõpuks leppisime kokku, et see ei saanud muu olla, kui aasta tagune Bergson Winter Challenge. Kui olime juba mõnda aega seal klibusel nõlval turninud, ja Sirli oli oma ratta kätte võtnud ja mäest alla visanud, jõudsimegi lõpuks tee peale, kus rattaga ka sõita sai. Tegime paar kiiremat väntamisliigutust ja juba olimegi oma hotellis asuvas vahetusalas.

Hotelli fuajees ootas meid Randy, kes oli juba võistluse lõpetanud väga hea neljanda kohaga. Rääkisime paar sõna juttu ja kuna meil aega oli, otsustasime enne järgmisele etapile suundumist teha viimase paaritunnise uinaku. Viuh, ja kaks tundi oligi jälle möödas. Väike toidupaus ja oligi aeg edasi liikuda. Saime kohtunikelt veel info, et viimasesse suusaetappi ei pea lume vähesuse tõttu suuski kaasa võtma. Meile see sobis, sest esimesel suusaetapil olid suusad juba niikuinii rohkem takistusena kaasas. Järgnevaks ootas meid ees rohkete tõusude ja laskumistega 15 kilomeetrine trekkinguetapp. Kohe hotelli juurest tuligi mäkke rühkima hakata. Esimene punkt võetud, liikusime teise suunas. Järsku nägime mäenõlval üle oru, et vastasmäe nõlval liigub pikk tulederivi. Need olid lühema, speed raja võistlejad, kes liikusid meile vastassuunas. Peagi hakkasidki Speed'i tiimid meile ükshaaval vastu tulema. Paljud tervitasid ja jagasid lahkeid ergutussõnu. Veel natuke aega mäesuusakeskuste vahel jalutamist ja olimegi võistluse kõige viimases vahetusalas. Sõime korraldajate poolt pakutavat sooja suppi ja ajasime juttu.

Nagu juba eelnevalt teadsime, ei olnudki vaja viimasele suusaetapile suuski kaasa võtta. Niisiis, läksimegi viimasele 23 kilomeetrisele etapile samamoodi, trekkides. Esimene punkt asus kohas, kus olime juba varem jalgratastega käinud. Nagu eelmiselgi korral, nii ka seekord, pidime oma kohustusliku varustuse kohtunikele ette näitama. Ja nagu eelmiselgi korral, nii ka seekord, oli meie varustusega kõik korras. Veel mõned punktid ja ongi kõik. Eelviimasesse punkti minnes olime nagu superstaarid. Fotograafid jooksid meiega kaasa, meist mööda, siis jäid jälle maha. Ja koguaeg kaamerad klõpsusid. Veel viimane mägi ning alla jõe äärde, kus enne finišit linna keskväljakul tuli sooritada viimane lisaülesanne. Taaskord ronimisvöö selga ja tuli ennast mööda köit üle jõe venitada. Saades ka sellega edukalt hakkama, suundusimegi keskväljakule, kus kamandati meid lavale. Stopperi võis seisma panna ning meie uus rekord, 100 tundi ja 41 minutit oli sündinud. Võistluse peakorraldaja Pawel surus kätt ja andis üle šampused.

Bergson Winter Challenge – TEHTUD!

neljapäev, 26. veebruar 2009

"MATKaSPORDI" talvematk 2009

Sel aastal toimus traditsiooniline "MATKaSPORDI" talvematk juba 7-ndat korda! Rongis arutasime, et esimene matk toimus 2003 aastal. Minul on õnnestunud osaleda kuuel korral. Üle-eelmisel aastal jäi Poolas Bergson Winter Challenge'il osalemise tõttu 1 kord vahele. Ja nagu kõik eelmisedki aastad (välja arvatud eelmine), toimus matk selgi korral õhtust vastu Eesti Vabariigi aastapäeva kuni aastapäeva enda õhtuni. Asja mõte oli ju selles, et kuna 24. veebruar on enamikel inimestel vaba päev, siis sobib see üldiselt kõigile osalemiseks.

