esmaspäev, 29. märts 2010

Koeras..a hooaeg

Jah, suusahooaeg on siis selleks aastaks läbi saanud. Kuigi, erinevalt paljudest teistest mul tegelikult suusatamisest veel kõrini ei ole. Suusataks suurima heameelega, aga nii friik ma ikkagi veel ei ole, et sellel lume ja porisegusel rajal viitsiks ukerdamas käia. Nii et siis suusad on juba 8 päeva nurgas seisnud ja suure tõenäosusega sealt sellel aastal enam rajale ei lähe.

Aga selle eest olen saanud teha esimesed jooksuotsad. Kui WAR ja Talveseiklus välja arvata, siis ega ei olegi sellel aastal ühtegi jooksusammu teinud. Mistõttu olid jäsemed peale esimest jooksukorda, järgmisel päeval pisut kangevõitu. Suhteliselt keeruline on praegusel aastaajal mingit mõistlikku jooksutrajektoori paika panna. Kuna Nõmmel on veel suusamehed peal, siis sinna jooksma ei kipu. Samas päris tänava peal nagu ka ei ole erilist tahtmist kihutada. Niisiis olengi tiirutanud Sütiste metsa vahele, sealt üle silla Nõmme suusahüppetorni juurde ja seejärel Nõmme kitsaid tänavaid mööda niikaua, kui viitsimist on. Viimaste päevadega on aga ka see jooksutrass piisavalt lahti sulanud, nii et koerajunnide vahel laveerimine on muutunud üksjagu tähelepanu nõudvaks tegevuseks.

Iseenesest, jällegi erinevalt paljudest teistest, ei ole mul absoluutselt mitte kõige vähematki kevadega kaasneva suurvee vastu. Vastupidi, loodan hoopis, et tuleb muljetavaldav veespordihooaeg. Igal juhul esimesed sedalaadi mõttevahetused juba liiguvad. Noh, eks muidugi, põhjustab kõik see vesi pisikesi ebamugavusi ja mõnele ehk isegi parajat peavalu, kui moosipurgid keldris juba lae all suplevad. Aga mina isiklikult olen ikkagi õnnelik, et meil sel aastal supertalv oli ja nüüd ka samasugune kevad juba samahästi kui käes on.

Aga jah, siin toredas pealinnas on paraku koeras...a rohkem, kui mistahes kevademärke. Nii et isegi Andreasega 300...400 meetrit siia majade vahele lasteaeda jalutades tuleb käia vähemalt kaks korda pikem maa, et mitte sõna otseses mõttes põlvini pasas sumbata. Ja järjest rohkem seda jama välja sulab. Vähemalt tänu piisavale sademete hulgale ei ole kätte jõudnud veel see hetk, kui kogu Tallinna linna kohal hõljub imal koerasõnniku lehk. Eks näis, kas ka sel aastal selleni jõuame. Vaevalt et keegi selle jama enne ära koristab.

Igal juhul kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes teab mõnda head jooksumarsruuti siin Mustamäe-Nõmme kandis, siis andke aga teada. Seniks üks suurepärane muusikapala ühelt suhteliselt uuelt bändilt:

esmaspäev, 15. märts 2010

Talveseiklus I

Icebug 25h matkasport 2010-l pidime osalema võistkonnaga Erki, Leivo ja mina. Aga paar nädalat enne ilmus MATKaSPORDI kodukale kiri, et kui 15 tiimi kokku ei saa, siis jääb võistlus ära. Ja täpselt nii juhtuski. Aga õnneks teatas Elo juba Lätis, et kui üritus ära peaks jääma, siis midagi ikka toimub. Ja toimuski. Vastavasisulise kirja saatis Elo ka laiali, samuti oli info üleval Xdreami lehel ning mujalgi. Ainult et osalejaid registreerus veel vähem, kui Icebugile. Meie aga ei lasknud ennast sellest eriti häirida ja läksime oma tiimiga ikkagi kohale.

Laupäeva varahommikul kodus asju pakkides ei olnud veel päris selge, kui pikk treening tulla tõotab. Rahvast oli vähevõitu ja Elo viimasest kirjast lugesin välja, et eriti pikalt meil siiski ei lähe, vast maksimaalselt 8 tundi. Seetõttu alahindasin selgelt söögivaru vajadust (kui nüüd tagantjärele mõelda) ja viskasin kotti mõned Snickersid ja ühe pooliku geeli. Joogiks lihtsalt vesi. Hiljem autos selgus, et toimub ikkagi kogu rada, aga endiselt ei arvanud, et läheb oluliselt üle 8 tunni. Mesikamäe puhkemaja juurde kohale jõudes ootasid ees juba kaks konkureerivat tiimi - Medisoft ja Sixten-Hillar. Lappasime oma kodinad laiali ja riided selga. Saime Elo käest kiire instruktaaži, roadbooki, ja kaardid ning polnudki muud, kui et tuli starti minna. Jah, võistkondi oligi täpselt kolm: meie ja Medisoft (Kaido, Aigar ja Aivar) kolmeliikmelistena ja Sixten & Hillar kaheliikmelistena.

