Kolmapäev, 19. oktoober 2011

Czech Adventure race 2011 ehk Euroopa meistrivõistlused seiklusspordis

Ehkki planeerisime Tšehhi AR-i, kui ühte selleaastast peaeesmärki juba varakevadest saati, koos integreeritud perepuhkusega, tuli see ikkagi täieliku üllatusena. Kui peale LAR-i, Ruusal suitsusauna ees, poleks sellest juttu tulnud, siis vähemalt mina oleksin küll selle sujuvalt maha maganud. Aga õnneks tuli see jutuks ja õnnestus ka asjad niimoodi sättida, et pühapäeva õhtul panime autodele hääled sisse ja kihutasime kodumaalt paariks nädalaks minema. Et pikkadel võistlustel osaledes kipuvad sokitagavarad alatihti üsna kokku kuivama ja mõnelt Läti võistluselt oli sahtlipõhjas paar Gandrs'i kinkekaarti, siis sättisime mineku täpselt sellele ajale, et jõuaks Riias asuvas Alfa keskuses ka hunniku sokke varuda. Kuna Sven aga tahtis enne sõitma asumist Siimu kurguauguni täis sööta, ootasime teda Bauska Statoili bensukas päris tükk aega järele. Seejärel hakkas juba maratonsõit otse Tšehhi, Praha ja Brno vahel asuvasse Ledec'i linnakesse.

Tagantjärele vaadates oli see öine sõitmine ikka täielik õudus. Arvestades eelneval kolmel nädalavahetusel võistluste tõttu magamata öid ning alates kolmapäevast uut kolmeööpäevalist ülevalolekut, oleks võinud see öine sõit küll olemata olla. Igal juhul tagasi minnes olin valmis kasvõi 2500 peatust tegema, kui vaja, aga öine roolis olek oli täielikult välistatud. Minu teisipäevast väljanägemist peale arvukaid magamata öid, kuu aja jooksul kirjeldab ilmselt üsna hästi asjaolu, et nii mõnigi vastutulnud võitluskaaslane küsis vastu tulles, et mis mul viga on. Oma arvates nagu eriti midagi ei olnudki, aga ... Arvestades järgnevaid magamata öid, mitte just kõige optimistlikum variant?! Õnneks klaaris teinegi korralikult magatud öö olemise ilusti ära ja stardihommikul oli tunne juba päris mõnus. Pealegi sobis Tšehhi, valdavalt asfaldil kulgev (vähemalt meie kahe korra osalemise kogemuste põhjal julgesime niimoodi arvata) rada siia mudaste võistluste lõpetuseks äärmiselt suurepäraselt. Lisaks veel kaunid vaated mägedele ja vaatamisväärtustele, mis sa veel oskad tahta.

Võistluseelne päev kulges valdavalt rajaplaneerimise, varustuse paigutamise ja muude võistluseks vajalike asjatoimetuste tähe all. Samas oli aga aega ka võistluskeskuseks oleva vana pioneerilaagri sunny beach'ile telklaager püsti panna, Ledeci linnakeses söömas käia, veidi Tšehhi õlut maitsta ning "kaptenite" miitingul osaleda. Et võistluskeskust oli võimalik mitu korda külastada ning peale selle oli rajal ainult üks vahetusala, kuhu sai varustust saata, siis väga palju tegemist ei olnudki. Lisaks sellele oli meie eesmärgiks rada lihtsalt läbida, nii et saime asja võrdlemisi mõnuga võtta.

Stardihommik oli, nagu ennustada võis päikseline ja palav. Kuna start anti Ledeci keskväljakult tuli paarkümmend minutit varem ratastega võistluskeskusest sinna vändata, et jõuaks veel stardieelsed intervjuud anda, kontrollkaardid käe peale saada ning muud vajalikud stardieelsed asjatoimetused lõpuni viia. Nagu tavaliselt oli ka seekord esimeseks etapiks proloog, mis kulges valdavalt mööda linnatänavaid. Enne starti kruvis keegi termomeetri näitu pidevalt ülespoole, nii et starti ootavatel seiklussportlastel pudenes riideid seljast järjest vähemaks. Niikaua kuni alles olid jäänud vaid kellel lühikesed püksid, kellel ujukad ning kohustusliku elemendina ka 3 inimest mahutav numbrisärk.

Igal juhul ühel hetkel, kui oli ilmselgelt juba liiga palav, käiski stardipauk ja kogu see seltskond pani oma valitud suunas jooksu. Oma valitud suunas sellepärast, et proloog oli kavas valikorienteerumisena, kus igaüks võis punkte läbida niipidi nagu heaks arvas. Meie valisime oma järjekorraks C-B-A-I-J-H-G-F-E-D. Nagu arvatagi oli pani üks seltskond inimesi minema niisuguse tempoga, nagu oleks start antud mingi maksimaalselt 5-tunnisele sprindietapile. Õnneks kadusid kihutajad peagi silmist ning meie saime nautida enda valitud rahulikku kruiisimistempot. See aga otse loomulikult ei takistanud meil väikest viga sisse tegemast, kui B-st A-sse minnes liiga paremale ära kallutasin, nii et siis kontrollisime ka meile kasutada olevast linnaplaanist väljapoole jääva ala üle. Lisaks lõppes punkti A jõudmine sellega, et selle KP oli keegi "hea inimene" omale koju kaasa võtnud, kuna olemas seda punkti ei olnudki. Olles natuke aega nõutult seisnud ja kaasvõistlejatega nõu pidanud, liikusime edasi järgmiseid punkte võtma. Kui lõpuks proloogiga ühele poole saime, oli suurem osa rattaid juba keskväljakult kadunud. Niisiis panime ka meie kotid selga, rattakingad jalga ja saimegi kihutada esimesele pärisetapile, milleks oli pikk, 110 kilomeetrine ratas.