Väike meenutus sellest, kus me seni käinud oleme:
2003 aasta - Aegviidu/Mustjärv/Aegviidu,
2004 - Aegviidu/Valgehobusemägi/Aegviidu,
2005 - Paldiski/Pakri poolsaar/Paldiski,
2006 - Aegviidu/Ännijärv/Jussi järved/Paukjärv/Kemba,
2007 - Paldiski/Pakri saared/Paldiski,
2008 - Keava/Keava raba/Paluküla/Lelle,
2009 - Mustjõe/Krani/Kakerdi raba/Mägede küla/Aegviidu.

Aegviidu on selles nimekirjas korduvalt, kuna traditsiooniliselt toimub matkale minek 23. veebruari õhtul RONGIGA. Aga muidugi ka selle pärast, et Aegviidu on lihtsalt nii suurepärane ja kena koht. Nagu ka kõik need teised kohad, kus me käinud oleme.

Nagu juba ülaltpoolt näha, läksime siis sellel aastal rongilt maha Mustjõe peatuses, et jõuda õhtuks RMK Krani lõkkekohani, kus olime mõelnud ööbida, et siis hommikul minna Kakerdi rappa ning õhtuks Aegviitu rongile.
Osalejate arvu poolest seekordset matka kahjuks väga kiita ei saa, kuna erinevalt matka hiigelaegadest, kui osalejaid oli 25 inimese jagu, osales seekord ainult 4 inimest: mina, Arvo, Raul ja Reigo. Haigused olid paraku teinud oma töö. Jääb üle vaid loota, et see suurepärane traditsioon välja ei sure ning järgmistel aastatel näitab osalejate arv taas tõusutrendi. Ja kui te mõtlete, et miks "MATKaSPORT" jutumärkidesse on kirjutatud, siis seda sellepärast, et algselt MATKaSPORDI kaupluse töötajatest välja kasvanud talvematkal on MATKaSPORDI töötajaid jäänud iga aastaga järjest vähemaks. Nii et sel aastal ei osalenud talvematkal ühtegi inimest, kes hetkel veel MATKaSPORDIS töötaks - oli 3 endist töötajat ja 1 lihtsalt sõber.

23. veebruari õhtul alustasime oma matka Balti jaamast (Raul Kitseküla peatusest) kell 18.31 rongiga Mustjõe poole startides. Tunniajane rongisõit möödus kiiresti. Peagi seisimegi Mustjõe raudteeperroonil ja vaatasime kaugeneva rongi tagatulesid. Samas peatuses väljunud ja Küla ainsas majas elanud noormees vaatas meid kahtlase pilguga ja kadus öhe. Ilmselt ei mahtunud talle pähe, miks peaks keegi õhtul pimedas väljuma rongis peatuses, kus ei ole ka päevasel ajal põhjust väljuda kellelgi teisel peale tema perekonna liikmete.

Niisiis tõstsime oma seljakotid selga ja alustasime õhtust 5 kilomeetri pikkust jalutuskäiku Krani lõkkekohani. Natuke üle tunni astumist ja olimegi jõudnud soovitud paika. Meie imestuseks oli lõkkekoha kõrval asunud laavu tüüpi katusealune (seda nimetust me enne kuulnud ei olnud) täiesti sobilik paik magamiseks. Nii et me ei pidanudki hakkama telke üles panema, vaid panime oma magamismatid ja -kotid kõik sinna katusealusesse ritta. Enne aga hakkasime lõket üles tegema, et vorsti grillida ja matkapliidil traditsioonilisi esimese õhtu makarone konserviga valmistama. Makaronid valmisid õige pea, aga lõkke tegemine osutus seekord natuke keerulisemaks. Nimelt oli keegi RMK poolt matkajatele ette nähtud küttepuude varjualuse küttepuudest täiesti tühjaks teinud. Lõkke kõrval oli ainult hunnik puid, mis hiljem selgus, ei olnud kõik just kõige kuivemat sorti. Alguse saime lõkkele ilusti tehtud, aga siis läks tükk aega selle peale, et neljakesi ümber lõkke puhuda. Aga lõpuks leidsime metsa alt siiski mõne kuivema puu ka ja kui lõke hoo sisse sai, siis hakkas isegi põlema. Seekord kujunes õhtune söömaaeg gurmaanide kokkutulekuks, kuna kõigil oli hulgaliselt head-paremat kaasa võetud. Olles kõhud täis söönud, otsustasime magama minna. Reigo arvas, et paneb kella 9ks kella helisema, mina aga pakkusin, et ei ole mõtet, kuna ärkame selleks ajaks nagunii iseenesest üles.

