Pühapäev, 28. november 2010

"Elionimeestega" Bike XDreamil

"Elionimeesteks", kellega mul sel korral Võsul, Bike Xdreamil õnnestus käia olid Leivo ja Erki. Nagu tüüpiline Eesti tippsportlane läksin minagi seekord Xdreamile kaotama. Noh, lihtsalt selle pisikese vahega, et mul ei olnud absoluutselt mitte millegi alusel sinna ka võitu taga ajama minna. 2011 aasta ettevalmistav treeningtsükkel oli alanud loetud päevad enne Bike Xdreami, nii et ei olnud mitte mingisugust põhjust arvata, et ma Xdreamil just ülemäära konkurentsivõimeline olen. Minu eesmärgiks oli lihtsalt Leivo ja Erki tuules võimalikult kaua aega teadvuse juures püsida.

Kaardid anti seekord kätte tunduvalt varem, kui tavaliselt, nii et selleks ajaks, kui stardipauk kõlas, olime raja juba normaalselt paika saanud. Esimese punkti nr 43 poole liikudes olime meiega sama variandi valinud võistkondade hulgas üsna võistlejaterivi eesotsas. Kõige hullem esialgu ei tundunudki. Aga juba teise 45. punkti minnes möödusid meist paar võistkonda päris elionimehi. Lihtsalt sõitsid mööda, nagu me oleks mingid poodi õlle järele minevad külamehed. Erki ego sai selle peale korraliku maksahaagi, mistõttu ka meie tempo tõusis kuhugi sinna tagasihoidlikuma mootoriga Opeli tippkiiruse juurde. Kuna ma oleksin sellise tempo juures vastu pidanud nii umbes neli ja pool minutit, tegin punktis kiire ettepaneku tempo poole vaiksemaks lasta ja võita elionimehi lihtsalt orienteerumisega. Õnneks suutsin oma ettepaneku suhteliselt valutult läbi suruda ja seekord veel koomasse ei langenud.

Edasi valisime ülejäänud võistkondadest erineva teevaliku ja saime asja rahulikumalt võtta. See mulle juba täitsa meeldis. Punktid 46 ja 51 tulid ilusti vastu. 49-ga tegime aga lühema valiku jõeäärset rada pidi, mis päris ära kippus kaduma. Punktis aga tundus Kristjani-Tiidu-Intsu võistkonnaga võrreldes aga, et see oli siiski parem valik, kui ringi sõita. 50-52-57 punktid mingeid erilisi raskusi ei valmistanud. 60-ndasse minnes tahtsin korra liiga vara ära keerata, aga sain peale paarikümmet meetrit kohe aru ja pääsesime seekord kadudeta. Peale 59-ndat punkti asfaldile jõudes tõmmasin ühe Snickersi rindu. Siin hakkas esimest korda tunda andma, et varsti läheb mul ilmselt väga raskeks. Järgnevate etappide jooksul 56-58-55 tõmmatigi korralik tempo peale ja tuules püsimine muutus juba keerulisemaks. Joogipunktis mul puhata ja mängida ei lubatud, nii et tuli enda joogipudelist lonks spordijooki luristada ja edasi pedaale pressida. Jah, üle maeiteakuipika aja tegin joogipudelisse traditsioonilise värska asemel segu spordijoogi pulbrist. Eeldades, et see aitab mul pikemalt vajalikku tempot säilitada. Tõenäoliselt see nii ka oli, sest oma arvates püsisin isegi pikalt normaalse mõistuse juures.

48-54-47-40 tõmbasid Erki ja Leivo minu jaoks ilmselgelt liiga kiire tempo peale. Kohati rippusin juba päris mitmekümne meetri kaugusel sabas ja tundus, et ratas ei taha mul eriti suurt kiirust saavutada. Õnneks olin siiski peamine kaardilugeja ja sain paari teeristi seisaku abil tempot mõnevõrra reguleerida. Kuid palusin enne starti Leivol profülaktika mõttes omale ka kaardilugeja peale kruvida, nii et eriti see mind ei päästnud. 38-ndast edasi 33-ndasse minnes tegime rannaäärse valiku mööda pisikest metsateed. See oli aga kohati väga halvasti sõidetav, nii et kaotasime seal kõvasti minuteid. Samas sobis mulle sealne aeglane liikumistempo paremini, nii et sain vähemalt kergelt hinge tõmmata.

