Sünnipäevade hooaeg

Märtsikuu saabumisega algas ka selle aasta esimene tõsine sünnipäevade maraton. Noh, paistab, et suusamaratonid hakkavad inimesi vaikselt ära tüütama, vahelduseks siis midagi muud.

Igal juhul otsa tegid lahti Heiti ja Leivo, kes puhtjuhuslikult on sündinud täpselt ühel ja samal kuupäeval - 4. märtsil. Seoses sellega oligi laupäevaks, 6. märtsiks organiseeritud suhteliselt sportlikku algust tõotav koosviibimine Valkla puhkekeskuses. Et Heitil õnnestub oma vanust edaspidi väljendada juba neljaga algava numbriga, siis oli tema nimetatud ürituse peaorganisaator. Või, noh, kuna ta on juba niiii vana, siis langes vastutusekoorem siiski Maare kanda.

Koos räätsade ja suuskadega pidime kohal olema laupäeval kell 12, et alustada umbes 4 tunni pikkust sportlikku osa. Kohale jõudes selgus, et saame ise valida, kas liigume räätsade või suuskadega. Rahvas jagunes umbes pooleks. Mõlemate gruppide kokkusaamiskohaks ja lõunapausiks oli ette nähtud Pedassaar, kuhu Salmistu rannast pidavat viima korralik, tugev jää. Mujal oli küll näha vaid rüsijääd. Et suusatamine tõotas tulla veidi sportlikuma kallakuga, valisin mina seekord suusatamise. Õppides eelmise nädala Läti võistluse kogemustest olin seekord varustatud "kivisuuskade" ja matkakeppidega, mis küll 20 cm lühemad, kui mu tavalised suusakepid, aga tänu suurtele rõngastele ei vaju vähemalt tõukamisel läbi lume.

Räätsajad hakkasid kõigepealt astuma. Kuna Jüril oli tee peal natuke tegemist ootas suusaseltskond veel veidike enne teele asumist. Tiit ja Heiti sisustasid vahepeal meie aega sooritades suusahüppeid üle kohaliku tee. Nii mõnigi õhulend lõppes kõhuli lumes. Igal juhul Jüri saabudes hakkasime meiegi liikuma. Kooriku peal oli täitsa hea sõita. Eriti läbi ei vajunud. Esimesel teelõigul sai kohe selgeks, et oma lühikeste keppide ja kivisuuskadega ma tee peal konkurentsivõimeline ei ole. Samas kui mööda lagedaid kihutades oli olukord täitsa normaalne. Lagedatel väljadel sõitmine oli ka kõige mõnusam. Suured lagedad puutumata väljad, lumi kaetud koorikuga, mille peale veel paari-kolme sentimeetrine pehme lume kiht. Täielik kaif!

Ei saanudki väga kaugele sõita, kui saabus esimene telefonikõne räätsagrupilt, kus teatati Heitile, et Kaja oli suure palavuse peletamiseks otsustanud väikese talisupluse teha. Et mitte liialt aega raisata, otsustas ta riietumise peale mitte aega raisata ja teha oma suplus koos riietega. Supluse näol oli siiski tegemist (liigse) uudishimu, mitte jääkihi ebapiisava paksusega. Mistõttu saime siiski lõunapausi Pedassaarel pidada. Jätkasime oma suusasõitu mööda lagedaid väljasid aeg-ajalt peatusi tehes, et pildistada ja niisama muljetada.

Peagi jõudsid räätsajad juba saarele, ja meie mõne aja pärast mere äärde. Mööda mere äärt pidime tulema tagasi Salmistu poole, et saarele pääseda. Mere äärt mööda liikudes selgus õige pea, et mu kivisuuskade libisemine ega ka matkakeppide pikkus ei kõlba kuhugi. Kui jää peale tuisanud õhukesed lumevaalud tõmbasid teistel suusad veidi kinni, siis mina oleks oma kolmekordsetest MM-i medalisuuskadest Visu Raceritega nagu vastu seina sõitnud. Üritasin grupiga vahet mitte sisse lasta, aga veidi see siiski tekkis. Õnneks saarele, lume peale jõudes tõmbasin selle tagasi. Sveni olukord oli aga veel hullem.

Saarel saime kokku räätsajatega, kes olid juba saarele ringi peale teinud. Tegime kerge eine ja ning jätkasime oma tagasiteed. Saarelt kuni Valkla rannani ei olnud õnneks pikk maa ja mõningate tõugete tulemusena, peale mandrile jõudmist olime veidi üle kahe tunni möödudes keskuses tagasi. Peale seda järgnes veel mõnusaim osa. Vene kerisega saun, mis teatud leiliviskajate käsutuses olles kippus pehmema karvaga isenditel karvkatet eemaldama. Lisaks merevaatega tünnisaun ja väike õlu. Super.

Olles juba mõned tunnid erinevates saunades vedelenud, järgnes kutse tagasi peamajja, kus oli ette valmistatud õhtune programm, koos söökide, jookide, kõnede ja muu juurdekuuluvaga, nagu näiteks kingituse üleandmine. Kingituste valimine oli ka omaette huvitav protseduur. Valikuvariantidena käisid läbi nii mõnedki elamuse variandid ja muu selline, millest vast kõige omapärasem oli tantsukursus. Juubilari kõrge ea tõttu aga jäi sõelale vaid rahvatantsuansambel Kuljuse meesveteranide rühm, mille kursuste nimekirja meil ei õnnestunud hankida. Seetõttu otsustasime minna lihtsama vastupanu teed ja kinkida sünnipäevalastele midagi, millest neil oleks hea meel, aga mida on samas kergem hankida. Igal juhul Palju Õnne veelkord!

Pühapäeva hommikul tegime kiire hommikusöögi ja pakkisime oma asjad. Päevakava oli taaskord tihe. Kõigepealt tegime Erki juures väikese sauna, et tähtsat päeva jätkata värskemalt positsioonilt. Seejärel aga ootas ees juba järgmine sünnipäev. Kuna Kuldaril midagi väga ümmargust seekord ei täitunud, pääsesime natuke tagasihoidlikuma programmiga. Aga kohustuslikud söömised-joomised tuli sellegi poolest läbida. Mistõttu esmaspäevast olekut võiks kirjeldada, et ei olnud just kõige teravam pliiats pinalis.

Kolmapäeval ootas ees aga juba Sveni sünnipäev. Seoses tähtpäevalise viimase aja hobi, purjetamisega, oli nagu kergelt merekallakuga üritus. Igal juhul Sushi oli suurepärane valik.

Järgmine sünnipäevakutse ootas ees juba reedeks. Et aga laupäeva hommikul vara ootas ees reis Mesikamäe puhkemajja, kus toimus üks väga lahe üritus, Talveseiklus 2010, jäi see sünnipäev seekord ära.

Nüüd on võimalik mõned päevad puhata, kui ootavad ees juba uued märtsikuu sünnipäevad!

Palju Õnne!