Laupäev, 20. aprill 2013

Suusahunt 2013

Mingil hetkel, keset talve hakkas Minn järsku rääkima, et oleks vaja Suusahundile minna. Esialgu keegi sellest mõttest kohe kinni ei haaranud, aga päris vastumeelne see mõte millegi pärast ka ei tundunud. Ehkki arvestades näiteks minu klassikasuusatamise pagasit, ei tundu 8 tundi järjest Kekkose rajal klassika sõitmine just kõige mõistlikum tegevus. Aga ega ma muidugi pole kunagi väitnud ka, et ma mõistlik indiviid olen. No sellegi poolest kohe kirja panema ennast ei tormanud. Aga Minn jätkas oma kihutustöö tegemist suure hoolega, rääkides igal pimesuusatamise kolmapäevakul, kui lahe see üritus on. Eriti muidugi siis, kui Nevene spetsialistidel eelnevalt lasta suusad määrida (inside joke :). Ja kuna Minni sõnul, kes osales ka Haanja 100 suusaüritusel, pakuti seal peale finišeerimist kõigile Alexandri õlut, tekkiski mõte, et osaleme ainult siis, kui ka Suusahundil peale lõpetamist õlut (mitte segi ajada Saku originaaliga) pakutakse. Kuidagi läks aga niimoodi, et ununes Ruts'ile, kes oli üks korraldajatest, kirjutamata. Ja otse loomulikult ei tulnud nad ise ka selle peale, et finišis on õlut vaja, mitte Isostari.

Aga oh õnnetust, enne kui ma arugi sain, siis vaatamata sellele, oli Minn  meid Suusahundile ikkagi kirja pannud. Meie tähendab antud kontekstis siis Minni ennast, Reigot ja mind. Viimase meeleheitliku katse finišis siiski õlut saada, tegin selle peale, kui Kalev saatis meili võistluseelse infoga. Oma meilile sain siiski Kalevilt vastuse, et ehk järgmisel aastal õnnestub A Le Coq ära rääkida. Niisiis tuli ise tegeleda sellega, et õlu finišis olemas oleks. Finiš tähendas meie puhul siis seda, et läbitud on 100 kilomeetrit, mis oligi meie seekordne eesmärk. 8 tunniga peaks see olema enam-vähem normaalselt saavutatav. 100 kilomeetrit Kekkose ringil tähendas siis 7 ringi suusatamist. No ok tegelikult tähendas see küll 100,8 kilomeetrit, aga see selleks. Et vastava eesmärgi saavutamine veidi lihtsam oleks, tegi Minn, kes on oma elu jooksul suusatanud 416 Kekkose ringi, minu kaheteistkümne vastu, ka suurejoonelise plaani. Selle kohaselt tuli meil üks ring läbida 65 minutiga. Nii jäi iga ringi peale ka paar minutit varu, et midagi suhu pista ja pidamist lisada ning viimasel ringil natuke ka krampe nautida.

Reede õhtupoolikul, kui Minniga Arulasse jõudsime, lisasime suuskadele kihi sobivat määret ja otsustasime Käärikule, Kekkose rajale suuski testima minna. Plaanis oli sõita nii palju Kekkose ringe, kui pidamine alt ära kulub, et siis teada saada mitu kihti järgmiseks päevaks alla vaja panna on. Kuna me jõudsime aga kahe kilomeetri möödudes järele rada sisse ajavale rajatraktorile, tuli ots ringi keerata ja piirduda nelja kilomeetriga. Reigole piisas meie antud määrdeinfost. Õhtu peamine projekt oligi suuskade ettevalmistus, aga üle ei saanud ka söögi tegemisest, kuna järjekordselt oli ette nähtud poismeeste nädalavahetus. Õnneks seekord ei pidanud Kammbäkki minema. Loomulikult panime oma vahetusala termokasti valmis ka mõned õlled ja muud head-paremat, et oleks, millega vahepeal tegeleda, kui graafikust liiga palju ette kipume minema.