Esimene etapp oli Küka orienteerumiskaardil. Elo andis valida, kas minna suusatades või joostes. Kuna koorik kandis, siis ei olnud vaja pikalt mõelda ja valisime suusatamise. Medisoft läks ainsana peale jooksuga, mis oli ka selgelt aeglasem variant. Vaatamata sellele, et tõugates kepid läbi kooriku vajusid, oli suuskadel siiski võimalik lumel liuelda, mitte ei pidanud läbi kooriku vajudes põlvini lumes sumpama. Esimesel etapil punkte kaardil ei olnud. Olid vaid kahe RMK kaardiga stendi asukohad ning legend. Kuna olime enne, kohale sõites, näinud tee ääres kelgumäe viita, mis oli ka legendis üheks punkti asukohaks, keerasime tee pealt enne kaardi juurde sõitmist sinna sisse. Aga kelgumäeni ei jõudnudki. Leidsime hoopis kaks muud punkti, misjärel otsustasime ikkagi kaardi juurest läbi minna, kuna nii oleks siiski lihtsam ülejäänud punktid üles leida. Nii ka oli. Tuvastasime kaardil kiirelt punkti umbkaudsed asukohad ja rajameistri ja ka kaasvõistlejate jälgi kasutades leidsime ka ülejäänud punktid üles. Punktide vahel suusatades üritasime leida sobivat tõuketehnikat, et kepid läbi kooriku ei vajuks. Minul see vahelduva eduka õnnestuski, aga Leivo oli oma Kiku suuskadega hästi sobivate keppidega rohkem hädas, kuna ka parima kujutlusvõimega vennad ei suudaks vist nende toigaste otsas erilist kulpi ette kujutada. Vahetusalasse jõudsime aga natuke peale Sixteni tiimi.

Kiire jalatsivahetus, suusad saapad Elo auto peale ja läksimegi rattaetapile. Kuna mul polnud kaardialust seekord kaasas, ei pidanud ma rattaetapil kaarti vaatama ja usaldasime selle ülesande Leivo hoolde, kes meist rattas nagunii mäekõrguselt üle on. Aga teevalikuid tehes ei suutnud ma ikkagi kõrvaltvaatajaks jääda ja avaldasin peale kiireid pilke kaardile valjuhäälselt oma arvamust. Mistõttu tagantjärele kodus kaarti vaadates, tegime päris mitmed oluliselt pikemad teevalikud, kui oleks pidanud tegema. Eks oma osa ole ka sellel, et konkurentsi vähesuse tõttu (mitte et oleksime ennast teistest tugevamaks pidanud, vaid lihtsalt oli vähe rahvast) ei võtnud seda kaardivaatamist eriti tõsiselt ja tsillisime rohkem niisama. Igaljuhul esimese rattaetapi kaks punkti olid paigutatud Taevaskotta, misjärel tuli juba kihutada Mammaste suusaradadele suusaetapile.

Suusaetapi algusesse jõudsime mõni hetk peale Sixtenit. Väike saabaste vahetus ja metsa. Selle etapi oli Elo lahendanud minu arvates superhästi. Vanakooli märkeorienteerumine oli väga hea valik. Niisiis, tuli suusatada mööda Mammaste suusaradu, leida 5 punkti ja nende asukohad nõelaga kaardile märkida. Vale asukoha eest olid ette nähtud trahviminutid. Kusjuures kaart ei olnud mitte suusaorienteerumiskaart, vaid ilma radadeta orienteerumiskaart. Alustuseks märkisime suusaradade kulgemise infostendil olevalt kaardilt oma kaardile ja siis suundusime suusatama. Suusarajad olid Mammastes superheas seisukorras. Libisemine oli selle eest kaunikesti kahtlane. Igal juhul kaks esimest punkti leidsime suhteliselt kiiresti. Suusaraja tagumises otsas ei olnud aga pikka aega ühtegi punkti. Igaks juhuks sõitsime mööda erinevaid lõikevariante edasi-tagasi, et mitte mõnda punkti maha magada. Lõpuks tuli siiski veel üks punkt. Seejärel hakkas aga suusarada juba ära lõppema, aga 2 punkti oli ikka veel puudu. Arvasin, et 1 punkt võib olla vahetult enne suusastaadionit, aga mitte 2. Seetõttu keerasime enne staadioni poole keeramist veel radadele tagasi ja kammisime veel edasi-tagasi. Aga ei midagi. Siis läksime ikkagi staadioni poole ja leidsimegi naljanda punkti, aga 1 oli endiselt puudu. Kohtasime samas ka kohe Elo, kes ütles, et 1 punkt oligi ära varastatud. OK, sel juhul taas rattale.