Magada oli päris mõnus. Kui silmad lahti tegime, siis oligi kell täpselt 9. Seejärel alustasime jällegi traditsioonilise hommikuse supi ja hommikukohvi keetmisega. Olles taas kord kõhu täis söönud, koristasime enda järelt varjualuse ära ning retk Kakerdi rappa võis alata. Paar tunnikest jalutamist, ühe jõekese ja asfalttee ületamine, ning jõudsimegi Kakerdi raba matkaraja algusesse. Seda suurepärast sündmust tähistasime väikse õlle joomisega ja õuna söömisega. Sellega taas ühele poole saanud hakkasime mööda matkarada raba suunas sammuma. Juba päris raba serval, noku talu juures, kus oli teine lõkkekoht ja autoparkla, oli päris mitu autot ning hulgaliselt inimesi. Paistab, et paljud olid vabal päeval tahtnud loodusesse piknikku pidama tulla. Käis tõsine siblimine erinevate sõpruskondade vahel, et saada endale ihaldatud piknikuplats grillimiseks. Meie sinna võitlema je jäänud, vaid suundusime mööda laudteed rappa, Kakerdaja järve poole, sooviga raba ületada, ning seejärel võtta suund Valgehobusemäe ja Aegviidu poole. Raba oli, nagu ikka, väga ilus ning kilomeetrise jalutuskäigu järel olimegi järve ääres. Järvejääle oli ehitatud suur lumememm ning jääl oli näha ka matkauiskude jälgi. Liikusime edasi üle järve ja jätkasime oma teekonda mööda laudteed teisele poole raba. Olles raba ületatud, leidsime puude alt ühe tallatud lumega koha, kus otsustasime teha lõunapeatuse. Panimegi teekannu vett täis ja keetsime omale mustikasuppi, mis küpsiste kõrvale väga suurepäraselt sobis.

Kõht oli jälle meeldivalt täis, kui hakkasime, nüüd juba läbi metsa, tee poole sammuma, et jõuda Valgehobusemäe poole, kust viib ilus metsatee aegviiduni. Enne metsateeni jõudmist tuli veel ületada jõgi, millel jääd peal ei olnud. Viskasin oma koti üle jõe ja sain esimesena üle. Teised üritasid üle jõe minna natukene vasakult poolt. Arvo hindas aga pisikest jääkirmet natukene üle ja astus ühe jalaga poole põlveni ulatuvasse vette. Õnneks kogenud matkamehe ja multisportlasena ta ennast sellest eriti häirida ei lasknud. Peagi said ka teised üle jõe. Olime jõudnud täpselt kohani, kus kunagi oli jahiselts Polümeer ulukite söötmiskoht. Sealt läks juba väike metsatee kuni asfaltini.

Mõni kilomeeter tuli minna mööda asfaltteed, kuni sai pöörata jälle metsa, Mägede küla poole. Hakkaski juba ära tüütama see mööda asfalti autode vahel kakerdamine, kui saime metsateele. Aga ennäe imet, metsateel vooris autosid veel mitu korda rohkem. Oli selline tunne, et sattusime Otepääle keset maailmakarika etappi suusatamises. sirge lõpus oli juba paista autosid parkimas, tükk maad enne Valgehobusemäe suusakeskuse parklat. Mõtlesime, et huvitav, kas tõesti on vastlapäeva liulaskmine nii palju inimesi siia mäele meelitanud. Lausa suurte bussidega oli kohale tuldud. Hiljem kodus selgus, et tegemist oli suusaüritusega teeme koos maakerale tiiru peale.

