WAR 2011 - Prisoners of Korea

Läti talvine seiklusspordivõistlus Winter Adventure Raid ehk WAR, oli sellel aastal alapealkirjaga Prisoners of Korea. Kõlas küll kurjakuulutavalt, kuid mingit erilist seost selle pealkirjaga tegelikkuses ei olnud. Lihtsalt üks piirkond, kust rada läbi läks oli kaardil nimetatud Koreja-ks ning üks punkt asus kunagise vangla väravas. Kuna nõutavad segavõistkonnad pidid olema kolmeliikmelised, siis arvas Erki, et ta moodustab Anniki ja Heitiga võistkonna Twister Mürakarud ning meie Sveni ja Margega olime siis seekord Twister Adventure Team'i liikmeteks.

Algus hakkas vägagi suurepäraselt. Erki oli laenanud Indreku käest kuuekohalise omnibussi ja Heiti organiseerinud meile ööbimise. Sõit Vecumnieki külla, Riiast 50 km lõunas kulges väikese pastasöömise vahepeatusega mõnusalt. Kohale jõudes selgus, et 5 lati eest, mis teeb siis umbes 7 eurot, oli meil kasutada terve kõikide mugavustega palkmaja. Nii et saime toas rattale naelrehvid alla panna ja mööda tuba rattaga tiirutada. Ka sauna oli pererahvas mõnusalt kuumaks kütnud, nii et seal läks meil väikese õlle ja snäkiga kohe päris pikalt. Ei tahtnud ette kujutadagi ennast kuskil võimla põrandal, mis küll Normundsi kirjade järgi pidavat olema "nice and warm place". Järgmisel hommikul muidugi selgus, et see "warm" tähendab umbes +10 kraadi, mis arvestades tavalisi tubaseid temperatuure ei olegi nii väga "warm". Aga eks see oleneb ju tegelikult taustsüsteemist. Selle kohta, kui "nice" see "place" oli ei oska ma midagi öelda, see pidavat ju vaataja silmades olema.

No igal juhul, kui me hommikul võistluskeskusesse jõudsime, olid teised Eesti võistkonnad juba enam-vähem kohal. Selgus, et Elo, kes oli viimased nädal aega tegelenud omale võistkonnaliikme otsimisega, oli Mareti asemel Sixteni ja Randyga, kuna Maret ei jõudnud lennuki pealt õigeks ajaks kohale, ning Silver ei hakanud seepeale üleüldse kohale tulema. Edasi läks asi juba sujuvalt. Registreerimine, asjade valmis panek, instruktaaž, söömine, suuskade ratta külge kinnitamine jne. Vahepeal selgus, et minu ratta tagumise jooksu sees on tekkinud sama jama, mis Makul eelmise aasta Winter Xdreamil. Ehk siis vänta palju tahad, ratas käib tühjalt ringi ja ei liigu kuhugi poole. Võimla põrandal sulas ta siiski stardi ajaks üles ja hakkas tööle, aga võis arvata, et sellega hakkab meil siin miinuskraadidel veel kõvasti nalja saama. Aga juba hakkaski kell 12 saama, ning sai minna õue starti ootama.

Täpselt kell 12 kõlaski stardipauk ja esimeseks etapiks anti juba vana tuttav fotoorienteerumine. Selle käigus võisid ka tiimi liikmed eraldi liikuda. Fotodelt leitud tähtedest tuli kokku joonistada siis pilt ja selle juurde ratastega sõita. Jagasime piirkonna enam-vähem kolmeks, leppisime kokku linna keskel asuva ristmiku kokkusaamiskohaks ja kihutasime igaüks oma ringile. Suhteliselt ruttu sai selgeks, et iga kord kui ma rattaga seisma jäin, tuli sellele jalaga üks hobadus anda, et see jälle normaalselt tööle hakkaks. Piltidega läks aga lihtsalt ja peagi olimegi kõik ristmikul, et tähtedest pilt kokku joonistada. Joonistatud pildilt vaatas vastu Playboy jänes. Nagu paljudel teistel, nii ka meil käis peast läbi mõte, et ilmselt on kuskil mingi stripibaar, ehkki see tundus sellise külakese kohta veidi imelik. Aga mine neid lätlasi tea. Suundusime aga kohe esimese ettejuhtuva paarikese juurde ja küsisime neilt, et kus selline žaajets olla võiks, kuna Normundsi sõnul pidavat 90% inimestest seda teadma. Natuke kahtlesid, aga mõtlesid siiski suuna välja ja saime teada, et see on mõne kilomeetri kaugusel olev jänesekasvandus.