Järgnevalt tegime selle võistluse kõige suurema vea. Selle asemel, et minna normaalse teevaliku peale 35-33-31-34 valisime meie variandi 33-31-35-34, nii et sõitsime 31-st uuesti tuldud teed tagasi. Aga ausalt öeldes ma eriti enam ei tegelenud erinevate variantide vahel valimisega, rohkem oli tegemist rattasõiduga. 32-st saime sõita pika asfaldietapi Käsmust Võsu poole, põigates vahepeal sisse ka 39 punkti juurde. Siin tekkis meil väike möödarääkivus terminitest arusaamisel. Nimelt arvas Erki, et kui ta küsib minu käest, et kas tempo ok OK, ja mina vastan selle peale, jah, siis võib järelikult kiirust lisada. Mina aga seevastu arvasin, et kui ma ütlen OK, siis see tähendab seda, et võib sama kiirusega jätkata. Seetõttu tekkis korraks jälle kergelt raskem moment. Kuna aga lõpp oli õnneks lähedal, siis püüdsin enam-vähemgi mõistlikku sõidutempot säilitada. Peale 44 ja 42 võtmist vaatasime, et aeg on juba nii kaugel, et rohkem punkte me enam võtta ei jõua. Niisiis võtsime suuna otse finišisse.

Esialgsete vaatluste tulemusena peale finišit suutsin kindlaks teha, et eluvaim on siiski sisse jäänud. Peale suppi ja õlut oli olemine juba täiesti talutav. Tagantjärele tuleb mainida, et pidasin isegi oodatust veidi paremini vastu. Päris koomasse ei langenud. Suutsin isegi kogu aeg kaardis püsida, kuigi distantsi teisel poolel enam teevaliku teemadel liiga palju sõna ei võtnud. Tulemus peegeldab loomulikult minu hetkelist taset, aga no vähemalt neljandad seekord ei olnud.

Tulemused.
Etapiajad.

Pühapäev, 21. november 2010

Xdreami IV etapp - Roosta

Xdreami finaaletapp oli seekord viidud mere äärde, Roostasse. Erinevalt tulikuuma ilmaga suvisest pikast etapist, kus ujuda kordagi ei saanud tõotas tulla vägagi niiske etapp. Väikese vimka oli korraldajatele seekord visanud aga hoopis ilmataat, kes ajas mere peale eelmiseks päevaks korraliku laine, nii et kanuuetapi punktid oli toodud kaldale lähemale. Vastavasisulise teate saime võistluspaika saabudes kätte paberkujul koos muude võistlusmaterjalidega. Riided selga ajatud ja sõprade tuttavate kallal nokitud, suundusimegi stardi ootuses juba rannaliivale, kuhu seekord oli startimiseks eriti vähe ruumi jäetud. Siiski mahtusid kõik ilusti ära ja stardipaugu kõlades tuli kõigepealt kihutada eraldi rattaetapile.

Jagasime ringid ära niimoodi, et mina sain kõige pikema, Sirli kõige lühema ja Paavo keskmise variandi. Kuna aga esimene punkt oli kõigil üks ja sama, liikusime sinna ikkagi kõik koos. Enne maanteele jõudmist aga õnnestus Paavol ja Pilvil korraldada väike rattakokkupõrge. Õnneks paistis, et kõik olid siiski ühes tükis ja saime teekonda jätkata. Esimeses punktis läksid meie teed aga lahku, iga liige kihutas edasi oma punkti. Paistis, et mu rattasõidu tempo oli isegi täitsa normaalne. Väga palju rahvast koos ei olnud, aga punkti sain kadudeta kätte ja kimasin viimasesse punkti Paavot ja Sirlit ootama. Üllatuslikult eriti palju inimesi veel kohal ei olnud. Varsti saabus Sirli, aga tuli välja, et ta ei olnud oma punkti kätte saanud. Õnneks asus see viimasest punktist ainult 430 meetri kaugusel, nii et läks suhteliselt valutult. Tagasi tulles ootas Paavo meid juba ees, nii et saime suunduda ratastega Kanuu algusesse.