Kohe üsna alguses, et mitte öelda esimesse punkti minnes, selgus, et meie poolt läbitud Sparta maastikuratta treeningu tõusutrennid olid ikka täiesti teine spordiala. Kui trennis kestis maksimaalne tõus umbes poolteist minutit, siis siin kestis selline keskmine tõus vähemalt pool tundi, ja seda ikka päris terava tõusunurga juures. Tegelikult, kui nüüd järele mõelda, siis oli see ju ette teada. Ja kui nüüd veel natuke järele mõelda, siis mulle need tõusud väga meeldisid. Kui varasemalt oli nii, et jalgsietapil meeldisid mulle tõusud ja rattaetapil laskumised, siis nüüd meeldisid rattaetapil ka tõusud. Üleüldse on mul sel aastal rattaga väga mõnus olnud. See on nagu talvel, kui oled juba nii palju suusatanud, et mingi selline ökonoomsem tehnika hakkab juba vaikselt selgeks saama, siis hakkavad tõusud jubedalt meeldima. Lisaks ei olnud ma enne kuidagi võimeline rattas kedagi võistkonnakaaslast seljatagant lükkama, tõmmata võis, aga lükata ei jõudnud. Viimasel ajal on aga ka see lükkamine hakanud välja tulema, nii et ühesõnaga ratas on lahe. Aga see selleks.

Igal juhul kui esimese mäe otsas olime ära käinud, siis hakkasime liikuma teise punkti poole, milleks oli juba esimene lisaülesanne - bols cross. Bols cross on siis põhimõtteliselt sellistest ronimis- ja köieharjutustest koosnev takistusrada. Enne seda jõudsime ühel kiiremal ja kivisemal laskumisel korra ka Marge ära kaotada, nii et üks 10 minutit läks aega, enne kui üksteist taas üles leidsime. Punkti jõudes lõpetas Ace Logistics, kes lihvis seiklusspordi MMiks põhiliselt vahetusala tööd, parajasti oma ringi. Väitsid, et oli vaja vöösid ja slinge. Kuna roadbookis oli kirjas, et sellel ülesandel on vaja ainult ühte ronimisvööd, saatsime enda omad järgmisesse ronimisülesandesse, niisiis ei olnud meil võimalik rohkem vöösid kasutada kui üks. Õnneks aga selgus, et pole vajagi. Kui meie rajale läksime, oli parasjagu üks prantslane oma jala katki kukkunud, nii et teda veeti uuesti vahetusalasse, kus ta jalaga õmblema läks, nii et juba oli ühel võistkonnal võistlus läbi. Bols cross ise oli äraütlemata lahe ainult lubatud 5 meetri kõrguselt vette hüpet ei olnud. Aga võib olla oli see hea ka, kuna juba nende pooleteiskümneste hüpete peal tahtis pealamp kiivri küljest minema lennata. Igal juhul ilma ronimisvöödeta, slingide abil, läks meil turnimine nii kiiresti, et kohtunikud ja kaasvõistlejad jäid kohati suu ammuli vaatama. Ja vesi oli loomulikult mõnusalt jahutav.

Peale seda värskendavat vahepala jätkasime oma rattaetappi. Vaated, eriti punktikohad, olid lahedad ja rattasõit ise ka päris mõnus, ehkki etapi lõpupoole hakkas sadula maitse juba vaikselt suhu tükkima. Mõnusaks vahelduseks oli aga nö manuaalne SI-süsteem, kus siis võistkonna aja saamiseks punktist tuli võistkonnal endal saata SMS. Selle peale tuli vastu sõnum enda ja lähedal olevate võistkondade liikumise kohta eelmisest KP-st. Päris lahe oli vaadata ja arutada, kui palju kellelegi lähemale saanud või hävinud oled. Keeruline rada iseenesest ei olnud, aga tõuse oli piisavalt palju, selleks, et alguses eeldatud valges võistluskeskusse jõudmise asemel, jõudsime sinna ikka juba päris pimedas. Vahetusalas võtsime asja mõnuga ja kinnitasime keha, nii palju kui parajasti sisse mahtus, kuna järgmine 75 kilomeetrine trekkingu/rulluisu kombineeritud etapp tõotas tulla veelgi karmim.