Sixten oli meist jälle 5...10 minutit ees, Medisoft vist umbes pool tundi taga. Edasi tuli minna Valgesoo vaatetorni. Tegime taas teevaliku lennult, ainult korra kaardile kiigates, mis tagantjärele oleks võinud natuke parem olla, aga mis seal ikka. Sama tegime põhimõtteliselt ka järgmise etapiga, aga ring oli natuke veel suurem. Tee peal vaatetorni arutasime, kui palju häid orienteerumiskaarte jääb tänasele trassile - Küka, Prangli, Taevaskoja, Akste, Uniküla, Vooremäe, jne. Järgmise punkti legendiks oli "kunagi oli siin hoonestus". Vahetult enne punkti tulid vastu Sixten ja Hillar. Sõitsime punkti juurde, aga tee pealt punktini ei läinud ühtegi rada. Kuna Sixten oli pidanud just punktist tulema, tundus see imelik. Selle asemel viisid jäljed aga hoopis kõrvaloleva talukoha juurde. Sõitsime siis ka sinna, ise olime veel lõpp kahjurõõmsad, et Elo on punkti valesti pannud. Tegime siis hoovi peal takjapõõsas ühe tiiru, aga mida ei olnud oli punkt. Läksime siis ikkagi uuesti õigesse punkti asukohta, astusime üle põllu ja ennäe imet, punkt oli ikkagi seal. Ainult et Sixteni jälgi seal küll ei olnud. Nüüd oli kaks varianti: kas ta ei käinud punktis, mis tundus sellise kaliibriga mehe kohta pehmelt öeldes arusaamatu, või siis õppis lendama, mida nagu ka millegi pärast hästi ei tahtnud uskuda. Hiljem selgus, et õige oli siiski esimene variant. Nüüd tuli veel kihutada Uniküla kaardile, kus oli ette nähtud trekkinguetapp.

Tegime plaani, et sõidame ratastega enam-vähem punktide keskele ja võtame kõik punktid jalgsi. Sixten korjas aga mõne punkti juba suure tee äärest jala käies. Enne jalutama asumist tegime ka kerge söögipeatuse, misjärel selgus, et peale praeguse söögikorra ongi mul alles veel vaid 1 šokolaad. Kaasasolnud halvaa oli ununenud keskuses olevasse kotti. Vähemalt siis ma arvasin seda. Tegelikult olin selle hoopis koju unustanud. Hakkas kiskuma jube kahtlaseks. Trekkinguetapp oli rattale vahelduseks päris mõnus. Eriti minul, kuna ma püsisin vahelduva eduga ka lume peal, samal ajal kui Erki ja Leivo kippusid ikka läbi vajuma. Etapi lõpus hakkas juba pimedaks minema, nii et enne viimast punkti pidime lambid põlema panema. Kui etapi lõpetasime ja ratastele hakkasime istuma, möödusid meist taas Sixten ja Hillar. Ka Medisoft tuli 3 punkti enne etapi lõppu vastu, nii et ka nemad ei olnud eriti kaugel. Edasi järgnes kiire rattaots Vooremäe juurde, kus ootas Elo koos suuskadega.

Elo oli Vooremäel juba nii kaua oodanud, et hakkas muretsema. Edasi ootas meid aga suusatamine Vooremäe 8,2 kilomeetri pikkusel ringil, mille igal kilomeetril oli punkt. Ring oli Elo ütlust mööda võimalik läbida ka 5 kilomeetriga, kuna aga ma olin Vooremäel enne käinud vaid ühe korra ja sedagi suvel, ning teised veel vähem, ei hakanud me mingi lõikamisega jamama, vaid otsustasime terve ringi läbi sõita. Eriti arvestades asjaolu, et lund hakkas järjest kõvemini sadama. Peagi sadas lund nii laialt, et ei olnud enam üldse midagi näha. Kõik laskumised panime sahka, kuna ei teadnud, kuhu rada keerab. Ja rada keerutas seal lumesajus tõesti palju. Lõpuks ei saanud enam üleüldse aru, kuskohas me parasjagu oleme, kust tuleme ja kuhu läheme. Et mitte ühtegi punkti maha magada, leppisime Leivoga kokku, et tema jälgib paremat ja mina vasakut teeäärt. Eelviimasesse suusapunkti minnes hakkas tunda andma, et ei olnud enam kaua midagi söönud. Veel mõned tõusumeetrid ja olin juba täiesti lödi. Niisiis otsustasin oma viimase šokolaadi pintslisse pista. Kuidagi kannatasin viimased suusakilomeetrid ära. Tagasi vahetusalasse jõudes oli Elol pakkuda suurepärane rosinakukkel. Väike tükk seda saia ja pilt hakkas uuesti ette tulema.

Õnneks oli Elol veel üks hea uudis. Nimelt viimaselt rattaetapilt tuli ära võtta vaid viimane kontrollpunkt. Mis tähendas seda, et 40 kilomeetri asemel oli lõpuni vaid 28. Tegime Leivoga kiire teevaliku ja lahkusime Sixteni tiimiga koos. Aga pöörasime 180 kraadi teisele poole, kuna olime teinud taas kord teise teevaliku. Valisime rahuliku tempo. Nii vaikselt tiksuda oli ratta peal täitsa mõnus. Kilomeetrid möödusid kiiresti ja peagi keerasime kruusatee pealt punkti poole sisse. Paistis, et Sixteni jälgi ei olnud. Punktini jõudes paistsid eemalt sihi pealt kellegi tuled. Selge, meie valik oli olnud seekord kiirem. Punktist finiši poole kihutades tuli tee peal vastu ka Medisoft, kes oli viimasesse punkti valinud veel kolmanda variandi. Kaido ja Aigar kihutasid hirmsa hooga, samas kui Aivar oli jäänud maantee äärde ootama. Ka temal oli toit otsa saanud. Vana-Võru maanteele keerates olid aga ees veel kellegi jäljed. Peagi selgus, et Sixten oli läinud üksinda punkti võtma, Hillar aga tiksus tasapisi finiši suunas. Läksime ta'st mööda ja peagi olimegi finišis, kus Elo meid vastu võttis, rätik ümber ja nägu naerul. No on ikka jultumus :o) Ta nagunii ei käinudki saunas, vaid pani lihtsalt rätiku ümber, et meile nö ära panna.

