Esmaspäev, 15. juuni 2009

Mikkeli-Jukola 2009

Möödunud nädalavahetusel toimus selleaastane maailma suurim orienteerumise teatevõistlus Jukola. Sedakorda oli võistluskeskuseks valitud Helsingist umbes 250 km kaugusel asuv Mikkeli hipodroom. Hobused kolisid nädalaks välja ja orienteerujad sisse.

Nagu ikka oli laupäeva pärastlõunal, algusega kell 15.00, naiste 4-vahetuseline Venla teatejooks. Seekord oli seal osalemas natuke alla 1100 naiskonna, kelle hulgas ka Joka esindus, koosseisus Kadi-Liis, Helle, Evely ja Sigrid. Esikoha saavutas Ulricehamns OK, kellele järgnesid Hellas ja Tampereen Pyrintö. Esimene naiskond, kus osales ka Eesti võistleja, Liis Johanson, oli 27. kohale platseerunud Hiisirasti esindus. Esimene ainult eestlastest koosnev võistkond oli seekord Kobrase ja Kape klubi esindajatest koosnev OK Kape, kes sai 55.-nda koha. Esimene Eesti naiskond, mis koosnes ainult oma klubi võistlejatest oli aga Saue Tammed, kes sai 115 koha. Meie võistkond saavutas 215. koha. Ilmselt oleks tulnud esimese 10 sekka, aga kuna andsime Sikule ülesande tõsta viimases vahetuses 300 kohta, aga ta sai metsa 232. kohal, siis sattus ta sellest natuke segadusse ega saanud sekkuda esikohavõitlusse. 215. koht on aga parem, kui eelneval aastal ja kui arvestada asjaolu, et Helle jooksis esialgsete tulemuse põhjal oma raja läbi tugevalt kiiremini, kui kõik teised (umbes 2 minutit kilomeetrile :o), siis võime järgmisel aastal oodata juba kohta esikuuikus.

Naiste tulemused on siin.
Meie naiskonna omad aga siin.

Meeste start oli nagu ikka kell 23.00. vahetuste pikkused olid sel aastal veidi pikemad, kui tavaliselt. See ja naiste võistluselt kuuldu lubas eeldada, et rajad on kiired ja palju on tee-etappe. Radade pikkused olid sel aastal niisiis järgmised: 12,5 - 12,7 - 14,7 - 9,5 - 9,6 - 11,3 - 16,6. Nendest esimene vahetus oli hämar/pime, teine pime, kolmas pime/hämar ja ülejäänud siis hommikuvalguses. Mina sain seekord joosta pikka öist etappi, ehk siis kolmandat vahetust. Järjestus oli meil siis vastavalt: Kristjan - Jaan - mina - Tom - Minn - Tiit - Erki.

Esimene vahetus algas hästi. Kuna esimesse punkti oli 4,1 kilomeetrit kõva andmist, olid meie lootused kõrgel. Eeldasime, et Kristjan joosta jõuab. Oligi suhteliselt OK ja sinna jõudsime 74. kohal, liidrist maas veidi üle minuti. Ka edasi jätkas Kristjan normaalselt, olles 6,8 km peal 83. Vahetuse lõpuks oli Kristjan tõusnud 59. positsioonile, kaotus esimesele 4:24. Võistlus oli alanud meile igati positiivselt. Arvasime, et Edasi langeme umbes 200-nda koha kanti, kus meie tase peaks enam-vähem võimaldama joosta. Koht lõpuks 200 kandis oleks meile igati normaalne saavutus. Peamiseks eesmärgiks aga kindlasti olla parim Eesti klubivõistkondade seas. Esimese vahetuse järel olimegi Eesti võistkondade hulgas 2. positsioonil. Meist eespool oli ainult SKM!, mis koosnes aga mitmetest erinevate klubide orienteerujatest. Eesti klubivõistkondadest olime selgelt esimesed. Parim eestlane peale 1 vahetust oli 7. kohal lõpetanud Sander, kes jooksis oma Soome koduklubi Rajamäen Rykmentti eest.

Meie pimeda etapi kunn, Jaan oli esimeses vaheaja punktis, nagu loogiliselt eeldasime, veidi langenud, olles 112 kohal. Jätkates samal positsioonil ka 3 järgmist vaheajapunkti. Kuna olin juba stardialasse sisenenud, ei näinud ma Jaani viimase vaheajapunkti läbimist, aga eeldasin, et ta oli endiselt umbes sama koha peal. Tegelikult oli ta natuke veel kukkunud, olles lõpuks 142. kohal. Stardialas olid veel välisklubide eest jooksvad Jürgen ja Markus. Jürgen siis kuskil 100 koha kandis. Eeldasin, et neid mul metsas kohata ei õnnestu. Niisiis peale 2. vahetust olime ikka väga heal positsioonil ja Eesti klubivõistkondadest ikka esimesed, kaotades vaid SKM!-ile.

Enne starti vaatasin ära K-punkti asukoha ja suuna. Arvasin, et kuna Jaan tuleb umbes 115-120 kohal, siis oleks talutav, kui jääksin 200 hulka. Aga lootsin siiski, et püsin esimese 150 hulgas. Teadsin, et nagu ikka on Jukolal vaja joosta pigem ilma vigadeta ja natuke aeglasemalt, kui natuke kiiremini, riskides teha vigu. Samas eeldasin, et 100-nda koha kandis on kiireid mehi veel väga palju ning ei tahtnud nagu väga paljudest maha ka jääda. Olin endale sisendanud, et olgu mis on, jälgin kogu aeg suunda, oma kaarti ja olen kaardis, teiste meeste liikumist jälgima ei hakka. Ehk siis teen oma soorituse, nii kiiresti, kui see võimalik on. Esimesse punkti läksin üksi. Suunaga punkti juurde, tagant paistis lage, paarkümmend meetrit vasakule punkti. Punktis oli juba ka paar konkurenti. Edasi oli kolm H12 klassi tasemel tee-etappi. Liikusin nüüd paari-kolme mehelises pundis. Tempo oli täiesti vastuvõetav. Neljandast viiendasse punkti mõtlesin minna mööda teed ringi. Aga kuna mõned tüübid, kes mu ees läksid, läksid otse ja loha oli sees, järgnesin neile. Poole tee peal teeni olin enda peale natuke vihane. Olin tahtnud teha oma jooksu, nüüd aga jooksin mingitele jobudele järele. No hea küll, jälgisin kogu aeg suunda ja viga ei teinud, aga ikkagi. Mõtlesin, et enam seda ei tee. Edasi liigun oma variante mööda, mingu teised kuhu tahavad. Peale viiendat punkti tuli alguses jälle tee etapp, hiljem üle raiesmiku kraavini, natuke mööda kraavi, suunaga nõlvani ja üles punkti. Lugesin kõik kraavid ära ja jälgisin suunda. Kui nõlvani jõudsime, panid teised otse üles, mina aga vaatasin, et punkt peab olema natuke paremal, niisiis hoidsin veidi paremale. Paar venda tuli järgi. Punkt käes, hästi. Nüüd olin endaga rohkem rahul. Paar järgmist punkti ka peamiselt suunda hoides ja raiesmiku nurki jälgides. Olin leidnud normaalse rütmi. Enne üheksandat punkti ajas kaart natuke segadusse. Heleroheline ala oli täpselt samasugune, kui kõrvalolev kollane raiesmik. Vaatasin, et asi on imeliku kujuga, aga jätkasin ikka suuna järgi edasi liikumist. Tüübid kadusid ka kõrvalt kuhugi ära, ilmselt hajutus, eeldasin. Arvasin, et peaksin juba olema punkti läheduses, kui kohe hakkaski paistma joogipunkt. Olingi juba 100 meetrit mööda pannud. Kiirelt mööda raiesmikku tagasi ja punkti. Umbes minut viga, jobu. Edasi 10-11-12 läksin jälle suunda ja maastikku jälgides. Kõik klappis ja punktid tulid normaalselt vastu. Kusagilt oli moodustunud jälle mingi grupp. Ilmselt joogipunktist. 13. punkti minnes mäest alla jooksime hajutuspunkti. Lugesin selle ilusti välja. Minu punkt on 30 meetrit vasakule. Teised jäid kaarti vaatama. Punkt käes ja minema. Olin jäänud täiesti üksi. 14.-15. punktide vahel joogikas tekkis jälle paar inimest, kes võtsid koos minuga 15. punkti ja kadusid kuhugi paremale, jälle üksi. Tegin oma tempot. 16. punktis sain kokku mingi suure grupiga. Ei saanudki aru kust nad tulid, aga nägin, et seal grupis oli ka Jürgen. Arvasin, et ta on viga teinud, kuna ta läks vist umbes 15 kohta enne mind metsa ning üldiselt peaks ta natuke kiiremini liikuma ka. Lisaks hoidsin mina tempot tagasi ja tegin ka minutise vea. Aga see selleks. Edasi 17-18-19-20 liikusime koos grupiga. 20-ndas vajus grupi esimene ots eest ära. Ei hakanud järgi pushima, vaid tegin oma tempot. 21-ndasse läksin tee pealt ära veidi liiga vasakule, mööda loha. Sealt läks aga loha otse meie punkti. Mingid sekundid oleks võib-olla otse kiiremini saanud. Edasi tuli puhas tee-etapp. Ainult jookse. Olin jäänud enam-vähem üksi. Mingi vend jooksis vahepeal jalus. 23. punkti tuli minna suunaga mööda lagedat. kaldusin veidi paremale mööda loha. Kui lageda äärde välja jõudsin, siis avastasin, et olen ~100 meetrit punktist paremal. Jälle umbes minut viga. Järgmised paar etappi olid teed mööda jooksmised. Midagi eriti lugeda ei olnud. Jälle jooksin need täiesti üksi. Aeg-ajalt vilksatasid ainult mõned 2. vahetuse jooksjad. Eelviimasesse läksin otse läbi võsa. Suuna järgi, mööda loha. Vaatasin küll, et loha läheb veidi liiga vasakule, aga ei tahtnud oma loha ka sisse jooksma hakata. Teele jõudes teadsin et minu punkti jääb veidi paremale, aga ikka oli vaja mööda loha üles joosta. ja siis alles paremale hoida. Jälle läks selle jama peale umbes mitut. Ja siis sai lõpuni tükk aega lihtsalt joosta. Vaatasin, et tulin välja 145 kohal. No enam-vähem, ei olnudki seal 100 kandis nii kõvad mehed. 3 minutit oleks saanud vigade arvelt tagasi hoida. Ilmselt oleksin suutnud ka mitu minutit kiiremini joosta, aga arvan, et tegin õige otsuse, hoides pigem mõistlikku tempot. Aeg 1:43,59 Sain oma vahetuse 190. aja. Eestlaste hulgas 4.-nda. Võib rahule jääda. Huvitav on see, et minu vahetust jooksid ka 2 Soome ja põhimõtteliselt kogu maailma parimat multispordi navigaatorit, Sorjonen ja Forsman. Mõlemast jooksin natuke kiiremini. Sorjonen 1:44,02 ja Forsman 1:45,28. Pärast tulemusi vaadates selgus, et olin langenud ainult 3 kohta, 142-lt 145-le. Niisiis oli meie positsioon jätkuvalt hea.

Tom jooksis ka täiesti mõistlikult. Kaotas mõnes vaheajapunktis umbes 10 kohta juurde, mõnes aga hoidis kohta. Peale 4. vahetust olime 174. kohal. Eestlastest endiselt samal kohal, kaotades vaid SKM!-ile.

Ka Minn oli igati tasemel. Suutis meie võistkonna kõige vanema osalejana ilusti kogu raja jooksul positsiooni hoida. Näed, kui hästi mõjub õige kogus õlut võistlustele eelneval päeval. Positsioon peale 5. vahetust 179.