Teise etapi kaardi leidsimegi sealt jänesekasvanduses olevatest miniatuursetest majakestest. Seekord oli kasutada 1929. aasta kaart. Kaart ei olnudki aga väga hull ja sai päris hästi aru, kuhu minna tuleb. Küll aga ei olnud sama lugu minu rattaga. Peale iga seisma jäämist läks nüüd järjest rohkem minuteid, et ratas taas sõidukorda seada. Põhiliselt kulus aeg ratta peksmisele jalaga, kuni see jälle tööle hakkas. Kõrvaltvaatajale võis see päris naljakas tunduda. Kusjuures peale töökorda saamist ei tohtinud murdosa sekundikski väntamist järele jätta, muidu oli jälle mitu minutit peksmist garanteeritud. Üldjuhul see õnnestuski, aga vahepeal tuli ikka ette kohti, kus jää peal esiratas veidi libises ja proovi siis nii edasi sõita, et hetkekski väntamist ei lõpeta. Hea vähemalt et vahepeal on saanud mitmeid kordi spinis käia, vähemalt midagi selles ruumis sees väntamisest kasu. Kui rattajamad välja arvata, siis läks rattaetapp aga sujuvalt ja jõudsime isegi mitte väga suure kaotusega esimestele vahetusalasse.

Edasi oli ette nähtud esimene Score-O etapp, kas suuskadega või trekkides. Kuna lund on sel aastal palju, otsustasime mõistagi suuskade kasuks. Et Score-O on aja peale, siis enne vahetusala punkti võtmist panime suusad alla ja teostasime muud vajalikud protseduurid. Seejärel anti kaardid kätte, seekord aasta 2008. Moodustasime miski mõistliku ringi ja hakkasime minema. Üsna pea peale esimest punkti, millega läks suhteliselt valutult, selgus, et selle kaardiga ma hakkama ei saa. Oli küll 2008. aasta kaart, aga no ei olnud selle koha oma. Ma ei tea, milles asi oli, tõenäoliselt selles, et ei olnud ammu Lätis käinud (BAR jäi mul ju vahele), aga no ei saanud aru ja kõik. Peagi oli selge, et selle etapi maksimum viie punkti asemel kogume siit ei rohkem ega vähem, kui null punkti. Tagasi vahetusalasse jõudsime veidi enne Mürakarusid, mille peale Heiti arvas, et panime neile ära. Lohutasime aga teda, et ei saanud sellelt etapilt isegi mitte ühte punkti, nii et oleme täiesti väljaspool konkurentsi. Ehkki mulle tundus, et ka nemad jäid hiljaks, kaotasid nemad selle tõttu tõenäoliselt ainult ühe punkti. Natuke kurb oli, et nii vara konkurentsist väljas, aga mis seal ikka, vähemalt sai nüüd rahulikult rada nautima hakata.

