Jooksmas

Jajah, käisime Sveniga üle pika aja täna Nõmmel jooksmas. Lisaks sellele, et peale eelmise nädalavahetuse TM avatud rada tuli külmetanud põselt nahk maha ja käisin pool nädalat ringi, nagu oleksin kuskil kaklemas käinud, hakkas nädala alguses jama ka vasaku käega. Ei saanudki aru, mis tal viga hakkas, aga randme juurde tekkis niisugune jube valu, et hakka või nutma. Kui hommikul oli kõik juba selline enam-vähem, siis õhtuks oli valu jälle olemas. kui teatud viisil kätt koormata, tekkis selline valu, et otsaesine oli higine. Ei saanudki kohe aru, et mis värk on. Peale teisipäevast spini ei julgenud igaks juhuks suusatama minna. Panin veidi külma peale ja tasapisi on hakanud valu väiksemaks jääma. Seetõttu pakkusin ka välja, kui Sven eile suusatama minekust rääkima hakkas, et läheks hoopis jooksma. Mõeldud, tehtud.

Kui mina Nõmme spordibaasi kohale jõudsin jutustas Sven parajasti ühe purupurjus ja katkise näoga endise maadlejaga. Ma ei tea, äkki oli tal ka nägu külma saanud ja selle pärast katki. Seisundi põhjal oletades, aga oli ta käinud oma vanu maadlusnippe kuskil proovile panemas, aga vorm vist ei olnud enam see. Igal juhul avanes nüüd Svenil suurepärane võimalus jalga lasta. Läbi noorte suusatajate hordide, kellel parasjagu suusavõistlused olid, suundusime harku metsa ringile. Olles mõned-sajad meetrid ära jooksnud, selgus, mu käevalu põhjus. Nimelt kui mul kell käel on (ja seal ta põhimõtteliselt kogu aeg on), siis jääb kinda ja dressipluusi vahele üks ala, kus väevars on enam-vähem paljas. No ja selline olukord oli ka eelmisel nädalavahetusel, kui sõitsime neli ja pool tundi -20 kraadise pakasega TM avatud rada. Ja täpselt selle koha pealt käsi valutaski. Ja mina loll panin veel külma peale. Igal juhul tõmbasin kiiresti dressika kella peale ja olukord oli kohe etem.

Tegime Harku ringi tagurpidi. Arvasime, et niipidi on parem suusatajatel jalust ära hoida. Pealegi meeldib mulle joosta niipidi nagunii rohkem, kuna siis saavad need nõmedad sirged lõigud trenni alguses ära joostud ja lõppu jääb huvitavam mägisem osa. Niimoodi oli ka parem jälgida vastutulevate suusatajate stiili. Nagu Sven märkis, siis mõni vend suusatas päris ilusa sammuga. Samas oli aga ka selliseid meie suguseid vendi, kes kõiguvad veidi rohkem, aga ise arvavad, et tulevad hullult kena sammuga. Kõige lahedamad olid aga need tüübid, kes sõitsid käed-jalad laiali, nagu Marko Kaljuveer ühes ETV saatelõigus, mida mööda minnes nägema juhtusin.

No igal juhul oli üle pika aja joosta ka täitsa mõnus. Aga lõpupoole limpsasime ikkagi keelt suusatamise järele. Kui ikka väga heal talvel saab suusatada novembri keskelt, märtsi lõpuni, mis teeb umbes neli ja pool kuud, tavaliselt aga pigem kaks korda vähem, siis tuleb ikka iga võimalust suusatamiseks ära kasutada, sest ülejäänud ajal saab joosta küll. Niisiis, homme on ikkagi järjekordne suusatamise päev. Ja otse loomulikult ei saa mainimata jätta ka seda, et juba mitmendat päeva paistab päike. Selline talv on ikka mõnus!