Tiit jooksis Jukolal esimest korda. Samuti nägi ta esmakordselt EMIT-it. Aga sellest ei olnud midagi. Jätkasime endiselt enam-vähem samal kohal. teises vaheajapunktis kaotas Tiit mõned kohad, aga siis hoidis ilusti positssiooni kuni lõpuni. Enne viimast vahetust oli koht 187.

Erkile jäi ülesanne vormistada koht esimese 200 hulgas, aga mis veelgi tähtsam, kindlustada esimene koht Eesti klubide hulgas. SKM! ei lähe arvesse, kuna seal on osalejad mitmetest klubidest. Meie arvestus käis ikka nende klubide vahel, kes kasutavad ainult oma klubi liikmeid. Esineses vaheajapunktis oligi Erki positsiooni hoidnud. Kõik tundus OK. Aga teise vaheajapunkti Erki vaheaega ei ilmunud. Asi tundus kahtlane. Maku, kes istus kodus arvuti taga, jälgides vaheaegu online's ja informeerides meid kogu öö jooksul iga 10 minuti tagant, ütles, et päris palju inimesi on juba läbi, aga Erkit ikka kuskil. Järsku tekkis Erki vaheaeg järgmisesse vaheajapunkti. Ja siis oli positsioon juba 135. Nüüd oli 2 varianti, kas Erki jättis midagi vahele, või jooksis ülihästi, aga 2. vaheajapunktis lihtsalt tekkis mingi tõrge. Kahjuks oligi esimene variant õige. Kogu meie suurepärane koht oli täiesti mõttetu, kuna Erki ei märganud ühte nelja KP-st ringi ja jättis need 4 punkti võtmata. Selline külm dušš peale suurepäraselt kulgenud võistlust. Nagu arvatagi võib, olid kõik võistkonna liikmed pehmelt öeldes nördinud. Põhimõtteliselt käisime Jukolal ilma asjata. Vähemalt Jaan sai nädalavahetusel korralikult magada. Nagu Tom asja kokku võttis, siis Jaan magas 26-st kohal oldud tunnist umbes 30.

Vähemalt Jukola lõpplahendus oli sel aastal väga huvitav. Umbes 4 minutit enne teisi sai viimasesse vahetusse metsa Halden SK-st Emil Wingstedt. Seejärel läksid koos 2 ässa Gueorgiou, Kalevan Rasti'st ja Hubmann Kristiansand OK-st. Arvasime, et kuna vahe on suur, siis nii kõva meest, kui Wingstedt keegi kätte ei saa. Aga võta näpust. Paar vaheajapunkti ja juba oli vahe 1 minut. Veel natuke ja juba oldigi koos, Gueorgiou ja Hubmann isegi eespool. Siis sai ette Gueorgiou, aga enne lõppu tegi veel väikese vea ja Hubmann pääses juhtima. Vahe oli küll väike, kohati oldi isegi nägemisulatuses, aga Hubmann hoidis oma edu ja võttis võidu. Teisena saabus ülipettunud Gueorgiou ja kolmandana juba minut hiljem Wingstedt. Eestlastest oli siis esimene 66. kohaga lõpetanud SKM!, koosseisus Nõmm, R. Eensaar, S. Eensaar, Aibast, Tiit, Hiie, Avaste. Eesti klubivõistkondadest oli parim Rakvere OK, kes sai 302 koha.

Jukola tulemused 2009.
Meie tulemused on siin.

Esmaspäev, 8. juuni 2009

Keen 36h matkasport 2009 - Saaremaal

Kuidas meil nii igav hakkas, et peale 23-ndat tundi otsustasime "36h seikluse" lõpetada?