Laupäeva hommikul, kui 10 minutit enne starti Kääriku suusastaadionile jõudsime, olid kõik kohad juba sportlasi täis. Numbrite kättesaamise ja asjade vahetusalasse paigutamise järel saime valida suuskadele koha üsna võistlejaterivi lõpus. Õnneks ei olnud see meile oluline, sest erinevalt meie 1:05 pikkusega ringiaegadest soovisid liidrid ja wannabe liidrid läbida ringi kindlasti kuskil 45 minutiga. Niisiis ei olnud mingit mõtet neile jalgu kakerdama minna. Stardipaugu kõlades valisimegi oma rahuliku tempo ja kulgesime, alguses suhteliselt ühtlases rivis, suusastaadionilt minema. Ilm oli suurepärane. Päike paistis ja külma oli täpselt parasjagu. Ka suusad toimisid ideaalilähedaselt. Esimesel paaril kolmel ringil oli suusatamine puhas nauding. Nüüd ma sain aru küll, miks Kekkose rada klassikasuusatamiseks hea on. Tõusud on kõik paraja kaldega ja mõnusalt sõidetavad. Seda viimast muidugi küll juhul, kui suusad toimivad. Ja seda nad õnneks ka tegid.

Nagu juba öeldud, siis esimene ring oli täielik kaif. Peale Harimäe tõusu, kui hakkasid laskumised, jõudsin järele rahandusminister Jürgenile, kes ühe jalaga sahka lasi. Temast möödumisel ütles Ligi, et mingu ma mööda, tema ei saa rajaga hakkama. Huvitav, täiesti ilusal pikal ja sirgel laskumisel ... Igal juhul kuhugi sinna seljataha ta jäi ja natuke aega teda nüüd enam ei näinud. Tegelikult oli rada väga hästi sõidetav ja isegi kümnendal kilomeetril olev kurviga laskumine lagedalt alla, mis alati on suht ära sõidetud, oli esimesed paar ringi täiesti edukalt jäljes sõidetav. Ja öiste tuuleiilide tõttu kardetud risune ja okkaid täis klassikajälg oli ka tegelikkuses mitte nii risune ning suht viisakalt sõidetav. Rahuliku ja pingevaba sõidu järel lõpetasime esimese ringi 57 minutiga, mis oli tublisti kiirem, kui meil vaja. Igaks juhuks tuli tempo alla võtta, aga kuidas seda sellise ideaalilähedase lippamisega teha...?

Teise ja kolmanda ringi läbisime täpselt tunniga, sealt edasi juba 1:02 ja niimoodi. Alates teisest ringist anti Isostari ka Harimäe otsas. Toekam söögi-joogi punkt oli Kääriku suusastaadionil. Kolmanda ringi ajal hakkasid tekkima rajal juba niisugused lõigud, mis meeldisid natuke rohkem ja mis natuke vähem. Need olid meil kõigil mõnevõrra erinevad. Minule meeldisid kõige rohkem sellised pikad ja sõidetavad tõusud, näiteks Harimäe tõus, kus ma teistel natuke eest ära kippusin libisema. Teistele seevastu sobisid paremini peale Karu väravat olevad paaristõukelised osad, mis mulle üldse ei istunud ja kus teised mulle jälle järele jõudsid. Nii me seal siis kulgesime, vahepeal mõni natuke ees ja mõni taga, aga vahetusalas olime jälle kolmekesi koos.

Kolmanda ringi Harimäe tõusul tuli keegi tagant hirmsa hooga, ähkides ja puhkides. Sada meetrit enne tippu tuhiseski mööda Jürgen Ligi. Mõtlesin, et mis ta ikka punnitab, kohe hakkab ju jälle laskumisel sahka panema. Aga ei, paistab, et minister oli vahepeal laskumise ära õppinud ja järgi me talle enam ei jõudnudki. Ehkki pärast saunas ta väitis, et lasi igal ringil sahka ja kukkus esimesel ringil neli korda ja pärast igal ringil ühe. No mis seal ikka, üles suusatas ta meist igal juhul kõvasti kiiremini. Ja väidetavalt ei pannud ta kordagi pidamist juurde, erinevalt meist, kes me panime peale kolmandat ringi igal ringil pidamist juurde. Aga ärge keegi Ansipile öelge, et Ligi ei sõitnudki Eesti rahvussuusaga, vaid hoopis Madshus'tega ;).

