Väike meenutus sellest, kus me seni käinud oleme:
2003 aasta - Aegviidu/Mustjärv/Aegviidu,
2004 - Aegviidu/Valgehobusemägi/Aegviidu,
2005 - Paldiski/Pakri poolsaar/Paldiski,
2006 - Aegviidu/Ännijärv/Jussi järved/Paukjärv/Kemba,
2007 - Paldiski/Pakri saared/Paldiski,
2008 - Keava/Keava raba/Paluküla/Lelle,
2009 - Mustjõe/Krani/Kakerdi raba/Mägede küla/Aegviidu.
Aegviidu on selles nimekirjas korduvalt, kuna traditsiooniliselt toimub matkale minek 23. veebruari õhtul RONGIGA. Aga muidugi ka selle pärast, et Aegviidu on lihtsalt nii suurepärane ja kena koht. Nagu ka kõik need teised kohad, kus me käinud oleme.
Nagu juba ülaltpoolt näha, läksime siis sellel aastal rongilt maha Mustjõe peatuses, et jõuda õhtuks RMK Krani lõkkekohani, kus olime mõelnud ööbida, et siis hommikul minna Kakerdi rappa ning õhtuks Aegviitu rongile.
Osalejate arvu poolest seekordset matka kahjuks väga kiita ei saa, kuna erinevalt matka hiigelaegadest, kui osalejaid oli 25 inimese jagu, osales seekord ainult 4 inimest: mina, Arvo, Raul ja Reigo. Haigused olid paraku teinud oma töö. Jääb üle vaid loota, et see suurepärane traditsioon välja ei sure ning järgmistel aastatel näitab osalejate arv taas tõusutrendi. Ja kui te mõtlete, et miks "MATKaSPORT" jutumärkidesse on kirjutatud, siis seda sellepärast, et algselt MATKaSPORDI kaupluse töötajatest välja kasvanud talvematkal on MATKaSPORDI töötajaid jäänud iga aastaga järjest vähemaks. Nii et sel aastal ei osalenud talvematkal ühtegi inimest, kes hetkel veel MATKaSPORDIS töötaks - oli 3 endist töötajat ja 1 lihtsalt sõber.23. veebruari õhtul alustasime oma matka Balti jaamast (Raul Kitseküla peatusest) kell 18.31 rongiga Mustjõe poole startides. Tunniajane rongisõit möödus kiiresti. Peagi seisimegi Mustjõe raudteeperroonil ja vaatasime kaugeneva rongi tagatulesid. Samas peatuses väljunud ja Küla ainsas majas elanud noormees vaatas meid kahtlase pilguga ja kadus öhe. Ilmselt ei mahtunud talle pähe, miks peaks keegi õhtul pimedas väljuma rongis peatuses, kus ei ole ka päevasel ajal põhjust väljuda kellelgi teisel peale tema perekonna liikmete.
Niisiis tõstsime oma seljakotid selga ja alustasime õhtust 5 kilomeetri pikkust jalutuskäiku Krani lõkkekohani. Natuke üle tunni astumist ja olimegi jõudnud soovitud paika. Meie imestuseks oli lõkkekoha kõrval asunud laavu tüüpi katusealune (seda nimetust me enne kuulnud ei olnud) täiesti sobilik paik magamiseks. Nii et me ei pidanudki hakkama telke üles panema, vaid panime oma magamismatid ja -kotid kõik sinna katusealusesse ritta. Enne aga hakkasime lõket üles tegema, et vorsti grillida ja matkapliidil traditsioonilisi esimese õhtu makarone konserviga valmistama. Makaronid valmisid õige pea, aga lõkke tegemine osutus seekord natuke keerulisemaks. Nimelt oli keegi RMK poolt matkajatele ette nähtud küttepuude varjualuse küttepuudest täiesti tühjaks teinud. Lõkke kõrval oli ainult hunnik puid, mis hiljem selgus, ei olnud kõik just kõige kuivemat sorti. Alguse saime lõkkele ilusti tehtud, aga siis läks tükk aega selle peale, et neljakesi ümber lõkke puhuda. Aga lõpuks leidsime metsa alt siiski mõne kuivema puu ka ja kui lõke hoo sisse sai, siis hakkas isegi põlema. Seekord kujunes õhtune söömaaeg gurmaanide kokkutulekuks, kuna kõigil oli hulgaliselt head-paremat kaasa võetud. Olles kõhud täis söönud, otsustasime magama minna. Reigo arvas, et paneb kella 9ks kella helisema, mina aga pakkusin, et ei ole mõtet, kuna ärkame selleks ajaks nagunii iseenesest üles.
