tag:blogger.com,1999:blog-41305172946513103482024-03-05T23:45:34.798+02:00Sport, sport, sportTiit Tähnashttp://www.blogger.com/profile/05162222007237192810noreply@blogger.comBlogger149125tag:blogger.com,1999:blog-4130517294651310348.post-44028599765421052442013-04-20T16:07:00.003+03:002013-04-20T16:07:48.893+03:00Suusahunt 2013Mingil hetkel, keset talve hakkas Minn järsku rääkima, et oleks vaja <a href="http://www.suusahunt.ee/" target="_blank">Suusahundile</a> minna. Esialgu keegi sellest mõttest kohe kinni ei haaranud, aga päris vastumeelne see mõte millegi pärast ka ei tundunud. Ehkki arvestades näiteks minu klassikasuusatamise pagasit, ei tundu 8 tundi järjest Kekkose rajal klassika sõitmine just kõige mõistlikum tegevus. Aga ega ma muidugi pole kunagi väitnud ka, et ma mõistlik indiviid olen. No sellegi poolest kohe kirja panema ennast ei tormanud. Aga Minn jätkas oma kihutustöö tegemist suure hoolega, rääkides igal pimesuusatamise kolmapäevakul, kui lahe see üritus on. Eriti muidugi siis, kui Nevene spetsialistidel eelnevalt lasta suusad määrida (<i>inside joke</i> :). Ja kuna Minni sõnul, kes osales ka Haanja 100 suusaüritusel, pakuti seal peale finišeerimist kõigile Alexandri õlut, tekkiski mõte, et osaleme ainult siis, kui ka Suusahundil peale lõpetamist õlut (mitte segi ajada Saku originaaliga) pakutakse. Kuidagi läks aga niimoodi, et ununes Ruts'ile, kes oli üks korraldajatest, kirjutamata. Ja otse loomulikult ei tulnud nad ise ka selle peale, et finišis on õlut vaja, mitte Isostari.<br />
<br />
Aga oh õnnetust, enne kui ma arugi sain, siis vaatamata sellele, oli Minn meid Suusahundile ikkagi kirja pannud. Meie tähendab antud kontekstis siis Minni ennast, Reigot ja mind. Viimase meeleheitliku katse finišis siiski õlut saada, tegin selle peale, kui Kalev saatis meili võistluseelse infoga. Oma meilile sain siiski Kalevilt vastuse, et ehk järgmisel aastal õnnestub A Le Coq ära rääkida. Niisiis tuli ise tegeleda sellega, et õlu finišis olemas oleks. Finiš tähendas meie puhul siis seda, et läbitud on 100 kilomeetrit, mis oligi meie seekordne eesmärk. 8 tunniga peaks see olema enam-vähem normaalselt saavutatav. 100 kilomeetrit Kekkose ringil tähendas siis 7 ringi suusatamist. No ok tegelikult tähendas see küll 100,8 kilomeetrit, aga see selleks. Et vastava eesmärgi saavutamine veidi lihtsam oleks, tegi Minn, kes on oma elu jooksul suusatanud 416 Kekkose ringi, minu kaheteistkümne vastu, ka suurejoonelise plaani. Selle kohaselt tuli meil üks ring läbida 65 minutiga. Nii jäi iga ringi peale ka paar minutit varu, et midagi suhu pista ja pidamist lisada ning viimasel ringil natuke ka krampe nautida.<br />
<br />
Reede õhtupoolikul, kui Minniga Arulasse jõudsime, lisasime suuskadele kihi sobivat määret ja otsustasime Käärikule, Kekkose rajale suuski testima minna. Plaanis oli sõita nii palju Kekkose ringe, kui pidamine alt ära kulub, et siis teada saada mitu kihti järgmiseks päevaks alla vaja panna on. Kuna me jõudsime aga kahe kilomeetri möödudes järele rada sisse ajavale rajatraktorile, tuli ots ringi keerata ja piirduda nelja kilomeetriga. Reigole piisas meie antud määrdeinfost. Õhtu peamine projekt oligi suuskade ettevalmistus, aga üle ei saanud ka söögi tegemisest, kuna järjekordselt oli ette nähtud poismeeste nädalavahetus. Õnneks seekord ei pidanud Kammbäkki minema. Loomulikult panime oma vahetusala termokasti valmis ka mõned õlled ja muud head-paremat, et oleks, millega vahepeal tegeleda, kui graafikust liiga palju ette kipume minema.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhM0aUhFWSuYY4ExAbRe-Hq-eSZy5DLXs5eFp2w6XD49H4sr2T4sKyJm5fx2kfc3GfA_FBiOV2Gp4VuKkYxOQW1mB7hiPY4wWTFlBraeQrqIUERDD2NIdZuDigT6guiCNpZYumCeEqM1Sk/s1600/02XQ7UltUU3udU7NNZsXUoLvCVySCp6SC89yzMDygFY.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="133" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhM0aUhFWSuYY4ExAbRe-Hq-eSZy5DLXs5eFp2w6XD49H4sr2T4sKyJm5fx2kfc3GfA_FBiOV2Gp4VuKkYxOQW1mB7hiPY4wWTFlBraeQrqIUERDD2NIdZuDigT6guiCNpZYumCeEqM1Sk/s200/02XQ7UltUU3udU7NNZsXUoLvCVySCp6SC89yzMDygFY.jpg" width="200" /></a>Laupäeva hommikul, kui 10 minutit enne starti Kääriku suusastaadionile jõudsime, olid kõik kohad juba sportlasi täis. Numbrite kättesaamise ja asjade vahetusalasse paigutamise järel saime valida suuskadele koha üsna võistlejaterivi lõpus. Õnneks ei olnud see meile oluline, sest erinevalt meie 1:05 pikkusega ringiaegadest soovisid liidrid ja <i>wannabe</i> liidrid läbida ringi kindlasti kuskil 45 minutiga. Niisiis ei olnud mingit mõtet neile jalgu kakerdama minna. Stardipaugu kõlades valisimegi oma rahuliku tempo ja kulgesime, alguses suhteliselt ühtlases rivis, suusastaadionilt minema. Ilm oli suurepärane. Päike paistis ja külma oli täpselt parasjagu. Ka suusad toimisid ideaalilähedaselt. Esimesel paaril kolmel ringil oli suusatamine puhas nauding. Nüüd ma sain aru küll, miks Kekkose rada klassikasuusatamiseks hea on. Tõusud on kõik paraja kaldega ja mõnusalt sõidetavad. Seda viimast muidugi küll juhul, kui suusad toimivad. Ja seda nad õnneks ka tegid.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhI1DrjIz8mu_PK8hD5gvNQ6yqUJYub9xnZVMHe8_DkLEU_5ezXhANdDoGZzcrfpSzjMCoB51GE_SR6YcOa3Iv0vL5xBBLDEtKjhPwTwCc1_x9kB0tUysKsvQrekmNZK-fNMp4VTkDQsqw/s1600/39iqO4u4MupWOGQ0DcbRLpNF9m9w1thjgI3MP488GHw.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhI1DrjIz8mu_PK8hD5gvNQ6yqUJYub9xnZVMHe8_DkLEU_5ezXhANdDoGZzcrfpSzjMCoB51GE_SR6YcOa3Iv0vL5xBBLDEtKjhPwTwCc1_x9kB0tUysKsvQrekmNZK-fNMp4VTkDQsqw/s200/39iqO4u4MupWOGQ0DcbRLpNF9m9w1thjgI3MP488GHw.jpg" width="133" /></a>Nagu juba öeldud, siis esimene ring oli täielik kaif. Peale Harimäe tõusu, kui hakkasid laskumised, jõudsin järele rahandusminister Jürgenile, kes ühe jalaga sahka lasi. Temast möödumisel ütles Ligi, et mingu ma mööda, tema ei saa rajaga hakkama. Huvitav, täiesti ilusal pikal ja sirgel laskumisel ... Igal juhul kuhugi sinna seljataha ta jäi ja natuke aega teda nüüd enam ei näinud. Tegelikult oli rada väga hästi sõidetav ja isegi kümnendal kilomeetril olev kurviga laskumine lagedalt alla, mis alati on suht ära sõidetud, oli esimesed paar ringi täiesti edukalt jäljes sõidetav. Ja öiste tuuleiilide tõttu kardetud risune ja okkaid täis klassikajälg oli ka tegelikkuses mitte nii risune ning suht viisakalt sõidetav. Rahuliku ja pingevaba sõidu järel lõpetasime esimese ringi 57 minutiga, mis oli tublisti kiirem, kui meil vaja. Igaks juhuks tuli tempo alla võtta, aga kuidas seda sellise ideaalilähedase lippamisega teha...?<br />
<br />
Teise ja kolmanda ringi läbisime täpselt tunniga, sealt edasi juba 1:02 ja niimoodi. Alates teisest ringist anti Isostari ka Harimäe otsas. Toekam söögi-joogi punkt oli Kääriku suusastaadionil. Kolmanda ringi ajal hakkasid tekkima rajal juba niisugused lõigud, mis meeldisid natuke rohkem ja mis natuke vähem. Need olid meil kõigil mõnevõrra erinevad. Minule meeldisid kõige rohkem sellised pikad ja sõidetavad tõusud, näiteks Harimäe tõus, kus ma teistel natuke eest ära kippusin libisema. Teistele seevastu sobisid paremini peale Karu väravat olevad paaristõukelised osad, mis mulle üldse ei istunud ja kus teised mulle jälle järele jõudsid. Nii me seal siis kulgesime, vahepeal mõni natuke ees ja mõni taga, aga vahetusalas olime jälle kolmekesi koos.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhHCKuHPhFayl_bpX-jRyFu48mnRg0HNoC8_kHnIO4qAL3RgZnxCDPactB3O_fEJVWf9Xm6mZ8PUDVqcw08slOgomMI6qDtpeGGyucKJ89dG9927SBmR3pQ38uJTjoSKUl9zpdSRyNV4PE/s1600/q9qPbhFfIwem_UvJL_tgjAouBH--0y-VL2E8cbZQQtw.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhHCKuHPhFayl_bpX-jRyFu48mnRg0HNoC8_kHnIO4qAL3RgZnxCDPactB3O_fEJVWf9Xm6mZ8PUDVqcw08slOgomMI6qDtpeGGyucKJ89dG9927SBmR3pQ38uJTjoSKUl9zpdSRyNV4PE/s200/q9qPbhFfIwem_UvJL_tgjAouBH--0y-VL2E8cbZQQtw.jpg" width="133" /></a>Kolmanda ringi Harimäe tõusul tuli keegi tagant hirmsa hooga, ähkides ja puhkides. Sada meetrit enne tippu tuhiseski mööda Jürgen Ligi. Mõtlesin, et mis ta ikka punnitab, kohe hakkab ju jälle laskumisel sahka panema. Aga ei, paistab, et minister oli vahepeal laskumise ära õppinud ja järgi me talle enam ei jõudnudki. Ehkki pärast saunas ta väitis, et lasi igal ringil sahka ja kukkus esimesel ringil neli korda ja pärast igal ringil ühe. No mis seal ikka, üles suusatas ta meist igal juhul kõvasti kiiremini. Ja väidetavalt ei pannud ta kordagi pidamist juurde, erinevalt meist, kes me panime peale kolmandat ringi igal ringil pidamist juurde. Aga ärge keegi Ansipile öelge, et Ligi ei sõitnudki Eesti rahvussuusaga, vaid hoopis Madshus'tega ;).<br />
<br />
Peale kolmandat ringi hakkas suusatamine juba veidi keerulisemaks minema. Harimäe tõus ei tundunudki enam nii hästi sõidetav ja igasugused muud hädad kah. Kõige keerulisem oli viies ring. See oli kõige raskem enamikel suusatajatel, kuna siis paistis päike peaaegu kogu aeg rajale ja soojendas seda, nii et suusad toimisid siis kõige halvemini. Suusarenn oli ka juba päris kõrgeks kasvanud, nii et jala rennist välja tõstmine oli päris tõsine katsumus. Huvitaval kombel olid osad eelnevate ringide laskumised järsku hoopis tõusuks muutunud. Kuues ja seitsmes ring olid jälle mõnevõrra lihtsamad. Eks lõpp oli ka juba lähedal. Kui see viies ring ükskord läbi sai, ja ees oli veel kaks ringi, teatas Minn, et järgmisel ringil võtame õlle. Noh aega oli täpselt nii palju üle, et oleks jõudnud rahulikult ühe juua. Kui kuues ring lõppes, siis ei olnud aga mingisugust õlle isu. Õnneks ei tahtnud Minn ise ka, vaid tuiskas kohe, ilma pidamist lisamata viimasele ringile. Me panime Reiksiga ikka pidamist veidi juurde. Igaks juhuks.<br />
<br />
Viimase ringi keerulisim osa oli viimane Harimäe tõus. Suusk andis seal juba veidi tagasi. Aga kui lõpuks üles saime, võis täiesti rahulikult edasi kakerdada, kuna oli selge, et saame ilusti 100 km täis. Paarkümmend minutit enne kaheksa tunni täitumist olimegi suusastaadionill ja torkasime oma SI-pulgad finišijaama. Ehkki Volli avaldas mõningat imestust, miks me mõnda kilomeetrit veel ei suusata, aega ju on. Meie eesmärk oli aga täidetud ja see õlu maitses nüüd küll päris hästi. Õlle ära joonud liikusime spordikeskuse sauna, kuhu hakkas järjest sisse sadama lõpetanud, rohkem ja vähem väsinute nägudega sportlasi. Eks see pikamaasuusatajate seltskond üks parajalt veider kamp on. Aga jällegi, ega meiegi vist tavaliste inimeste jaoks mingid ülemäära normaalsed tüübid ei ole.<br />
<br />No olgu mis on, vaatamata Kääriku baaridaamide omapärasele, aga väga hästi töötavale tehnikale, meesterahvaste telefoninumbrite hankimises, me keegi ühtegi kutset Kammbäkki õnneks ei saanud. Ju siis ei olnud piisavalt atraktiivsed eksemplarid. Suusahunt on igal juhul vägagi väärt üritus ja soovitan soojalt sellest osa võtta, kellele suusatamine vähegi meeldib.<br />
<br />
<a href="http://www.suusahunt.ee/" target="_blank">Tulemused</a>.Tiit Tähnashttp://www.blogger.com/profile/05162222007237192810noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4130517294651310348.post-34117328808953406622013-04-17T18:52:00.001+03:002013-04-17T18:52:57.920+03:0041. Haanja MaratonTalv hakkab lõpuks paratamatult taanduma. Seega viimane aeg on veel pilk peale visata mõnusalt lumistele suusasõitudele. Alustuseks siis Haanja Maraton. Peale Tartu Maratoni oligi järgmisena plaanis <a href="http://www.estoloppet.ee/etapid?competition_id=6" target="_blank">Haanja Maraton</a>. Juba mitu aastat olen sõprade vahendusel saanud informatsiooni Haanja Maratoni, kui Eesti kõige lahedama suusamaratoni kohta. Niisiis otsus Haanja Maratonist osa võtta tuli, peale klassikasuuskade tekkimist, suhteliselt lihtsalt. Vast isegi lihtsamalt, kui Tartu Maratoni otsus.<br />
<br />
Programm oli sarnane Tartu Maratoniga. Ehk siis liikusime Arulasse ja sealt laupäeva hommikul Haanjasse starti. Aga kuna Haanja Maraton toimus, erinevalt Tartu Maratonist, laupäeval, siis tuli reedel juba varakult auto nina lõuna poole keerata, et ka suuskadega tegeleda jõuaks. Lisaks sellele oli meil ette nähtud poissmeeste nädalavahetus, nii et tuli tegeleda veel ka söögi valmistamisega. See viimane õnnestus kuidagi sujuvalt sokutada Setu (on üks Eesti meediastaar) hooleks, kes söögi valmistamises juba üsna vana kala on. Seltskonnaks olid seekord Minn, Setu ja suuremat sorti ööklubi kunn - Venna. Imelise tervenemisprotsessi läbi teinud Maku oli ennast aga Kurgjärvele, sportlaste seltskonda, lasknud sõidutada. <br />
<br />
Kui meie Venna ja Setuga Ruusale jõudsime, oli suuskade kliisterdamine juba alanud. Peale kõikide määrdesoovituste korduvat läbilugemist oli Minn otsustanud, et seekord tuleb rajale minna kliistriga. Kuna ma esialgu suurem kliistrispets ei ole, siis otsustasin siiski tahke määrde kasuks. Nii et põhimõtteliselt läksin rajale sama määrdesetiga, millega Tartu Maratonigi sõidetud sai. Rexi tatt .... vabandust, kruntmääre alla ja kolm kihti Toko -2...-10t peale. Hommikul, Haanjas saime alustuseks kokku meie isiklike TP-de joogiülema Reigoga. Leppisime kokku täpsed kohad, kus sportlastele juua tuleb anda. Tippspordis peavad ikkagi kõik pisidetailid peensusteni paigas olema :). Joogipunktide logistikaga läks aga nii palju aega, et ei jõudnudki oma suuski stardigrupi esimesse ritta sättida, tuli valida hoopistükis kaugem rida.<br />
<br />
Sel korral oli Haanja Maratoni start lainetena. Mis tegi selle väidetavalt natuke humaansemaks, kuna trügimist jäi kõvasti vähemaks, kui eelnevatel aastatel. No ma ka ei tea neid asju. Igal juhul ma olin koos Minni ja Viiviga kolmandas stardigrupis, mis startis 4 minutit peale esimest ja 2 minutit peale teist stardigruppi. Viimases uhmerdasid siis ka Setu ja Maku. Kui meie stardigrupi stardipauk kõlas, sai alustuseks suhteliselt rahulikult minema sõita. Mingit suuremat trügimist tõepoolest polnud, vaid mõne kitsama tõusu all tuli veidi oodata. Saigi puhata! Võtsin sisse rahuliku positsiooni Minni ja Viffi seljataga. Tempo oli selline mõistlik, kuni Viivi hakkas ridade vahel laveerima ja eest minema kadus. Selle asja lahendasime aga õige pea, ühel pikemapoolsel tõusul, kus Viffi tempo raugema oli hakanud.<br />
<br />
Alguses erines Haanja Maraton Tartu Maratonist ka selle poolest, et laskumised olid märksa äkilisemad ja kurvilisemad. Seetõttu esines siin seal ka kukkumisi. Õnneks õnnestus omal neid vältida ja nina ees kukkunud indiviididest ka nibin-nabin mööda laveerida. Haanja maraton on 42 kilomeetrit pikk, millest esimene TP, Kurgjärvel asub 12 kilomeetri peal. Esimene asi, mis, erinevalt Tartu Maratonist, rõõmu valmistas oli see, et joogipunktid olid meeldivalt valged, mitte mustikasupist lillad. Samuti olid võistlejad meeldivalt viisakad ega visanud oma joogitopse üle õla, vaid panid need enamasti ikka ilusti prügikasti. Võtsin ka Kurgjärvel lonksu juua ja sõitsin edasi. Kuna ma ei viitsinud selleks suusakeppi eemaldada, arvas Minn, et ma ei võtnudki joogipunktis juua. Seda viga ma aga ei julgenud Haanja Maratonil küll teha, olles kuulnud kõiki neid sõprade kommentaare raja raskusastme kohta.<br />
<br />
Peale esimest TP-d natukese aja pärast hakkas ka tunduma, et suusk ei toimi seekord kõige paremini. Hiljem muidugi selgus, et suusk toimib täiesti normaalselt. Lihtsalt minu jalad ei ole enam kõige värskemate killast. Aga sellegi poolest liikusin esialgu veel natuke kiiremini, kui muud ümberkaudsed indiviidid. Ka Minn jäi veidi tahapoole. Huvitavaks tähelepanekuks oli see, et kui mõni kodanik, kes nägi, et liigub aeglasemalt kui sina, ei tahtnud tõusule minnes sind kuidagi mööda lasta. Astus aga suusa kääri ja siis jaluta seal taga, nagu jobu. Õnneks oli vastavaid kodanikke väga piiratud hulk.<br />
<br />
Teises TP-s u. 19 kilomeetri peal oli juba üsna raske sõita. Aga tempo oli siiski veel päris OK, sest Reigo sõnul, kes kuskil enne kolmandat TP-d, meie isiklikus joogipunktis, juua pakkus, teatas, et Maku on ainult 40 sekundi kaugusel. Siit edasi oli aga ka paar paaristõuke lõiku. Ja no see ei ole ikka absoluutselt minu spordiala. Nii kui saabus selline lõik, kus tuli mõned sajad meetrid paaris lükata, hakkasin igasugustest pensionäridest ka juba iga tõukega meeter maha jääma. No tee mis tahad, lihtsalt ei jõua paaris lükata. Seevastu tõusudel sain jälle enamasti sama pundi kätte, kellega paaris võidu sõita ei jõudnud.<br />
<br />
Peale kolmandat TP-d aga, kuskil 27-28 kilomeetril läks juba päris raskeks see sõitmine. Ja seda palju räägitud killerit tuli ka veel kuidagi sõita. Natuke kahtlesin, kas õnnestub ikka ellu jääda. Ümberkaudsed liikusid juba natuke kiiremini, kui mina. Reigo pakkus natuke enne viimast TP-d geeli. Seis oli nii raske, et oleksin seda hea meelega limpsinud. See geel oli aga külmast tuubis nii kinni, et ei jõudnud seda kuidagi sealt kätte saada. Niisiis sain võtta ainult lonksu spordijooki. Õnneks oli TP-s ka banaane, millest ma paar tükki kohe paaki lükkasin. Nüüd oli lõpuni "ainult" viis ühikut, aga need olid rasked. Kurat, miks nad mulle enne ei öelnud et nad sinna miilid olid kirjutanud. Õnneks ei olnud see killer vähemalt väga hull. Sealt ei pidanud vähemalt üles sõitma, sai rahulikult astuda, ilma et keegi viltu oleks vaadanud.<br />
<br />
Paar miili veel, aga no ei jõua see finiš kätte. Vähemalt oli ilm väga ilus. Lõpuks, peale 2 tunni ja 50 minuti möödumist jõudis kätte finiš. Numbrist 511 oli saanud 344. Kui nii vaadata, siis ei olnud väga hullugi. Eriti kui arvestada seda, et esimesed klassikasuusad soetasin ma vaid mõned kuud tagasi ja klassikalisi suusakilomeetreid on selja taga veel väga pisike number. See õlu peale finišeerimist maitses aga igal juhul päris hästi.<br />
<br />
<a href="http://www.estoloppet.ee/etapid?competition_id=6&action=results" target="_blank">Tulemused</a>.<br />
<br />
Õigeks Haanja maratoniks läks aga alles õhtul. Peale saunas käimist ja söömist jne tuli (loomulikult Venna agiteerimise tulemusena), suurepärane mõte minna Otepääle Kammbäkki, kus olevat ees hunnik Firmaspordi mängudest osa võtjaid. Jah ma tean küll, et see Kammbäkk on ööklubi ja alles oktoobri keskel ma käisin mingis nõmedas ööklubis, aga mis teha. Nüüd on igal juhul nelja järgmise aasta ööklubi limiit kuhjaga täis saanud. Aga muidu oli seal ju päris lahe. Ja eriti lahe oli teada saada, et ka purjus peaga olen ma äärmiselt usaldusväärne inimene :). Kui ikka anda mulle mitu eurot ja öelda, et seda ei tohi mitte kellelegi anda, siis on kindel, et mitte keegi seda 15 eurot ka ei saa! :)<br />
<br />
Ja erinevalt mõnest inimesest, suutsin mina järgmisel päeval, Tartu Maratoni rajal, vähemalt 20 km vabatehnikas suusatada. Ehkki kerge see muidugi ei olnud.<br />
<br />
Tänud asjaosalistele!Tiit Tähnashttp://www.blogger.com/profile/05162222007237192810noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4130517294651310348.post-4913603758904496022013-02-24T22:00:00.001+02:002013-02-24T22:00:06.312+02:0042. Tartu MaratonMillegi pärast tekkis just praegu võimas motivatsioonipuhang oma esimese Tartu Maratoni elamused kirja panna... :) Alates klassikasuuskade tekkimisest toanurka, on kogu aeg vasardanud peas mõte ka Tartu Maratonile minna. Tegelikult olin kohe alguses suhteliselt kindel, et ma sellest üritusest osa võtan, aga lõpliku otsuse tegemise lükkasin miskis asjus ikkagi viimasele hetkele. Või siis natuke peale seda. Kusagilt oli meelde jäänud, et viimane mõistliku hinnaga kirja panemise tähtaeg on viimane jaanuar. Kui nimetet kuupäeval arvuti lahti tegin ja brauseriaknasse www.tartumaraton.ee tippisin, et end kirja panna, selgus, et olin õige tähtaja ikkagi paari päevaga maha maganud. No mis seal ikka, kuna enne maratoni hakkab nagunii erinevates meililistides ärakukkujaid tekkima, otsustasin maratonile registreeruda hoopis sedamoodi. Ja etskae imet, 2 nädalat enne maratoni, Arulast Tallinna poole sõites, selgus, et Maretil on stardikoht täitsa üle. Tegimegi Maretiga diili ära, ent natuke liiga rutakalt. Oleks jätnud ümberregistreerimise kaks päeva hilisemaks, kui numbritega stardinimekiri juba avaldatud, oleks õnnestunud säilitada Mareti stardikoht viiendasse stardigruppi. Kuna me aga nii taibukad ei olnud, sain omale väärilise, debütandi numbri 5453, mis asus eelviimases stardigrupis.<br />
<br />
Võistluseelse logistika ehitasime üles sarnaselt teatemaratoniga. Liikusime laupäeva hommikul Reigoga läbi Tartu Arulasse, kus Ruusa pererahvas meid lahkelt nõus oli järjekordselt välja kannatama. Tartus käisime loomulikult läbi ka EPA spordihoonest, kust saime kätte oma numbrid ja puhusime veidi juttu tuttavate nägudega messisaali meenutavas spordihallis. Tuleb tunnistada, et hakkan ennast juba vaikselt sportlasena tundma, kui selliste üritustega seonduvas seltskonnas nii palju tuttavaid nägusid figureerib. Aga äkki läheb üle... Arulas oli peamiseks ülesandeks suuskade ettevalmistamine niimoodi, et nendega maratonil talutavalt suusatada kannataks. Minu eelnevate katsetustega määrimise alal ei olnud ma veel selgusele jõudnud, kumb variant on parem, kas hästi pidavad ja mitte libisevad suusad, või hästi libisevad ja mitte pidavad suusad. Mõlemat korraga ei ole mul seni veel õnnetunud kogeda. Aga sellegi poolest lootsin, et maratonil saab olema esimene kord.<br />
<br />
Kuna ma ei olnud viitsinud eelnevatel õhtutel suuski ära puhastada, tuli kõigepealt ette võtta see ülesanne. Seejärel oli järg libisemise käes. See osa on mul õnneks juba talutavalt käpas. Alumine kiht läks Toko tavalist parafiini ja peale Toko punane Low Fluor. High Fluori ja ammugi siis pulbri või klotsi mees ma ei ole. Nii kõval tasemel ei sõida. Ja pealegi mõtlevad need pulbrigurud nagunii üle ja pärast on oma kinniste suuskadega minu Low Fluori vastu ikka hädas. Nüüd läks aga asi keerulisemaks. Oma määrdekohvri (jah, ma ostsin omale määrete jaoks isegi eraldi kohvri) läbiotsimise käigus selgus, et olin Risto juurest küll hunniku igasugu määrdeid kokku krahmanud, aga kruntmääret ei olnud ta mulle millegi pärast pakkunud. Kuna erilist isu ei olnud hakata kliistriga jändama, laenasin kruntmäärde Minni käest. Vahepealse luureinfo tulemusena saime teada, et terve pentagonis ööbiv seltskond läheb rajale Swix'i VR45-ga. Sellest tulenevalt, ja ka sellest, et mina olen Toko määrete peal, otsustasime meie kõik Toko ja Rode määrete kasuks. Minu suusad said lisaks krundile alla 3 kihti Toko 0...-10 määret. Õnnestus isegi tekitada seekord täiesti normaalse paksusega kihid. Vähemalt enda arvates.<br />
<br />
See hõõrumine hakkas lõpuks juba päris ära tüütama. Ei taha mõeldagi nende vendade peale, kes neid kihte sinna 6-7 tükki alla viitsivad määrida. Igal juhul tõe hetk pidi selguma testirajal väikese maratoni stardis. Väriseva jalaga suundusin rajale ja lootsin, et ehk ei ole vaja midagi totaalselt ümber teha. Ja oh õnne, suusad toimisid suhteliselt ideaalilähedaselt. Pidasid täiesti viisakalt ja ka libisemine tundus olevat eeskujulik. Samas kõrval samuti suuski testinud Johannes kurtis aga halvapoolse libisemise üle. Läbinud mõned edasi-tagasi lõigud testirajal, tegin otsuse, mitte enam midagi muuta. Võis hakata rahuliku südamega eesootavaks hommikuks energiat ammutama.<br />
<br />
Ka maratonipäeva logistika oli meil üles ehitatud vägagi viisakalt. Kuna Setu oli suusaorienteerumise maailmameistrivõistlustel osalemisega seoses meie pundi peaautojuht ja saunakütja, siis oli ta meid nõus hommikul starti sõidutama ja ka pärast lõpetamist tagasi. Vahepeal õnnestus neil Liisuga väsinud sportlastele ka privaatsetes joogipunktides juua ja glükoosi sisse suruda. No igal-juhul vägagi viisakas teenus. Kuna eeldasime Tehvandi staadionil mõnevõrra suuremat tunglemist, valisime trajektoori ja ajagraafiku mõningase varuga. Sellest tulenevalt jõudsime suusastaadionile juba päris vara. Aga see oligi hea, sain rahulikult oma eelviimase stardikoridorini kõmpida, veel veidi suuski proovida ja Sparta Intervall Ventti trennist tuttava sportlasega juttugi puhuda. Suusad olid endiselt igati viisakad. Ehk oleks natukene võinud minu jaoks rohkem pidada, aga vähekenegi kõvema tõukega venna jaoks oleks minu suusad olnud küll seekord suht ideaalsed.<br />
<br />
Oma stardigruppi sain suusad maha teise ritta. Hoidsin meelega väliskurvi poolsetesse ridadesse, et mitte sisekurvi ummikusse kinni jääda. Väga hullu trügimist ei olnudki. Aga kus on krokodillid, jänesed ja Barack Obama??? Mõned minutid enne starti korjati ära stardikoridoride vahelised eraldusaiad. Meie rida ei liikunud ilmselgelt kõige aktiivsemalt, nii et kohe peale aedade eemaldamist olin juba viimasest stardigrupist tulnud Reigost mitme meetriga maas. Stardikäsklus pidi antama püssilasuga. Stardihetkel olin peaaegu tagakurvis, aga mingit püssilasku seal kuskil küll ei kõlanud. Hoopis muusika hakkas mingil hetkel mängima. Suusatamist seal ka väga teha ei andnud, aga trügimist oli isegi vähem, kui ma alguses eeldasin. Rahvamassis paistis ka paar tuttavat nägu. Esimesed kilomeetrid püüdsin enda jaoks uude situatsiooni valutult sisse elada ja kuidagi mingi rütm sisse saada. Esimese asjana õppisin ära ühe jalaga sahka sõitma, et mitte eessõitjatele sisse kütta. Esimene naljakam olukord oli vana lasketiiru tõusu juures, kus toimus suuremat sorti passimine. Kõvemad sportlased üritasid lõigata kõrvalt lume seest, aga jäid seal oma suuskadega mütates päris hätta. Veel kõvemad sportlased sõitsid veel suurema lõikega ilma tõusu võtmata kohe järgmise kurvini. Rahva seas hakkas toimuma jutuajamine diskvalifitseerimise teemal. Seisin rahulikult habemesse muiates järjekorras ja ootasin, millal tõusust üles lastakse astuda.<br />
<br />
Igal väiksemalgi laskumisel toimus ridamisi kukkumisi. Õnneks läks mul kuidagi õnneks ohtlikesse olukordadesse mitte sattuda. Paar slaalomiliigutust tuli teha, aga midagi eriliselt ohtlikku ei olnud. Peale Munamäe teeületust sai juba teha täitsa viisakaid suusatamise liigutusi. Väike toppamine oli veel rolleriraja tõusu alguses, aga üldjoontes sa sealt edasi ikka juba suusatada. Peale hobustemäge möödusin Mannist, kes oli oma Visu isetormajad Rossignolide ümber ringi vahetanud. Vahetult enne esimest, Matu teeninduspunkti möödusin ka viimastest potsatajatest ja muudest elukatest. Potsataja oli näost juba päris kaame, aga kõrvad laperdasid tuule käes nagu lepalehed. Enne Matut nägin ka esimest suusatajat, kelle number algas ühega. Kuni sinnani, ja tegelikult ka sealt edasi, olid ikka suuremate numbritega tegelased. Matu TP-st kütsin hooga läbi, kuna ei tahtnud sinna tunglema jääda. Õnneks olid lubatud kohas ergutamas Randy ja Liisu, kelle käest sain ka lonksu juua. Tegelikult oli mul ka endal vöökotiga jook ja geelid kaasas, aga neid oli suhteliselt ebamugav toigastega kätte saada.<br />
<br />
Harimäe tõus tuli kätte suhteliselt normaalselt, aga peale seda enam kõige värskem tunne ei olnud. Õnneks taastusin laskumistega kiirelt ja tõusudega võtsin pigem inimesi kinni. Ande TP-s proovisin esimest korda süüa võtta. Võtsin kaks hapukurki ja topsi mustikasuppi. Need asjad igal juhul omavahel kokku küll ei sobi. Aga teeninduspunktide piirkond on muidugi omaette vaatamisväärsus. Lumi on ühtlase kihina kaetud joogitopsikutega ja on omandanud violetse värvuse. Aga eriti nõme on muidugi see pooltühjade geelipakkide vedelemine. Eriti enne TP-sid. Sõita jõuavad küll kõik hirmsat moodi, aga geelipakki taskusse ei jõua pista. No ja arvake siis ära kui tore see on, kui oma suusaga üle selle ligase geelipaki sõidad...<br />
<br />
Kuutsemäe TP-s võtsin ühe banaani ja jälle mustikasupi. See kooslus oli juba märksa meeldivam. Ja see mustikasupp on päris hea maitsega. Selleks ajaks oli sõita juba ka päris raske. Aga endiselt õnnestus tõusudel inimestest mööda sõita. Ja suusad olid ka päris head, ehkki pulbrimeestel, keda selles seltskonnas juba palju oli, libises ikka mõnevõrra paremini. Eriti raske oli olemine Meegaste mäe otsas. Õnneks surus Liisu mulle kurku ühe glükoositableti ja Randy andis juua peale. Ja vee eriti suureks õnneks algasid nüüd laskumised, nii et kuni Paluni oli sõita tegelikult päris talutav. Peebul ahmisin profülaktika mõttes jälle sisse ühe banaani ja mustikasupi. Aga Kuzmini reklaamidega tõusul, natuke hiljem, ei olnud aega apelsini võtta. Palus tundsin ennast koguni nii hästi, et ei hakanud TP-s söögi-joogi pausi pidama. Kuidagi tundus liiga palju rahvast seal.<br />
<br />
Peale Palut läks aga keeruliseks. Tundub, et see paaristõuge ei ole ikka minu liigutus. Sama väitis ka Maret, kui natuke hiljem temast mööda sõitsin. Nii et üritasin suhteliselt palju vahelduvat sõita. Igasugu imelikke inimesi hakkas mööda vajuma. No mitte päris niimoodi, nagu postist, aga vaikselt ikka libisesid eest ära. Samas sain ikka ise ka lödimaid vendasi kätte. Aga olemine läks päris raskeks. Õnneks oli kilomeetreid lõpuni ka juba meeldivalt vähe. Peale Palut üritasin kaasas olnud joogipudelist ka vett kätte saada. Aga kui ma laskumisel seda juua plaanisin, selgus, et see on loomulikult jääs. Peale pikka imemist sin sealt väikse tilga kätte, aga selleks ajaks juba seisin keset rada. Hellenurmes valasin esimest korda sisse topsi spordijooki. See oli lihtsalt kõige lähema laua peal. Edasi oli suures plaanis kannatamine. Jalg oli all ikka täitsa lödi juba. Kohvitõus oli minu jaoks nii keeruline, et suuski enam kinni vajutada ei jõudnud. Kuidagi kakerdasin sealt kääri üles. Juba pikemat aega paistis ees Pilvi selg, aga kätte ei tahtnud kuidagi saada. Kohe peale kohvipunkti leidsin enda kõrvalt hoopis Minni, kes oli ka juba üsna väsinud olemisega. Varsti jõudsin siiski järele ka Pilvile, kes samuti eriti hea sõnaga paaristõukeid ei meenutanud. <br />
<br />
Õnneks või kahjuks oli suurem osa inimesi juba päris süldid. Isegi finišisirgel pandi jalgu nii imelikult üksteise ette, et toimus mitmeid kukkumisi. Neli tundi ja kaheksa minutit peale starti libisesin finišikaare alt läbi. 5400-ndalt kohalt suutsin ennast suruda 1680 peale. Esimese korra kohta enda arvates täitsa viisakas tulemus. Kuna Setu oli meil autoga juba vastas ja lõpetasime kõik enam-vähem üheaegselt, saime kohe Arulasse sauna sõita. Korralikult köetud suitsusaun koos jääauguga, peale Tartu Maratoni, on üks paremaid asju, mida ma ette oskan kujutada. Hea meelega jääkski sinna vedelema. Selle eest suur tänu taas kord Ruusa pererahvale ja Setule muidugi ka. Järgmisena ootab juba Haanja Maraton, mis kuuldavasti pidi Tartu Maratonist kordades lahedam olema. No näis.<br />
<br />
<a href="http://www.tartumaraton.ee/42-tartu-maraton-2013-tulemused" target="_blank">Tulemused</a>.<br />
<br />
<br />Tiit Tähnashttp://www.blogger.com/profile/05162222007237192810noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-4130517294651310348.post-75033671239357286462013-02-15T22:22:00.000+02:002013-02-15T22:22:20.768+02:002. Tartu Teatemaraton 2013Nagu juba eelnevalt juttu on olnud, oli Tartu Teatemaraton meie puntidele võistluseks seiklussportlaste võistkondade vahel. Seiklussportlaste arvestuses osalemiseks pidi võistkond sisaldama vähemalt üht naisliiget ja nelja vahetuse peale võis ühe vabalt valitud vahetuse sõita uisutehnikas, ülejäänud klassikas - vähemalt nii oli esialgselt plaanis. Kuna enamik eesti seiklussportlasi on ilmselgelt pehmod, siis ei järgnenud meie feisspuki üleskutsele mitte mingisugustki reaktsiooni ja osalesimegi enda väljamõeldud arvestuses vaid kahe tiimiga - Twister Adventure Team ning Mountain Loghome ISC. No OK, lisaks paar vanakeste tiimi, kelle põhiprobleemiks oli välja selgitada, milline võistkonna neljast meesliikmest on emane. Vähesest osalejate arvust oma masinaklassis ei lasnud me ennast loomulikult aga absoluutselt häirida.<br />
<br />
Väike tagasilöök tabas meie võistkonda paar päeva enne võistlust, kui meie esisuusataja, Liisu, teatas, et on paraku haigestunud, ega saa seetõttu kuidagi võistkonnale rajal kasulik olla. Äärmiselt kahju. Õnneks oli aga varumeeste pingil ootamas vähemalt sama kõva suusataja Maret, kes suurima heameelega oli Mountain Loghome'i tiimile nõus näitama, kuidas tegelikult suusatatakse. Niisiis, tagasilöök ei halvanud sellest tulenevalt meie võitlusvaimu suuremal määral. <br />
<br />
Põhilise vingerpussi enne starti mängis aga ilmataat, kes oli esile kutsunud klassikasuusatamiseks absoluutselt sobimatu ilma. Niisiis, kraapisime stardieelsel õhtul oma suusad puhtaks ja otsisime välja parimad "pidamismäärded" liivapaberi virnadest. Esimesed testsuusatajad saabusid prooviringilt tagasi naeratavate nägudega. Kommentaarid olid peamiselt ülivõrdes, ning väidetavalt võis kogu pidamismäärete ja kliistrite arsenali nüüd sujuva kaarega prügikasti saata, sest liivapaberi pidamine olla ikka super-lux. Sellise, mõnevõrra üllatava jutu peale ei suutnud minagi vastu panna ja suundusin samuti oma värskelt karestatud suuskadega testitõusule. No ma ei tea, kui seda asja, mis seal suusa all oli, võis nüüd kuidagi pidamiseks nimetada, siis olen mina järgmine Põhja-Korea peaminister. <br />
<br />
Pikkade vaidluste tulemusena langetasime üksmeelse otsuse, et meie võistlusklassis sõidetakse kaks vahetust vabastiilis ja kaks vahetust klassikalises stiilis. Klassikat sõitsid meil esimeses vahetuses Reigo ja kolmandas Maret, ning Mountainil esimeses Pilvi ja viimases Randy. Vabastiilis siis vastavalt mina ja Urmo teises vahetuses ning Sven neljandas ja Minn kolmandas vahetuses. Järgmine küsimus oli selles, kuidas küll minu suurepäraselt liimitud vabastiili suusad eesootavale katsumusele vastu peavad. Et liimi kvaliteet oli ennast tõestanud juba eelneval nädalavahetusel suusaorienteerumise karmidel radadel, siis pikalt ma selle üle juurdlema ei jäänud ja rajale ma nendega suundusingi.<br />
<br />
Hommikuse logistikaülesande lahendasime ära juba eelneval õhtul ja nii me siis suundusimegi, neljakesi, esimese ja teise vahetuse sõitjatega, alguses suusastaadionile ja seejärel Urmoga kahekesi, sealt edasi, Matu teeninduspunkti, esimest teatevahetust ootama. Tehvandi suusastaadionil olid põhilisteks staarideks sooja tegev Jaak Mae, ning Eesti esiblogija Priit Pullerits. Viimase võistkonnas astus üles ka vähemalt üks pehmetest Eesti seiklussportlastest, kes normaalses võistlusklassis rajale tulla ei söandanud. Matu vahetusalas hakkas esimesi vendi saabuma juba poole tunni möödudes. Haigelt kiiresti ikka läbiti neid kilomeetreid. Kuna Reigo sõitis klassikalises tehnikas, siis seisin sel ajal rahulikult vahetusala ainukese WC järjekorras. Sain teha enne rajale pääsemist ka mõned soojenduslõigud, et hakata ootama oma teatevahetust.<br />
<br />
Mitte eriti palju enne mind sai Reporteri võistkonnas rajale Jaak Mae. Mõtlesin küll hetkeks, et lähen ja sõidan tast mööda, aga milleks ikka niimoodi inimestele piinlikkust valmistada. 45 minuti möödudes oli kohal ka Reigo. Urmo ergutussõnade saatel, jalgade töö kohta kihutasin rajale. Praktiliselt koos Tõnis Vaiksaarega, kelle suusatamisoskuste kohta mul küll vähimgi aimdus puudus, kuid kes inimesena on minu arvates vägagi mõistlik tüüp. Et mul sellise spordialaga, nagu kiiresti suusatamine, puudus kõige pisemgi kokkupuude, siis plaanisin suusatada lihtsalt niimoodi, nagu tavaliselt, lihtsalt mõnevõrra kiiremini. Seda, kui kiiresti see mõnevõrra kiiremini on, ma mõistagi ette ei kujutanud. Seetõttu haakisingi kohe Tõnisele sappa ja otsustasin liikuda umbes sarnase liikumiskiirusega. Natuke kahtlusi tekitas tema suusakannalt Fischer Carbon kirja nägemine, võrrelduna minu liimitud poolkõva Atomic'uca, aga esialgu tempo väga sildupõletav ei tundunud. Pealegi, mis see 20 kilomeetrit ikka siis nii väga sõita ei ole.<br />
<br />
Esimestel laskumistel, Karu kausi suunas, selgus, et minu low fluor'iga töödeldud suusk liigub mäest alla mõnevõrra nobedamalt, kui Tõnise Fischer, isegi kõrval lumises jäljes liikudes. See tekitas küll mõnusa tunde, eriti ette kujutades, kuidas enamik rajal selja taha jäänud vendasi eelmisel õhtul high fluori, pulbri ja klotsiga oma suusapaari lippama üritasid panna (jah, kujutlusvõime üle ma kurta ei saa). Tõusudel aga võttis Tõnis tempo tegemise enda peale ja tema tuules oli väga mõnus inimestest mööda tuhiseda. Vaid ühel tõusul, suhteliselt alguses, sõitsid ulmekiiresti mööda kaks suusakombedes sportlast, kellest üks hiljem osutus Urmoks. Rohkem nagu ei mäletagi, et keegi mööda oleks läinud...<br />
<br />
Peale Harimäe tõusu algas mõnus kolmekilomeetrine laskumine. Kuna mu suusk libises endiselt paremini, kui Tõnisel, siis sain väikese vahe sisse ja enam tal järgi tulla ei õnnestunud. Õige pea aga selgus, et ega see kiiresti suusatamine nii lihtne spordiala ei olegi. Suusad muutusid jala otsas ikka järjest raskemaks. Eriti see suusk, mida ma liiminud olin. Ehkki oleksin tahtnud rahulikult suusatamist nautida, liikusin ma võrreldes lähedalolevate inimestega rajal üldiselt veidi nobedamalt. Millegi pärast oli mõnusam sõita tõuse, kui tasasemat maad. Et eelmisel nädalal käisime samas tegemas klassikatrenni, siis teadsin suhteliselt täpselt, mida ees oodata. Ande teeninduspunktis jäin ka korra seisma ja võtsin tassist ühe lonksu sooja teed. <br />
<br />
Umbes poole maa peal tabasin ennast mõttelt, et jõuan Kuutsemäe TP-sse, vahetusalasse, natuke enne seda, kui Arulast antakse lühikese distantsi start. Mis omakorda jälle tähendas seda, et mõte suuskadega Minni ja Pilvi juurde sauna kütma minna ei tundunud enam kõige mõistlikumate killast. Tegelikult oli see muidugi ilmselgelt ettekääne, selleks, et peale 20 kilomeetri läbimist, hing paelaga kaelas, enam jumala eest edasi sõitma ei oleks pidanud. Mida lähemale lõpule, seda raskemaks see sõitmine muutus. Õnneks tuli ka etapi finiš kogu aeg järjest lähemale. Juba paistiski päästev vahetusala. Sain kiibi Maretile üle anda ning veidi hinge tõmmata. Minu suureks rõõmuks ootasid ees ka Reigo ja Pilvi, kes mind lahkesti auto peale korjasid ja B-vitamiini doosini sõidutasid. Ei oskagi öelda, kas minu suusatatud aeg 1 tund ja 10 minutit on hea või halb, aga Urmo käest sain igal juhul 10 minutiga pähe nagu nalja.<br />
<br />
Olles higised riided kuivade vastu vahetanud, suundusime edasi Elvasse, kus õige pea oli oodata meie võistkondade finišeerimist. Vahepeal sai Pilvi kõne segaduses Maretilt, kes puhtjuhuslikult oli Palu teeninduspunkti, meie teise rajaauto ekipaažist maha unustatud. Üsna omapärane vahejuhtum, mille üle sai nalja heidetud terve järelejäänud päeva. Natuke niisama jutustamist ja kaasvõistlejate tögamist Elvas ja juba võiski, läbi eriti laia lumesaju hakata ootama meie seiklusvõistkondade lõpetajaid. Eelviimasena, seiklusspordi võistkondade arvestuses, saabus klassikalises suusastiilis liikunud Randy. Samas vastava võistlusklassi teisel kohal "uisutas" finišisse meie ankrumees, Sven.<br />
<br />
Otse loomulikult lõpetas suurepärase suusapäeva hästi kuumaks köetud suitsusaun, koos sinna juurde kuuluva jääaugu ja eriti laia lumesajuga. Nüüd ootab ees juba Tartu Maraton ise. Seekord avaneb mul võimalus startida seltskonnas, kus ahvid, jaanalinnud ja Barack Obamad ei ole mitte kõige haruldasem nähtus. Aga sellest ei ole midagi, kui ma peale tunniajast passimist juba liikuma saan, on kõik hästi.<br />
<br />
<a href="http://www.tartumaraton.ee/maraton/arTeade.html" target="_blank">Teatemaratoni tulemused</a>.<br />
<br />Tiit Tähnashttp://www.blogger.com/profile/05162222007237192810noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-4130517294651310348.post-48481831966338475042013-02-07T21:48:00.001+02:002013-02-07T21:48:46.970+02:00SO EMV Sprinditeade - Saverna<div style="border-bottom: medium none; border-left: medium none; border-right: medium none; border-top: medium none;">
Nüüd, kus ma suusaorienteerumises juba vana kala olen, tuli loomulikult kavva võtta ka Eesti meistrivõistluste sprinditeade. <i>Yeah right</i>! Tegelikult helistas Paul mulle esmaspäeva õhtul ja küsis, kas ma oleksin käsi Valloga koos sprinditeadet sõitma. Kuna mu uisusuuskadega juhtus aga see, mida eelmisest postitusest näha võib, võtsin omale ööpäeva mõtlemisaega. Järgmisel päeval teatasin Paulile, et kui keegi mulle ühe suusa kuskilt leiab, siis olen valmis sõitma küll. Samal ajal aga panin oma lõhkisele suusale vahele hunniku eriti karmi liimi ja jätsin selle järgnevaks ööpäevaks pressi alla seisma. Seejärel liimisin sama liimiga kinni ka suusaklambri. Jälle ööpäev möödas ja suusa otsas paindeliigutusi tehes ja seda niisama vajutades, tundus, et võib vastu pidada küll.</div>
<div style="border-bottom: medium none; border-left: medium none; border-right: medium none; border-top: medium none;">
<span id="goog_1496214276"></span><span id="goog_1496214277"></span><span id="goog_1889899480"></span><span id="goog_1889899481"></span><br /></div>
<div style="border-bottom: medium none; border-left: medium none; border-right: medium none; border-top: medium none;">
Nüüd aga jõudis kätte kõige raskem osa. Et liimitud suusale lootma jäämine ei olnud kõige mõistlikum tegu, otsisin igaks juhuks keldrist välja ka teenekad Visu Racer isetormajad. Juba peale vaadates hakkas valus ette kujutada, kuidas ma nendega suusatada üritan. Aga see ei olnud veel mitte midagi selle kõrval, kui ma üritasin neid parafiiniga natuke töödelda. Alguses ei andnud messingharjaga nühkimine mittemingisugust tulemust. Seejärel ei jäänud parafiin sinna kuidagi alla, keera triikrauale mis temperatuur iganes pähe tuleb. Ja pärast ei saanud seda parafiini sealt sikliga loomulikult kätte ka. No ei ole muidugi ka ime, kuna eelpool mainitud suusad ei ole parafiini näinud juba ligemale kümme aastat.</div>
<div style="border-bottom: medium none; border-left: medium none; border-right: medium none; border-top: medium none;">
<br /></div>
<div style="border-bottom: medium none; border-left: medium none; border-right: medium none; border-top: medium none;">