Otsustasime seekord 36h võistlusele välja minna Twister'i meestevõistkonnaga. Kella 12.30 ajal lõpetasin EBS-is oma inglise keele taset näitava TOEIC testi tegemise ja kihutasin hooga kohe Erki juurde, kust peaaegu et lendstardist suundusime Virtsu poole, et jõuda 15:00 praamile. Kõik läks õnneks ja jõudsime sadamasse täpselt parajaks ajaks. Saaremaale jõudes võtsime kõigepealt suuna Nasva sadamasse, kuhu pidime viima oma jalgrattad. Meeleolu oli hea, sest kui välja arvata 1 pisike orienteerumisvõistlus, siis ei olnud ma kunagi varem Saaremaal võistelnud. Ja ega sealkandis ühtegi seiklusspordivõistlust polegi olnud. Rada tõotas tulla huvitav, rohke kadakavõsa, märgade metsaaluste ja kajakisõiduga merel. Rattad viidud ja poes käidud jõudsime veidi enne kella kuut õhtul Kihelkonna koolimajja, kus oli võistluskeskus. Aega oli palju, kuna starti, mis pidi toimuma kell 23:00 Kuressaare lennujaamas pidid bussid meid viima kell 22:15. Niisiis jalutasime niisama ringi, ajasime juttu, sõime ja pakkisime asju.

Sirvisime Sveniga ka Eesti kaarti ja üritasime välja mõelda, kust kaudu rada kulgeda võiks. Arvasime, et Kuressaare lennuväljalt saame teha väikse rulluisuetapi Kuressaare linna ääres, siis trekkinguga kanuu algusesse. Eeldasime, et kanuu toimub suures osas Mullutu suurlahel, kust tuleb sõuda lõpuks mööda Nasva jõge rataste juurde Nasva sadamasse. Seejärel arvasime, et tuleb rattaga minna Karujärve kanti, kus ilmselt saame läbida orienteerumiskaardil olevat trekingut. Siis jätkub rattaetapp, mis lõppeb kihelkonna kandis, kust algab kajakietapp, mis kulgeb Vilsandi laidude vahel, võib-olla ka väike trekking Vilsandil. Hiljem siis tuleme uuesti Kihelkonda, kust algab viimane rogainietapp. Noh, praegu võib öelda, et mingis osas oli meil õigus, aga päris nii siiski ei läinud.

Kell 11 õhtul algaski esimene, rulluisu etapp, Kuressaare lennujaamast. See oli ka raja konkurentsitult kõige lahedam etapp. Noh, ega ausalt öeldes ei olnud millegiga konkureerida ka. Aga see etapp oli tõesti lahe. Kõik tiimid lasti rulluiskudega lennuväljale laiali ja kuna oli kolm erinevat ringi, mis tuli läbida, liikus kogu rahvas kaootiliselt edasi-tagasi, risti-rästi jne. Ja seda täistempol rulluiskudel kihutades. Asja tegi huvitavaks veel see, et väljas oli hämar, ning osad tiimid kasutasid pealampe, osad veel mitte. Saabusime sellelt etapilt esimestena koos Salomoni ja ISC-ga. Edasi pidime minema uiskudega edasi kuni Kuressaare linnuseni.

Lossi juurest algas jooksuetapp. Alguses 7 punkti mööda linnuse hoovi ja seda ümbritsevaid saarekesi. Seejärel tuli suunduda juba linnast välja, mere äärde ning siis Mullutu suurlahe äärde, kust algas kanuuetapp. Ka esimene jooksuetapp oli täiesti OK. Eriti meeldisid punktid 22 ja 23, kus sai ka jalad märjaks ja kadakavõssa kinni jääda.