Mõningate minutite möödudes saabusid ka kõik teised tiimid. Kui meie saunatasime ja suppi sõime, koostas Elo manuaalset Exceli tabelit ning lõpuks viis läbi ka autasustamise. Meil aga algas viimane lisaülesanne - tuli koju sõita. Õnneks oli autos vähemalt mugavam istuda, kui rattasadulas ja kella kolme paiku olingi kodus. Mina igal juhul jätsin pühapäevase trenni vahele, vastupidiselt Leivole.

Üldiselt oli üritus jällegi superlahe. ERITI SUUR KUMMARDUS Elo ees, kes täiesti üksi võistluse korraldamisega hakkama sai, olles samal ajal peakorraldaja, rajameister, punktiviia ja -tooja, supportcrew, punktikohtunik, jne. Nii et möla maha ja tehke järele.

Leivo jutt.
Kaido jutt.
Ametlik pressiteade.
Elo pildid.
Tulemused. :o)

pühapäev, 14. märts 2010

Sünnipäevade hooaeg

Märtsikuu saabumisega algas ka selle aasta esimene tõsine sünnipäevade maraton. Noh, paistab, et suusamaratonid hakkavad inimesi vaikselt ära tüütama, vahelduseks siis midagi muud.

Igal juhul otsa tegid lahti Heiti ja Leivo, kes puhtjuhuslikult on sündinud täpselt ühel ja samal kuupäeval - 4. märtsil. Seoses sellega oligi laupäevaks, 6. märtsiks organiseeritud suhteliselt sportlikku algust tõotav koosviibimine Valkla puhkekeskuses. Et Heitil õnnestub oma vanust edaspidi väljendada juba neljaga algava numbriga, siis oli tema nimetatud ürituse peaorganisaator. Või, noh, kuna ta on juba niiii vana, siis langes vastutusekoorem siiski Maare kanda.

Koos räätsade ja suuskadega pidime kohal olema laupäeval kell 12, et alustada umbes 4 tunni pikkust sportlikku osa. Kohale jõudes selgus, et saame ise valida, kas liigume räätsade või suuskadega. Rahvas jagunes umbes pooleks. Mõlemate gruppide kokkusaamiskohaks ja lõunapausiks oli ette nähtud Pedassaar, kuhu Salmistu rannast pidavat viima korralik, tugev jää. Mujal oli küll näha vaid rüsijääd. Et suusatamine tõotas tulla veidi sportlikuma kallakuga, valisin mina seekord suusatamise. Õppides eelmise nädala Läti võistluse kogemustest olin seekord varustatud "kivisuuskade" ja matkakeppidega, mis küll 20 cm lühemad, kui mu tavalised suusakepid, aga tänu suurtele rõngastele ei vaju vähemalt tõukamisel läbi lume.

Räätsajad hakkasid kõigepealt astuma. Kuna Jüril oli tee peal natuke tegemist ootas suusaseltskond veel veidike enne teele asumist. Tiit ja Heiti sisustasid vahepeal meie aega sooritades suusahüppeid üle kohaliku tee. Nii mõnigi õhulend lõppes kõhuli lumes. Igal juhul Jüri saabudes hakkasime meiegi liikuma. Kooriku peal oli täitsa hea sõita. Eriti läbi ei vajunud. Esimesel teelõigul sai kohe selgeks, et oma lühikeste keppide ja kivisuuskadega ma tee peal konkurentsivõimeline ei ole. Samas kui mööda lagedaid kihutades oli olukord täitsa normaalne. Lagedatel väljadel sõitmine oli ka kõige mõnusam. Suured lagedad puutumata väljad, lumi kaetud koorikuga, mille peale veel paari-kolme sentimeetrine pehme lume kiht. Täielik kaif!

Ei saanudki väga kaugele sõita, kui saabus esimene telefonikõne räätsagrupilt, kus teatati Heitile, et Kaja oli suure palavuse peletamiseks otsustanud väikese talisupluse teha. Et mitte liialt aega raisata, otsustas ta riietumise peale mitte aega raisata ja teha oma suplus koos riietega. Supluse näol oli siiski tegemist (liigse) uudishimu, mitte jääkihi ebapiisava paksusega. Mistõttu saime siiski lõunapausi Pedassaarel pidada. Jätkasime oma suusasõitu mööda lagedaid väljasid aeg-ajalt peatusi tehes, et pildistada ja niisama muljetada.