Järgmine etapp oli suusatamine. Olles veidi maad ära sõitnud sai selgeks, et nii suuskade kui ka keppide osas olin teinud täiesti vale valiku. Valisin head suusad ja suure kulbiga kepid. "Suusarajad" olid aga sellised, et juba 200 meetri pärast tuli suuskadele mõeldes nutuvõru ümber suu ja suure kulbiga kepid olid nii nürid, et oja peal ja jäistel teedel sõites ei saanud eriti hoogu lükata. Õnneks vähemalt libises seal päris hästi. Aga väga kiiret meil ka ei olnud, nii et väga vahet polnud. Esimesse punkti minnes jätkus jälle jama kaardiga. Paistis, et ka sellest 1970-1980. aasta kaardist ma väga palju aru ei saa. Niisiis panime alustuseks kohe esimesest punktist veidi mööda. Õnneks läks siiski seekord suhteliselt valutult ja edasi elasin juba kaarti sisse ja enam selles suhtes probleeme väga ei tekkinud. Peale esimese punkti jama läksid Mürakarud meist uuesti mööda ja jätkasime omas mõnusas tempos. Oja mööda sõites aga aeg ajalt ees seljad paistsid. Peale kolmandat punkti aga tee peale jõudes tegime erinevad teevalikud, kuna me Sven'iga arvasime natuke teisiti, kui Heiti. Seetõttu saime mürakarudest jälle veidi maad ette. Viiendas punktis aga kohtasime oma suureks üllatuseks Randyt, Sixtenit ja Elot, keda me arvasime kaugel ees olevat. Nüüd aga olime neil päris kandadel. Kuna viimase punktiga tegime aga väikese suunavea, siis said nii Randy kui ka Heiti tiimid meil jälle veidi eest ära ja lõpetasime etapi mõned minutid peale neid.

Peale väikese tee joomist, mida korraldajad umbes 100 liitrises potis lõkke peal keetsid algas jällegi rattaetapp. Väike küsimärk rippus minu ratta sõidukorras oleku kohal, aga paistab, et olin juba mingid õiged tehnikanipid omandanud ja üle minuti meil enam selle töökorda seadmine aega ei võtnud. Etapp ise oli aga suhteliselt lihtne. Kaks punkti oli kantud kaardile ja ühes neist pidi saama teada kolmanda punkti asukoha. Enamus tiime võttis punktid järjekorras 40-41. Meie aga otsustasime, et mine neid lätlasi tea ja võtsime enne punkti 41, kus pidi saama 42 punkti koordinaadid. Seda siis juhuks, kui 42 on pandud 40 lähedusse, siis ei peaks edasi-tagasi kihutama. Ja pealegi mulle meeldivad sellised teistest erinevad variandid. Tegelikkuses oli aga 42 põhimõtteliselt eelmise vahetusala kõrval, nii et ei olnud absoluutselt vahet, mis pidi see ring teha. 41 punkt pidi olema Vecumnieku vanglas. Eeldasin, et saame mingi vana vangla territooriumil ringi möllata, kongides ja nii. Tegelikult oli aga punkt lihtsalt tee ääres ja tehti kohustusliku varustuse kontroll. Peale 42 punkti polnud aga "nice warm place'i" enam kuigi pikk maa minna. Neelud käisid juba kartulikrõpsude järele. "Nice Warm Plac'is" selgus ka et nii Mürakarud kui ka xtsport.ee olid saanud samuti esimeses Score-O-s null punkti ja ainult Elita oli saanud 4, olles nüüd pikalt liider.

Järgmine etapp oli kolmetunnine trekking või suusatamine. Otsustasime, et kuna paaristõukeid on saanud kühveldada juba küll ja saab neid veel oksendamiseni kühveldada, siis meie selle etapi trekime. Teised seda valikut ei teinud, lootes etapi kiiremale läbimisele suuskadega. Elo vaatas meie saapaid küll sellise näoga, et annaks kellelegi tappa, kui Randy ja Sixten teda suusatama ajasid. Ja see oli selle võistluse jooksul ka meie konkurentsitult kõige õigem otsus. Lisaks sellele, et me enne järgmist kolmetunnist suusaetappi saime vaheldust ja puhkust suusalihastele, oli see etapp nagu loodud trekkimiseks. Ajaliselt tegime sellel umbes viieteist kilomeetrisel etapil vaid 1 kilomeetri joostes sama aja, mis mürakarud ja vaid 15 minutit kaotasime Randyle. Oleks veel rohkem joosta viitsinud, ... Taas "nice warm place'i" jõudes oli meil igal juhul tuju väga hea ja võis julgelt suunduda enne kolmetunnist magamispausi viimasele kolmetunnisele suusaetapile.