Kanuuetapiga hakkas aga jama peale. Põhimõtteliselt kujunes kanuuetapp selliselt: "Kühveldasime" tükk aega kanuuga üle järve roostikusse, kust poolde reide ulatuvas vees hüppasime välja, võtsime metsa ääres olnud punkti, sumasime kanuusse tagasi ja "kühveldasime" jälle tuimalt teisele poole üle järve. Ja nii mitu korda järjest. Üllatas, et nii suurtes järvedes oli veetase ülimadal. Keset järve aerutades käis aer vahepeal vastu põhjamuda. Esimesest järvest läbi kanali teise minnes selgus, et seal on veetase veel madalam ja kanuu põhi lohises vahepeal päris põhjas. Oli selline tunne, et sõudsime tati sees. 27-nda punkti juures ei leidnud me kohta, kus maale pääseda. Kohati oli dzungel nii tihe, et läbi ei pääsenud samas oli muda nii sügav, et paadist välja astudes olid kohe täiesti kinni. Minn hiljem kommenteeris, et mudast paistsid ainult silmamunad. Olles mööda kallast väga kaua edasi-tagasi aerutanud, mõtlesime, et kui juba siin järve peal on nii madal, siis järgmine järv on kindlasti veel hullem. Niisiis tegime plaani, et viime oma kanuu Nasva maanteesilla alla ja võtame kolm viimast kanuupunkti jalgsi. Natuke halb oli see variant seepärast, et punkti nr. 30 jätsime võtmata. Kuna võitja aeg oli planeeritud 32 tundi ja lõpus rogain, siis oli selge, et võitjad võtavad kõik punktid. Meie aga jätsime juba punkti vahele. Hiljem muidugi selgus, et võitjad ei saanud ligilähedalegi kõikide punktide võtmisele ja oleks rahumeeli võinud vahele jätta kõik 3 tagumist kanuupunkti. Aga mis seal ikka. Olime oma plaani teinud ja võtsimegi 3 kanuupunkti ära maismaad mööda. Kaotasime sellega ohtralt aega, aga mis seal ikka. Paljud, kes meile ratastega vastu sõitsid, olidki jätnud võtmata mitmu punkti. Punktid käes, läksime ratta algusesse, Nasva sadamasse.

Rattaalas anti meile 2 uut 1:60 000 kaarti. Nagu eelnevatest aastatest teada oli, sai järgmise punkti asukoha teada eelnevas punktis. Rada ise oli igav. Ei mingeid teevaliku võimalusi, ega muud huvitavat lihtsalt sõitsime mööda kitsaid kruusateid 85 kilomeetrit ja võtsime punkte. 95-ndas punktis oli ka vahepeal torn, kus tuli täita nn ronimisülesanne. Sain selga panna ronimisvöö ja ronida mööda redelit torni tippu ja alla kinnitades ja vabastades vahepeal kogu aeg karabiine, sest ronida oli ju "ohtlik" :o). Veel mõned punktid ja liikudes nr. 70 punkti poole paistis, et keegi meile punktist vastu ei tule, järelikult algab 70-ndast punktist kajakietapp Vilsandi laidude vahel. Noh oli ka aeg, sest sellest tuimast väntamisest hakkas ahter juba sadula kuju võtma ja 85 km oli täis saamas.