Mägede külas paistis, et sihime täpselt kell 17.56 väljuvat rongi. Reigo arvas, et peaksime väga rahulikult jalutama, et mitte liiga kaua rongijaamas passida. Mina olin jällegi täpselt vastupidisel arvamusel. Hakates metsateed mööda metsateed Aegviidu poole astuma sai järjest enam selgeks, et rongi peale jõudmiseks peame päris korraliku tempoga sammuma. Ning tempo kiireneski pidevat. Lõpuks Aegviidu rongijaama jõudes olime kõik ka korraliku treeningu kätte saanud, mille üle mul tegelikult väga hea meel on. Teel Valgehobusemäelt Aegviidu poole põikasime ka korduvalt üle Kõrvemaa 65 km suusaraja. Suusarada oli täiesti suurepärases korras. Isegi ilus klassikajälg oli sees. Eestis pole olnud ammu selliseid võimalusi suusatamiseks.

Rongijaama jõudsime umbes 10-15 minutit enne rongi väljumist. Rong oli juba ees, nii et saime kohe kohad sisse võtta. Istusime meeldivalt väsinute ja õnnelikena rongis, sõime šokolaadi ja arutasime, millal oli esimene talvematk, ning kus me siis 7 aasta jooksul kõik käinud oleme. Arvo avaldas lootust, et järgmine aasta vast on ikka rohkem rahvast kohal. Vähemalt meil oli taas seekord tore. Läbisime esimesel päeval 5 ning teisel 25 kilomeetrit, nägime ilusat loodust, hingasime värsket õhku, sõime suurepärast toitu ja ka trenni saime tehtud.

Ning juba jõudiski rong Tallinnasse. Kas pole kadestamist väärt?

esmaspäev, 9. veebruar 2009

SO EMV lühirada ja märketeade

Suusaorienteerumise Eesti meistrivõistluste lühirada ja märketeade olid seekord JOKA korraldada. Otsustasin, et ei hakka suusameestega seekord rinda pistma ja pakkusin Paul'ile välja, et võin tulla appi korraldama. Pealegi pole ma juba tükk aega aidanud klubil midagi korraldada. Viimastel kordadel olen kogu aeg olnud väljas võistlejana. Paul arvas, et võiksin seekord spiiker olla.

Ja laupäeva hommikul sõitsimegi Valgehobusemäe suusakeskusse, kus seekord võistluskeskus oli. Nojah, ega seal palju muid variante polegi, sest Järvamaal on orienteerumiseks-, ammugi siis suusaorienteerumiseks sobivate maastikega suhteliselt kitsas. Üks nendest vähestest võimalustest ongi Jäneda-Nelijärve-Valgehobusemäe kant, ning teine siis Mustla-Nõmme. Üle väga pika aja toimusid seekord suusaorienteerumise Eesti Meistrivõistlused väljakuulutatud ajal. Viimased aastad on alatise lume puuduse tõttu suusaorienteerumise võistlusi pidevalt edasi lükatud või sootuks tühistatud. Ka eelmise aasta eestikad olid alles detsembri viimastel päevadel. Nii võibki juhtuda, nagu Leho Haldna laupäeval mainis, et teed korra trenni ja saad kahe aasta suusaorienteerumise medalid paari kuu jooksul ära noppida :o).

