JOKA Jukola Camp - Arula, Ruusa

Nii, nagu peaaegu et igal eelneval aastal, toimus ka sel korral JOKA Jukola tiimi laager, 18.-20. novembril, Arulas. Vaatamata sellele, et JOKA Jukola tiimi liikmed, mis iganes põhjusel, olid sel aastal selges vähemuses, toimus ikkagi laagri tähtsündmuseks olev laupäevane seiklusspordivõistlus. Nagu viimastel aastatel traditsiooniks saanud, oli selgi korral rajameiser Priit. Kuna paljude eelnevate aastatega on Arula ümbrus juba igast küljest läbi "kaevatud", siis väikese uuendusena oli sel korral start hoopis mujalt, Elva kandist, Oldi veski nimeliselt kaardilt. Finišiga siis endiselt Arulas, tiigi ääres. Hommikuse virgutusvõimlemisena ajasime Makuga kalipsod selga, võtsime kaasa mootorsae ja tegime kerge "ujumise" tiigis olevale saarele, et valmistada ette võistluse lõpus olev lisaülesanne. Nii et siis meil oli väike eelis kah teiste võistkondade ees. Seejärel pani laagriülema KT paika traditsiooniliselt kaheliikmeliste võistkondade koosseisud. Mina läksin rajale Ilmariga, Maku Reigoga, Randy Minniga, Pilvi Maretiga ning Liisu Sikuga. Ja ega palju aega polnudki, kui juba tuli minna stardi poole, kuna plaanis oli sel korral teha niimoodi, et pool rajast oleks valges ja pool pimedas. Enne starti toimus veel tihe arutelu, kas panna kontrollajaks 5 või 6 tundi, aga peale jäi õnneks 5.

Vahetult stardi eel tegi rajameister Priit kiire instruktaaži, mille käigus saime veelkord teada, et kavas on valikorienteerumine, kus punktides tähiseid ei ole, vaid selle asemel on küsimusteleht, millele tuleb punktist vastus saada. Loteriimeeste välistamiseks andis iga vale vastus ka miinuspunkte, et kellelgi ei tekiks tahtmist oma lotoõnne katsetada. Sel korral see süsteem ka toimis, ehkki tahtmine oli paaris kohas proovida, ja nii mõnigi katse oleks ka õnneks läinud. Aga see selleks. Vähemalt oli see küsimuste arvamine rajal igati lõbusaks vahepalaks.

Õige pea kõlaski "stardipauk", mida tähistas see, et Priit jagas kõikidele võistkondadele kätte üheksast vanast orienteerumiskaardist või aerofotost koosneva kaardipaki. Seejärel muutusid õige hinaliseks kohad juuresolevate autode kapottide ääres, kuna seal oli kõige mugavam kaarte järjekorda sättida. Esialgu tekitas pilt kõvasti segadust. Kaardid tundusid olevat väga valede paikade kohta ning ei tahtnud kuidagi omavahel kokku sobida. Kõige kiiremini, pakun, et umbes 10 minutiga, said minema Maku ja Reigo. Seejärel Maret ja Pilvi ning meie põhimõtteliselt koos nendega. Pikapeale saime kaardid enam vähem järjekorda ja nummerdatud, ehkki lõpupool oleva Mägestiku jätsime sobitamata, kuna eeldasime, et sinna ajapuudusel nagunii ei jõua. Hiljem finišis muidugi selgus, et kaardipakkides, mis Priit kätte jagas olid kaardid paigutatud ilusti järjekorda :o).

Esimesena ootasid ees punktid 31 ja 32. Miskis asjus tean, et hong on eesti keeles mänd ja eeldasin, et õhukese korbaga hong on siis õhukese koorega, aga vastuseks muidugi trahvi kartuses seda pakkuma ei hakanud. Ehkki saades aru sellest, et Priit on kohe alustuseks meid veidi tüssata otsustanud ja lasi kohe uuesti starti tagasi joosta, oli selleks kiusatus küll. Väikese ringikese järel saime siiski teada nii jõeoru max sügavuse kui ka selle, et õhukese korbaga hong on siiski suur põlismänd. Järgmisena ootas ees punkt 40, Tartu Maratoni rajal, millele Ilmar pakkus vastuseks kas kohvipunkti või siis Pauligi tõus. Taas pakkuda ei julgenud ja käisime kontrollimas. Tuligi välja, et on vana kohvipunkti tõus. Järgmise, maratoniraja äärse torni punktis, kus ka Xdreamil ronitud taheti teada maad Nõuni külla. Maret pakkus torni ronides 6,5 kilomeetrit, üleval selgus, et on hoopis 7. Selle peale arvas Maret, et see on ümardatud.

