Vaude Bike Xdream - Keila-Joa

Bike Xdreami ajaks hakkas rajale mineku isu juba enam-vähem tagasi tulema. Eriti kuna tegemist oli rattavõistlusega, mis sel aastal on mulle kuidagi päris hästi istunud. Pealegi on see ka ainuke Xdream, kus saab mõnusalt rattakingaga sõita. Niisiis panime kokku korraliku rattatiimi, koos Erki ja Heitiga. Ehkki suuremat sorti treeninghooaeg ei olnud veel alanud, lootsime Bike Xdreami enam vähem talutavalt läbi veereda. Kuna stardis oli ka muljetavaldav kogus tipprattureid, kellel enamasti kõigil tiimis ka üks korralik kaardilugeja, siis väga kõrgetele kohtadele plaanis kandideerida ei olnud. Aga sinna kuhugi teise kümnesse võis hea õnne korral tulla küll.

Stardialasse sai sisse päris varakult ja ka kaartide kätteandmine toimus nii aegsasti, et raja planeerimiseks oli aega enam kui küll. Kõvemad vennad said rada mitmeid kordi ümber planeerida, enne kui rajale sai tuisata. Meie planeerisime alustuseks võistluskeskuse vahetus läheduses olevad Keila-Joa pargi punktid, kuna need olid üksteisele nii lähedal, et kui lõpus aega puudu jääks, siis oleks punktikadu väga suur. Seejärel plaanisime suunduda lõuna poole suurele ringile. Minu nõudmisel planeerisime esialgu sisse kõik punktid, kuigi oli suhteliselt kindel, et kõiki me ei läbi. Nüüd oli vähemalt pilt ees, millised teravnurgad on kõige targem tegemata jätta. Niisiis jätsimegi 48 ja 49 punktid kohe välja. Aja puuduse korral jätsime endale võimaluse rajal otsustada, millised punktid lõpus võtmata jätta.

Üsna pea kõlaski stardipauk ja kogu see jalgratturite armee kihutas hooga minema. Heiti soovitas alguses rahulikult võtta, aga kihutas ise suure hooga grupi pea suunas. Peale esimest punkti läks olemine siiski rahulikumaks, ehkki kogu Keila-Joa pargivahelise osa oli rahvas suhteliselt koos. Esimeste punktidega mingeid erilisi kadusid ei olnud, kuigi märja laudadest silla peal pidurdades tahtis esiratas korra alt minema sõita. Seekord läks valutult. Peale parki tekkis mingisugune grupp rattureid, kuhu me ka ennast ära üritasime mahutada. Esialgu küll saime vedada, aga peale mõnda sekundit arvasid kõvemad pedaalimehed, et selliste tsainikute tuules küll mõtet kükitada pole. Nii et edaspidi saime mõneks ajaks nautida tuules veeremist. Läbinud peale parki punkti 58, saime 59-nda punkti juures esimest korda rattalt maha astuda ja läbi hüppeliigeseni vee punkti poole kihutada. Seejärel, peale 60. punkti läksid meie teed kõvematest meestest lahku. Ässad, kes ilmselgelt plaanisid kõik punktid võtta, liikusid alla, 49-nda punkti poole, meie aga 47-sse.

Poole asfaldi peal Vääna külla ei andnud meile Heitiga kordamööda aga rahu punkt 48, nii et lõpuks otsustasime Väänast edasi-tagasi seal ikkagi ära käia. Normaalne otsus, ma arvan, sest turbarabasse viis mingi asfalti meenutav tee, kus sai normaalselt sõita. Edasine rajavalik nägi meil ette punkte 47-57-43. Nendel ettappidel vedas meil minu hinnangul päris hästi teevalikutega. Sattusime riskile minnes alati hästi sõidetavatele radadele ning ka punktid tulid ilusti kätte. Edasised punktid 44-46-45 viisid meid kokku võistluse favoriitidega, kelleks olid Soome rattaorienteerumise koondise mehed, Rain Londi tiim ning ka SIS, kus sõitsid Lauri, Tiit ja Erik. Poisid sõitsid kiiresti küll. Aga kuna nad tegid ka mõne tagasihoidliku vea, kohtasime neid nendel etappidel üsna mitu korda. 45-st välja, suurema tee peale minnes kaotasime ka ise väiksema jalgraja silmist. Seetõttu saime mõned sajad meetrid ratast läbi metsa vedada. Peale 42 punkti, kui lähenesime põhjapoolt punktile 41, oli keegi metsavahele lossi ehitanud. Selline suur paekivist ehtne loss. Iseenesest päris äge, aga seal ei oleks küll osanud sellist asja oodata.

Peale 41 punkti oli joogipunkt, kus meie suureks üllatuseks oli ka burksiputka. Ainult et burgeri asemel pakkus Martin seal kõiksugu sorte SIS geele ja batoone. Erki läkski reklaami ohvriks ja haaras paar batooni kaasa. Peale väiksema prügimäe ületamist jõudsime 40. punkti. Nüüd aga hakkas juba vaikselt ajaga kriitiliseks minema ning otsustasime nr 33 punkti vahele jätta, kuna arvasime, et targem on mitte minna sinna pisikeste radade peale aega raiskama. Niisiis läksime otse 32 punkti. Mõtlesime, kuidas kõige targem oleks lõppu lahendada. Otsustasime teedelt kõrval oleva 36 ära jätta. Niisiis järgnev trajektoor nägi ette 31-34-35-37. Taas möödusid meist suurel kiirusel eeldatavad favoriidid. Meil läks kõik ilusti plaanide kohaselt. Isegi rannas oli liiv piisavalt kõva normaalseks sõitmiseks. Ka 38 tuli välja jätta. 39-st välja keerates tahtsime veel 56 poole keerata, aga otsustasime viimasel hetkel ikkagi ümber ja panime otse 54 suunas. Õigesti tegime.

Ei lugenud ka kaardilt hoo pealt välja, et Naagel on üks koht läbimatu. Leidsime eest paarimeetrise rauast värava. Õnneks oli suht lähedal pisike jalgrada, kust kunagi Xdreami ajalgi sai alla tuldud. Kaotasime vast paar minutit. Aga väga roosiline olukord ikkagi polnud. 54-ndasse jõudes oli aega õige napilt. 55-ndasse enam kuidagi ei jõudnud. Oleks hea, kui jõuaks aja sees finišisse. Andsime minna, nii nagu jalad lubasid. Kui SI-pulgad finišijaama vajutasime oli kommentaatori jutu põhjal otsustades väga nibin-nabin olukord. Selgus, et Heiti vajutas sekund enne, mina täpselt ajas ja Erki sekund hiljem. Omavahel tegime nalja, et keskmine oli ju täpselt ajas, aga saime ikkagi ühe punkti trahvi.

Aga sellegi poolest tuli välja, et vaatamata trahvile platseerusime päris normaalsel, 9-ndal kohal. Ümberringi igavene hunnik kõvasid ja veel kõvemaid rattamehi. Nii et siis tegime enda kohta vägagi normaalse soorituse.

Tulemused.
Etapiajad.