Aga kuidas mul siis kommenteerimine välja tuli? Ei oskagi ise hinnangut anda. Vähemalt sai info edasi antud. Arvan, et alguses oli küll konarlik. Üritasin küll aeg ajalt midagi öelda, aga kui kaua neid stardiprotokolle ikka kommenteerida, hakkab ju ära tüütama. Õnneks läks suusarajale ka Kristjan, kelle kohta sai mõne mahlakama repliigi ka poetada, kuna talle olid suusad rajal ilmselgeks takistuseks. Kui võistlejad finišeerima hakkasid, läks minu jutt ka juba sujuvamaks. Vähemalt mulle endale tundub nii. Siis sai pidevalt arvutist jälgida, kes parajasti rajalt tuleb ja mis ajaga. Kahju on ainult, et arvuti ei suutnud näidata kohe võistleja finišeerimisel, mitmendale kohale ta oma võistlusklassis platseerus. Selleks tuli aeg ajalt tulemusi välja printida. Esimese päeva lühiraja tulemusi näeb siit.

Teisel päeval oli kavas märketeade. Seda oli kommenteerida ja ka kindlasti raja kõrvalt jälgida tunduvalt vaatemängulisem ja põnevam. Pidevalt saabusid võistlejad, kes olid saanud metsas punkte märkides erineva arvu trahviringe. Sellega seoses mängiti kohad pidevalt ringi. Võistluse käigus hakkasid võistlejad saabuma erinevatelt ringidelt, siis oli keeruline jälgida, kes parasjagu millise koha peal sõidab. Ka tulemuste toomine finišist osutus raskeks, kuna kogu aeg keegi saabus. Selle tõttu kannatas veidi kõikide võistlusklasside tulemuste kajastamine, aga arvan, et põnevust oli ikkagi kuhjaga. See on kindlasti selline alla, mis orienteerumisspordi vaatemängulisemaks ja selle jälgimise huvitavamaks muudab. Ootan juba huviga, mis suunas tehnika pidev areng orienteerumissporti mõjutab. Teise päeva tulemusi saab näha siit.

kolmapäev, 4. veebruar 2009

Twister Adventure Camp

Twister Adventure Team, ehk siis meie, korraldab multispordi laagri 13.-15. veebruaril Jäneda piirkonnas.

Sellest laagrist on võimalik osa võtta saates e-maili info@twister.ee või helistades 5215672. Kohtade arv on piiratud.

Laager ise näeb välja järgmine. Treeningkordi on 4. Reede õhtul, laupäeva hommikul ja õhtul ning pühapäeva hommikul. Maastikule on paigaldatud kontrollpunktid. Neid on võimalik läbida joostes, suusatades või rattal, vastavalt sellele, millist trenni keegi eelistab. Võib ka kõik liikumisviisid eri treeningkordadel ära proovida. Kaardid saab loomulikult ka :). Ühel õhtul saab ka sauna, ülejäänud ajal on soe dušš.

Senised arvutused näitavad, et maksumus koos ööbimise, sauna ja söökidega (reede õhtul, laupäeval 3 x ja pühapäeval hommikul ja lõunal) tuleb kuskil 1000 krooni kanti.

Detailsem info saab lähiajal ka meie kodukale www.twister.ee

5. Winter Xdream

Seekord käisime Ida-Virumaal, Pannjärve suusakeskuses XDreamil võistkonnaga ESTO Amatöörid, koosseisus Maku, Kristjan ja mina. Kuna lume paksus maastikul oli eelinfo põhjal 10-25 cm (tegelikult väga üle 5 ei venitanud) ja meie erilised rattapeded ka pole, siis välistasime kohe võimaluse, minna rada läbima rattaga. Sama aga ei teinud Erki, Sven ja Marge, kes just rattaga otsustasidki minna. Hiljem selgus, et see oli suur viga. Meie panustasime pigem jooksule, aga võtsime ka suusad kaasa, juhuks, kui tõepoolest nii palju lund on, kui korraldajad lubavad.