Kui eelmisel etapil valisime kõik sama pidi ringi, siis seekord valisime täpselt vastupidise teistele. Me ei teinud seda meelega, aga mulle see väga meeldis. Kuna öö oli juba temperatuurid väga külmaks muutnud, siis hakkas suuskade libisemine ära kaduma. Lagedatel, kus koorik veidi läbi kippus vajuma, võttis pealmine kiht korralikult kinni. Nagu arvatagi võis, siis kuskil poole raja peal hakkasid liidrid teistpidi ringil vastu tulema. Kõige pealt xtsport, siis Elita ja siis Mürakarud. Enne lõppu selgus siiski, et aega on nii vähe, et kõiki punkte sellelt etapilt kätte ei saa. Niisiis jätsime nr. 59 vahele. Meie viimase, 56 juures oli hunnik muid võistkondi. Esmalt nägime üle pika aja esimest korda Medisofti. Kaido väitis, et nad on sellelt etapilt võtnud ainult ühe punkti. Medisoftilt haakis meile sappa taas kord üks Läti koer. Nagu juba traditsiooniks saanud, nimetasime ta jällegi Bobek'uks. See hull aga tahtis joosta täpselt suuskade peal, nii et oli üsna häiriv tegur. Õnneks oli aga "nice warm place" kohe sealsamas.

Pasta ja muud maitsvad toidud maitsesid suurepäraselt ja peale riiete vahetamist sai järgmised kolm tundi magada. Või noh, vähemalt pidi saama. Mina ei maganud selle kolme tunni jooksul igal juhul minutitki. Ei teagi miks. Esiteks ei olnud just eriti "warm" ja teiseks mis siin ikka magada, kui nagunii peab umbes poole kuuest ennast jälle üles ajama. Niisiis vahtisin seal magamiskotis niisama ja üritasin silmi kinni hoida. Kui Normunds poole 6 ajal muusika volüümi põhja keeras, siis oli igal juhul juba nii külm, et ei tahtnud enam magamiskotist välja tulla. Aga ennäe imet, kui välja tulin ja ennast liigutama hakkasin, siis hakkas ka päris soe. Eriti kui saime järgmisele, rattaetapile.

Peale öö otsa võimlas soojenemist toimis ratas jälle esimesed paar kilomeetrit tõrgeteta. Siis aga hakkas taas sama jama. Esialgu võttis selle likvideerimine jälle veidi rohkem aega, mida aeg edasi, seda kiiremini läks. Etapp ise oli juba vana tuttava 1929. aasta kaardiga, millega ma eelnavalt juba enam-vähem normaalselt hakkama olin saanud. Nii ka seekord, ehkki vahetusala hakkasin juba tükk maad varem ootama.

Karjääris, kus vahetusala oli, oli kurikuulus 15 minutiline Score-o, teine etapp, mis põhimõtteliselt võistluse tulemuse pidi otsustama. Kusjuures selle 15 mituti sisse kuulus ka kaardi saamine ja arvutamine. Et 15 minutit oli vägagi lühike etapp, siis nii kui kaardi kätte saime vaatasin suuremad punktid välja ja hakkasime kohe liikuma. Hiljem tee peal arvutasin, et valisin täpselt õige, 75 punktise ringi. Et aga liikumine läks aeglasemalt, kui oleks vaja olnud ja lisaks jätsin ka ühe punkti esimese hooga vahele, siis oli jällegi tõsiasi see, et saime 0 punkti. Ehkki siin oleks isegi reaalne variant olnud päris mitu punkti kätte saada. Palju puudu ei jäänud. Et Elitat võita, oli siin XTspordil ainuke võimalus täiega panna ja vahe tagasi teha. Ja seda, nagu hiljem selgus, nad tegid ka, saades ainukesena sellelt etapilt üldse mingeid punkte.