Kui kõht oli head-paremat, mida kõike võistluskeskuses leidus, ilusti punni söödud, hakkasime millalgi liikuma järgmisele etapile. Alguses jalutasime kilomeetri, uisud käes, aga siis tegime vahetuse ja jätkasime juba uisutades. Olles kogenud mõnedel eelnevatel aastatel Tšehhi tõuse, olid seekord abiks ka suusakepid. Kui linna vahelt munakiviteelt minema saime, läks uisutamine juba päris mõnusaks. 14-ndasse punkti liikusime kilomeetrite kaupa mööda ühtlaselt tõusvat asfaltteed. Niisugune suusakeppidega kulgemine oli päris OK ja meenutas tõepoolest suusatamist, ainult et libisemine oli parem. Peagi tuli aga hakata ka mäest allapoole liikuma ja see oli juba hoopis ebameeldivam protseduur. Kuna allasõidud olid kohati päris karmid, võttis mäest alla minek ukerdamise ja lisaks ka pimeduse tõttu päris piisavalt aega. Seoses sellega tegime ümber ka paar teevalikut võttes sisse veidi rohkem ringivariante ja välistades serpentiine mööda allasõidud. Veidi kaskadööritrikke tegime ikkagi ka. Ühel pikemal laskumisel liikusime üksteise järel, t-pidur sahisemas, kui mingil hetkel ütles Marge: "Ma kukun". Samal ajal, otse loomulikult, tuli tagant poole tunni jooksul ainuke auto - rekka. Sel ajal aga kui mina hoo pidama sain ja tagasi vaatasin, oli Marge aga juba pikali Erki aga tegi paar kiiremat slaalomiliigutust ja maandus suure mürtsuga poole meetri kaugusel minust. Ma ei tea, milline kehaosa tal kõige enne maad puudutas, aga tundus, et kõik korraga. Igal juhul kraamisime kõik kondid ja luud asfaldilt kokku ja peale esmast diagnoosi tundus, et vaatamata paarile katkisele põlvele ja küünarnukile paistavad kõik jäsemed siiski funktsioneerivat. Niisiis edaspidi jätkasime veidi ettevaatlikumalt.

17-nda punkti juures läks väljas valgeks ja saime lambid kotti panna. Ühel hetkel aga hakkas tunduma, et cut-off aega jõudmine läheb kole kahtlaseks. 18. ja 19. punkti vahel aga oli juba päris kindel, et vaatamata sellele, et me olime viimased tunnid kõvasti gaasipedaali vajutanud, ei ole õigeks ajaks vahetusalasse jõudmine enam kuidagi võimalik. See teadmine võttis minul tuju küll päris ära. Eriti arvestades seda, et me ei olnud kuskil väga uimerdanud, vaid kogu aeg stabiilselt liikusime, oli cut-offi jäämine võistluse nii varajases staadiumis parajalt suureks üllatuseks. Väga nõme lugu igal juhul, aga mis teha. Olles paar kilomeetrit mossis näoga edasi uisutanud veensin ennast uuesti edasi võistlema mõttega, et kui praegu cut-offi kätte saime, siis hiljem enam ei saa. See muidugi ei olnud päris tõsi, aga sel hetkel aitas igal juhul edasi liikuda. Lisaks, kuna meil ei olnud mingeid kohalisi ega ajalisi eesmärke, siis jätkasime õige pea omas tempos, eesmärgiks endiselt see Tšehhi võistlus ükskord ometi lõpetada.

Võistluskeskusse jõudes võtsime asja taas kord mõnuga. Kuna edasise raja käigus me enam võistluskeskust enne lõppu külastada ei saanud, sõime ära kõik maitsvad soolased söögid ja laadisime kotid batoone, geele, võikusid ja muid suupisteid täis. Ees ootas järgmine rattaetapp, mis meie jaoks nüüd küll paari punkti võrra lühem. Teises rattapunktis saime uuesti ka uisutada, seekord päris mõistlikel asfaltteedel, ilma suuremate tõusude-laskumisteta. Esimene rattapunkt asus aga hoopistükis Tšehhi vabariigi keskpunktis, kus tegime vastava ausamba juures ka pisikese peatuse. Teel järgmisse punkti aga ääristasid maanteed mitmed kümned pirnipuud, kus kasvavad pirnid olid nii valmis ja mahlased, et sõime ennast neist pooloimetuks. Järgnevas punktis aga, kus saime kolm ringi uisutada, olid uisuraja ääres suured ja maitsvad ploomipuud, nii et sedakorda kühveldasime omale iga ring kilode kaupa ploome sisse. Et päev oli taas ülipalav, tegime peale uisutamist ka väikese külapoe peatuse ja kostitasime ennast jäätise ja kahe külma õllega. Õlu aga tõmbas olemise nii uimaseks, et värskuse tagasi saamiseks tegime ühes järgnevas linnakeses veel ühe peatuse ja ostsime külma Coca-colat, mis olemise jälle mõnusaks tegi.

Peale 23. KP-d saime tunda ka tõsisemaid künkaid, kui kerisime ennast vaikselt üles Železne hory nimelisest ahelikust, kus kaardil pruuni värviga väga koonerdatud ei olnud. "Tänu" cut-offile liikusime 23-ndast punktist otse 28-ndasse punkti. Vaatamata sellele ei õnnestunud meil olla nii kiired, et oleksime jõudnud järgmisse vahetusalasse uue cut-offi ajaks. Vahetult enne vahetusala läks väljas taas pimedaks, nii et ees ootavaid ronimise ja bicrossi ehk rattakrossi lisaülesandeid saime sooritada juba pealampide valgel. Kaljuronimises pidi iga võistkonna liige läbima 2 rada, ehk siis kokku tuli läbida 8 erinevat rada. Radade raskusastet sai võistkonnaliikmete vahel jagada ja igaühel oli oma radade jaoks ainult üks katse. Vastavalt läbimata jäänud radadele tuli hiljem läbida rattaga motokrossiraja ringe. Meil jäi kamba peale läbimata üks rada, nii et lisaks teatevõistlusele saime krossirada kambaga läbida vaid üks kord. Krossirajal kohtasime ka Ace Logistics'i tiimi, kes lisaks rattaga kihutamisele tegeles arutlemisega, kas minna enne cut-off aega vahetusalasse ja läbida terve 65 kilomeetrine trekking või jääda natuke hiljaks ja pääseda 50 kilomeetriga. Meie nii või teisiti õigeks ajaks ei jõudnud, nii et pääsesime vaid 50 kilomeetriga.