Peagi jõudsid räätsajad juba saarele, ja meie mõne aja pärast mere äärde. Mööda mere äärt pidime tulema tagasi Salmistu poole, et saarele pääseda. Mere äärt mööda liikudes selgus õige pea, et mu kivisuuskade libisemine ega ka matkakeppide pikkus ei kõlba kuhugi. Kui jää peale tuisanud õhukesed lumevaalud tõmbasid teistel suusad veidi kinni, siis mina oleks oma kolmekordsetest MM-i medalisuuskadest Visu Raceritega nagu vastu seina sõitnud. Üritasin grupiga vahet mitte sisse lasta, aga veidi see siiski tekkis. Õnneks saarele, lume peale jõudes tõmbasin selle tagasi. Sveni olukord oli aga veel hullem.

Saarel saime kokku räätsajatega, kes olid juba saarele ringi peale teinud. Tegime kerge eine ja ning jätkasime oma tagasiteed. Saarelt kuni Valkla rannani ei olnud õnneks pikk maa ja mõningate tõugete tulemusena, peale mandrile jõudmist olime veidi üle kahe tunni möödudes keskuses tagasi. Peale seda järgnes veel mõnusaim osa. Vene kerisega saun, mis teatud leiliviskajate käsutuses olles kippus pehmema karvaga isenditel karvkatet eemaldama. Lisaks merevaatega tünnisaun ja väike õlu. Super.

Olles juba mõned tunnid erinevates saunades vedelenud, järgnes kutse tagasi peamajja, kus oli ette valmistatud õhtune programm, koos söökide, jookide, kõnede ja muu juurdekuuluvaga, nagu näiteks kingituse üleandmine. Kingituste valimine oli ka omaette huvitav protseduur. Valikuvariantidena käisid läbi nii mõnedki elamuse variandid ja muu selline, millest vast kõige omapärasem oli tantsukursus. Juubilari kõrge ea tõttu aga jäi sõelale vaid rahvatantsuansambel Kuljuse meesveteranide rühm, mille kursuste nimekirja meil ei õnnestunud hankida. Seetõttu otsustasime minna lihtsama vastupanu teed ja kinkida sünnipäevalastele midagi, millest neil oleks hea meel, aga mida on samas kergem hankida. Igal juhul Palju Õnne veelkord!

Pühapäeva hommikul tegime kiire hommikusöögi ja pakkisime oma asjad. Päevakava oli taaskord tihe. Kõigepealt tegime Erki juures väikese sauna, et tähtsat päeva jätkata värskemalt positsioonilt. Seejärel aga ootas ees juba järgmine sünnipäev. Kuna Kuldaril midagi väga ümmargust seekord ei täitunud, pääsesime natuke tagasihoidlikuma programmiga. Aga kohustuslikud söömised-joomised tuli sellegi poolest läbida. Mistõttu esmaspäevast olekut võiks kirjeldada, et ei olnud just kõige teravam pliiats pinalis.

Kolmapäeval ootas ees aga juba Sveni sünnipäev. Seoses tähtpäevalise viimase aja hobi, purjetamisega, oli nagu kergelt merekallakuga üritus. Igal juhul Sushi oli suurepärane valik.

Järgmine sünnipäevakutse ootas ees juba reedeks. Et aga laupäeva hommikul vara ootas ees reis Mesikamäe puhkemajja, kus toimus üks väga lahe üritus, Talveseiklus 2010, jäi see sünnipäev seekord ära.

Nüüd on võimalik mõned päevad puhata, kui ootavad ees juba uued märtsikuu sünnipäevad!

Palju Õnne!

esmaspäev, 1. märts 2010

WAR 2010

Lätis, WAR-il käisime seekord Twister - Ekstreem Adventure Team'i nime all, koosseisus Elo, Leivo ja mina. Kuna kõik on ennegi multispordiga tegelenud, siis kulgesid võistluseelsed ettevalmistused suuremate viperusteta. Põhilisteks küsimusteks olid, suuskade ja jalgratta rehvide valik. Ehk siis täpsemalt öeldes, kas valida "kivisuusad" või head suusad ning naelteta või naeltega rehvid. Eelneva aasta kogemuse põhjal ning samuti vaadates oma kivisuuskade vagulisi põhju julgesin teha ettepaneku valida siiski head suusad. Ilmaprognoos ennustas üle kahe kuu esimest korda plusskraade, mistõttu rehvivaliku osas jätsime endal tee lahti, visates koos all olevate tavaliste rattarehvidega autosse ka naastrehvid. Kokku oli meil neid kolme ratta kohta 4.

Kohalesõit koos suurepärase pastapeatusega Elo residentsis, Tartus kulges viperusteta. Nägime isegi mitut tartlast kõnniteedel pikutamas :o). Veidi enne südaööd olime Gulbene spordihallis, mis oligi seekordseks võistluskeskuseks. Vahetasime mõned sõnad teiste Eesti tiimidega ja sättisime oma magamisvarustuse puhkamiseks valmis.

Hommikul hakkasid kohale saabuma ka teised võistkonnad. Valmistasime ette oma suusad. Vahetasime minu ja Leivo ratta esimesed ja Elo ratta mõlemad rehvid ikkagi naeltega kummide vastu, kuna õues oli siiski suhteliselt soe. Enne starti viis Normunds läbi instruktaaži ning kella 12 ajaks kogunesid võistkonnad, kelle hulgas Expert rajal siis 4 Eesti ja 5 Läti tiimi, starti.

