Ruka 2009

Juba suvel teatas Marge, et meie mökki on jälle kinni pandud ja jaanuari lõpul saab jälle Rukale suusatama minna. See oli suurepärane uudis, kuna see mökki oli tõeliselt tasemel.

Aga nii lihtsalt need asjad siiski lõpuni ei läinud. Vahepeal oli majandussurutis (mingi imelik haigus, mis levib eriti Eesti ettevõtete juhtkondades) ja muud edasilükkamatud kohustused teinud omad korrektiivid ning enamus reisiseltskonnast teatas, et nad ei saagi sel aastal tulla. Niisiis muutsime oma suurepärase mökki väiksema vastu. Et asi veel keerulisem oleks, teatas omanik, et elektriga on mingi jama, niisiis pidime ka selle onni teise vastu välja vahetama.

Vähemalt seekord läks õnneks. Nüüd ei jäänudki muud üle, kui rahvas peale, paadiga üle lahe ja 836 kilomeetri pikkune autosõidumaraton võis alata. Seekord läksime kahe autoga: Ekipaaž nr. 1 - Killer 3, koosseisus Sven'i pemm, Sven, Pääsu, Pilleriin ja Robert ning Ekipaaž nr. 2 - Krõbe Ribi, koosseisus Passat, mina, Kristel, Andreas, Kuldar, Triin.

Ega seal sõidu ajal midagi huvitavat ei juhtunudki, väljas läks järjest valgemaks, tee läks järjest libedamaks (see selgus siis, kui oli vaja pidurdada või kiirendada) ja 10 tunni pärast, olles iga paari tunni tagant väikse peatuse teinud, jõudsimegi Rukale kohale. Viimane tund möödus muidugi Rukal õiget onni otsides.

Nagu ikka, ei viitsinud me seda järelejäänud tundi mäe avamiseni magamiseks kulutada, vaid käisime saunas, panime riidesse ja läksime kohe mäele. Seekord pidime olema 3 päeva mäel ja viimasel päeval teha midagi muud. Seekord sai selleks mootorsaaniralli.

Lund oli Rukal ka sel aastal mõnusalt. Kõige lahedam oli endiselt radade vahel erinevaid metsavahelisi lõike forsseerides.

Esimene päev mööduski põhiliselt mäel. Vahepeal käisime ainult majas lõunatamas. Tõelise mäehundi tiitlit on väärt muidugi Pilleriin ja Robert, kes olid kõik 4 kohal oldud päeva kogu aeg mäel. Hommikul esimese tõstukiga üles ja õhtul viimasega. Kusjuures ilma igasuguste lõunapausideta. Meie võtsime asja natuke rahulikumalt ja üritasime ikka murdmaarajale ka mõnel korral pääseda. Lisaks pidin ma Kristeliga ära jagama Andrease suusa ja kelgutunnid. Esimesel õhtul, nagu ka teistel, mängisime Eesti ja Aliase lauamänge. Ning võtsime muidugi vastu ka külalisi. Selgus, et Tom ja Nele olid ka samal ajal samasse kohta planeerinud oma suusareisi. Sellega seoses oli seltskond esimesel õhtul veidi suurem.

Äärepealt oleks mul õnnestunud Rukal ka oma firma asutada. Kuna meil oli sel aastal palju niisuguseid inimesi kaasas, kes mäesuuskadega just eriti sina peal ei olnud, siis õnnestus mul saada auväärne suusainstruktori ametikoht. Esimesel päeval õppis suusatamist Triin. Kristel ka, aga tal tuli juba hästi välja. Teisel päeval pidi mäele tulema Kuldar. Ta ei viitsinud aga hommikul ära oodata, kuni me Sven'iga murdmaad sõidame ja otsustas üksi mäele minna. Kui me pärast murdmaaringi saunas olime, tuligi mäelt parasjagu Kuldar ja teatas, et mäesuusatamine ei ole ikka tema ala ja ta ei kavatse sellega rohkem enam tegeleda. Õnneks saime ta ikka järgmisel päeval uuesti proovima ja peale mõnede nippide omandamist leidis ta, et tegelikult on suusatamine ikka päris lahe. Lisaks sellele arvas minu suusatundidest kasu olevat ka Nele. Meil ei õnnestunud oma mäel oldud aegu aga kuidagi klapitada ja lõpuks, kui ma ta'ga mäel kohtusin, tuli tal suusatamine juba päris hästi välja. Biznessplaan jäi küll millegi pärast seekord ellu viimata, kuigi mul oli kõik väga hästi läbi mõeldud. Kuna mäepilet maksis 88 EURi ja kohalik suusarent 66 EURi, siis otsustasin, et minu suusatund võiks maksta 44 EURi. Aga praeguseni on kõigil veel arve maksmata. Peaks vist inkassofirmaga läbi rääkima?

Viimasel päeval, nagu juba öeldud sõitsime seekord saani. Saime omale kohalikust laenutusest 550 kuubikulise relva. Päris pull aparaat. Kui ikka pöidlaga vajutasid, siis hüppas kohalt minema suhteliselt kiiresti. Pärast seda oli autoga päris imelik sõita, tundus, et ei ole mitte mingit kiirendust. Ka saaniradu on Ruka ümbruses piisavalt, nii et möllata sai omajagu. käisime kahekaupa sõitmas. Metsavahel sai rahulikumalt võtta ja järvede peal proovisime kiirendust. 120 km/h pigistasime välja, kui tükk aega kogus. Metsas sihi peal saime saani paar korda hüppesse ka. Laenutusest öeldi, et peaksime 8 tundi 20-30 liitri kütusega hakkama küll saama. Meie kallasime aga lõpuks 40 liitrit sisse. Läks vist vajutamiseks? Igal juhul kui saaniga sõita, siis ees roolis on päris mõnus olla, aga taga raputab hirmsasti ja on jube külm. Eks see oleneb ilmast ka. Aga Sven ja Kuldar ütlesid mõlemad järgmisel päeval, et selg on haige. Mina sain sama öelda käte kohta. Õhtul pimedas proovisin ka üksi sõita, siis tundus saam kuidagi liiga kerge. Eriti kui järvel kiiruskatseid teha. Kõige lahedam oleks teha mitme saaniga mingit matka. Nii et kõik oleks eraldi saaniga.

Pühapäeval alustasime siis hommikul 8st tagasisõitu. See kulges enam vähem plaanipäraselt, kui välja arvata see, et Sven'i auto sidur arvas Helsingisse jõudes, et selleks korraks on töötatud küll. Täpselt sadama väravast sisse sõites ei liikunud auto enam meetritki. Lükkasime siis auto praamile, kuna köie, mis Sven'il autos oli tõmbasime katki. Tallinnas jälle samamoodi laeva pealt maha ja saime uue köie abil auto Sven'i maja ette transporditud. Peale väikest alkomeetrisse puhumist Järvevana teel saigi seekord suusatamas käidud ja politsei ka sponsoreerimata jäetud.

Lõpetuseks väike kelgutamise stiilinäide Andreas'elt.