Peale kolmandat ringi hakkas suusatamine juba veidi keerulisemaks minema. Harimäe tõus ei tundunudki enam nii hästi sõidetav ja igasugused muud hädad kah. Kõige keerulisem oli viies ring. See oli kõige raskem enamikel suusatajatel, kuna siis paistis päike peaaegu kogu aeg rajale ja soojendas seda, nii et suusad toimisid siis kõige halvemini. Suusarenn oli ka juba päris kõrgeks kasvanud, nii et jala rennist välja tõstmine oli päris tõsine katsumus. Huvitaval kombel olid osad eelnevate ringide laskumised järsku hoopis tõusuks muutunud. Kuues ja seitsmes ring olid jälle mõnevõrra lihtsamad. Eks lõpp oli ka juba lähedal. Kui see viies ring ükskord läbi sai, ja ees oli veel kaks ringi, teatas Minn, et järgmisel ringil võtame õlle. Noh aega oli täpselt nii palju üle, et oleks jõudnud rahulikult ühe juua. Kui kuues ring lõppes, siis ei olnud aga mingisugust õlle isu. Õnneks ei tahtnud Minn ise ka, vaid tuiskas kohe, ilma pidamist lisamata viimasele ringile. Me panime Reiksiga ikka pidamist veidi juurde. Igaks juhuks.

Viimase ringi keerulisim osa oli viimane Harimäe tõus. Suusk andis seal juba veidi tagasi. Aga kui lõpuks üles saime, võis täiesti rahulikult edasi kakerdada, kuna oli selge, et saame ilusti 100 km täis. Paarkümmend minutit enne kaheksa tunni täitumist olimegi suusastaadionill ja torkasime oma SI-pulgad finišijaama. Ehkki Volli avaldas mõningat imestust, miks me mõnda kilomeetrit veel ei suusata, aega ju on. Meie eesmärk oli aga täidetud ja see õlu maitses nüüd küll päris hästi. Õlle ära joonud liikusime spordikeskuse sauna, kuhu hakkas järjest sisse sadama lõpetanud, rohkem ja vähem väsinute nägudega sportlasi. Eks see pikamaasuusatajate seltskond üks parajalt veider kamp on. Aga jällegi, ega meiegi vist tavaliste inimeste jaoks mingid ülemäära normaalsed tüübid ei ole.

No olgu mis on, vaatamata Kääriku baaridaamide omapärasele, aga väga hästi töötavale tehnikale, meesterahvaste telefoninumbrite hankimises, me keegi ühtegi kutset Kammbäkki õnneks ei saanud. Ju siis ei olnud piisavalt atraktiivsed eksemplarid. Suusahunt on igal juhul vägagi väärt üritus ja soovitan soojalt sellest osa võtta, kellele suusatamine vähegi meeldib.

Tulemused.

Kolmapäev, 17. aprill 2013

41. Haanja Maraton

Talv hakkab lõpuks paratamatult taanduma. Seega viimane aeg on veel pilk peale visata mõnusalt lumistele suusasõitudele. Alustuseks siis Haanja Maraton. Peale Tartu Maratoni oligi järgmisena plaanis Haanja Maraton. Juba mitu aastat olen sõprade vahendusel saanud informatsiooni Haanja Maratoni, kui Eesti kõige lahedama suusamaratoni kohta. Niisiis otsus Haanja Maratonist osa võtta tuli, peale klassikasuuskade tekkimist, suhteliselt lihtsalt. Vast isegi lihtsamalt, kui Tartu Maratoni otsus.

Programm oli sarnane Tartu Maratoniga. Ehk siis liikusime Arulasse ja sealt laupäeva hommikul Haanjasse starti. Aga kuna Haanja Maraton toimus, erinevalt Tartu Maratonist, laupäeval, siis tuli reedel juba varakult auto nina lõuna poole keerata, et ka suuskadega tegeleda jõuaks. Lisaks sellele oli meil ette nähtud poissmeeste nädalavahetus, nii et tuli tegeleda veel ka söögi valmistamisega. See viimane õnnestus kuidagi sujuvalt sokutada Setu (on üks Eesti meediastaar) hooleks, kes söögi valmistamises juba üsna vana kala on. Seltskonnaks olid seekord Minn, Setu ja suuremat sorti ööklubi kunn - Venna. Imelise tervenemisprotsessi läbi teinud Maku oli ennast aga Kurgjärvele, sportlaste seltskonda, lasknud sõidutada.

Kui meie Venna ja Setuga Ruusale jõudsime, oli suuskade kliisterdamine juba alanud. Peale kõikide määrdesoovituste korduvat läbilugemist oli Minn otsustanud, et seekord tuleb rajale minna kliistriga. Kuna ma esialgu suurem kliistrispets ei ole, siis otsustasin siiski tahke määrde kasuks. Nii et põhimõtteliselt läksin rajale sama määrdesetiga, millega Tartu Maratonigi sõidetud sai. Rexi tatt .... vabandust, kruntmääre alla ja kolm kihti Toko -2...-10t peale. Hommikul, Haanjas saime alustuseks kokku meie isiklike TP-de joogiülema Reigoga. Leppisime kokku täpsed kohad, kus sportlastele juua tuleb anda. Tippspordis peavad ikkagi kõik pisidetailid peensusteni paigas olema :). Joogipunktide logistikaga läks aga nii palju aega, et ei jõudnudki oma suuski stardigrupi esimesse ritta sättida, tuli valida hoopistükis kaugem rida.

Sel korral oli Haanja Maratoni start lainetena. Mis tegi selle väidetavalt natuke humaansemaks, kuna trügimist jäi kõvasti vähemaks, kui eelnevatel aastatel. No ma ka ei tea neid asju. Igal juhul ma olin koos Minni ja Viiviga kolmandas stardigrupis, mis startis 4 minutit peale esimest ja 2 minutit peale teist stardigruppi. Viimases uhmerdasid siis ka Setu ja Maku. Kui meie stardigrupi stardipauk kõlas, sai alustuseks suhteliselt rahulikult minema sõita. Mingit suuremat trügimist tõepoolest polnud, vaid mõne kitsama tõusu all tuli veidi oodata. Saigi puhata! Võtsin sisse rahuliku positsiooni Minni ja Viffi seljataga. Tempo oli selline mõistlik, kuni Viivi hakkas ridade vahel laveerima ja eest minema kadus. Selle asja lahendasime aga õige pea, ühel pikemapoolsel tõusul, kus Viffi tempo raugema oli hakanud.

Alguses erines Haanja Maraton Tartu Maratonist ka selle poolest, et laskumised olid märksa äkilisemad ja kurvilisemad. Seetõttu esines siin seal ka kukkumisi. Õnneks õnnestus omal neid vältida ja nina ees kukkunud indiviididest ka nibin-nabin mööda laveerida. Haanja maraton on 42 kilomeetrit pikk, millest esimene TP, Kurgjärvel asub 12 kilomeetri peal. Esimene asi, mis, erinevalt Tartu Maratonist, rõõmu valmistas oli see, et joogipunktid olid meeldivalt valged, mitte mustikasupist lillad. Samuti olid võistlejad meeldivalt viisakad ega visanud oma joogitopse üle õla, vaid panid need enamasti ikka ilusti prügikasti. Võtsin ka Kurgjärvel lonksu juua ja sõitsin edasi. Kuna ma ei viitsinud selleks suusakeppi eemaldada, arvas Minn, et ma ei võtnudki joogipunktis juua. Seda viga ma aga ei julgenud Haanja Maratonil küll teha, olles kuulnud kõiki neid sõprade kommentaare raja raskusastme kohta.