Esimene etapp oli tunniajane Score-O, kus 200-st võimalikust väärtuspunktist tuli kokku korjata vähemalt 150, et teenida maksimaalsed 5 punkti. Korjates väärtuspunkte vähem, sai ka vähem üldarvestusse minevaid punkte. Esimest etappi võis läbida nii jalgsi, kui ka suuskadega. Kuna Normundsi sõnul oli sellest etapist 95% tegemist suusaradadega, siis pikalt mõtlema ei hakanud ja läksime starti suuskadega. Starti oodates paistis, et suusarada tähendas liivatatud kõnniteed. Hiljem selgus, et see oli selle etapi kõige paremini suusatatav tee. Ülejäänud 90% selle etapi suusaradadest olid kitsukesed jalgrajad, kus parimal juhul käepidemeni lumes suusakeppidega paaristõukeid kühveldada sai. Igal juhul Stardipaugu kõlades tegime kiire otsuse 2 tagumist punkti ära jätta ja võtta täpselt 150 väärtuspunkti. Selle plaani ka edukalt realiseerisime, kuigi tagantjärele mõeldes arvan, et joostes oleks veidi kiiremini saanud. Lisaks oleks siis saanud suusad järgnevale etapile mõeldes varem saanud jalgrattale installeerida ja nii aega kokku hoidnud, aga mis teha. Väga hullu siiski ei olnud ja saime ilusti õigel ajal tagasi. Esimesel etapil erilisi vahesi ei tekkinud ja tiimid liikusid suhteliselt lähestikku.

Enne teist etappi paigaldasime suusad ja kepid ekspanderkummidega omale ratta külge ja voltisin ka kaardi (õigemini tulipi legendi) kokku, et see kaardialusele ilusti ära mahuks. Siis ei olnudki muud, kui ratta selga ja pisikese kaardijupi järgi tulipi algusse. Saime mõne minuti sõita, kui selgus, et oleme sattunud vale koha peale. Sõitsime veidi tagasi, aga ikkagi midagi ei klappinud. No mis jama see siis nüüd on. Elo vaatas ka korra kaarti ja ütles, et peaksime minema vastupidises suunas. Ei ole ju võimalik, suund ei klapi. Läti kaardid võivad olla küll aastast 1911 ja sisaldada, või mitte sisaldada mistahes infot, aga suund on üks asi, mille järgi ikkagi alati peaks õigesse kohta jõudma. Niisiis vaidlesin Elole vastu, ega olnud nõus 180 kraadi teise suunda minema. Olgugi, et Elo väitis, et eelmine õhtu, kui kohale saabusime, siis tulime sealt raudtee poolt. Vahtisin uuesti kaarti ja kompassi, kui Elo veel korra kaardile pilgu heitis ja sekund hiljem ütles, et kaardil on ju kõik kirjad tagurpidi. No täitsa p....s! Kaart oli peegelpildis, loomulikult tuli minna 180 kraadi teises suunas, nagu Elo algusest peale väitis. Nüüd edasi oli juba lihtne. Ja õneks pani enamus tiime samuti samamoodi valesti, nagu meiegi. Tulip ise oli imelihtne. Enamikest ristmikest tuli sõita lihtsalt otse. Vahetusalasse mis oli umbes 15 kilomeetri pärast jõudsime neljandana.

Järgmine etapp oli taaskord valik, kas suusaga või jalgsi. Kuna suusaradu ei olnud, vaid kohalikud pisikruusateed, mis rattasõidul paistsid kohati juba kruusased olevat, ning 65% oli üldse offroadi, otsustasime seekord jalgsi liikuda. Eks oma töö tegi ka esimene valikuetapp, kus suusaga ei saanud väga kiiresti liikuda. Arvan, et see valik oli normaalne. Suusatajatega tegime enam-vähem sama aja. Esimesed 2 punkti läbisime normaalselt. Klomandaks punktiks oli niiöelda underground etapp, kus siis vene sõjaväe aegadest pärit militaarobjektilt maa alt tuli leida 3 peidetud punkti. Käikude rägastik oli taaskord muljetavaldav ja punktide leidmine ei osutunud just kõige lihtsamaks katsumuseks. Selle lõigu näol oli põhimõtteliselt tegemist ka selle võistluse ainukese tõelise Lätiga. Võib-olla võiks veidi veel esile tuua sedasama eelmise etapi peegelpildis kaarti. Ülejäänud osas põhimõtteliselt viga teha ei olnud väga võimalik. Samuti ei kasutatud tavapäraseid Läti stiilis vanu 1900-ndate algusepoole kaarte. Igal juhul seal maa all saime nii roomata, ronida, joosta ja niisama ekselda. Sinna oli kunagi rajatud ikka super ehitis, koos vajalike elu- ja olmeruumidega. Nüüd oli see kõik muidugi lagunenud. Aga meil läks kõigi nende punktide leidmisega siiski suhteliselt hästi. Viimasest punktis suutsime muidugi 10 cm kauguselt mööda roomata ilma seda nägemata. Persetunde järgi saime selle siiski kätte paar minutit hiljem. Viimase punkti läbisime liikudes mööda Mürakarude poolt tekitatud suusarada ja vahetusalas olime teised, vahe Mürakarudega 20 minutit.

