Element XT-Talverogain

Laupäeval tegime Makuga selle aasta esimese rogainitreeningu Võsu ümbruses. Hooaja algusele kohaselt oli seekord tegu 5-tunnise trekkingu/jooksuga. Distantsi suhtes ei osanud esialgu mingeid eesmärke seada. Mõtlesin, et võiks ju panna 50 km, aga see tundus utoopiline. 40 tundus ka kahtlaselt palju, niisiis mõtlesin, et kui tuleb üle 30, siis on enam-vähem. Stardis ütles Randy, et orienteerumisülesanded eriti keerulised pole, aga see-eest sõltub kõik teevalikutest. Esimene pilk kaardile seda ka tõestas. Tegime kellegi auto kapoti peal esialgse plaani ja hakkasime liikuma. Urmo kihutas suuskadega sellise hooga mööda, et tuul kõrvus vihises. Kohe peale esimest punkti nr 22, küla servas, paistis, et peamised favoriidid - Hiiekas ja Lauri olid valinud sama alguse, mis meie. See mulle muidugi eriti ei meeldinud. Mulle üldse meeldib teha teistest erinevaid variante, eriti, kui need juhtuvad veel paremad ka olema. Õnneks nad aga sörkisid meist kiiremini, nii et saime jätkata omas rahulikus tempos. Peale teist, 48 punkti, mõtlesime minna otse 32 suunas. Aga kuna tee oli täiesti kinni ja esimene lühike lõik näitas, et sumpamine võtab päris palju aega, otsustasime minna ringiga ja võtta vahele ka nr 31. Käsmu poolsaare ringi jätsime kohe eos välja. Olgugi, et mulle Käsmu väga meeldib, tundus see ring mulle liiga lollidele ja tugevatele mõeldud olevaks, nii et ma ei olnud nõus sinna minema. Paistsid aga, et Hiieka tiim ja noored jooksukutid (vähemalt Maku teadis neid seda olevat) valisid ka selle ringi. Kohe kahju hakkas vaadata. 32 ja 51 punktide vahel oli mõnus moororsaani jälg, nii et sellega läks meil eriti hästi. 51 punkti kõrge väärtus tulenes ilmselt sellest, et ta asus vahetus läheduses kurikuulsale Hundisilma talule. Paratamatult läks jutt peale talust mööda minemist kohe poliitika peale. Seletasin Makule pikalt ja laialt, mis ma astmelisest tulumaksust arvan, või õigemini ei arva. 38-st 42-te ehk joogipunkti tuli natuke lumes sumbata. Aga sellest ei olnud midagi, sest joogipunktis pakuti meile suurepärase üllatusena ka Coca-colat, mis pikkade kestvusürituste puhul alati marjaks ära kulub. Seda joovad siis isegi need, kes igapäevaelus Cocat suu sissegi ei võta ja kohati unistatakse sellest siis isegi rohkem, kui külmast õllest. Joogipunktis otsustasime oma esialgsetesse plaanidesse väikesed korrektiivid sisse viia ja läbida ka punktid 47-37. 37-nda punkti juures nägime õnneks rajal ära ka selle koha, kus suuskadega oli natuke halvem liikuda kui ilma. Seda oli aga vaevalt paarsada meetrit ja parajasti meiega koos olnud Maret ja Ilmar kadusid taas kord silmapiiri taha. 52-53 punktivahe tuli liikuda lahtilükkamata radadel. Õnneks aga nägi meie edasine rajavalik ette liikumist suures osas mööda asfalti. Mida meeter edasi, seda rohkem mulle meie tehtud rajavalik meeldima hakkas ja seda vähem ma aru sain, mille pärast osad sinna Käsmu poolsaarele läksid. 54-34-45-21-33 olid lihtsalt mööda asfalti minnes vasakul ja paremal pool teed. Sörkisime ja tegin muudkui arvutusi, kas jõuame ka 44-ndas ära käia või mitte. Arvutuste põhjal ütlesin Makule, et kui jõuame 44 poole minevasse teeristi ja aega on üle poole tunni, siis läheme, kui alla poole tunni, siis mitte ja kui täpselt pool tundi, siis läheme, aga hästi kiiresti. Teeristi jõudes oli aega 29 ja pool minutit. Ma ei tahtnud aga kuidagi loobuda ja panime ikka punkti poole minema. Pulsinumbrid näitasid juba 180-t, aga hambad ristis andsime tuld. Paistis, et kui jõuame, siis väga nibin-nabin. Tegime veel väikese möönduse, et kui alla kolme minuti hiljaks jääme, siis tasus igal juhul ära punktis käia. Pressisime, mis me pressisime, 1 minut ja 24 sekundit jäime ikka hiljaks. Aga vähemalt tasus ära. Kell näitas distantsiks 42 kilomeetrit ja paar-kolmsada meetrit. Arvestades selle aastaste jooksutreeningute mahtu, siis võib küll igati rahule jääda. Peale selle saavutasime pärast põhimõtteliselt jooksule pühendunud võistkondi kolmanda resultaadi, kusjuures allajäämine oli väga väike. Tõotab tulla hea hooaeg. Tulemused. Tracklog live jälgimine ja teekonnad.