Nagu tavapäraselt, pole kanuu meie kõige tugevam ala. Eriti siis veel meres lainega. Veidi lohutas see, et kuna tegu on sprindietapiga, siis on ka kanuuetapp tavapärasest lühem. Algus kulges enam-vähem valutult, aga õige pea õnnestus mul paadist vette, punkti järele hüpates see veidi tasakaalust välja viia, nii et hetk hiljem oli see koos Sirli ja Paavoga juba tagurpidi. Kuna vesi oli seal piisavalt sügav, ei saanud me paati täiesti tilgatumaks kallata, mistõttu oli edsasine aerutamine oluliselt ebastabiilsem. Pikapeale jõudsime siiski niikaugele, et paadietapp sai selleks korraks läbi.

Edasine jalgsietapp oli rannaäärses männikus suhteliselt lihtne, aga mul õnnestus siiski paar pisemat haaki sisse teha. Enam-vähem sai jooksuga peale paadietappi jälle sooja ka sisse, et jälle rattaga minema kihutada. Järgnev rattaetapp oli meie jaoks õuduste tipp. Alustuseks läks Paavol ratta käiguvahetaja veidi kõveraks, nii et pidime mitu korda ketti lahti kangutama. Seejärel tegin ratta viimase punktiga eriti idiootse vea, nii et rattaetapi lõpuks olime sujuvalt langenud T-särgi liiga keskossa. Eks vist selle hooaja orienteerumisstartide arv ei kannata ka erilist kriitikat. Seetõttu on ka idiootsete vigade arv kasvanud konkurentsitu tasemeni.

Järgnev valikorienteerumisrada, kus 11-st punktist tuli läbida omal valikul 8, õnnestus juba märksa normaalsemalt. Nii et mõnusal sörgisammul saabusime kohalike seenekohtade vahelt etapi lõppu juba tunduvalt mõistlikumal positsioonil. Vähemalt niimoodi tundus. Seejärel ootas ees kiire sõit võistluskeskusse, kus tuli sooritada 2 lisaülesannet, seiklusrada ja minigolf. Tõsi küll, enne tuli pool tundi rahulikult järjekorras oodata, et üldse rajale pääseda. Ülesanded ise eriti palju aega ei võtnud, ainult et Paavole sattus õnnetul kombel niisugune rada, kus ta pidi minutite kaupa lihtsalt ootama, kui kaasvõistleja oma sõlme keeratud köie lahti harutab. Viimane 1,3 kilomeetrine orienteeromisrada oli juba lihtsalt vormistamise küsimus. Juba vana surfarina :o) sain ka paadi peal olevas punktis viie ruutmeetrise surfilauaga kiirelt käidud. Nii et ikstriimihooaja viimane neljas koht oli auga välja teenitud.

Tulemused
.
Alade vaheajad.
SI-ajad.

Hooaja kokkuvõttes saavutasime 26. koha ning segadest on see otse loomulikult neljas resultaat.
Hooaja koondtabel.

Esmaspäev, 8. november 2010

Salomon Ekstreem (Pool)Maraton

21. augustil oli Valgehobusemäel teine Salomon Ekstreem Maraton. Kuna Randy ja Heigo üritused on alati lahedad ja midagi erilist nagunii plaanis ei olnud, siis otsustasin ka osa võtta. Ainult et vastavalt treenituse astmele ei julgenud päris maratoni seekord valida. Poolmaratonist justkui aitas küll. Meie pere otsa tegi lahti aga hoopis Andreas, kes kihutas alustuseks lastejooksu ringi.