Neljandaks etapiks oli taas rattatulip. Midagi erilist ei olnud. Liikusime rahulikult omas tempos. Mõtlesime, et see on hea, et Heiti tiim meil ees läheb ja rada ajab, nii on lihtsam neile järele jõuda. Kohe meie järel mõne minuti kaugusel oli ka ISC, kellega järgmises vahetusalas juba koos olime. Sinna vahetusalasse saime ka jätta oma suusad, öise suusaetapi tarbeks. Aga enne järgmisele etapile minekut oli veel varustuse kontroll. See oli nüüd asi, mis jättis võistlusest väikese sitamaitse suhu. Kõik varustus, mis pidi rajal kaasas olema oli meil kaasas. Iseenesest mõistetav. Aga, ..... kuna suusad olid ratta külge installitud ja põrutasid ilmselt vastu minu ratta tagatuld, siis oli see lahti tulnud, st loksus, ja põlema ei läinud. Niisiis saime lõpptulemusena 1 punkti trahvi, kuna tuli ei süttinud. Mida veel. Järgmine kord panen äkki käna, nii et kiiver läheb pooleks, kas saan siis selle eest miinuspunkti, et mul ei ole korralikku kiivrit. No mis iganes, igal juhul saime ju meeletu konkurentsieelise teiste tiimide ees, kui ühel rattal tagatuli ei põlenud.

Järgmine oli juba pikem, 35 kilomeetrine rattaetapp. Midagi keerulist endiselt ei olnud, tuli lihtsalt sõita ja suhteliselt lihtsaid punkte läbida. Mõnel pool saime ka rattaid käekõrval lükata. Tegime endal elu sellega natuke huvitavamaks, et ei võtnud eelmisel korral võistluskeskusest lahkudes legendi kaasa ja punktirõnga juures oletasime, kus punkt asuda võiks. Aga kuna jäljed olid ees, siis eriti keeruline see just ei olnud. Etapp lõppes võistluskeskuses, kus olime kolmandana. Nüüd olid juba 3 Eesti võistkonda: Myrakaruds, ISC ja meie pikalt teistest ees. Neljandal kohal asus neljas Eesti võistkond, Medisoft. Kuna järgmisele etapile pääs avati umbes 15 minuti pärast, siis saime veel rahulikult süüa ja sokke vahetada, enne trekkingule suundumist.

Kuuendale etapile said ISC ja Mürakarud mingi 5-10 minutit enne meid minema. Ega meil ei olnudki mingit soovi kellegiga koos minna, liikusime omas mõnusas tempos. Esimesse punkti liikusime läbi linna ja etapi lõpu mööda teiste jälgi. Nagu ka järgmise etapi alguse mööda vana raudteed. Seejärel valisime oma variandi läbi mingi tööstuspiirkonna ja üle aia, raudteest lõunapool. Järveäärsesse punkti läksime omaarust ainukest võimalikku varianti pidi, aga meie üllatuseks ei olnud keegi sealt veel läinud. No mis seal ikka. Sumpasime läbi puusadeni lume järveni ja sealt punkti. Järvejää oli kaetud hüppeliigeseni ulatuva vedela ollusega, mistõttu jalad said mõnusalt märjaks. Punktis olimegi esimesed. Järgmise punkti poole liikusime oma jälgi pidi tagasi raudteetammini, kui teiselt poolt järve hakkasid paistma kahe teise Eesti tiimi tuled. Üritasime välja mõelda, kus kohas nad käisid, aga ühtegi loogilist seletust sellele küll ei tundunud. Mööda raudteetammi hakkasime järgmise punktini minema, kui mina järsku peast täiesti lolliks läksin. Ma ei tea miks, aga kuigi mööda raudteetammi tuli punktini minna umbes 2,5 kilomeetrit hakkasin mina punktile peale minema 500 meetri pärast. No ikka täielik idioot. Igal juhul lõpuks, kui mul mõistus taas koju saabus olid teised tiimid meist juba mööda läinud. Järgmisse punkti liikusime mööda teed nende tehtud jälgi mööda ning punkti juures olime neil juba praktiliselt järgi. Etapi eelviimasesse punkti minnes jõudsime täiesti järele. Siis algas hirmus nutt ja hala, kuidas meie, igavesed tänamatud, liikusime nende tehtud jälgedes, et kiiremini järele jõuda. See oli pisut nagu hämmastav, kuna tegemist oli eesti multispordi absoluutse tipuga. Kuna igasuhune hädaldamine ajab mul s... keema, siis läksin ilma pikema jututa ise ette rada lükkama. Niisiis suusavahetusalasse jõudsime 3 Eesti võistkonda koos.