Eelviimaseks etapiks oli suusatamine. Kiire pilk kaardile ütles, et kõikide punktide võtmisest on siin asi kaugel. Tegin kiirelt plaani 64-62-63-65-kui aega jääb siis 66 ja vahetusala. Aega ei jäänud üle. Meiega sama ringi tegi ka Elita. Nad liikusid seekord tõepoolest väga hästi, isegi suusatades. Näha oli, et nad said omadelt pidevalt infot selle kohta, et nad liidrid on ja olid seetõttu üpris motiveeritud. Elita aga läks ikkagi 66 punkti võtta. Arvestades seda, et lätlased on salakavalad ja viimane rattaetapp pidi sisaldama ka peaaegu kilomeetri offroadi, otsustasime meie seda siiski mitte teha. Vahetusalas olid ka juba mürakarud, kes väitsid, et võtsid ainult 3 punkti.

Viimane rattaetapp pakkus mitmeid valikuvariante. Kas minna otse rattaga, jätta ratas maha ja võtta jala 71, sõita otse 72 või sõita 72 ringi. Mürakarud läksid jala 71 punkti, meie otsustasime, et sõidame ringi 72 punkti, vähemalt on 100% kindel, et saab mööda häid teid sõita. Ja nii me siis minema hakkasimegi. Aga olles vaevalt paar kilomeetrit sõitnud läks Svenil esikumm katki. Kõik oli muidu väga hea, aga meil ei olnud kaasas ühtegi eeblit, millega kummi maha võtta. Arvestades seda, et tegemist oli naelkummiga ja külma oli päris mitu kraadi, oli selle maha kangutamine päris tükk tegemist. Kangutasime, mis me kangutasime, aga kätte me ta sealt saime. Isegi kummi saime asendatud ja tagasi peale kangutatud. Nikerdasime sinna enam-vähem normaalse õhu sisse ja Sven sai sõita mingi 100 meetrit, kui kummi velje pealt maha viskas. No hakkab peale. Vaatasime, et see koht, kust me kummi alguses velje pealt maha olime kangutanud tundub veidi rohkem väljas olevat. Tükk aega läks kangutamise ja möllamise peale, kui proovisime minna uuele katsele. Paistis, et asi enam-vähem toimis, ehkki kummis just liiga palju õhku sees ei olnud. Alguses vaatasime, et punkti me küll ei jõua, nii et see etapp jääb kirja saamata. Siis aga jõudsime asfaldile ja vaatamata sellele, et Svenil oli oma pooltühja kummiga sõitmine päris valus, tegelesin mina terve tee arvutamisega. Olles juba Vecumniekisse jõudnud tegin ettepaneku siiski minna ja üritada punkt ära võtta. Sven arvas küll, et ei ole vahet, kas saada kuues või seitsmes koht, aga mina ennustasin meile aega jõudmise korral kolmandat kohta, sest Mürakarudest peaks meil 2 punkti rohkem olema ja vaevalt keegi lätlastest Score-o-l skooris. Selle peale sain Sveni nõusse ja vaatamata sellele, et kole raske oli väntasime siiski eesmärgi suunas. Vahepeal üritas Marge uuesti veenda, et me aega ei jõua, aga selleks ajaks olin juba jõudnud välja mõelda, et kui me punkti ei lähe, siis jääme etapist ilma niikuinii, kui aega ei jõua siis ka, aga muud vahet pole, kui et läheb lihtsalt natuke kauem aega, aga kui jõuame aega, siis võib-olla jõuame ka poodiumile. Kes ei riski see šampust ei joo. Surusime ja surusime kuni lõpuni, aga umbes minuti jagu jäime ikkagi hiljaks .....

Aga. Selgus, et kuna me olime etapilt siiski ühe punkti võtnud, siis saime etapi kirja ja hilinemise eest ei läinud maha mitte see etapp, vaid ainult 1 punkt. Niisiis 1 punkt oli meil Mürakarudest öisel suusaetapil ka rohkem, nii et kokkuvõttes olime ikkagi poodiumi viimasel astmel.

Kokkuvõtteks. Oli taas väga mõnus võistlus ja eriti mõnus ilm. Kripeldama jäi mõlema Score-o vägagi kesine tulemus. Nii palju tehnilist jama ei mäletagi, et mõnel võislusel oleks olnud.

Tulemused.