Et vahetusalas käis paras sagimine, siis ei hakanud me korraldajate poolt pakutud telgis magamise võimalust kasutama vaid jätkasime peale söögipausi trekkinguga, eesmärgiga leida raja äärest mingi koht, kus saaksime veidikeseks silma looja lasta. Alustuseks tegime esimese punktiga muidugi kohe viga. Aga uni oli juba päris suur, nii et vahetult peale punkti leidmist viskasime kuivale metsaalusele külili ja leppisime kokku, et magame 15 minutit. Peale 15 minuti möödumist leppisime kokku, et magame veel 15 minutit. Ehkki ka pärast teistkordset magamist oli uni endiselt suur, otsustasime siiski hakata edasi liikuma. Edasi liikumine oli aga vaevaline, kuna poolunes mööda teed vänderdamine, nagu mõni nokastanud sell kõrtsist koju minnes, ei ole just kõige kiirem liikumisviis. Paari viieminutilise uinakuga teele jäävates bussipeatustes suutsime siiski järgmisse punkti jõuda.

Teel 33-ndasse punkti aga hakkas väljas juba valgemaks minema ning siis saime lõplikult ka unest lahti. Leppisime kokku, et esimeses teele jäävas külakeses, kus on mingi kohviku moodi asi, teeme kuuma hommikukohvi saiakesega. Eelistatavalt sooja croissant'iga. See mõte hoidis mitu tundi tuju üleval, ainult et kohvikut ei paistnud kusagilt. Selle asemel noppisin hoopis teeäärsetelt puudelt pähkleid ja ragistasin neid. 34. ja 35. punkti vahel ühinesid meiega korra Leivo, Kaido, Jaanus ja Mann. Punkti aga, mis minu kaardi ja kompassi järgi tundus olevat vale koha peal, saime neist veidi enne kätte. Hommikust oli sujuvalt saanud päev, aga hommikukohvi saiakesega ei paistnud kusagilt. Lõpuks leidsime tee äärest külakese, kus oli ka restorani moodi asi. Otsustasime teha väikese praepeatuse. Aga olenemata sildikestest teatas onu meile, et restoran on kinni. Ostsime selle peale poe saiakestest tühjaks, koorisime jalad paljaks ja istusime tee äärse murule neid nautima. Seniks, kui me sõime kogunes aga taevasse suur ja hall pilv. Kui me uuesti edasi liikuma hakkasime, saime kaela ka korraliku vihma. Õnneks see eriti kaua aega ei kestnud. Etapi lõpuosa tegelesin valdavalt pähklite söömisega. Kuna kaarti vaja eriti palju lugeda polnud, siis oli pähklite krõbistamine igati mõnus vahepala. Just parasjagu siis, kui ma jälle peo tühjaks sain söödud, kasvas kusagil uus sarapuu, nii et sain jälle haarata mõned uued pähklid. Mis nii viga seiklussporti teha.

Etapi lõpuosas olid jalatallad juba päris ümmargused. See valdavalt asfaldil kõndimine ei ole ikka see. Oleks veel täis 65 kilomeetrise trekkingu läbinud ... Kuna cut-offi me, nagu arvatagi oli jälle ei jõudnud, pääsesime 7 kilomeetrisest orienteerumisest ja paarist rattapunktist. Sellesse cut-offi jõudis üldse väga vähe rahvast. Õnneks saime viimastena peale bols crossi rajale. See oli siis paljudest köieharjutustest koosnev takistusrada. Väidetavalt olid kiiremad teinud selle mingi poole tunniga. Meil küll rohkem ei läinud. Eeldasin natuke raskemat rada. Tegelikkuses oli kõige raskem selle raja juures see, et jalatallad olid eelnevast trekkimisest valusad. 2 korda saime kasutada laskumiseks kaheksaid, ülejäänud rada oli põhimõtteliselt läbitav ilma ronimisvarustuseta. Olles bols crossi läbinud, tegime kiire söögi ja jätkasime ratastel. Väga kaua ei tahtnud uimerdada, kuna tahtsime alles jäänud valget aega kasutada liikumiseks.