Vahetusalas läks meil taas paar minutit kauem kui teistel, aga kuna paksus lumes suuskadega raja lükkamine ei ole just kõige kiirem liikumisviis, siis jõudsime neile peagi uuesti järele. Seekord oli Tiit (Pekk, mitte mina), vana suusakunn, nagu rajatraktor ja kellelgi teisel ei õnnestunudki vist tempot tegema minna. Metsast välja, surnuajale jõudes saime haudadevahelisel teel uisusammugi lasta. Eelviimasesse ja viimasesse punkti minnes oli poole kilomeetri jagu kasutada isegi Eesti mõistes suusarada! Viimase lõpu lasime linna vahel kõnniteedel vaheldumisi suuska ja jooksu. Kella kahe paiku öösel jõudsime taas võistluskeskusse, kus oli ette nähtud kohustuslik paus kuni kella kuueni hommikul. Laenasin Heiti käest järgmise hommikuni ühe suurepärase purgi Eesti parimat õlut, õgisime kõhud täis ja saime mõned tunnid magadagi. Enne kahte viimast etappi olid esimesed Mürakarud, neist 22 minutit taga ISC ja 27 minutit meie. Kõik olime ära võtnud maksimaalsed võimalikud punktid. Teised võistkonnad olid pikalt maas.

Hommikul kell 6 algas trekkinguetapp linnas. Selleks oli siis fotoorienteerumine. Kaardil olid märgitud 2 cm läbimõõduga rõngad, mille seest tuli siis üles leida üks üheksast kaasas olnud fotost. Lisaks oli seal fotol asuval objektil ka punkt. Taas tegime teistest võistkondadest erineva valiku. Sel ajal kui nemad omavahel konkureerisid, liikusime meie omas tempos ja oma trajektoori mööda. Ei olnud viga.

Viimasele 60-kilomeetrisele rattaetapile läksime mõned minutid peale teisi. Eesmärgiks oli läbida kõik kontrollpunktid. Aega selleks oli veidi üle 5 tunni. Tegin rajavaliku valmis ja hakkasime liikuma. Kuna väljas oli veidi lund sadanud, siis olid eessõitjate jäljed meile näha. Lootsin, et nad on valinud meist erineva variandi, kuna see oli meie ainuke võimalus neist mööduda. Tempo poolest olime ju ikkagi neist veidi aeglasemad. Samuti ei olnud seekord oodatud etappi mõne vana kaardiga. Algus tundus halb, kuna kõik tundusid minevat samale variandile. Siiski peale mõne punkti läbimist selgus, et olime kõik 3 valinud erinevad valikud. Mina valisin 2 variandi vahel, selle mille me ise ellu viisime ja vist enam-vähem selle, mille läbisid Heiti-Tiit-Viivi. Kuna erilist viga teha ei saanud tegelesin rajal pidevalt arvutamisega. Ja järjest rohkem tundus, et õnnestub kõik punktid ära võtta. Minu rajavaliku võtmeetapp oli 73-74, mille võimalusel soovisin läbida otse, kui aga on väga hull siis jõuab ka ringi. Seejärel pidid lõppu jääma 74-75-79 ja finiš. Halva üllatusena oli aga 73 punkti minev tee täiesti sõidetamatu ja see võttis väga palju väärtuslikku aega, kuna läbisime etapi jalgsi edasi-tagasi. Et mitte kaotada kindlasti rohkem punkte, kui ühe, tegin sellel etapil plaanid ringi ja otsustasin läbida viimased punktid järjekorras 79-75-(72)-74. 72 punkti pidime minema võtma ainult sel juhul ,kui enne punkti olevas ristis on aega üle 45 minuti, parem, kui veel 5-10 minutit rohkemgi. Kuna aga ristis oli aega täpselt 44 minutit, siis üritama ei läinud, vaid panime finiši poole. Lõpus tõmbas
Leivo veel niisuguse tempo peale, et mul oli raskusi järele jõudmisega. Profülaktika mõttes tõmbasin pool tundi enne lõppu veel geeli ka rindu. Finišisse jõudsime 12 minutit enne kontrollaja lõppu, aga siis alles läks huvitavaks. ISC oli võitja. Mürakarud läksid kõikide punktide peale, aga kippusid hiljaks jääma. Ootasime aja ära, aga Neid veel ei olnud. Nüüd oli meil punkte võrdselt. Luges ainult aeg. Kui pesemast tulime, olid nad tagasi, aga alles jõudnud. Tundus, et meil on lootust. Tulemuste selgudes oli siiski vahe 4 minutit. Ei vedanud. Selgus, et punkt, mille me võtmata jätsime oli olnud kõige raskem, kuna sinna ei läinud ühtegi korralikku teed. Aga ikkagi ei olnud me piisavalt kiired, et kahte konkurenti edestada. Ja siis muidugi halva üllatusena veel trahvipunkt katkise tagatule eest, see ajas juba natuke vihale.

Aga mida siis kokkuvõtteks öelda. Multisport oli, nagu ikka, lahe. Läti kohta oli ainult tõelist lätit liiga vähe. Rada oli natuke liiga lihtne. Aga selle eest oli meil konkurentsitult kõige mõnusam võistkond - mõnus fiiling, targad, tugevad ja osavad inimesed ja mis peamine, ei mingit hädaldamist. Super!

Seekord sain vähe paremad kaardid ka üles pandud :o)

Tulemused.

Teiste jutud:
Leivo
Elo
Kaido