Kaks päeva enne võistlust oli mul hommikust saadik enesetunne jube jama. Arvasin juba, et tulebki endale asendaja leida. Samas ikka tahtsin ise minna. Nii ma siis ei teinudki esialgu midagi, peale selle, et kallasin päev otsa kuuma teed kõrist alla. Õhtul segasin seda juba universaalse ravimi Jägermeistriga. Ja ennäe imet, laupäevaks oligi enesetunne jälle täiesti normaalne. Kurk ainult natuke kipitas veel. Nii et hakkasin laupäeval tee joomisega jälle uuesti pihta. Lõuna paiku, kui ma Erki juures suuski määrimas käisin ja Marge pakkus teed või kohvi, siis oli mul igatahes teest juba nii kõrini, et otsustasin hoopis tassi kohvi juua. Arvasin, et mine tea, kui kaua ma nüüd jooksukunnide Maku ja Kristjaniga XDreamil vastu pean, kui nii värskelt alles haige olnud. Ei osanud nagu millegagi eriti võrrelda ka, kuna ma olen haige tavaliselt nii umbes korra 10 aasta jooksul. Minu õnneks selgus, et ei olnudki hullu midagi ja olin kuni lõpuni päris heas seisus.

Hommikul kohale jõudes paistis, et lund on siiski suhteliselt tagasihoidlikult, nii et arvasin, et suusatama me minema ei hakka. Kristjan ja Maku arvasid sedasama, aga sel põhjusel, et nad olid eelmisel õhtul 10 minutit proovinud ja jube külm oli hakanud. :) Niisiis olime stardis jällegi jooksuga. Esimesse punkti minnes olime oma otsusega juba väga rahul, kuna jääkonaruste peal suusatamine tundus suuskadele ikka väga valus olevat.

Valisime alustamiseks suurema lõunapoolse ringi. Aga ega seal vist suurt vahet polnud, pikkus tuli ikka enam-vähem sama neil, kes kõik punktid ära võtsid. Juba alguses hakkas tunduma, et suusad oleks olnud ikkagi kõige mõistlikum valik. Ja alguses oli veel kõige suusaradade vaesem osa. Mida aeg edasi, seda enam olin kindel, et suusaga oleks raja kiiremini läbinud. Kui arvestada asjaolu, et Jüri Pärniku ja Tõnu Tänava võistkond tegi meile lõpuks pikalt pähe, üldjuhul peaksid nad meist ikka veidi vaiksemalt liikuma, siis arvan, et kindlasti oli suusk võidukas. Jah, kõik esikolmiku tiimid olid jooksuga, aga nad olid ka 100% tipporienteerujad. Ja jooksukiirus oli neil ikka meeletu.

Meie liikusime aga rahulikult. Jalg ikka ilusti läbi mõnesentimeetrise lumekooriku vajudes. Enne 53 punkti tekkis mul ja Kristjanil väike vaidlus Makuga teemal, mis järjekorras järgnevad punktid võtta. Kuna meid oli aga 2, siis jäime seekord peale. Edasi saime jälle rahulikult sörkida, kuni hakkasime jõudma kanalini, mille kohta oli teada korraldajate eelinfo, et sellest on raske üle saada. Ja oligi, täiesti lahtine kanal, ja väga lai ka veel. Alguses vaatasin, et saab mingit palki mööda üle, aga olles paar varvast õrnalt märjaks teinud liikusime siiski mööda kraaviäärt edasi, kuni leidsime koha, kus saime köielkõndi harjutada. Pääsesime kõik ilusti üle ja noppisime 2 punkti, mis teisel pool kanalit oli. Ning taaskord tuli sama kanalit teise koha pealt ületada. seal oli olukord juba veel parem. Samal ajal tuli teiselt poolt üle oja ISC X-Hiking team, kellel olid käes metsast võetud toikad. Niisiis ootasime nad ilusti ära ja liikusime samade toigastega teisele poole tagasi.

Edasi oli jälle tavaline punktide noppimine, kuni kaardi edelanurgani. Sealt edasi kaardi kagunurga juurde liikudes oli meie hinnangul ainuke koht, kus ratturitel sel rajal eelis oli. Õnneks seal ühtegi ratturit meile vastu ei tulnud. 73 punktist alates hakkasid meile vastu tulema hoopis liidervõistkonnad. Üks karmima tempoga kui teine. Kõigepealt Olle, Andreas ja Marek. Siis Tammemäed ja Jürgen. Siis juba Eensaared ja Abram jne.