Järgmisena antigi start põhijooksu distantsile, kellega koos siis ka meie, poolmaratoonarid, natuke teist värvi numbritega rajale tohtisime minna. Eeldasin, et maratonimehed võtavad mingi loogilisema tempo (noh välja arvatud muidugi see eiteamitmekordne maailmameister Jonathan Wyatt) ja valisin koha sinna kuhugi esimese grupi lõppu. Algus tundus üsna mõistlik. Jonathan ja veel paar minu distantsi raketti läksid õige pea oma teed. Minu ette jäid veel mõned vennad, kes eeldasin et jooksid ka poolmaratoni. Õige pea vajusid ülejäänud vennad laiali, minu ette jäi ainult üks tüüp. Õigemini mitte tema ei jäänud minu ette, vaid mina jäin tema taha, sest ma ei ole juba hunnik aastaid lihtsalt niisama jooksuvõistlustel käinud ja ei oleks osanud kuidagi teist moodi tempot valida.

Igal juhul kusagil esimese ringi poole peal, või natuke ehk varemgi, hakkas ka see vend tasapisi nagu eest ära vajuma. Ent kui saabusid raja osad, kus tuli joosta mööda rajesmikku või metsavahel või oli muidu halvem pinnas siis võtsin talle kohe jälle järgi. Ei tea, mis nende jooksjatega on, nii kui natuke halvem pinnas on, kohe enam joostud ei saa. Nii me seal siis jooksime, metsateedel oli "jänes" natuke eest ära, halvematel lõikudel saime jälle kokku. Esimese ringi lõpus tuli võtta paar korda Valgehobusemäe nõlva. Väga hull ei tundunudki ja sain ka slaalominõlvast joostes üles. Sellega saime kätte ka ühe tüübi, kes nõlval kõndima oli jäänud. Kui temast mööda jooksime, siis tuli välja, et ei olnudki minu distantsi mees, vaid hoopis maratonirajalt.

Teisel ringil hakkas juba tasapisi raskeks minema. Mida aeg edasi, seda rohkem. Laiematel metsateedel vajus tempomeister vägisi päris kaugele eest ära, nii et raiesmikule jõudes ei jõudnudki talle enam päris järele. Aga tundus et ka temal oli juba veidikene raskem, sest mingi silmside meie vahel siiski säilis. Teisel ringil oli kogu ülejäänud piinade kõrval vähemalt see hea asi, et hakkasime vaikselt mööduma kepikõndijatest ja lõpupoole isegi 10,5 km jooksjatest ja nendega sai aeg ajalt vähemalt paar sõna vahetatud.

Veidi enne sooetappi hakkas tagant poolt mingi vend lähenema. Tuli päris jõudsalt lähemale ja peale sood lasin ta aupaklikult mööda. Tegemist oli maratonimehega. Päris kiire tempoga lasi. Kurtsin talle, et maastikul on ok, aga teede peal on jube raske. Tüüp väitis, et tal on täpselt vastupidi. Täpselt Vello maja juures jõudsin järele ka Kristelile, kes samuti seekord 10,5 km distantsi jooksis. Jõudu tuli kohe juurde, aga kui olin temast juba mööda saanud, hakkas teise, ehk siis viimase ringi raskem osa, ehk siis paar korda tuli veel Valgehobusemäge võtta.

Esimene kord oli lauge nõlv, nii et selle kannatasin ära. Jänes lülitas nüüd lõpuspurdiks järgmise käigu sisse. Mul polnud niisugust asja kuskilt võtta. Tuli tegeleda ellu jäämisega. Viimase tõusu slaalominõlva pidi seekord kõndisin. Mitte mingi valemiga ei oleks seal enam joosta suutnud. Aga vaatamata sellele olin oma arust teinud üsna hea jooksu. Nüüd sai rahulikult võtta ja hakata maratonijooksjate kallal nokkima. See Jonathan on ikka hull mees. Lõpetas nii nagu oleks kilomeetri jooksnud. Teised kaotasid talle kalendriga. Liiga kõva häälega mölisemise eest sain Riholt kerge klaasitäie vett krae vahele. Aga muidu läks päris hästi.

Ahjaa, mis koha ma sain. No mis te ise arvate, eks ikka neljanda. Huvitav, kas ma saaksin allveekabes ka neljanda koha? Tundub küll, et ükskõik mis alal ja kellega konkureerida, koht on ikka sama.

Tulemused.