Esimesed kaks rattapunkti saimegi võtta valges. Kolmandasse minnes panime lambid pähe. Ühes tee peal olnud külas käis suuremat sorti pralle. Tundus mingi rokkbändi kontsert olevat. Äärepealt oleks ise ka peole jäänud. Oma autfitiga oleks me tõenäoliselt ilma probleemideta massi sulandunud. Pimedusega kaasnes taas uni. Eriti Erkil, kes teel olevaid märgi laike vaadates multikaid nägema hakkas. Kui ta meile seletas, mida ta parasjagu näeb, hoidis see vähemalt teiste une kontrolli all. 48-ndas punktis tundus olevat mingi kohalike skautide kokkutulek. Kamoflaaz riietega tüübid olid oma näod, nagu Stallone Rambo filmis, ära värvinud ja istusid relvad käes mingis augus, mis oli üleni nõgeseid täis. Alguses ei näinudki, et seal üldse keegi on, aga silmamunad välkusid. Ei saanud hästi seal augus olemise mõttest aru, aga las ta jääda. Punkti juures olevas vanas hoones põles lõke. Uks oli ilusti maskeerimisvõrguga kaetud. Äkki siis vaenlane ei näinud, ei oska öelda. Punkti juures oli ka hunnik teisi võistkondi. Ühe võistkonna naisliige rääkis kogu aeg ja hästi kõvasti oma kaaslastega. Esimene kilomeeter tema läheduses sõites muutus juba häirivaks. Õnneks panime kollektiivse vea ja sellega saime teistest võistkondadest lahti. Kanuu vahetusalasse, mis asus suurema linna servas, jõudsime juba üksinda.

Kuna Tšehhis on kasutusel kahesed kanuud, tõotas paadietapp tulla huvitav. Teatavasti me Sveniga tüüri juures kõige teravamad pliiatsid ei ole, nii et algus läkski "huvitavalt". Läksime Sveniga natuke eespool, et Erki, kes on kanuus vana kala, saaks meie vänderdamise järgi omale sobiliku tempo valida. Alguses tundus jõe peal normaalse suuna hoidmine päris keeruline olevat. Kohati võttis lausa vanduma. Ainukese hea asjana tundus meile Sveniga see, et niimoodi hullu moodi vaeva nähes, et kanuud sirgelt hoida, ei saa vähemalt uni peale tulla. Aga siinkohal me muidugi rängalt eksisime. Varsti, kui enam-vähem juba kanuunina sõidusuunas suutsime hoida, läks laisalt voolava jõe peal nii igavaks, et silmad ei tahtnud kuidagi lahti seista. Alguses nii kiirena tundunud kanuu liikumine oli tegelikult suhteliselt aeglane, nii et künnete minutite kaupa vajus lõug rinnale. Erki ja Marge paadis tegeles Erki aerutamisega hoopiski üksinda, Marge nautis väljateenitud und.

Niimoodi "nokkides" jõudsime peagi õnneks esimese tammini. Meie Sveniga läksime tammi äärde vaatama, kuidas sellest mööda, alla või üle saaks, Erki ja Marge jäid natuke tahapoole ootama. Sõitsime oma paadiga täitsa tammi kõrvale välja, tulime paadist välja ja üritasime leida kohta, kust alla saaks. Kuna aga tammi kõrval olid lukus aiad ja mujal kõrged betoonist aiad, ei osanudki esialgu midagi teha. Seisime seal natuke aega ja murdsime pead, kuni tagant tuli mingi Tšehhi tiim, kes vaatas korra üle tammi ääre ja pikemalt mõtlemata sõitis paadiga otse tammist alla. Vaatasime Sveniga korra üksteisele otsa ja otsustasime, et kui see asi niimoodi käib, siis proovime järele. Kõigepealt tuli aga natuke tagasi aerutada ja Erki ning Marge ka kaasa võtta. Mõeldud, tehtud, aga keda polnud, olid Erki ja Marge. Karjusime ja vilistasime tükk aega, aga keda pole, seda pole. Lõpuks tuli kuskilt kaugelt aia nurga tagant Erki. Selgus, et nad olid juba vahepeal paadi jõudnud ümber aia alla tassida. Olid küll ka meile seda karjunud, aga kohiseva tammi kõrval ei olnud loomulikult mitte midagi kuulda.

No mis seal siis ikka, kuna me olime juba otsustanud seda va tammist alla sõitmist proovida, siis andsime aga minna. Oli päris mõnus ja ajas mõneks ajaks isegi une pealt ära. Õige pea aga oli uni muidugi tagasi ja kuni järgmise tammini tiksusime samuti nagu ennegi. Siis saime korraks Erkile ja Margele demonstreerida oma äsjaomandatud tammisõidu oskust ning tiksumine võis jätkuda. Õige pea tuli jõe kohale veel niisugune udu ka üles, et kui paadinina nägime, siis oli juba hästi. Paadist väljas olevate kividega ei tasunud seda lootagi, nii et aeg ajalt panime suure kõmakaga otse mõnele kivile kümnesse. Õnneks aga jäi paat terveks ja ka püstisesse asendisse. Läks aega, mis läks, aga lõpuks jõudsime viimasesse vahetusalasse, kus ootas ees lühemat sorti (5 km) orienteerumisetapp ning seejärel normaalse veetaseme korral paadisõit edasi, 7 km finišisse, madala veetaseme puhul aga trekking.

Orienteerumine öises piimjas, niiskes udus oli esialgu üsna jahe, aga õige pea tuli järsem mägi, nii et sai sooja peaegu sisse. Ka jalad olid eelmisest trekkingust nii rattasõidu, kui ka kanuuga mõnusalt taastunud, nii et orienteerumine oli päris meeldivaks vahepalaks. Rada oli üldiselt lihtne, aga rahulikult poolunes jalutades see siiski mõnevõrra aega võttis. Aga niisugusele üldisele 1:50 000 mõõtkavaga turismikaardile vahelduseks oli täpset orienteerumiskaarti lugeda ülimõnus. Kaifisin seda täie rauaga. Uuesti paatide juurde jõudes hakkas väljas juba vaikselt valgeks minema, nii et viimane 7 kilomeetrine paadietapp, mis piisava veetaseme tõttu siiski oli paadietapp, võis toimuda juba ilma pealambita.