Igaljuhul võistluskeskusesse saabusin kahe paari ettevalmistatud suuskadega, mille kumbagiga tegelikult kõige parema meelega sõitma ei oleks tahtnud minna. Sellegi poolest vedasin nad mõlemad soojendusraja äärde ja hakkasin aegsasti testima. Liimitud suuska igat pidi ühe jala peal koormates ja muud moodi ruinates tundus, et ei olegi hullu midagi, võib täitsa võistluse vastu pidada küll. Niisiis otsustasin nendega rajale minna ja vahetusalasse jätta teised eksemplarid, et vahepeal oleks võimalus purunemise korral välja vahetada. Õnneks on sprinditeate vahetused piisavalt lühikesed (1,8 km), et kui midagi juhtub, kannatab kasvõi ühe suusa peal vahetuse lõpetada ning siis saab järgmiseks vahetuseks võtta juba uued suusad.</div>
<div style="border-bottom: medium none; border-left: medium none; border-right: medium none; border-top: medium none;">
<br /></div>
<div style="border-bottom: medium none; border-left: medium none; border-right: medium none; border-top: medium none;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjuSUaJL3igAwIM3N62D7k2hYHwUdTRQNPO30wAS8u2ZDq_EeDdF255LoAZnqZggwdpLKEGcdatZYiwR7iSZY9gA0bsAYKwg-1r0FQSaqQtjYYKxwV4Vs_BSsMZ3cYCG_sYD6TNm9g09Sg/s1600/emv_suusa-o_sprinditeade_20130204_1173130187.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; cssfloat: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="150" jea="true" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjuSUaJL3igAwIM3N62D7k2hYHwUdTRQNPO30wAS8u2ZDq_EeDdF255LoAZnqZggwdpLKEGcdatZYiwR7iSZY9gA0bsAYKwg-1r0FQSaqQtjYYKxwV4Vs_BSsMZ3cYCG_sYD6TNm9g09Sg/s200/emv_suusa-o_sprinditeade_20130204_1173130187.jpg" width="200" /></a>Meie esimese vahetuse mees oli Vallo, mulle jäi niisiis ankrumehe roll. Liidrid tulid esimesest vahetusest muidugi ulme kiiresti. Aga ka Vallo sõitis täiesti viisakalt ja nii ma peale eriti kiireid mehi, oma rahulikus seltskonnas rajale tuiskasingi. Erinevalt eelnenud nädalavahetusest suutsin hoida tempo mõistlikumana ja sellest tulenevalt kulgesin enda kohta täiesti talutavalt. Ehkki mõned kiired ja kitsad laskumised olid metsavahel üsna äkilised, ei olnud asi sugui nii hull, kui Sixteni öeldud võistluseelsest kommentaarist alguses mulje jäi. Ja olgugi, et mulle tundus, et olin rajal terve igaviku, siis muni esimese ringi aeg oli tegelikult täiesti konkurentsivõimeline.</div>
<br />
Väike puhkus ja Vallo järjekordse metsasoleku ajal sain konkurentidega veidi juttu puhuda. Seejärel tuli ette võtta enda teine vahetus. Teises vahetuses läks kõik enam-vähem välja arvatud üks olukord. Nimelt otsustasin ühe algselt ringisõiduna mõeldud etapi viimasel hetkel ikka otseks lõigata. Kitsas buraanijälg oli aga nii halvasti läbitav, et kaotasin sealt minekuga kindlasti üle minuti. Sellest tulenevalt ka minu vahetuste kõige kehvem aeg. Jälle pisike puhkus ja juba tuli taas startida võistluse viimasele vahetusele. Vallo oli vahepeal head tööd teinud ja sain rajale nägemisulatuses klubi esindusvõistkonnaga, kus sõitsid Ilmar ja Kaarel. Ehkki esimesse punkti minnes olid kõik võimalused mul veel olemas, lahendasin olukorra ikkagi valesti. Vastupidiselt oma eelmisele vahetusele otsustasin otsemineku asemel ringi variandi kasuks. See aga osutus seekord aeganõudvamaks, kuna ring oli liiga pikk. Niisiis kaotasin taas Kaarlile umbes minuti.<br />
<br />
Aga sellest ei ole midagi. Üsna hea meel on tunnistada, et selle ühe ja veerandi võistlusega oli minu sooritus juba märksa mõistlikum, kui esimesel korral. Aga uskumatu selle spordiala juures tundub see, kui kiiresti ässad nendel kitsastel radadel ikkagi liikuda suudavad. Tahaks teada, mismoodi nad selleks asjaks treenivad, et niisuguseid aegu välja sõidetakse.<br />
<br />
<a href="http://www.orienteerumine.ee/eol/uudised/index.php?aasta=2013&id=742#742" target="_blank">Uudis tulemuste kohta</a>.<br />
<br />
Kuna järgmisel nädalavahetusel ootab meid ees seiklussportlaste võistkondade arvestuses Tartu Teatemaraton, siis kujunesid käigu pealt plaanid minna Arulasse, Tartu Maratoni rajale klassikat suusatama ja ühtlasi luurama, kuidas konkurentvõistkond vastavat treeningut teeb. Üritasin oma olemasolu õigustada sellega, et valmistasin vastasvõistkonna staarsuusataja klassikasuusad ette nii suurepäraselt, et suusk pidas nagu kännu taga. Ka mäest alla minnes. Et asi kahtlasena ei tunduks, siis enda suuskadele kandsin peale täpselt identse paketi. Tuleb tunnistada, et konkurentide tühjendustreeningu luure tuli välja suhteliselt eeskujulikult. Poole vastasvõistkonna koosseisu strateegia luurasime välja üsna kerge vaevaga. Ühel võtmefiguuril õnnestus meie pilgu alt küll üsna kärmelt minema lipsata, kuid ometi suutsime enne ka tema stiilinäitele pilgu peale heita. <br />
<br />
Treeningu käigus trehvasime lugematul hulgal orienteerujaid salatreeninguid tegemas. Samuti ei puudunud suusarajalt meie palavalt armastatud peaminister koos saatjatega. Et kogu treening asja ette läheks, lihvisime Liisuga täiuslikkuseni säravaks ka meie teatevahetuse Kuutsemäe teeninduspunktis, kus mina oma teise vahetuse lõpetan ja Liisu siis vastavalt kolmandat alustab. Väsitava, kuid efektiivse päeva lõpetas suurepärane suitsusaun ja mitmetunnine tagasisõit pealinna poole.<br />
<br />
Lahinguväljal näeme!Tiit Tähnashttp://www.blogger.com/profile/05162222007237192810noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-4130517294651310348.post-28840978866798639702013-01-29T22:09:00.000+02:002013-01-29T22:09:23.115+02:00Suusaorienteerumise EMV - Pannjärve<div style="border-bottom: medium none; border-left: medium none; border-right: medium none; border-top: medium none;">
Ja saigi EMV-l suusaorienteerumises käidud. Oma "tase" sellel spordialal on nüüd väljaselgitatud ning üks uisusuusk vähem. Nagu juba eelnevalt mainitud sai, siis millegi pärast sai oma nimi sellele võistlusele üles antud. Ei oskagi öelda miks. Õigemini oskan küll, aga ei ütle. Igal juhul tehtud-mõeldud :). Paul lubas mulle klubi kaardialuse kaasa võtta, suusad valmistasin ise ette ja kogenud suusaorienteerumishuntidelt pressisin välja mõned vihjed, kuidas seda spordiala harrastatakse. Ja nii see minek kätte jõudiski.</div>
<br />
<div style="border-bottom: medium none; border-left: medium none; border-right: medium none; border-top: medium none;">
Laupäeva hommikupoolikul Pannjärvele jõudes oli hunnik sportlasi juba suuskadega soojendusalas. Tehti niisuguseid liigutusi, et hirm tuli peale. Kontrollisin kohe järgi, kas ma sattusin ikka õigesse kohta, või on tegemist mingisuguse suusavõistluse stardiga. Selgus, et asi on ikka õige ja suusaorienteerujad peavadki tippsuusatajate moodi liigutusi tegema. Suurest kurvastusest võtsin ühe saiakese ja hommikukohvi. Kuna minu start oli suhteliselt hilja võrreldes meie auto seltskonnaga, siis aega oli piisavalt. Täiesti iseseisvalt õnnestus rinnale kinnitada ka suusaorienteerumiseks vajalik kaardialus. Väga ebameeldiv ei tundunudki, täiesti samasugune, nagu mu ratta kaardialus. Hüppasin ja kargasin ning tundus, et on ka parajalt kõvasti kinni, et mitte sõidu ajal üles-alla liikuma hakata. </div>
<div style="border-bottom: medium none; border-left: medium none; border-right: medium none; border-top: medium none;">
<br /></div>
Kui aeg sinnamaani jõudis, et minu start juba suhteliselt lähedale oli jõudnud, panin suusad jalga ja üritasin ka soojendusalas oma kõige stiilipuhtamaid uisuliigutusi teha. Oma arust tuli lõpp hästi välja. Äkki pettis mõne äragi veel. Soojendusalas avastasin, et ümber käe käiva kompassi, mille ma plaanisin rajale kaasa võtta, olin ikkagi autosse jätnud. Aga kuna nii Randy, kui ka Liisu väitsid enne, et põhimõtteliselt ei ole suusaorienteerumisel kompassi vaja, kui ma just päris ära ei kavatse eksida, siis mõtlesin, et olgu pealegi, ei hakka uuesti autosse ka minema. Ehkki suhteliselt ebakindel tunne on ilma kompassita orienteerumisrajale minna, isegi kui tegu on suusaorienteerumisega.<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhbXm1FsBWLM-hhm9BrR8I9Of2oiNKo9Xb4KALI08DwTLYJlYoVYPabyS2adArERoFyV5Pu0OObTAerp9AaNThgzPaaR0hWajzfGN16ee4sWIMjukt3pgwZLvS3pFAKY1AZS0-7moYmpJ0/s1600/emv.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" ea="true" height="145" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhbXm1FsBWLM-hhm9BrR8I9Of2oiNKo9Xb4KALI08DwTLYJlYoVYPabyS2adArERoFyV5Pu0OObTAerp9AaNThgzPaaR0hWajzfGN16ee4sWIMjukt3pgwZLvS3pFAKY1AZS0-7moYmpJ0/s200/emv.jpg" width="200" /></a><br />
Igal juhul minut enne stardiaega võtsin järgneva soorituse kaardi. Ees ootas 2,9 kilomeetrit suusaorienteerumist. Sain nibin-nabin kaardi alusele asetatud ja uuritud veidi esimese etapi valikut, kui juba kõlasidki stardipiiksud. Lõpuks rajale saada oli päris mõnus ja suusk libises ka väga normaalselt. Ainult et harjumuspäraselt 1:50 000 mõõtkavaga kaardilt minna üle 1:5 000-le on mõnevõrra ootamatu. Eriti kui selle kaardi peal tuleb liikuda suuskadel, mis võrreldes jooksmisega on üle kahe korra kiirem liikumisviis. Nii oligi, et kogu raja alguseosa jäin ma reageerimisega veidi hiljaks. Ja reageerida tuleb suusaorienteerumises kiiresti. Pidevalt läheb mingi tee vasakule või paremale.<br />
<br />
Nii oligi, et olles esimesse punkti minnes juba mõned sekundid ristmikul "mõelnud", tuli minut minu järel startinud sportlane juba punkti, kui mina sealt järgmise poole startisin. Ei mina aru saa, mismoodi nad seda asja nii kiiresti teevad. Järgnevatel etappidel võtsin hoo veidi rahulikumaks ja asi hakkas juba sujuma. Kuni enne viiendat punkti järve peale lõiget tegema minnes tegin hoopis juurdelõike. Väidetavalt maksis see tühine "lõige" mulle umbes 4 minutit. Ja see oli nüüd ka see koht, kus oleks vaja olnud kompassi, mis samal ajal rahulikult autos kotis vedeles. Edasi jälle veidi rahulikumalt kulgedes olukord stabiliseerus, kui tihedas radadevõrgus mööda suusatanud klubikaaslane Kaarel minu ees vale punkti võttis. Veidi aega läks, enne kui ma aru sain, et ta ei kavatsegi õiget punkti võtta, aga öelda talle seda enam ei jõudnud. Natuke endaga aru pidades, liikusin väikese viivituse järel ise õige punkti poole ja siis oli juba järg lõpuspurdi käes.<br />
<br />
Kui võitja kulutas raja läbimisele 12 minutit millegagi, siis minu aeg oli sellest täpselt kaks korda pikem. Ja selline "suurepärane" sooritus tagas otse loomulikult ka vastava koha finišiprotokollis. Seekord oli selleks siis kolmas koht. Tagantpoolt vaadates.<br />
<br />
<a href="http://suusahullud.ee/images/Skiotava/day_1.htm#M21" target="_blank">Tulemused</a>.<br />
<a href="http://suusahullud.ee/images/Skiotava/split_1_M21.htm" target="_blank">Etapiajad</a>.<br />
<br />
Enne järgmise päeva tavarajaks valmistumist oli aga vaja veel läbida Jõhvi kontserdimajas rahva siseorienteerumisrada, mis vaatamata meie rahulikule kõnnitempole ei olnudki teab mis lihtne ülesanne. Õnneks sattus meie võistkonnas olema ka tippsportlane Jete, kes sõrmeviibutuse peale lippas kerge jalaga esimeselt korruselt kolmandale punkti võtma. <br />
<br />
Eriti hästi läks meil seekord ööbimiskoha valikuga. Tänu Heigo tutvustele idapoolsetes regioonides, saime peaaegu ilma rahata öö veeta üsna mõnusas ja hubases <a href="http://motovilla.ee/et/" target="_blank">Motovilla</a> puhkemajas. <br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjcn0ihdnworDylV8er-t-2p-TNfEBCbHS3ZfRm3imHGBGfxSW89XpywQmIWBwE9QKG8kZk9oOBbQet6cp2JAVbwwQ1Zj7SPr-K_o7r_fbd3T-O39P3MjXIviUEUD8zl_iQq9PfLR6vQD8/s1600/emv2.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" ea="true" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjcn0ihdnworDylV8er-t-2p-TNfEBCbHS3ZfRm3imHGBGfxSW89XpywQmIWBwE9QKG8kZk9oOBbQet6cp2JAVbwwQ1Zj7SPr-K_o7r_fbd3T-O39P3MjXIviUEUD8zl_iQq9PfLR6vQD8/s200/emv2.jpg" width="145" /></a>Suuremad ootused minu suusaorienteerumise debüütvõistlusel olid seotud pühapäevase tavaraja võistlusega. Ei, ärge saage valesti aru, mingit kohta ma sinna taga ajama ei läinud. Lihtsalt kuna distants oli selline mõistlikuma pikkusega, siis oli lootust, et saab vahepeal suusatada ka ja ei pea kogu aeg ainult reageerima. Ja sellega seonduvalt ehk ei saa liidrite käest ära kahekordse ajaga. Pealegi mõtlesin seekord seda suusatamise asja natuke rahulikumalt võtta, et oleks aega ikka kaarti ka vaadata.<br />
<br />
Algus oligi täiesti talutav. Natukene sattusin segadusse teise punkti piirkonnas, ühe sealkandis asunud vale KP tõttu, aga midagi hullu ei olnud. Avastasin, et metsa vahel täiesti ilma jäljeta on ka täiesti talutav liikuda. Ka pisikese kulbiga suusakepiga. Vaatamata sellele, et leedukas Ambrazas mind natuke enne neljandat punkti kahe minutiga kätte sai, ei osanud endale midagi eriti olulist küll ette heita.<br />
<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgNMUizJ-kJKNmDr2kCkFmDkqf5B6K8Bii4uEryAtjXafyeJV6cUw5-skQ75sppcVmrlPc9c3IjfOD3cXAXSJ5Ed_xkgOEv6He9jr_VhQZ4rJyBHYge7k8kyU0-fjizmj1DCt481yZTlVQ/s1600/2013-01-28+07.17.43.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" ea="true" height="150" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgNMUizJ-kJKNmDr2kCkFmDkqf5B6K8Bii4uEryAtjXafyeJV6cUw5-skQ75sppcVmrlPc9c3IjfOD3cXAXSJ5Ed_xkgOEv6He9jr_VhQZ4rJyBHYge7k8kyU0-fjizmj1DCt481yZTlVQ/s200/2013-01-28+07.17.43.jpg" width="200" /></a></div>
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh-KHZIEl_2CYSua_BAYliCHWijhwoIRw0UUO0PI9rDeEfxMYKWEI_z2VYNraqmNvHOGt4xGUlepQiK650OARdznIqRug0YaT2OKsjRXSEqPTD12eL0omvR0lLvkyTENZyeLv9vBL24fdw/s1600/2013-01-28+07.17.23.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" ea="true" height="150" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh-KHZIEl_2CYSua_BAYliCHWijhwoIRw0UUO0PI9rDeEfxMYKWEI_z2VYNraqmNvHOGt4xGUlepQiK650OARdznIqRug0YaT2OKsjRXSEqPTD12eL0omvR0lLvkyTENZyeLv9vBL24fdw/s200/2013-01-28+07.17.23.jpg" width="200" /></a>Kuni ühtäkki, suuremalt suusarajalt, enne viiendat punkti väikesele kurvilisele laskumisele keerates, jäi jalg saanijälje kõrval, lume all oleva kuuseoksa taha kinni. Selle peale leidsin ennast loomulikult kõhuli lumest. Olles jalad sõlmest lahti harutanud ja ennast uuesti jalgade peale saanud, plaanisin edasi punkti poole liikuma hakata. Suusk tundus jalas aga eriti imelik ja eriti minu liigutamisele alluda ei tahtnud. Kerge visuaalse kontrolli tulemusena sain teada, mis täpselt Atomicu suusa sees on. Nimelt oli klamber nii kõvasti suusa peal kinni, et olles hoo pealt oksa taha kinni jäänud andis järele suusk ise. Otsisin lume seest üles ka osa oma klambrit ja kakerdasin uuesti laiema suusaraja peale, et teha kindlaks oma võimalused võistlust jätkata. Üsna pea selgus, et kui just ühe jala peal ei viitsi suusatada, siis ei ole erilist mõtet lolli mängida. Niisiis üritasingi vaikselt võistluskeskusse tagasi manööverdada.<br />
<div style="border-bottom: medium none; border-left: medium none; border-right: medium none; border-top: medium none;">
<br /></div>
<div style="border-bottom: medium none; border-left: medium none; border-right: medium none; border-top: medium none;">
Niimoodi, mitte just eriti optimistlikult, lõppeski minu debüüt suusaorienteerumine. Vaatamata sellele ei ole mul suusaorienteerumise, kui spordiala vastu mitte midagi. Ja hea meelega läheksin reaktsioonikiiruse arendamiseks uuesti rajale. Nii et kui keegi tahab hea hinnaga ära anda niisugused uisusuusad, mida ei ole kahju suusaorienteerumisel kasutada ja mis ikkagi suuski meenutavad, siis olete lahkesti palutud omapoolseid pakkumisi esitama. Oma keldris paiknevate Visu Fiibrite peale ma eriti loota ei julge. </div>
<div style="border-bottom: medium none; border-left: medium none; border-right: medium none; border-top: medium none;">
<br /></div>
<a href="http://suusahullud.ee/images/Skiotava/day_2.htm#M21" target="_blank">Tulemused</a>.<br />
<div style="border-bottom: medium none; border-left: medium none; border-right: medium none; border-top: medium none;">
<a href="http://suusahullud.ee/images/Skiotava/split_2_M21.htm" target="_blank">Etapiajad</a>.</div>
Tiit Tähnashttp://www.blogger.com/profile/05162222007237192810noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-4130517294651310348.post-16398924548625403012013-01-24T23:05:00.000+02:002013-01-24T23:05:21.348+02:00PimesuusataminePimesuusatamine on üks äraütlemata tore asi, nagu ma siin varemgi korduvalt maininud olen. Nüüd, kui suurem osa sõpradest on Äkäslompolost suusalaagrist tagasi ning sellel spordialal nii umbes kaks korda tugevamad kui mina, oli aeg taaskord jätkata eelmise aasta lõpul alustatud pimesuusatamise traditsiooniga. Et seekordne pimesuusatamise programm sisaldas ka ühe uue sauna testimist pealinna kandis, siis oli kohaks valitud seekord Keila suusarada.<br />
<br />
Rada oli Keilas, nagu ikka hea. Ehkki osaliselt valgustatud raja ning osaliselt suure rahvahulga tõttu, ei ole siinne pimesuusatamine ikka see, mis ta muidu on. Olin seekord korralikult valmistunud. Alustuseks tegin Toko esindaja, Risto määrdekastid erinevatest produktidest tunduvalt kergemaks. Sellest tulenevalt omakorda valmistasin oma klassikasuusad korralikult ette. Liimipulga tüüpi Toko pidamismäärdeid on tõepoolest väga mõnus kasutada. Et aga eelnevas kirjavahetuses oli sõidustiili valik jäänud lahtiseks, viskasin pardale ka uisusuusad, et sõidustiili üle otsustada kohapeal. Nii juhtuski, et vastavalt demokraatlikule korrale sõitis enamik pimesuusatajaid hoopistükis uisku - kaasa arvatud mina.<br />
<br />
Meeldiva üllatusena selgus, et Keila 7,5 kilomeetri pikkusest rajast oli vahepeal saanud tõepoolest 7,5 kilomeetri pikkune rada. Võiks isegi öelda et 7,6. Peale kolme ringi pidevat kurvivõtmist, oligi aeg suunduda pimesuusatamise vastutusrikkama poole juurde ja testida ära eelpoolmainitud saun. Tuleb tunnistada, et osutus täiesti eeskujulikuks. Eriti korralik oli ka sinna juurde kuuluv <i>catering</i> programm ja äärmiselt hariv loeng <a href="http://suusk.blogspot.com/2013/01/rain-lond-mida-suuskade-sikeldamine.html?showComment=1359022343742" target="_blank">Kuzmini siklist</a> ja <a href="http://heitih.blogspot.com/2013/01/dolomitenlauf.html" target="_blank">Dolomitenlauf suusamaratonist</a>. <br />
<br />
Aga kui juba suuremaks ettevalmistuseks läks, siis sai täna valmis ka minu <i>hardcore</i> suusamäärimispukk, mille ma hommikul esimese asjana Eesti esikeevitaja juurest peale korjasin. Et selline enneolematu võimalus juba tekkis, siis kasutasin juhust ja valmistasin õhtul ette oma uisusuusad nädalavahetuse tarbeks. Nimelt mingis meeltesegadushoos panin ennast kirja nädalavahetusel toimuvale EMV-le suusaorienteerumises. Nimetatud üritust võib lugeda minu debüüdiks selles distsipliinis, kui välja arvata üks umbes 1993. aastal toimunud märkeorienteerumine Holstre-Polli radadel, kus ma kaart taskus läbisin enda jaoks slaalominõlvu meenutavatel radadel umbes 1,5 kilomeetrit ja nägin ühte punkti. Viimase torkasin ma otse loomulikult samuti valesse kohta. Aga aeg on edasi läinud ja loodame, et seekord õnnestub mul sellel alal veidi mõistlikum resultaat saavutada. <br />
<br />
Ja kui aega üle jääb, siis võib vaadata ka hetkel Poolas käivaid Euroopa seiklusspordi meistrivõistlusi, kus peaaegu Eesti võistkond, vendade Eessaartega eesotsas, hoiab peale avapäeva trekkingut liidripositsiooni. Siit väike video otse rajalt <a href="http://www.youtube.com/watch?v=ONfTx-2iWaw">http://www.youtube.com/watch?v=ONfTx-2iWaw</a>.Tiit Tähnashttp://www.blogger.com/profile/05162222007237192810noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4130517294651310348.post-45749254310507307462013-01-20T21:20:00.000+02:002013-01-20T21:20:10.319+02:00Liugle, liugle libe suuskErki neljapäevaõhtune telefonikõne päädis kokkuleppega, minna nädalavahetuseks Aegviitu, põhiliselt loomulikult suusatama. Mõeldud-tehtud! Reede õhtul seal me siis "maandusimegi". Laupäevahommikune pilguheit termomeetrile üllatas -28 külmakraadiga. No mis seal siis ikka, tegime pikema hommikusöögi ja "triikisime" uisusuusad üle ohtratele miinuskraadidele mõeldud parafiiniga. Kuna me, erinevalt mõnest tuntud suusamehest, teadsime, et parafiin tuleb enne suusatama minemist maha ka kraapida ja ka sikkel juhtus käepärast olema, siis saime veel aega kulutada sikeldamise pealegi. Veidi peale ühteteist, nii umbes kahekümne miinuskraadi juures, otsustasime Erkiga siiski suusad jalgade otsa kinnitada ja minema kihutada.<br />
<br />
<iframe allowfullscreen='allowfullscreen' webkitallowfullscreen='webkitallowfullscreen' mozallowfullscreen='mozallowfullscreen' width='320' height='266' src='https://www.youtube.com/embed/FgnlcrkfDq0?feature=player_embedded' frameborder='0'></iframe>Otsus oli loomulikult õige ja mõnusalt libiseva sammuga, mööda värsket ja peaaegu inimtühja suusarada Kõrvemaa poole tuhiseda oli sulaselge rõõm. Kõrvemaa-Aegviidu-Valgehobusemäe suusarajad on kahtlemata Põhja-Eesti kõige paremad. Eriti meeldib mulle see, et saab sõita normaalse pikkusega ringi, mitte ei pea mõnekilomeetrisel ringil tiirutama. Peale ühte rahulikku joogipeatust hakkaski varsti Kõrvemaa keskus lähenema. Keskus oli täis numbrisärkidega inimesi, kes hiljem osutusid suusakooli õpilasteks. Me-suitsu-ei-teegi mütsiga Paavo Raudsepp oli enamiku neist platsile üles rivistanud ning selgitas suusatamise algtõdesid. Meie aga pikemalt kuulama ei jäänud, ehkki mingiteks tehnikagurudeks me ennast tegelikult just ei pea. Aga ilm oli selleks liiga ilus, et mitte niisama suusatada ja ennast platsi peal inimmassis juhendada lasta. Äkki mõni teine kord.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhlAhxOKHXA2_4C_3MGDbNHeqZ06lMWe-6JmAnrbochmrRyYv0F55ycfEefpEFWpXM8jWhiOMTAIEmiEH_Oyl2ddfnUMT1uNws2sdlUNj1umQax3VHYHD2hpyvX8kCzS9dhDNXbv9lDceA/s1600/aegviidu.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhlAhxOKHXA2_4C_3MGDbNHeqZ06lMWe-6JmAnrbochmrRyYv0F55ycfEefpEFWpXM8jWhiOMTAIEmiEH_Oyl2ddfnUMT1uNws2sdlUNj1umQax3VHYHD2hpyvX8kCzS9dhDNXbv9lDceA/s200/aegviidu.jpg" width="150" /></a>Võtsime suuna tagasi Aegviidu peale, kus otsustasime lastega koju jäänud Marge ka suusatama lasta ning ise, peale väikest supisöömist, põnnidega seiklusrajale ja kelgutama minna. Aeg möödus kiirelt ning juba oli taas aeg üks toekam õhtueine võtta. Peale seda nägi programm ette õhtust jalgsimatka kohalikul loodusrajal. Juba 100 meetri läbimise järel väsimust kurtma hakanud lapsed unustasid väsimuse niipea, kui küla vahelt metsa jõudsime ning oli vaja uusi infotahvleid otsida ja sealt uut infot kokku veerida. Pealampidega 100 aasta taguses turbarabas käimine oli päris huvitav.<br />
<br />
Pühapäeva hommik oli külmakraadide poolest juba märgatavalt leebem. Suhteliselt ideaalilähedased 7 miinuskraadi tegid suusasõidu eriliselt nauditavaks. Oma osa mängis muidugi ka Erki naabrimees, kes oli taas suusarajad masinaga üle käinud ja need olid täiesti suurepärases sõidukorras. Seekord otsustasin mina klassikasuuskade kasuks. Tõmbasin mõned kihid pidamist alla ja minek. Seekord valisime suuna Valgehobusemäe poole. Ehkki ma arvasin, et Erkil ja Margel läheb uisusuuskadega minuga samas tempos sõitmine igavaks, suutsid nad enamuse rajast siiski hoo madala hoida ja minuga koos rahulikult kulgeda. Vaid Valgehobusemäe rajale jõudes tegid nad veidi pikemad paunad viiekilomeetrisel ringil, et natuke sporti ka ikka teha. Minule uuesti järgi kihutamine oli vähemalt Erkil küll stange korralikult niiskeks tõmmanud.<br />
<br />
Klassika suusatajaid oli rajal seekord päris muljetavaldav kogus. Valmistuvad vist Tartu maratoniks. Aga oli ka väga hea ilm selles tehnikas liikumiseks. Ka minul pidasid suusad kuni lõpuni päris eeskujulikult. Mida ei saa öelda minuga enam-vähem koos Valgehobusemäelt sõitma hakanud seltskonna kohta, kes liikus minust küll veidi kiiremini, aga pidid tegema rajal peatuse pidamise lisamiseks. Kokkuvõttes võib öelda, et mõnusamat suusailma on väga keeruline ette kujutada (isegi minu kujutlusvõime juures). Kui ma oleks viitsinud termose kotiga kaasa võtta, siis sõidaksin tõenäoliselt siiamaani. Tiit Tähnashttp://www.blogger.com/profile/05162222007237192810noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4130517294651310348.post-10574014244085671842013-01-14T22:03:00.001+02:002013-01-14T22:03:59.865+02:00Winter Xdream 2013 - EbavereMingil hetkel internetiavarusi mööda ringi kolades avastasin ennast mõttelt, et põhimõtteliselt võiks ka sel aastal <a href="http://www.xdream.ee/nike-winter-xdream-uudised" target="_blank">Winter Xdreamist</a> osa võtta. Aga kuna millegipärast on mul endiselt seda tüüpi organisatoorsete tegevuste vastu hetkel kergemakujuline allergia, siis ei tahtnud ma eriti initsiatiivi võtta ja kedagi omale tiimikaaslaseks kauplema hakata. Niisiis lasin asjadel omasoodu areneda, kuni nädal tagasi Valgehobusemäe keskuses suusatamas käies kohtasin riietusruumis Raivot, kes tuletas meelde, et Xdream on juba nädala pärast ning tegi ettepaneku osaleda, kaasates näiteks klubikaaslase Ilmari. Andsin mõista oma valmidusest osaleda ja jäi jutt, et võtame sel teemal ühendust. Seoses eelpool mainitud allergiaga mina aga omapoolseid samme ei astunud ja sama ei teinud mingil põhjusel, kuni registreerimisaja lõpuni ka Raivo. <br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjkTozMz3WrjWHFdNKhaBfDtndbvlIOFK6LeZGz54UfJxHEAwfS0QS-yxYKHeUR9sITr84o1UPmhcREMrEObA0BByCgA9ztrWq2eLR-nF3Tig1Gw2MNhh8Ae2GlxBphF31DvcSs0n254so/s1600/398021_197848397020047_588279202_n.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="124" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjkTozMz3WrjWHFdNKhaBfDtndbvlIOFK6LeZGz54UfJxHEAwfS0QS-yxYKHeUR9sITr84o1UPmhcREMrEObA0BByCgA9ztrWq2eLR-nF3Tig1Gw2MNhh8Ae2GlxBphF31DvcSs0n254so/s200/398021_197848397020047_588279202_n.jpg" width="200" /></a>Võistlusnädala neljapäeva hommikul kella 10 paiku EBS-i kohvikus hommikukohvi nautides helises aga telefon. Toru teises otsas oli <a href="http://elokas.blogspot.com/" target="_blank">Elo</a>, kes pikema sissejuhatuseta tegi ettepaneku Ebavere metsades natuke sporti teha. Umbes sama lühikese sissejuhatuseta andsin ka vastavasisulise "jah" sõna. Peale nõusoleku andmist selgus, et olen sattunud võistlema üsna tituleeritud tiimikaaslastega. Lisaks mitmekordsele orienteerumise Eesti meistrile ja suurte kogemustega seiklejale Elole oli võistkonnas veel eelmise aasta seiklusspordi World Series Soome etapi - <a href="http://www.endurancequest.com/" target="_blank">Endurance Quest</a>'i võitjavõistkonnast Tommi Putkuri. Olles ülekaalukalt tiimi kõige vähem tituleeritud, aga selle eest kaugelt kõige rohkem neljandaid kohti saanud liige, võttis jalust veidi nõrgaks küll. Kohe andis võistkonna kapten, Elo ka karmi käsu mitte üle treenida. Sellest tulenevalt jätsin kõik edasised nädala treeningplaanis olnud treeningud tegemata ja keskendusin teoreetilise materjali omandamisele. Viimast tegin osalt ka seetõttu, et teine telefonist kõlanud käsk nägi ette minu tavapärasest võistlusstrateegiast loobumist. Ehk siis maakeeli lahtiseletatuna ei tohtinud olla loll ja tugev. Pidime olema hoopis kiired ja targad ... No eks näis.<br />
<br />
Viimane kontrollkõne enne võistlust andis kinnituse, et uiske, suuski, jalgrattaid, kanuukäru ega muid sarnaseid abivahendeid me seekord kasutama ei hakka. Aimasin seda muidugi juba ette, aga tark oli ikkagi sellised asjad üle täpsustada, eriti kuna äsja on olnud aastavahetus, mille jooksul igasugused inimesed eriti totraid uue aasta lubadusi kipuvad jagama. Niisiis, olles võistluseelsel õhtul profülaktika mõttes manustanud 2 pudelit puhast b-vitamiini ja loobunud sportlastele hästi tuntud anaboolsetest steroididest, olin eelolevaks võistluseks igati eeskujulikult valmis. <br />
<br />
Kui ma võistlushommikul Arthuri kindlakäelisel juhtimisel võistluskeskusse saabusin oli Elo juba muretsema hakanud. Ehkki selleks mingit põhjust loomulikult ei olnud. Peale mõningat ringijalutamist tõmbasime ketsipaelad kinni, paigaldasime numbri nähtavale kohale ja sisenesime stardialasse, kus palju sõpru-tuttavaid juba ees ootasid. Eriti rõõmsal ilmel tervitasid Winter Xdreami nägusad debütandid traadivabrikust, kes võistluseelsel võistkonnakoosolekul ühise autfiti osas olid otsustanud peasponsori logodega puhvaikade kasuks. Noh mitte võib-olla päris nii hea valik, kui <a href="http://traadivabrikumorrad.wordpress.com/" target="_blank">nende blogi</a> taustavärv, aga asi seegi :).<br />
<br />
Olles mõne minutiga raja planeerinud ja veel kümmekond minutit niisama juttu puhunud kõlaski kõmakas, mis tähendas, et võis rajale tormata. Raja esimene osa nägi meil, nagu ka enamikel eeldatavalt kiirematel võistkondadel, ette kohalikku suusarada mööda silkamist. Tugevamad poisid näitasid kohe võimu, aga muidu liikus võistlejaterivi ühtlase rongina võistluse ainsa lisaülesande suunas. Lisaülesanne paistis olevat mingisugusel politsei väljaõppealal, kus iga võistkonna liige pidi võtma ühe punkti. Minul õnnestus omale krahmata viltuses metallist konteineris asuv punkt, mille ma peale teist Endurance Questi võitjavõistkonna liiget, Heikkit, ka edukalt kätte sain.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<object width="320" height="266" class="BLOGGER-youtube-video" classid="clsid:D27CDB6E-AE6D-11cf-96B8-444553540000" codebase="http://download.macromedia.com/pub/shockwave/cabs/flash/swflash.cab#version=6,0,40,0" data-thumbnail-src="http://1.gvt0.com/vi/C3_XJf1TAzU/0.jpg"><param name="movie" value="http://www.youtube.com/v/C3_XJf1TAzU&fs=1&source=uds" /><param name="bgcolor" value="#FFFFFF" /><param name="allowFullScreen" value="true" /><embed width="320" height="266" src="http://www.youtube.com/v/C3_XJf1TAzU&fs=1&source=uds" type="application/x-shockwave-flash" allowfullscreen="true"></embed></object></div>
Edasine võistlus läks mõnusa tempoga kulgedes ja rahulikult oma rajavalikut ellu viies. Rajavaliku tegime sarnase enamike esikümnes lõpetanud võistkondadega, mis oli ka igati õige. Kuid hilisemas arutelus erinevate võistkondade liikmetega selgus, et tehti ka sootuks erilisi rajavalikuid. No tugevad võivad endale muidugi kõike lubada. Mõnusale jooksutempole vahelduseks kummitas millegi pärast peas Deep Purple'i muusikapala When a blind man cries. Raja kõige kaugemas punktis, nr 59 tegime ka paariminutilise joogipausi, mille käigus kallasime joogipudelisse ümber Tommi joogikotis olnud spordijoogi.<br />
<br />
Jätkus taas rahulik sörk, nüüd juba võistluskeskuse suunas, kuni joogipunktini, kus oli taas põhjust väike peatus teha ning sooja spordijoogiga ennast kosutada. Peale joogipunkti aga tuli imekspandava avaldusega välja Elo, kui oli valmis vabatahtlikult kasutama kaasasolevat vedamiskummi. Punkt punkti haaval lähenesime finišile, kuni otsustasin natuke enne viimast punkti Elole väikese ergutava vingerpussi mängida ja teatasin, et ees paistavad Timo ja Lauri Silla seljad. Peale hetkelist üllatust tunnistasin Elole, et olin siiski nalja teinud. Ent mõne sekundi pärast, kui Elo oma kullipilguga asja üle vaatas, selgus, et mu väike süütu nali osutus hoopistükis tõeks. Olles ka Tommile selle uudise teatavaks teinud tegime katse veisi eespool olevad koondislased kinni püüda. Vaatamata Elo kurtmistele kange tagareie ja 20 aastat suurema vanuse üle, konkurentidega võrreldes (millest mina eriti aru ei saa, sest 20 aastat rohkem vanust tähendab Elo puhul ju ka 20 aastat rohkem treenimist), lootsime natuke siiski rivaalide väsimuse peale.<br />
<br />
Ehkki õige pea oli selge, et oma 200 meetrit jääb siiski seekord puudu, tegime ometi korraliku lõpuspurdi ja olime oma sooritusega igati rahul. Võistlusjärgsel mahalugemusel selgus aga ootamatult, et konkurente tabas märkimisel väike ebaõnn ja nii õnnestus meil seekord segavõistkondade arvestuses võit koju tuua. Jah, niimoodi konkurente võita ei ole küll ehk nii magus, kui vahetus konkurentsis, õlg õla kõrval tirides, aga olles sarnast ebaõnne Xdreamil isegi kogenud ja lugematul hulgal neljandaid kohti kogunud, oli võidu üle ometi päris hea meel. Ja kui tõele näkku vaadata ning treeningtunde kokku lugeda, siis tegelikult oleks Eesti orienteerumiskoondise liidrite võistkond pidanud meid võitma mitte kahesaja meetri vaid vähemalt kahe kilomeetriga.<br />
<br />
Tõsisemaks võistluseks läks aga alles peale finišit. Kuna ma ei olnud piisavalt taibukas, et oma kott enne starti Elo autosse ümber tõsta, siis tuli natuke üle pooleteise tunni niisketes riietes ja jalanõudes oodata, et pääseda ligi kuivadele riietele ja võistlusjärgsele b-vitamiini doosile. Aga selle eest oli pooleteise tunni möödudes võimalik nautida Xdreamil ainulaadset kuuma sauna, mis oli, vastupidiselt korraldajate poolsele infole praktiliselt inimtühi. Ei olnud paha pühapäev!<br />
<br />
<a href="http://www.xdream.ee/tul/13_wx_ebavere/web/results.htm" target="_blank">Tulemused</a>.<br />
<a href="http://www.xdream.ee/tul/13_wx_ebavere/results/splits.htm" target="_blank">Vaheajad</a>.Tiit Tähnashttp://www.blogger.com/profile/05162222007237192810noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4130517294651310348.post-41622017896361645412013-01-06T18:21:00.002+02:002013-01-06T18:49:00.260+02:00ÜllatusMa pole just suurem asi ilma üle nuriseja. Ükskõik, mis seal väljas ka ei toimuks, iga ilm on millekski sobilik. Kui aknast välja vaadates täielik masendus peale tuleb, siis võib ju rahulikult kamina ees istuda ja mõnda head raamatut lugeda, ja tassi rohelist teed kõrvale juua - näiteks. Aga sellegi poolest oli natuke kahju, et juba novembris maha sadanud lumi nüüd paari vihmase päeva tõttu suhteliselt ära sulanud on.<br />
<br />
Eelneva tõttu ei suutnudki ma täielikult uskuda, kuulates sõprade kirjeldusi ning kaevates internetis, et Kõrvemaa-Aegviidu-Jäneda-Valgehomusemäe rajad on täiesti suusatatavad. Sellegi poolest leppisime Sveniga pühapäevaks kokku suusatamise algusega Valgehobusemäe keskusest. Mõtlesin, et kuna Sveni vabatehnika suusad on oluliselt uuemad, kui minu omad ning ta on nõus sinna juba teist päeva järjest suusatama sõitma, ei saa suusaradade olukord ju kõige hullem olla. <br />
<br />
Hommikul suuski harjates ja aknast välja vaadates ei tundunud olukord just kõige roosilisem, aga vähemalt olid miinuskraadid. Sõitma hakates situatsioon eriti ei muutunud Jüri kandis olid osad põllud täiesti mustad, teised aga jällegi rohelised. Aga mida lähemal Valgehobusemäele, seda talvisemaks akna taga muutus. Kohale jõudes tuli nentida, et keskus nägi täitsa talvine välja. Suuskadel rahvast täitsa arvestatav hulk, lisaks laste suusatrennid ja puha. Tõeline üllatus tabas aga hoopis suusatama hakates. Nimelt olid Valgehobusemäe suusarajad täiesti ideaalses korras. Ilusti rajamasinaga hommikul üle käidud ja vaid mõned suusajäljed peal. Täiesti uskumatu.<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh6TprYYBQTJEDGNApvfsurgrBlimM_YP1uWRBnFc2bMbNBX76pipAFy8MATvNR2WjEiB6dOl1Sh_rgllxChUfOa6eqj4lVzEpGs7md9PtvF_r2gbAuBPaEVKqceOihZFf8k482OITr6oc/s1600/aastavahetus+2009+086.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="150" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh6TprYYBQTJEDGNApvfsurgrBlimM_YP1uWRBnFc2bMbNBX76pipAFy8MATvNR2WjEiB6dOl1Sh_rgllxChUfOa6eqj4lVzEpGs7md9PtvF_r2gbAuBPaEVKqceOihZFf8k482OITr6oc/s200/aastavahetus+2009+086.JPG" width="200" /></a><br />
Sarnane olukord Valgehobusemäe keskusega valitses ka Kõrvemaa suurel - 65 km ringil, aga seda kuni Presidendi rajani. Edasi, nii Jäneda, kui ka Aegviidu suunal oli olukord nutusem. Eriti karm oli see Nälijärve lõigul. Aga sellest hoolimata sain ikkagi võimsa üllatuse osaliseks, et rajad on mitte lihtsalt suusatatavad, aga kohati lausa superhead on. 35 kilomeetrit tuli nagu lennates. Nüüd ei tundu enam isegi mitte väga ebaloogiline, et feisspukist leitud info Nõmme-Harku raja sõitetavuse kohta on tõene. Ja tänane suusatamise planeering oli superhea. Rajal oli kaasas täpselt õige kogus teed ning peale sauna tagasi sõites jõudsime kohale täpselt Tour de Ski ajaks. Ideaalne!Tiit Tähnashttp://www.blogger.com/profile/05162222007237192810noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4130517294651310348.post-52280575108030235652013-01-01T21:31:00.000+02:002013-01-01T21:31:00.415+02:00Tere, 2013!Suurte rahvamasside tungival nõudmisel sündis otsus, et sellel aastal muudan natuke blogipidamise stiili. Näis kuidas välja kukub... Seda võib võtta kui omamoodi blogiinimeste uue aasta lubadust või midagi seesugust. Loodetavasti saavad ka <a href="http://heitih.blogspot.com/" target="_blank">Heiti ja Maare</a> sellest innustust ja apdeidivad oma blogis selle Venemaa hosteli pildi, nii et teised inimesed julgevad ka arvutid lahti teha.<br />
<br />
Osa jõuludest ja aastavahetuse aeg möödusid sel korral valdavalt suusatades. Mõnus! Üks sõbralik pererahvas Arula külast mainis mingi ürituse käigus kogemata, et on võimalus suusatama minna. Otse loomulikult ei saanud niisugust asja endale lasta mitut korda öelda ja sealt kõik alguse saigi. Natuke kahju on küll sellest, et ilmataadi tõttu oli mõistlikum enamik suusasõite läbi viia vabatehnikas suusatades. Klassika tahaks ju ka ikka lõpuks selgeks saada. Sellegi poolest õnnestus ühel päeval ette võtta 41,5 kilomeetri pikkune suusatamine ka klassikalises stiilis, mööda Tartu Maratoni ja Kekkose radasid. Ütleme nii, et kui suusad peavad, siis on see tehnika isegi suhteliselt mõnus liikumisviis. Ehkki klassikatehnika moodi see minu sõitmine vist esialgu välja ei näe.<br />
<br />
Ülejäänud sõidud tegime vabatehnikas. Kõige parema rajaga päevaks osutus 30. detsember, kui mööda maratoni rada oli nii mõnus sõita, et peaaegu ei oleks tahtnud ära lõpetadagi. Seevastu 31. detsembril oli ilm juba plusskraadidega ja suusatamise asemel käisime sama varustust kasutades hoopis trennis. <br />
<br />
Et suusatamisest natuke vaheldust saada ja tavalist Eesti jaanipäeva moodi päeva midagi muud teha, käisime esimesel jaanuaril hoopis jalutamas. Seiklussportlastest koosnev jalutusseltskond ei suutnud taaskord aga piiri pidada ja väiksest 45 minutilisest jalutuskäigust kujunes välja 2,5 tunnine kiirkõnnimaraton mööda ülilibedaid, klaasjaid külavaheteid. Meenutuseks siit üks väike <a href="http://www.youtube.com/watch?v=N-3Kf8f9lqU" target="_blank">video</a> :). <br />
<br />
<br />
Kogu see aastavahetuse aeg oli aga vägagi nauditav! Suured tänud Minnile, Pilvile, Liisule ja Kustile võõrustamast ja kõigile teistele asjaosalistele seltskonda pakkumast! <br />
<br />
2013. aasta tuleb üsna muutlik ja seda kohe aasta alguses. Minu jaoks saavad aset leidvad muutused olema positiivsed ja põnevad ning ma loodan, et selliseks kujuneb kogu aasta ka teistele. HEAD UUT SEIKLUSLIKKU AASTAT!<br />
<br />
Lõpetuseks väike <a href="https://www.youtube.com/watch?v=Au9BvtwyVWg" target="_blank">muusikapala</a> :). Tiit Tähnashttp://www.blogger.com/profile/05162222007237192810noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-4130517294651310348.post-45410518208811954372012-12-20T22:36:00.002+02:002012-12-20T22:36:37.834+02:00Talv<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjWGQuwamVJ_QsDA1cHZOQKZA7S5s46zb9-732z4RYaRUQY8OOv3jftz5vjBiZ0KBJRxPGXuHjXcopJKZrBbXkFWUO6gaoPL5S7qGmMTQcOKMaK1UJhpa9eZZGFyIrjDrKsOb3JoGscS2Q/s1600/aastavahetus+2009+166.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjWGQuwamVJ_QsDA1cHZOQKZA7S5s46zb9-732z4RYaRUQY8OOv3jftz5vjBiZ0KBJRxPGXuHjXcopJKZrBbXkFWUO6gaoPL5S7qGmMTQcOKMaK1UJhpa9eZZGFyIrjDrKsOb3JoGscS2Q/s320/aastavahetus+2009+166.JPG" width="320" /></a>Mitte just kõige suurema üllatusena, aga sellegi poolest, avastasin, et talv on ikka üks lahe aastaaeg (no kui need nõmedad jõulud muidugi välja arvata). Ja suusatamine on väga mõnus spordiala. Juba mõned korrad oleme heade sõpradega käinud õhtuti, pimedas pealampidega suusatamas. Kes seda spordiala proovinud ei ole, sellele soovitan soojalt. See on hoopis midagi muud, kui lihtsalt niisama suusatamine.<br />
<br />
Möödunud nädalavahetusel, peale Erki ja Marge uue suusabaasi ehitustöid, panime ka suusad alla ja käisime Aegviidu rajal suusatamas. Rada oli, peale naabrimehe öösel kella neljani kestnud tööpäeva, suurepärases korras, ainult et tugeva tuule tõttu oli see rohkelt oksi ja muud sodi täis. Sellele vaatamata mõtlesin seal mõnusalt, tuul kõrvus, tuhisedes, et talv on ikka vist minu aastaaeg. Järgmisel päeval Keila suusaradadel suusatada oli ka mõnus, aga ei tekkinud nii head emotsiooni. Nädala keskel järjekordsel õhtusel pimesuusatamisel sain aga aru, et sellise eriti hea fiilingu tekitab hoopis pimedas pealambiga suusatamine. Kujutage ette - mõnus lumine suusarada, lükkad keppidega hoogu, mitte kedagi ei ole jalus segamas, head sõbrad ümberringi... Lihtsalt chillid seal ja naudid - mõnus!<br />
<br />
Õnneliku juhuse ja Randy väikese kaasabiga õnnestus mul omale saada ka <a href="http://www.salomon.com/ee/product/s-lab-equipe-10-classic-warm-med.html#bas" target="_blank">päris head klassikasuusad</a>. Klassikasuuskade soetamise mõte tiksus kuklas juba pikemat aega. Nüüd avanes suurepärane võimalus. Olevat veel suhteliselt täpselt minu kehakaalu jaoks jne. Proovisin siis sel korral selle spordiala ära ka. Esmapilgul, tuleb tunnistada, et peale aastatepikkust "uisutamist" on tegu suhteliselt omapärase distsipliiniga. Lisaks ei julgenud ma pidamismäärdega esimesel korral liiga hoogu minna. Selle tulemusena tundus mulle, et see va pidamine on veidi hellavõitu. No ega mina ka ei tea, tõenäoliselt ei kannatanud suusatehnika ja tõuge ka mingisugustki kriitikat. Vaatamata sellele, et televiisorist olen ma Veerpalut ja Maed ju korduvalt klassikat sõitmas näinud. Aga mida aeg edasi, seda mõnusam asi tunduma hakkas, ehkki mingeid korralikke suusatamisliigutusi ma seal tõenäoliselt ei teinud.<br />
<br />
Nüüd olles esimese päris suusatamise ära proovinud tuleb tunnistada, et esmapilgul tundub mulle, et suusatamine ja "uisutamine" erinevad teineteisest umbes nagu orienteerumine ja murdmaajooks. Noh, kui sa ikka kaarti lugeda ei oska / õiget tehnikat ei valda, siis ole sa kui tugev tahes, teised on sinust ikka paremad. Ja orienteerumine mulle ju ometigi meeldib... No loomulikult on võimalik ka variant, et teatud ilmastikuolude või hea hajutuse korral leiab ka pimekana tera, aga see, ma usun, ei ole väga jätkusuutlik projekt. <br />
<br />
Üle pika aja on päris mõnus niisama trennis käia. Ilma et oleks mingeid erilisi sportlikke eesmärke. Lihtsalt lähed ja naudid protsessi. 2013. hooajal tuleb eelkõige keskenduda orienteerumisele. Oma selle aasta kaardilugemisega ei ole erilist põhjust väga rahul olla. No eks orienteerumispraktikat oli sel aastal vähevõitu ka. Ootan juba esimesi orienteerumisvõistlusi. Seniks aga naudime talve ja suusatamist! Ma juba kujutan ette, et 2013. aasta tuleb väga huvitav ja parem kui kõik eelmised, no juhul kui muidugi homme see maailmalõpp ära jääb :).<br />
<br />
Ei tea kas peaks Tartu Maratonile ka nüüd minema?Tiit Tähnashttp://www.blogger.com/profile/05162222007237192810noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-4130517294651310348.post-83093495103443756012012-12-10T23:24:00.004+02:002012-12-10T23:24:36.516+02:00Peale MM-iEsialgne plaan, peale seiklusspordi MM-i, nägi ette treeningtegevuse täielikku puudumist ja kaasatoodud veinikoguse hävitamist. See plaan läks aga õige kiirelt vett vedama - vein sai otsa. Nii et juba mõned nädalad peale võistlust, käisin õhtupimeduses salaja sörkimas, 40 minutit. Oma vabanduseks võin öelda, et oli lihtsalt vaja värske õhu kätte saada. Sven pidas vastu mõnevõrra kauem, ehkki ka tema korra libastus, käies <a href="http://saaremaajooks.ee/" target="_blank">Saaremaa kolme päeva jooksu</a> kahel viimasel päeval, jooksmas. Kõige kauem pidas trenni mitte tegemisel vastu Reigo, aga novembri alguses murdus temagi. Mann muidugi viskas peale Prantsusmaalt tagasi tulekut õlasideme nurka ja läks trenni, valides mõne uue ja tartlaste seas eriti populaarse spordiala veel lisaks. Nimelt pidavat pool Tartu linna nüüd Emajões talisuplemist harrastama. Kohe näha, et heade mõtete linn (jajah, seesama, kus minut 90 sekundit on :). No ja kui treeningust vahepeal hingetõmbe paus on olnud, siis on Mann käinud, sutsti, kirurginoa all :).<br />
<br />
Igal juhul tuli mingil hetkel (väikese kaasabiga) mõte osaleda KoKu jooksul, mis seekord toimus Otepää külje all. Tehtud-mõeldud, võiks öelda.<br />
<br />
<b>KoKu jooks</b><br />
<br />
KoKu jooks on teadupärast orienteerumisklubi Põlva Kobras poolt korraldatav pikemat sorti orienteerumisüritus, mis on omapärane selle poolest, et toimub natuke vanemate kaartidega, kui tavaline orienteerumisjooks. Seekord oli üritus igati oma nime vääriline, kuna tegemist oli tõepoolest KoKu JOOKSUGA, sõna otseses mõttes. "Tänu" ilmataadi pisikesele vingerpussile oli maha sadanud hulk lund ja paljud inimesed ei saanud oma suverehvidega võistlusele kohalegi sõita. Need, kes olid märganud juba aga talverehvid alla kruvida, said põhiliselt joosta mööda lohasid, mis lumes joostes ikka tekivad, eriti, kui kasutatakse ilma hajutusteta rada. Meie aga kõige teravamas jooksuvormis seekord ei olnud, rohkem lootsime orienteerumise peale. Seekord seda aga väga palju ei saanud. Aga mis seal ikka, nagu alati võidavad ikkagi tugevamad :)<br />
<br />
Alustuseks sõidutati meid bussiga starti Pühajärve lõunaserva ning finišisse pidime jõudma Pikajärvele, Cantervilla lossi juurde. Stardipaugu kõlades anti meile kätte kaardipakid, millest esimene kaart oli aastatest 95-96. Esimesse punkti tegime Makuga ainukesena ringijooksu variandi, kuna lumi oli ju maas. Lisaks veel ka Hobusemägi. Seekord meie valik ennast aga ei õigustanud ning punkti jõudes olime kuskil võistlejaterivi keskel. Esimesel kaardil üritasime paar korda ka eesjooksjate rajategemise teenustest loobuda, aga mõlemad korrad hävisime. Seega edasi tuli põhimõtteliselt ainult mööda loha joosta ning igaks juhuks kaarti kontrollida.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjFk6f0z0sC7PPgC5fvqYXlF-DoQEVevqw6aKbiQDH_Xnd6xOivdEsVJRcXINM2fmMp1Iyu3HsjBEbg_AioTt7wg8i0qOYa-LRoijeNc6ekEeJrM4ptqUeQc6icd2JNc28Fibayjx-zJH4/s1600/rada_koku2012.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjFk6f0z0sC7PPgC5fvqYXlF-DoQEVevqw6aKbiQDH_Xnd6xOivdEsVJRcXINM2fmMp1Iyu3HsjBEbg_AioTt7wg8i0qOYa-LRoijeNc6ekEeJrM4ptqUeQc6icd2JNc28Fibayjx-zJH4/s200/rada_koku2012.jpg" width="196" /></a>Teiseks kaardiks oli 2004.-2005. aasta Otepää-Vastsemõisa-Nüpli o-kaart. Suhteliselt uuemapoolne ja lisaks veel ka lohad (kuigi mõnevõrra vähem, kui enne) maastikul. Nii et mingeid erilisi probleeme ei olnud. Kolmandaks kaardiks oli kõige lahedam, 1978. aasta Lokomotiivi meistrivõistluste kaart. Aga seoses esimeses joogipunktis asunud b-raja stardiga oli loha maastikul tugevam, kui kunagi varem. Punktid olid ka küllaltki lihtsad. Eelviimase, 1999-2001. aasta kaarti alguses tekkisid maastikule suusajäljed. Mingil hetkel olid ka suusasaapa jäljed. Mõtlesime Makuga, et me oleme vist lolliks läinud. Veendudes, et tegu on siiski suusa jälgedega, arvasime, et ju siis on rajameister suuskadega käinud punkte panemas. Mõne aja pärast paistsid ees aga suusatajad ka. Ilmnes, et tegu oli suusalembese perekonnaga Rõõm, kes olid b-rada tulnud suuskadel läbima. Eriti kiire see liikumisviis seekord polnud, aga vähemalt nad nautisid olukorda. <br />
<br />
Eelviimasel kaardil tuli läbida ka mõningaid soisemaid lõike, kus liiga kiirelt alustanud noorte poiste duo meist pooljäätunud jalgadega maha oigama jäi. Ka meie liikumistempo polnud enam päris see, aga õige pea oligi jäänud veel vaid üks uuemapoolsem kaart, kust huvitavuse lisamiseks olid eemaldatud teed ja reljeef. Veel viimane pingutus ja peale nelja tundi ja kümmet minutit olinegi finišis. Vaid 50 minutit kaotust liidritele, ehkki võistluseelselt pakuti võitja ajaks kaks ja pool tundi.<br />
<br />
<a href="http://kobras.polvamaa.ee/ajalugu/alam_failid/2012_koku_results.htm" target="_blank">Tulemused</a>.<br />
<br />
Pühapäeval, lõdvestuseks, lunastasin Ruusal välja enda ja Maku saunapiletid. Sauna kvaliteediga võrreldes olid piletid suhteliselt odavad.<br />
<br />
<b>JOKA laager</b><br />
<br />
Vaid nädal peale KoKu jooksu, novembri esimesel nädalavahetusel, toimus klubi laager Vello juures, <a href="http://kallisaba.ee/" target="_blank">Kallisabal</a>. Tegemist oli lihtsalt toreda üritusega klubikaaslaste seltsis, kus lisaks väikesele treeningule ja saunale arutasime veidi ka järgmise aasta plaane. Laagri <i>highlight</i>'ideks võib pidada iluuisutaja <a href="http://www.cbc.ca/includes/promos/promo/sports/images/andreev_392.jpg" target="_blank">Fedorit</a>, avastust, et ma olen enesele üllatuseks suhteliselt hirmuäratav indiviid ning viimase päeva maitsvat taimetoitlaste pilaffi :). Laagrile eelnes neljapäeval minu selle aasta esimene intervallVentti treening <a href="http://www.spartasport.ee/" target="_blank">Spartas</a>. Seetõttu lootsin reedeõhtust teatevõistluse treeningust, et lihaste seisund on eelneva aasta kogemusest laupäevaks tunduvalt meeldivam. Jalalihastega see niimoodi läkski, aga naermiselihased olid pühapäeva õhtuni päris kanged. Ja selle eest juba hoolitseti, et neid lihaseid pidevalt vaja läheks. Teatetreening oli ise aga lahe, ning kõrgetasemelises konkurentsis õnnestus meil Pauliga saavutada auhinnaline teine koht. Auhinnaks saime eriti ohtralt feimi.<br />
<br />
Teise päeva hommikut alustas treener Pilvi soojenduseks jalgpalliga Valgehobusemäe keskuse platsil. Imelik on ikka Valgehobusemäel viibida, kui ühtegi hingelist seal ei viibi - täielik vaikus. Mõneks ajaks täitsime platsi aga oma kisaga ja algaja õnne alla liigitatava meisterlikkusega õnnestus paar väravatki lüüa. Soojendusjalkale järgnesid aga jooksuharjutuste seeriad, mis vaatamata algaja õnnele ei tahtnud kohe mitte kuidagi õigesti õnnestuda. Mõne harjutuse korralikku sooritust pärssis aga neljapäevane esimene ventti. Harjutuste seast jäi paremini meelde see, et vaatamata sellele, et kaarti on vaja lugeda, võik käed ka siiski jooksu ajal liikuda. Imekombel on õnnestunud seda hiljem jooksmas käies isegi aeg-ajalt meeles pidada, ehkki pean tunnistama, et see kätega vehkimine väsitab jubedalt õlad ära :) (ärge Pilvile öelge). Treeningu lõpetuseks oli väike teatejooks, kus võidutses seekord sport.<br />
<br />
Õhtuse treeninguna oli kavas Mägede Küla kaardil püsiraja punktide külastamine, kes siis kui palju parasjagu soovis. Meie soovisime eriti palju just teeäärseid punkte. Nagu tavaliselt, oli pühapäevaks jäänud pikk ots. Kaardil oli ka kaks kujuteldavat punkti, millest üks asus kakerdaja raba laudtee ida- ja teine lääneotsas. Igaüks võttis punkte nii nagu ise tahtis. Pika otsa trenn oli, nagu ikka mõnus, ehkki Liisu arendas ees (eriti kohati põlvini veega kaetud laudteel) nii kõva tempot, et hing tahtis kinni jääda. Tegime ka väikese ennustusvõistluse, kui palju laudteel kamba peale kukkumisi tuleb, aga kõik kaotasid. Lõpuks võttis Johannes aga oma pikad jalad kõhu alt välja ja kihutas esimesena Kallisabale tagasi. Martinile jäi aga pikast otsast natuke väheks, nii et tema suundus Valgehobuse mäele lõike tegema. Laagri lõpetas aga juba eelpool mainitud taimetoitlaste pilaff. Oli tore!<br />
<br />
<br />
<b>JOKA Jukola Camp</b><br />
<br />
Väike ühe nädalavahetuseline vahepaus ning taas tuli suunduda Lõuna-Eesti poole, Ruusale, et osa saada selle aasta Joka Jukola Camp'ist. Traditsioonilise JJC kulminatsiooniks on kahtlemata laupäevaõhtune seiklusspordivõistlus, mis aasta aastalt venib järjest pikemaks. Seekord oli tegemist naiste-eri variandiga, ning rajameistriteks Maret ja Pilvi. Kuna mul oli reedene päev sisustatud hommikust õhtuni kestva kaamerate ees toimuva koolitusega, siis saime Reigoga linnast minema alles kella poole kuue paiku õhtul. Seetõttu pääsesime ka reedeõhtusest jooksutrennist, ehkki mul isegi ei oleks väikese sörgi vastu midagi olnud. Seda on muidugi jube hea öelda, kui ei pidanud ise jooksmas käima :). Ebatraditsiooniliselt lõpetasin reedeõhtuse seiklussporditeemalise diskussiooni aga tunduvalt varem, kui nii mõnigi seiklusspordile lähedal seisev isik. Seetõttu oli minu esimene küsimus laupäeva hommikuks, kas Eesti seiklussport on nüüd palju parem? Vastust sellele küsimusele ei ole saanud siiamaani...<br />
<br />
Laupäev on siis traditsiooniliselt seiklusspordi ürituse päralt, mille start anti peale väikest instruktaazi seekord Mareti koduõuelt, Kanepi külje alt. Naiste eri tähendas seekord siis seda, et naised said omale võistkonnakaaslase valida. Minul õnnestus seekord olla Elo idioodist kaaslane. Siit aga kohe ka seiklusspordi teemaline viktoriiniküsimus. Auhinnaks kustumatu au ja kuulsus. Milline liige järgnevatest võistkondade koosseisudest on emane? Silver vs. Rain, Maku vs. Reiks, Elektrik vs. Martti, Minn vs. Randy vs. Urmo :).<br />
<br />
Peale stardikäsklust algas seekordne võistlus proloogi proloogiga, milleks oli köieülesanne. Köieülesanne tähendas siis julgestusvahendite valimist, milleks shumaaride ja grigride asemel olid seekord vardad ja nõelad ning kudumist ja heegeldamist. Iga 10 silmaline rida andis 1 punkti. Mina kes ma suurem asi näputöömees ei ole, sain ikka ühe reaga hakkama. Tänaseks on selgunud, et spordiala, millega ma seal tegelesin oli raudkindlalt heegeldamine, mitte aga tikkimine. Õnneks aga on elo suuremat sorti vardakeerutaja, nii et ajal mil mina oma ühte rida higistasin, oli Elol pool kampsunit juba valmis.<br />
<br />
Köieülesandele järgnes proloog, mis osutus samuti eriti keeruliseks. Lollid orienteerujad, kes pidid kompassi kasutades leidma lõunasuunast järve, et sealt mõni tühi järvekarp tuua, panidki klaasistunud pilkudel oma udupeeneid kompasse jälgides tuhatnelja lõunapoole minema. Arvestamata jäi aga asjaolu, et lõuna võib mõnikord ka hoopis edelas asuda, eriti korralikul seiklusspordi võistlusel. Nii olidki ainukesena ülesande lahendanud Rain ja Silver ning Maku ja Reiks kasutanud hoopis oma PT-d.<br />
<br />
Proloogi ebaõnnestumisest toibununa jagati kätte aga umbes 1940-st aastast pärit venekeelsed kaardid ja suunati võistlejad järgmisele ringile. Vaatamata kaardi mõningasele ebatäpsusele, oli järgmise punkti leidmine siiski täiesti teostatav ülesanne. Punktis ootas meid ees juba järgmine, hägune orienteerumiskaart, kust tuli leida viis punkti, kust omakorda võis igast leida ühe teise, õige punkti asukoha teepikkuse ja asimuudi näol, mida kaardil ei olnud. Niisiis, tuli kõik punktid läbi käia 2 korda ja igast omakorda asimuudi ja teepikkuse järgi leida õige punkt. Keeruliselt seletatud, aga päris lahe etapp. Ehkki aega läks selle peale tunduvalt rohkem, kui rajameistrid olid oodanud.<br />
<br />
Peale seda etappi ootas ees juba joonorienteerumine tavalisel o-kaardil, kust tuli leida kaardil esinevad vead. Mõne vea võis juba sinna kohta jõudmatagi ära arvata, aga terve joon tuli siiski korralikult läbi käia. Joonele järgnes veel mõningatele küsimustele vastuste otsimine kooraste külast. Siit ka selle aasta seiklusspordiürituste kõikide küsimuste ema, kes või mis on peled? Ning sellele järgnes juba aga teine vahetusala koos sooja supi ja Maku sünnipäeva puhul ka külma viinaga. Sinna jõudsime eriti täpselt ajastatult, vahetult enne pimeduse saabumist.<br />
<br />
Vahetusalas selgus, et järgneva rogaini tüüpi raja kontrollajaks on kell 20:00, mil kõik peavad finišis olema. Olles kõik kaardid punktidega täitnud hakkasime ühe kõige vanema kaardi abil järgmise punkti poole liikuma. Ühes järgnevas teeristis aga kergelt hämmingusse sattudes, laotasime Eloga oma edasise liikumistee sõiduteele laiali ja avastasime, et meil ei ole järgmisse punkti minnes mingisugustki võimalust sama kuupäeva sees finišisse jõuda. Seetõttu keerasime otsa ringi ja suundusime ostejoones finiši suunas, et noppida hoopis mõned teele jäävad punktid sealtpoolt. Ehkki esimene läbitav punkt tuli suhteliselt valutult vastu, selgus õige pea, et minu kaardilugemisoskus ei kannata sel päeval ikka mitte mingisugust kriitikat. Kui tavaliselt on sellised vanemad ja halvemad kaardid mulle sobinud, siis seekord ei saanud ma sellest asjast ikka kohe mitte midagi aru. Nii et esialgu mõistlikuna tundunud rajavalikut tuli kärpida ikka kohe mitmete punktide võrra lühemaks.<br />
<br />
Boonusena leidsime aga otsejoones läbi metsa ja soo kõmpides ennast ühel hetkel täpselt Mareti koduhoovist. Ja seda päris mitmed minutid enne kontrollaja lõppu, nii et saime veel ühe lähedalasuva punktigi ära võtta. Tulemuste poolest olime sellise sooritusega loomulikult ühel viimasemal positsioonil, samas kui Maku koos Reiksiga võttis oma sünnipäeva puhul võidu, ning Priit ja Kersti said võidu segavõistkondade arvestuses. Kaardid jäävad seekord avaldamata, kuna kahe punkti lisamisel toimub samal rajal ülejärgmisel aastal XT 48h võistlus. Maretile ja Pilvile suured tänud väga huvitava raja eest!<br />
<br />
Seiklusvõistlusele järgnes otse loomulikult saun ja muu sinna juurde kuuluv programm. Ainult et kogu seltskond osutus päevasest katsumusest nii väsinuks, et järjest täitusid voodid kustunud seiklussportlastega. Et aga seiklussportlaste mainet mingilgi tasemel hoida, arutasime Makuga hommikuvalguseni, milline tegelikult maailm olema peaks. <br />
<br />
Pühapäeva hommikusöögiks välja reklaamitud viin jäi millegipärast ära. Ei tea, kas ma ärkasin liiga hilja? Samuti tuli suu puhtaks pühkida lõunaooteks lubatavast üldkasulikust tööst, kuna tööriided selga pannud ja tööpõllule jõudnuna selgus, et keegi on töö juba ammuilma ära teinud. Kuna kõigil hakkas kole kiire, saigi laager seekord väga äkilise lõpu. Aga oli jälle äärmiselt tore ja järgmisel korral jälle. <br />
<br />
<b>Sise-O Kristiine kaubanduskeskuses</b><br />
<br />
Peale mõnenädalast pausi tuli jälle suurepärane mõte, osaleda esimest korda elus ka sise-orienteerumise etapil. Et järgmine etapp toimus Kristiine kaubanduskeskuses, saigi ennast võistlejate nimekirja lisatud. Tuleb tunnistada, et laupäeva õhtul kaubanduskeskuse poole sõit tundus suhteliselt ebaloogiline, eriti kui arvestada asjaolu, et seljas olid spordiriided ja kaubanduskeskuses pidi hakkama jooksma. Aga kohale jõudes ja spordiriietes tuttavaid nägusi nähes tundus mõte sellest asjast juba võrdlemisi talutav. Tuli välja, et sise-o koosneb kahest viieminutilisest jooksust ja nende vahel pikemast passimisest, millele siis tugevamatel järgneb ka umbes 15-minutiline A- või B-finaal.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhWP958kjmYkHzGhoAF6oPrLXzec448HZSL5s5cX1qO2mPX8tmfyUKysb0Mn4vIl440eBvnfadbssbjN9d8d7ltTyZkQzSF9HxigVcL1OByj_mV9p7_IWW8uTpxo_CSBzlR70NFt3hDIzs/s1600/SiseOKristiine+079.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="133" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhWP958kjmYkHzGhoAF6oPrLXzec448HZSL5s5cX1qO2mPX8tmfyUKysb0Mn4vIl440eBvnfadbssbjN9d8d7ltTyZkQzSF9HxigVcL1OByj_mV9p7_IWW8uTpxo_CSBzlR70NFt3hDIzs/s200/SiseOKristiine+079.JPG" width="200" /></a>Minu debüüt siseorienteerumises oli, ma ütleks, suhteliselt valutu. Minu õnneks on Kristiine keskuses sise-o harrastamine suhteliselt lihtsapoolne, kuna tegu on vaid kahekorruselise hoonega ja seetõttu jääb ära ajugümnastika, mille käigus tuleb teiselt korruselt kolmandale punkti minnes läbida alustuseks 0-korrus ja siis ka neljas. Kristiine eripäraks võib lugeda aga seda, et osad kohad olid läbitavad vaid ühte pidi, noh nagu ühesuunaline tänav autodele. Võtsin oma esimest jooksu suhteliselt rahulikult, aga kuna rada oli lihtne, sain siiski joosta alguses normaalse hooga. Kuni ma siis jooksingi ühesuunalisse väravasse valelt poolt kinni ja siis jooksis mõte korra kokku. Selle tulemusena tegin tagasihoidliku minutilise ringijooksu ja lõpetasin jooksu suure kaotusega parematele. Aga esimese jooksu kohta päris OK.<br />
<br />
Teist jooksu võtsin juba natuke mõnusamalt ja kohati suutsin kaarti isegi ette lugeda. Seetõttu kaotasin sprinteritele juba vähem kui minutiga ja ei ole kurta midagi. Huvitav on aga see, et Silverile kaotasin esimeses jooksus kaks sekundit ja teises ühe, nii et jäin esimese inimesena B-finaalist välja, kolme sekundiga. Aga kokkuvõttes oli see sise-o päris omapärane ja lahe asi, ehkki ootaksin nüüd juba mõnda päris orienteerumisvõistlust - Ilves-3 või midagi... Seniks aga naudime kõik lõbusasti suusatamist. Lumi on ju maas.<br />
<br />
<span style="font-size: x-small;"><i>Pilt: Lauri Olli</i></span> <br />
<br />
<a href="http://www.osprint.ee/2013/sise/sise3/total.htm#M21" target="_blank">Sise-o tulemused</a>.<br />
<a href="http://www.osprint.ee/2013/sise/sise3/Cs_M1.pdf" target="_blank">1. jooksu kaart</a>.<br />
<a href="http://www.osprint.ee/2013/sise/sise3/Cs_M2.pdf" target="_blank">2. jooksu kaart</a>. Tiit Tähnashttp://www.blogger.com/profile/05162222007237192810noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4130517294651310348.post-55976103536218408552012-10-21T19:33:00.002+03:002012-10-21T19:35:10.952+03:00ARWC 2012 PrantsusmaalNonii, kõik sissejuhatavad treeningud, laagrid, pikemad ja lühemad võistlused ja muud sündmused olid läbi saanud ja hirmuäratava kiirusega jõudiski kätte selle aasta kulminatsioon - Seiklusspordi MM ehk Adventure Racing World Championships (ARWC) ehk <a href="http://www.raidinfrance.com/en/" target="_blank">Raid In France</a>. Ausalt öeldes oligi juba tagumine aeg, sest see igasugune varustuse ostmine ja laenamine, ettevalmistuste tegemine ja muud olmemured olid juba oksendamiseni ära tüüdanud. Eks meie puhul ongi niimoodi, et kogu varustuse ja muu jama kokku saamiste ja muude asjaajamiste peale kulub nii palju ressurssi, et lõpuks, võistluse alguses on sellest jamast nii kõrini, et ei jõua ära oodata, millal rajale saaks, et keskenduda ei millelegi muule, kui ainult liikumisele, nii hästi ja kiirelt kui seda siis vähegi suudame. Teisest küljest jätab see tõenäoliselt muidugi oma jälje rajal kulgemise kiirusele ja kvaliteedile, kuivõrd arvestatav osa energiast on kulunud kuhugile mujale, kui kvaliteetsetele treeningutele ja enda võistlusteks vaimselt ettevalmistamisele. Aga midagi pole teha, nii see asi meil paraku on ja olemasolevate võimaluste piires püüame endast igal juhul parima anda. Aga see selleks.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjt18JbX8Ou0Ow2eT7MkcFrlECZB1ELvOclNSeZJEwZf8hjkFnT4ZWNmDK7gDF02fADDDMvkWCbwvICL6EvpbxktuEZny_Sye8w-ttldRIdfOmvrPTH4VWO-YW8NDDv9ZbZBjHeiUR_3g8/s1600/8002636586_e4afba723c_o.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="265" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjt18JbX8Ou0Ow2eT7MkcFrlECZB1ELvOclNSeZJEwZf8hjkFnT4ZWNmDK7gDF02fADDDMvkWCbwvICL6EvpbxktuEZny_Sye8w-ttldRIdfOmvrPTH4VWO-YW8NDDv9ZbZBjHeiUR_3g8/s400/8002636586_e4afba723c_o.jpg" width="400" /></a></div>
<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjRypry7hBCUZ7a0M5ZEbbW-d_VXvXtDKX2f2yi5KufMihMVQ5Q9lMOfgQgUSVaoVYrHJ4el6gWFAnXx8Z_R2KDVrePKRqv4NSrtBQpMX1UmJykFotsMtg5w0KIZYuvMRxXCUJhntEwcpc/s1600/P1010597.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjRypry7hBCUZ7a0M5ZEbbW-d_VXvXtDKX2f2yi5KufMihMVQ5Q9lMOfgQgUSVaoVYrHJ4el6gWFAnXx8Z_R2KDVrePKRqv4NSrtBQpMX1UmJykFotsMtg5w0KIZYuvMRxXCUJhntEwcpc/s320/P1010597.JPG" width="320" /></a>Prantsusmaale sõiduks otsustasime mugavuse huvides valida matkabussi. See võimaldas sõidu ajal mõnusamalt puhata, kohapealseid ööbimis- ja toitumiskulusid kokku hoida ning üldse ennast mõnusamalt tunda. Ja tuleb tunnistada et see valik õigustas ennast üsna hästi. Kuna võistluse stardi ja finišikoht asusid erinevates linnades, siis oli vaja veel leida mõni inimene, kes sõidaks, sel ajal kui meie rajal oleme, autoga stardist finišisse. Ka selles osas läks meil vägagi hästi, kuna vanad head sõbrad, Erki ja Urmase näol, olid lahkesti nõus kaasa tulema. Teistele lihtsalt teadmiseks, et Erki on ju teada tuntud "rekkamees" ja Urmas lisaks sellele ka äärmiselt suurepärane kokk, nii et sõitmise ja toitumisega meil terve reisi jooksul küll kordagi mingit muret ei olnud. Suured tänud loomulikult nii Erkile kui Urmasele, et meie elu tuntavalt kergemaks tegite!! Ja lisaks õnnestus matkabuss rendile võtta Erki ja Marge tuttavatelt, nii et ka selle saime kätte äärmiselt sõbraliku hinnaga.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjrbFyRMG_XJPrdV7r0MRHwFbXHYAI7pOoc3GMu6BER-mkIC5_c30P2OGgDNDBdXmG7p8jPRI1pX5MQOLAgly_T_fBK9ZQu1PrMWWMcnNPCaa4fKMrB8HxHqi-kSuJ-i3eEn8v4PUyfKIc/s1600/P1010631.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjrbFyRMG_XJPrdV7r0MRHwFbXHYAI7pOoc3GMu6BER-mkIC5_c30P2OGgDNDBdXmG7p8jPRI1pX5MQOLAgly_T_fBK9ZQu1PrMWWMcnNPCaa4fKMrB8HxHqi-kSuJ-i3eEn8v4PUyfKIc/s320/P1010631.JPG" width="320" /></a>Igatahes, kui kaheksanda septembri hommikupoolikul ennast kogu tavaariga autosse pakkisime ja ukse enda järel kinni tõmbasime oli ilm Eestis kahtlaselt sombune. Mida tund edasi, seda soojemaks ja päikeselisemaks aga olukord muutus. Saksamaale jõudes oli väljas sooja juba 34 kraadi.Otsisime kotikuhjast välja vastavad pakid ja vahetasime juba vaikselt kleepuma hakkavad teksapüksid välja suvisemate riietusesemete vastu. Matkabussi üks hea omadus oli veel see, et erinevalt autost või väikebussist, kus istmetel ja istmete vahel magamine vähemalt minul kuidagi õnnestuda ei taha, on matkabussis võimalik magada voodis. Ja tuleb tunnistada, et isegi prantsusmaa poole sõites, kui unepuudusega veel pistmist polnud, magasin ma öösel juba üsna mitmeid minuteid. Peale neljakümnetunnist sõitu aga, esmaspäeva varahommikul, jõudsime kohale Prantsusmaa linna nimega L'Argentiere la Bessee, kus oli võistluskeskus kuni võistluste stardini.<br />
<br />
Suurema vaevata leidsime üles vajaliku kämpingu, mis asus jalutuskäigu kaugusel võistluskeskuseks olevast kohalikust gümnaasiumist. Peale pisikest ootamist saime valida omale koha ning kasutada kõikvõimalikke saadaolevaid võimalusi, alates internetiühendusest ja soojast veest ning lõpetades karastava suplusega umbes 10 kraadises vahutavas jõevees. Viimase jätsime siiski proovimata, kuna kämpingu kõrval asus kohe kärestikusüstade treeningpaik. Seega nii vaikne järveke paadikuuri kõrval, kui ka sellest jalgrajaga eraldatud jõgi olid suurema osa päevast kaetud kõikvõimalike kujuga kärestikusüstade ja -kanuudega. Järvekeses ujumise proovisime siiski järele, ehkki vesi oli seal sama külm nagu kõrval olevas jões. Peale pesemas käimist, söömist, asjade mõningast lahtipakkimist ja päikese nautimist, tegime ka rahuliku 25km rattatreeningu, mööda orgu, 600 meetrit kõrgemale ja tagasi. Juba siin olid vaated päris meeldivad. Lisaks külastasime ka kämpingust paistvat kirikut linnakese kohal kaljuserval, millest hiljem rajal olles ka korra juttu tuleb.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhy_PqLw3ifExNmZnWn-QVIlpF3ESmOONqRsdZ0g-_F3ctfnQnP9uCVZJoSpM8dN2YY-Ns7fSMu3Xjs3lp9VHm94nxoR_BXPL_VYAztbsLKEpmNfjDkTgE51geIbkb58lSgHfcdtpRU57o/s1600/IMG_1352.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhy_PqLw3ifExNmZnWn-QVIlpF3ESmOONqRsdZ0g-_F3ctfnQnP9uCVZJoSpM8dN2YY-Ns7fSMu3Xjs3lp9VHm94nxoR_BXPL_VYAztbsLKEpmNfjDkTgE51geIbkb58lSgHfcdtpRU57o/s320/IMG_1352.JPG" width="320" /></a>Kuna olime kohale saabunud piisava ajavaruga, möödusid päevad suhteliselt rahulikult. Peamiselt tegelesime asjade valmispaneku ja varustuse kontrollide ja märgistamisega. Plaan oli aga aklimatiseerumise eesmärgil külastada ka mõnda kõrgemat kohta. Mida lähemal 3000 meetrile, seda parem. Kuna meie enda laager asus 1000 meetri kõrgusel merepinnast, siis pidasime seda vajalikuks, et võistluse ajal mingeid üllatusi ei tuleks. Ja Kolmapäeval see meil ka õnnestus, kui sombuse, kuid õnneks mitte väga hullusti vihma kallava ilma kuiste, käisime umbes 2750 meetri kõrgusel jalutamas. Sõbrad soomlased, Omjakoni võistkonnast, olid aga käinud 3000 peal ja ka lume ära näinud. Tuttavatest nägudest oli võistluskeskuses näha veel ka Elo ja Raini, kes viimasel hetkel kasutasid juhust ja ühinesid taanlaste seiklusspordivõistkonnaga. Meeldiv oli vahelduseks võistluste ajal näha ka tuttavaid nägusi ja kuulda tuttavat keelt. <br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgtIy7gR_zQOPSfStH40vwsD8J32ORf4qX8Anv-aneHRvt62S31O0wcDSgj5_VO9NXyJO_d-3MYN9UbgyvyqB4wSkhc0MiP2bsyD7IKBJybFj1iCX4s7HSvvBuyvXtnHxHTDbOG8GxIjTw/s1600/P1010677.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgtIy7gR_zQOPSfStH40vwsD8J32ORf4qX8Anv-aneHRvt62S31O0wcDSgj5_VO9NXyJO_d-3MYN9UbgyvyqB4wSkhc0MiP2bsyD7IKBJybFj1iCX4s7HSvvBuyvXtnHxHTDbOG8GxIjTw/s320/P1010677.JPG" width="320" /></a>Varustuse kontrollidega läks meil kõik ilusti õnneks. Kaasa võetud varustus sobis hästi ja erinevalt avaldatud täpsest ja üsna karmide nõuetega varustuse listist kontrolliti suurt osa varustusest küll ainult kaugelt vaatamise teel. Samas märgistati ära kõik rajal kaasas olema pidanud kohustuslikud riideesemed, nii et kui tahtsid näiteks rajal kaasas oleva fliisi või koorikpüksid teiste vastu vahetada, siis pidid ka nende vastavust laskma kontrollida ja märgi peale laskma panna. Kõige pikem list oli meditsiinivarustuse osas, kus erinevaid ravimeid ja muid vahendeid oli kaasas suure kilekoti täis. Tõsi küll, suurem osa neist ravimitest oli kahes vahetusala tünnis, mida nägime rajal kumbagi ühe korra, nii et vajajduse korral ei olnud võimalik neid ravimeid ikka kiirelt kuskilt kätte saada. Aga eeldatavasti pidid need asjad nagunii 99,9% ulatuses kõik kasutamata jääma. Loodetavasti. Igal juhul sarnaselt paljude teiste tiimidega saime meiegi oma ravimivarusid veidi kohalikust apteegist täiendamas käia, kuna kõike vajalikku ei olnud Eesti apteegist saadaval või ei saanud keegi aru, millega tegemist on. Meditsiinivarustust kontrollivates arstides tekitasid kõige suuremat elevust aga meie tumerohelist värvi iivelduse vastased preparaadid, kuhu toimeainete ja muu jura asemel oli peale kirjutatud lihtsalt Bon Vojage. Tegelikult oli siis tegemist lihtsalt ingveri tablettidega. Aga läbi läksid :).<br />
<br />
Varustusekontrollidest rohkem tegemist oli kogu varustusekastide sisu kaalupiirides hoidmisega. Piirid olid kohati üsna madalad, nii et tuli hoolega mõelda, mida kasti panna ja mida mitte. Nii mõnegi kasti sisu tuli tunduvalt ümber mängida, et kogu vajalik varustus ikka vajalikku kasti ära õnnestuks panna. Peale peaaegu kogu mineraalvee koguse eemaldamist kõikidest varustusekastidest õnnestus kastid lõpuks siiski nõuetekohaselt ära pakkida. Lisaks kastide kaalule tuli hoolega jälgida ka seda, kuhu miski varustus mingiks ajaks jõudma peab. Varustuse liigutamise skeem oli suhteliselt muljetavaldav, nii et üsna palju oli tegemist sellega, et õige varustus õigel ajal õiges kohas oleks. Meie näiteks hoidsime kogu ronimisvarustust (välja arvatud ronimise lisariided) kogu aeg koos vaatamata sellele, et osadel etappidel ei olnud näiteks šumaari vaja kaasa võtta. Lihtsalt seetõttu et endal elu lihtsam oleks ning et midagi kogemata kuskile kaasa võtmata ei ununeks. Logistiku austusväärilise ameti sai endale Mann, kes vastavalt enne võistlust läbi töötatud ja kirja pandud varustuse nimekirjale, pidi igas vahetusalas teatama, mida sealt kaasa on vaja võtta ja mis omakorda maha võib jääda. <br />
<br />
Võistkondade tervitustseremoonia, briifing ja numbrisärkide kättejagamine toimus linnavalitsuse saalis. Muljetavaldav kogus tugevaid ja veel tugevamaid seiklussportlasi istus saalis ja kuulas, mida võistluste direktoril öelda on. Väga pikaks õnneks asi ei veninudki, aga vahepeal unustas mõni härra ennast prantsuse keeles rääkima, ilma, et muretseks tõlkimise pärast. Seletati lühidalt ära ka raja ülesehitus. Põhiline mure tundus olevat selles, et keegi rahvuspargis olles, mida rajale jäi 3 tk ei astuks sammugi kõrvale sissetallatud radadest ega "lõikaks" ühtegi nurka maha. Selle kohta pidime andma ka oma allkirja. Võistluse eripäraks võis lugeda seda, et kaardid jagati kätte alles stardihetkel, nii et mingit eelnevat rajaplaneerimist, nagu enamikel teistel pikematel seiklusspordivõistlustel, ei toimunud. Särkide kättejagajatel oli raskusi Eesti lipu ära tundmisega. Avamise patrooniks olev noor aerutamisneiu pakkus meie lipu olevat Soome omaks, ent hiljem pakkus sama ka Rootsi lipu kohta. Tegime talle esialgu kerge hoiatuse ja andsime nädala aega asi selgeks õppida. Tseremooniale ja briifingule järgnes väike tikuvõileibade voor, kust peale paari taldriku ampsude välja võitlemist, suundusime hoopis pitsat ostma, et enne võistlust ikka korralikult kõhu täis saaks süüa.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgKAYl3rdyuSnZL5N4SKpM8ibqVwl42NEv8o7grbHWrOCZYOM7l73ZQnW6adjXHg-lWdeB6artr9m85P4ciXrDRs-c_2k5dEXhvvHFQtI8iCCVSrAynyLvwGNytQVgqFhzkWlBklNug3Wc/s1600/IMG_1415.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgKAYl3rdyuSnZL5N4SKpM8ibqVwl42NEv8o7grbHWrOCZYOM7l73ZQnW6adjXHg-lWdeB6artr9m85P4ciXrDRs-c_2k5dEXhvvHFQtI8iCCVSrAynyLvwGNytQVgqFhzkWlBklNug3Wc/s320/IMG_1415.JPG" width="320" /></a>Reedel, 14. septembri õhtupoolikul, peale riikide kaupa paraadil marssimist algas võistlus lühikese, 45 minutilise proloogiga L'Argentiere la Bessee linnatänavatel ja linnaäärse künka otsas. 45 minuti jooksul tuli koguda võimalikult palju punkte kahekümne kuuest võimalikust. Väidetavalt oli kogu rada läbitav umbes poole tunniga. Ja seda ta ka oli. Võrdselt läbitud punktide korral otsustas paremusjärjestuse aeg. Proloogi tulemuste põhjal pidi toimuma järgmisel varahommikul start 30 sekundiliste vahedega. Nii et kuna stardilistis oli 75 võistkonda, oli võimalik juba stardis liidrile kaotadapeaegu 40 minutiga. Mis nii pika võistluse puhul muidugi ei tähenda eriti midagi. Kui sa just esikohale muidugi ei konkureeri.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi7BXNqtYMY3v9LX-juE1L_RNHXvcFQHUC10lB5pyLjCCWbww0oqIEXH18HcPKGDZGSAhsted9T2cdGxRqzVOSR9MY757SkSp7IQPKe54cUT1vTrJViCAAwTEIfhNs0TawsAdobHEMRcW0/s1600/IMG_1423.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi7BXNqtYMY3v9LX-juE1L_RNHXvcFQHUC10lB5pyLjCCWbww0oqIEXH18HcPKGDZGSAhsted9T2cdGxRqzVOSR9MY757SkSp7IQPKe54cUT1vTrJViCAAwTEIfhNs0TawsAdobHEMRcW0/s320/IMG_1423.JPG" width="320" /></a>Proloogi eredaimateks hetkedeks võib lugeda suuremat tunglemist ühes kontrollpunktis, kus kohtunik, kelle käes oli SI-jaam, üritati rahvamassi all konkreetselt lömastada. Osad võistlejad, nagu näiteks Chris Forne Seagatest, veetsid selles punktis palju aega, paludes kohtunikult, et see laseks punkti ära võtta, aga niipea, kui kohtunik käe jaama pealt ära võttis, suruti ta uuesti enam-vähem jalge alla. Minul õnnestus punkt suhteliselt kiiresti komposteerida, ehkki rahvamassis ei olnud võimalik üheselt aru saada, kas see oli ikka minu pulk mis auku läks ja kas ta mõne heli- või valgussignaali ka andis. Hiljem selgus, et kõik oli OK. Teine hetk proloogist, mis meelde jäi oli seotud kurjade herilastega künkal. Meie võistkonnast õnnestus paar torget korjata Reigol, aga üks naisterahvas karjus mäest alla joostes ja kätega vehkides: "Help!" Nii et tal õnnestus vist vähe rohkem omale torkeid kirja saada. Proloog õnnestus meil läbi sörkida 13.-nda tulemusega, mida võib lugeda üsna edukaks lähtepositsiooniks järgmiseks hommikuks.<br />
<br />
Ja laupäeva varahommikul kella neljaks koguneski terve võistlejate armee jalgratastega kesklinna, et vändata üheskoos umbes 25 km eemale ja 600 meetrit kõrgemale. Kohe esimene uudis, mis jagati, teatas, et tulenevalt ilmastikuoludest ei ole võimalik esimest, liustikkudega trekkinguetappi täies ulatuses läbi viia. No hakkab peale... Selle asemel oli aga tekitatud lisa trekinguetapp, nagu hiljem selgus. Ehkki öises jaheduses olid paljud starti tulnud koorikutega, hakkasid kõrguse kerides need järjest seljast lendama. Vaatamata sellele, mingit ulmetempot keegi ei arendanud. Õiget starti polnud ju veel antud. Olles õigesse stardikohta kohale jõudnud parkisime oma jalgrattad lagendikule ja avasime nii ronimise kui ka kõrgmäestiku varustusekastid, mis meid seal juba ees ootasid. Esimeseks etapiks oli vaja pakkida kogu võistluse kõige raskem kott, koos ronimisvarustuse, köie, kirkade, mäesaabaste, kasside ja palju muuga. Kott sai päris raske, aga asjad mahtusid ilusti ära. Need Salomoni 38 liitrised Sky kotid, mis me omale selleks võistluseks soetasime, on selliseks asjaks täiesti supertooted. Mida päev edasi, seda rohkem mulle see kott meeldima hakkas.<br />
<br />
Igal juhul hakkas kell juba kuuele lähenema ja stardiaeg vaikselt kätte jõudma. Väikene segadus oli GPS seadmete kättesaamisega, kuna info justkui meieni ei jõudnud, kust need kätte pidi saama. Aga mõned hetked enne starti me selle siiski kätte saime ja võistlus oligi alanud. Stardihetkel saime kätte ka esimese paki kaarte ning roadbooki. Ka viimane oli esmapilgul suhteliselt segase ülesehitusega ja väga raske oli alustuseks aru saada, kuhukohta me siis nüüd ikkagi minema peame hakkama. Pool esimesest etapist tuvastasimegi, mis nüüd siis saama hakkab. Õnneks liikus kogu võistlejate rivi mööda ühte kitsast orgu ülespoole. Aga oli ka neid, kes sellest segadusest tingituna täiesti valesse kohta läksid ja sellega kohe alguses, esimesse punkti minnes, oma 3-4 tundi kaotasid - näiteks Tšehhi Adidas-Terrex. <br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiNLSFKOQtzU5-yDEQuVw8_-lxTpDFzvVFrZV3sxrFEqZ2TKEjc-G7wYzw8sBV8TG9sgTfr88B5cXSn-wL9f0OHuf3j4N7wJ_zqEiOiKxQPPsRNIuiRwCu7HanGIGSi1h-vP7Eh_Wu8hZ4/s1600/P1010820.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiNLSFKOQtzU5-yDEQuVw8_-lxTpDFzvVFrZV3sxrFEqZ2TKEjc-G7wYzw8sBV8TG9sgTfr88B5cXSn-wL9f0OHuf3j4N7wJ_zqEiOiKxQPPsRNIuiRwCu7HanGIGSi1h-vP7Eh_Wu8hZ4/s400/P1010820.JPG" width="400" /></a>Õige pea hakkas väljas valgeks minema ja kohe alustuseks avanesid meile maalilised vaated orule mida mööda jõgi alla nirises ning ümbritsevatele mäetippudele. Üldiselt oligi nii, et kui väljas valge oli, siis oli pidevalt vaja ringi vaadata ja kauneid vaateid nautida. Pimedas aga oli justkui tegemist lihtsalt mööda kivist teed järjekordse kruusahunniku otsa astumisega. Üldiselt oli rada muidugi aga vapustavalt ilus. Enivei, kui olime juba piisavalt mööda orgu ülespoole trekkinud jõudsime kohani, kus matkaraja kaldenurk muutus tuntavalt ja äärde tekkisid julgestustrossid. Kõik pidid oma ronimisvööd selga tõmbama ja niiviisi teekonda jätkama. Ehkki muidugi ma ei näinud ühtegi inimest, kes sellel rajalõigul ennast mõne trossi küljes julgestanud oleks. Õige pea jõudsime aga juba liustiku serva ja seal tuli tossud juba mäesaabaste ja kasside vastu vahetada ja ennast köide kinni sõlmida. Kaks võistkonna liiget said ka matkakeppid kirkade vastu vahetada. Tuleb tunnistada, et mäesaapad ei ole just kõige harjumuspärasemad liikumisvahendid seiklusspordivõistlusel, aga kassidega liikumine tuliu meil kõigil siiski kuidagi moodi välja. Ässad arendasid ka nendega muidugi päris korralikku liikumiskiirust. Meie aga liikusime oma rahuliku tempoga. Peale liustiku, mõne lõhe ja ka kiviklibusemate kohtade ületamist jõudsimegi esimesse punkti, mis asus umbes-täpselt kümme korda kõrgemal, kui meie kauni kodumaa kõige kõrgem tipp, Suur-Munamägi.<br />
<br />
Põhimõtteliselt tähendaski modifitseeritud esimene etapp liikumist sellesse punkti ja sealt tagasi alla, vahetusalasse, kust oli antud start. Niisiis, liikusime tuldud teed mööda alla tagasi. Vahetusalas pakkisime oma kõrgmäestikuvarustuse kasti tagasi ja seda meil selle võistluse jooksul rohkem vaja minema ei pidanudki. Kott sai igal juhul kohe palju kergem. Nüüd ootas ees lühike transpordietapp jalgrattal, kohta, kust algas esimese trekkinguetapi teine osa. Ehk asendus sellele osale esimesest etapist, mis ilmastikutingimuste tõttu ära jäeti. Nagu arvatagi võib, hakkasime kohe jälle üles mäkke liikuma. Üleüldse oli terve võistluse jooksul kaks varianti, kas liikusime mööda järsku nõlva üles või siis alla. Aga kuna oli veel päev, siis olid vaated loomulikult vägagi muljetavaldavad. See etapp läks meil üldiselt päris hästi. Teise punkti minnes nägime teel vist selle võistluse ainsat improviseeritud nüügikohta. Soovitud Coca-Colat ei õnnestunud kahjuks küll hankida, aga ainukese Coca-Cola Light asemel valisime 5 euro eest ühe pisikese purgi õunamahla ja teise jääteed.<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhk6OU-VKOUJPSlgViSsv4v-ZIojTxZl2okoocAxzGfLfvdYnaZJJmzSetIUgkZgiqyscnQ1nkeQF599-dJ85wzpEXpSla6UvTwi7l5FVrkPTNMJVaqH31hsYN8wkGWvSAl6Q99WVlPJ7g/s1600/P1010879.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhk6OU-VKOUJPSlgViSsv4v-ZIojTxZl2okoocAxzGfLfvdYnaZJJmzSetIUgkZgiqyscnQ1nkeQF599-dJ85wzpEXpSla6UvTwi7l5FVrkPTNMJVaqH31hsYN8wkGWvSAl6Q99WVlPJ7g/s320/P1010879.JPG" width="320" /></a><br />
Kolmanda punkti juures läks pimedaks ja jätkasime liikumist pealampide valgel. Selle etapi võtmeküsimuseks oli B3bis-B4bis punktivahe läbimine. Valisime otsema variandi kaljudevahelisel järsemal nõlval ja võitsime sellega eelmises punktis veidi enne meid olevate tiimidega võrreldes veidi aega. Ehkki tõusunurk oli kohati eriti järsk ja tuli kõrgust hoida kiviklibusel nõlval, mille kalle umbes 80 kraadi. Ei tahtnud eriti hästi õnnestuda, aga ometi vedasime välja. Aga ilma vigadeta ikka kuidagi ei saanud. Viimase punkti poole minnes, enne vahetusala jäin ühe ristmiku peal veits ebamäärases kohas mõtlema ja tegin vale otsuse. Selle tulemusena liikusime veel 500 meetrit, külla välja ja pidime punktini uuesti tõusu võtma. Siis jäi vaid laskumine vahetusalasse.<br />
<br />
Järgmisena ootas ees lühike rattaetapp. Lühike muidugi on kogu selle võistluse kontekstis vägagi suhteline mõiste. Distantsiliselt vägagi lühikeste etappide (millel isegi tõusu väga palju ei ole) läbimine võib siin võtta vägagi mitneid tunde. Aga siiski, antud rattaetapi näol oli tegemist pigem lühemapoolse etapiga. Rattaetappide eripäraks võib siin lugeda seda, et kõik vähegi suuremad teed, millel on asfaltkate ja kus kohati kaks autot kõrvuti ära mahub, on siin punaste ristikestega maha tõmmatud. Ehk siis nendel sõitmine on keelatud. Niisiis läheb päris korralik aeg singlite forsseerimiseks või niisama nikerdamiseks ja seda me rattaetapil ka tegime. Lõpuks tegime pisikese vea ka stardi võistluskeskuse linnakeses ühe lihtsa punktiga, mille arvasime olevat kirikus, mida enne võistlust rattatreeningul külastasime. Tegelikkuses asus ta aga sama tee ääres, aga lihtsalt mõnisada meetrit edasi. Nii et võtsime jälle ilmaasjata mõnekümnemeetrise tõusu. Aga no see paar minutit ei mõjutanud loomulikult midagi.<br />
<br />
Järgmisesse vahetusalasse jõudsime juba hommikuvalguses. Just äsja olid oma väidetavalt kahetunnisest unest tõusnud Elo ja Rain. Meil ei olnud siiani veel mõtet tulnud, et võiks magada. Üldiselt me seda esimesel ööl ka sisse planeerinud kunagi ei ole. Ehkki raja raskusaste oli muidugi muljetavaldav. Mida aeg edasi, seda rohkem tõusis austus Minni, Pilvi, Randy, Urmo ja Elo vastu, kes MMi rada juba mitu korda edukalt läbinud on. Tekkis arusaamine, mida see asi tegelikult tähendab. Selle raskusastme tõttu on esimesel ööl magamine ehk isegi päris OK mõte. Meie seda esialgu siiski ei teinud, vaid pakkisime oma jalgrattad kastidesse ja jätkasime teekonda järjekordse pikema trekkinguetapiga. Algusesse oli neid pandud päris korralikult. Kohe pärast meid alustasid sellega ka Elo ja Rain, kes meist reipal sammul kiirelt mööda marssisid, vahetades tee peal mõtteid eelneva raja kohta.<br />
<br />
Õige pea jõudsime kohta, kus tuli ronimisvöö selga tõmmata ja jätkata teekonda mööda ojaäärset kanjonit liikudes edasi mööda köisi, kohati šumaaride abiga. Kogu see asi lõppes korraliku inimtropiga, kus 4-5 võistkonda ootas järjekorras, et veejoa alt trossredeli ja šumaari abil ennast kuskilt august üles vinnata. Peale pikka järjekorras ootamist saime seda aga isegi proovida ja tuleb tunnistada et vaatamata pikale õpinguperioodile vaatamise teel, veetsime seal isegi päris korralikult aega. Lisaks oli seal mitte just kõige soojema veejoa all seistes lõpuks piisavalt külm, sest kogu protseduur võttis kohutavalt palju aega. Juba ronima hakates olid lihased külmast krampis. Peale ronimist tuli kuskilt soov teha pisike uinak. Niisiis, peatusime pooleks tunniks. Kuna ma külmas vees ronimisest alles värisesin, siis tegelesin selle aja peamiselt riiete kuivatamise ja söömisega. Õnneks jätkus peale pausi tee pidevalt tõustes, nii et sai sooja suhteliselt kiiresti sisse.<br />
<br />