Jõudsimegi 70-ndasse punkti ja meil oli peaaegu õigus. Tõepoolest saime minna Vilsandile, aga mitte kajakkidega. Vähemalt tõotas minna huvitavamaks, kui seni. Kõigepealt pidime minema linnuvaatlustorni tippu, et saada teada, mida me tegema peame. Torni tipus oli kaart, millel olid Vilsandil paiknevad punktid ja need tuli kõik meelde jätta. Kuna etapi pikkus oli üle 20 kilomeetri, siis tundus asi suhteliselt võimatu. Ka fotokat ei lubatud võtta, et kaardist pilti teha. Õnneks saime siiski kaardi ka, kuhu tuli siis meelde jäetud punktid kohe peale joonistada. Niisiis joonistasime punktid kaardile ja hakkasime Vilsandi poole minema. Jalgsi, mööda laide, aeg ajalt poolde reide ja kohati ka nabani ulatuvast merest läbi sumades. Aga ei olnud vigagi. Ka saar ise oli väga lahe. Tunduvalt suurem, kui ma arvasin. Päris palju oli ka maju, mis suures osas suvekodud. Aga kõik olid ilusti korda tehtud. Ei näinudki ühtegi mahajäätud talukohta. Aga rada mis saarel oli, jälle üliigav. Ainult teine, mustakivi künka otsas asunud punkt oli äge. Seal trampisid mitmed tiimid sihitult tihedas kadakavõsas ringi. Ka meie ise trampisime seal päris kaua. Käies väga mitmeid korda mööda samu radu, minnes punktile peale suuna, sammude ja mille iganes järgi, ei olnud punkti ikka kuskil. Lõpuks komistasin kogemata punktile otsa. Nüüd sai jälle seiklus otsa. Järgmised punktid võis läbida põhimõtteliselt kaart taskus. Lihtsalt kõmpisime oksendamiseni mööda saart ringi. Hea, et vähemalt saar oli lahe. Üks huvitav olukord juhtus veel. Mööda Vesiloo säärt punkti poole minnes tuli meile vastu Soomlaste tiim. Soomlastel tihedalt kannul jooksid 2 põtra. Suured, üks isane, teine emane. Naersime veel soomlaste üle, et Nice pets. Kui põdrad aga avastasid, et mingid lollid neile vastu jooksevad, ehmatasid nad ära ja panid jooksuga merre. Kui jalad enam põhja ei ulatunud, hakkasid ujuma ja ujusid Vilsandi rannale välja. Sellist pilti ei olnudki kunagi näinud. Eriti veel nii lähedalt. Nende elamustega see Vilsandi tuur lõppeski, ülejäänud oli lihtsalt kõmpimine.

Kui Saaremaale tagasi jõudsime, küsis Anneli, kuidas oli. Kui ütlesime, et üliigav ütles ta, et nüüd läheb edasi kõvasti huvitavamaks. Kuna selleks hetkeks oli aga tunne juba nii nüri, siis ei osanud endale enam midagi eriti huvitavat ette kujutada. Ka järgnev rattaetapp, mille arvasime eelnevalt läbitud distantsi põhjal olevat mingi paarikümne kilomeetri pikkune kujunes veel pikemaks, kui esimene rattaetapp. Niisiis otsustasime, et kuna motivatsioon on pehmelt öeldes null, siis läheme parem võistluskeskusse. Vähemalt siis äkki ei lähe multispordi isu lõplikult ära. Mõeldud, tehtud. Mõni minut enne kella 10-t õhtul lõpetasimegi umbes 23 tunni järel oma selleaastase võistluse.

Hiljem selgus, et sama probleemiga võitlesid ka mitmed teised tiimid. Kaasa arvatud ISC ja Team Vaude, kes ka mitu tundi enne lõppu võistluskeskusse tulid. Igal juhul au ja kuulsus neile võistkondadele, kes lõpuni vastu pidasid. Eriti hea meel on, et Medisoft esikoha võitis. Kutid on selle ära teeninud. Ausalt öeldes olin nende poolt juba talvisel 25h Icebug võistlusel, aga eks suusatamisega tuleb vist veel natuke vaeva näha.

Tulemused hakkavad ilmselt olema siin.

Esmaspäev, 1. juuni 2009

XT-Seiklus Pannjärvel

Laupäeval oli esimene etapp Randy poolt korraldatavast uuest seiklusvõistlusest XT-Seiklus. Kuna võistkonna liikmete arv oli vabalt valitav, osalesime vanas, järgiproovitud koosseisus, ehk siis mina ja Maku. Lubas tulla lootustandev start, kuna meie kahe jõujuurika "trumpala", kanuud kavas ei olnud, vaid jalgsi ja rattaetapid. Võistlus oli siis rogaini tüüpi - kontrollaja, 5 tunni jooksul tuli koguda maksimaalne punktisumma, kusjuures huvitavaks tegi asja see, et vahepeal (2. ja 3. tunni vahel) oli kohustuslik jooksuetapilt rattaetapile minna. Ühesõnaga kaval taktikamäng, kes kui palju ratast ja kui palju jooksu teha tahab. Meie plaanisime alguses teha umbes pooleks, nii et 2,5h jooksu ja 2,5 ratast. Aga kujunes välja nii, et tegime umbes 2h 50 min jooksu ja 2 h 10 min ratast.