Õige pea selgus ka põhjus, miks viimaseks paadietapiks oli vaja piisava veetaseme olemasolu. Nimelt tuli välja, et viimased 7 kilomeetrit ei olnud mitte niisama aerutamine, vaid täielik rafting vahutaval jõel. Ei, mitte selline üle kallaste ajav Pedja jõgi kevadise suurvee ajal, vaid ikka korralik kärestik, kivide ja muu sinna juurde kuuluvaga. Samal põhjusel olid ka kajakid sellised tugevad plastikust kamakad, mis kannatasid igasuguseid lööke. See viimane etapp oli konkurentsitult selle võistluse ja ma julgeks pakkuda, et ka minu seniste paadietappide seas kõige lahedamaks etapiks. See pani nendele Euroopa meistsivõistlustele korraliku punkti ja jättis võistlustest kokkuvõttes positiivse emotsiooni. Hommikuse päikesetõusu paiku jõudsime veidi niisketena, aga õnnelikena, Czech Adventure Race 2011 finišisse. Puhkus võis alata.

Kokkuvõttes võiks öelda, et see võistlus oli meil suures osas tehtud vana rasva pealt ja korralikult läbi mõtlemata / planeerimata. Võistlusgraafik oli viimasel ajal ilmselgelt liiga tihe ja see jättis oma jälje võistlusteks korralikult valmistumisele. Aga tehtud ta sai ja seetõttu tuleb rahul olla.

Tulemused
.

Siinkohal tahaksin kogu võistkonna nimel ka tänada meie suurepäraseid toetajaid, kellest oli väga palju abi. Suur aitäh Teile Spetselektroodi AS ja Spordiklubi Sparta! Tänud ka Sten-Ericule ja Tiidule aerude eest! Ja muidugi tänud ka kõikidele pöidlahoidjatele!

Laupäev, 8. oktoober 2011

LAR 2011 - Ludza, Läti

LAR, ehk siis pikemalt öeldes Latvia Adventure Raid, oli siis kolmas järjestikune magamata nädalavahetus sel suvel. Ainuke vahe selles, et kui üle-eelmisel nädalavahetusel oli magamata 1 öö ja eelmisel poolteist, siis nüüd oli vaja magamata veeta tervelt 2 ööd, kuna võistlus kestis 44 tundi. Tagasihoidlik väsimuse tunne hakkas vaikselt (või siis mitte nii väga vaikselt) muidugi juba tekkima, ent Läti seiklusvõistlus, eriti selline piisavalt pikk, ei ole kunagi niisugune asi, millest väga kergekäeliselt loobuda tahaks. Nii siis sündiski mingi hetk suvel otsus, et LAR-il tahaks ikka osaleda. Seekord olime võistkonnas koos Sveni ja Liisuga. Eesmärk oli liikuda oma rahuliku tempoga ja eelkõige tutvustada Liisule Läti seiklusvõistluste ainulaadset "maitset". Võistlus ise toimus Ida-Lätis, Latgales, mitte kaugel kahe aasta taguse LAR-i toimumiskohast Daugavpilsist. Enne võistlust maastiku ja muude kohalike eripärade kohta infot hankides jäid kõlama järgmised sõnad: mäed, palju järvi, ilus mets, ei ole asustust ning täispuhutav krokodill. Võistluse eripäraks oli seekord ilmselgelt ujumisetappide rohkus, mida siis eelinfo kohaselt oli 28 pikemat või lühemat kroolimislõiku, millest küll osasid väidetavalt õnnestub vältida.

Reede hommikul, niisiis, startisime jällegi Läti poole ning üsna mitmete sõidutundide pärast jõudsime sinna ka kohale, konkureerides vahepeal sõbralikult ka teise Twisteri võistkonnaga, Twister Myrakaruds, koosseisus Erki, Heiti ja Maret. Ja ega kohale jõudes enam palju aega jäänud polnudki. Asjade pakkimise ja võileibade valmistamise vahele tegi Normunds ka kerge instruktaaži, mis peamiselt koosnes teadaannetest, millisel ujumisetapil võib mida kasutada. Aeg liikus halastamatult kiiresti, aga saime stardiajaks siiski kõik asjad ilusti korda ja ei olnud väga pikalt enne rajale minekut vaja "praadida".