Nüüd saime joosta juba esimesest kaardist välja. Sain käes järjekorras olevat kaardipakki natuke õhemaks. Alustuseks võtsime ära ühe kolmanda kaardi äärel oleva punkti ja seejärel liikusime otse teisele kaardile. Teel 51. punkti teadis Ilmar olevat ühte koera, kes pidavat treenijaid kimbutama. Otsustasime siiski katsetada sealt möödumisega. Koer aga lebas liikumatult maja juures ja ei teinud meist väljagi. Arvasime siis, et ju talle maitsevad ainult treenijad, mitte aga "võistlejad". Järgmises punktis küsitavat postkasti tühjendamise kellaaega pakkusime 15:30 kanti. Kohale jõudes selgus aga, et hoopis 7:30. Eeldasime, et postiljon elab kõrvalolevas talus ja alustab oma ringi sealtsamast. 41. punkti vastusena käis peast läbi mõte, punane. Selgus, aga et hoopis valge. Tasus kontrollida.

Järgmisena ootasid ees meie kolmanda kaardi ülejäänud punktid. Esimene osutus vist küsimuse poolest kõige raskemaks, millele ka vaatamata kohalkäigule vale vastust pakuti. Meil õnnestus väikese ringivaatamise tulemusena siiski oletada, et tegu võib olla ilmakaartega. Järgmisse punkti minnes proovisime ära spetsiaalselt proovimiseks kaasa võetud järgmise aasta hittgeelid, ehk siis Squeezy tomatimaitselised, ekstrasoolased energiaallikad. Meenutas tomatipastat, oli oodatust natuke paksem ning usun, et pikal rajal magusa stuffi vahele võib olla päris meeldiv vahepala. Järgnevasse punkti jõudsime koos Pilvi ja Maretiga ning tee 43-e läbisime suures osas nendega koos. Väljas läks ka vaikselt hämaraks, mistõttu panime pealambid pähe.

Järgmise kaardi peal ootasid ees neli võtmist vajavat punkti. Et aega justkui natuke veel tundus olevat, siis otsustasime neist kõik ära võtta. Tagantjärele muidugi vale otsus. Igal juhul võsas me väga ragistada ei tahtnud. Ja kuna järgmine kaart asus käesolevast kagus, otsustasime võtta 55 punkti mööda teed joostes. 55 punktiga tegime ka väikese otsimispausi, kuna puud mille ümber teip oli, kohe silma ei hakanud. Umbes viie minutiga saime siiski hakkama. Kui aga 53 punkti juurde jõudsime, siis avastasime, et tegelikult on ajahäda juba täitsa suur. Niisiis loobusime seetõttu ka 44 punktist. Arvasime küll, et see võiks olla loomade kollane kaljatünnist tehtud joogianum, aga proovima ei hakanud. Ei oleks pihta ka saanud, kuna tegu oli olnud hoopis mesitaruga. Järgmise kaardi peal ootas meid alustuseks "kollase joone" peal asuv punkt, kus sooviti teada tee ääres, teiba otsas oleva valge joogipudeli tootjat. Ehkki arvasime juba enne ära, et tegu võiks olla Borni joogipudeliga, läks ainuke loogiline rada sealt ikkagi mööda, nii et kontrollisime järgi.

Nüüd hakkas aga juba päris kiireks kiskuma. Jõudsime võtta ainul vahetult tee äärde jäävad punktid. Põhiline küsimus ei olnud enam selles, kas jõuame aega või mitte, vaid et kui palju me hiljaks jääme. Tundus, et kuskil poole tunni kanti see aeg jääb. Kui jõudsime Otepää-Rõngu teele, siis vaatasime igaks juhuks üle ka käimata punktide küsimused. No mine tea, äkki on mõni selline küsimus, mida puhtjuhuslikult niisama peast teame. Kahjuks selliseid ei sattunud. Viimased 10 kilomeetrit tuli lihtsalt mööda kruusateed joosta. Põhiline lõbustus sel ajal oli kella ja distantsi jälgimine. Ilmar, kes oli oma sõnul kehva vormi tõttu loobunud samal nädalal Itaalias maratoni jooksmisest sai ikkagi maratoni lõpetatud. Nii et siis sai vähemalt teistega aegu võrrelda. Arulas ootas ees veel viimane lisaülesanne, mida me Makuga hommikul ette valmistasime. Tuli ujuda saarele, võtta üks palk kaasa ja ujuda tagasi ning viia palk kuuri juurde. Ilma kalipsota oli vesi küll veidi külmem, kui hommikul, aga mõte kuumast suitsusaunast pani ikkagi peakat hüppama. Ja nii jõudsimegi 28 minutit peale õiget aega kohale.

Kuna laagriülema KT range käsu tõttu ei ole lubatud tulemusi avalikustada, siis siinkohal lugu lõppebki.