Peale joogipunkti ja SI-pulga mahalugemist tekkis jälle Makuga väike arutelu, mispidi järgmised punktid võtta, aga ka selle arutelu kallutasime enda kasuks, kuna Maku ei näinud kaardil 46 punkti, kus me ka veel käinud ei olnud. Lõpus mõtlesime liikuda 39-37-35-36 jne ja jätta kõige viimasteks 38-75/76-41. Kuna aga mitte keegi ei olnud liikunud trajektooril 39-37, siis ei hakanid me ka ise sinna võssa rada sisse lükkama ja valisime hoopis variandi 39-41-75/76- 38 37-jne. Ja ei läinud 6 tundigi, kui juba olimegi 5. XDreami finišis. Hiljem selgus, et 18 kohaga. Normaalne. Ja haigusehakatis ka läinud.

Ruka 2009

Juba suvel teatas Marge, et meie mökki on jälle kinni pandud ja jaanuari lõpul saab jälle Rukale suusatama minna. See oli suurepärane uudis, kuna see mökki oli tõeliselt tasemel.

Aga nii lihtsalt need asjad siiski lõpuni ei läinud. Vahepeal oli majandussurutis (mingi imelik haigus, mis levib eriti Eesti ettevõtete juhtkondades) ja muud edasilükkamatud kohustused teinud omad korrektiivid ning enamus reisiseltskonnast teatas, et nad ei saagi sel aastal tulla. Niisiis muutsime oma suurepärase mökki väiksema vastu. Et asi veel keerulisem oleks, teatas omanik, et elektriga on mingi jama, niisiis pidime ka selle onni teise vastu välja vahetama.

Vähemalt seekord läks õnneks. Nüüd ei jäänudki muud üle, kui rahvas peale, paadiga üle lahe ja 836 kilomeetri pikkune autosõidumaraton võis alata. Seekord läksime kahe autoga: Ekipaaž nr. 1 - Killer 3, koosseisus Sven'i pemm, Sven, Pääsu, Pilleriin ja Robert ning Ekipaaž nr. 2 - Krõbe Ribi, koosseisus Passat, mina, Kristel, Andreas, Kuldar, Triin.

Ega seal sõidu ajal midagi huvitavat ei juhtunudki, väljas läks järjest valgemaks, tee läks järjest libedamaks (see selgus siis, kui oli vaja pidurdada või kiirendada) ja 10 tunni pärast, olles iga paari tunni tagant väikse peatuse teinud, jõudsimegi Rukale kohale. Viimane tund möödus muidugi Rukal õiget onni otsides.

Nagu ikka, ei viitsinud me seda järelejäänud tundi mäe avamiseni magamiseks kulutada, vaid käisime saunas, panime riidesse ja läksime kohe mäele. Seekord pidime olema 3 päeva mäel ja viimasel päeval teha midagi muud. Seekord sai selleks mootorsaaniralli.

Lund oli Rukal ka sel aastal mõnusalt. Kõige lahedam oli endiselt radade vahel erinevaid metsavahelisi lõike forsseerides.

Esimene päev mööduski põhiliselt mäel. Vahepeal käisime ainult majas lõunatamas. Tõelise mäehundi tiitlit on väärt muidugi Pilleriin ja Robert, kes olid kõik 4 kohal oldud päeva kogu aeg mäel. Hommikul esimese tõstukiga üles ja õhtul viimasega. Kusjuures ilma igasuguste lõunapausideta. Meie võtsime asja natuke rahulikumalt ja üritasime ikka murdmaarajale ka mõnel korral pääseda. Lisaks pidin ma Kristeliga ära jagama Andrease suusa ja kelgutunnid. Esimesel õhtul, nagu ka teistel, mängisime Eesti ja Aliase lauamänge. Ning võtsime muidugi vastu ka külalisi. Selgus, et Tom ja Nele olid ka samal ajal samasse kohta planeerinud oma suusareisi. Sellega seoses oli seltskond esimesel õhtul veidi suurem.