Start Ludza spordihoone staadionilt oli natuke nagu kaootiline. Sel ajal, kui mina vaikselt kaarti ratta kaardialusele toppisin, rahvas juba liikus esimese punkti poole. Selge, start oli vist antud. Istusime siis ka ratastele ja kruiisisime 1967-nda aasta kaardi järgi esimese järve äärde, et alustada esimest ujumisetappi kahekümne kaheksast. Need esimesed etapid olid ka kõige pikemad, sisaldades 400 ja 500 meetriseid kroolimisotsi. Kuidagi juhtus nii, et Myrakarud olid läinud vahepeal koos mõningate lätlastega teisele poole mäge, nii et vaatamata tagasihoidlikule stardile jõudsime järve äärde esimesena, aga Heiti ja Dace tiimid kohe samas seljataga. Kuna meie ujumistaktika nägi ette ujumist ilma lestadeta, siis vette saime esimestena. Lestadeta ujumine seevastu oli aga mõnevõrra aeglasem, nii et vaatamata jalavarjude vahetamisele möödusid Heiti, Erki ja Maret meist umbes poole maa peal. Samas maale jõudes ei olnud meil vaja enam vahetada midagi ning võtsime korraks sisse jällegi juhtpositsiooni. Siis aga pani ainuke mees, kes enne võistlust kõigile rääkis, et ükskõik mida, aga tema jooksuetapil jooksma ei hakka, peale niisuguse jooksutempo, et pidime siiski leppima teise positsiooniga. Järjekordsesse punkti minnes aga tegid Mürakarud veidi pikema jooksuotsa (ilmselt hakkas meeldima), nii et pidime jälle jälge lükkama, kuniks nad pikimal ujumisotsal jälle lestadega kroolides mööda tuhisesid. Peagi olime aga kolme tiimiga rataste juures vahetusalas ning ootasime millal "kell kukub", et saaks minna järgmisele etapile, milleks sedakorda oli rattatulip.

Peale mõnda minutikest see ka õnnestus. Kuna meil lestasid vaja võistluskeskusse viia ei olnud, õnnestus naasta uuesti liidripositsioonile. Alustuseks tuli kaardi järgi sõita punkti, kust tulip algas. See ei olnud eriti keeruline, aga kui seal oleva majakese sisu kammisime ja punkti otsisime, jõudis kohale ka Dace tiim ja peale mõningat seismist teatas, et seal ei peagi punkti olema, lihtsalt tuleb minna tulipi rajale. Teel, ühest suuremat sorti mülkast mööda minnes, noh teate küll, selline, kus muda on rinnuni ja puude asemel on püsti sellised paarimeetrised mädanenud roikad, seletasime Sveniga Liisule, et Läti seiklusvõistlustel on tavaliselt sellistes kohtades rattapunktid. Imestasime, et seekord ei lastud mülkasse ronida ning avaldasime lootust, et järgmistesse vast ikka peame sisse ronima.

Tulipi esimene poolteist kilomeetrit oli enam-vähem OK, kui mitte arvestada seda, et viimased pool kilomeetrit sellest enam eriti rattaga sõita ei saanud. Edasi aga läks juba jamaks. Arvestades seda, et me olime koos Dace tiimiga seal üle pea kõrguvate nõgeste vahel esimesed, kes ratastega üritasid läbi minna ning rada ise oli koostatud tõenäoliselt aerofotode ja vanade kaartide abil, siis kaotasime enne ühte lagedat raja silmist ning ragistasime vale lageda peal päris tükk aega, rattaid õlal kaasa vedades. Kui lõpuks jälle õigesse kohta jõudsime, olid paljud tiimid juba möödunud ja nõgeste vahele sõidetud loha nägi välja nagu Nõmme-Harku tervisespordirada. Ehkki olime natuke oma positsiooni loovutanud, oli nüüd vähemalt kergem liikuda. Tulip lõppes mäetipus, kust sai alguse järgmine etapp, mille käigus tuli leida fotode järgi 2 punkti, ja liikuda viimasesse, kust omakorda sai alguse järgmine jooksuetapp.

Kuna tegemist oli sellise natuke bingo-loto hõngulise etapiga, otsustasime seekord rajameistri mõtteid ära aimata ja teda ninapidi tõmmata. Aga nagu ikka Lätis nende ninapidi tõmbamistega on, ainuke, keda seal selliste trikkide käigus ninapidi tõmbad, oled sa ise. Otse loomulikult juhtus nii ka seekord. Niisiis tiirutasime seal natuke vale koha peal edasi-tagasi ja kui lõpuks ikkagi kasutasime sama taktikat, mis teised, jõudsime vahetusalasse suhteliselt viimaste hulgas, et mitte öelda eelviimastena. See aga ei tähendanud tegelikult suurt midagi, kuna pääs järgmisele etapile ei olnud veel avatud ning kõik ootasid karjääris koos. Nii et siis saimegi vähem aega seal külmetada ja sääski sööta.