Magada oli päris mõnus. Kui silmad lahti tegime, siis oligi kell täpselt 9. Seejärel alustasime jällegi traditsioonilise hommikuse supi ja hommikukohvi keetmisega. Olles taas kord kõhu täis söönud, koristasime enda järelt varjualuse ära ning retk Kakerdi rappa võis alata. Paar tunnikest j
alutamist, ühe jõekese ja asfalttee ületamine, ning jõudsimegi Kakerdi raba matkaraja algusesse. Seda suurepärast sündmust tähistasime väikse õlle joomisega ja õuna söömisega. Sellega taas ühele poole saanud hakkasime mööda matkarada raba suunas sammuma. Juba päris raba serval, noku talu juures, kus oli teine lõkkekoht ja autoparkla, oli päris mitu autot ning hulgaliselt inimesi. Paistab, et paljud olid vabal päeval tahtnud loodusesse piknikku pidama tulla. Käis tõsine siblimine erinevate sõpruskondade vahel, et saada endale ihaldatud piknikuplats grillimiseks. Meie sinna võitlema je jäänud, vaid suundusime mööda laudteed rappa, Kakerdaja järve poole, sooviga raba ületada, ning seejärel võtta suund Valgehobusemäe ja Aegviidu poole. Raba oli, nagu ikka, väga ilus ning kilomeetrise jalutuskäigu järel olimegi järve ääres. Järvejääle oli ehitatud suur lumememm ning jääl oli näha ka matkauiskude jälgi. Liikusime edasi üle järve ja jätkasime oma teekonda mööda laudteed teisele poole raba. Olles raba ületatud, leidsime puude alt ühe tallatud lumega koha, kus otsustasime teha lõunapeatuse. Panimegi teekannu vett täis ja keetsime omale mustikasuppi, mis küpsiste kõrvale väga suurepäraselt sobis.
Kõht oli jälle meeldivalt täis, kui hakkasime, nüüd juba läbi metsa, tee poole sammuma, et jõuda Valgehobusemäe poole, kust viib ilus metsatee aegviiduni. Enne metsateeni jõudmist tuli veel ületada jõgi, millel jääd peal ei olnud. Viskasin oma koti üle jõe ja sain esimesena üle. Teised üritasid üle jõe minna natukene vasakult poolt. Arvo hindas aga pisikest jääkirmet natukene üle ja astus ühe jalaga poole põlveni ulatuvasse vette. Õnneks kogenud matkamehe ja multisportlasena ta ennast sellest eriti häirida ei lasknud. Peagi said ka teised üle jõe. Olime jõudnud täpselt kohani, kus kunagi oli jahiselts Polümeer ulukite söötmiskoht. Sealt läks juba väike metsatee kuni asfaltini.
Mõni kilomeeter tuli minna mööda asfaltteed, kuni sai pöörata jälle metsa, Mägede küla poole. Hakkaski juba ära tüütama see mööda asfalti autode vahel kakerdamine, kui saime metsateele. Aga ennäe imet, metsateel vooris autosid veel mitu korda rohkem. Oli selline tunne, et sattusime Otepääle keset maailmakarika etappi suusatamises. sirge lõpus oli juba paista autosid parkimas, tükk maad enne Valgehobusemäe suusakeskuse parklat. Mõtlesime, et huvitav, kas tõesti on vastlapäeva liulaskmine nii palju inimesi siia mäele meelitanud. Lausa suurte bussidega oli kohale tuldud. Hiljem kodus selgus, et tegemist oli suusaüritusega teeme koos maakerale tiiru peale.
Mägede külas paistis, et sihime täpselt kell 17.56 väljuvat rongi. Reigo arvas, et peaksime väga rahulikult jalutama, et mitte liiga kaua rongijaamas passida. Mina olin jällegi täpselt vastupidisel arvamusel. Hakates metsateed mööda metsateed Aegviidu poole astuma sai järjest enam selgeks, et rongi peale jõudmiseks peame päris korraliku tempoga sammuma. Ning tempo kiireneski pidevat. Lõpuks Aegviidu rongijaama jõudes olime kõik ka korraliku treeningu kätte saanud, mille üle mul tegelikult väga hea meel on. Teel Valgehobusemäelt Aegviidu poole põikasime ka korduvalt üle Kõrvemaa 65 km suusaraja. Suusarada oli täiesti suurepärases korras. Isegi ilus klassikajälg oli sees. Eestis pole olnud ammu selliseid võimalusi suusatamiseks.
Rongijaama jõudsime umbes 10-15 minutit enne rongi väljumist. Rong oli juba ees, nii et saime kohe kohad sisse võtta. Istusime meeldivalt väsinute ja õnnelikena rongis, sõime šokolaadi ja arutasime, millal oli esimene talvematk, ning kus me siis 7 aasta jooksul kõik käinud oleme. Arvo avaldas lootust, et järgmine aasta vast on ikka rohkem rahvast kohal. Vähemalt meil oli taas seekord tore. Läbisime esimesel päeval 5 ning teisel 25 kilomeetrit, nägime ilusat loodust, hingasime värsket õhku, sõime suurepärast toitu ja ka trenni saime tehtud.
Ning juba jõudiski rong Tallinnasse. Kas pole kadestamist väärt?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar