Laupäev, 28. august 2010

XT-seiklus II etapp Mammastes

Peale Jukolat tõmbasin juhtme seinast välja. Trenni ei teinud. No ok, kolisime oma tavaari ühest korterist teise, mis oli ka parajalt füüsiline tegevus, aga siiski mitte sport. Uskumatu kui mõnus on mitte Tallinnas elada. Kuldar pakkus välja, et peaksime oma ettevõtte ka Sauele registreerima, nii saaks veel müügimaksu probleemist ka lahti ;o). Aga see selleks.

Pärast kahte nädalat mitte treenimist oli XT-seikluse teine etapp. Seekord asukohaga Mammastes. SI-pulga jätsin kohe heaga Maku kätte, kuna ta oli eeldatavasti minust seekord kõvasti tugevam. No ja eks ta loomulikult oli ka. Stardipaugu kõlamise järel oli seekord väga rahulik. Seda seetõttu, et keegi ei pidanud kuhugi tormama hakkama, vaid kõigepealt tuli lahendada spetsiaalselt võistkonna Twister Beauties jaoks välja töötatud lisaülesanne, mis nõudis algklasside matemaatika tundmist. Meie saime matemaatika eksami valmis ühena kõige kiirematest, koos Minni ja Preitofiga. Aga nagu hiljem selgus siis mitte just kõige edukamalt. Igal juhul jooksurajale suundusime veidi teistest varem.

Kõigepealt tegime väikese tiiru Elo Talveseiklusest juba tuttavatel Mammaste suusaradadel. Õige pea jõudsid meile järele ka kiiremad raketid Heiti ja Tiit. Kuna ilm oli palav otsustasime peale mõne punkti läbimist kasutada võimalust ja teha üks kiire ots läbi jõe. Selle peale järgnesid meile ka Minni ja Heiti tiimid. Jõele lähenedes läks minu selja taga ühel hetkel elu väga aktiivseks. Selgus, et ma olin vist mingile herilasepesale pihta saanud ja nii Maku kui ka Minn said ergutuseks paar teravamat torget. Vesi ise oli meeldiv jahutus.

Randy oli raja planeerinud niimoodi, et kui tahta jooksu osa tagumisi punkte võtta, tuli ujuda üle saesaare veehoidla. Meie tegime algselt plaani võtta vähem jooksupunkte ja keskenduda rohkem jalgrattale. Kuna aga meie planeeritud vahetusala poole pööramise punktis oli aega möödunud ilmselgelt liiga vähe, siis tegime oma plaani ümber ja suundusime ikkagi tagumisele ringile. Tagantjärele mõeldes oli see äärmiselt suurepärane otsus, kuna ujumine oli sellise palavusega konkurentsitult kõige mõnusam etapp. Punktidega üldiselt mingeid probleeme ei tekkinud ja saime kõik kätte ilma suuremate kadudeta. Vaid tempo tundus, meil olevat tagasihoidlikum, kuna Reigo-Riho ja Heiti-Tiit liikusid meist ikka kordades kiiremini. Enne vahetusala oli meil kasutada olnud põhikaart veidi rohkem paigast ära ja paari viimase punktiga tegime ka väikesed vead.

Vahetusalasse jõudes arvas Randy, et me oleme võtnud jooksus kõige rohkem punkte, kuna teised tiimid olid juba ammu rattasse läinud. Ise arvasin, et me pigem liikusime kõvasti aeglasemalt. Kuna ma olin jooksuetapil kuidagi moodi oma rattakaardi suutnud ära kaotada, siis pidin rattaetapil navigeerimiseks kasutama jooksukaarti. Maku kasutas rattakaarti. Tegelikkuses oli see aga päris hea, kuna punktid väga suures osas kattusid ja täpsema jooksukaardi järgi oli päris mõnus sõita.

Rattasõit oli minu jaoks raskem kui jooksmine, aga alguses ei olnud väga vigagi. Midagi eriti keerulist alguses ei olnud ja punktid saime taas suhteliselt valutult kätte. Mingi hetk sattusid meiega koos sõitma ka Tom ja Kait. Koos läbisime päris mitmeid punkte ja järjekordse herilasepesa, kust mul õnnestus rivi esimese sõitjana taas kord puhtalt välja tulla. Peale Saesaare küla oli üks tee kaardil vähe teistmoodi ja saime Kaidust ja Tomist lahti ning jätkasime oma plaaniga. Varsti hakkas ajaga juba veidi kitsaks minema ja pidime ühest soovitud punktist loobuma. Enesetunne ei olnud ka enam kõige parem ja jalad hakkasid krampi kiskuma. Mammaste suusarajad olid mul talvest aga veel meeles ja sealsed paar punkti võtsime edukalt, ning ühe võistluskeskuse lähedal oleva nr 30 punkti veel lisakski. Jõudsime üsna ilusasti aega, aga mingit erilist kohta ei julgenud küll loota. Hiljem Tuli välja, et üllatuslikult olime peale Karlit-Tõnu ja Silverit-Raini saavutanud kolmanda koha, mis minu tavapärase neljanda koha kõrval oli suhteliselt meeldiv vaheldus.

Tulemused.

PS! Ja muidugi Minni suurepärane suitsusaun koos sama suurepärase järve ja veel suurepärasema seltskonnaga sobis siia lõppu äärmiselt suurepäraselt.

Pühapäev, 22. august 2010

Jukola 2010

Orienteerujate iga-aastane laulupidu oli sel aastal suhteliselt Helsingi lähedasel maastikul. Aga selle eest lubati eriti tehnilisi radu, palju vigu ja suuri vahesid võistkondade vahel. Mnjah, seda räägitakse tõepoolest vist igal aastal. Ainult et sel aastal oli see tõepoolest tõsi. Mina pole eluilmaski nii tehnilisel rajal orienteerunud.

Aga seekord oli Jukola mitmes mõttes teistmoodi. Läksime kohale reede õhtul. Erinevate tegurite, eriti viimase aja argielu tempo tõttu, leidsin ennast vastu laupäeva hommikut Hyvinkää haiglast. Hunnik kaableid rindkere küljes, mõned ka kätel ja jalgadel, ning kanüül veenis. Tehti hunnik teste ja anti soovitus, et kui ei taha, et süda üles ütleb, tuleks juhe välja tõmmata ja et täna ei tohi joosta. Niisiis tegime võistkonnas kiired ümberkorraldused ja jooksin tänase asemel hoopis homme, ehk siis kolmanda vahetuse asemel hoopis kuuendat.

Meie telgid oli sel korral võistluskeskusest parajalt kaugel ja selles suunas, et praktiliselt midagi ei olnud sinna kuulda. Mistõttu ei ole ma kunagi Jukolal öösel nii palju maganud, kui sel korral. Põhimõtteliselt magasin terve öö. Kui Kristjan esimese vahetuse starti minema hakkas, oli ilm muutunud võrdlemisi vihmaseks. Mistõttu ei hakanud esimese vahetuse starti vaatama minema, vaid läksin kohe magama. Läbi une kuulsin, et Kristjan esimestes raadiopunktides figureerinud täiesti võistlejaterivi eesotsas. Lõpuks aga pidi taanduma 100-ndale positsioonile. Mis aga arvestades meie miljonindat stardipositsiooni oli täiesti arvestatav tulemus. Edasi meil aga nii libedalt ei läinud. Ainsana suutis hea jooksu teha Tiit Poopuu. Ülejäänutele käis sealne maastik ilmselgelt üle jõu. Kaasaarvatud mulle. Ja kaasaarvatud enamikele eestlastele. Sellest hoolimata olen maastiku valiku ja kogu ülejäänud võistlusega väga rahul. See rada pakkus väga ainulaadse kogemuse. Sarnaseid radu olen kohanud ainult mõnede tipporienteerujate blogidest MM-i, EM-i ja MK-etappide kaarte vaadates. Nüüd sain ühte sellist ise proovida.

Kui mind üles aeti oli hommik enam-vähem juba käes. Korraldajate lubatud suured vahed võistkondade vahel olid karm reaalsus. Soovitati võtta väga rahulikult ja öeldi, et mõnede, eriti pikemate etappide lahendamiseks loogilisi variante ei ole. Põhimõtteliselt olin niisuguse infoga rahul. Kuna arstid mul nagunii väga joosta ei soovitanud, sain võtta rahulikult ja keskenduda orienteerumisele. Njah … ei tulnud välja.

Metsa sain umbes 300-nda koha piirimail. Mõned kohad eespool. Otsustasin liikuda rahulikult oma variante, kogu aeg kaardis püsides ja teisi mitte jälgides. Esimesse punkti minekuks valisingi kohe sellise variandi, mida vist keegi teine ei olnud enne valinud. Ja otse loomulikult täiesti puusse. Suunaga 90 kraadi, nagu esimest korda näeks kompassi. No ok. Peale seda otsustasin hakata asjast aru saama. Teise punkti minekul liikusin juba normaalselt, kõik klappis. Aga enne punkti oli ikka vaja hajutuspunktis kontrollimas käia – jälle minut läinud.

Edasi hakkasin juba kaardist enam-vähem aru saada ja järgnevad punktid, kuni pika etapini, tulid vastu kadudeta. Orienteerumine hakkas juba sujuma. Pika etapi alguseks kogunes mu ette mingi seltskond 7-nda vahetuse mehi, numbritega kuskil 50-60 vahel. Üllataval kombel liiguti suhteliselt mõistliku tempoga ja arutati omavahel järgmist punkti. Minu punkti ei nimetatud. Aga kuna suund oli õige, võtsin ennast ka pundi sappa. Tüüpide tempo ei hakanudki mulle üle jõu käima. Püsisin ilusti kaardis ja olgugi et, enne lõppu käisin peaaegu ühes tee peal olevas hajutuses, liikusin otse oma punkti. Mulle hakkas juba meeldima. Ka järgmist kolme punkti läbides sain uuesti samasse punti tagasi, ning taas olin ilusti kaardis.

11-ndasse punkti minnes aga ühel hetkel kõik muutus. Peale joogikat jäi mehi kuidagi vähemaks, aga ma ei lasnud ennast sellest häirida. Kümnendast liikusime veel paari mehega välja mööda sooriba serva. Siis võtsime suuna punktile peale. Mäe osta jõudes jäid mehed seisma ja kaarti vaatama. Edasi liikusid mingis imelikus suunas. Ma liikusin omaarust õiges suunas edasi ja ootasin mingit sookest, kui enda jaoks kindlat orientiiri. Ühel hetkel oli aga kõik valesti. Mitte midagi ei saanud aru. Kõik maastik „ujus“ ühtemoodi. Ühtegi inimest enam samuti ei olnud. Ja samme ma, vana jobu jälle lugeda ei märganud. Unustan selle alati vajalikel hetkedel ära. Ühesõnaga tilbendasin seal metsas suhteliselt sihitult ringi ma arvan et vist oma pool tundi. Tegin mingeid järeldusi oma võimaliku asukoha kohta, aga ilmselgelt olid kõik need järeldused valed. Siis tekkis kuskilt mingi vend, kes juhuslikult otsis sama punkti, mida minagi. Ainuke viga oli selles, et see oli veel rohkem kadunud, kui mina. Aga tiirutasime siis koos edasi. Vana arutas mingite matkasellidega võimaliku asukoha üle, kui ma kompassi ja kaardi abiga oma võimaliku asukoha kindlaks määrasin. Selgitasin oma ideed meie asukoha kohta ka nimetatud tüübile, millepeale too selle heaks kiitis ja me uuesti punkti poole liikuma hakkasime. Enne punkti aga keeras tüüp uuesti kuhugi minema. Ma olin endas aga võrdlemisi kindel ja liikusin üksi edasi. Ja ennäe imet, olingi meie asukoha õigesti määranud. Punkti oli käes. Ei ole juba ammu ühe punkti leidmise üle niimoodi rõõmustanud.

Edasi liikusin väga hoolikalt kaarti ja veel hoolikamalt kompassi jälgides väga kindla peale. Noh plaan oli selline ju muidugi algusest peale, aga … Las ta jääb. Mets oli paksult täis inimeste gruppe, võiks lausa öelda, et rahvamasse, kes olid kogunenud suurtesse rühmadesse, arutades omavahel võimalikke asukoha küsimusi. Enamikel neist ei olnud oma asukohast õrna aimugi. Just nagu minul natuke aega tagasi. Aga neid oli tõepoolest palju. Mul tuli lausa muie suule. Muidugi, mis viga muiata, kui ise parasjagu kaardis oled. Kuni lõpuni liikusin põhimõtteliselt täiesti üksinda. Mitte et ma kedagi näinud ei oleks, vastupiudi, mets oli rahvast täis. Aga liikusin täiesti oma trajektoori. Seekord vedasin õnneks lõpuni välja. Rohkem enam palli käest ära ei andnud. Ega siis oleks juba väga piinlikuks ka läinud. Olin metsas oldud ajast piisavalt suure osa ajast enda jaoks teadmata asukohas. Koht iseenesest ei olnudki väga hull. Mõned kohad peale 300. Olin langenud ainult mõned kohad, aga ikkagi.

Minu lõpetades oli viimane vahetus juba ühisstardist metsa läinud. Noh, seekord ei olnud selleks just väga taga vaja olla. Enamik tiime läks viimast vahetust ühisstardist. Teiste vahetuste ühisstart oli veel kõvasti suurem, kui esimese vahetuse start. Kaotati sõna otseses mõttes kalendriga. Niisiis, olime nagu tavaliselt jälle kolmesajanda koha kandis. Kuidagi ei õnnestu meil see esisajasse tõusmine.

Tulemused.
6. vahetuse tulemused
.
Meie võistkonna tulemused.
Minu punktiajad.