Peale esimest TP-d natukese aja pärast hakkas ka tunduma, et suusk ei toimi seekord kõige paremini. Hiljem muidugi selgus, et suusk toimib täiesti normaalselt. Lihtsalt minu jalad ei ole enam kõige värskemate killast. Aga sellegi poolest liikusin esialgu veel natuke kiiremini, kui muud ümberkaudsed indiviidid. Ka Minn jäi veidi tahapoole. Huvitavaks tähelepanekuks oli see, et kui mõni kodanik, kes nägi, et liigub aeglasemalt kui sina, ei tahtnud tõusule minnes sind kuidagi mööda lasta. Astus aga suusa kääri ja siis jaluta seal taga, nagu jobu. Õnneks oli vastavaid kodanikke väga piiratud hulk.

Teises TP-s u. 19 kilomeetri peal oli juba üsna raske sõita. Aga tempo oli siiski veel päris OK, sest Reigo sõnul, kes kuskil enne kolmandat TP-d, meie isiklikus joogipunktis, juua pakkus, teatas, et Maku on ainult 40 sekundi kaugusel. Siit edasi oli aga ka paar paaristõuke lõiku. Ja no see ei ole ikka absoluutselt minu spordiala. Nii kui saabus selline lõik, kus tuli mõned sajad meetrid paaris lükata, hakkasin igasugustest pensionäridest ka juba iga tõukega meeter maha jääma. No tee mis tahad, lihtsalt ei jõua paaris lükata. Seevastu tõusudel sain jälle enamasti sama pundi kätte, kellega paaris võidu sõita ei jõudnud.

Peale kolmandat TP-d aga, kuskil 27-28 kilomeetril läks juba päris raskeks see sõitmine. Ja seda palju räägitud killerit tuli ka veel kuidagi sõita. Natuke kahtlesin, kas õnnestub ikka ellu jääda. Ümberkaudsed liikusid juba natuke kiiremini, kui mina. Reigo pakkus natuke enne viimast TP-d geeli. Seis oli nii raske, et oleksin seda hea meelega limpsinud. See geel oli aga külmast tuubis nii kinni, et ei jõudnud seda kuidagi sealt kätte saada. Niisiis sain võtta ainult lonksu spordijooki. Õnneks oli TP-s ka banaane, millest ma paar tükki kohe paaki lükkasin. Nüüd oli lõpuni "ainult" viis ühikut, aga need olid rasked. Kurat, miks nad mulle enne ei öelnud et nad sinna miilid olid kirjutanud. Õnneks ei olnud see killer vähemalt väga hull. Sealt ei pidanud vähemalt üles sõitma, sai rahulikult astuda, ilma et keegi viltu oleks vaadanud.

Paar miili veel, aga no ei jõua see finiš kätte. Vähemalt oli ilm väga ilus. Lõpuks, peale 2 tunni ja 50 minuti möödumist jõudis kätte finiš. Numbrist 511 oli saanud 344. Kui nii vaadata, siis ei olnud väga hullugi. Eriti kui arvestada seda, et esimesed klassikasuusad soetasin ma vaid mõned kuud tagasi ja klassikalisi suusakilomeetreid on selja taga veel väga pisike number. See õlu peale finišeerimist maitses aga igal juhul päris hästi.

Tulemused.

Õigeks Haanja maratoniks läks aga alles õhtul. Peale saunas käimist ja söömist jne tuli (loomulikult Venna agiteerimise tulemusena), suurepärane mõte minna Otepääle Kammbäkki, kus olevat ees hunnik Firmaspordi mängudest osa võtjaid. Jah ma tean küll, et see Kammbäkk on ööklubi ja alles oktoobri keskel ma käisin mingis nõmedas ööklubis, aga mis teha. Nüüd on igal juhul nelja järgmise aasta ööklubi limiit kuhjaga täis saanud. Aga muidu oli seal ju päris lahe. Ja eriti lahe oli teada saada, et ka purjus peaga olen ma äärmiselt usaldusväärne inimene :). Kui ikka anda mulle mitu eurot ja öelda, et seda ei tohi mitte kellelegi anda, siis on kindel, et mitte keegi seda 15 eurot ka ei saa! :)

Ja erinevalt mõnest inimesest, suutsin mina järgmisel päeval, Tartu Maratoni rajal, vähemalt 20 km vabatehnikas suusatada. Ehkki kerge see muidugi ei olnud.

Tänud asjaosalistele!