Aastalõpp

2011. aasta lõpp oli teistsugune, kui tavaliselt. Ei, ega muud eriti polnudki, lihtsalt loodus oli mänginud väikese vingerpussi, nii et sai tegeleda asjadega, millega muidu naljalt detsembri lõpus ei tegele. Ja loomulikult otsustasime niisuguse võimaluse ära kasutada.

Kolmekümnendal detsembril tegime Sveniga treeningul juba vana tuttava Harku ringi, aga seekord natuke teistmoodi. Nimelt kasutasime ära Xdreami poolt saadetud jõulukaardi võimaluse ja noppisime metsa viidud 6 punkti. Et me ei hakanud autoga kaugemale sõitma alustasime neljandast punktist ja läbisime punktid järjekorras 4-3-2-1-5-36. Ega enamike punktidega olnudki mingit küsimust, tuli lihtsalt korraks vanalt tuttavalt ringilt maha keerata ja punktis olev tähis ja lausejupp ära vaadata. Põhi küsimus oli punktiga nr 36, mis kaardi järgi oli koht metsas, keset veega täidetud raba. Kui muidu talvisel ajal ei tohiks selline asi muret tekitada, siis sel aastal oli detsembris teadaolevalt veetase nii kõrge, et Soomaal koguni viies aastaaeg algas. Ka Xdreami foorumis olevad kommentaarid stiilis "varrukad jäid kuivaks" ja "kanuupunktiga 36 oli väike probleem", ei sisaldanud just erilist optimismi. Samas on meie trennid ju nagunii niisugused, et harva õnnestub kuiva jalaga pääseda, niisiis ega me ennast sellest väikesest ujumisetapist heidutada lasknud.

Kui teised punktid võetud ja raba äärest eesootavat maastikku vaatasime oli selge, et kanuu oleks abiks olnud küll. Esimesest kraavi moodi asjast õnnestus siiski peaaegu et kuiva jalaga pääseda. Üritasime liikuda veidi kõrgemate mätaste peal, seal, kus kasvasid vähe toekamad puud. Midagi väga erakordset ei olnudki, nii et kui me kammimismeetodil veidi edasi tagasi olime jalutanud paistis juba punktitähis puude vahelt silma. Veel tagasihoidlik hüpe üle viimase kraavi ja saimegi teada suurejoonelise saladuse Xdreami järgmise hooaja kohta. Niisiis pääsesime vaid põlvini ulatuva veetasemega. Muidugi kui oleks varem korralikult eeltööd teinud, siis oleks punkti pääsenud sisuliselt kuiva jalaga, kuna raba ida-lääne suunalised saareribad ulatusid ühest rabaäärest kuni teiseni.

Nagu juba öeldud, siis vana aasta viimasel päeval tegelesime asjaga, millega muidu detsembri lõpul naljalt ei tegele - nimelt käisime kanuutamas. Alustasime kella 12 paiku Kiisalt ning liikusime mööda Keila jõge, väikese grillimispeatusega RMK lõkkekoha juures, umbes 15 kilomeetrit Keila suunas. Ehkki mulle isiklikult tundub kajakiga veel liikumine märksa huvitavam, oli mõnusa seltskonnaga vaikselt kanuumõla tõmmata ka päris OK, eriti aasta viimasel päeval. Mul muidugi selles mõttes vedas, et sain endale austava ülesande olla naiste paatkonna fotograaf, mitte osaleda spordiüritusel meeste paatkondade vahel.

Meie paadimatka esimene pool kulges minule mõnevõrra üllatuslikult enamasti küla vahel. Kahel pool jõge oli suuremaid ja väiksemaid majapidamisi, millest ühe hoovi peal oli näha isegi tuttavat nägu. RMK lõkkekohas maitsesime loomulikult suurepäraselt maitsevaid pirukaid, grillvorstikesi ja viinereid. Peale lõunapausi läks ülejäänud paatkodadel sooja uuesti sisse saamiseks kõvemaks sporditegemiseks. Meie aga jätkasime sama tempoga. Õige pea aga sellest tüdineti ja oodati ka meid järele. Vahetult enne pimedaks minekut tõstsime paadid uuesti jõest välja käru peale ning suundusime Erki-Marge häärberisse, kus ees ootasid kuum saun ning mitte veel nii kuum tünnisaun. Mõnevõrra soojemas vees ligunedes kulges õhtu vägagi meeldivalt ning Sveni 1200 paugutaja abiga algaski superedukas ja suurepärane 2012. aasta.

Väikese fotomeenutuse kanuumatka kohta leiab Heiti ja Maare fotoblogist.

Head seda aastat kõigile!