5. Winter Xdream

Seekord käisime Ida-Virumaal, Pannjärve suusakeskuses XDreamil võistkonnaga ESTO Amatöörid, koosseisus Maku, Kristjan ja mina. Kuna lume paksus maastikul oli eelinfo põhjal 10-25 cm (tegelikult väga üle 5 ei venitanud) ja meie erilised rattapeded ka pole, siis välistasime kohe võimaluse, minna rada läbima rattaga. Sama aga ei teinud Erki, Sven ja Marge, kes just rattaga otsustasidki minna. Hiljem selgus, et see oli suur viga. Meie panustasime pigem jooksule, aga võtsime ka suusad kaasa, juhuks, kui tõepoolest nii palju lund on, kui korraldajad lubavad.

Kaks päeva enne võistlust oli mul hommikust saadik enesetunne jube jama. Arvasin juba, et tulebki endale asendaja leida. Samas ikka tahtsin ise minna. Nii ma siis ei teinudki esialgu midagi, peale selle, et kallasin päev otsa kuuma teed kõrist alla. Õhtul segasin seda juba universaalse ravimi Jägermeistriga. Ja ennäe imet, laupäevaks oligi enesetunne jälle täiesti normaalne. Kurk ainult natuke kipitas veel. Nii et hakkasin laupäeval tee joomisega jälle uuesti pihta. Lõuna paiku, kui ma Erki juures suuski määrimas käisin ja Marge pakkus teed või kohvi, siis oli mul igatahes teest juba nii kõrini, et otsustasin hoopis tassi kohvi juua. Arvasin, et mine tea, kui kaua ma nüüd jooksukunnide Maku ja Kristjaniga XDreamil vastu pean, kui nii värskelt alles haige olnud. Ei osanud nagu millegagi eriti võrrelda ka, kuna ma olen haige tavaliselt nii umbes korra 10 aasta jooksul. Minu õnneks selgus, et ei olnudki hullu midagi ja olin kuni lõpuni päris heas seisus.

Hommikul kohale jõudes paistis, et lund on siiski suhteliselt tagasihoidlikult, nii et arvasin, et suusatama me minema ei hakka. Kristjan ja Maku arvasid sedasama, aga sel põhjusel, et nad olid eelmisel õhtul 10 minutit proovinud ja jube külm oli hakanud. :) Niisiis olime stardis jällegi jooksuga. Esimesse punkti minnes olime oma otsusega juba väga rahul, kuna jääkonaruste peal suusatamine tundus suuskadele ikka väga valus olevat.

Valisime alustamiseks suurema lõunapoolse ringi. Aga ega seal vist suurt vahet polnud, pikkus tuli ikka enam-vähem sama neil, kes kõik punktid ära võtsid. Juba alguses hakkas tunduma, et suusad oleks olnud ikkagi kõige mõistlikum valik. Ja alguses oli veel kõige suusaradade vaesem osa. Mida aeg edasi, seda enam olin kindel, et suusaga oleks raja kiiremini läbinud. Kui arvestada asjaolu, et Jüri Pärniku ja Tõnu Tänava võistkond tegi meile lõpuks pikalt pähe, üldjuhul peaksid nad meist ikka veidi vaiksemalt liikuma, siis arvan, et kindlasti oli suusk võidukas. Jah, kõik esikolmiku tiimid olid jooksuga, aga nad olid ka 100% tipporienteerujad. Ja jooksukiirus oli neil ikka meeletu.

Meie liikusime aga rahulikult. Jalg ikka ilusti läbi mõnesentimeetrise lumekooriku vajudes. Enne 53 punkti tekkis mul ja Kristjanil väike vaidlus Makuga teemal, mis järjekorras järgnevad punktid võtta. Kuna meid oli aga 2, siis jäime seekord peale. Edasi saime jälle rahulikult sörkida, kuni hakkasime jõudma kanalini, mille kohta oli teada korraldajate eelinfo, et sellest on raske üle saada. Ja oligi, täiesti lahtine kanal, ja väga lai ka veel. Alguses vaatasin, et saab mingit palki mööda üle, aga olles paar varvast õrnalt märjaks teinud liikusime siiski mööda kraaviäärt edasi, kuni leidsime koha, kus saime köielkõndi harjutada. Pääsesime kõik ilusti üle ja noppisime 2 punkti, mis teisel pool kanalit oli. Ning taaskord tuli sama kanalit teise koha pealt ületada. seal oli olukord juba veel parem. Samal ajal tuli teiselt poolt üle oja ISC X-Hiking team, kellel olid käes metsast võetud toikad. Niisiis ootasime nad ilusti ära ja liikusime samade toigastega teisele poole tagasi.

Edasi oli jälle tavaline punktide noppimine, kuni kaardi edelanurgani. Sealt edasi kaardi kagunurga juurde liikudes oli meie hinnangul ainuke koht, kus ratturitel sel rajal eelis oli. Õnneks seal ühtegi ratturit meile vastu ei tulnud. 73 punktist alates hakkasid meile vastu tulema hoopis liidervõistkonnad. Üks karmima tempoga kui teine. Kõigepealt Olle, Andreas ja Marek. Siis Tammemäed ja Jürgen. Siis juba Eensaared ja Abram jne.

Peale joogipunkti ja SI-pulga mahalugemist tekkis jälle Makuga väike arutelu, mispidi järgmised punktid võtta, aga ka selle arutelu kallutasime enda kasuks, kuna Maku ei näinud kaardil 46 punkti, kus me ka veel käinud ei olnud. Lõpus mõtlesime liikuda 39-37-35-36 jne ja jätta kõige viimasteks 38-75/76-41. Kuna aga mitte keegi ei olnud liikunud trajektooril 39-37, siis ei hakanid me ka ise sinna võssa rada sisse lükkama ja valisime hoopis variandi 39-41-75/76- 38 37-jne. Ja ei läinud 6 tundigi, kui juba olimegi 5. XDreami finišis. Hiljem selgus, et 18 kohaga. Normaalne. Ja haigusehakatis ka läinud.