Kohale jõudsime väikse valearvestuse tõttu alles 30 min enne starti, nii et start kujunes lendstardiks. Sellest ei olnud aga midagi, selline uimerdamine enne starti mulle nagunii ei meeldi. Jooksukaart oli 1:25 000 Eesti Põhikaart. Esimene punkt ja lisaülesanne oli kohe keskuse lähedal asuval snowtube'i rajal. Mattidest tehtud rada on täiesti vabalt ka suvel sõidetav. Niisiis tegingi kohe punktivõtmiseks ühe liu ja vedasin rõnga üles tagasi. Edasi valisime oma jooksutempo. Alguses nägime paar punktivahet konkurente Medisofti tiimist ja ka Soosambla raudmehi. Seejärel liikusime neil eest ära ja saime oma tempot teha. Kuna olime selle ringi peal ilmselt esimesed läbijad, siis saime oma SI-pulgaga pidevalt jaamu "üles äratada". 32 ja 53 punkti vahel tuli esimest korda jooksuliigutuste asemel kasutada kroolimistehnikat. Randy oli punktid pannud niimoodi, et ringi ümber kanali ei olnud mõtet minna. Alguses ei tahtnid küll kohe peakat hüpata, aga kui juba vesi rinnuni ulatas, oli päris mõnus. Ja eriti mõnus oli veel välja tulles, kuna väljas oli jube palav ja jahutus kulus ära. Maastik on Pannjärvel igal juhul suurepärane ning vaikselt sörkides ja aeg ajalt puude otsa ronides, et punkte kätte saada, liikusime vahetusala poole. Õige pea sai selgeks, et 2h 30-ga me vahetusalasse ei jõua. Lõpus jätsime ka paar "odavamat" punkti võtmata, et mitte ratturitele liiga suurt eelist anda.

Rattaetapi kaart oli 1:50 000 Eesti Kaardikeskuse kaardi paljundus. Kuna minu ratta kaardialus oli eelmisel nädalal välja laenatud, siis pidi rattakaarti lugema Maku üksinda. Tagantjärele oleks pidanud ikka mulle ka kaardihoidja panema, kuna Maku jalad hakkasid tunda andma ja kaardilugemisega läks üksinda päris kaua aega. Kahekesi kaarti lugedes oleme alati üksteis korrigeerinud ja suuremaid vigu sellega alati vältida suutnud. Jah, suuremaid vigu vältisime seegi kord, aga aega kulus liiga palju. Olles paar rattapunkti kätte saanud, tegin Makule ettepaneku mitte läbida punkte, kus vähegi võib juhtuda, et rattaga sõita ei saa või veel enam, peab ratast tassida. Sellega kaotame kohutavalt palju aega ega pruugi õigeks ajaks finišisse jõuda. Arvasin, et targem on võtta kiired sõiduetapid, kus esiteks saab liikuda 25-30 km/h ja teiseks on kaart kruusateede osas täpsem, kui metsateede osas ja jääb ära kaardi vaatamisele kuluv aeg. See taktika osutuski õigeks, aga oleks muidugi pidanud kasutama seda kohe esimesest punktist alates. Lõpuks aga hakkas meil aeg ikkagi natuke pigistama. Saime oma plaanitud ringi küll tehtud, aga ühe 5-se punkti oleksime ikkagi tahtnud veel ära võtta. Võistluskeskuse lähedalt võtsime veel ühe 2-se punkti, aga kuna hilinesime 1 min 42 sek, siis arvati 2 punkti meie ajast maha.

Pärast sauna nägime, et olime saanud 2. koha, eespool oli ainult Salomon, seekord koosseisus Tanel, Karli ja Tõnu. Kusjuures esimene kuni kolmas koht olid trahvid maha arvutades kogunud kõik 107 punkti, nii et küsimus oli ainult ajas.

Tulemused.