Äärepealt oleks mul õnnestunud Rukal ka oma firma asutada. Kuna meil oli sel aastal palju niisuguseid inimesi kaasas, kes mäesuuskadega just eriti sina peal ei olnud, siis õnnestus mul saada auväärne suusainstruktori ametikoht. Esimesel päeval õppis suusatamist Triin. Kristel ka, aga tal tuli juba hästi välja. Teisel päeval pidi mäele tulema Kuldar. Ta ei viitsinud aga hommikul ära oodata, kuni me Sven'iga murdmaad sõidame ja otsustas üksi mäele minna. Kui me pärast murdmaaringi saunas olime, tuligi mäelt parasjagu Kuldar ja teatas, et mäesuusatamine ei ole ikka tema ala ja ta ei kavatse sellega rohkem enam tegeleda. Õnneks saime ta ikka järgmisel päeval uuesti proovima ja peale mõnede nippide omandamist leidis ta, et tegelikult on suusatamine ikka päris lahe. Lisaks sellele arvas minu suusatundidest kasu olevat ka Nele. Meil ei õnnestunud oma mäel oldud aegu aga kuidagi klapitada ja lõpuks, kui ma ta'ga mäel kohtusin, tuli tal suusatamine juba päris hästi välja. Biznessplaan jäi küll millegi pärast seekord ellu viimata, kuigi mul oli kõik väga hästi läbi mõeldud. Kuna mäepilet maksis 88 EURi ja kohalik suusarent 66 EURi, siis otsustasin, et minu suusatund võiks maksta 44 EURi. Aga praeguseni on kõigil veel arve maksmata. Peaks vist inkassofirmaga läbi rääkima?

Viimasel päeval, nagu juba öeldud sõitsime seekord saani. Saime omale kohalikust laenutusest 550 kuubikulise relva. Päris pull aparaat. Kui ikka pöidlaga vajutasid, siis hüppas kohalt minema suhteliselt kiiresti. Pärast seda oli autoga päris imelik sõita, tundus, et ei ole mitte mingit kiirendust. Ka saaniradu on Ruka ümbruses piisavalt, nii et möllata sai omajagu. käisime kahekaupa sõitmas. Metsavahel sai rahulikumalt võtta ja järvede peal proovisime kiirendust. 120 km/h pigistasime välja, kui tükk aega kogus. Metsas sihi peal saime saani paar korda hüppesse ka. Laenutusest öeldi, et peaksime 8 tundi 20-30 liitri kütusega hakkama küll saama. Meie kallasime aga lõpuks 40 liitrit sisse. Läks vist vajutamiseks? Igal juhul kui saaniga sõita, siis ees roolis on päris mõnus olla, aga taga raputab hirmsasti ja on jube külm. Eks see oleneb ilmast ka. Aga Sven ja Kuldar ütlesid mõlemad järgmisel päeval, et selg on haige. Mina sain sama öelda käte kohta. Õhtul pimedas proovisin ka üksi sõita, siis tundus saam kuidagi liiga kerge. Eriti kui järvel kiiruskatseid teha. Kõige lahedam oleks teha mitme saaniga mingit matka. Nii et kõik oleks eraldi saaniga.

Pühapäeval alustasime siis hommikul 8st tagasisõitu. See kulges enam vähem plaanipäraselt, kui välja arvata see, et Sven'i auto sidur arvas Helsingisse jõudes, et selleks korraks on töötatud küll. Täpselt sadama väravast sisse sõites ei liikunud auto enam meetritki. Lükkasime siis auto praamile, kuna köie, mis Sven'il autos oli tõmbasime katki. Tallinnas jälle samamoodi laeva pealt maha ja saime uue köie abil auto Sven'i maja ette transporditud. Peale väikest alkomeetrisse puhumist Järvevana teel saigi seekord suusatamas käidud ja politsei ka sponsoreerimata jäetud.

Lõpetuseks väike kelgutamise stiilinäide Andreas'elt.