Nagu juba tavaks saanud, siis tähendas päevavalgus taas ilusaid vaateid maastikule. Lisaks sellele lendas mägede vahel ringi ka helikopter ning mitmeid purilennukeid, kes tuhisesid õhu sahisedes meist kohati päris lähedalt mööda, tehes viimasel hetkel enne kaljuni jõudmist järsu pöörde oru suunas. Tõusude ja laskumiste kaldenurk oli taas kord vägagi muljetavaldav. Kohati oli päris kõvasti tegemist, et mitte alla libiseda. Esimene tõsisem tagasilöök tabas meid mehitatud punktis CP6, kus oli osaline varustuse kontroll. Selgus, et olime roadbooki ja logistikapabereid kuidagi valesti lugenud ja nelja magamiskoti asemel on meil kaasas ainult 1. Peale väikest loengut, sellest, kuidas ilma nelja magamiskotita me sellise külma ilmaga (umbes +10 Celsiust) mägede vahel ära surra võime, saime tunni trahvi, mille sealsamas ära kandma pidime. Meile sobis see väike peatus isegi hästi. Saime teha endale mõne isesoojeneva söögi, mis muide on sellisteks ürituseks täiesti asendamatud asjad. Suurepäraste maitsetega ja kergesti valmistatavad. Samuti saime üritada magamist. Korraldaja ajas meid aga juba veidi enne õiget aega ilusti üles ja jätkasime teekonda järgmise punkti suunas.<br />
<br />
Varsti aga hakkasid ilmnema ka järgmised tagasilöögid, seekord vigade näol. Olles mööda püstloodis, kiviklibust nõlva ennast sammhaaval üles, punkti B13 poole vinnanud, sealjuures iga sammu järel jälle pool sammu tagasi vajudes, panin ennast paika enda arvatavas asukohas. Kallasime kiviklibu jalanõudest välja ja liikusime arvatava punkti asukoha poole. Kõik klappis, aga punkti ei olnud. Enne lõppes nõlv otsa. Tegime siis uued oletused enda asukoha suhtes, aga ükski liikumine ei viinud sihile. Kõik uued proovimised lõppesid järgmise tupikuga. Lõpuks istusime maha ja Reigo arvas, et läheme veel viimast korda sinna, kus ma arvan, et võiks õige koht olla, ja siis sealt suunaga järgmise punkti suunas. Kuna ainuke minu jaoks mõistlik koht tundus see, kuhu nõlvast üles jõudes kohe suundusime, läksime uuesti sinna, aga nõlva lõppedes liikusime lihtsalt sealt edasi allapoole. Ja ennäe imet, seal see punkt oligi. Lihtsalt kuna nõlv tundus nii järsk ja kõrge, siis ei julgenud me sealt alguses alla minna. Tundus jube vähe kõrgusjooni ja pealegi pidi kohe punkti taga olema teine küngas, mida loomulikult ei olnud näha. Jah, 20 meetrise kõrgusjoone puhul on juba ühe joonega mägi ikka korralik lahmakas, mitte mingi küngas. Aga selle asjaga ei harjunud ma kuni lõpuni ära. Pidev nõlva kõrguse alahindamine saatis mind ilusti kogu võistluse lõpuni välja.<br />
<br />
Enivei, peale pooleteise tunnist müttamist saime punkti siiski kätte ja liikusime järgmise punkti ja järgmise vea suunas. Seekord pääsesime siiski vaid poole tunniga ja seda pigem tänu kauguse valele hindamisele. Aga siin oli tegemist juba peaaegu täiesti 90 kraadise nõlvaga ja seda kohati mingis okkalises taimestikus. Lisaks sain väikese jupi tegeleda ka kaljuronimisega, seekord ilma julgestuseta. Omaette elamus oli aga sellest punktist allatulek. Põhimõtteliselt võib seda lugeda eraldi alaks. Tegemist oli siis justnagu off-piste suusatamisega mööda 70...90 kraadist nõlva. Lihtsalt selle väikese vahega, et suuski ja lund ei olnud. Väga suureks abiks oli aga matkakeppidest. Niisiis paremale ja vasakule slaalomit "sõites", libisedes liikusime sealt järjest allapoole - ikka väga kaua aega. Ennast aeg-ajalt keppidega ja puude abil pidurdades, et valida järgmine natuke ohutum trajektoor. Ühel sellisel pidurdamisel õnnestus mul matkakepp jätta käe ja puu vahele, niimoodi, et sain kepi keskosaga täpselt lapiti vastu nina keskosa. Hetkega purskas kahest ninasõõrmest verd, nagu kraanist vett. Sellisel nõlval on enda ja eriti verejooksu pidama saamine suhteliselt keeruline. Niisiis aeg-ajalt verd sülitades ja nina nuusates jõudsime siiski alla, tee peale välja. Seal sain verejooksu õnneks selleks korraks pidama, aga jama oli sellest kuni võistluse lõpuni, kuna iga väikese nuuskamise peale hakkas verd jälle tulema, nii et kinni seda lõpuks enne ei saanud, kui tuli sidemetropp ninna lükata.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgWAGrfE8eOboKjt7TiWIZZAOweLCwb1KphLu9dn7PoJWNol_IovposifehD9m_5Ciu6ni2fAOWO1HNaX3vN8PMjucL4RV1rtwKVkVzcA1O-qXxpBxwMgJ2awZiohW_yjbax-P140R4AxA/s1600/P1010887.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgWAGrfE8eOboKjt7TiWIZZAOweLCwb1KphLu9dn7PoJWNol_IovposifehD9m_5Ciu6ni2fAOWO1HNaX3vN8PMjucL4RV1rtwKVkVzcA1O-qXxpBxwMgJ2awZiohW_yjbax-P140R4AxA/s320/P1010887.JPG" width="240" /></a>Teele välja jõudes oli väljas aga valgeks läinud ja külavahele jõudes ootas ees via ferrata, peale mida omakorda vähe vesisem etapp, kui tuli liikuda mööda jõge, kus vesi oli mägiselt karge. Via ferrata oli ausalt öeldes suhteliselt lihtne. jõe kohal seinal liikudes olid seina sisse paigaldatud astmed. Elemendid küll vaheldusid, aga kuna rada oli pea 500 meetrit pikk, siis need kordusid pidevalt ja lõpuks hakkas see pidev karabiinide ümber tõstmine juba tüütuks muutuma. Mööda jõge liikumine kulges kord madalamas, kord sügavamas vees, aga esialgu päris ujumisest pääsesime. Sellise veetemperatuuri juures oleks see olnud ka üsna karastav elamus. Eriti kui arvestada asjaolu, et voolu kiirus oli selline, et sisse kukkudes oleks jõest väljumine tähendanud enne ikka päris mitmesaja meetrist "sõitu" mööda jõde edasi. Ehkki kaenlaalused said lõpuks ikkagi märjaks, jõudsime järgmisse vahetusalasse siiski ilma päris ujumata. Suureks rõõmuks ootasid vahetusalas ees aga kajakivarustuse kotid ning söök-jook ja muud head paremat. Samas saime ka kalipsod selga ajada ja valmistuda järgmiseks etapiks.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEheSzDLqQyUYD-4Uv5L9lZgFnOWxeBXlVWUr2P81JVd2Vw_6L0Ic0rZEPkSwBp6fc5PCu4uHFTUgHd9x4gVdY8HKUcyh-oLK1A2NL792ltV7HDZXXqA7Fn6buH0nPFw_9B8dI4V9B6kXnI/s1600/raft.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="209" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEheSzDLqQyUYD-4Uv5L9lZgFnOWxeBXlVWUr2P81JVd2Vw_6L0Ic0rZEPkSwBp6fc5PCu4uHFTUgHd9x4gVdY8HKUcyh-oLK1A2NL792ltV7HDZXXqA7Fn6buH0nPFw_9B8dI4V9B6kXnI/s320/raft.jpg" width="320" /></a>Sedakorda ootas ees raftinguetapp, mis tõotas tulla eriti huvitav, kuna tegemist oli neljanda kategooria jõega. Ja seda ta kahtlemata ka oli. Kes ei tea, milline näeb välja neljanda kategooria jõgi, siis seda kirjeldab vast kõige paremini kõrvalolev pilt. Põhimõtteliselt on tegemest siis veekoguga, kus vett lendab nii ülevalt kui alt ühtemoodi ja paadi juhtimine on suhteliselt keeruline protseduur. Ka kõige kõvemate võistkondade paadid liikusid nii nägu kui selg ees. Minul olid juba esimese kilomeetri järel näpud tõmbamisest ümber aeru krampis, nii et kangutasin neid teise käega lahti. Aga las ta jääb. Mulle see etapp tegelikult väga meeldis, kuni ühe teatud hetkeni, mis otsustas selle võistluse saatuse meie jaoks. Nimelt õnnestus meil ühes suurepärases kärestikus oma kummipaat üle kaela keerata. Aga, mis kõige hullem, selle tulemusena juhtus see, et Manni õlg tuli liigesest välja. Ausalt öeldes üsna sitt lugu.<br />
<br />
Tegelikult on seda va rafti suhteliselt keeruline kummuli saada, aga neljanda kategoori jõe, lolli juhuse ja minu saamatuse koostöös see siiski õnnestus. Nimelt oli kalda ääres üks spetsialist, kes näitas, kust kaudu tuleb seal kohas sõita. Neid spetsialiste seal paari kõige keerulisema koha peal oli. Igal juhul surus jõgi ennast peale, ja minul, kes ma parasjagu tüüris olin, ei olnud piisavalt oskusi, et paat õigesse kohta juhtida, nii et jäime ühe kivi otsa kinni. No ja siis kohe, kui ma paadi sealt lahti lükkasin, lendas see valest kohast alla ja ümber see oligi, nii et ma ei jõudnud isegi kivilt paati hüpata. Edasi hakkasime vaatama, mis selle õlaga nüüd siis saab. Esialgu üritas doktor Liivand Manni juhtnööride abiga seitsmel eri moel õlga oma õigesse kohta tagasi saada. Mann, omal valugrimass näol, andis järjest uusi juhtnööre, kuidas oleks lootust õlg tagasi panna. Aga mida aeg edasi, seda lootusetumaks asi muutus. Ja lõpuks oli juba päris selge, et jätkamine ei ole niimoodi Mannil võimalik. Ja ehkki Mann oleks ilmselt nõus olnud ka ühe jala peal võistluse lõpetama, ei jäänud siiski muud üle kui arst kutsuda. Niisiis, võistlus oli läbi, aga mis edasi.<br />
<br />
<br />
Mina tundsin ennast samal ajal päris sitasti. Ausalt öeldes tundsin ma siis ja tunnen ka praegu ennast natuke nagu süüdi, et see jama üldse juhtus. Esiteks, olin ju mina see, kes selle kuradi parve sinna kivi otsa juhtis. Ja teiseks olin mina ka see, kes selle sealt kivi pealt minema lükkas. Ütleme nii, et ei ole just kõige meeldivam tunne, kui sinu süül nelja inimese aasta eesmärgid paari sekundiga pauguga pilbasteks lendavad. Jah, OK, siin oli tegu mitmete halbade asjaolude kokkulangemisega, aga siiski.<br />
<br />
Arst, koos võistluste direkrotiga tuli üllatavalt kiiresti. Uuris olukorda ja küsis Mannilt, kas see on võimeline paarisaja meetri kaugusele autoni kõndima. "Ei" vastuse korral oleks pidanud kutsuma helikopteri, aga see võtvat esmaspäeva õhtupoolikul kaua aega. Seekord seda siiski teha ei tulnud. Vahepeal jäi aga küsimus, mis meie, ülejäänud edasi teeme. Sven ja mina tahtsime igal juhul võistlust jätkata. Põhimõtteliselt oleks mind sellest plaanist loobuma sundinud ainult Mann, kui ta oleks öelnud, et ta tahab oma õlga nüüd koju ravima sõita. Mann aga ütles, et ta tuleb kohe kui õlg uuesti paigas meile kaasa elama ja võimalusel tahaks veel mõne etapi kaasa teha. Niisiis, tegime otsuse edasi minna. Noh, esialgu raftinguetapi lõppu, et helistada mõne korraldaja telefoniga ja veenduda, et Manniga kõik korda saaks ja et Erki ja Urmas, kes parasjagu kuskil Prantsusmaa Avarustes puhkavad, Manni kuskilt kätte saaks ja talle riideid ja muid vajalikke asju tooks. <br />
<br />
Niisiis jälle rafting. Korraldaja sõnul oli õnnetuskohalt lõpuni veel umbes tund aega. Peale suuremate ja veel suuremate kärestike läbimist jõuame lõpuni siiski umbes poole kuni kolmveerand tunniga. Ei tea, kas kolme inimesega raft liigub kiiremini või mulle lihtsalt tundus nii. Esimene katse korraldajalt telefoni laenata läks igal juhul luhta. Punktis olev kohtunik väitis, et tema telefonil seal mägede vahel levi puudub. Veidi aja pärast saabus aga uus vend, kes tegeles raftide minema vedamisega. Tema telefonile saime küüned taha, aga selgus, et sellega ei olnud võimalik helistada mujale, kui ainult Prantsusmaa kohalikele numbritele. Niisiis liikusime teadmatuses edasi trekkides kajakietappi algusesse. Vahepealse suure ajakao tõttu, seoses õnnetusega, tuli meil kajakietapp cut-offi jäämise pärast küll vahele jätta, aga sealt pidi meid transporditama kajaki lõppu, kus oli esimene suure varustusetünniga ja kohustusliku neljatunnise peatusega vahetusala. Trekking möödus jalutades, ehhki väike deja-vu tunne hakkas endast tasapisi märku andma. Vahetult enne kajaki algusse jõudmist läks väljas pimedaks, nii et lõpu liikusime pimedas, kuna me ei viitsinud selle mõne meetri pärast lampi hakata otsima. Tuli välja küll, ainult et vahetusalas olevatele neidudele ilmusime välja ootamatult.<br />
<br />
Õige pea selgus, et ka nende telefoniga ei olnud võimalik teha kõnesid Prantsusmaalt väljapoole. Küll aga saime teada, et Mann olla viidud esialgu võistluskeskuse haiglasse ja siis sinna samma vahetusalasse, kus meidki kohe viiakse. Lubati, et küll talle antakse riided ja süüa jne, et ärgu me muretsegu, kui tahame jätkata, siis andku me ainult minna. Transporti oodates selgus, et vahetusala kohtunik on võistluse direktori tütar. Saime temalt põhjaliku ülevaate sellest, kes on liidrid, kes on katkestanud, mis põhjustel jne. Samuti avalikustas ta, miks võistluse finiš ei ole algselt välja reklaamitud Monacos, vaid selle kõrval asuvas Prantsusmaa linnakeses. Peale piisava infoga varustamist saabuski meie minibuss. Selgus, et sohver oli suuremat sorti ralliäss. Tema kiired ja äkilised sõiduvõtted päästsid meid õnneks bussis sügavasse unne vajumast ja sellevõrra kiiremini jõudsime ka vahetusalasse kohale. Nüüd ootas ees kosutav uni. Pärast telgi ülespanekut ja hea parema toidu manustamist otsustasime magada hommikuvalguseni. Kuna me olime nagunii väljaspool arvestust, otsustasime magada kohustusliku 4 tunni asemel 8. Manni me siiski vahetusalas ei näinud, aga märke sellest, et ta oma asju varustuse tünnist on võtnud, nägime küll.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiQFx2RdEhw_M8CgNtUT4nyvRPo76v55XO_4V_leztrt9Hre5ttZ1jognzUtfTeqcN5wdPHzH2q8xglngGyoP7_MusyfJkDUSyxsGhrSdU3YlOIamaOHCOfxNiQcBkiB5mNnXbyRK9nZmw/s1600/P1010900.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiQFx2RdEhw_M8CgNtUT4nyvRPo76v55XO_4V_leztrt9Hre5ttZ1jognzUtfTeqcN5wdPHzH2q8xglngGyoP7_MusyfJkDUSyxsGhrSdU3YlOIamaOHCOfxNiQcBkiB5mNnXbyRK9nZmw/s320/P1010900.JPG" width="320" /></a>Mõnusa ja kosutava une, hommikuvalguses, esimeses assistant areas üles ärgates, sagis platsi peal veel üksainus võistkond, kellel tundus ka olevat plaan kohe rajale minna. No ja siis veel osa soomlaste Omjakonist, kus Heikki sõnul kahel võistkonna liikmel oli tõsisemaid probleeme kõhuga ning sellest tulenevalt olid nad otsustanud võistluse lõpetada. Meie aga pakkisime oma kodinad uuesti kokku, surusime nii palju head-paremat söögimaterjali sisse, kui mahtus ja suudusime lühemapoolsele jalgsietapile ülejäänud võistkondi jälitama. Etapp oli tõepoolest lühike, aga selle eest jälle üle 45 kraadise tõusunurgaga, millest osa tuli võtta ka üsna tihedas võsas. Poleks tegemist olnud nii pika ja järsu tõusuga, oleks kohati see asi isegi tavalist Eesti võsa meenutanud. No näiteks niisugust, nagu on paljudel orienteerujatel meeles Pariisi orienteerumiskaardilt Lääne-Virumaal. <br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjop2T-Yfbetk-2rauI1SjeQSMrnU2Fmi8X6kRQYkKuVTeEIXVd-ZYsS5Zb2mYOX6rXSvXRrTwhJpBYA44h2oN_YOGXlpwtRQMhnXSCkTpiLSOmNZHkjWq_Qw9dTtbhcb7nwF7Fa5HfOoA/s1600/P1010905.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjop2T-Yfbetk-2rauI1SjeQSMrnU2Fmi8X6kRQYkKuVTeEIXVd-ZYsS5Zb2mYOX6rXSvXRrTwhJpBYA44h2oN_YOGXlpwtRQMhnXSCkTpiLSOmNZHkjWq_Qw9dTtbhcb7nwF7Fa5HfOoA/s320/P1010905.JPG" width="320" /></a>Ehkki esimese punktiga õnnestus mul teha ka väike kaareke, läks selle lühietapiga kõik siiski hästi ja peagi olime mõnusas hommikupäikeses juba järgmises vahetusalas, kust algas kauaoodatud pikem rattaetapp. Kauaoodatud sellepärast, et kogu alguse osa olime põhimõtteliselt saanud trekkida ja vahelduseks tundus mõte rattaga sõitmisest päris ahvatlev. Seda vaatamata tõsiasjale, et vähemalt etapi esimene pool pidime ainult tõusu võtma. Niisiis, panime kiirelt rattad kokku ja sättisimegi ennast minekule. <br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi0ZtoDS_thCSZwuCemHjPwbyGsyr8mThXCypeZVpU5Ip3dTU8lWJN4OFnY2V1-AAvua6y768aRwTDCI69e5K9fMV4zLRPLZ9XOVmYN_w9mjvsElIRLaO0BnewcMCDhlm-qHjV5_JKR17I/s1600/P1010910.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi0ZtoDS_thCSZwuCemHjPwbyGsyr8mThXCypeZVpU5Ip3dTU8lWJN4OFnY2V1-AAvua6y768aRwTDCI69e5K9fMV4zLRPLZ9XOVmYN_w9mjvsElIRLaO0BnewcMCDhlm-qHjV5_JKR17I/s320/P1010910.JPG" width="320" /></a>Alguses tõusime mõned tunnid umbes 1300 meetri pealt 2000-le meetrile, võttes sealjuures ka ühe tee äärde jääva punkti. Seejärel laskusime kiirelt uuesti 1800-le meetrile. Aga nüüd algas tõus. Kolm tundi järjepidevat tõusmist mööda kitsast kruusateed viisid meid 2700 meetri kõrgusele, kus kaardi järgi ootas ees veel umbes 100 meetrit järsku tõusu üle harja. Tagantjärele mõeldes oli see jumala suurepärane rattaetapp, kus saime terves ulatuses ilusti sõita. Peale marmot'ite, ehk alpiümisejate (selline kopra moodi väike, loom kes elab mägedes urus) kisa saatel kolme tundi, väikeste puhkepeatustega tõusmist saime aga meeldiva üllatuse osaliseks. Nimelt oli sinna 2700 peale kaevatud paari kunagise väejuhi poolt tunnel, nii et viimane 100 meetrit tõusu mööda kiviklibu jäi ära. Kohustuslikud fotod maasturi meeste poolt kleepekaid täis pandud tunneli uste juures tehtud, liikusime kohe peale kolme offroad autot läbi 300-400 meetri pikkuse tunneli. Rehvid said veits poriseks.<br />
<br />
Nüüd algas aga tõsisem laskumine. Reigo pakkus, et oleme seal laskumisel maasturimeestest kordades kiiremad. Ja seda algus ka näitas. Kiire laskumine mööda kivist serpentiini oli mõnusalt adrenaliinitekitav elamus. Kõik sujus hästi, kuni järsku ...... Sveni pole enam seljataga. Väike ootamine, aga ikka ei ühtegi märki. Maasturimehed, kes ülevalt poolt vaikselt lähenesid, jäid ühe nuki taha seisma. Oli selge, et Sveniga oli midagi juhtunud, aga mis. Alles paar pöörangut tagasi olime kõik ilusti üksteise tuules. Aga sellise kiiruse pealt on väga keeruline pidevalt tagasi vaadata. Ja iga vääratus võib olla sõna otseses mõttes fataalsete tagajärgedega. Väike värin sees liikusime Reigoga uuesti ülespoole, lootes, et midagi hullu ei juhtunud. Ehkki see, et maasturimehed seisma jäid ei sisendanud erilist optimismi. Peagi hakkas kogu kupatus paistma. Paistis, et maasturimehed otsisid midagi autost - kahtlane. <br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgnV-iTPQFDP97tyQx4NxwmkzoesgFe1NYTvsF0tvbY01Suhq9Ftfai6SfQZ_HkF4XQPRZByHY3-ttcNjI8tzOwoyTApBWgR6cwvtsuvajyuAb5DMdO9XdSzFsfTJFzpf66mHVVWoYnl1U/s1600/P1010917.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgnV-iTPQFDP97tyQx4NxwmkzoesgFe1NYTvsF0tvbY01Suhq9Ftfai6SfQZ_HkF4XQPRZByHY3-ttcNjI8tzOwoyTApBWgR6cwvtsuvajyuAb5DMdO9XdSzFsfTJFzpf66mHVVWoYnl1U/s320/P1010917.JPG" width="320" /></a>Õnneks selgus, et Svenil oli küll kumm suure hoo pealt laksuga katki läinud, aga midagi hullu siiski ei olnud. Lihtsalt 2 kaasas olnud pumpa olid minu ja Reigo rataste küljes, nii et ta pidi laenama maasturivendadelt nende pumpa. Ja juba saigi kumm vahetatud. Selleks korraks. Olles veel mingi viis minutit kiirelt laskunud, seekord hoolikamalt tagasi vaadates, läks minu esikumm valju susina saatel tühjaks. Mis seal siis ikka, sain ka väikese kummivahetuse operatsiooni läbi viia. Järgmine insident toimus vaevalt paar minutit hiljem, kui mu tagaratas sai sellise obaduse, et suure pauguga oli kumm lõhki. Sedakorda oli olukord niisugune, kus sisekumm ja väliskumm, mõlemad olid katki kahe koha pealt ja velg oli samuti saanud kõvema kolaka, nii et oli päris korralikult kõver. Samal ajal kui Reigo tee äärest võetud kividega velge sirgemaks toksis, sain mina 3-4 korda erinevaid kumme lappida ja väliskummi halli teibiga parandada, et nendest mingi töökorras komplekt leiutada. Peale mõningat kombineerimist saime asja õhukindlaks, aga edasist laskumist tuli võtta vägagi ettevaatlikult. <br />
<br />
Ettevaatlikkus tasus ennast seekord ära ja kuni järgmise vahetusalani õnnestus vähemalt kummi purunemist vältida. Seevastu läks asi järgmisest, B22 punktist alates päris singliks kätte ära. Esialgu olid singlid suhteliselt sõidetavad, aga õige pea muutusid pöörded teravamaks ja nurk (seekord allasuunas) järsemaks, nii et aeg-ajalt tuli ikka rattalt maha ka astuda. Samas midagi hullu ka ei olnud. Punkti B25 juures muutus singel aga selliseks, kus 15 cm laiuse rajakese paremast servast läks nõlv alla ja vasakus ääres kõrgus miski püstisemat sorti positiivne pinnavorm. No päris kalju oleks nende kohta vast palju öelda, kuna tõenäoliselt oleks väikese vääratuse korral läinud õnneks isegi ellu jääda, aga järsud seinad sellegi poolest. Üles alla ei kannatanud seal liikuda. <br />
<br />
Sedasi saime liikuda mõned kilomeetrid, kusjuures punkti enda juures läks ka pimedaks, nii et edasist teekonda saime jätkata lampide valgel. Mõnes mõttes muidugi hea, ei näinud väga, mis seal all toimub ja sellevõrra sai asja kergemalt võtta. Kuni vahetusalani oli jäänud veel 1 punkt ja seal erilisi sündmusi ei toimunud. Vahetusalas millegi pärast korraldaja nõudis, et me liiguks kohe edasi järgmise punkti suunas, kuna enamik kohtunikke on juba järgmisel rajalõigul. Jäi tunne, nagu me oleks teistest mitmete tundide kaugusel ja nad peavad siin nüüd meid ootama. Natuke imelik, samal ajal kui vahetusalas oli veel vähemalt 3-4 teist võistkonda, kes samuti hakkasid ennast trekkinguetapile sättima. <br />
<br />
Võtsime igal-juhul korraldaja tungivaid soovitusi kuulda, pakkisime rattad kastidesse ja liikusime edasi. Ehkki saladuskatte all võin ma öelda, et kohe pärast liikuma hakkamist tegime väikese 15 minutilise unepeatuse. Aga unepaus mõjus seevastu väga hästi ja edasise trekkingu käigus hakkas võistkondi üha enam selg ees vastu tulema. See trekkinguetapp pidi kaardile vaadates kindlasti olema väga ilusate vaadete nautimise koht. Aga kuna väljas oli pime, siis tundus vähemalt algus küll nagu mingi kruusahunniku otsa astumine. 2000 meetrist allapoole me sellel etapil vist ei jõudnudki. <br />
<br />
Enne järjekordse 2750 meetrise harja ületamist, kui olime läheduses olnud võistkonnad väikese õnnestunud teevaliku tõttu paarisaja meetri kaugusele selja taha jätnud, hakkas esimest korda selle võistluse jooksul vihma sadama. Juba hakkas tunduma, et niisuguseks see asi jääbki, aga õnneks siiski jätkus vihmasadu lühikeseks ajaks. Selle eest mattus mägi ise aga väga paksu, piimjasse uttu. Reigol läks oma suurema lambiga tee otsimine aga enamasti nagu piirivalvekoeral, nii et korra harja peal mõttepeatust tehes jõudsime üsna valutult õigele teele. Punkti B27 juures aga oli vaja loomulikult jälle viga teha. Seekord oli vaja kaasa minna karjainstinktiga. Üsna suur hulk rahvast sattus koos seda punkti otsima. Ja olgugi, et tahtsin alguses kohe õigesse kohta suunduda, ei suutnud ma taas kord kohaneda mõõtkava ja 20h kõrgusjoonte vahega ja sellest tulenevalt oli vaja kogu selle karjaga ronida mingi suvalise mäe otsa, mis isegi ei olnud õiges suunas. <br />
<br />
Igal juhul läks seal kammimisega üsna palju aega kaotsi ja punkti saime kätte alles siis, kui väljas valgeks läks. Aga ei ole halba ilma heata. Seal kahe ja poole kilomeetri kõrgusel avanesid päikesetõusul suurepärased vaated mäetippudele. Nii kaugele, kui silm ulatus, ükskõik kuhupoole vaadata, võis näha erinevaid mäetippe. Mõni natuke kõrgem, mõni madalam. Enamus siiski natuke kõrgemad :). Ütleme nii, et see oli lihtsalt üks äraütlemata kaunis hommik. Arutasime Sveniga, kuidas me siia kunagi puhkama tuleme, mägedes matkame, vaateid naudime, veini rüüpame ja juustu peale hammustame. Samal ajal hakkasime juba ootama seda, millal ükskord vahemerele lähemale jõuame, et saaks puu otsast haarata mõne apelsini, virsiku või viinamarja. Sven rääkis, kuidas ta eelmise unepausi ajal oli unes näinud, et me leidsime arbuusipõllu ja siis tsiviliseeritud inimese kombel selle ilusti noaga viiludeks lõikasime ja lasime hea maitsta. <br />
<br />
Olles jõudnud alla minnes juba 1982 meetri kõrgusele, tegime selle peale veel ühe 15 minutilise unepeatuse, lootuses, et näeb veel midagi nii mõnusat unes. Ei läinud õnneks, tuli edasi minna. Enne järgmist vahetusala saime veel natuke harjutada varasemast juba tuttavat off-piste laskumistehnikat. Ka seekord õnnestus 80 kraadisest nõlvast elusana alla pääseda ja veel mõne kilomeetri pärast paistis juba vahetusala, kus ootasid meie suureks rõõmuks ka Erki, Urmas ja Mann. Mannil käsi ilusti kaela seotud, aga muidu kõik OK. <br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEihUKdk24gv2bVkV1AaQBsUsOyuR3TY04dWSiuozDc9GGTeltmNyd22k7Y10yHyjcaMhUlGcbSfEAQziqmsN2yhYR-FL5ujcL0O08iu9mm4v3eyiSArtGEFXSYEc8VtQC1jemv_Z5ipjWw/s1600/IMG_1612.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEihUKdk24gv2bVkV1AaQBsUsOyuR3TY04dWSiuozDc9GGTeltmNyd22k7Y10yHyjcaMhUlGcbSfEAQziqmsN2yhYR-FL5ujcL0O08iu9mm4v3eyiSArtGEFXSYEc8VtQC1jemv_Z5ipjWw/s320/IMG_1612.JPG" width="320" /></a>Peale söömist, rataste kokkupanekut ja enne järgmisele rattaetapile suundumist sain loomulikult veel korra harjutada juba selgeks õpitud rehvivahetust. Selle käigus vahetasin ühtlasi ära ka tagumise välisrehvi, kuna praegusel olid augud sees. Järgmine rattaetapp oli see, kus eelinfo põhjal sai kaks korda ka ratast tassida. Üks kord neist 700 meetrit ja teise korra kohta info puudus. Hiljem selgus, et teine kord oli põhimõtteliselt peaaegu kogu ülejäänud etapp. Taaskord sai selgeks, et etapi kilomeetriline pikkus ja isegi tõusumeetrid ei pruugi siin ajalisi prognoose tehes midagi tähendada. <br />
<br />
Etapi alguses kohe saime lõõskava päikese käes, mööda rusikasuuruste kividega kaetud kruusateed ülespoole sõita vast mingi 6-7 kilomeetrit. Seejärel algas rattaetapp, mis oli rattaetapp ainult seetõttu, et ratas oli meiega seal kaasas. Muus osas oli tegemist siiski trekkinguga. Paar kohta siiski oli, kust sai rattaga ka mäest alla sõita, aga see omakorda tähendas minule muidugi rehvivahetust. Aga miks mitte teha midagi, milles sa hea oled?! ja peale niisugust harjutamist ma kahtlemata rehvivahetuses hea olin. Ühesõnaga sai kogu seniste ja ka ilmselt suure osa järgmiste võistluste rehvivahetused ühel võistlusel ära teha. Aga see selleks, läheme siis etapi juurde tagasi.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhSvEYk_E5pvk3XPFMomhz5CYwz6hL5bVDxNBog1Ub9YR58id4-aKAEJWBUhBzcNWMprIAK0nWwAuEtlkJMkBIdzHYU0dV6K3Qe5qb8tsUt5FTUUacESsmuWgbqHOrw2tZ09IYerpq79Tk/s1600/P1010940.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhSvEYk_E5pvk3XPFMomhz5CYwz6hL5bVDxNBog1Ub9YR58id4-aKAEJWBUhBzcNWMprIAK0nWwAuEtlkJMkBIdzHYU0dV6K3Qe5qb8tsUt5FTUUacESsmuWgbqHOrw2tZ09IYerpq79Tk/s400/P1010940.JPG" width="400" /></a>Niisiis peale esimest tõusu võtmist saime esialgu ratast mööda kaljuservi ja serpentiini ülespoole vedada. Seejärel tuli see 700 meetrine lubatud vedamise lõik, kus muidu isegi oleks sõita saanud, aga kuna tegu oli rahvuspargiga, siis ei tohtinud ükski ratta osa maadki puudutada. Siis läks õnneks vahelduva eduga isegi sõita, aga nii üles kui alla nurgad olid päris tugevad. Alla minnes tuli tagumik kõvasti sadulast tagapool hoida, et mitte üle leistangi lennata. No ja üles polnud muud teha, kui ratas kaasa võtta ja astuda. Sinna vahele ka mööda mäekülge minekud ja mööda kiviklibuseid nõlvi tassimised. Peale B31 punkti läks taas kord pimedaks. Ja kuna minul hakkas pilt ees juba vaikselt virvendama ning deja-vu tunne võimust võtma, andsin kaardi lugemise mõneks ajaks Reiksile üle. <br />
<br />
Koos sellega aga saabus ka rajalõik kus koos väga mitmeid võistkondi, kes ei suutnud kuidagi sellel imelikul poollagedal alal õiget teeotsa leida. Meie loomulikult nende hulgas. Tegemist oli alaga, mis oli kaetud väga paljude samasuguste teerajakestega, millest enamus lõppes kuskil suvalise koha peal keset sedasama poollagedat ala. Ühtlasi sai siin ka selgeks, et minu eelmisel korral Endurance Questil välja arendatud selgeltnägijavõimed ei võimalda siiski vastavasisulist teenust pakkuma hakata. Ei võime ise ei olnud veel kuhugi kadunud, aga selle tõepärasus jättis lihtsalt nii kõvasti soovida. Samas aga teatas sama võime tekkimisest seekord ka Sven, nii et mine tea, äkki on uus nõia-Ints tulemas hoopis sealt. <br />
<br />
Enivei, saime peale õige teeotsa ülesleidmist ja otse loomulikult minu rehvivahetust, jätkata ratta tassimist. Sedakorda tuli seda teha jõesängis, kohati põlvini vees, kus rusikasuurused kivid olid asendunud peasuurustega. Või pigem olid nad seal kõik koos. Lisaks sellele tassisime rattaid ka jõeäärses võsas üles-alla. Ning juba päris etapi lõpus ka kaljudest köite abil üles ja alla. Igal juhul suheldes nii rajal olles kui ka peale seda erinevatest rahvustest inimestega, siis oli see ratta tassimine enamusele põhiliseks negatiivseks elemendiks seoses rajaga. No kui tegemist just prantslasega ei olnud. Tegelikult oli see, et rattaid kõvasti tassida saab, ju eelnevalt teada. Isegi kui uskuda eelnevate aastatega rattatassimise poolest kuulsaks saanud rajameistri sõnu, et sel aastal rattatassimist eriti ei ole, võis arvata, et see eriti ei ole tähendab ikkagi korralikku vastavat kilometraazi. Aru võib ju saada mõnekilomeetrisest tassimislõigust, mõnest teravamast künkast üles, aga et kilomeetrite kaupa ja kõikvõimalikes kohtades.... No ma ei tea. Kes nendest härgadest ikka ostab endale korraliku auto hinna maksva, full-suspension, karbonist twenty-nineri selleks, et seda kilomeetrite kaupa kuskil võsas või jõesängis kaasa vedada või köiega kaljust üles lohistada. Ikka eeldad ju, et see asi on ikkagi mõeldud sõitmiseks.<br />
<br />
Peale seda "rattaetappi" jõudsime aga teise assistant areasse, kus ootas ees ka teine kohustuslik neljatunnine peatus. Mis tähendab, et sai taas kord telgis magada. Kuna kell 6 pidime olema alast lahkunud, jäi koos rataste pakkimisega, söömisega, riiete vahetuse, telgi püstitamise ja maha võtmisega ja muude asjatamistega uneaega umbes 2 tunni jagu. Aga kuna sel korral oli telgis imelikult külm, siis rohkem väga ei tahtnudki. Enne magama minekut teatas, aga Reigo, et tal puudub igasugune motivatsioon niiöelda joone all võisteldes edasi minna. Niisiis tuli Sveniga kahekesi jätkata. Kuna me tahtsime kohutavalt teada, et mida huvitavat üks MM-i rada veel pakkuda võib, siis ei tekkinud meil küll kordagi mõtet, et aitab. Kella kuue ajal, hommikuses pimeduses, nagu ikka assistant areas, uut kaardipakki võtma minnes selgus, et kahekesi ei tohigi turvalisuse huvides rajale minna. Et seal ei olnud parasjagu ka kedagi, kellega kopereeruda, tuli välja mõelda mingi muu variant. Asi läks aga palju lihtsamalt, kui me lootsime. Tsekkisime ennast lihtsalt alast välja ja tegime näo, nagu meid oleks täitsa õige arv ja pimedas ei saanud keegi aru ka, et me tegelikult oleme kahekesi. Lootsime, et äkki enne järgmist ala või alas õnnestub mõne sama kiire võistkonnaga kopereeruda. See tähendab siis liikuda nendega silmsides.<br />
<br />
Õige pea, vammuste vähendamise peatust tegevast Rootsi naiskonnast möödudes, väitsid nood, et samuti kahekesi jäänud sakslaste võistkond, keda eelnevalt ka mõnel korral kohanud olime, oli meid sarnase eesmärgiga vahetusalas taga otsinud. Kahju, et ei trehvanud. Lootsime, et ehk nad siis liiguvad natuke eespool ja vahetusalas, kust algab kanjoneering, saame koos edasi minna. Tegelikkuses aga sakslased kahekesi ei jätkanud. Samas aga kuni kõige viimase vahetusalani ei takistanud ükski korraldaja meil ka kahekesi liikumast, nii et mingeid probleeme selles osas polnud. Teekond kanjoneeringu alguspunkti oli lühike, aga otse loomulikult mägine. Noh, tuli võtta üks tõus ja üks laskumine. Esimene punkt oli mahajäätud külas minega Amen. Võite ise arvata, miks külal selline nimi oli. Veel umbes kilomeeter laskumist ja olimegi kanjoneeringu alguses. Väljas oli vahepeal ka ilusti valgeks läinud, nii et tõotas tulla väga ägedaid vaateid pakkuv etapp.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEguWpuIpKwekaZzLbjVi1CYD8xzMMcAh923_RqO8p9_jGtGR5dyFRCX2u3z3TGWOSc2YOLfuluBSJuyxuyUwsWwzI1EbPFiiBKZeKUVFGI-HErEQtnUafwPWj4pUfo_AuBuhVbafDuKmAI/s1600/P1010956.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEguWpuIpKwekaZzLbjVi1CYD8xzMMcAh923_RqO8p9_jGtGR5dyFRCX2u3z3TGWOSc2YOLfuluBSJuyxuyUwsWwzI1EbPFiiBKZeKUVFGI-HErEQtnUafwPWj4pUfo_AuBuhVbafDuKmAI/s320/P1010956.JPG" width="240" /></a>Kalipsod ja ronimisvööd selga ajanud, hakkasime veidi aega peale Ducati naiskonda, kes vahepealse riiete vähendamise peatuse ajal meist uuesti möödusid, liikuma. Kalipsosid selga ajades, teatas kohtunik, et vesi on ainult umbes 15 kraadi, nii et võiks kalipsole kooriku ka peale tõmmata. Noh, kui kuskilt kose alt laskuda, siis sadavat muidu pähe. Väitsime talle küll, et meil Eestis on 15 kraadi jumala normaalne suvine suplemistemperatuur, aga peale ei mäletagi enam kui mitme päeva pikkust võistlemist tõenäoliselt hakkab kiiremini külm. Kuna mul oli pikkade varrukatega kalipso, siis seekord jätsin kooriku siiski peale tõmbamata. Aga kanjoneeringu etapp ise oli muidugi vägagi lahe. Liikusime mööda kohati 4-5 meetri laiust ja kohati mööda 20-30 cm laiust kanjonit järjest allapoole. Kõrgematesse või siis järsematesse kohtadesse olid paigaldatud köied, kus me siis jugade ja koskede all, pidime laskuma. Hüppamisest soovitati hoiduda, ja üleüldse soovitati vett võimalusel vältida, kuna märjana olid need kaljud sigalibedad. Ja seda nad kahtlemata ka olid. Paar korda õnnestus ikka jalad alt ära kaotada. Kiivrist oli seekord ikka kasu ka. Sedakorda toimus kogu tegevus siis punakat tooni kaljude vahel. Samas kui eelnevatel päevadel olime liikunid valdavalt mööda valgeid, halle ja musti.<br />
<br />
Õige pea, pikematel laskumistel jõudsime järele ka naiskonnale, kelle kapten uuris, kas me kuskil omale kohvi ka tegime. Minu "ei" vastuse peale teatas ta, et jube uni on ja õudsalt tahaks kohvi juua. Ausalt öeldes ei oleks isegi ühest heast hommikukohvist ära öelnud. Natuke peale seda vestlust, kusagil poole kanjoni peal oli järsku üks kohtunik telklaagris. Minu küsimuse peale, et mis nüüd saama hakkab, küsis ta, et kas meile kohvi meeldib. Saanud jaatava vastuse, valati topsid sooja kohvi täis :). Ausalt, see on vist kõige parem hommikukohvi, mida ma kunagi saanud olen. Peale seda mõnusat kulinaarset elamust oli jäänud veel umbes pool kanjonist minna. Ikka samamoodi, vahel köite abil, vahel ilma, allapoole laskudes ja supeldes. <br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg-6eTZXloepro3k6Vgiw00f36vW4F1t-r4ZTW4mZ_GR_WiTtDDJfVgM7JnPKIma2yLP-93daKHjXlyG4kS-q5GWLxXnkMihuD6TBmujPoYEQTJSowoKZFWr4ieCiiXj6nrPdRW7mIsXzw/s1600/P1010973.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg-6eTZXloepro3k6Vgiw00f36vW4F1t-r4ZTW4mZ_GR_WiTtDDJfVgM7JnPKIma2yLP-93daKHjXlyG4kS-q5GWLxXnkMihuD6TBmujPoYEQTJSowoKZFWr4ieCiiXj6nrPdRW7mIsXzw/s320/P1010973.JPG" width="240" /></a></div>
Kanjoneeringu lõpp-punktis pidime veidi ülespoole ronima ning selle etapi ilusaks lõppakordiks oli vägagi muljetavaldav laskumine. Mööda köit esialgu 30 meetrit ja siis kohe järele umbes 100 meetrit. Viimane oli konkurentsitult ka kõige kõrgem laskumine, mida me kunagi teinud olime. Dünaamiline köis venis ikka päris korralikult. Enne meid oskas aga üks Rootsi naistest, kuskil pikema laskumise keskel, enda prussiku nii korralikult ümber köie kinni tõmmata, et tema päästeaktsioon võttis päris korralikult aega. Samas kiiret meil väga ei olnud. Aga seal üleval tuule käes olles hakkas märjas kalipsos lihtsalt külm. Tegime ka ise kusagil poole laskumise peal väikese peatuse, et fotokaga paar klõpsu teha. Peale kanjoneeringut ja laskumist ootas veel umbes viiekilomeetsine etapp mööda jõeäärt, et jõuda kajakietapi alguspunkti.<br />
<br />
Ees ootas umbes 50 kilomeetri pikkune aerutamine. Olles korduvalt kogenud juba korraldajate raja tegemise eripärasid, ja arvestades, et kasutatavad kajakid on parajad plastmassist sit-on-top kamakad, eeldasime et kajakietapi läbimine võiks aega võtta äkki umbes 10 tunni ringis. Noh olenevalt sellest kui palju tassima peab. Ja selles, et kõvasti tassima peab, me üldse ei kahelnudki. Kogemused olid sellised, noh. Aga otse loomulikult me jälle eksisime. Meie suureks üllatuseks oli jõgi täitsa sõidetav, Prantsusmaa mõistes muidugi. Alustuseks pidime lahendama ära ühe korraldajate poolse jama. Nimelt olid nad jätnud meile päästevesti toomata. Õnneks saime aga umkeelsete korraldajatega peagi käte ja jalgade abil ühisele keelele ning sain enda kasutusse mingi eriti tugeva aerutamise maailmameistri vesti. Loeti ainult sõnad peale, et seda vesti pärast jumala eest kellegi vale inimese kätte ei annaks.<br />
<br />
Peale seda väikest sündmust ja loomulikult kehakinnitamist ladusime oma asjad kajakki, tõmbasime rihmaga kinni ja lohistasime kogu selle kaadervärgi vette. Kohe oli näha, et jõgi vahutab päris korralikult. Alguses, kui eelmisel aastal saadud Tšehhi kärestikuaerutamise võtted veel korralikult meelde polnud tulnud, tundsime ennast vägagi ebakindlalt. Ootasime kogu aeg, millal me jõuame umbes neljandikule distantsile, kus antud jõgi suubub teise, lootuses, et seal on ehk aeglasem vool. Ja ühes kiiremas kurvis, kus vool meid ilusti negatiivse kaljuga kaldasse vedas saime ka väikese supluse tehtud. See karastav elamus tõi aga vanad sõiduvõtted kusagilt mälusopist meie teadvusesse tagasi ning kiirevoolulisel jõel sõitmine hakkas juba päris hästi välja tulema. Nüüd olid lootused pigem selle peal, et jõgi jumala eest aeglasemaks ei läheks. Selgus, et tegelikult on selle plastikust kamaka ümber ajamine ikkagi väga keeruline protseduur, eriti kui aer õigel ajal ka õigele poole vette panna. Ja meile hakkas juba tunduma, et meil tuleb see sõitmine hiiglama hästi välja. Eriti võrreldes meiega samal ajal jõel olnud paatkondadega. Noh, tõenäoliselt, kui mingi kajakitehnika guru oleks seda asja vaadanud, siis ta näeks seda asja oma vaatevinklist, aga me liikusime vähemalt kiiremini ja erinevalt teistest, ümber me seda asja rohkem ajada ei suutnud. Ja ausalt öeldes muutus see etapp järjest nauditavamaks.<br />
<br />
Ilmnedes, et jõgi on mõnusalt kiirevooluline ja tassima paati eriti ei pea, nägime, et oletatud 10 tunni abil on etapp võimalik läbida mingi 6 tunniga, mis tähendas seda, et enamiku etapist saime sõita koguni valges. Et kuuma ja päikselise ilmaga seoses, olime kajakietapil loobunud kalipso selga panemisest, tuli tee peal teha üks peatus ja seda siiski teha. Kuivõrd vesi oli külm ja seda pidevalt igast suunast pritsis, siis läks ilma kalipsota olemine päris jahedaks. Paar tundi enne etapi lõppu läks väljas aga pimedaks ja siis tuli kasutusele võtta hoopis teistsugused sõiduvõtted. Esialgu tundus lambiga sõitmine päris imelik. Ei olnud võimalik aru saada, kuskohas on madalamad kohad ja kus sügavamad. Õige pea aga saime sellegi tehnika kätte. Ja seda koguni nii profilt, et meie taha kogunes päris mitmest paatkonnast kogunev rivi, kes sõitis täpselt nii järgi, nagu meie ees tegime. Nii et kui meie istusime oma mingi vea tõttu kuskil vahepeal põhja peal kinni, siis istus kogu see rivi kinni täpselt samas kohas.<br />
<br />
Tehnika ise nägi siis välja niisugune, et mina, eesistujana "lugesin" oma lambiga jõge. Noh seda, kustpoolt vool läheb, et õiges kohas sõita. Ja karjusin Svenile kogu aja "vasak", "parem" ja "otse". Karjusin seetõttu, et läbi vee kohina ei olnud rääkimist lihtsalt kuulda. Ja Sven siis tagant tüüris meid filigraanselt läbi kõikide kärestike. Noh, eks paari koha peal läks ikka veidi nihu, aga, nagu juba öeldud, läks seal sama nihu ka kõigil neil, kes meie selja taga uhmerdasid. See eesistuja roll omakorda tähendas ka seda, et ma pidin ees kogu selle aja hirmsat moodi tõmbama, nii et juba tükk maad enne lõppu olid õlad aeru üleval hoidmisest päris väsinud. Kella kümne-üheteistkümne vahel, õhtul jõudsime aga järgmisse vahetusalasse kohale, kus meie suureks rõõmuks ja üllatuseks olid muude lõkke ääres olesklejate vahel ka paar tuttavat nägu - Elo ja Rain. Nende vastusest, meie küsimusele, mis nad seal teevad, tuli välja, et võistkonna taanlastest osa ei ole liikumiskiiruse poolest just kõige teravam ja neil käib seal pigem ekspeditsioon, kui võistlus. Ometi hakkasid nad õige pea edasi liikuma ja loovutasid meile oma kohad lõkke ääres, kus me saime oma läbimärgasi riideid kuivatada ning nautida oivalist isesoojenevat toitu, seekord lihapallide ja kartuli näol. <br />
<br />
Järgmine etapp oli taaskord selline, kus ei tohtinud ennast absoluutselt häirida lasta väikesest kilometraazist. Nimelt läbisime seda kuuekilomeetrist etappi natuke alla seitsme tunni. Ehk siis vähem kui üks kilomeeter tunnis. Vahetusalast lahkudes küsis luba ennast meie külge haakida üks kolmeliikmeline võistkond, kes oli kuskilt unustanud kaasa võtta oma kaardid. See muidugi on päris huvitav variant, kuna kajakietapp, kust nad eelnevalt just olid tulnud oli täpselt sama kaardi peal. Aga OK. Üllatuslikult kadusid nad vaatamata kaardi puudumisele aga kohe silmist ja läksidki oma teed. Etapi algus ise oli jällegi üks karmimaid. Taas tuli üles ronida püstloodis nõlvast. Seekord toimus see ülesminek täielikus võpsikus. Aeg ajalt oli ka veidi helgemaid momente, aga üldiselt tuli ennast mööda rohututte vaikselt ülespoole vinnata. Lisaks jäi tee peale veel piirkondi, mis olid kaetud mingite okkaliste taimedega nii et korduvalt sain endal käest okkaid välja tirida, kuna kinni võetav oks osutus okastaimeks. Lisaks muutus auguliseks ka seljas olnud koorikjope. Ühel hetkel jäin sinna tihedasse okastaime võsasse täiesti kinni. Välja saamise tehnika nägi välja umbes niisugune, et ronid mööda peenikest puutüve paar meetrit ülespoole ja siis kallutad koos tüvega ennast alla, umbes meetri jagu edasi eelmisest kohast. Ja nii palju kordi järjest.<br />
<br />
Ühel hetkel õnnestus meil siiski tee peale välja jõuda ja seal tuli liikumine juba palju paremini välja. Peale esimest punkti linnakesse jõudes kohtasime taas kord Elo ja Raini tiimi, kes väitsid, et olid jälle kuskil metsa vahel maganud. Aga etapp ise läks aina huvitavamaks. Suures osas ilma teedeta etapi järgmiseks katsumuseks oli üllatuslikult kanjoneering. Võrreldes eelmise, ametliku kanjoneeringu etapiga, oli erinevuseks see, et see tuli väikese üllatusena, kulges altpoolt ülespoole, oli keset ööd ja ujumisosad külmas vees tuli teha ilma kalipsota. Huvitav mis nüüd sellest ohtlikkuse jutust sai :). Kui me ükskord nende ujumislõikude lõppedes punkti jõudsime, siis oli nii kuradi külm, et kaarti ei saanud vappuvate käte vahel lugeda. Õnneks olid kotis veel kuivaks jäänud fliis ja koorikjope, nii et natuke sai see olukord leevendust. Samas kaardi järgi tundus järgmine punktivahe kohe samamoodi jätkuvat. Et aga meile nendest ujumisetappidest, keset ööd, juba aitas, otsustasin teha veidi otsema variandi mööda hirmjärsku nõlva. <br />
<br />
Kõik läks väga hästi. Kõrguse võtmine ja enda mäe küljes kinni hoidmine andsid peale suplusi vähemalt mõnusasti sooja. Liikusime täpselt sealt, kust olin planeerinud, kuni ühel hetkel oli olukord, kus üles vaadates oli kalju, alla vaadates oli kalju, ette vaadates oli kalju jne. Sentimeetrine vääratus oleks tähendanud väikest vabalangemist. Mitte et sellest ühiskonnale väga suur kahju oleks sündinud, aga otsustasime siiski tuldud teed pidi natuke tagasi minna ja etapi veidi teistmoodi lahendada. Kaldenurk sellest oluliselt ei muutunud, aga vähemalt vabalangemise asemel oleks vääratuse korral, enne alla jõudmist, olnud paar kokkupuutepunkti nõlvaga. Niisiis tuli jällegi ennast mööda rohututte ja oksakesi tasapisi ülespoole vinnata. Paar korda ikka mõni mätas jalge alt kadus, aga üldiselt olime jällegi oma liikumises edukad. Etapi lõpuosa kulges juba mööda matkarada. Kirsiks tordi peal oli vahetusala ise, mis asus väga looduskaunis kohas ja hommikul kella kaheksa paiku sinna jõudes saime koos päikesekiirte nautimisega pista suhu ka esimesed teeäärse puu otsas kasvavad viinamarjad. Oi kui magusad need olid. Neid ei olnud seal küll palju ja nad olid kole pisikesed, aga asi seegi. Tekkis lootus, et edasise raja käigus võib sarnaseid kogemusi veel tulla. Silme ette kerkis taas see Sveni unes nähtud arbuusipõld.<br />
<br />
Vahetusala kõrval seisis ka tuttav, Eesti registreerimisnumbriga matkabuss. Meie support crew oli kasvanud juba neljaliikmeliseks. Järgneva rattaetapi esimesse punkti jõudmiseks oli aega antud minimaalselt 10 tundi. See tähendas siis et, kõik kes sinna varem jõudsid, pidid seal ootama, kuni 10 tundi täis saab. Ilmselt seetõttu, et eespool olevad võistkonnad ikka varem lõpetaksid, kui need, kes seal vahetusalas cut-offi jäid. Neid, kes seal cut-offi ei jäänud oli kokku 15 võistkonda. Väidetavalt pidi muidu järgmisse punkti sõit aega võtma umbes 5 tundi. Seetõttu uimerdasime oma uimerdamised ära, sõime kõhu täis, tsekkisime ennast välja ja otsustasime teha enne liikuma hakkamist kahetunnise unepausi. Mul õnnestus magada 1 tund - palav hakkas. Uuesti rattakingi jalga pannes ilmnes, et jalad on vahepeal kahtlaselt tüsedaks muutunud. Rattakingad ei tahtnud hästi pealt kinni mahtuda. Õnneks see muutus peale natukest aega väntamist.<br />
<br />
Kuna tegu oli suhteliselt pika minekuga joonistasin omale järgmise etapi kaardile. See tähendas kohe alustuseks jälle loomulikult üsna muljetavaldava tõusu võtmist 600 pealt 1700 peale. Mitmed tiimid lahendasid selle etapi altpoolt minnes. Olles poole tõusu peal, vandusin ennast, et kuidas kuradi moodi ma ise seda varianti ei näinud ja nüüd siin tundide kaupa tõusu võtame. Hiljem kaarte uurides selgus, et nägin küll, aga esimese kaardi jupikesel, mis mul sel hetkel ette ei olnud keeratud, oli see variant keelatud, ehk siis punaste ristikestega maha tõmmatud. See ristikeste ja kohtunike juhtnööride teema oli üleüldse kahtlane teema. Kord nendest justkui peeti kinni ja kord mitte. No ei tea.<br />
<br />
Kui oma 1100 meetrise tõusuga lõpuks ühele poole saime algas otse loomulikult taas laskumine. Mida allapoole jõudsime ja majad juba tee äärde tekkima hakkasid, seda rohkem hakkasid silmad viinamarja puid otsima. Kuskil õunapuu all vissi nosides teatas Sven, et viinamarju kasvatatakse hoopiski 800-st meetrist allpool, kuna üleval pool olevat päike liiga intensiivne. Kiire pilk altimeetrile näitas, et paarsada meetrit on veel minna. Mis seal siis ikka, jälle sadulasse ja tuld. Kusagil allpool 800-t meetrit, tuul kõrvus vihisedes, allapoole sööstes, seal see järsku oligi. Terve rivi viinamarju, otse tee ääres, suured kah veel. Pidurdus oli nii kiire, et Sven oleks äärepealt mulle tagant sisse sõitnud. Aga ega üle nelja viie kobara korraga sisse läinudki. Head olid nad küll. No see on nagu poest ostetud hollandi tomatite ja oma kasvuhoones kasvanud tomatite vahe.<br />
<br />
Peale viinamarja peatust ja järgmist linnakest algas taas tõus. Sedakorda siis 400 meetri pealt 1500-le. Sellest 850 meetrini sõites ja edasi, üllatus-üllatus, ratast käekõrval vedades. Vedamisetapiga algas ka see osa, kus tuli jälle lambid pähe panna - väljas läks pimedas. Üsna pea oli selge ka see, et kontrollaega jõudmiseks me rattaetapi punkte küll läbida ei jõua. Pilk etapi kaartidele näitas, et kui sõita üldse kannatab, siis väga tihti tuleb seda teha singlitel. Seetõttu hakkasime kohe üles jõudes pilku vahemere poole suunama ja otsima kohta, kust kõige mõistlikumalt saaks viimasesse vahetusalasse jõuda. Enda arvates leidsime päris mõistliku variandi. Ülevalt mägedest allatulekuga tekkis kaks põhilist probleemi. Esimene neist kandis nime uni ja teine külm. Jah, ma tean küll, et klassikute väitel on tegu ainult emotsioonidega, aga ütleme siis nii, et me ei suutnud oma emotsioone väga vaos hoida :). Väntama jälle eriti ei pidanud, istusime lihtsalt sadulas ja veeresime allapoole.<br />
<br />
Huvitav oli see, et olgugi, et kell oli alla tulema hakates reede õhtul kuskil poole kaheteistkümne ringis, aga teele jäävates linnakestes ei olnud liikumas ainsatki hingelist. Tee ääres vedelesid tänavakohvikute tühjad lauad ja kõik oli nagu välja surnud. Ja seda põhimõtteliselt kuni Monaconi välja. Igal-juhul olles esirehvi lõunapoole keeranud veeresime väikeste riietumispeatustega järjest allapoole. Panime pähe ja kaela buffe juurde, selga sooja pesu, fliisi, koorikud. Lõpuks oli seljas nii palju riideid, nagu tuleksime me otse suusatamast, aga ikkagi oli külm. Võiks ju arvata, et külm ajab vähemalt une pealt ära, aga ei. Pidevalt avastasin ennast pidurdamast viimasel sekundil, enne serpentiini kurvist välja sõitu. Nüüd tegime juba peatusi, et virvendama hakanud pilt taas sirgeks saada. Mingit abi ei olnud kaasas olnud guaranast, Shlehast ega millestki muust. Guarana vast mingi pool minutit aitas, ei enamat. Kui organism tahab ikka magada, siis tahab ta magada. Vahemeri oli kaardi järgi juba päris lähedal, aga kuidagi ei tahtnud väljas soojemaks minna. Räägitakse, et siin olla soojad ööd...<br />
<br />
Ühele probleemile leidus mõne aja pärast aga lahendus. Laskumine asendus ühel hetkel tõusuga - viimase tõsisema tõusuga, ja sellega seoses oli üsna varsti kadunud ka külmaprobleem. Veel veidi ja üritasime leevendada ka teist probleemi, seda va une oma. Peale seda, kui tee äärest haaratud viinamarja kobarast oli ükshaaval süües ka viimane viinamari otsa saanud ja sellega seoses aju jälle une peale mõtlema hakkas, otsustasime, et teeme ühe 15 minutit. Miski ime läbi õnnestus mul, erinevalt Svenist, isegi kella kuulda ja sõitmist jätkates tuli tunnistada, et vähemalt minul tõmbas olemise mõnusamaks küll. Svenil veel vist nii hea ei olnud. Seevastu hakkasime sihtpunktile juba päris lähedale jõudma. Ühtegi hingelist küll kuskil veel ei liikunud, aga tänavate äärde tekkisid Monaco numbrimärkidega autod. Kui üks käimasolev aiapidu välja arvata, siis mingit elu me seal kuskil ei täheldanudki. Okei, paar autot vist ikka tuli ka seal mingi linna vahel vastu.<br />
<br />
Alles siis kui jõudsime nii kaugele, et mäeveerelt Monaco tuled paistma hakkasid, tõdesime, et vähemalt seal käib korralik elu. Linnavahel toimus korralik tulede liikumine ja sama võib öelda sealse lahe kohta, mis oli täis edevamaid ja natuke veel edevamaid jahte ja kaatreid, kus nii mõnegi peal oli näha ka liikumist. Vähemalt tulede järgi otsustades. Muidu tundus vahemeri sile nagu plekk. Veel mõnda aega tagasi väljas olnud karge, mägine õhk asendus vahemereäärse, tüüpilise, magusa jasmiiniaroomiga. Mida rohkem me seal linnavahel seda ninasõõrmetesse tõmbasime, seda rohkem see meeldima hakkas. Finiši lõhn. Peale väikest seiklust linna vahel jõudsime ka viimasesse vahetusalasse, kus kohtunikud autos magasid. Loomulikult ajasime nad üles ja hakkasime rattaid kastidesse panema, et võimalikult kiirelt kahele viimasele lühietapile suunduda. Aga korraldajatel oli meile varuks veel üks väike üllatus. Olles siiralt imestunud selle üle, kuidas me sinna kahekesi saime, teatati, et selleks, et vahemerele, viimasele kajakietapile saada, tuleb ära oodata veel mõni võistkond, kuna kahekesi meid turvalisuse huvides sinna ei lasta. Põhimõtteliselt arusaadav, ehkki etapp oli kalda ääres, imelühike ja meri peegelsile. Igatahes leppisime me kohaliku kohtunikuga kokku, et kui mõni võistkond tuleb, siis ajagu ta meid üles. Arutasime omavahel, et see oleks küll lahe, kui see tiim, kes esimesena tuleb, oleks Elo ja Raini oma.<br />
<br />
Viskasime telgipõhja peale ennast siruli tegime väikese uinaku. Umbes kahe tunni pärast ärataski meid korraldaja, küsimusega, et üks tiim hakkab juba ära minema, kas soovite ka minna, või ootate järgmist. Hea tüüp, muidugi tahtsime minna, miks ta meid varem ei äratanud. Väljas oli vahepeal juba valgeks läinud. Ülikiirelt panime oma tavaari kokku, kotid selga ja hakkasime koos Tsehhi Adidas Terrex tiimiga linnaplaani järgi mere äärde liikuma. Samal ajal olid vahetusalasse jõudnud juba ka Elo ja Rain. Napilt läks. Otsustasime siiski koos Terrexiga minema liikuda. Nende jäsemed ei olnud ka enam kõige teravamas seisukorras, aga kõik neljakesi olid rivis. Naisliige ütles, et peale Sloveenia 50h võistlust oli see talle üldse alles teiseks võistluseks. Kapten kurtis samamoodi ratta tassimise üle.<br />
<br />
Mööda kitsaid linnatänavaid ja valdavalt treppe liikusime vaikselt alla ranna poole, kus ootasid meid kajakid. Nüüd oli jäänud veel vaid viimane 40 minutit aerutamist mööda siledat ja selget vahemerd. Monaco laht oli endiselt täis eiteamitmemiljonilisi ujuvvahendeid ja kalda ääres paistis veel rohkemate miljonite eest villasid. Tere tulemast! Meile oli aga kõigest sellest täiesti ükskõik, sest finiš oli nii lähedal. 37 minutit aerutamist ja olimegi finišis, Roquebrune-Cap-Martin'i linna rannas. Mõnus! Koos esimese kahetunnise rattasõiduga stardipaika läks aega 172 ja pool tundi.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj7stmLY_lVLCbXVXER-VkENpo7If-zv18JmcQsmhAq_u6OrxKgE9thF9yulQwXnQbIeURtK23UqF_kSORSoA_ATOYzhbpy2KvxHtY16PVGQqL6mmcsGFns47T1kK7OgZ-R_ssfDDSlJiE/s1600/P1010984.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj7stmLY_lVLCbXVXER-VkENpo7If-zv18JmcQsmhAq_u6OrxKgE9thF9yulQwXnQbIeURtK23UqF_kSORSoA_ATOYzhbpy2KvxHtY16PVGQqL6mmcsGFns47T1kK7OgZ-R_ssfDDSlJiE/s320/P1010984.JPG" width="320" /></a></div>
<br />
<a href="http://live.raidinfrance.com/leaderboard/" target="_blank">Tulemused</a>. <br />
<br />
Nüüd võis alustada logelemisega, aga mitte kauaks. Alustuseks nautisime korraldajate pakutud õlut ja suupisteid. Siis ajasin mööda linna meie support crew'd taga. Seejärel kohe kiire pesu. Asjade kokkupakkimine võttis üüratu aja, aga selle pidime ka ära tegema. Loomulikult kohustuslik veinipoe külastus. Ja enne pidu saime isegi tunnikese magada ja teha väikese supluse vahemeres, sest ilm oli jube palav. Siis juba pidu. Pidu oli kindlasti lahe, aga jube unine. Õnneks pakuti normaalses koguses süüa. Aga video näitamise ajal hakkas pea juba rinnale vajuma. Nii et tuli minna autosse, kus sohvrid juba rooli taga ootasid, et saaks kodumaa poole ajama panna. Ja kes ütles, et ma sõitvas autos magada ei saa? Mitte mingit probleemi ei olnud. Olete kunagi käinud Euroopas autoga reisimas, nii et Itaaliat ja Poolat nagu ei olekski olemas, olgugi, et te neist läbi sõitsite. Mina nüüd olen.<br />
<br />
Aga igal juhul õnnestus minul, erinevalt näiteks Svenist, Elost ja Mannist suhteliselt normaalsete jalgadega see asi lõpetada. Mingeid olulisi ville ei täheldanud ja paistetus hakkas ka juba teisel päeval ära minema. Peale võistlust umbes nädal-poolteist läks peamiselt süües ja magades. Absoluutselt mitte mingit probleemi ei olnud kogu aeg süüa. Ja üheksa ajal õhtul magama minna. <br />
<br />
Mida siis kokkuvõtteks öelda.<br />
MM rada on ikka raske - sigaraske. (kuuldavasti oli tegemist ühe raskeima MM rajaga üldse).<br />
Ratta tassimine on nõme! <br />
Ettevalmistusega võib üldjoontes rahule jääda.<br />
Kahekesi lõpetada ei ole ikka päris see. <br />
Kaarditöö minu puhul - jama.<br />
Ratta tassimine on nõme! <br />
Võistkonna liikmetele suur tänu! Teiega läheks alati luurele.<br />
Varustus - enam-vähem, ehkki finantsid panevad omad piirid.<br />
Peale neljandat ööpäeva ei ole vahet, kas võistlus kestab kuus, kaheksa või kümme päeva.<br />
Saime väga palju kogemusi, mida järgmistel kordadel kindlasti teistmoodi teha. (Ehkki pikki võistlusi on juba läbitud justkui omajagu).<br />
Kas ma juba ütlesin, et ratta tassimine on nõme? <br />
<br />
Eriti suured tänud:<br />
Erki & Marge<br />
Urmas & Laidi<br />
Minn & <a href="http://www.mountainloghome.ee/" target="_blank">Mountain Loghome OÜ</a><br />
Indrek & <a href="http://www.spetselektroodi.ee/" target="_blank">Spetselektroodi AS</a><br />
Mart & <a href="http://www.spartasport.ee/" target="_blank">Sparta spordiklubi</a><br />
Randy<br />
Maku <br />
Ja otse loomulikult kõik ülejäänud pöidlahoidjad, toetajad, sõbrad, tuttavad<br />
PS! vabandust, kui kellegi ära unustasin.<br />
<br />
<br />
Järgmise niisuguse mastaabiga projektiga läheb nüüd natuke aega.Tiit Tähnashttp://www.blogger.com/profile/05162222007237192810noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-4130517294651310348.post-74249373738763715022012-09-05T22:43:00.001+03:002012-09-05T22:43:10.347+03:00Endurance Quest 2012<a href="http://www.raidinfrance.com/en/" target="_blank">Seiklusspordi MM</a>iks ettevalmistavad võistlused on meil planeeritud sel aastal niimoodi, et oma kaalukuselt muutuvad need järjest pikemaks ja tähtsamaks. Ning lõppeb kogu see kompott septembri lõpus MMi endaga. Niisiis, kui eelmine võistlus Sloveenias kuulus <a href="http://www.areuroseries.com/" target="_blank">Adventure Racing EuroSeries</a> kavva, siis seekordne <a href="http://www.endurancequest.com/" target="_blank">Endurance Quest</a> Soomes, kuulus lisaks ARES-ile ka <a href="http://www.arworldseries.com/" target="_blank">Adventure Racing World Series</a> koosseisu. Soome võistlus tõotas tulla väga huvitav ja raske. Esiteks seetõttu, et Soome maastik on väga lahe ja teiseks seetõttu, et seoses ARWS-iga on konkurents kindlasti tihedam ja vägagi kõrgetasemeline. Seda näitas ka stardilist, kus osalejaid päris paljudest riikidest. Seoses kodulähedase maastikuga oli ka eestlaste konsentratsioon nimetet võistlusel tavapärasest tublisti kõrgem. Lisaks meile olid osalemas veel Mountain Loghome ISC, tavapärases koosseisus: Randy, Urmo, Minn ja Pilvi. Samuti Twister Myrakarude tiim, koosseisus Heiti, Taavi, Erki ja Marge. Veel oli rajal Eesti-Läti segavõistkond Ebike.lv ACE, kus Eesti poolt osalemas Silver ja Rain ning Läti poolt Andris ja Dace. Noh, kui varvaste arvu järgi võtta, siis oli tegemist pigem küll Läti, kui Eesti võistkonnaga, aga OK. Viimase eestlasena aga võis osalejate nimekirjast leida loomulikult Elo, kes seekord oli omale kaaslasteks valinud Prantsusmaa tugevad seiklussportlased.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEivmkWZ5eOc7klohetkomCvfHno2XVfiWzwEYl5tZ9iBod44O_KQIwZlCVX6M8bmp_xb64KG53p6UOGHCu55H8cdnPzqZLcTt5sK8gI-aEpYGXTZooYirrD27x9W-fs-NIJ_k-ucSym98I/s1600/318.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><br /></a></div>
<br />
Meie eesmärkideks antud võistlusel oli taas kord harjutada ARWC-ks tiimitööd ning võistlus korralikult läbida, ilma liigselt uimerdamata. Ja suures plaanis see meil ka õnnestus. Otse loomulikult oli Endurance'ile osalema minek seotud ka sellega, et nimetatud võistlusega tähistas Eesti seiklusspordi isa, Minn, oma sünnipäeva ja sellest ei saanud me, pidades ennast siiski väikest viisi seiklussportlasteks, kuidagi ilma jääda.<br />
<br />
Niisiis, juuli lõpus, kui laadisime oma seiklusspordi kola jälle autodesse ja kihutasime koos pudelist viina rüüpavate Eesti ehitajatega pühapäevahommikuse Viking Line'iga Helsingi poole. Kuna võistluskeskus asus Soome pealinnast vaid 40 kilomeetri kaukgusel, jõudsime harjumatult kiirelt kohale. Mis muidugi oli suurepärane vaheldus tavapärastele 24h autosõitudele. Väike positiivne üllatus ootas meid ees võistluskeskuseks olevas <a href="http://www.knkeskus.eu/index_fin.shtml" target="_blank">KN Keskuses</a>, kui selgus, et tegemist on Eesti ettevõttega ning kogu teenindus nii söögisaalis kui ka retseptsioonis oli meile emakeelne. Kui olime kogu oma kola ilusti tuppa tassinud, siis esimesel päeval põhimõtteliselt muud vaja teha ei olnudki. Mõned väiksemad asjad saime ette valmistada, aga kuna rada ja kõik sellesse puutuv pidi selguma alles järgmise päeva pealelõunal, siis mingeid vahetusaladesse minevat varustust ja toitu ette valmistada eriti ei saanud. Nii et siis lõime niisama aega surnuks, proovisime võistluseks toodud kajakiga väikese ringi teha ja jutustasime kaasvõistlejatega.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br /><br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgDKmBmSDv7YK7ajZjvJ6_XiMglRjw5rqHOYXcL4oasNM8hRsQTD-DmaE9b4Jxkg66zPXzT4Gvjp_iP2sJxbjKbpGK6ZAliHgHXYz9NcJ5kd0UBJvxu07K1agwwKdHkS0oo8HOVyefnKfA/s1600/402.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="150" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgDKmBmSDv7YK7ajZjvJ6_XiMglRjw5rqHOYXcL4oasNM8hRsQTD-DmaE9b4Jxkg66zPXzT4Gvjp_iP2sJxbjKbpGK6ZAliHgHXYz9NcJ5kd0UBJvxu07K1agwwKdHkS0oo8HOVyefnKfA/s200/402.JPG" width="200" /></a></div>
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiQrrZktAMZq5KoDhCCk-SG-JpfgBeLVo93IDAVhwOuOYz60VDCwMOC8Hl2kUoff6jcUph5ZOh86oYZCmbJjsCFy7jrWoI1QWiYF8SAHC2rTE336ZnbX40-1omfNyCZxs07kFbiYWDPfRA/s1600/350.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="150" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiQrrZktAMZq5KoDhCCk-SG-JpfgBeLVo93IDAVhwOuOYz60VDCwMOC8Hl2kUoff6jcUph5ZOh86oYZCmbJjsCFy7jrWoI1QWiYF8SAHC2rTE336ZnbX40-1omfNyCZxs07kFbiYWDPfRA/s200/350.JPG" width="200" /></a>Esmaspäevane päev oli aga juba tegemisi täis. Hommikul ootasid meid testimised kajaki ja köitega, kus pidime siis tõestama kohtunikele, et me oskame kajaki ümber ajada, selle vees uuesti püsti keerata ja sinna sisse ronida. Samuti oli vaja veenda korraldajaid, et oskame korrektselt kasutada oma ronimisvarustust. Testide tulemusena selgus, et oleme kõlbulikud võistlusel osalema küll. Edasine päev kulges siis toitu ja muud varustust valmis pannes ning organiseerides, kuni algas koosolek, kus nägime esmakordselt rada ja saime kätte nii kaardid kui ka <i>roadbook</i>'id. Seejärel läks juba päris kiireks. Kaarte oli päris paras pakk ja nende kõigi läbitöötamine koos liikumisradade pealemärkimise, teevalikute tegemise, kiletamise ja muu sellisega võttis omajagu aega. Lisaks tuli nüüd orgunnida varustus ja toidud õigetesse vahetusaladesse ja kõik need varustusekastid ka õige ala juurde lohistada. Kui kogu selle organiseerimisega ühele poole saime, siis oli kell juba veidi üle südaöö. Mis tavapäraselt ei olegi ju teab mis imelik, kui mitte arvestada asjaolu, et "hommikusöök" oli meil ette nähtud juba öösel kella kolmest, peale mida pidime sõitma bussidega stardialasse.<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgqkZqr5VvhrPetEQuAh86sAj0sTYJgZ7zuvAcFeg-iCsDbOyef0qV5UIsV4MrcrEQbLheuq5742C7aWYDB3GMj4cz13ySiZbldd941beOibQ71g4Ykh7EWczHY5xoPQsMJEYCb0Am1IfY/s1600/409.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="150" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgqkZqr5VvhrPetEQuAh86sAj0sTYJgZ7zuvAcFeg-iCsDbOyef0qV5UIsV4MrcrEQbLheuq5742C7aWYDB3GMj4cz13ySiZbldd941beOibQ71g4Ykh7EWczHY5xoPQsMJEYCb0Am1IfY/s200/409.JPG" width="200" /></a><br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiAj4So-RBLAd9Ux_-doFOzH8Qq1ar9Pw41L1ZYV6neyc2kPTQik68SKlkITo-w08ntYFNcYg-DK3C3Hhja-GToJfaV-EVjjprABTQEAis5YVrsdVbtcgHZ4F4p9k1fg_CWizDrQx4dR5w/s1600/2+Swim.jpeg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="133" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiAj4So-RBLAd9Ux_-doFOzH8Qq1ar9Pw41L1ZYV6neyc2kPTQik68SKlkITo-w08ntYFNcYg-DK3C3Hhja-GToJfaV-EVjjprABTQEAis5YVrsdVbtcgHZ4F4p9k1fg_CWizDrQx4dR5w/s200/2+Swim.jpeg" width="200" /></a>Et siis juba võistlusele eelneval ööl oli meil unetunde veidi kesiselt. Aga mis seal ikka, sama lugu oli ju ka teiste osalevate tiimidega. Üles tõusmine kulges, nagu arvata oli, suhteliselt raskelt. Üllataval kombel oli kell kolm öösel hommikusöögi söömine täiesti tehtav toiming. Niisiis, bussidesse mineku ajaks oli kõht meeldivalt täis ja väike ärevus ees ootava raja osas hinges. Bussidega sõidutati meid Soome ühte lõunapoolsemasse maismaapunkti, kust siis peale kajakkide valimist ja stardipaika jalutamist mõningase ootamise järel pidi antama start. Ja antigi. Proloogi kaardi saime kätte vahetult enne starti. Alustuseks oli siis väike <i>coastaleeringu</i>etapp, kus võistlejaterivi liikus ühtlases rivis ja noppis punkte. Punkti noppimine tähendas esialgu tähise puudutamist. Kohe proloogis saime ära proovida ka merevee soojuse, kui kaljult tuli alla hüpata ja ujuda üle väikese sopi. Kõige hullem ei olnudki. Ehkki ilm oli pigem nigel ja vesi ka mitte just kõige soojem. Kalju peal turnimisega tekkisid tiimide vahel ka pisikesed vahed, nii et peale proloogi kajakietapile minnes ei olnudki kõik enam puntras koos.<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgjlaQRxSY_QUsDve2N2OV2An73uuD0fj2bfmF6slLNhs8QfHjGAPmDxBZwR482zo1trcngbwtFX3XMLWqrx3YQ9MDlxAudIQ2715WZ7oZ5AvVfL_Y0izLW7XyKXOphLUlBFZiqUWBNgY4/s1600/417.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgjlaQRxSY_QUsDve2N2OV2An73uuD0fj2bfmF6slLNhs8QfHjGAPmDxBZwR482zo1trcngbwtFX3XMLWqrx3YQ9MDlxAudIQ2715WZ7oZ5AvVfL_Y0izLW7XyKXOphLUlBFZiqUWBNgY4/s200/417.JPG" width="150" /></a><br />
Peale lühikest kajakiotsa ootas ees juba järgmine coastaleering, koos veidi pikemate ujumisotstega ning aerupaadi etapp. Kohtunikuna tegutsev Maare suunas meid esimesena coastaleeringule. Varem saabunud tiimid said aerupaadietapi enne teha. Kuna merevesi tundus seal mitte just kõige soojem, pumpasime täis ka ka kaasas olnud madratsid ja ujusime nendega. Pumpamine võttis veidi aega, aga ujumine oli mõnusam ja kiirem. Ehkki tuul tahtis millegi pärast kerget madratsit kogu aeg kuhugi poole minema lükata. Meiega enam-vähem samaaegselt coastaleeringut alustanud Eensaarte tiim tõmbas jooksuga veidi eest minema - loogiline. Meie kulgesime umbes samas tempos Twister Mürakarudega. Ainult et nad ei olnud arvestanud sellega, et meil oli aerupadi etapiks varrukast võtta trumpäss Reigo näol, kes kivinäoga tõmbas kogu etapi nii kõvasti aere, et äärepealt oleks lootsiku glissi saanud. <br />
<br />
Nüüd ootas ees juba veidi pikem kajakietapp, mis tuulise ilma tõttu oli viidud avamerelt rohkem saarte vahele. Soome saarestikud on aga teada-tuntud oma superilusate vaadete poolest. Nii et aerutades võis vabalt unustada ennast suu lahti mõnda järjekordset külamehe majakese asukohta või kaljust saarekest imetlema. Kajakietapil tekkisid väiksemad pundid ja liikumiskiirused olid suhteliselt sarnased. Järgmine coastaleering ootas meid ees juba kuuendas kajakipunktis, ehk TA2-s. Seekord pidi tegemist olema juba vähe tõsisema etapiga, kus pikemad ujumisotsad ja ka kilometraaž vähe toekam. Alasse jõudes teatas kohtunik aga, et võtta tuleb vaid 5 punkti üheksast. Pikemad ujumisotsad olid üldse välja jäätud. Ilmselt siis oli avamere pool liiga suur laine vms. Seekord otsustasime madratseid mitte täis pumbata ja ujuda ilma nendeta. Ja see oli ka õige otsus. Metsastel kõndimisosadel oleks madratsite kaasa vedamine olnud suhteliselt tülikas. Sellel etapil tegime ka väga hea soorituse. Ujumine hakkas juba päris meeldima ja etapi lõppedes nägime vahetusalast lahkumas ka Mountain Loghome tiimi, kes vahepealsel osal oli meil eest ära saanud.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjNvQs_1NC6kIj4W7-vBQmftnRDeNv5_f4RKg0Ril4cmMwGeXBAwpA-4LgYo2grCmUlbAwqbW1gn6E_rCVH5O59PCIDHIP6VjE9NUtBQd9JFMaUrE3TK4ZRMc4cOgGQGtdcfqR8GIhqo2Q/s1600/424.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="115" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjNvQs_1NC6kIj4W7-vBQmftnRDeNv5_f4RKg0Ril4cmMwGeXBAwpA-4LgYo2grCmUlbAwqbW1gn6E_rCVH5O59PCIDHIP6VjE9NUtBQd9JFMaUrE3TK4ZRMc4cOgGQGtdcfqR8GIhqo2Q/s200/424.JPG" width="200" /></a>Viimasel kajakilõigul tõmbasid vanameistrid meiega aga väikese vahe taas sisse. See oli nende ala ka. Meie selja taga olev poolakate tiim üritas kajakis kasutada ka purjesid, aga meie hinnangul läks neil purjedega mässamisega nii kaua aega, et kokkuvõttes nad meile oluliselt lähemale küll ei saanud. Järgmisse vahetusalasse jõudes ja enne uisu-/trekietapile suundumist tuli läbida veel üks coastaleeringuring. Niisiis saime natuke veel krooli harjutada. Ees liikuvate Mountaini ja EST-LAT võistkondadega oli meil tekkinud selline mõnekümne minutiline vahe. Vahetusalas saime esimest korda ligi ka varustusekastile, et ampsata natuke banaani, haarata kaasa uisud ja suunduda juba järgmisele etapile. Eesti võistkondade fänniklubi Liisu, Venna ja Maare näol lasid meile autoaknast veel teeleminekuks meeleoluka muusikapala Heli Läätse repertuaarist. Pisikese jalutuskäigu järel saime aga juba uisud jalga siduda ja vähe nobedamalt edasi kulgeda. Ilm oli vahepeal muutunud päris mõnusaks. Asfalt kuivanud ja päike taevas. Mis nii viga sileda asfaldi peal mõnusalt uisku lasta.<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjGU6ZfZYppbJh9FTCnx8J2Ln-NpgR9o1HG4n4VMgePRRdp8QrLzVHX4kRay2P4IUVz8r6TZJ9YULM4ZypuHJ59CA4L0Kd8cg5eYwno1u9zaoa3xqBPZiWnNoJgD1rEAGfCZiSmSBIRfuE/s1600/023.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="150" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjGU6ZfZYppbJh9FTCnx8J2Ln-NpgR9o1HG4n4VMgePRRdp8QrLzVHX4kRay2P4IUVz8r6TZJ9YULM4ZypuHJ59CA4L0Kd8cg5eYwno1u9zaoa3xqBPZiWnNoJgD1rEAGfCZiSmSBIRfuE/s200/023.JPG" width="200" /></a><br />
Mõnusalt uisku lasta saime aga esialgu ainult umbes 10 kilomeetri jagu, kui peale Kirkonummit, kolmanda punkti kõrval, otsustas Sveni uisu raam saapa küljest eralduda. Raami kinnituspoldi otsingud ei andnud aga mingisuguseid tulemusi ja teibi ega nippon sidemega ei tundunud see asi ka parandatav. Õnneks juhtus aga mööda jalutama üks kohalik papi, kelle abiga saime teada, et 500 meetri pärast olla tee ääres üks autoremondi töökoda. Et äkki saab sealt mingisuguse poldi. Niisiis, jalutasime veidi maad edasi ja leidsimegi nimetatud töökoja. Õnneks saime 5 euro eest ka vajaliku poldi ning peale umbes pooletunnist ajakadu saime uisuteekonda jätkata. Kohe varsti aga tuli taas uisud jalast ära võtta ja keerata metsateele, et teekonda juba jalgsi astudes jätkata. Järgmine punkt asus järve keskel saarel. Korraldajate sõnul on lääne poolt lähenedes veetase umbes 1m. Tegelikkuses oli see muidugi kaenla alla ja pidime kotte ja uiske pea kohal hoidma. Teisele poole minnes aga panime varustuse prügikotti ja ujusime kotti ees lükates teisele kaldale. Nüüd ootas ees paar metsaetappi, mille lahendamisega saime edukalt hakkama. Viimane punkt enne võistluskeskuses olevat vahetusala oli <i>flying fox</i>, kus siis saime pealtvaatajate ergutuskisa saatel lennata köit mööda üle järve. <br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhE9kO0jgaXg_0sBVg83P4Me_iTIJnxMkHDGL6sF0PM7qlF6LRBf1arNvsFLY89AmB8upZQKnvNDBiY-zlr6A6_7G_hyMAUybaq1dFIutDQHru6Q2IKLHTmDtpqQlKpYqVfVlDzJepum2o/s1600/055.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="150" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhE9kO0jgaXg_0sBVg83P4Me_iTIJnxMkHDGL6sF0PM7qlF6LRBf1arNvsFLY89AmB8upZQKnvNDBiY-zlr6A6_7G_hyMAUybaq1dFIutDQHru6Q2IKLHTmDtpqQlKpYqVfVlDzJepum2o/s200/055.JPG" width="200" /></a>KN Keskusse sõites tulid vahetult enne kohale jõudmist vastu nii Ace kui ka ML. Leppisime kokku, et kulutame vahetusalas 20 minutit. Umbes nii vist läks kah. Järgmine etapp oli taas uisk/trek. Pidime uiskudega sõitma Nuuksia rahvusparki, läbima jalgsi Nuuksia maastikumaratoni rada kasutades umbes sarnase pikkusega trekkinguetapi ja seejärel uisutama tagasi. Uisuetapp kulges edukalt, ehkki ühe teelõigu, mille läbisime otse jalutades, oleksime võinud sõita uisuga ringi. Ning korraldajate poolt ära märgitud ohtlike tõusude ja laskumistega ning kurviline uisutee osutus ikkagi mitte niiväga ohtlikuks. Nuuksia vahetusalasse jõudsime täpselt selleks hetkeks, kui oli vaja pealambid pähe panna. Juba peale vaadates oli selge, et see trekkinguetapp tuleb pikk ja aeglane. Jäi üle vaid loota, et mingeid lolle vigu ei tee. Esimese kolme punktiga läkski päris sujuvalt. Aga siis oli korras. Nr 12 punkti minekul panin, vaatamata sellele, et kompass kogu aeg ees oli, radade lugemisega kuidagi täiesti pange. Nii et põhimõtteliselt ühel hetkel ei saanud sellest asjast enam üldse midagi aru. Üritasin liikuda suuna järgi, aga lõpuks kui ennast uuesti paika saime, oli tund aega rahulikult viga pandud. Nõme. Aga see ei olnud veel kõik.<br />
<br />
Järgmisse punkti minnes, suutsin uuesti mingi idiootsusega hakkama saada, nii et kui järjekordselt pooletunnise vea panin, oli mul sellest asjast juba täiesti siiber. Õnneks võttis Mann juhtimise üle ja hakkasime vähemalt punktile lähenema. Aga oh õnne, punkti ei olnud. Olles seda mõnda aega otsinud, jõudis ka mingi teine tiim kohale ja helistas lõpuks korraldajale, kes teatas, et punkt on varastatud. No mis seal ikka, läksime siis edasi. Ja 100 meetrit järgmise punkti poole minnes, ennäe imet, punkt! Komposteerisime ta siis ära. Kolme punkti pärast julgesin kaardi uuesti kätte võtta. Ja seekord õnnestus isegi soovitud trajektooril püsida. Aga noh, väljas oli vahepeal ka valgeks läinud ja üks herilane otsustas ka teha väikese ergutava torke. Möödusime veel umbes 15-ndat korda venelaste võistkonnast (ei oskagi öelda, kus nad vahepeal käisid) ja peagi oligi trekkinguetapp läbi. Preemiaks jagas kohtunik igaühele lõkkel küpsetatud makkara - maitsev! Kohtunikul olevast ajatabelist oli näha, et viga olid teinud ka teised võistkonnad, kaasa arvatud Randy, küll aga veidi vähem, kui mina. Samas oli ka juba katkestajaid, kelle hulgas kahjuks ka Twister Myrakarud ja üks väga tugev Rootsi tiim Sweco. <br />
<br />
Peale 10 minutilist vedelemist võtsime uisud kaasa ja liikusime maantee poole. Mõnda aega sai jälle vahelduseks uisutada. Väljas oli vahepeal jube palavaks läinud. Tegelikult oli öösel ka mõnusalt soe. Näe isegi aju kuumenes üle. Õnneks ootas aga 22. punktis ees väike õhulend ja karastav suplus. Kolm liiget pidid hüppama kaljult vette ja ujuma teisele kaldale, aga üks pidi koos kõigi asjadega suplema Finnfoam plaadiga. See on selline 10cm paks penoplasti sarnane pikk plaat. Mõtlesime, et läheb juba vaidluseks, et kes on nõus mitte hüppama, aga Sven arvas, et ta võib Finnfoamiga minna küll. Kalju oli päris kõrgel nii et äärepeal võttis ikka korra mõtlema. Samas Mann ei teinud teist nägugi, hüppas esimesena üle ääre, nii et silm ka ei pilkunud. Ma ikka kaks korda neelatasin enne. Aga hüpe ise oli lahe ja suplus värskendav. Nüüd astusime paar punktivahet niisama edasi, kuni jõudsime ronimispunkti.<br />
<br />
Tuleb tunnistada et päris korraliku kalju olid korraldajad üles leidnud. 37 meetri kõrgune kolakas. Seekord tuli paari kaupa laskuda kaljust alla ja kui kogu tiim all, siis jälle paari kaupa haaratsitega üles. Läksime Manniga kõigepealt. Mannil võttis veel mitte kõige korralikumalt kinnistunud tegevus kergelt põlve värisema, aga alla me saime. Aga köied olid seal küll sellised, et ausalt öeldes võttis kukalt sügama. Lisaks sellele, et tegu oli päris korralikult kulunud eksemplaridega oli vähemalt minu köie sees ka üsna korralik sälk. Võttis nagu mõtlema... Üles minemine oli psühholoogiliselt lihtsam, aga nõudis selle eest rohkem tööd. Mõningase rippumise järel saime üle ääre ja seekord jäid köied terveks. Vahel kohe veab! Peale ronimist oli veel väike ots trekki ja jupp rulli võistluskeskusesse. <br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg6yhiiUjV8moWZnjlZoTW8uSZ3w7ueM5m2NlyrjJWaoyAt22a7DJi4_p1jXwZdFSoTkzzqHIXnzKPlcldOsJmY3XKV4xZja3fNQ9kzh0I8d8P6YEq77Fw2jeMBBeFsExNnn1UqohX1ppc/s1600/092.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg6yhiiUjV8moWZnjlZoTW8uSZ3w7ueM5m2NlyrjJWaoyAt22a7DJi4_p1jXwZdFSoTkzzqHIXnzKPlcldOsJmY3XKV4xZja3fNQ9kzh0I8d8P6YEq77Fw2jeMBBeFsExNnn1UqohX1ppc/s200/092.JPG" width="158" /></a><br />
Taas võttis juba teada-tuntud fännclub meid vastu Heli Läätse lõõritamise saatel. Seekord lubasime endale veidi pikema puhkuse, vist oli pool tundi. Vahetusalas olnud lihapallid ja värske kurk maitsesid oivaliselt. Peale kehakinnitamist ja osade puhul ka kerget pesu ootas meid ees pikk rattaetapp. Te ei kujuta ette, kui mõnus oli üle pika aja rattaga sõita. Kilomeetrid möödusid lennates........ Kuni vahetult enne esimest punkti mul meelde tuli, et kindlasse kohta pandud kompostrikaart jäi pükste vahetamise käigus endiselt kindlasse kohta, võistlusteskuses. Väike lisa edasi-tagasi sõiduke on ju ikka abiks, nii et tegin selle pool tundi kiirelt juurde. Edasi läks aga sujuvalt ainult et vahelduseks saime kaela vihmasabina. Koos vihma saabumisega jõudsime ka järgmisse vahetusalasse, kus oli rattaorienteerumise lisaülesanne.<br />
<br />
Ehkki osad teeklassid olid ratta-o kaardil veidi kahtlased, oli rattaorienteerumine päris lahe vahepala niisama kruusal ja asfaldil sõitmisele. Kivistel ja kaljudel singlitel turnimine oli päris äge ja vaatamata vihmale saime täitsa korraliku aja. Ratta-o lõpuosas leidis meid üles üks võistluse fotograaf, kes oli metsavahele visanud teele mõned palgid ja siis ootas kui me mööda singlit kohale lendasime, et siis hüpetest häid kaadreid saada. Ma arvan, et tulid täitsa lahedad pildid. Mustikatele vahelduseks olid ühel raiesmikul ka vägagi maitsvad vaarikad. Nüüd tuli vahelduseks päris pikalt niisama ratast sõita, ilma lisaülesanneteta. Et vahemaad olid pikad, siis jagasime terve portsu kaarte Reigoga kaardialustele ära ja vahelduseks sai vähe silma puhata. Rattaetapp edenes meil aga jõudsalt ja nii valges kui pimedas liikusime täitsa hästi. Enne järgmist ujumisetappi aga hakkas aju nii ära väsima ja otsustasime tee ääres kiire uinaku teha. 15 minutit und kruusatee äärses kraavis mõjus vägagi kosutavalt ja enesetunne muutus hoopis teiseks. Vaatamata sellele, et samal ajal hakkas kergelt vihma tibama.<br />
<br />
Järgmisena ootaski ees väike ujumisetapp Finnfoamidega. Fännklubi oli meil järve ääres ootamas, mõned tugevamad isegi täitsa üleval. laadisime ratta ja muu varustuse Finnfoam plaadile ja tundus, et asi meenutab täitsa veesõidukit. Vahelduseks oli see parvetamine täitsa mõnus, ehkki riideid seljast vähemaks võttes see esialgu nii ei tundunud. Peale kerget vaheldust tuli jälle pikalt ratast sõita. Taas hakkas uni peale tükkima. Meele erksana hoidmiseks tegin aeg-ajalt mäkke minnes väikseid vahespurte, et päris magama ei jääks. Sama probleem oli kõigil. Nii et peale mõnda aega kannatamist otsustasime jälle kraavis 15 minutit und lubada. Jälle toimis täitsa edukalt. Veel veidi ratast ja vastu hommikut jõudsime TA10-sse, kust algas nö. <i>ultimate swimming</i>. Taas tuli kogu tavaar Finnfoam plaadile mahutada ja seekord 5 kilomeetrit allavoolu parvetada. Kuna distants oli piisavalt pikk, võtsime seekord esirattad ära ja tegime selle parvetamise omale mugavamaks. Erinevait tehmikaid solberdamiseks kasutades ei olnudki see pikk ujumine eriti hull. Vahepeal hulpisime pea ees, siis jalad ees, siis selili, siis kõhuli - mõnus.<br />
<br />
Otse loomulikult jätkus peale ujumist asi jälle rattasõiduga. Selle vastu ei olnud meil loomulikult midagi. Vahepeal ratast ka veidi tassides, jõudsime lõpuks Raasepori linna, kus enne ronima ja jooksma asumist lubasime teeäärsest poest endale külmad Coca-Colad ja jäätised. Torni juurde jõudes selgus, et ronida saame ainult trepist üles ja alla. Igaks juhuks lasti ikkagi ronimisvöö peale panna ja prussic külge, et trepist käik turvalisem oli. Peale seda üüratult keerulist ronimist oli umbes sama keeruline linnaorienteerumine. Sörkisime ja astusime linnas ja noppisime 4 lihtsat punkti. Ja siis jälle rattaga sõitma! Peale kiiret asfaldisõitu saime peagi teha aga karastava supluse saarele, kus oli kaks punkti pandud maa-alustesse punkritesse. Ja siis juba ootas ees vahetusala, kus oli kohustuslik 2 tunnine paus. Saab magada - jesss!<br />
<br />
Peale korraldaja poolt pakutud roa ja enda kastis olnud hõrgutiste manustamist ning ML ja Eloga väikest muljetamist sain mina magada 1h15min. See oli küll äraütlemata mõnus ja vajalik uinak. Veel veidi kohmitsemist ning järgmiseks etapiks oli ette nähtud Kickbike. Eelmised mälestused sellest aparaadist olid juba ähmased, aga sõites oli täitsa mõnus ja tuli ka sõidutehnika meelde. Kuidagi sattusime jälle fotograafide ja kaamerameeste lemmikobjektideks ning terve tee jooksul esimesse punkti filmiti ja pildistati meid nii autoaknast, pakiruumist, kui ka tee äärest ja laudteelt. Peale esimest punkti kadusid kaamerad ära. Teise punkti jõudes ei hakanud tähist esialgu silma. Olles kõik kõrvalolevad põõsatagused läbi käinud, ei olnud ikka punktist mingit jälge. Võtsime kõne korraldajatele ja selgus, et Kickbike rada oli ümber tehtud ning kohtunik unustas seda meile mainida. Päris lahe. Saime telefoni teel peale paari kõne tegemist edasised juhtnöörid ja liikusime Kickbikega edasi Hanko linna, purjetamisetapi algusesse. Korraldaja oli meile toonud sinna osa kajakivarustusest. Õnneks toppisin enne Kickbike'i omale ka järgneva etapi söögi kotti. Aga joogikott oli küll tilgatumalt tühi. Ei osanud nagu arvestada, et peaks rohkem jooki võtma selleks väikseks tõukekaetapiks, aga näed siis. Õnneks saime kamba peale hakkama. Üks kohtunik tahtis veel pool tundi trahvi teha, kuna kajakil lipukesi polnud. Selgitasime talle natuke olukorda ja pääsesime. Kaotasime ajaliselt selle jamaga umbes tund aega.<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjJZaqfUoUV9g8A8yOtaEKQcEAcw51k4BjsLJG01i7WAe3sr0zAbF8xz3qBInBLMp4h6RgDi-2JiIjA031Toqbay8oDOihe9cZMKOoBVMWN_MpKBTdbp35x75RdhPmmOVleiRQYC7YNdXM/s1600/198.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="150" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjJZaqfUoUV9g8A8yOtaEKQcEAcw51k4BjsLJG01i7WAe3sr0zAbF8xz3qBInBLMp4h6RgDi-2JiIjA031Toqbay8oDOihe9cZMKOoBVMWN_MpKBTdbp35x75RdhPmmOVleiRQYC7YNdXM/s200/198.JPG" width="200" /></a><br />
Vahetusalas tuli aga ehitada kahest kajakist purjekas. Vajalikud prussid, nöörid ja muud materjalid olid olemas ja näidiski ees. Tuli välja täitsa viisakas sõiduriist. Ainult et ilm oli purjetamise jaoks absoluutselt sobimatu. Tuult oli täpselt 0 m/s ja meri nii plekksile, kui veel olla saab. Nii et peale purjeka valmimist kerisime purje ümber masti kokku ja kihutasime aerudega uhmerdades sadamast minema. Järgmisse punkti, kus purjeka jälle lahti sai monteerida, jõudsime just pimeduse saabumise ajaks. Edasi jätkasime juba kahe kajakiga, tavapärasel meetodil aerutades. Taas juba tuttavasse vahetusalasse, kus enne magada sai, jõudes, oli merele juba kerge laine peale kerinud. Aga enne ulmepikka kajakietappi tuli veel läbida ka orienteerumisetapp, mis ka omajagu aega nõudis.<br />
<br />
Peale hea-parema söögi kerget manustamist panimegi kohe rajale. Kohe vahetusala lähistel tuli vastu ML, kes teatas, et tegid orienteerumist arvatava kahe tunni asemel kolm ja pool. Nii et kogu nende lisa Kickbike ringide ja asjadega olime neist nüüd umbes nii palju maas. Võtsime etappi rahulikult, aga ühe punktiga tegime ikka täitsa arvestatava vea. Ei saanud pimedas mingist kohast õigesti aru ja lugesin teid valesti. Etapi esimese kolmandiku peal hakkas aga juba vaikselt valgeks minema ja mõne aja pärast oli täitsa ilus päikeseline hommik. Etapi lõpuosas endale rohkem eksimusi ei lubanud ja peagi olime uuesti vahetusalas. Seekord siis selles vahetusalas viimast korda. Kuna Kickbike kogemus varasemast oli veel meeles, käisime enne järgmisele etapile suundumist korraldaja käest täpsustamas, et kuhu me nüüd kajakkidega ikkagi sõitma peame. Väitis, et minge kaardi järgi. Ainult et kaardi peal oli kaks marsruuti, hea ilmaga ja halva ilmaga. Küsisime siis igaks juhuks üle ka, et milline ilm siis hetkel on. Mitte eriti enesekindlalt teatati, et olla ikkagi hea ilm. Kui nii, siis nii. Viskasime kajaki kokpitid kokakoolat ja kaerahelbeküpsiseid täis ja sättisime ennast minekule.<br />
<br />
Veidi aega tagasi tõusnud päike paistis otse näkku. Etteruttavalt võib öelda, et see jätkus nii terve päeva, mil kajakietapp kestis. Nii et kui kajakietapp õhtul lõppes, olime nagu grillbroilerid. Aga see selleks. Tegelikult hakkasid nüüd asjad õige imelikuks minema. Tõenäoliselt hakkas väsimus võimust võtma, ehkki ma ise seda sel hetkel küll ei tundnud. Anyway, aju (eeldusel, et mul selline asi siiski kuskil olemas on), hakkas genereerima eriti imelikke asju. Tegemist oli sürrealistlikuima olukorraga, milles ma kunagi olnud olen. Nimelt hakkasin ette nägema neid olukordi, millesse me kohe jõudma hakkasime. Täpsemalt siis nägin justkui oma vaimusilmas ette, nii kaardil, kui ka reaalselt, et hakkan viga tegema, kuidas ja kuhu ma seda viga teen, aga ometigi tegin täpselt selle sama vea. Nagu vaataks iseenda tegevust pealt kuskilt pilvepiirilt, aga muuta seda ei saa. Vägagi imelik. Igal juhul, nagu juba öeldud, siis ma ei tea kas seoses sellega, või mitte, ei tahtnud kaardi lugemine ka enam üldse sujuda. Kõik oli järsku idiootselt arusaamatu. Õnneks oli Sven koheselt valmis kaardilugemise enda peale võtma ja tegi seda ideaalselt, terve päev otsa, kajakietapi lõpuni. Nii et minu ülesandeks jäi ainult aerutada ja suurepäraseid vaateid nautida. Ja vaateid, mida seal nautida, oli tõepoolest mõnusalt palju.<br />
<br />
Ilma liialdamata oli tegemist ühe maailma ilusaima arhipelaagiga, nagu peakorraldaja Petri Forsman ütles. Suu jäi lahti, vaadates, kui ilusate kohtade peal on inimestel majad, suvilad või muud puhkepaigad. Igal majal oma paadisild. Vahepeal oli tunne nagu sõidaksime mööda jõge, aga vesi oli soolane. Saared olid lihtsalt teineteisele niivõrd lähedal. Küll seal saaks kajakiga päevade kaupa mõnusalt matkata. Mida aeg edasi, seda tihedamaks läks saarte vahel laevaliiklus. Arusaadav, reedene päev ka. Pealelõunal ikka sõidad saarele oma mõnusasse majakesse. Eriti sellise suurepärase ilmaga. Sõideti igat tüüpi paatide, jahtide, purjekate, kajakide ja muude veesõidukitega. Õnneks olid liiklejad viisakad ja võtsid enamasti meid nähes hoo maha. Paar korda tuli aerutades uni ka peale, aga õnneks midagi väga hullu ei olnud. Kuna tegemist oli ikkagi väga pika kajakietapiga, hakkasid õlad ikka lõpuks kangeks jääma. Aga vaatamata sellele ja ka sellele, et kajak ei ole meil just kõige tugevam distsipliin oli tegemist kahtlemata selle võistluse ühe lahedaima etapiga.<br />
<br />
Õhtupoolikul jõudsimegi kajakietapi lõppu. Finišisse ei olnudki enam teab kui palju maad, ent ometi piisavalt, selleks, et kogeda igasugu seiklusi. Alustuseks turnisime veidi silla konstruktsioonidel, et punkt kätte saada ja siis, peale garderoobi vahetust ja eriti maitsvate lihapallide söömist jätkasime imelühikese rattaetapiga kanuuetapi algusesse. Kanuuetapi eel anti vabalt valida, kas liigume kanuuga, jala või mõlemaga, peaasi, et kogu võistkond oleks koos. Valisime alustuseks veidi kanuusõitu ja siis veidi ka jalutamist ja nii edasi. Veidi läks aega ka selle peale, et läbi konstruktiivse kriitika saavutada kompromiss valitava liikumistehnika osas. Lõppkokkuvõttes võttis kanuuetapi läbimine päris piisavalt aega. Ning kui uuesti vahetusalasse jõudisme, oli läinud juba pimedaks. Niisiis tuli panna lambid pähe ja soojemad riided selga. Viimasega oli minul probleeme, kuna minu kott oli koos GPS-iga ja see oli vahepeal ujumas käies läbimärjaks saanud. Kaasa arvatud sooja pesu pluus "veekindlas kotis", mis oli samuti kergelt niiske. Nii et viimase rattaetapi alguses tuli aeg-ajalt teha erit kiireid liigutusi, et sooja saada. Vähemalt hoidis see ehk veidi paremini üleval. <br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjfrvlBSffMd8vorQ64WuDlpwNyZjJV2XD4KiNRcufmzRvFrde6nU2G_hkRo_ypclh1ESPDdcDRpHNFXC1acmUZoQGG_DIFexhZgS4OJZ6g-B0aIfvI6BuSwjiMdCh48j0u6pNgIwNJc0c/s1600/272.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="150" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjfrvlBSffMd8vorQ64WuDlpwNyZjJV2XD4KiNRcufmzRvFrde6nU2G_hkRo_ypclh1ESPDdcDRpHNFXC1acmUZoQGG_DIFexhZgS4OJZ6g-B0aIfvI6BuSwjiMdCh48j0u6pNgIwNJc0c/s200/272.JPG" width="200" /></a><br />
Aga kauaks seda pidu ei jätkunud. Jäänud oli loodetavasti veel vaid paar tundi. Kuna ~50km mis veel lõpuni oli kulges valdavalt mööda asfaltteid või hästi sõidetavaid kruusateid ja kaardi lugemine polnud ka teab mis keeruline. Nii lihtsalt meil aga ei läinud. Unepuudus hakkas kõigi puhul oma erinevat palet näitama. Tagantjärele mõeldes sai nalja kõvasti. Alustuseks hakkas suhteliselt kiiresti peale sõitma hakkamist tee ääres elu käima. Minul olid tee ääres müügiletid, kus taga mutikesed müüsid kõikvõimalikke aiasaadusi. Täielik laat. Võtsin kohe kiirelt sisse guaraana ja õige pea muutus olemine igavamaks ja une probleemi kuni lõpuni ei olnud. Mis aga ei takistanud loomulikult ajul unepuudusest tingitud vigureid tegemast. Nii et kes ütles, et mehed ei suuda kahte asja korraga teha?? Mina tegin igal juhul vähemalt kolme. Samal ajal, kui kaarti lugesin ja vahelduseks teistega rääkisin, jooksis kõrvalkaadris unenägu. Päris huvitav - samaaegselt üleval olemisega vaadata, nagu televiisorist unenägu. Aga see polnud veel kõik. Uuesti, juba teist korda selle võistluse jooksul hakkasin ette nägema seda, mis kohe toimuma hakkab. Üsna täpselt nägin ette, kuidas Svenil uni tekkima hakkab, kuidas meil tempo aeglustub pea olematuks ja kuidas me lõpuks võistluskeskusse jõuame. Koos reaalse maailma ja unenäoga "televiisorist", oli olukord iiven moor sürrealistlik, kui kajakietapil.<br />
<br />
Aga minu olukord ei olnud sugugi kõige huvitavam. Nagu juba öeldud, hakkas Sveni kimbutama selline uni, mille tulemusena liikumiskiirus kahanes nullilähedaseks. Aga vaatepilt iseenesest oli üsna huvitav. Sven oli füüsiliselt justkui meiega, aga tegelikkuses kuskil päris kaugel. Korduvalt leidis ennast tee kõrvalt pikali, aga ükski kukkumine ei suutnud üles ka äratada. Ja selline olukord muudkui kestis ja kestis. Mann vatras Sveniga, mis jõudis, aga kuidagi ei tahtnud pilt ette tagasi tulla. Kuna liikumiskiirus oli nii aeglane, olin kaardilugemisega mitu ristmikku tegelikust olukorrast ees. Reigo unepuudus väljendus seevastu mõnes täiesti kontekstivälises lauses, mis ta aeg-ajalt sekka viskas. Õnneks sai ta aga kohe ise aru ja hoiatas, et keegi seda tähele ei paneks. Mann tundus alguses õige reibas, aga kui Sven enne lõppu üles ärkas, tundus, et nüüd hakkab sarnane olukord jõudma Mannini. Enne jõudis õnneks aga kätte võistluskeskus.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgyNyejUh6uPiY5zZSnV5Hxo7xfVbcae0mzcO78WCzSSwFwjfJ0P-CrsE6rz4dLlUemq8EA914NzN0TcmgWrZziq0IkaeZrgUvYiZ3sPWbv_LEep_RSjPsANVib7Avny7tYoTU2-O_aOAw/s1600/317.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="120" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgyNyejUh6uPiY5zZSnV5Hxo7xfVbcae0mzcO78WCzSSwFwjfJ0P-CrsE6rz4dLlUemq8EA914NzN0TcmgWrZziq0IkaeZrgUvYiZ3sPWbv_LEep_RSjPsANVib7Avny7tYoTU2-O_aOAw/s200/317.JPG" width="200" /></a>Võistluskeskuses oli ette nähtud veel Finnfoamiga üle järve ja tagasi ujumine. Ootasime seda juba tükk aega, et oleks justkui värskendav asi enne finišeerimist ja väikest õllejoomist. Kui aga kohale jõudsime, võtsid meid vastu Liisu ja paar unist kohtunikku, kes teatasid, et ujumist ei olegi. Milline pettumus. Liisu väitis, et sellist pettumust ta küll kellegi näost rohkem ei näinud, teised olla ikka õnnelikud olnud. Seevastu loeti meie võistlus, umbes nelja paiku öösel, peale 92h 43min võistlust, finišeerituks ja jagati kätte pudel šampust ja Eestis toodetud õlled. Tuleb tunnistada, et olid küll hea maitsega. Üritasime veel peale kiiret pesu teha laua ääres mõned õlled. Aga peale 1 õlle, mille käigus me kõik korda mööda lõua rinnale toetasime ja üksteise üle seetõttu naersime, ning Liisu meie kõigi üle naeris, otsustasime, et vist on targem magama minna.<br />
<br />
Oma võistluse eesmärgid sai kenasti täidetud. Võistlus sai lõpetatud ja palju kasulikku kõrva taha pandud. Loodame, et oleme teinud nüüd ära kogu vajaliku töö Edukaks ARWC-l osalemiseks. Aga 1h45min und on 93 tunnise võistluse jooksul ikka häbiväärselt vähe. <br /><br /><a href="http://www.endurancequest.com/leaderboard/" target="_blank">Tulemused</a>. <br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEilBX16HWjYOgZUPrn04Inhyphenhyphenyj4Fag3LYHqV9D7cuzH8owSY0CeD-ZUPFoMa369RJeRunit8EDBkwHrlxaJm1mZy_AOPher7OzvCo7CIOLuE4TeuXVeEoxTa9-vv39rMlvabUU3A2_EMrk/s1600/335.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="150" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEilBX16HWjYOgZUPrn04Inhyphenhyphenyj4Fag3LYHqV9D7cuzH8owSY0CeD-ZUPFoMa369RJeRunit8EDBkwHrlxaJm1mZy_AOPher7OzvCo7CIOLuE4TeuXVeEoxTa9-vv39rMlvabUU3A2_EMrk/s200/335.JPG" width="200" /></a>Ja nüüd juba pöidlad pihku seiklusspordi MM-iks. Ärasõit 8-ndal septembril, start 15. septembri varahommikul. www.raidinfrance.fr.<br />
<br />Tiit Tähnashttp://www.blogger.com/profile/05162222007237192810noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4130517294651310348.post-11579007882126693202012-07-21T22:10:00.005+03:002012-07-21T22:10:39.879+03:00Adventure Race Slovenia 2012Sel aastal tuli jaanipäev teisiti. Tavapärase üle lõkke hüppamise ja muu sinna juurde kuuluva asemel oli meil seekord kavas sügisest <a href="http://www.raidinfrance.com/" target="_blank">ARWC</a>-d silmas pidades esimene tõsisem treeningvõistlus - <a href="http://www.adventurerace.si/www/ars/index.php/en/" target="_blank">Adventure Race Slovenia</a>. Nagu nimigi ütleb, siis oli tegemist Sloveenias toimuva ja <a href="http://www.areuroseries.com/" target="_blank">Adventure Racing EuroSeries</a> kavva kuuluva võistlusega. Ja ausalt öeldes ega väga kahetsema ei pidanud. Juba traditsioonilise jaanipäevase +10 kraadise ja vihmasajuse ilma asemel ootas meid Sloveenias päike, 30+ temperatuurid ja +26 kraadine vahemeri :). Aga see selleks. Sloveenia võistlus oli meil MMi ettevalmistuskavasse võetud seetõttu, et harjutada võistlemist natuke künklikumal maastikul kui seda on meie kodulähedased. Lisaks kannavad ARWC eelsed võistlused meil ka eesmärki täiustada tegutsemist ühtse tiimina, harjutada kiiresti tegutsemist vahetusalades ja tegeleda muude kitsaskohtadega.<br />
<br />
Sel korral läks nii, et pidades silmas järgmiseid tähtsamaid võistlusi, tuli Mannil asjad natuke ringi mängida ja kodumaal vormi timmimisega tegeleda. Õnneks aitas meid hädast välja <a href="http://elokas.blogspot.com/" target="_blank">Elo</a>. Selles osas meil vedas üsna mitmel põhjusel. Esiteks seetõttu, et Eloga on lihtsalt lahe ühes tiimis olla. Ja teiseks sellepärast, et Elol on lisaks kõigele muule ka mitmekordne ARWC-l võistlemise kogemus. Nii et tema tähelepanekud ja õpetussõnad nii võistluse ajal, kui ka enne ja pärast seda kulusid meile igati marjaks ära. Reisivahendiks valisime Sloveeniasse minekul rendifirmast Renault Trafficu minibussi, kuhu mahtusid lahedasti ära nii meie võistluseks vajalik varustus, kui ka tagasihoidlikud magamisasemed sõidu ajal. 19-nda juuni lõunaajal pakkisimegi oma kola bussi ja hakkasime vaikselt lõuna poole liikuma. <br />
<br />
Läbi Tartu ja Valga Riiani jõudmine võttis seekord kõvasti aega, aga sealt edasi hakkasid asjad juba vaikselt arenema. Kuna peagi hakkas öö, siis ei saanud temperatuuride tõusmisest esialgu aimu. Aga kui hommikukohvi asemel Tšehhi kiirteeäärses söögikohas prae tellisime oli temperatuur juba niisugune, et Elo näole tekkis eriti suur naeratus. Ja temperatuur jätkas tõusmist, olles kohalejõudmisel juba saavutanud 34 kraadi. Olles võistluskeskuses <a href="http://leivo.ekstreem.ee/" target="_blank">Leivolt</a> laenuks saadud telgi püstitanud, vaatasin nõutult oma kotis ruumi raiskavat fliisi ja muid pikkade varrukatega riietusesemeid. Etteruttavalt võib öelda, et ühtegi pikkade varrukatega riietuseset ma sel võistlusel ei kasutanudki. Ehkki teise öö lõpupoole oleks mõnel laskumisel tahtnud korraks midagi peale tõmmata.<br />
<br />
Igal juhul jõudsime Velenjesse kenasti kohale ja tegime alustuseks, peale telgi püstitamist, oma higist kleepuvate kehadega väikese ujumise võistluskeskuses olevas järves - mõnus. Seejärel oli juba võimalik võistkond registreerida ning kätte saada ka <i>roadbook</i> ja kaardimaterjal. Käisime veel ratastega korra linna vahel õhtust söömas, mille kõrvale oli mõnus roadbooki sirvida ja arutada esimesi strateegilisi plaane. Neljapäev läks põhiliselt raja planeerimise ja muude ettevalmistavate tegevuste tarbeks. Samas kulus palju aega ka ametlikule lõunasöögile ning avamistseremooniale, mis igasuguste kõnede ja kohaliku superstaarisaate esinejaga kippus jubedalt venima. Kohati tekkis juba tunne, et aega hakkab napiks jääma, kuna kõik vahetusala kastid ja kotid tuli veel õhtul kella 22-ks valmis saada ja ära anda. Õnneks sai tseremoonia siiski ühel hetkel läbi ja pooleliolevad tegevused võtsid ka veidi vähem aega kui kartsime. Nii et õhtuhämarusse jäi vaid mõne viimase kaardi kiletamine. Seejärel oli aega veel hetkeks mahagi istuda ja nautida sooja putukateta õhtut, et siis juba välja puhkama minna kella viieks planeeritud äratuseks. Äratus oli nii varajaseks pandud seetõttu, et juba 6st lahkusid bussid stardi suunas, mis seekord anti Sloveenia vahemereäärsest linnast - Piranist.<br />
<br />
Olime omale hommikusöögiks ja stardieelseks laadimiseks hankinud eelmisel päeval kaks suurt pizzat, mida me siis bussisõidu ajal vahelduva eduga näost sisse ajasime. Kohale jõudes oli väljas juba nii palav, et kui seljakotid nr. 5 kajakipunkti maha jätsime, siis asetasime samasse ka kõik oma riided peale ujumispükste ja numbrivesti. Seejärel tuli läbi käia veel ujumise alguspunktist, kuhu jätsime oma madratsid ja muu ujumisvarustuse. Siis juba suundusime keskväljakule starti ootama. Parajasti sel hetkel tegid soojendusvõimlemist kõik Rover, ehk lühema raja võistlejad, kes pidid startima meist 20 minutit enne. Pikema raja võistlejate soojendavast aeroobikast, kohalike Riina Suhotskajate ergutuste ja ettenäitamise saatel võtsid osa vaid Rootsi naisvõistkond ja mõned kohalikud Sloveenia võistlejad. Ülejäänud võistkonnad vedelesid kuskil reklaamplakatite taga päikesevarjus.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgGDrN82s80Mh2CZU5G0AX0zfm9QfNa2O_SDz7srA3uPdBe7ncn1h3T1NVqzH_9Kg1bxgz-lRF59kz_99iSSKdogWHkDfYW00F9-BJBB6k2Rm-6MWlcVAKbv6qe-ufMpGu5-TZ7YOBQvhg/s1600/2012-07-19+19.47.47.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="150" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgGDrN82s80Mh2CZU5G0AX0zfm9QfNa2O_SDz7srA3uPdBe7ncn1h3T1NVqzH_9Kg1bxgz-lRF59kz_99iSSKdogWHkDfYW00F9-BJBB6k2Rm-6MWlcVAKbv6qe-ufMpGu5-TZ7YOBQvhg/s200/2012-07-19+19.47.47.jpg" width="200" /></a>Enne kella 10:45-t kogunesid aga vaikselt kõik võistlejad stardikaare alla ja kolmveerand üheteistkümnest kõlaski stardikäsklus. Esimeseks alaks pakuti linnaorienteerumist mõnusas Pirani linnakeses, mis kujutas endast vahemereäärset kitsaste tänavatega suvituslinna. Väga lahe koht. Ja lahe oli ka linnaorienteerumine. Eriti linnamüüri kõrgeimas tornis asuv punkt, kust avanes suurepärane vaade merele, kus minu viibimise ajal üks purjekas parajasti pautis. Kuna linnaorienteerumise kaarte oli 2 siis jagasime need sõbralikult ära, nii et meie Sveniga saime ühe osa ning Elo ja Reigo teise osa. Vaatamata pisikesele ringijooksule, mis seoses teetöödega tuli teha jõudsime peale linnaorienteerumist ujumisetapi algusesse ühena esimestest. Minu arust ainult üks tiim oligi just veele läinud.<br />
<br />
Sellest polnud aga suuremat lugu, kuna peagi oli kogu võistlejate rivi korraga vees ja otsiti esimest ujumispunkti. Merevesi ise oli mõnusalt soe - 26 kraadi, aga natuke harjumatult soolane. Kuna võistluseelselt ei avaldanud keegi väga suurt soovi sukeldumisega tegeleda, sain selle ülesande seekord omale. Ujumispunktid ise asusid vee all ja kohati tuli neid päris pikalt otsida, maismaal olevate objektide ja hinnatava kauguse järgi. Esimese punkti leidmine oli päris keeruline. Kogu võistlejate kamp ujus suures parves ja kõik kiikasid vee alla. Paistis, et üks tiim liigub edasi järgmise punkti poole, aga ülejäänud tundusid olevat ühe koha peal. Lõpuks hakkas kuskilt kostuma hõikeid ja oli selge, et keegi leidis ka punkti. suhteliselt võistlejaterivi eesotsas õnnestus ka meil punkti lähedusse jõuda, aga esimene katse punktini sukelduda päädis ainult tähise kerge puudutamisega. Siis hakkas õhk juba otsa saama. Seejärel läks punkti juures suuremaks tunglemiseks ja lisaks viis tuul vee peale tõustes punktist kohe mitmed meetrid kaugemale. Mõninga tunglemise tagajärjel õnnestus siiski punkt komposteerida. Lipendava paberi kompostri vahele saamine mitmete meetrite sügavusel ei olnud sugugi kõige lihtsam ülesanne, ammugi siis õige lahtri juures. Lisaks oli uuesti vee peale tõustes seal juba mitu inimest vastas, nii et ka pea veest välja pistmine ei olnud kõige hõlpsam.<br />
<br />
Esimene ujumispunkt oli ka selgelt kõige sügavamal. Ülejäänud läksid juba suhteliselt ladusalt. Lisaks hajus ka rahvas rohkem laiali. Peale esimest punkti panid enamik võistkondi madratsitega rannikut mööda jooksma. Kaasa arvatud eelmise aasta Euroopa meistrid jne. Ehkki alguses nagu tundus, et see ei olnud lubatud, paistis, et siiski on. Nii et siis võtsime ka suuna maa poole ja nudistide vahel slaalomit lastes kulgesime järgmise punkti poole. Viimasesse ujumispunkti jõudes selgus aga, et see on taas vähe korralikumalt "peidetud". Ehkki see oli maal olevate märkide järgi justkui kõige lihtsam punkt, ei õnnestunud seda kuidagi kellelgi leida. Kuna aeg tiksus armutult, siis ühel hetkel otsustasime selle pea vees "kammimise" lõpetada ja suunduda edasi rannikut mööda kulgevale lühikesele jooksuetapile kajaki alguspunkti. Jooksuetapp kulges taas nudistide vahel laveerides. Ei saanudki aru, kas siin ongi lihtsalt kombeks paljalt päikest nautida, või sattusime lihtsalt nudistide plaazile.<br />
<br />
Kajaki alguses oli esimene otsustamise koht. Kuna ujumisega läks piisavalt aega, otsustasime kajakietappi distantsiliselt kolmekordistava ja vastutuult aerutamist tähendava nr. 4 kajakipunkti vahele jätta. Seda paistsid tegevat enamik võistkondi, välja arvatud soomlased, kes teada-tuntud kõvad aerutõmbajad. Ehkki suuna hoidmine tundus aeg-ajalt olevat veidi keeruline, möödus lühike kajakietapp siiski suhteliselt edukalt ja peagi olime jälle pisemal jooksuetapil, mis viis meid seekord rulluisuetapi algusesse, punkti nr. 8. Kuigi algselt tundus, et rulluisuetapil saame kõvasti mäge forsseerida, siis tegelikult algas uisuetapp hoopiski tunneli algusest, mis läks läbi mäe, nii et tõusud ja langused olid täiesti sõidetavad. Lisaks oli jahedas tunnelis vahelduseks päris mõnus päikesest taastuda ja vaikselt järgmise punkti poole veereda. Ka uisuetapp oli suhteliselt lühike ja peagi olime juba seda lõpetavas 10-ndas punktis. Sealt jäi veel lühike jooksuke jalgrattaetapi alguspunkti.<br />
<br />
Vahetusalas jõudsime järele ACE võistkonnale, kes meiega uiske jalga pannes pisikese vahe sisse tegi. ACE vist pidi vahetama rattakummi. Mõnda aega oli võimalus nendega koos tšillida, aga peale Viffi väikest kukkumist saime ise kerge edu sisse. Esimene ülipalav päev kulgeski põhimõtteliselt tervenisti rattaga sõites. Alguses tegeles meelelahutusega põhiliselt Elo, kes olles esimest korda Sloveenias mängis <i>hardcore</i> turisti. Kihutas rattaga eest ära ja klõpsutas kõikvõimalikke asju pildile jäädvustada. Siis jäi natuke maha ja sõitis jälle järele. Ja nii pool päeva. Seejärel tekkis juba kerge "ma olen seda vist juba pildistanud" tunne ja nii huvitav enam ei olnud :). Rattaetapp ise oli päris mõnus, tõusude ja langustega, mis kõik ilusti sõidetavad, välja arvatud veidi enne vahetusala olev killertõus, kus tuli rattaid käekõrval lükata. Õnneks oli tõusu lõpuosas üks lahke perenaine, kelle hoovis olevast kraanist saime rattapudelid külma vett täis lasta. Kuuma vee ja rattapudelis oleva keeva spordijoogi joomine hakkaski juba kergelt ära tüütama.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEied5R727gqXcBm7w8zQHm5NY8NP65sFoc3zVJZsic7Dwv_BQ4Kc4nWtjjYpZuNjIpCIFWDGPZM59QOBXA_8Hu9YXIQlAHFEU6CpklVsCHIgzTnroFc6qmphA5HAMiktWOYidcbklFlBog/s1600/2012-07-19+19.48.05.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="150" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEied5R727gqXcBm7w8zQHm5NY8NP65sFoc3zVJZsic7Dwv_BQ4Kc4nWtjjYpZuNjIpCIFWDGPZM59QOBXA_8Hu9YXIQlAHFEU6CpklVsCHIgzTnroFc6qmphA5HAMiktWOYidcbklFlBog/s200/2012-07-19+19.48.05.jpg" width="200" /></a>Vahetusalas olime poolteist tundi planeeritud graafikust ees. Mõnus oli vahetusalas Coca-colat ja muud värskendavat rüübata. Ainult et järgmiseks 24 tunniks, mis me kastist eemal pidime olema, valmis pandud toidupakist tuli pool kasti jätta, kuna eelmisest toidumoonast oli nii palju veel alles. +35-ga toit just eriti hästi peale ei lähe. Geel on nagu Coca-Cola ja müslibatoonid on nagu geel. Vahetusalas üritasime kiiresti liigutada ja varsti jalutasimegi mäest üles esimese trekkingupunkti poole. Põhilise osa esimese punkti poole minevast teest üritasin teistele selgeks teha, et kuna me oleme 1,5 tundi graafikust ees, siis peaksime ära võtma ka algselt välja jääma pidanud 24 punkti, isegi kui selle väärtuseks on vaid 1 punkt. Nii kaua seletasin, kui punktis võtsime välja teise kaardi ja mõõtsime ära järelejäänud maa järgmisse vahetusalasse. Mõõtmistulemusena selgus, et seda punkti siiski võtma minna pole mõtet. Ja vähe sellest, seoses väikeste vigadega suuna hoidmisel, läks trekkinguetapiga koguni nii kaua, et jäime järgmisse vahetusalasse korralikult hiljaks.<br />
<br />
Teel 25-ndasse punkti pidasime Eloga maha veel väikese vaidluse teemal, kas peaksime juba ära keerama või mitte. Ehkki ma surusin oma arvamuse lõpuks läbi, selgus 10 minuti pärast, et Elol oli ikkagi õigus, nii et tegimegi väikese vea. Peagi selgus ka et musta punktiirjoonega tähistatud teed ei ole seal eriti usaldusväärsed ja liikusime mööda neid kompassi järgi ja väikeste ringidega. Ühel hetkel ununes jutuhoos aga piisavalt tihti kompassi vaatamine ära ja tegime veel paarikilomeetrise lisakaare sisse. Etapi lõpuosa kulges seevastu suhteliselt edukalt ja tihti tegime ka jooksusamme. Viimasest trekipunktist vahetusalasse minnes tegime isegi eelmise aasta Euroopa meistritele Czech Adidas Terrexile mitme minutiga ära, ehkki tempo oli neil veidi kiirem. <br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgosfHhoghna6E8rwL7_mFnjhcSwN75v6NSlcZkDmVoY4FqOPVCgvqL-iRpMh0VTfcy1Q6ae9qygiuE1Gd4RZA9NJ199vZW3lAAk6qVpE9CiLXWGfa9NVsh-4OpHlCVRihaZ2zMcMRYuU8/s1600/2012-07-19+19.48.34.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgosfHhoghna6E8rwL7_mFnjhcSwN75v6NSlcZkDmVoY4FqOPVCgvqL-iRpMh0VTfcy1Q6ae9qygiuE1Gd4RZA9NJ199vZW3lAAk6qVpE9CiLXWGfa9NVsh-4OpHlCVRihaZ2zMcMRYuU8/s200/2012-07-19+19.48.34.jpg" width="150" /></a><br />
Järgmisele rattaetapile minnes oli kohe selge, et tuleb teha olulisi kärpeid planeeritud teekonnas, et õigeks ajaks järgmisse vahetusalasse jõuda. Alustuseks otsustasime ära jätta 33-punkti, mis oli küll väga väärtuslik, aga asus eriti kõrgel mäe otsas. Enne aga kulutasime veidi aega 32 punktis, kus punkt oli "minema kõndinud" ja suur hulk rahvast seda otsis. Lõpuks saadi korraldajalt soovitus endast seal kohas pilti teha. Seda me tegimegi ja siis kohe edasi 34 punkti suunas. Tõus sellessegi punkti oli aga piisavalt pikk nii et väärtuslik aeg muudkui kulus. Edasi 34-st 35 poole minnes oli aga tegu jällegi punktiiriga tähistatud teega, kus kulus ohtralt aega. Lõpuks tuli teha karm otsus ja jätta vahele kõik punktid järgmisse vahetusalasse ja ka kerged lisaetapi, ehk GPS-orienteerumise punktid. Vastik otsus, aga mis teha. Tõmbasime kiiremat teed pidi maanteele ja kihutasime järgmise vahetusala poole, kus ajalimiidid ja etapid juba nii tihedad, et oli oht mitte jõudmise korral enamus punkte kaotada. Vahetult enne maanteele sõitma hakkamist läks väljas ka valgeks, nii et saime lambid peast ära võtta ja hommikuvalguses edasi kihutada. <br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg3BH7fZgeceaEGfEPetasq4OA7cmvLUePdRFCMDKoTuCGz48pVh6YDB6h40ghhTMQQV4g_PlWC6fGEPCQGuVunlOpqFYeiPWeKzQ0skPZzEVnT6J0AntqAthiaU7cqIu5v6u9JyuoZTbk/s1600/2012-07-19+19.48.53.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="150" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg3BH7fZgeceaEGfEPetasq4OA7cmvLUePdRFCMDKoTuCGz48pVh6YDB6h40ghhTMQQV4g_PlWC6fGEPCQGuVunlOpqFYeiPWeKzQ0skPZzEVnT6J0AntqAthiaU7cqIu5v6u9JyuoZTbk/s200/2012-07-19+19.48.53.jpg" width="200" /></a>Maanteel läks sõit kiirelt ja peagi olimegi vahetusalas, kus mitu lühemat lisaetappi - orienteerumine ja <a href="http://www.skike.com/?s=&l=en&language=English" target="_blank">Skike</a>. Enne kui suundusime aga nendele etappidele, oli korraldajal pakkuda igaühele üks pannkook maasikamoosiga. See maitses varahommikul küll äärmiselt suurepäraselt. Seejärel jagasime orienteerumispunktid laiali ja suundusime rajale. Ilma seljakotita oli vahelduseks väga mõnus joosta ja nautisin seda etappi täiega. Samuti oli maastik väga lahe. Rada oli samas lihtne ja juba vähem kui poole tunniga olid kõik punktid võetud. Seejärel ootas ees sõit Skike'dega. Skiked on sellised rulluiske või rullsuuski (ei teagi kumma moodi nad rohkem on) meenutavad asjandused, millega sõidetakse vist peamiselt maastikul, mitte asfaldil. Üldiselt, ega nad suuremad asjad liikumisvahendid ei ole. Parem siis sõitagi juba rulluisu või -suusaga. Samas kui on enam-vähem kõva pinnasega kruusatee, siis võib nendega sõitmine isegi päris OK olla. Enne oleks muidugi tark veidi pidurdamisega harjuda, muidu võib kiiresti võpsikus lõpetada. Aga niipea, kui tee muutub veidi pehmemaks, on Skike veerema lükkamine üks paras pein. Kuid poole tunniga oli meil seegi lisaülesanne tehtud. Ainult Reigol ei õnnestunud ühel keerulisemal laskumisel pidurdamine kõige efektiivsemalt, nii et ta sai ikka korra istuli kruusal maanduda.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjNYcZnXK4c_OkHuvA0_rx8AjPHP8ElZB6IeZA7kyJHgKvtYqlzz37krok9-LTqgB3N-btvlQIWgd1g3i_B8yDGmpaevNqMZcVgncz7Rrzucdsy3VChzQdKGij8_sMTPFo-8rGwAFz3_NU/s1600/2012-07-19+19.49.15.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="150" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjNYcZnXK4c_OkHuvA0_rx8AjPHP8ElZB6IeZA7kyJHgKvtYqlzz37krok9-LTqgB3N-btvlQIWgd1g3i_B8yDGmpaevNqMZcVgncz7Rrzucdsy3VChzQdKGij8_sMTPFo-8rGwAFz3_NU/s200/2012-07-19+19.49.15.jpg" width="200" /></a>Hommikul läks meil etappide kontrollaegadega juba päris tihedaks. Peale Skike'i ootas ees lühemat sorti trekkinguetapp paadi algusesse. Ühe kaugema punkti jätsime igaks juhuks vahelt ära, et ei tekiks ajaga probleeme. 48-ndas punktis aga ootas ees niiöelda tunneli orienteerumine, kus saime kaardi järgi läbida 1. maailmasõja ajal mäe sisse rajatud käike. Punkti kohale jõudes lubati seljakotid maha jätta. Kui hakkasin peale koti seljast võtmist uuesti kiivrit pähe panema, ütles kohtunik, et kiivrit küll vaja ei ole, ainult lampi. Esimene asi, mis ma koopa uksest sisse minnes, ja kaarti vaadates tegin, oli see, et panin oma peaga sellise laksu vastu lage, et silmist sädemeid lendas. Käigud ise olid lahedad, nagu lasnamäe kortermaja, ainult toad olid väiksemad. Peale katakombe sörkisime vaikselt mäest alla ja järg oli kajakietapi käes, mis seekord kulges mööda jõge. Peakorraldaja küsis, kas võib meile kaamera paadi ninale kinnitada. Niisiis saime terve selle etapi olla telekas :). Mingit osa meie paadisõidust saab näha <a href="http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=bz6rm7tWPVk" target="_blank">siit</a>. Esialgu oli jões vool päris kiire, aga etapi lõpupoole läks jõgi aeglaseks ja taimestik hakkas võimust võtma. Etapp ise oli siiski suhteliselt lühike, nii et tunniga olime juba lõpus.<br />
<br />
Nüüd ootas jällegi ees pisike jalutuskäik koobaste juurde, kus oli võimalus natuke köit mööda laskuda. Köieülesanne oli päris lahe. Eriti lahe selle asja juures oli selle ülesande toimumiskoht. Koopasuu oli suur nagu Tallinna laulukaar. Nii et piltlikult laskusime siis laulukaare otsast alla ja läksime natuke koopasuust sisse, et punkt ära võtta. Kaugemal koopasügavuses liikusid lampidega ka mingid kollaste riietusega speleoloogid, aga meil edasi minna ei tulnud. Liikusime peale laskumist hoopis edasi järgmise koopa juurde, mis sellest veidi väiksem oli. Sealt jalutasime lihtsalt läbi ja võtsime kaks punkti. Peale seda tihedamat etappide vahetust oli nüüd järg pika trekkinguetapi käes, mis sisuliselt kestis terve teise päeva. Ilm oli jällegi palav ning selles suhtes oligi hea, et sai trekkida valdavalt puude all vilus olles. Alustuseks aga käisime ühe tädi juures vee raksus, kuna kõigi kotid olid tilgatumaks joodud. Kohalikud inimesed olid aga lahked ja pakkusid meile käterätikuid jne. Piirdusime siiski joogianumate täitmisega ja suundusime edasi trekkima.<br />
<br />
Allamäge üritasime jälle teha sörgisamme, muul ajal astusime niisama. Mingil hetkel jõudsid meile järgi soomlased koos Terrexiga. Tulid üsna hoogsal sammul, aga kui meile järele jõudsid, siis arendasime nendega ikkagi enam-vähem sarnast tempot. Arutasime soomlastega, kes soome, kes inglise keeles eesootavaid etappe. Elole paistis, et soomlased peavad meid juba konkurentideks, ehkki meile tundus, neilt saadud info põhjal, et nad on ikka tunduvalt rohkem punkte võtnud. Igal juhul niimoodi vaikselt juttu puhudes ja mäest alla sörki lastes liikusime kohati isegi kiiremini, kui Terrex. Kõndides kippus Terrex küll eest vajuma, kuid allamäge oskasid kuidagi eriti aeglaselt joosta. No ei tea. Igal juhul Rakitna külla jõudes tegime kohalikus kõrtsis mõnusad külmad koka-koolad ja soojad võileivad. Seejärel jätkasime hea täiskõhu tundega teekonda järgmise punktini, kus ootas ees jällegi lühike orienteerumisetapp. Orienteerumine, ilma seljakotita, oli taas kord väga mõnus. Jagasime seekord Sveniga punktid ära ning vaatamata pisikesele veale ühe punkti leidmisel, oli see etapp igati mõnusaks vahepalaks.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEis7sXI7_4o7s1h0PA7Zj5_9RsqsG6pIWhGSAXisbtfnKgT37NtcDyZMt9kySYpwcP502ojPO4egnSfdp07RswKoAobY-pju7luDNG2mj4zlc1IJv3iCoDlM5sOp6RyTSc19ihnVhWLSN4/s1600/2012-07-19+19.49.35.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEis7sXI7_4o7s1h0PA7Zj5_9RsqsG6pIWhGSAXisbtfnKgT37NtcDyZMt9kySYpwcP502ojPO4egnSfdp07RswKoAobY-pju7luDNG2mj4zlc1IJv3iCoDlM5sOp6RyTSc19ihnVhWLSN4/s200/2012-07-19+19.49.35.jpg" width="150" /></a>Orienteerumisele oleks pidanud järgnema üks selle võistluse kõige lahedamaid etappe - kanjoneering. Oleks pidanud seetõttu, et tiheda ajagraafiku tõttu olime sunnitud selle etapi vahele jätma. Tagantjärele tark olles oleksime me tõenäoliselt muidugi jõudnud seal ära käia, aga kes seda teab, mitu punkti me siis pärast oleksime kuskil mujal kaotanud. Ja arvestades liikumiskiirusi mujal ei osanud kuidagi loota, et kanjoneering on võimalik selle ajaga ära teha. Aga see selleks. Tagantjärele oleme me kõik targad. Igal juhul tuli meil nüüd tund aega järjest mäest alla trampida ja etapi lõpuosa koguni eriti järsu nurga all <i>downhilli</i> radade võrgustiku vahel, kus meist ratastega ka paar vastava spordiala esindajat mööda vuhisesid, aeg ajalt kergemaid õhulende tehes. Päris vahe oli seda vaadata. Vahetusalas ootasid meid peale 24 tundi ees aga varustusekastid. Samuti oli selles punktis korraldajate poolt ette nähtud ka soe söök. Niisiis sõime kõhud makaronidest punni ja kulutasime natuke liigselt aegagi, enne kui rattaetapile kihutasime.<br />
<br />
Peale sisuliselt päev otsa kestnud trekkimist oli üsna mõnus vahelduseks jalgrattaga sõita. Ja kui aus olla, siis saime sellega tegeleda nüüd päris kaua, kuna väikeste lisaülesannetega oli kuni lõpuni välja põhimõtteliselt üks pikk rattaetapp. Kohe-kohe läks väljas ka pimedaks. Rattaetapi algus oli võistluse kõige lihtsam, nii füüsiliselt, kui ka tehniliselt. Punktid olid lihtsates kohtades ja tõuse laskumisi ei olnud. See sai aga kiirelt otsa ja peagi pidime jälle hakkama tõuse võtma. Olime oma rajaga jõudnud Sloveenia pealinna, Ljubljana külje alla. Ljubljana külje all ootaski ees esimene selle etapi lisaülesanne - rattaorienteerumine. See oli selle võistluse kõige räigem etapp. Kui muidu läks orienteerumise ülesannetega nii umbes pool tundi, siis siin ikka üle tunni. Kuna, nagu orienteerumisetappidel ikka, oli kasutada kaks kompostritega kaarti, jagasime punktid Reigoga vennalikult ära. Kaardipilt oli üsna OK ja tõotasid taas tulla lihtsad punktid. Aga võta näpust. Mööda kaardi kõige suuremat teed esimese punkti poole minnes selgus, et see tee on buldooseriga nii üles küntud, et seal on meetri jagu muda ja sõitmisest ei tule seal mitte midagi välja. Lisaks oli seetõttu mujale sõidetud mitmeid lisateid mis kulgesid kaootiliselt vasakule ja paremale. Suuna järgi suutsin siiski hoida õiget kurssi, ehkki liikumine polnud ka just kõige kiirem.<br />
<br />
Peale pikka müttamist jõudsin lõpuks esimese punktini. Asi tundus kaardi selles piirkonnas juba palju parem. Teed polnud enam sodiks sõidetud ja pilt paistis hea. Istusin ratta selga ja lootsin sõitma hakata, aga kaua see pidu ei kestnud. Kaardi selles osas olid tõusud ja laskumised nii järsud, et sõitmine oli päris keeruline. Lisaks tuli pimedas olla väga tähelepanelik, et lisaks kõigele veel mingit lolli viga ka sisse ei tuleks. Olles higist leemendades oma punktid kätte saanud tuli suunduda tagasi alguspunkti. Kuna sama teed mööda ei soovinud ma küll enam teist korda sõita, otsustasin tagasisõidul kasutada kaardi teisest servast minevat teed. Ja mis te arvate? Nii kui ma sellele keerasin, siis 100 meetri möödudes oli see jällegi üles küntud. Ei saagi aru, mida seal teha oli püütud. Õnneks olid kõrvalolevad teed siiski paremini sõidetavad, kui eelmisel korral. Väikese kaarega jõudsin lõpuks tagasi alguspunkti. Arvasin, et Reigo on ammu kohal, aga tal läks samuti aega ja jõudis kohale veel mõned minutid hiljem.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjKruSsRRSHWSF5w2tnY27HucO7OFanzZEH0ZHlRjcbdHDhJXwC1eza0PS5vS5l245HIsu7c4bxtuvZH8W0VhRcbiRuEFQkbgQ-G3701P2YAOOsTwA9i1HT8rrgOuFC0WPfEG2WxsMmhiI/s1600/2012-07-19+19.49.52.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjKruSsRRSHWSF5w2tnY27HucO7OFanzZEH0ZHlRjcbdHDhJXwC1eza0PS5vS5l245HIsu7c4bxtuvZH8W0VhRcbiRuEFQkbgQ-G3701P2YAOOsTwA9i1HT8rrgOuFC0WPfEG2WxsMmhiI/s200/2012-07-19+19.49.52.jpg" width="150" /></a>Nüüd saime jätkata oma tavapärast rattaetappi. Aga et elu liiga igavaks ei läheks, tegime 2 punkti hiljem ta omal ise huvitavamaks. 75-ndast 76-ndasse minnes tegime väikese teevaliku vea. Lisaks sellele ei viitsinud ka kompassi vaadata. Selle tulemusena saime Soveenias kogeda ka korralikku Lätit. Rattaid õlal kandes marssisime läbi rägase metsa nõlvast alla, mille kaldenurk oli kohati selline, et lihtsalt seista ei olnud võimalik, libisesid kogu aeg mööda pinnast allapoole. Selle pooletunnise vea tulemusena ei tulnud vähemalt uni peale. Edasi ootasid ees paar lihtsamat, aga ka piisavalt tõusude ja laskumiste rohket etappi, kuni ootas ees teine Skike etapp. Seekordne Skike toimus küll sellise pinnasega teel, et need liikumisvahendid ei abistanud kuidagi edasiliikumisel. Joostes oleks võinud 2 korda kiiremini järvele ringi peale teha. Aga punktid kätte me saime ja siis oli aeg teha järgmiseid otsuseid selle kohta, millised punktid võtta ja millised vahele jätta. Olles juba piisavalt kogenud siinseid kiirusi, otsustasime esialgu taas mööda asfalti teatud lõigu sirgeks tõmmata. ja õige otsus see kahtlemata oli.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg-HeOQiciilBCWX6DhgPguFaA0ctkKFgKbMMt0LWtyg9aDndbhbnEzlgsrJMK4Vy8MYlwC15gmIbyQtHkxxPkzFHKDT79k2a0_efq_771rViY2uWYhRfgkf9oraBm90fV-4GB7P7A6pHM/s1600/2012-07-19+19.50.12.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg-HeOQiciilBCWX6DhgPguFaA0ctkKFgKbMMt0LWtyg9aDndbhbnEzlgsrJMK4Vy8MYlwC15gmIbyQtHkxxPkzFHKDT79k2a0_efq_771rViY2uWYhRfgkf9oraBm90fV-4GB7P7A6pHM/s200/2012-07-19+19.50.12.jpg" width="150" /></a>Vahelduseks tegi Reigo Elo rattale väikese tuuningu kinnitades lahti tulnud sadula nippon sidemetega raami külge. Asi nägi välja nagu uus. Samal ajal kasutasin mina aga võimalust ja võitlesin pealetükkiva unega neelates alla ühe Shleha. Nüüd läks väljas aga juba uuesti valgeks, ainult et mõnel laskumisel oleks isegi võinud mingi pikkade varrukatega riietuseseme peale tõmmata. 87-ndas punktis tegime Reigoga väikese vaidlemispeatuse, laotades kaardid maha ja otsustades edasise trajektoori üle. 90-ndasse punkti minnes jõudsime aga oma aprilli alguse rattalaagri tee peale. Päris mõnus oli vahelduseks tuttavat teed mööda sõita. 91. punkti ootas ees viimane tõsisem tõus enne viimast ajalimiidiga punkti. Tõus osutus aga kardetust veidi kergemaks ja juba kihutasimegi serpentiini mööda allapoole. Ja taas olime tuttava tee peal, kus aprillis juba vändatud.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjj0caafcW8bSyF_m1W8633KVXC82Yzh-3C0vHMJJDFKcrw1D-RaL6y35PFRXwV5qQxQvE2vB2SOFy_idY52E0wc7LYY1ZeBPaCrXEkWZSEDyNZe5qllp1mE1Xk13YNXQf2WL0llGpJuok/s1600/2012-07-19+19.50.32.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjj0caafcW8bSyF_m1W8633KVXC82Yzh-3C0vHMJJDFKcrw1D-RaL6y35PFRXwV5qQxQvE2vB2SOFy_idY52E0wc7LYY1ZeBPaCrXEkWZSEDyNZe5qllp1mE1Xk13YNXQf2WL0llGpJuok/s200/2012-07-19+19.50.32.jpg" width="150" /></a>Veel mõni vändaring ja saime võimaluse viimast korda sellel võistlusel orienteerumiskaardiga metsa minna. Seekord tegime Eloga kahe peale 15 minutiga punktidele tiiru peale. Siis polnudki muud kui kihutada rattaga viimasesse lisaülesande punkti nr 93, kust tuli ennast rattaga, mööda köit, üle jõe vinnata. Ees ootas väike järjekord, nii et mõnda aega vaatasime seal niisama. Ülesanne ise oli suhteliselt lihtne ja võttis aega umbes minut per kärss. See asi ka korras, oli ees ainult viimase kahe punkti võtmine ja <i>home run</i>. Mingeid komplikatsioone ei tekkinud ja kolmekümnekraadises kuumuses tegime lõpuspurdiga Terrexile niimoodi ära, nagu oleks Taaramäe teise klassi poistest mööda sõitnud :). Lõpptulemusele see muidugi mingit mõju ei avaldanud, aga vahet polegi. Õhtul selgusid ka tulemused ja selgus, et olime saavutanud täiesti konkurentsivõimelise kuuenda koha. Tulemustega sai muidugi veel nalja ja peale mitmenädalast pingelist arvutamist sai selgeks, et olime ikkagi kuuendad, ainult ees ja taga toimusid mingid vangerdused. Treeningvõistluse kohta puhas boonus.<br />
<br />
Järgmisena ootab ees juba <a href="http://www.arworldseries.com/" target="_blank">Adventure Racing World Series</a> kavva kuuluv Soome võistlus <a href="http://www.endurancequest.com/" target="_blank">Endurance Quest</a>. <br />
<br />
<a href="https://docs.google.com/spreadsheet/ccc?key=0ApTOVsbtN6V1dEgxeFhIdXNJSC1mdmNmbFJPdVBBN2c#gid=1" target="_blank">Tulemused</a>.Tiit Tähnashttp://www.blogger.com/profile/05162222007237192810noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4130517294651310348.post-66502368403801508862012-07-02T22:39:00.002+03:002012-07-02T22:39:26.057+03:0064. Valio-Jukola - VantaaSelleaastane orienteerujate suur "laulupidu" toimus kohe Helsingi külje all, Vantaas. <a href="http://www.joka.ee/" target="_blank">JOKA</a> asjaajamine jättis sel korral kõvasti soovida, nii registreerimise kui ka reisikorralduse osas. Seetõttu saime rajale enam-vähem viimasest reast numbri all 1677. Kui siia juurde lisada veel napilt paari päeva pärast toimuv reis Sloveenia Adventure Race'le, siis käis hetkeks peast läbi isegi seekordsest Jukolast loobumine. Kuna aga <a href="http://www.jukola.com/2012/" target="_blank">Jukola</a> lihtsalt on nii äge sündmus ja erilist tungi kellelgi klubiliikmetest tiimi jooksma minna ei olnud, õnnestus mul siiski Jukolal ka sel korral osaleda. Ja pettuma igal juhul ei pidanud. Vahetuse osas valisin seekord omale kõige pimedama vahetuse, mis oli siis 12,8 kilomeetri pikkune teine vahetus. Eelmise aasta viimasele vahetusele väike vaheldus.<br />
<br />
Traditsiooniliselt jälgisime alustuseks päevast naiste võistlust. Ehkki naiste rajal oli protsentuaalselt suhteliselt palju mööda linti jooksmist, tehti raja orienteerutavates osades ikkagi arvestatavaid vigu. Seda ka maailma absoluutse tipu hulgas. See tähendas, et eriti lihtne see maastik olema ei saa. Seda siis ammugi veel öösel joostes. Ka meie klubi naiskonnal läks jooksmine eelmise aastaga võrreldes tagasihoidlikumalt ning nii vahetatigi aastatagune 142. koht seekord 234-nda koha vastu.<br />
<br />
Jukola võistkond jooksis meil sel korral järgnevas koosseisus: 1. Kristjan Trossmann, 2. Tiit Tähnas, 3. Jaan Tarmak, 4. Raivo Pellja, 5. Andres Minn, 6. Johannes Ehala, 7. Kaarel Kallas. Kristjani ülesandeks oli esimeses vahetuses 1677-ndalt kohalt võimalikult ülespoole tõusta. Alguses see plaan toimis täitsa talutavalt ja esimeses kahes vaheajapunktis oli ta stabiilselt kohtadel natuke üle kolmesaja. See oleks olnud täiesti mõistlik stardipositsioon, et sealt veel mingid kohad teises vahetuses ülespoole tõusta. Paraku sellist võimalust mulle ei antud ning kolmandas vaheajapunktis, kui mul juba sooja tegemine täies hoos, oli Kristjan langenud umbes viie ja poole sajandale kohale. Ja vähe sellest, järgmises vaheajapunktis oli kohaks juba umbes 650. Niisiis teatavad punktid tegid oma töö ja metsa saingi minna 639. positsioonilt, tagapool üsna mitmeid Eesti klubide võistkondi.<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiXzt-XgQTWvRRPpdANQ_WFB_tVIiAghXpk1a_m-BL_rwAigvAdFFGBZOwT-v2H7yh6-2ENa93dLKmakKkuYzs3yIY0pAf_aCMXvAp3pvxcbTOtwWQK-Eq98TrN3-xju4pb_c3XZAMZWR8/s1600/2012-07-02+22.17.17.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="172" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiXzt-XgQTWvRRPpdANQ_WFB_tVIiAghXpk1a_m-BL_rwAigvAdFFGBZOwT-v2H7yh6-2ENa93dLKmakKkuYzs3yIY0pAf_aCMXvAp3pvxcbTOtwWQK-Eq98TrN3-xju4pb_c3XZAMZWR8/s200/2012-07-02+22.17.17.jpg" width="200" /></a><br />
Nagu juba eelnevalt teada oli, anti alustuseks aega natuke sörkida ja kaardipilti süveneda. K-punkti oli maad 1140 meetrit. Sai mõnusalt sooja sisse ning siis algas kohe ka orienteerumine. Juba esimeses punktis käis suuremat sorti mõtlemine. Kaldusin ka ise kergelt paremale, aga midagi hullu ei olnud. Kõik oli ilusti kontrolli all. Näitasin KEKRSK klubi jooksjale kaardil oma punkti asukohta ja jätkasin rahulikult teed teise punktini. Kuskil vahepeal möödusin ka Peko võistkonna esindajast, kes uuris, mis punkti ma lähen. Ma ei tea, kas ainult mulle tundus nii, aga seekord paistis olevat selline kahtlane pinnas, et jalad kippusid kole kergesti väänduma. Esimest korda väänasin kergelt jalga teisest punktist välja minnes. Aga seda juhtus rajal veel kahel korral. Ma olen elus ainult ühel korral tõsisemalt jalga väänanud, aga seekord tahtis vägisi jalg kuhugi valesse kohta minna. Õnneks olid mu väänamised suhteliselt kerged ja peale minutikest lonkamist mingeid tüsistusi nendega seoses hiljem ei järgnenud. <br />
<br />
Üritasin hoida rajal oma rahulikku tempot, mitte kaasvõistlejatest ennast segada lasta ja veatult distants läbida. Punktid tulidki võrdlemisi hästi kätte. 5-ndast kuuendasse minekul jäin vahelduseks päris üksi. Mõnus rütm oli juba sisse saadud ja pähe lõi mõte, et orienteerumine on ikka jumala lahe spordiala. Kaifisin sel hetkel seda rada täiega ja oleksin südamerahuga veel võinud tunde niimoodi seal joosta. Ma ei tea kui hea see on, et keset rada, kui peaks orienteerumisega tegelema, sellised mõtted pähe tulevad, aga tundub, et esialgu mingeid jamasid sellest ei tekkinud. Ka järgnevad punktid tulid ilusti kätte. Orienteerumine sujus suures plaanis ilma tõrgeteta, aga tempo oli ka suhteliselt rahulik, nii et oli aega ümbrust jälgida. Punkti piirkondades, eriti keerulisemates kohtades, leidus hulgaliselt inimesi, kellel polnud õrna aimugi, kus nad on, miks nad seal on ja kuhu nad minema peaksid. Viga tehti seal metsas ikka korralikult ja pärast enda paika saamine tundus olevat äärmiselt keeruline.<br />
<br />
Ega ma isegi ilma veata pääsenud, aga minu õnneks ma vähemalt sain aru, kui ma vea ära tegin, kuhu ma sattunud olin :). Esimene niisugune olukord oli pika etapi 16-17 lõpu lahendamisega, kui peale teise soo ületamist kaldusin liialt vasakule ja kaotasin, ma usun, minutikese. Aga see oli ka üks nendest kohtadest, kus paljudel orienteerujatel "pall käest läks". Teine niisugune olukord tuli kohe 19.-nda punktiga ja seal juba valusamalt. Ehkki jälgisin enda arvates üpris teraselt kompassi, kaldusin ikkagi tugevalt paremale ja lõpuks leidsin ennast ikka päris mitusada meetrit punktist paremal. Edasine oli peale lindijooksu juba vormistamise küsimus, kui viimane rajaosa tuli läbida võistluskeskuste lähedases suusaradadega osas. Vahetult enne lõppu õnnestus mööduda ka Rakvere OK esindajast. Koha number jäi esialgu kuidagi kahe silma vahele, aga hiljem selgus, et väljusin metsast 352. kohal. Oma vahetuse meestest jooksin 225-nda aja ning teise vahetuse eestlastest peale hirmkõva Timo Silda ja Rain Eensaart kolmanda aja. Kõige hullem selles kontekstis ei tundu.<br />
<br />
Aga nagu ma juba enne mainisin, rada ise oli äärmiselt suurepärane. Oli tõsiselt nauditav orienteerumine, mitte mingi krossijooks. Sellele kõigele lisas oma vürtsi ka muidugi ööpimedus. Mina igal juhul nautisin seda orienteerumist seal Jukolal täiega ja loodan, et järgmisel aastal pakutakse sarnasel tasemel radu. <br />
<br />
Edasi jätkas meie võistkond mõningate mõõnade, aga ka tõusudega ning lõppkokkuvõttes saavutasime seekord 370.-nda koha, mis ei ole just ülemäära suurt kiitmist väärt koht. Aga vähemalt on nüüd mille nimel aasta otsa jälle trenni teha.<br />
<br />
<a href="http://results.jukola.com/tulokset/en/j2012_ju/ju/lopputulokset/?eka=kaikki" target="_blank">Tulemused</a>.<br />
<table cellspacing="0" class="tuloslista"><tbody>
<tr><td class="nimi"></td><td class="o"><br /></td><td class="o"><br /></td><td><br /></td><td class="aika"><br /></td><td class="o"><br /></td></tr>
<tr><td colspan="2"><br /></td><td class="nimi"><br /></td><td class="o"><br /></td><td class="o"><br /></td><td><br /></td><td class="aika"><br /></td><td class="o"><br /></td></tr>
<tr><td colspan="2"><br /></td><td class="nimi"><br /></td><td class="o"><br /></td><td class="o"><br /></td><td><br /></td><td class="aika"><br /></td><td class="o"><br /></td></tr>
<tr><td colspan="2"><br /></td><td class="nimi"><br /></td><td class="o"></td><td class="o"><br /></td><td><br /></td><td class="aika"><br /></td><td class="o"><br /></td></tr>
<tr><td colspan="2"><br /></td><td class="nimi"><br /></td><td class="o"><br /></td><td class="o"><br /></td><td><br /></td><td class="aika"><br /></td><td class="o"><br /></td></tr>
<tr><td colspan="2"><br /></td><td class="nimi"><br /></td><td class="o"><br /></td><td class="o"><br /></td><td><br /></td><td class="aika"><br /></td><td class="o"><br /></td></tr>
<tr><td colspan="2"><br /></td><td class="nimi"><br /></td></tr>
</tbody></table>Tiit Tähnashttp://www.blogger.com/profile/05162222007237192810noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4130517294651310348.post-84313029099450124432012-06-03T16:07:00.002+03:002012-06-03T16:15:50.270+03:00EXTAR 48h - KäärikuNjah, seda postitust ei tahaks ausalt öeldes kirjutadagi. Tükk aega juba võtan hoogu. Aga OK, üritan siis ennast kokku võtta. Miks ei tahaks? Aga sellepärast, et me katkestasime selle võistluse peale umbes 28-ndat rajal oldud tundi. Väga nõme lugu ausalt öeldes. Mulle käib siiamaani jubedalt närvidele, et me selle võistluse katkestasime. Kindlasti kõige vastikum nendest kordadest, mil mul seni tahtmatult lõpetada on tulnud. Olgu kohe alustuseks ära öeldud, et ühtegi etteheidet mul sellega seoses mitte kellelegi peale iseenda ei ole. Ma olen teinud sellest katkestamisest omad järeldused. Mõnes mõttes on need järeldused ristivastupidised sellele, mida võiks kõrvalt vaadates arvata. Küll aga jätan ma need järeldused enda teada. Ütleme lihtsalt seda, et tänu sellele katkestamisele jõudsin ma mitmes asjas selgusele. Loodetavasti on sellest kogemusest hulgaliselt abi nii selle hooaja kui ka tulevaste hooaegade suurte ja veel suuremate eesmärkide juures.<br />
<br />
Aga hakkame siis algusest peale. <a href="http://www.xtsport.ee/voistlused/extar-48h/tutvustus/" target="_blank">EXTAR</a>i tavapäraseks lisaülesandeks enne starti, on võistkondade komplekteerimine. Erand ei olnud seegi aasta. Mul, aga ka väga paljudel teistel tiimidel, ei ole õnnestunud ühelgi aastal veel võistkonna segipaiskamisi vältida. Seekord siis samamoodi. Igal juhul kukkus välja niimoodi, et sel aastal osalesime, sarnaselt eelmise aastaga, koos Erki ja Margega. Muidu oli kõik OK, aga ilmateade mängis väikese vingerpussi ja lubas stardist, mis oli neljapäeva 17. mai õhtul kell 20:00 kuni järgmise päeva keskpäevani, lakkamatut vihma. Põhimõtteliselt, peaaegu niimoodi läkski. Tallinna külje alt saime liikuma juba suhteliselt varakult, nii et aega tundus jaguvat. Aga erinevate uimerdamiste ja söögipausiga Otepääl ei jõudnudki kõige varem võistluskeskusesse kohale. Õigupoolest ei jõudnud ka kõige hiljem, aga kuna ilm oli selline vastik, siis võttis asjade kokkupanekuga alustamine nii kaua aega, et lõpuks läks isegi päris kiireks. Nii et kui Sven enne starti helistas, oli veel nii palju teha, et ei jõudnudki ta'ga rääkida.<br />
<br />
Ka stardihetkeks ei andnud vihmasadu järele, nii et starti ootavad seiklejad otsisid viimastel minutitel kõikvõimalikest kohtadest vihmavarju. Meie leidsime endale sobiva koha korraldajate telgist. Mõned minutid enne starti tuli siiski välja vihma kätte kobida. Enamik võistlejaid ootasid stardikäsklust kilekates, aga oli ka neid sportlasi, kes otsustasid lühikeste varrukatega vormi kasuks. Esimeseks etapiks anti kätte ilus lumehelbe kujuline kääriku orienteerumiskaart. Lumehelbe kujuline selles mõttes, et kaart oli nähtav ainult viie haru ulatuses, punktide piirkonnas ülejäänud piirkondades tuli liikuda muude asjade abil. Siiski ei olnud tegu ülemäära keerulise ülesandega, kuna punktid olid enamasti tuttavates kohtades ja rahvahulk liikus suhteliselt sarnast trajektoori pidi. Aga loomulikult oli ka neid, kes suutsid imevariante kasutada ja eiteakus vahepeal ära käia. Aga noh, tugevad võivad endale selliseid asju lubada. Ausalt öeldes sörkides ei olnudki vihm kõige häirivam. <br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgwpNfGngnZeo50AG1WKQ-B2qXhD75qDkSysZ2RrYk3Rz9r8_WLJXahyphenhyphen0I-z6gDbzEc5-AWbMhFMTy3YqxYyq-Em-Z9dC4PrJTrBpSOR6vHfoi_-9b4HfrK7EEJa_VwAzBMnKu4UdkWs3I/s1600/2012-06-03+15.20.24.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="150" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgwpNfGngnZeo50AG1WKQ-B2qXhD75qDkSysZ2RrYk3Rz9r8_WLJXahyphenhyphen0I-z6gDbzEc5-AWbMhFMTy3YqxYyq-Em-Z9dC4PrJTrBpSOR6vHfoi_-9b4HfrK7EEJa_VwAzBMnKu4UdkWs3I/s200/2012-06-03+15.20.24.jpg" width="200" /></a>Peale esimest sissejuhatavat orienteerumisetappi algas tõsisem võistlus pihta trekkinguetapiga. Selleks anti kätte ka selle võistluse konkurentsitult kõige lahedam kaart. 1:25000-ne venekeelne plaan, kus metsad ja lageda alad ei klappinud üldse, teed olid niisugused nagu nad olid, aga seevastu reljeef ja olemasolevad objektid olid võrdlemisi tõepärased. Välistasime kohe alguses alumised kolm punkti ja liikusime rahulikult omas tempos. Ja tuleb tunnistada, et saime sellega ka täiesti arvestatavalt hakkama, tehes enda jaoks vägagi jõukohase teevaliku ning viies selle täide põhimõtteliselt ilma vigadeta. Sama ei saa aga öelda paljude konkurentide kohta, kes tegid aeg-ajalt ikka väga imelikke lükkeid. Aga las see jääb nende enda analüüsida.<br />
<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEisR9iq1sFNriuAEdA1Mlg2e0L5YgTTTNMrkZYh0a8ZlIhHjUclcnXZapN8hRlzvCJ0jVT0MoqMNGdKdLjHSIbYf978in_-kgUTdLEIHcAw2-jeVMTolss0Sb4kxt7xnr9apgLUQ7-Zxkc/s1600/2012-06-03+15.21.18.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEisR9iq1sFNriuAEdA1Mlg2e0L5YgTTTNMrkZYh0a8ZlIhHjUclcnXZapN8hRlzvCJ0jVT0MoqMNGdKdLjHSIbYf978in_-kgUTdLEIHcAw2-jeVMTolss0Sb4kxt7xnr9apgLUQ7-Zxkc/s200/2012-06-03+15.21.18.jpg" width="150" /></a>Peale trekkingut oli oodata esimest pikemat rattaetappi. Kui trekkingus ei ole suuremat vahet, kas sajab midagi või mitte, siis jalgrattaetapp ei tundunud sellise vihmaga just kõige kutsuvam tegevus. aga mis seal ikka. Ilm oli ju kõigil ühtemoodi jama. Kandsime punktid uuele 1:65000 mõõtkavaga kaardile ja keerasime rattad Harimäe suunas. Juba esimeste kilomeetritega olid kõik hammasrattad, kett ja muud vähegi olulised ja ebaolulised augud jalgrattal liiva ja muda paksult täis. Väntamisel kostis kõikjalt raginat ja kriginat. Õnneks oli mul vähemalt kaardialus peal, hoidis suuremad porikamakad suust eemal. Sõitmine ise ei olnudki kõige hullem. Loomulikult oli veidi külm, aga arvestades minu olematut kehakaalu ja mitte kõige teravamat tempot ei olnud minul küll eriti suuri probleeme külma ja märja talumisega. Ka teevaliku ja punktide kätte saamise mõttes õnnestus meil taas teha suhteliselt valutu valik. Eriti kui võrrelda nii mõnegi konkurendiga. Nr. 22 punkti otsimisega, mis oli mingi kaitsevalli nina vanas sõjaväeosas, õnnestus vaid kulutada mõned üleliigsed minutid. Aga võrreldes 48 tunniga oli see tühi-tähi. Etapp lõppes hommikuvalguses, kella kuue paiku vahetusalas, Valga lähedal, kust algas järgmine rulluisuetapp.<br />
<br />
Rulluiskudel liikumine ei tundunud peale öö otsa sadanud lausvihma, lainetaval kergliiklusteel just parim võimalik alternatiiv, aga mis seal ikka, kui vaja, siis vaja. Randy Statoili saunapuudest tehtud lõke oli vahetusalas varahommiku vaieldamatu hitt. Mina ei saanud seda punktide kaardile kandmise tõttu küll nautida, aga vaadates osasid kaasvõistlejaid erinevatest tiimidest, siis mul ei olnud seda nii väga vaja ka. Nii et panime uisud jalga ja läksime, üritasime hoopis nendega sõita. Tuleb tunnistada, et vaatamata jõge meenutavale asfaldile ja sellele, et uisu laagrid olid peale esimest kümmet meetrit juba põhimõtteliselt prügikasti kaup, oli rulluisutamine päris meeldiv vaheldus. Kergelt veeresime kõik vajalikud punktid läbi ja saime soojagi mõnusalt sisse. Ja boonusena jäi järele ka vihmasadu ning oli lootust, et mõne tunni möödudes kuivavad ka riided enam-vähem ära.<br />
<br />
Nüüd ootas ees hommikune trekkinguetapp kanuu algusesse. Et punkte oli kaardil päris palju, siis oli jällegi kohe selge, et nii mõnedki punktid jäävad võtmata. Meie tegime valiku alguses Väike-Emajõest lõunapoole jäävate punktide kasuks. Vilaski külast liikusime uuesti teisele poole Väike-Emajõge. Alustuseks oli aga vaja ületada Pedali jõgi. Vahetult meie ees kümblevate soomlaste järgi nägime, et vesi ei olegi kõige sügavam. Niisiis otsustasime läbi vee kahlata. Kusjuures Erki, tõelise džentelmenina võttis Marge selga. Ehkki jah, tagumikuni õnnestus sellegipoolest märjaks saada. Trekking 1:65000-sel kaardil ei ole just ülemäära eduline tegevus, seetõttu hakkas paistma, et aega jõudmiseks tuleb teha natuke kiiremaid liigutusi. Niisiis lasime mööda teid vaikselt sörki ja umbes 15 minutilise varuga jõudsimegi kanuu algusesse.<br />
<br />
Kanuuetapid olid sel korral meeldivalt lühikesed. Ja kuna päike vahelduva eduga paistis, ning oli ka väike tuuleõhk, kuivasid riidedki tasapisi selga ära. Erki on kanuus alati üks kõvemaid tüürimehi, nii et liikusime kanuus üldiselt päris nobedalt. Mitmed paadid eestpoolt lähenesid päris jõudsalt. Eriti kiiresti lähenes venelaste paatkond, mis liikus täiesti kaootiliselt ühest jõe servast teise. Venelastel oli üldse huvitav taktika. Tempo oli ulmeliselt tugev, eriti kahel nooremal kutil. Kõige vanem ja pikem vend rippus põhimõtteliselt 48 tundi järjest teistest teistest 100 meetrit tagapool ja murdis üksi tuult, valugrimass näol. Kanuuetapp oli tema jaoks siiski vist mõningane kergendus, kuna seal oli teistel eest ära sõitmine mõnevõrra keerulisem. Meist kiiremini liikus kanuus aga üks soomlaste võistkond, kelle ülikiire mõlamistehnika avaldas meile tõsiselt muljet. Üritasime seda tehnikat jäljendada ja tundus, et hakkasime kah kiiremini liikuma. Kanuuetapi lõpuks olime liikunid nii kiiresti, et olime mööda sõitnud enamikest paatkondadest ning koos Kaidu, Taavi ja Renega lõpetasime etapi teise-kolmandana. Kusjuures isegi nendest kiiretest soomlastest olime mingis punktis mööda saanud. Ah jaa, üks kanuupunktidest asus ka kõrgel jõe kohal asuval raudteesilla konstruktsioonil, kuhu tuli natuke aega turnida. Meil õnnestus turnida samaaegselt, kui üle silla sõitis väike rong.<br />
<br />
Peale kanuuetappi ootas ees rattaetapp, mis viis meid lõpuks tagasi võistluskeskusse. Alguses aga tiirutasime lõunapool. Etapp oli iseenesest lihtne ja sõita sai ainult mööda asfaltkattega, või suuremaid kruusateid. Sellest hoolimata tegid meie läheduses liikuvad võistkonnad vägagi müstilisi teevalikuid ning vaatamata veidi tagasihoidlikumale sõidukiirusele ja 20 minutilisele peatusele liikusime nendega pidevalt koos. Selle rattaetapi eripäraks oli veel see, et peale eelmisel öösel olnud vihmast ja mudast rattasõitu olid rattad pool päeva kuivanud ja nüüd sõitma hakates, kostis kõikidest ratastest, mis ringi liikusid eriti karmi kriginat, raginat, sahinat ja kriuksumist. Meie teevalikud ja liikumiskiirus viisid meid jällegi suhteliselt optimaalse trajektooriga võistluskeskusse, kus oli oodata rulluisuetappi Otepää seiklusparki ja tagasi.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg8uKij1jCegaN_3o7ouicjt3otsAb_LahW6RxK5zi-Hn4KKJ1IzgDKrCAFWcAtP97GbgU9t5DoYmPusTWJGxjq-2BQXW4A5TdU9WSrP_Zd974qUsmaNwi64513kWYMcTq26T2XW6JR7WY/s1600/2012-06-03+15.21.44.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="150" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg8uKij1jCegaN_3o7ouicjt3otsAb_LahW6RxK5zi-Hn4KKJ1IzgDKrCAFWcAtP97GbgU9t5DoYmPusTWJGxjq-2BQXW4A5TdU9WSrP_Zd974qUsmaNwi64513kWYMcTq26T2XW6JR7WY/s200/2012-06-03+15.21.44.jpg" width="200" /></a>See rullietapp oli juba mõnevõrra äkilisem, kui varahommikune Valga külje all sõidetu. Nüüd olid rulluiskude laagrid need, mis kriuksusid ja sahisesid. Rullirajal oli kolm punkti, millest kaks olid vana rullitee otstes ja üks uuema kergliiklustee keskosas. Niisiis, otsustasime Otepääle liikuda mööda kergliiklusteed võttes rulliraja otstest edasi-tagasi punktid. See valik oli minu arust ka suhteliselt mõistlik. Seikluspargis oli valida kolme raja vahel. Üks sai lihtsalt rulliku peal mööda köit sõita, teine teha kõige raskema seiklusraja ja kolmas järgmise. Minul õnnestus loosi tahtel saada kõige raskem rada. See aga osutus pigem eesminejate järel ootamiseks kui karmiks turnimiseks. Tagasisõidu Otepäält Käärikule tegime teiseltpoolt Pühajärve, vana rullirada pidi. Alustuseks käisime aga Väikese Munamäe jalamil ühte punkti võtmas. Peale rullietappi oli aeg kaua oodatud ujumisetapi käes.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhPtWGqSxSOAe7KgBQccWh_58uyfKJ_RhPGjVIUSQc8O9sTPJpJNujXcFv2pZnMox2zyQS3oDQt86gQPDBVvgf8XEj27a3suDx9PpJFkJnYp-Swthyphenhyphenm5HjZYd5d1jTRc6O5mEL-H3p3lSE/s1600/2012-06-03+15.22.10.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhPtWGqSxSOAe7KgBQccWh_58uyfKJ_RhPGjVIUSQc8O9sTPJpJNujXcFv2pZnMox2zyQS3oDQt86gQPDBVvgf8XEj27a3suDx9PpJFkJnYp-Swthyphenhyphenm5HjZYd5d1jTRc6O5mEL-H3p3lSE/s200/2012-06-03+15.22.10.jpg" width="150" /></a>See oli ka koht, kust algasid meie võistkonna tagasilöögid. Järve ääres ootasid meid kolm lisaülesannet, millest üks oli tornist hüppamine, teine ujumine ja kolmas leiges sauna leiliruumis ootamine. Peale mõningast kõrvalt vaatamist võtsime vastu otsuse, et ujumist ja hüppamist seekord tegema ei hakka. Tagasi telgi juures järgmiseks etapiks valmistudes arvas Marge, et tema on omadega täiesti läbi ja mingu me Erkiga kahekesi edasi. See tuli nüüd nagu välk selgest taevast. Otsustasime, et võtame eriti rahulikult ja vaatame, mis saab. Asja iroonia oli veel selles, et vahepealse mahalugemise tulemusena selgus, et oleme vägagi heal positsioonil tulemustabelis.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhK9NQp2oHoCQqPyUFO45ESgbBO2RsjO-5DM6kAjMU51HjphEvjW3_ety7waTvvUlmpOdYxZu1ZrFu35B9Yk7xfK2OsKsHuYzhoGMzJn5EvcxkvhvD76NkQrmeQsptslBobMszgXOxIGQ4/s1600/2012-06-03+15.22.36.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhK9NQp2oHoCQqPyUFO45ESgbBO2RsjO-5DM6kAjMU51HjphEvjW3_ety7waTvvUlmpOdYxZu1ZrFu35B9Yk7xfK2OsKsHuYzhoGMzJn5EvcxkvhvD76NkQrmeQsptslBobMszgXOxIGQ4/s200/2012-06-03+15.22.36.jpg" width="150" /></a>Järgmine rattaetapp oligi rahulik. Tegemist oli väga kergelt tulevate punktidega, kuna kaart oli rattaorienteerumise oma ja punktid ise suhteliselt lähedal ja nö odavalt kätte tulevad. Meie liikumiskiirus oli aga veelgi odavam. Peale kahte võetud punkti otsustasime minna võistluskeskusse ja teha hädavajalik uinak, et siis umbes pooleteise tunni möödudes korjata mõni lähedalasuvam trekkingupunkt ja suunduda järgmisele rattaetapile. See aga jäi ainult mõtteks. Panime Erkiga telgis oma kellad õigeks ajaks helisema. Kusjuures panin oma kella veel telgi riidest taskusse otse kõrva ääres, kuna teadsin, et vastasel korral ma seda tõenäoliselt ei kuule. Aga ei kuulnud ikkagi, mitte keegi meist, mitte ühtegi kella... Nii et kui lõpuks silma lahti tegin oli väljas juba hämar ja kell nelja paiku. Tõsiasi oli see, et üks etapp oli meil nüüd vahele jäänud ja sellega seoses edasivõistlemise variant ainult joone all. Marge, kes ikka veel ennast kuigi hästi ei tundnud ütles endiselt, et mingu me edasi kahekesi. Erki arvas seepeale, et kui me kõik koos ei lähe, siis ei lähe üldse. Ja nii meie võistlus siin lõppeski ....<br />
<br />
Edasi saime juba jälgida teiste, tugevate tiimide võistlemist raja kõrvalt. Ehkki rajal oli vahepeal ka tunne, et mille kuradi pärast ma seda teen, siis raja kõrvalt teisi vaadates oli küll tunne, et mille kuradi pärast ma rajal ei ole. Seekord siis niimoodi.<br />
<br />
<a href="http://www.xtsport.ee/Results/extar/results48H.htm" target="_blank">Tulemused</a>.<br />
<a href="http://sportrec.navirec.com/ui/#17qanah" target="_blank">GPS teekonnad</a>.Tiit Tähnashttp://www.blogger.com/profile/05162222007237192810noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4130517294651310348.post-54461804794461734392012-05-13T16:04:00.001+03:002012-05-13T16:04:21.426+03:00XT ÖÖ Rogain - Illuka<a href="http://www.xdream.ee/" target="_blank">Xdreami</a> esimesele etapile Tallinnas, sel korral erinevatel põhjustel ei jõudnudki. Peamiseks põhjuseks minu puhul oli samal päeval toimunud poja sünnipäev. Esimest kolmandikku võistlusest õnnestus siiski raja kõrvalt jälgida ja see oli päris huvitav. Polegi varem Xdreami niimoodi kõrvalt jälgida saanud. Aga see selleks. Millalgi muu arutelu käigus hakkas Reigo uurima, et kes temaga tahab Illukale <a href="http://www.xtsport.ee/voistlused/xt-oo-rogain/tutvustus/" target="_blank">XT ÖÖ Rogainile</a> minna. Öö rogain toimus volbriööl, algusega kell 21:00 ja oli pikkusega 4 tundi. Liikumisviisiks oli ainuvõimalik jalgratas, kuna Reigo ei jätnud vaidlemiseks üldse mingit võimalust. Esialgu pani natuke mõtlema, kas on tahtmist nelja tunni pärast Teise Eesti otsa kimada, aga Sloveenias kogutud rattavormi oli ju kuskil vaja testida ka. Nii me siis sinna öörogainile ennast kirja panimegi.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
Stardinimekiri liiga pikk just polnud aga konkurentidena olid kirjas Maku, Tom ja Kait ning ka kaks tugevat ratturite tiimi, keda Reigo teadis. Üks koguni nii kõva, et sõidavad Samsung Cupil 10 hulka jne. Meie strateegia oli mõnevõrra vastuoluline. Maku, Tomi ja Kaidu vastu plaanisime saada kiirusega ning rattameeste vastu orienteerumisoskusega. Niisiis, et olla konkurentsivõimeline, tuli liikuda kiiresti ja veatult. Ehk siis nagu tavaliselt, alguses täie hooga minema, poole peal hoogu juurde ja siis lõpuspurt :). <br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEguPCNCVAIQwci0bX2WWeygECfREPCRC3RhSbzZJfEENndgoe4qPaOoAkzrB3H7mb-mp0R6zrGqxTtFUJ4xR3GOJPFCs98GABQ2RQG3GH-C0cPGDh5DfcBmnTxa1yXXNlbXvID9czbWt2o/s1600/xt2.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="145" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEguPCNCVAIQwci0bX2WWeygECfREPCRC3RhSbzZJfEENndgoe4qPaOoAkzrB3H7mb-mp0R6zrGqxTtFUJ4xR3GOJPFCs98GABQ2RQG3GH-C0cPGDh5DfcBmnTxa1yXXNlbXvID9czbWt2o/s200/xt2.jpg" width="200" /></a><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhbvYoKjPffxZauwqPegr78MsWl1VXp0d5pnlzXZmkDgJR57TeG2v72s3v8vRV7ntu9Y8m5mu4HGvRTvPLSO9C9uFcP_tz0OTxuWHiixpVQsIrWaFS6dDLe3JYECCcL-Wp1wKuoiBxuUco/s1600/xt.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="145" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhbvYoKjPffxZauwqPegr78MsWl1VXp0d5pnlzXZmkDgJR57TeG2v72s3v8vRV7ntu9Y8m5mu4HGvRTvPLSO9C9uFcP_tz0OTxuWHiixpVQsIrWaFS6dDLe3JYECCcL-Wp1wKuoiBxuUco/s200/xt.jpg" width="200" /></a>Kui kümme minutit enne starti kaardid kätte jagati, näitas esimene pilk kaardile, et kõige rohkem punkte on Kurtna järvistus, kuhu siis peab kindlasti jõudma. Et aga mingi loogiline ring tekiks, siis otsustasime alustada kaardi loodeosast ning seejärel liikuda Kurtna järvistu punktidesse. 52 punktis pidime otsustama, kas läheme edasi 33-47-53 või kui aega pole, siis 34-44 jne. Niisiis alustuseks, kui stardipauk kõlas suundusime nr 30 punkti. Meie üllatuseks, aga ka rõõmuks, olime ainsad, kes selle variandi valisid. Valisime omale sobiliku tempo ja kerisime mööda suurte kividega kruusateid marsruudil 30-59-58. Enne 58-ndat punkti paistis tee peal mingi mätas. Lähemale jõudes hakkas mätas aga äkitselt liikuma ja osutus mägraks. See on mulle teine kord looduses mäkra kohata. Suhteliselt omapärane elukas.<br />
<br />
Esimene väike tagasilöök tekkis punktiga 39. Keerasime õigest teeotsast sisse ja kihutasime juba mööda metsasihti, kui hakkas tunduma, et oleme liiga kaugel. Pilk kaardile ja legendi näitas, et nii see oligi. Pöörasime kiirelt otsa ringi ja liikusime tagasi lagedani, mille kõrval, tee otsas punkt pidi olema, aga ei midagi. Tegime veel tiiru lagedale peale ja piilusime puude taha, aga endiselt tühi maa. Kuna koht ei saanud kaardi järgi olla mitte kusagil mujal, kui ainult seal, ei hakanud seal rohkem aega raiskama ja liikusime edasi, oletades, et ju siis on keegi selle punkti lihtsalt kaasa võtnud. Ehkki koht tundus selle jaoks olevat küll väga imelik, kes sinna ikka niisama satub. Igaljuhul edasised punktid 46-43-51 olid ainult sõitmise vaev. Hakkas ka vaikselt hämaramaks minema, aga kuna mul oli seekord halogeenlamp, siis ei tahtnud seda kohe põlema panna. Aga ei olnud vajadust ka, enne kui keerasime 43-st 51 punkti asfalttee pealt maha.<br />
<br />
31-37 olid veel viimased punktid, mida sai võtta nö hoo pealt. Siis oli vaja keerata Pannjärve suusaradadele ning Kurtna järvistusse, kus kaardilugemist mõnevõrra rohkem. 37 punkt oli seal, kus me kunagi Maku ja Leivoga võisteldes avastasime, et Leivo on selles maakonnas ju hoopistükis gospodin Kuznetsov. 42 punkti minnes oli variant minna kas mööda sihti või mööda teed. Valisime viimase, ehkki sihile jõudes oli näha, et see on väga hästi sõidetav. Niisiis tagasi tulime mööda seda. Joogipunkt 55 oli lihtne mööda rollerirada sõitmine. Samuti oli algus 50-sse minnes. Ühel hetkel sai aga hea tee otsa ning see jätkus niisuguse kruusateega, mis tahtis kõik hambad suust lahti raputada. Õnneks lõppes see lõik suhteliselt kiiresti ära, täpselt sel hetkel, kui jõudsime punkti. Punktis proovisin üle pika aja geeli, oli päris hea maitsega. Enne punkti käis kõvem arutelu selle üle, kas võtta punkt 35 või mitte. Mina tahtsin selle vahele jätta, kuna asub väga halvasti ligipääsetavas kohas, aga Reigo kahtles natuke. Aega oli meil muidugi palju - rohkem, kui olime oodanud, aga endiselt oli palju punkte läbida ja XT-võistlused on tavaliselt niisugused, kus ollakse kaugel kõikide punktide võtmisest. Niisiis otsustasime selle punkti lõpuks ikkagi ära jätta. Õige otsus.<br />
<br />
Vahetult enne 52 punkti hakkas järsku võistkondi vastu tulema. Hunnikute viisi. Kaasa arvatud Maku, Tom ja Kait. Ergutasime neid natuke, tundus, et see oli sel hetkel vajalik. Et aega oli palju otsustasime liikuda edasi 33-47-53. 47-ndasse minnes ei tahtnud hakata ringe sõitma ja leidsime sihi, mida mööda olin kunagi varemgi sõitnud. See tuli meelde alles siis, kui seal juba sõitsime. Igal juhul tasus otseminek ennast ilusti ära ja peagi olime punktis. 53-ndasse minnes tegime seoses suure hooga kaks pisikest viga. Esiteks sõitsime natuke mööda esimesest itta keeravast rajakesest ja pidime tagasi keerama. Teiseks pöörasime Martiska järve äärest liiga vara ära, nii et liikusime mööda järveäärset rada, mida polnud kaardil. Mõlemad vead olid aga suurusjärk 10-20 sekundit, nii et sellepärast väga muretsema ei hakanud. Tagasiteel 53-ndast punktist, tuli vastu Keset Loojangut võistkond, kellest ühel kutil oli lenks nii lahti, et keerles. Küsisid kuuskantvõtit. Reigo laenas neile nii et ma sain vahelduseks seistes kaarti uurida.<br />
<br />
Järgmine 21 punkt oli tuttava koha peal. Sai kuni pioneerilaagrini vajutada. Pioneerilaager ei paistnud pimedas küll hästi välja, aga saime ikkagi õigest kohast keeratud. Järgnesid etapid 44-34-41-23. Vaatasime küll mingeid sihte, kust saaks osa nurki maha lõigata, aga ei hakanud silma, niisiis sõitsime kõik nurgad välja. 34-ndas punktis oli aeg teine geel sisse pigistada. Ei mäleta juba ammu millal sai viimati mõnel võistlusel nii palju geeli söödud. Reigo arvas, et sööb siis, kui jõuame asfaldile. 41-23 vaheline tee oli jube auklik ja imes kinni. Keegi oli vist liimi valanud. Samas aega oli nii palju, et oli lootust võtta ära isegi kõik järelejäänud punktid. Vähemalt nii meile sel hetkel tundus. Tegelikult olime kahe silma vahele jätnud Niinsaarel asuva 40 punkti. Seda märkasime mõlemad alles hiljem kodus kaarti uurides. Aga see selleks. Tagantjärele võib öelda, et me poleks sinna nagunii kuidagi jõudnud.<br />
<br />
23-ndast 29-ndasse minnes arutlesin endamisi, et peale keeluala tuleb vasakule keerata. Poole tee peal tuli aga meelde, et see keeluala pole ju looduses ilmselt tähistatud. Tegelikkuses oli seal surnuaed, nii et arutluskäik osutus ikkagi õigeks. Öisest surnuaiast mööduda oli päris sürr. Kottpime ja hulgi küünlaid. Aega nüüd enam väga palju polnud punkte ka mitte. Tuli tempot tõsta. Õnneks ootas ees asfalt. 56 asus Kuremäe kloostri värava juures. Edasi olid jäänud veel 48-57-49-20. Tundus teostatav, aga mitte lihtne. Kõik sõltus eesootavatest teedest. Ja nendega meil ei vedanud. 48-sse minek oli mööda kruusateed, sellega polnud probleemi. Aga sealt edasi 57 poole minev väike tee hakkas kohe alguses kaduma. Keerasime kohe kiirelt otsa ringi ja sõitsime veidi altpoolt ringi. Alumine tee osutus küll olemasolevaks, aga kõige halvemini sõidetavaks kogu võistluse jooksul. Rattad olid rummuni sopased ja aega vähe. Lisaks ei töötanud ükski otsemineku variant, kuna sihid ei olnud mitte ainult sõidetamatud, vaid ka nähtamatud. Niisiis, ei olnud enam küsimust, kas jõuame 57-st 49-sse ja 20-sse vaid et kas me jõuame 57-st õigeks ajaks finišisse.<br />
<br />
Meie õnneks oli 57-st lõppu minev tee asfalt. Vajutasime pedaale nii kiiresti kui jõudsime, tehes karuselli, aga sellele vaatamata jäime mõne minuti hiljaks. Reigo pakkus, et võtame vähemalt 20-ne ära, kuna see jääb põhimõtteliselt tee peale, ent ka sinna ei oleks me aja sees jõudnud. Finišisse jõudsime 2:44 peale ajalimiiti, mis tähendas 3 punkti kaotamist. Selgus aga, et see oli enam kui piisav selleks, et edestada teist kohta ikkagi 13 punktiga. Tundub, et rattalaagrist on natuke kasu olnud.<br />
<br />
<a href="http://www.xtsport.ee/Results/OOrogain/web/results.htm" target="_blank">Tulemused</a>.Tiit Tähnashttp://www.blogger.com/profile/05162222007237192810noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4130517294651310348.post-75474288858590024512012-05-03T18:24:00.000+03:002012-05-03T18:24:09.104+03:0053. Jüriöö jooks - Vastseliina<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiJyMDxXjPNHL0s7OL6AR2d4S7YXXzJW6isw89iq6kpUTX-ukq5hUyDgg8EuDFUXlD4wFI0pb6-knJJJE2oDPSL0kxixppD9LeLLTwINtZo4l986fOgxq5MyaNt1FRFRhM3_UznCrtNLi0/s1600/IMG_9156.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiJyMDxXjPNHL0s7OL6AR2d4S7YXXzJW6isw89iq6kpUTX-ukq5hUyDgg8EuDFUXlD4wFI0pb6-knJJJE2oDPSL0kxixppD9LeLLTwINtZo4l986fOgxq5MyaNt1FRFRhM3_UznCrtNLi0/s320/IMG_9156.JPG" width="320" /></a>Võhandu Maraton ei olnud 21. aprillil päeva ainuke sportlik sündmus. Kuna <a href="http://www.joka.ee/" target="_blank">oma klubi</a> tuleb aeg-ajalt ikka esindada, siis andsin nõusoleku osaleda ka Jüriöö jooksul. Seda enam, et selle toimumiskoht oli Võhandu Maratoni omale sedavõrd lähedal. Aga kuna ma ei olnud peale 100 kilomeetri paadiga läbimist oma sportlikus vormis sugugi kindel, teavitasin kohe et ei ole seekord valmis jooksma päris kõige teravamas võistkonnas. Niisiis pandi mind JOKA 2 võistkonda koos Johannese, Helle, Tiidu ja Liisuga. Arvestades Pauli viimast e-kirja teadsin, et jooksen võistkonna kolmandat vahetust. Algselt pidin jooksma viiendat, aga kuna Maku arvas, et peale põllumeestega konjaki joomist ei ole ta suurem asi jooksumees, siis tema mitteosalemisel avastasin, et mind on pandud siiski kolmandasse. Noh ongi vast parem, 8,5 km asemel 6,5. Mitte et sellel peale 100 kilomeetri aerutamist enam mingit tähtsust oleks, aga siiski. Võistluskeskuses selgus, et olen ikkagi ankrumees. No mis seal ikka, sel juhul pidin ennast alustuseks täitma tugeva seljanka ja lihapirukaga, et siis asuda juba võistlust koolimaja seinale paigaldatud suurelt ekraanilt jälgima.<br />
<br />
Ekraanilt jälgimine oli tehtud päris lahedaks. Võistkondade liikumist võis näha aerofoto pealt, tõsi küll ilma punkti asukohtadeta. Muidu ei oleks minusugustel viimase vahetuse meestel vist enam metsas kaarti vajagi. Tõsi küll GPS-id olid peal vaid 10-l eeldataval parimal võistkonnal, mille hulgast meie II võistkond napilt välja jäi, aga sellegi poolest näidati võistkondade aegu ka SI tabelist, kus olid näha kõik tiimid. Esimeses vahetuses jooksis meie võistkonnas Johannes, kes tegi väga hea soorituse. Oma üheksanda aja ja alla kolmeminutilise kaotusega klubi esindusmeeskonnale olime selgelt pildis.<br />
<br />
Huvitavaks läks asi aga alles teises, naistevahetuses. Niisugust komöödiat ja põnevust üheskoos pole teleekraanidelt küll ammu näidatud. Sisuliselt vahetus liider iga paari punkti järel. Ja seda mitte niimoodi, et keegi jooksis kellestki natuke mööda, vaid et vahed olid nii mõne minuti ringis. Ja paari punkti pärast võis seis olla jälle selline, kus eelmises punktis 3 minutiga kaotanud naine oli järgmises punktis esimene. Isegi viimasel kilomeetril, kus oli üks augupunkt ja mööda põldu krossijooks, tehti naiste liidrite hulgas sisse kaheminutiline vahe. Kõige stiilipuhtama soorituse tegi vaieldamatult meie esindusvõistkonna esindaja Evely, kes praktiliselt pool rajal oldud ajast eksles mitu kilomeetrit õigest kohast eemal. Sellega langes ta vahepeal meie võistkonna teise vahetuse jooksjast, Hellest mööda, aga oma jooksuvõime tõttu, mis oli ekraanilt vaadates umbes 2 korda kiirem, kui teistel selle vahetuse jooksjatel, oli ta vahetuse lõpuks meist siiski umbes sama palju ees, kui enne - veidi alla kolme minuti.<br />
<br />
Meeste vahetuses olukord päris nii põnev polnud, kuid umbes sarnaseid trikke tehti samades piirkondades sealgi. Kusjuures imelik oli sealjuures see, et neid kilomeetrilisi kõrvalekaldumisi tehti aerofoto järgi vägagi lihtsates kohtades. Meil oli kolmandasse vahetusse välja panna Tiit, kes väidetavalt füüsilise poole pealt ei olnud seekord kõige kirkam kriit pakis. Seevastu on ta jälle kaardilugemises piisavalt kompetentne, et selles osas võib talle alati kindel olla. Sooritus oligi täiesti konkurentsivõimeline ning Tiit tõstis meid 15-ndalt kohalt 12-ndaks. Ajaliselt ta siiski Jaani vastu ei saanud, nii et esindusvõistkonnale kaotasime veidi üle 10 minuti.<br />
<br />
Neljas vahetus oli jälle naiste päralt, nii et tõotas minna taas huvitavaks. Kahjuks ei saanud ma seda vahetust väga pikalt nautida, kuni tuli riietuda oma vahetuseks ja teha soojenduseks ka mõned sörgisammud. Meil jooksis 4. vahetust Liisu, kes jookseb öises metsas tavaliselt vägagi kindlalt. Midagi ei saanud ette heita ka seekord ja oma vahetuse kümnenda ajaga tõstiski ta meid ilusti kümnendale positsioonile. Kahjuks oma klubi esindustiimile kaotasime selleks ajaks umbes 17 minutiga, mis on enam kui piisav selleks, et mul Kaarli vastu enam mingisuguseid shansse ei oleks.<br />
<br />
Enne starti küsisin mitmetelt inimeselt infot metsas ootava kohta. Sain üsna vastuolulisi soovitusi. Jaan soovitas joosta pigem ringivariante ja Raivo jällegi pigem otse. Tuli ikkagi otsuseid teha vastavalt oma senistele kogemustele. Üldiselt meeldib mulle öösel metsas pigem ringi variante kasutada, kuna sel puhul on võimalik vähem kaotada, kui otse minnes võita. Seevastu kui otse minek peaks ebaõnnestuma võib kaotus pimedas metsas osutuda vägagi suureks. Ja arvestades nii mõndagi aerofotolt nähtud haaki, ei tahtnud niisuguste asjadega hakata riskima.<br />
<br />
Meie vahetuse rada läbis alustuseks kilomeetrise ringi Vastseliina küla vahel. Seejärel läbisime sarnase ringi metsas, mis läbiti ka teistes vahetustes. Peale kaardivahetust oli veel väike kilomeetrine ringike staadioni kõrval parkmetsas ja põllul. Võtsin oma vahetuse algust võrdlemisi rahulikult ja üritasik kaarti sisse elada. Peale maeiteakuipikka orienteerumispausi tundus see hädavajalik. Aga vaid mõnesajameetrise jooksu järel K-punktist hakkas selja taga kostuma hingeldamist. Noored kutid KEK RSK-st ja SRD-st tõmbasid hirmsasti tempot. Hoidsin ennast enam-vähem nende järgi, ehkki tempo oli mul mõnevõrra siiski aeglasem. Vaatasin külateedel järgmiste etappide valikuid ning pidutsevate kohalike elanike valju lämina saatel üritasin kõrvale põigata ühest purjus jalgratturist, kes mind suhteliselt osavalt oma sõiduvahendiga rammida üritas. KEK RSK vend saatis ratturi sujuvalt p.... :). <br />
<br />
Peale kilomeetrise ringi läbimist küla vahel oli üks punkt veel staadioniäärses pargis ning seejärel suundusime juba üle tee metsa. SRD kutt kallutas kohe pargis ennast kuhugi vasakule ära ja rohkem teda ei näinudki. KEKi tüübi selg paistis aga veel ilusti üle tee minnes. Üle tee järgmisse punkti oli kohe valikuvõimalus, kas minna mööda teed ringi või otse. KEKi mees valis otsevariandi ja mina ringi. Kaardiga oli seekord niisugune lugu, et seda väga palju vaja ei olnud, kuna olles nelja vahetust juba aerofotolt jälginud, olid paljud asjad juba pähe jäänud. Punkti jõudes oli aga kohe seal ka konkurent. Tuli nats imelikust suunast aga väitis, et viga ei teinud. Järgmisse punkti tuli minna mööda soo äärt, aga see oli selline ebamäärane, nii et jooksime palju jalgupidi vees. Lagedale elektriposti punkti minnes oli jällegi valikuvõimalus. Lahendasime selle sarnaselt eelmise korraga. Mina jooksin otse põhja tee peale, KEKi kutt otse. Kuna enne punkti nägin mingeid tulukesi paremal metsas, eeldasin, et sain eest ära. Tõenäoliselt siiski mitte.<br />
<br />
Kuna ei tahtnud jalgu soos uuesti märjaks teha läksin ka järgmise variandi ilusti teed mööda ringi. Orienteeruda seal vaja ei olnud, tuli lihtsalt joosta. Keegi läks otse läbi metsa ja jõudis enne mind punkti, ei tea kes see oli. Järgmine punkt oli kivi nõlval. Tahtsin seal natuke liiga idasse ära vajuda, aga õnneks mitte väga palju, nii et punkt paistis ja sain selle valutult kätte. Järgmisse punkti võtsin hoo natuke maha. Kõik klappis ja punkt tuli ilusti vastu. Raiesmiku punkti otsustasim minna lõuna poolt sood ringi. Jooksin sihi peale välja ja mõtlesin ringi ning panin otse mööda sihti. Raiesmikul lähenes vasakult taas endine konkurent. Nüüd tuli see koht, kus aerofoto pealt vaadates kõvasti nalja tehti. Tuli tähelepanelikult olukorda jälgida. Õnneks nägin ära mismoodi seal enne viga tehti ja kasutasin nende meeste variante, kes seal viga ei teinud. Kõik klappis väga ilusti ja ausalt öeldes ma ei saa hästi aru, kuidas nad niisuguseid prohmakaid seal teha said ...<br />
<br />
Peale punkti tuli joosta asfaldile ja sai mõnda aega joosta mööda seda. Kasutasin seda aega teisel pool teed oleva kurikuulsa augupunkti etapi lahendamiseks, millega enamik räigelt viga pani. KEKi mees vajus vaikselt kaugemale, aga siin oli mul temast tõepoolest kasu ka. Lahendasin niimoodi eesootavaid etappe, et oleksin ilmselt mööda teed liiga kaugele jooksnu, kui ta ei oleks veidi eemal metsa keeranud. Vedas. Soo oli aga kaardil hästi nähtav ja punktiga probleeme ei olnud. Edasi oli kõik juba suhteliselt lihtne. Lihtsalt jooksmise vaev. KEKi tüüp vajus kiirematel etappidel muudkui eest ära. Augupunktile lähenesin veidi idapoolt kui konkurent ja jooksin sellele otse pähe. Sellega jõudsin talle jälle järele. Nüüd oli lihtsalt kiirjooks mööda põllu äärt kaardivahetusse.<br />
<br />
Aja järgi vaatasin, et peale kaardivahetust on veel väga lühike ring. Nii oligi. Tuli staadionilt uuesti sinnasamasse parkmetsa tagasi keerata. Mõtlesin, mis variandid mul on konkurent selle ringiga seljatada. Ega palju polnud. Ta jooksis ilmselgelt kiiremini kui mina. Ja viga ta ka ei tahtnud teha. Esimesse ja teise punkti peale kaardivahetust jooksime sama varianti. Siis jooksin mina tee peale, tema aga läks pikemalt otse. Mingit vahet polnud. Mõtlesin, et vaatan, mis ta viimasesse minnes teeb. Ehkki tema läks päripäeva mööda põllu äärt ja see tundus mulle parem, mida ta ka kahtlemata oli, läksin ikkagi vastupäeva. Variante poleks nagunii vastu saada olnud.<br />
<br />
Igal juhul oli päris meeldiv üle pika aja taas orienteerumas käia. Oma vahetuse seitsmes aeg peale Võhandut oli täiesti talutav ning ma arvan, et tänu sellele jooksule olid lihased järgmisel päeval kindlasti mõnusamas seisundis, kui ilma selle jooksuta. Heameelt tegi veel seegi, et sain klubi esindusmeeskonna eest jooksvast Kaarlist jagu viie ja poole minutiga. Igaühel omad võidud :)<br />
<br />
<a href="http://www.okvoru.ee/html/2012/JYRIOO/web/day_1.htm#P%C3%B5hiklass" target="_blank">Tulemused</a>.<br />
<a href="http://rg.dotbox.ee/cgi-bin/reitti.cgi?act=map&id=95&kieli=ee" target="_blank">Oma raja joonistasin siia kaardile</a>.Tiit Tähnashttp://www.blogger.com/profile/05162222007237192810noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-4130517294651310348.post-91211336738762649962012-05-01T21:48:00.001+03:002012-05-01T21:48:22.519+03:00Võhandu maraton<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj0CcB2DoVq2LP1oxfXPX_eDpkE7M_FmwuhykICBAyZMMNVhmMTVRLKqnGwYxCK3CGvoMyD96gwfZ0XWgcJ7WJ8eZpYatidHDK-o8wcj7EKhAsBBZ7zCLtpQEdh5QRvMLBl5wgmXAI1S2g/s1600/logo2.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj0CcB2DoVq2LP1oxfXPX_eDpkE7M_FmwuhykICBAyZMMNVhmMTVRLKqnGwYxCK3CGvoMyD96gwfZ0XWgcJ7WJ8eZpYatidHDK-o8wcj7EKhAsBBZ7zCLtpQEdh5QRvMLBl5wgmXAI1S2g/s1600/logo2.jpg" /></a>Millalgi ARWC koosolekul tuli jutuks, et treeningu mõttes oleks vaja sel aastal läbida ka <a href="http://www.vohandumaraton.ee/" target="_blank">Võhandu Maraton</a>. Mõeldud, tehtud. Telefonikõne Randyle tagas meile kahe kiire kahese kajaki kasutusõiguse maratoni ajaks. Järgmisel päeval võtsime ühendust ka korraldajatega ja stardinimekirjas me olimegi. Kuna Reigo on meie võistkonna kõige kõvem kajakiguru ja Mann ei olnud veel varem kajakiga sõitu teinud, panime nemad istuma ühte paati. Meie Sveniga, kui natuke kajakiga tuttavad jäime teise. Niimoodi tundusid moodustuvat kõige võrdsemad paatkonnad.<br />
<br />
Mõned päevad enne starti korjasime küla pealt kajakid ja muu sinna juurde kuuluva kokku. Tegemist oli tõepoolest aukartustäratavalt pikkade ja kitsaste alustega. Eriti kui vaadata auto katusel olevat paati. Sellevõrra on <a href="http://playak.com/article.php?sid=2782" target="_blank">Tahe Reval Duod</a> aga jälle ebastabiilsemad, eriti alguses ja mitte kõige teravamatele kajakimeestele. Kolmapäevane paadiproovimise käik jäi varase pimeduse saabumisel samuti tegemata, nii et nendesse paatidesse istusime esimest korda Võhandu Maratoni stardis.<br />
<br />
Reede õhtul, kella viie paiku, kihutasime, hiigelpikk meresüst katusel, Võru suunas. Vaja oli viia kajakid Tamula äärsesse parklasse, lunastada ööbimine kohalikus spordikoolis ning viia ka üks auto Võõpsu sadamasse, et järgmisel päeval ei peaks 100 km vastuvoolu, tagasi aerutama. Asjad võtsid piisavalt aega, nii et lõpuks jõudsime uuesti spordikooli vaid veidi enne kella 12 öösel. Aga ega ausalt öeldes varem poleks tahtnud magama minna ka. Kui ma mõne varasema kogemuse põhjal, seoses hommikuse varase ärkamisega varakult magama olen läinud, siis tavaliselt und ei tule ja vähkren tundide kaupa voodis ning olen hommikul hoopis väsinum, kui ma oleksin normaalsel ajal magama minnes. Niisiis kui natuke peale keskööd magama saime, panime omale äratuskellad helisema 5:30-ks, kuna start pidi olema kell 7.<br />
<br />
Enne äratuskella helinat käis aga võimlas, kus me ööbisime, selline melu, et kella helinat ei olnud vaja ära oodata. Üritasime pigistada sisse midagi söödavat, aga nii varasel kellaajal ei tahtnud see kuidagi õnnestuda. Niisiis kraamisime oma kodinad kokku ja läksime järve äärde starti, et asjad paati ja selle külge installeerida ning pedaalid jms paika seadistada. Et suuremat osa Tamulast kattis veel viimaseid päevi jääkiht, siis selgus, et start antakse hoopis 5 km kaugemal olevalt Kirumpää sillalt ja kell 7:30. Umbes-täpselt pool tundi pidi võtma Tamulalt rahulikult Kirumpää sillale aerutamine.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiKi4zxtPs0jh-2vvZwzrfPzGSc9EJJRMdPBRg2u1qNaXM-twoTLGG_e3a_wpkRD4Ip-exNKIz-qVsoXLHe3HSpcRZcqIWqVCXAnd34Rujxsj-pJ6NH_bySujJRQ-TYKsLntW1IuPD08T4/s1600/DSC01004.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="150" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiKi4zxtPs0jh-2vvZwzrfPzGSc9EJJRMdPBRg2u1qNaXM-twoTLGG_e3a_wpkRD4Ip-exNKIz-qVsoXLHe3HSpcRZcqIWqVCXAnd34Rujxsj-pJ6NH_bySujJRQ-TYKsLntW1IuPD08T4/s200/DSC01004.JPG" width="200" /></a>Umbes seitsme paiku tõstsimegi Sveniga oma kajaki järvele, istusime ise ka sisse ja hakkasime vaikselt stardipaiga poole kulgema. Esimesed liigutused olid suhteliselt ettevaatlikud ning tunne vägagi ebakindel. Selles suhtes oli hea, et saime viis kilomeetrit rahulikult kulgeda ja aerutamisega natukenegi harjuda. Oli ju läinud suhteliselt palju aega, ilma selliseid liigutusi tegemata. Ma ei kujuta ette, kui oleksime pidanud oma selleaastased esimesed kajakiliigutused tegema üle neljasaja paadiga koos rüseledes ja paadiga, millega me varem polnud sõitnud. Paat tundus aga tõepoolest kiire. Liikusime rahulikult koos mitmete kaasvõistlejatega stardi suunas. Kell hakkas juba lähenema stardiajale ning õige sildki lõpuks paistma. Jõudsime starti suhteliselt õigeaegselt ja pidime stardipauku ootama vaid paar minutikest. Valisime omale sobiva koha ja ootesime õiget aega. Paljud alused jäid aga starti veidi hiljaks, mis oli jällegi hea variant, kuna stardis oli rüsinat sellevõrra vähem. Mitte et seda vähe oleks olnud, aga vast parem ikka.<br />
<br />
Ühel hetkel antigi stardikäsklus ja hirmus mulin läks lahti. Vesi vahutas, nagu keev vesi potis. Paate liikus igasuguseid, õnneks valdavalt õiges suunas. Kohe peale starti üritas üks ühene kajak suhteliselt meie ees veidi suunda muuta, aga kuna jõgi oli paate tuugalt täis, sõideti talle paratamatult sisse ja nii jäi vennike, paadinina peaaegu kaldas risti ette. Üks paat sõitis tüübile tagumise otsa peale ja sinnasamma vajusime tagant tulevate paatide mõjul kohe ka meie. Vahetult enne oli tüüp juba jões ujumas. Esimene reaktsioon oli haarata meie paadininast. Jõudsin veel mõelda, et nüüd on korras ja kohe oleme sealsamas härra kõrval vees. Õnneks lasi vend ikkagi kohe ninast lahti ja midagi ei juhtunud. Tõmbasime paar korda aeruga ja olime juba läinud.<br />
<br />
Alguses oli asi närviline, aga juba mõne kilomeetriga olukord rahunes ning hakkasid välja kujunema omad tempod. Vaikselt hakkasime aerutamise ja paadiga äragi harjuma. Suhtlesime mööduvate paatide ja nende paatide sõitjatega, kellest ise mööda sõitsime. Kõik olid rõõmsad ja viskasid nalja eesootava distantsi teemal. Esimene vaatepunkt ootas meid Kääpa sillal. Sinna oli stardist 5 km. Vaatasime et liigume umbes tempoga 10 km tunnis. Kääpa sild oli rahvast paksult täis. Kõik ergutasid. Aga mida aeg edasi, seda vähem rahvast sildadel oli. Kui suhtlesime ühe möödaläinud kahese kajaki meeskonnaga eesootavate tammide teemal, arvas arusaadavalt asjatundlik tüüp, et meil saab allasõitudel olema "huvitav". Meie kasutada olev paat olla nimelt V-põhjaga, mis tähendab, et alus on tehtud merel sõitmiseks ja tahab kogu aeg minna otse. Sven tagumiselt istmelt kinnitas, et tõepoolest, nii see on ja pööramine on selle paadiga keerulisem, kui tavaliselt. Samas, nagu hilem nägime, siis laine alust oluliselt ei mõjutanud. Niivõrd kuivõrd seda lainemoodi asja seal jõel üldse tekkida sai.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjrRsoUxeQjrTgihjG8vePrFjcS7inHyTbSLTwj_aIYd-IR8W9BhcPLiKf_59ZVfvgFMdUMkWnceE3p6dta1RW8vjRSLpTaqB0Oc52_bHH4lQ2MmekMT8wMHS7EgUOGHkgPgAHnA7rOIWw/s1600/DSC01025.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="150" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjrRsoUxeQjrTgihjG8vePrFjcS7inHyTbSLTwj_aIYd-IR8W9BhcPLiKf_59ZVfvgFMdUMkWnceE3p6dta1RW8vjRSLpTaqB0Oc52_bHH4lQ2MmekMT8wMHS7EgUOGHkgPgAHnA7rOIWw/s200/DSC01025.JPG" width="200" /></a>Esimest korda tuli paadist välja tulla ja alus üle tõsta Paidra veskipaisu juures. Täpselt õigel hetkel, oligi mõnus vahelduseks veidi jalgu sirutada. Kohe maabudes võttis meid vastu Elo, kes pakkus ka lahkesti oma abi varustuse tassimisel. Tänud! Sama tegi ka Anniki, kellelt saime aga ka noomituse naeratuse puudumise kohta. Vabandasime ennast välja sellega, et ootame naeratusega sinnani, kui jõgi muutub veidi huvitavamaks. Kohe peale tammi ta natuke huvitavamaks läkski, kui vool mõnevõrra kiirenes ning jõgi muutus oluliselt käänulisemaks. Siin tuli kohe hästi välja ka seesama tõsiasi, et selle paadi keeramiseks on vaja natuke rohkem asju ette näha. Aga ütleme nii, et meil oli ees veel piisavalt palju kilomeetreid, et asja harjutada. Samas jõe huvitavam ja kärestikerikkam osa algas juba järgmisest, Leevi punktist, nii et mida varem me asja käppa saame seda parem meile. Või siis vähemalt kuivem.<br />
<br />
Vahetult enne Leevi punkti möödusid meist rõõmsalt tervitades Soome seiklussportlased Outi ja Heikki. Kohe oli näha, et Soomlased teavad, kuidas kajakiga sõita. Nende tehnikat oli mõnus vaadata, silm kohe puhkas. Üritasin edaspidi nende liigutusi matkida. Vähemalt mulle tundus, et sellest oli ka kasu. Ehkki Elo finišis mainis, et vahe oli ikka sees, oli minu arvates asjast ikkagi abi. Ega see tehnika nii kiirelt saagi kohe sama veatu olla. Leevil oli esimene toitlustuspunkt ning taas kajaki ületõstmine. Kasutasin alustuseks tualettruumi ning sellega seoses tunnen kaasa kõikidele naisterahvastele, kes igapäevaselt seelikuga WC-s peavad käima. Taas tuli fotoaparaadiga Anniki, kes seekord avaldas kiitust, et naeratus vahepeal tekkinud oli ja ütles, et eelmises tassimiskohas olid Reigo ja Mann vaid veidi peale meid olnud. Otsustasime Sveniga nad ära oodata ning koos edasi sõita. Sisustasime aega hernesupi söömisega, aga selgus, et tuli oodata 20 minutit. Tuli välja, et selle sama pööramisega seoses olid Mann ja Reiks viitnud natuke aega ühe puutüvega maadeldes. Õnneks seekord siiski võitjana väljudes.<br />
<br />
Edasi ootas meid Jõe kõige huvitavam, kärestikurohkem osa, mida olime juba korra tegelikult sõitnud ka 48 tunni võistlusel kanuuga. Reigo ja Mann panid oma paadi veidi enne meid vette, nii et alustuseks pidime neile järele sõitma. Allasõidud olid tõepoolest lahedad ja sõit muutus kohe tunduvalt huvitavamaks. Paar allasõitu, millele järgnes kurv, eriti Süvahavva, olid paksult täis fotoaparaatide ja kaameratega inimesi, kes lootsid, millal saab aga järgmistest ümberminevast paatkonnast pilti teha. Ütleme nii, et pildistamist ja filmimist neil seal jätkus, aga seekord siiski mitte meie tõttu. Saime kõik allasõidud tehtud suhteliselt valutult ja kahju oli vaid sellest, et nad läbi said, ja algas taas igavam tõmbamine. Nüüd tegi jõgi aga hoolega haake, nii et saime tublisti harjutada ka pööramise tehnikat. Tuleb tunnistada, et saime selle tehnika lõpuks päris käppa, aga pööretes on see alus endiselt suhteliselt aeglane sõiduriist. Isegi läheduses kohatud kanuud liikusid pööretel kiiremini. Samas muidugi sirgetel osadel meie sõidukitele palju vastaseid ei leidunud.<br />
<br />
Enne järgmist ületõstmiskohta ja söögipunkti Leevakul oli vastikult pikk aerutamine. Lõpuks muutus istumine juba üsna ebamugavaks. Asendi vahetamiseks istusin vahepeal paadis üks ja siis jälle teine jalg pedaalilt maas. Nii oli veidi halvem kehaga tõmmata, aga vähemalt muutus olemine vahelduseks mõnusamaks. Meenutades, kui ebameeldiv oli Leevilt Nulgani kanuuga sõita tundsime Sveniga kaasa nendele tugevatele, kes olid otsustanud selle maratoni kanuuga läbi teha. Need on ikka tõsiselt kõvad tegijad. Lõpuks, kui Leevakul paadist välja pidime astuma, oli püsti saada juba päris keeruline. Samas, kui kõndimine juba vaikselt jälle meelde hakkas tulema, oli seda vahelduseks päris mõnus teha. Tegime ka Leevakul kiire supi ning suundusime järelejäänud 24 kilomeetri läbimiseks uuesti paati. Kerge seismispeatus tegi imet ja uuesti paadis istudes oli tõmmata juba päris mõnus. Saime jälle normaalselt tempot arendada. Ehkki Enne Leevakut tundus meile, et tempo on tunduvalt langenud, siis hiljem vaheaegu vaadates tuli välja, et sõitsime kogu distantsi suhteliselt stabiilselt ühe tempoga, vaid 10-20 minutit kilomeetrile langes tempo mõned kilomeetrid enne Leevakut.<br />
<br />
Liikusime meie läheduses olevatest paatkondadest üldiselt natuke kiiremini, aga nemad ei teinud jälle supipeatustes erilisi pause. Niisiis mõnest paatkonnast möödusime seoses sellega peale Leevaku punkti uuesti. Arutasime, et jube mõnus oleks, kui Räpinas saaks veel korra paati üle tõsta ja sellega seoses veidi jalgu sirutada. See tundus olevat täpselt õige koha peal, et siis lõpuni hooga ära tõmmata. Sven ei mäletanud eelmisest korrast, kas Räpinas oli vaja paat üle tõsta või mitte. Ja õnneks oli. Anti veel purk Red Bulligi pihku, aga selle jätsime finišis joomiseks. Kaameramees, kes Räpinas aitas meil veidi paati tassida, ütles, et oli kolm tundi Süvahavval filminud ning selle aja jooksul näinud 10 paadi ümberminemist. Põhiliselt olla olnud kanuud.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgJVy6w5YkLk9Yf3rzbdau8G4e2iRPE_Mc502w0i-XcOAXghCCHPFXwYa4IE1gKJAi0RKs1_qOnYqN9H1nxFJpZq5mU18otkuVg982ZluNHd32skeMbOdgP_bJDiTiXlznW4stocOpAZK0/s1600/DSC01065.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="112" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgJVy6w5YkLk9Yf3rzbdau8G4e2iRPE_Mc502w0i-XcOAXghCCHPFXwYa4IE1gKJAi0RKs1_qOnYqN9H1nxFJpZq5mU18otkuVg982ZluNHd32skeMbOdgP_bJDiTiXlznW4stocOpAZK0/s200/DSC01065.JPG" width="200" /></a>Üks kaptenimütsiga mehega meeskond, kes meile tasapisi kogu aeg selg ees enne Räpinat vastu tuli, sai Räpinas vahetult enne meid paadi vette panna. Mõtlesime, neist lõpuga mööda tõmmata, aga paadi vette saanud, panid tüübid niisuguse tempo peale, et peale kahte kurvi polnud neid enam nähagi. Mis seal siis ikka, liikusime ikkagi oma tempoga edasi. Ehk veidi kiiremaga kui varem, kuna finiš oli ju ikka lähedal ning olemas võimalus lõpetada Tamulast arvestades alla 10 tunni. Millalgi umbes 6 km enne finišit istus jõeääres üks vanapaar, kus naine ütles meile, et lõpuni 3 kilomeetrit. Selle peale läks meil nägu särama ja tõmme tugevamaks. Püüdsime veel kinni ühe väga väsinud olemisega Leedu ühese kajakiga tüübi. Selgus aga, et 3 kilomeetrit ei olegi nii väga 3. Aga ei hakanud enam tagasi tädile ütlema ka minema. Lõpuks hakkas sild aga paistma ja mõned minutid enne 10 tunni täistiksumist ületasimegi finišijoone.<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiGrmm2W0b6LoqemlGyfUuriV8aqPwcDJr6rZ6FBiAG7AQtxnBsfSvdF_xAOivUL6caIOj8U-DStmC_4TLHvsdf1WfA9cjFnT_XEQsl26PVxmA5TNMSf-xq9VF4En-qy4wNczy8kxA1WMM/s1600/DSC01066.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="112" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiGrmm2W0b6LoqemlGyfUuriV8aqPwcDJr6rZ6FBiAG7AQtxnBsfSvdF_xAOivUL6caIOj8U-DStmC_4TLHvsdf1WfA9cjFnT_XEQsl26PVxmA5TNMSf-xq9VF4En-qy4wNczy8kxA1WMM/s200/DSC01066.JPG" width="200" /></a><br />
Tehtud!<br />
<br />
Kokkuvõtteks võib öelda, et sai tehtud väga vajalik ettevalmistus selleaastasteks tähtsamateks seiklusspordivõistlusteks. Tehnika arenes kõvasti edasi. Kui nüüd jätkame teatud aja tagant kajakitreeningute läbiviimist on meil seiklustel edasipidi tunduvalt mõnusam. Suured tänud Hillarile suurepärase ürituse eest.<br />
<br />
<a href="http://www.vohandumaraton.ee/maraton/index.php" target="_blank">Tulemused</a>.Tiit Tähnashttp://www.blogger.com/profile/05162222007237192810noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4130517294651310348.post-44219092189146724312012-04-29T21:16:00.000+03:002012-04-29T21:16:08.782+03:00Twisteri seiklusspordi laager OtepäälSeiklusspordi, kui kõige huvitavama spordiala tutvustamise poole pealt, oli <a href="http://www.twister.ee/seiklusspordilaager/" target="_blank">seikluslaagri</a> korraldamine Twisteri selle hooaja peaeesmärk. Ja see on nüüd tehtud! Paistab, et sai tehtud vägagi edukalt. Vähemalt mulle tundus, et kõik jäid rahule. Me ise jäime küll. Nüüd saab keskenduda võistlemise poole peaeesmärgile ja seda veel suurema entusiasmiga.<br />
<br />
Seiklusspordi laagri korraldamise idee käisid tegelikult välja Sten-Eric ja Tõnis <a href="http://www.xdream.ee/" target="_blank">Xdreamist</a>. Millalgi sügise lõpu poole helistas Sten-Eric ja küsis, kas oleksime põhimõtteliselt nõus niisuguse asja korraldamise ette võtma. Suurte seiklusspordi fännidena liiga pikalt mõtlema ei hakanud ja peale koosviibimist Xdreami meestega sai põhimõtteline otsus tehtud ning esialgne kavagi paika. Mingit päris suvalist jama korraldada ei tahtnud, mõte oli, et kui teha, siis väga korralik üritus. Tahtsime ju ikka ise ka sellest üritusest uusi teadmisi saada. Seega konseptsioon oli niisugune, kus praktilised treeningud vahelduvad harivate teemakohaste loengutega. Kuna seiklussport koosneb väga mitmetest spordialadest, siis oli kohe alguses selge, et kava tuleb tihe. Aga ühtegi nö põhiala ei saanud kuidagi välja ka jätta. Ahjaa, enne igasuguste muude asjade tuli paika panna kuupäevad. Et osad esinejad olid juba algusest peale paigas, panime kuupäevad paika niimoodi, kuidas neile sobis. Seetõttu ka kuupäevad, mis kattusid Peko Kevade orienteerumisvõistlusega. Peko Kevad on tegelikult väga lahe võistlus, kus oleks tahtnud isegi osaleda. Aga kuna kalender on tänapäeval rohkem, kui tihe, siis asjade organiseerimisel tuleb mõnikord lihtsalt vastu võtta karme otsuseid. Muidu jäävadki asjad tegemata.<br />
<br />
Peale kuupäevade ja kondikava paika saamist hakkasime tegelema esinejate ja toimumiskoha otsingutega. Need asjad lahenesid kuidagi hästi ja <a href="http://www.twister.ee/seiklusspordilaager/esinejad/" target="_blank">esinejatena</a> saime "paati" tõelised oma ala tipud. Samuti saime kohe tehtud kokkulepped <a href="http://www.tartusport.ee/majutus/" target="_blank">Veski Spordi- ja Puhkelaagriga</a> nii majutuse kui ka toitlustuse osas. Oldi isegi natuke hämmingus, et nii kaua aega ette soovitakse keskust broneerida. Igal juhul liikusid asjad hästi ja meie <a href="http://www.flip.ee/" target="_blank">reklaamiguru</a> tekitas ka vastava info kodulehele, Facebook'i ning flaierite ja plakatite kujul. Peagi avasime kodulehel ka laagri registreerimise.<br />
<br />
Registreerimine liikus alguses suhteliselt vaevaliselt, nagu Eestis ikka kombeks. Kasutasime promomiseks mitmeid kanaleid ja saime selles osas korraliku koolituse. Nagu ikka viib kõige paremini sihile koostöö ja seda me kogu selle laagri osas ka palju üritasime teha. Lõpuks õnnestus siiski kokku saada piisav hulk osalejaid, et osadest ööbimiseks broneeritud majadest loobudes me miinustesse ei jooksnud. Plussi ka muidugi mitte, aga see ei olnud ka selle ürituse eesmärk. Tutvusringkonnast jooksis läbi info, et laagri hind oli liiga kõrge. 92€ välja käimine ühe nädalavahetuse eest ei ole tõepoolest just liiga odav hind, eriti kui arvestada, et ka kodust saab ju ratast sõita, joosta ning internetist teoreetilist infot daunlõudida. Aga kui võtta arvesse seda, et selle raha eest sai kaks ööd linade vahel ööbida, peale iga trenni saunas käia, kuus korda korralikult süüa, kaardid treeningute jaoks, kuulata tõelisi oma ala tegijaid, kelle loenguid muidu kuulates on tunnihind keskmiselt 30-40€ jpm, siis oli selle 92€ investeerimine vast palju talutavam. Igal juhul tagasiside põhjal võib öelda, et osalejad pidasid investeeringut tulusaks, väites, et said rohkem, kui kulutasid. Ja seda me oma tegemistes alati üritamegi saavutada. Aga mis osalejate lõplikku arvu puutub, siis tagantjärele võib öelda, et oli täpselt paras hulk inimesi. Piisavalt palju selleks, et oleks tõeline spordilaagri/-seminari fiiling ning piisavalt vähe, selleks, et oleks mõnusalt hubane ja tekiks nö meie tunne.<br />
<br />
Olgugi, et asjad olid kokku lepitud, kokkulepped pidasid paika ja kõik oli justkui väga hea, läks lõpuks ikkagi päris kiireks. Peale Sloveeniast Twisteri ARWC tiimi laagrist tulles oli viimaste asjade organiseerimiseks aega 2 päeva. Neist üks suhteliselt uimane, öö läbi kestnud autosõidu ja muude tegemiste tõttu. Lisaks tekkisid veel mitmed küsimused alates kõikide vajalike inimeste transpordist, kanuusõiduks sobimatutest järvedest, mis olid kõik veel tugeva jääkatte all ning ilmast, mis ähvardas oma mõju avaldada rulluisutamise treeningule. Aga tuletades meelde ühe targa mehe mõttetera, mis mul kunagi kontori laua küljes oli (Kui asjad lähevad halvasti, aga sa saad midagi ette võtta, siis pole mõtet muretseda, kui asjad lähevad halvasti, aga sa ei saa midagi ette võtta, pole samuti mõtet muretseda), suutsime asjad reede hommikuks siiski nii kontrolli alla saada, et otepää poole saime sõita juba enam-vähem rahulikuna, teades, et kõik asjad toimuvad enam-vähem nii, nagu planeeritud.<br />
<br />
Kohale saabudes oli, sel ajal, kui osalejad järgemööda laekusid, meie esimene ülesanne, panna maha esimese jooksutreeningu punktid. Selle ülesande jagasime nelja pundi vahel laiali ja mõnekümne minutiga olid punktid maastikul. Seejärel võtsin ka ise ette kerge sörgi. Marge, kes navigaatorina rajavaliku tegi vedas meid veatult punktist punkti, nii et jõudsime ilusti õhtusöögiks tagasi. Kahjuks oli keegi külamees ühe punkti tähise kaasa võtnud, mille üks tähelepanelik osaleja järgmisel päeval Otepää poe ees külamehe ratta korvist leidis. Suuremat arutelu tekitas üks "koht metsas" punkt mis ujuva reljeefi ja lume alla peitunud teerajakese tõttu oli sattunud veidi õigest asukohast eemale.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgIHFGx8pVzv_6TI_qMNuruAkxVFEXlmHTSvsdZjFN_wqufqZfNB8e-jdu3D5LPLb8UHofgGvmKFMcO_SqWgUCn99K83P_8buakql9PiadRnlGVddYogdWG_XW8WcMXr1G_A-9lipY9r-0/s1600/7093450117_8a10209c89_b.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="133" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgIHFGx8pVzv_6TI_qMNuruAkxVFEXlmHTSvsdZjFN_wqufqZfNB8e-jdu3D5LPLb8UHofgGvmKFMcO_SqWgUCn99K83P_8buakql9PiadRnlGVddYogdWG_XW8WcMXr1G_A-9lipY9r-0/s200/7093450117_8a10209c89_b.jpg" width="200" /></a>Peale õhtusööki oli järg esimese esineja käes, kelleks oli <a href="http://www.xtsport.ee/" target="_blank">Randy</a>. Randy, kui Eesti esinavigaator rääkis mõistagi navigeerimisest. Kaasa võetud kaartide näitel võis kuulda mitmeid vihjeid, kuidas seiklusspordis kiirelt punktist A punkti B liikuda. Peale Randy esinemist astus erikülalisena üles <a href="http://www.paullumi.com/" target="_blank">Paul Lumi</a>, kes on viimasel ajal tegelenud sellega, et arendanud välja päris oma pealambi brändi. Selgitused luumenite ja muude parameetrite kohta olid veenvad ning nii Lupine, kui ka Magicshine'ga võrdlusedki sai õues läbi viidud. Heameel on tõdeda, et Pauli lambiprojektil on tõepoolest jumet. Ehkki mõni üksik küsimärk siiski tekkis (millele testijad kindlasti kohe-kohe vastused leiavad), on üldmulje lampidest hea. Valgusvihk on võimas ja lahendused korralikult läbi mõeldud. Igal juhul on tegemist täiesti arvestatava konkurendiga mitmetele kodumaal saadaolevatele lambibrändidele. Kui plaanis omale hakata pealampi soetama, siis tasub kindlasti kaaluda ka mõne Lumi pealambi ostmist. Peale pealambi esitlust oli vabakava, mille suuremad fännid veetsid Eriku uut ja läikivat 29 tollist jalgratast uudistades.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEioTaCdzFH0rntRx-qdTkPoEntgQ18u09WWC1jaQxvC1UdgilzDNm_jAxDBSxVWgJlSNNWzYz4siSZLv1WS8qp8hFu9zuzjoaUxbFniOD734CvhgYg2ACxxnGaw4x3Ciba6oM8eXJtw0OE/s1600/6947389422_a6ae34c72b_b.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="133" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEioTaCdzFH0rntRx-qdTkPoEntgQ18u09WWC1jaQxvC1UdgilzDNm_jAxDBSxVWgJlSNNWzYz4siSZLv1WS8qp8hFu9zuzjoaUxbFniOD734CvhgYg2ACxxnGaw4x3Ciba6oM8eXJtw0OE/s200/6947389422_a6ae34c72b_b.jpg" width="200" /></a>Laupäeva hommik algas meile Erkiga juba päris varakult. Nimelt oli vaja käia ära Tartus (see on see linn, kus minut on 90 sekundit) Elo juures ning tuua kohale Petri, kes oli meil selle õhtu peaesineja. Ühtlasi kasutasin juhust ja valisin omale uued ja edevad <a href="http://spordielamused.ee/tooted/x-talon-212/" target="_blank">maastikujooksu papud</a> Elo lõputust, värskelt saabunud kuhjast. Tagasi baasi jõudsime täpselt hommikusöögi ajaks. Peale hommikusööki oli järg kanuutreeningu käes. Alustuseks tassis <a href="http://www.nelson.ee/" target="_blank">Vahur</a>, kes on Eesti vaieldamatult üks tugevamaid kanuuspetsialiste, sisse tahvli ja kanuumõla ning tegi teoorias selgeks, kuidas kanuu tegelikult vee peal liigub. Vähemalt mina sain sealt küll teada hulgaliselt uusi ja vajalikke nippe, kuidas selle sõiduvahendiga liigelda tuleks. Edasi liikus peaaegu kogu seltskond Hellenurme, kus olla nähtud vaba vett, et kanuudega kogu teoorias kuuldu ka praktikasse panna. Meie Sveni ja Reigoga suundusime aga ratastega sõitma, et maastikule viia õhtuse rattatreeningu punktid.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjxjluS1UnD-PtoWsQ9qZHgn38rvUO3ffzIfDPjPKS1lxRWwksBUH2ZHZQwAgEc-dmZ0IKWBbyphDy5J7fgSW6tMTN9AcmGYg5noZqwr-eLtMBhqGX2GJg2U7Hk-aRnZI-16Rb9QQwfKNM/s1600/6947396590_55bd92b308_b.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="133" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjxjluS1UnD-PtoWsQ9qZHgn38rvUO3ffzIfDPjPKS1lxRWwksBUH2ZHZQwAgEc-dmZ0IKWBbyphDy5J7fgSW6tMTN9AcmGYg5noZqwr-eLtMBhqGX2GJg2U7Hk-aRnZI-16Rb9QQwfKNM/s200/6947396590_55bd92b308_b.jpg" width="200" /></a>Tõnis oli planeerinud üsna huvitava ja mitmete teevaliku ülesannetega rattaraja. Lisaks tegi asja veel keerulisemaks ilm ja lumi, mis väiksematel teedel veel metsavahel üle pahkluu ulatus. Juba lumeta teed olid aga märjad ja mõnusalt pehmed ning rattaga sõites tekkis seal tunne, nagu sõidaks liimi sees. Koos mõningate eelmise õhtu jooksupunktide toomisega jõudsime taas tagasi alles siis, kui lõunasöök juba alanud oli. Pärastlõunane tegevus sisaldas, nagu juba öeldud, rattaga liikumist. Taas oli alustuseks kavas 45 minutiline teoreetiline osa, kus Eesti rattaorienteerumise esinumber, <a href="http://www.xdream.ee/" target="_blank">Tõnis</a>, rääkis mida peaks arvestama rattaorienteerumisel ning seiklusspordi rattaetappidel. Rohkete näidetega illustreeritud esitlus oli huvitav ning andis jällegi mitmeid vajalikke näpunäiteid. Ning endiselt sai peale teooriat kohe asja praktikas proovida. Õnneks oli ka ilm selleks ajaks päikesepaisteliseks ja teed kuivemaks muutunud, nii et roosade kostüümidega neiude autfit oli peale rattaringigi veel täiesti viisakas. Meie tegime rattatrenni ajal Sveniga väikese jooksuringi, et pühapäeva hommikuks ka mõned punktid maha viia.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg3yAYbwygD7LM4hX1SXuHEC0nZnKhR2JfQnrhqo_e71jxKP_z3H3RV44eVlLdtqq311E-7gkcJhQXF6Y059C-lai-CrM1Zk_ZV4o44e660mvo4tmy5ZvKFw0v_7ZgBmBtek6rZ1IcfXuE/s1600/7093468073_077972ae50_b.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="133" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg3yAYbwygD7LM4hX1SXuHEC0nZnKhR2JfQnrhqo_e71jxKP_z3H3RV44eVlLdtqq311E-7gkcJhQXF6Y059C-lai-CrM1Zk_ZV4o44e660mvo4tmy5ZvKFw0v_7ZgBmBtek6rZ1IcfXuE/s200/7093468073_077972ae50_b.jpg" width="200" /></a></div>
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjiIkPeYw284NFjFZKwwq3jdoB-SF9Hn_tvvmpBk2yL6H-ApR5WzMYBbgVwQVU55CRlsylTX10U2sdN_dTKB8zVHsD8pDyuj7Sz5dc3aMBRECd1lusMufTxiYFawugZ4xANqlNb0ffKjL0/s1600/6947401944_bdb66f7d97_b.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="150" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjiIkPeYw284NFjFZKwwq3jdoB-SF9Hn_tvvmpBk2yL6H-ApR5WzMYBbgVwQVU55CRlsylTX10U2sdN_dTKB8zVHsD8pDyuj7Sz5dc3aMBRECd1lusMufTxiYFawugZ4xANqlNb0ffKjL0/s200/6947401944_bdb66f7d97_b.jpg" width="200" /></a>Peale õhtusööki oli laupäevaks planeeritud veel meie ainsa väliskülalise esinemine, kelleks oli seiklusspordi 2001. aasta maailmameister ning veel mitme orienteerumise MMi medaliomanik <a href="http://www.multisport.fi/" target="_blank">Petri Forsman</a>. Petri rääkis seiklusspordi rahvusvahelisest poolest, olles ise osalenud vägagi paljudel välisvõistlustel üle terve maailma. Jutt oli väga huvitav ning hariv ja tuletas meelde miks me selle suurepärase spordialaga tegeleme. Lahedad olid ka kaasavõetud kaardid ja omapärased juhtumised mitmetelt eksootilistelt võistlustelt. Küsimusi jätkus Petrile kauemaks, nii et ühel hetkel kolisime jutuajamise sauna ümber, et plaanis olnud saunaõhtu samuti toimumata ei jääks. Saunanaine oli sauna tulikuumaks kütnud ja tugevamad said ka jääaugus ennast vahepeal natuke jahutada. Peale meeleolukat saunaõhtut aga jätkus spordijutt taas toas, mis sportlastele kohaselt läks öötundidel sujuvalt üle intervall ventti treeninguks. Tugevaimad on vist siiani Veski spordibaasis planguasendis, nii et kui keegi ei ole tööle saabunud, siis tööandjad võiks otsida sealt :).<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiVI_aHVsoZG6UkPlIM2vDBsUTnmsVQ473nDhMMpFXZhp_BHMzkno5Q5aPTzNwHUK5RUoLAu5WQqCVmM9GS0qHWPljkh87lhg3GAA_BJhIpocwCgwNHQjhqaG4dH2n-V9CcGKgr4yIJKl0/s1600/7093481197_987bde2ac1_b.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="133" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiVI_aHVsoZG6UkPlIM2vDBsUTnmsVQ473nDhMMpFXZhp_BHMzkno5Q5aPTzNwHUK5RUoLAu5WQqCVmM9GS0qHWPljkh87lhg3GAA_BJhIpocwCgwNHQjhqaG4dH2n-V9CcGKgr4yIJKl0/s200/7093481197_987bde2ac1_b.jpg" width="200" /></a>Pühapäeva hommik algas peale hommikusööki <a href="http://www.spartasport.ee/" target="_blank">Sparta</a> toitumisspetsialisti, Margus Silbaumi loenguga toitumise kohta. Marguse loeng osutus samuti väga harivaks ja selle kinnituseks jätkus küsimusi väga pikaks ajaks. Juba poole loengu ajal pidime sellega seoses lõunasöögi kellaaega hilisemaks nihutama, et rulluisu treeninguks ka piisavalt aega jääks. Kohe peale toitumisalast juttu alustaski Eesti rulluisutamise guru <a href="http://www.rulluisutamine.ee/" target="_blank">Jaanus Ritson</a> teoreetilise osaga rulluisutamisest. Lagedale toodi erinevat tüüpi rulluisud ja räägiti erinevatest nüanssidest, mida rulluisutamise juures silmas tuleb pidada. Rulluisu osa ootasin ma ise erilise põnevusega, sest vaatamata sellele, et ma olen enda arvates aastate jooksul suhteliselt palju uisutanud ja pean ennast sellel alal seiklussportlaste seas ka enam-vähem konkurentsivõimeliseks, siis mingeid tehnilisi nõuandeid ma kunagi varem selle ala kohta kuulnud ei ole.<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhu6KH21SIvqkgA2eSVHyONctYZynCEu9E0IpiDmS6aHHc0WYh-agWal6jHLbIF3VRw157_y3yallox-ZCUTrlwXQNf4tuM9PGTwfjLrm54sOPX-vEFFKD8DsN_wXlaFGkAyp_MOO6d1lk/s1600/6947412166_0fd5ae5d57_b.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="133" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhu6KH21SIvqkgA2eSVHyONctYZynCEu9E0IpiDmS6aHHc0WYh-agWal6jHLbIF3VRw157_y3yallox-ZCUTrlwXQNf4tuM9PGTwfjLrm54sOPX-vEFFKD8DsN_wXlaFGkAyp_MOO6d1lk/s200/6947412166_0fd5ae5d57_b.jpg" width="200" /></a><br />
Nagu juba laagris heaks tavaks oli saanud, peale rulluisu teoreetilist osa järgnes praktika, seekord Tehvandi staadioni parkimisplatsil. Natuke lühikeseks see küll jäi, aga selle eest oli suurepäraselt ilus ilm. Nagu rulluisutamiseks loodud. Ja vajalikud näpunäited saime ilusti kätte, koos Jaanuse poolt ette näidatud stiilinäidetega. Olles ka edasilükatud lõunasöögile natuke hilinenud, jäi veel laagri otsad kokku tõmmata ja maastikul olnud punktid tagasi tuua. Kuna väljas oli suurepärane, päikseline ilm, otsustasime Erkiga osad punktid võtta rattaga. Eelmise päeva imevate, mudaste teede asemel olid teed tunduvalt kuivemad ja sõita väga mõnus. Teise poole punktidest võtsime kiiruse huvides siiski autoga. Tore laager oli, aga otsa ta sai ja selle tähistamiseks tegime veel kiire sauna, enne kui alustasime kojusõitu.<br />
<br />
Kokkuvõtteks võib öelda, et laager kujunes väga mõnusaks. Äärmiselt suured tänud kõigile esinejatele, kes oma hindamatuid teadmisi ja kogemusi olid meiega nõus jagama. Suur tänu ka kõikidele teistele, kes mistahes moodi laagri õnnestumisele kaasa aitasid. Ning loomulikult suur aitäh kõikidele osalejatelele. Teie tegite sellest laagrist mõnusa ja meenutamisväärse sündmise. Järgmiste kohtumisteni!<br />
<br />
Laagri pilte saab vaadata <a href="http://www.twister.ee/galerii/" target="_blank">siit</a>.Tiit Tähnashttp://www.blogger.com/profile/05162222007237192810noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-4130517294651310348.post-68387546470606648172012-04-16T21:16:00.003+03:002012-04-16T21:29:52.094+03:00Sloveenia laagri viimane päevLaagri viimaseks päevaks jätsime kõige raskema, mõnusama aga ka kõige kaunima pika rattatreeningu. Seda ühest küljest seetõttu, et selleks päevaks lubas ilusat, päikesepaistelist ilma, aga, teisest küljest, kuidas oleks veel sobivam niisugust treeninglaagrit lõpetada. Algselt oli plaanis ühendada rattasõit ka trekkimisega üle 2000 meetrise mäeaheliku, vedades rattaid seljas, aga viimaste päevade lumesajud ja olud kõrgemal pool pani meid siiski sellest plaanist loobuma ja otsustama peaaegu ainult rattasõidu kasuks. Sellegi poolest võtsime seljakottidega kaasa ka tossud ja veidi muudki varustust.<br /><br />Plaanis oli külastada <a href="http://www.logarska-dolina.si/">Logarska Dolina</a> nimelist orgu, mida samuti <a href="http://shop.lonelyplanet.com/?lpaffil=lpcom-google-au&s_kwcid=TC%7C1025893%7Clonely%20planet%7C%7CS%7Ce%7C9066064240">Lonely Planet</a> soovitab, kui üht Sloveenia parimat looduslikku sihtkohta. Ja tuleb tunnistada, et olen selle soovitusega täielikult päri. Logarska Dolina on tõepoolest igakülgselt seda soovitust väärt. Oma kaljuste mägede, kivitornide, allikate, koskede, aga ka mäekotkaste ja mistahes sorti orhideedega, nagu LP kirjutab, on vaatamist küll ja veel. Olles nüüd seda ise vaadanud, siis soovitan, kes iganes sinnakanti satub, seda suurepärast paika külastada. Mine tea, võib-olla ütleksin sama ka LP soovitatud Velika Planina mäe kohta, aga kuna kahemeetrise nähtavusega on keeruline selle koha ilu adekvaatselt hinnata, ei julge esialgu pead pakule panna.<br /><br />Enivei, meie rattasõit sellesse orgu algas juba tuntuks saanud pooleteisetunnise tõusuga tuttava teejoomise baari juurde. Ilm oli tõepoolest ilus ja päikeseline, aga eelmisel päeval maha sadanud lumi oli üleval pool veel maas. Nii et baari juurest algava pikema laskumise esimesed lõigud olid üpriski libedad ja jäised. Niisiis hoidsime pidurid peal ja alguse läbisime eriti ettevaatikult. Allpool sai aga juba vabamalt võtta ja laskumist nautida. Tee ülevalt baari juurest alla, Luce külla, läks vägagi kiirelt ning keerasime rattad Logarska Dolina oru suunas.<br /><br />Põhimõtteliselt võib öelda, et juba Luce'st alates on tee oru suunas päris muljetav<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhnH6ZsMNWuui67iZdKRyadrwKlaTjx_5TBkMY2uZUQgnrLL85M0YXByKeQepN5ioyrsdjl6FSPG1HiM87BbfBTUCPWtSw3Jw8EM1iOTQovglpbwscY99bg_Q0hotgbbUb09VSVmXbGprU/s1600/dolina2.jpg"><img style="float:right; margin:0 0 10px 10px;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhnH6ZsMNWuui67iZdKRyadrwKlaTjx_5TBkMY2uZUQgnrLL85M0YXByKeQepN5ioyrsdjl6FSPG1HiM87BbfBTUCPWtSw3Jw8EM1iOTQovglpbwscY99bg_Q0hotgbbUb09VSVmXbGprU/s200/dolina2.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5732067296512418370" border="0" /></a>aldav ja ilus. Jätsime mitmed pildistamiskohad aga parimate ootuses, ilma peatumata, selja taha. Oru otsa juurde jõudes selgus, et mitte asjata. Juba vaade orgu sisse paneb hetkeks suud lahti hoidma. Ja võin kinnitada, et mida edasi orgu sissepoole sõita seda paremaks läheb. Meie plaaniks oli külastada oru lõpus olevat koske ja sealt tagasi pöörata. Tee ääres kulgev jõesäng oli aga kuiv, nii et matkajad said rahulikult mööda seda oma matkatrassi planeerida. Seega eeldasime, et koske hetkel olemas ei ole. Loomulikult pidime me selles ikkagi oma silmaga veenduma. Ja ennäe imet, kosk oli sellegi poolest täiesti olemas ja väike ojagi kose alt allapoole voolamas, nii et saime oma 45 kilomeetrise rattasõidu eest siiski ilusate vaadetega premeeritud.<br /><br />Vaated nauditud ja kohustuslikud ning vabatahtlikud fotod tehtud, keerasime rattai<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj6lSn14yahTq4WSesMYQSj9bryAlPzc_K3Jo4foRDJZ4RmdH5UqqMbaMyPcxgR6x16hqUyqqZPFdub_l1OJyGRMKPg3T-7ARhHSOMy8xE2MosXhKIXh1CR1_A4fetFOXISbIBBoeIIfb0/s1600/dolina.jpg"><img style="float:right; margin:0 0 10px 10px;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj6lSn14yahTq4WSesMYQSj9bryAlPzc_K3Jo4foRDJZ4RmdH5UqqMbaMyPcxgR6x16hqUyqqZPFdub_l1OJyGRMKPg3T-7ARhHSOMy8xE2MosXhKIXh1CR1_A4fetFOXISbIBBoeIIfb0/s200/dolina.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5732067294497128866" border="0" /></a>d 180 kraadi ning hakkasime uuesti tagasi väntama. Tee peal, mõned kilomeetrid enne Luce küla, otsustasime aga teha paarikilomeetrise põike mäkke, et külastada ühte koobast, mis pidi olema 2009. aasta Slovenia Adventure Race üks punktidest, enne kui võistlus karmi äikese tõttu enne mäeetappe katkestati. Enne koobast olevas külakeses testisime kiirelt ka vahetusalas tegutsemise kiirust ja panime lühikeseks, kilomeetriseks, trekiks korra jooksutossugi jalga. Koopa juures sai aga selgeks, et koopa sissekäigu ette on ehitatud trellid ja värav on tabalukuga kinni. Seetõttu jäid, vaatamata pealampide kaasa võtmisele, koopad siiski seestpoolt nägemata.<br /><br />Peale koobast saime veel paar kilomeetrit allapoole sõita, et siis juba jätkata 10 kilomeetrise tõusuga tuttava baarini. Tõusu viimased 5 kilomeetrit on päris järsu tõusunurgaga. Seda meeldivam oli baarikeses teha üks kosutav õlu, enne 25 minutilist kiiret laskumist tagasi apartmendi juurde. Viimase päeva numbriteks lugesime kokku 93 kilomeetrit, peaaegu 7 tundi, 2100 meetrit tõusu ja max kiiruse umbes 62 km/h. Väike mulisev taastus, äratestitud atraktsioonidega spas ning mõned kohalikud õlled tõid meie nägudele rahulolevad naeratused ning loodetavasti jalgadesse rohkelt rattasõidu teravust, järgnevateks mõõduvõtmisteks.Tiit Tähnashttp://www.blogger.com/profile/05162222007237192810noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-4130517294651310348.post-18886408797343382492012-04-15T21:44:00.002+03:002012-04-15T21:51:00.541+03:00Sloveenia laagri 5. päevKuna viimaseks treeningpäevaks oli meil ette nähtud pikem ja tõsisem treening, siis viiendal päeval oli taas kavas teha kaks veidi lühemat sutsakat. Hommikupoolikul tegime rattaringi, võttes alustuseks veidi tõusu lõunapool Kamnikusse minevat maanteed ning seejärel suunduda Menina Planina otsa. Ilmaga meid taaskord eriti ei õnnistatud. Ilmselt tulid läbi Eestis viibivate kaaskodanike esimestel päevadel saadetud lumised tervitused, aga suur osa hommikusest rattatreeningutest möödus lumesajus. Tõusud on aga hakanud mulle iga päevaga järjest rohkem meeldima, nii et tõusust üles kerida on ka niisuguse ilmaga päris hea. Seevastu kiired laskumised märgadel teedel külmutavad sõrmed päris korralikult läbi.<br /><br />Olles esimesed tõusud ära võtnud ja suundudes põhjapoole maanteed, Menina Pla<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiz91iglZXWgrlkULaqaiyasqsYm3xeZQAX9DdrhcsczHM2nZRt_geKQDjutCgsaVirf2CZmVhPWRuSTl00MdllN5Wdc5CmdUOk7uil5hGmFpmqQePIJToFEZ9EktDC5N4eiwUMW4Bcl2g/s1600/lumi.jpg"><img style="float:right; margin:0 0 10px 10px;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiz91iglZXWgrlkULaqaiyasqsYm3xeZQAX9DdrhcsczHM2nZRt_geKQDjutCgsaVirf2CZmVhPWRuSTl00MdllN5Wdc5CmdUOk7uil5hGmFpmqQePIJToFEZ9EktDC5N4eiwUMW4Bcl2g/s200/lumi.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5731701745568062866" border="0" /></a>nina nõlvadele, hakkas vägisi tunduma, et selle mäe otsa me seegi kord ei jõua. Esiteks oli aega kulunud juba päris palju ning teiseks oli lumekiht üleval, mäe otsas juba päris arvestava paksusega. Seega piirdusime seekord 1100 meetri peale mineva rajakesega ja läbi sahiseva lume "kodu" poole väntamisega. Laskumised lumistel teedel tuli võtta veidi ettevaatlikumat, kui eelnevatel päevadel. Maja juurde jõudes tõdesime, et seal siiski lund maas ei ole, aga õitsevate tulpide, muude lillede ja põõsaste taustal lumesaju vaatamine on muidugi ka üpris omapärane nähtus. 3,5 tunniga sai läbitud 41 km ja 1300 meetrit tõusu.<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhTlOfUvTyIl0H_kjEZlbifGLJiiVMIBsfDa3UjFe9XZzFQeC2dagRdMDsden60ooj20OF2lc25v6EG4m4-QPZSEaBrs-NTR5d9RkQOHmEtM0PER150w-J6AdqxsiZP-1BX7H6SrVYushY/s1600/jooks.jpg"><img style="float:right; margin:0 0 10px 10px;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhTlOfUvTyIl0H_kjEZlbifGLJiiVMIBsfDa3UjFe9XZzFQeC2dagRdMDsden60ooj20OF2lc25v6EG4m4-QPZSEaBrs-NTR5d9RkQOHmEtM0PER150w-J6AdqxsiZP-1BX7H6SrVYushY/s200/jooks.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5731701750511091490" border="0" /></a><br /><br />Juba vaikselt valmistudes järgmise päeva pikemaks treeninguks, tegime õhtul katse ka joosta. Mõnusa 1 tunni ja mõne minutiga saime juba päikesepaistelises ilmas nautida kauneid vaateid lumistele mägedele ning harjutada nii mäest üles, kui ka alla jooksmist. Läbitud sai 10 kilomeetrit ja 375 meetrit tõusu.Tiit Tähnashttp://www.blogger.com/profile/05162222007237192810noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4130517294651310348.post-91163003909696981512012-04-12T21:53:00.003+03:002012-04-12T22:05:40.986+03:00Sloveenia - neljas päev.Neljas treeningpäev oli planeeritud taaskord ühe pikema rattasõidu päevaks. Seekord oli mõttes teha umbes 5 tundi. Ideaalvariant nägi ette <a href="http://www.velikaplanina.si/Home">Velika Planina</a> külastamist, mis on üks kaunis mägi, mida soovitab ka Lonely Planet, kui ühte kuuest Sloveenia kõige vingemast looduslikust vaatamisväärsusest. Talviti on mäel palju võimalusi mäesuusatamiseks ning suviti rattasõiduks ja matkamiseks. Samuti on mäel võimalus ööbida mitmetes sinna rajatud majakestes. Et aga ilma ei lubanud selleks päevaks just kõige kaunimat, siis jätsime endale võimaluse väga hullu ilma korral tiirutada natuke allpool, kui 1600 meetrit merepinnast.<br /><br />Ehkki ilm ei olnud hommikul tõepoolest kõige teravam, otsustasime siiski v<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj3DBZeP20DKhlTea5rI51myeDAAWVm2oEJnaOOqdASDXR5-6loE8mAs0h7Alz_77EC_kGYOrhONVa6X94-CVZG_r-XjQHVmMGt-ijL_zJKwk36taPVhjh6BxbNb2dprJovhrgP0O2uI3I/s1600/kelk.jpg"><img style="float:right; margin:0 0 10px 10px;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj3DBZeP20DKhlTea5rI51myeDAAWVm2oEJnaOOqdASDXR5-6loE8mAs0h7Alz_77EC_kGYOrhONVa6X94-CVZG_r-XjQHVmMGt-ijL_zJKwk36taPVhjh6BxbNb2dprJovhrgP0O2uI3I/s200/kelk.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5730592011626395362" border="0" /></a>õtta kavva Velika Planina külastamise. Tagantjärele tarkusena ei oleks äkki pidanud, aga mis vahet seal enam on. Igal juhul maja juurest taas nina mäkke. Oi kuidas mulle see tõus meeldib. Tund aega ehtsat naudingut. Seekord siiski pigem mitu tundi, kuna tee Velika Planinale läheb iseenesest mõistetavalt kogu aeg ülesmäge. Ümbrus oli aga seekord suhteliselt udune. Mingeid erilisi vaateid nautida ei olnud. Umbes tuhande meetri pealt mäe poole keerates tuli vihmajoped peale tõmmata, kuna hakkas sadama.<br /><br />Mõnuga avastasime, et mäe otsa minev tee on väga mõnusa tõusunurgaga ning seda sõita on puhas nauding. Ei ole selline nina vastu seina toetamise tõus, vaid saab pikalt ja m<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjjVyJ_-Jik6DkkWZ98wVH2DFfuFQL5SZf5t1A9GBvE6DXLRq5kxppoy1-ghkxj7EwcNSQ9FRyJRbGopA41HxUmZS9l2J_la7kd06QqL4sVA-2Dq8Z74-3IFjh9ESYH_ISVxwjWE7wJk0Q/s1600/m%25C3%25A4gi.jpg"><img style="float:right; margin:0 0 10px 10px;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjjVyJ_-Jik6DkkWZ98wVH2DFfuFQL5SZf5t1A9GBvE6DXLRq5kxppoy1-ghkxj7EwcNSQ9FRyJRbGopA41HxUmZS9l2J_la7kd06QqL4sVA-2Dq8Z74-3IFjh9ESYH_ISVxwjWE7wJk0Q/s200/m%25C3%25A4gi.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5730592018899988482" border="0" /></a>õnusalt kerida. Ainuke jama oli selles, et kogu värk sai läbimärjaks, tuul oli ebameeldivalt tugev ning nähtavus oli üleval pool maksimaalselt paar meetrit. Õnneks kulges meie rada suures osas mäe tuulevarjulises küljes, nii et vähemalt üles minnes ei olnud eriti peale niiskuse viga midagi. Üles jõudes aga oli tuul päris raju ja kuna nähtavus oli nullilähedane ja eriti Manni suviselt riietatud näpud ning varbad jääpurikateks külmunud, otsustasime minna alla sama, tuulevaikset rada pidi. Laskumine oli aga sellest hoolimata kiire ja piduriheeblite vajutamine ei olnud lõpuks enam kõige lihtsam tegevus. Lisaks viskas igasugu jama näkku, nii et eriti ei näinud, kuhu sõita vaja on.<br /><br />Õnneks on mäe otsa mineva tee alguses üks kõrts, mille uksed olid avatud. Porist tilkuvate ja läbikülmunutena vajusime härra juurde sisse ning lasime endale soojad teed valmista<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg70vwx-vrs14WhHsT3U-YSLl-L6T59PZTsM18nMX0BG7kG6hCTdOwXrrlcy573XzDdzn5JFU9LazMXtqfzOfqu2aS1M-dmtEcUO6abupM-7JA-2gFKLB6bOt-kpvOPxeF1Jg3hbiOHfFo/s1600/m%25C3%25A4gi2.jpg"><img style="float:right; margin:0 0 10px 10px;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg70vwx-vrs14WhHsT3U-YSLl-L6T59PZTsM18nMX0BG7kG6hCTdOwXrrlcy573XzDdzn5JFU9LazMXtqfzOfqu2aS1M-dmtEcUO6abupM-7JA-2gFKLB6bOt-kpvOPxeF1Jg3hbiOHfFo/s200/m%25C3%25A4gi2.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5730592026003630402" border="0" /></a>da. Kamina juures teed nautides hakkas juba päris mõnus, aga veel tuli läbimärjad riided selga tõmmata ning 11-12 kilomeetrit mäest alla, maja juurde kihutada. Kõige rõlgem hetk niisugustel juhtudel on see, kui tuleb sellise koerailmaga uksest välja astuda. Olles juba mõned vändaliigutused teinud, hakkas olemine paremaks muutuma ja laskumise tehnilisematel kohtadel ning paaril lühikesel tõusunukil sai korraks soojagi sisse. Sellise koerailmaga ei suutnud me aga kogu oma viietunnist treeningplaani ellu viia. Nelja ja poole tunniga läbisime seekord 46 kilomeetrit ja 1400 tõusumeetrit. Selle eest võtsime peale traditsioonilist spaas käiku välja köiejupid ning sisustasime suure osa järelejäänud õhtust sõlmede harjutamisega. Tuleb tunnistada, et lisaks vanadele teada-tuntud umbekale, topeltumbekale ning kolmekordsele umbekale olen aja jooksul selgeks saanud veel päris mitmeid vajalikke sõlmi, alates surmasõlmest ja lõpetades UIAA sõlmega. Meie sõlmeguru, Sven aga õpetas kõigile muidki olulisi sõlmi.Tiit Tähnashttp://www.blogger.com/profile/05162222007237192810noreply@blogger.com0