Jäegmiseks trekkingu ja ujumisetapiks oli ette nähtud 1:13 500-ne aerofoto. Kaardilt paistis, et ilmselt õnnestub sel etapil ujumist vältida. Läheneva pimedusega arvestades oli see igati OK variant. Esimese punkti poole minnes otsustasime erinevalt enamikest lätlastest kasutada aerofotol paistvat lagedama osa serva. Selle lagedama osani jõudes selgus aga, et tegemist on pokude ja rinnuni taimede, eriti nõgestega kaetud, soise alaga. Seda juba korra enne kahtlustasin ka, aga midagi polnud enam teha. Liikusime siis hoopis metsa äärt mööda. Esimesse punkti jõudsime siiski taas koos Mürakarude ja Dace tiimiga. Järgmise punktiga midagi keerulist ei olnud. Saime kasutada ära teid ja lagedaid. Peale seda aga hakkas pimedaks minema. Panime omale lambid pähe, mille käigus Sven avastas, et tema veekindel Salomoni kott töötab nagu enamik veekindlaid asju - vett sisse laseb, aga välja ei lase. Niisiis oli seoses sellega Sven ilma lambita. Õnneks oli mul ratta jaoks kaasas suur lamp, nii et peale trekkingut, andsin selle Sven'ile ja midagi hullu rohkem ei, olnud. 36-ndas punktis aga oli valida üle ujumise ja natuke ringi minemise vahel. Ehkki ujuda oli lühike ots, otsustasime ikkagi ringi mineku kasuks. Sama tegid ka Erki, Heiti ja Maret, aga Dace tõmbas lestad jalga ja ujus üle. Vaatamata ringi minekule saime aga ikkagi ületada mudavälja, millel vesi ulatus minule kaenlaaukudeni, nii et eriti suurt efekti see ringiminek ei andnud. Kõige suurem küsimärk oli sellel etapil aga minek 38-ndasse punkti, kus vahel olid muljetavaldavad pillirooväljad, mis ulatusid mul kaks korda üle pea. Üritasime mööda ühe välja äärt minna, aga see kallutas nii ära, et võtsin lõpuks kogemata kaardi 180 kraadi valesti kätte ja olime peagi tagasi sama tee peal. Niisiis, tegime veidi suurema ringijooksu, aga pääsesime punkti suhteliselt valutult. Vahetusalasse tagasi minek oli juba lihtne.

Enne järgmisele rattatulipile minekut otsustasime panna selga pika pesu särgi ja kileka. Avastasin, et need on korduvate ujumise ja mitte kõige paremate veekindlate kottide kasutamise tulemusena täiesti läbimärjad. Ega's midagi, väänasin särgi välja ja venitasin selle ikkagi selga. Ehkki jahedal öösel läbimärja särgi selgaajamise moment on üks vastikumaid asju, mida ette võib kujutada, on tänapäevased sooja pesu särgid siiski hämmastavalt head. Peale selga ajamist annavad nad siiski teataval määral sooja, isegi siis kui on läbimärjad. Sinna otsa veel veest tilkuv kilekas ja rattasõit võis alata. Tulipi algusesse sõit ja tulip ise väga keeruline ei olnud, aga esimese punkti piirkonda jõudes jõudsime järele meist veidi varem lahkunud Erki tiimile ja peagi oli seal veel mõned teised tiimid, kes kõik käisid mööda mäeharja edasi-tagasi, et punkti leida. Peale mõningaid kammimistehnika harjutusi ja vihjeid lätikelse legendi ja läbitud vahemaa kohta hammustasime koos Mürakarudega läbi punkti tegeliku asukoha, teisel pool suurt kruusateed, mis mäeaheliku kaheks lõikas. Ehkki saime punkti ilusti kahekesi kätte, üritasime selle asukohta lätlaste eest varjata. Ilmselt väga hästi see ikkagi ei õnnestunud, sest tundus, et lätlased olid meile pärast kuidagi liiga lähedal. Tulipi lõpuosaga õnnestus aga Heitil meie ees väike edu saavutada, nii et järgmisse vahetusalasse jõudsid nad pisikese eduga. Enne aga, kui saime suunduda järgmisele etapile, tuli läbi teha väike lisaülesanne. Kuna vahetusala oli teisel pool jõge, pidi üks võistkonna liige ujuma üle jõe, võtma kanuu ja siis transportima teised ja ka rattad üle jõe. Kuna läbimärjad riided olidki mäeharjal punkti otsimisest ilusti ära kuivanud, võtsin seekord ujumise enda peale. Ja tegelikult oli vees hoopis soojem, kui väljas.

Peale tulipi anti järgneva etapi kaart, mis sisaldas nii kanuu, kui ka jooksupunkte. Pidime ise valima, kummat me enne teha tahame. Kuna instruktaaži ajal väitis Normunds, et see on väga keeruline trekking, või täpsemalt öeldes trikiga, otsustasime valida enne kanuuetapi ja jätta jooksupunktid valgesse. Sama tegid põhimõtteliselt ka paljud teised tiimid. Jällegi oli kasutada 1967. aasta kaart. Kanuus ei olnud sellel suurt vahet, oli lihtsalt küsimus, kummat pidi ring teha. Kuidagi juhtus nii, et meie tegime võrreldes teiste tiimidega teistpidi ringi. Ja see sobis meile suurepäraselt. Kanuuetapp oli meie puhul kõige suurem küsimärk, kuna me ei olnud keegi suuremat sorti tüürimisässad. Või siis vähemalt me ise arvasime seda, kuna me ei olnud seda eriti palju enne proovinud. Enne kanuusse istumist arvas Sven, et ta võib siis tüürimist proovida. Nii tegimegi ja selgus, et tuleb välja täitsa hästi. Peale etapi lõppu selgus, et koguni nii hästi, et lõpetasime etapi koos Mürakarudega, kes on kanuus ikka väga kõvad tõmbajad. Läti kanuud on muidugi mõnusalt kerged ka ning samuti mängis meie kasukt fakt, et meie paatkonna keskmine kaal jäi Erki võistkonna omale mõnevõrra alla. Aga kanuuetapp ise oli suures osas läbisõitmise vaev. Ainult et Liisul hakkas vist veidi külm, kuna teatavasti Lätis tuleb kanuus ühel inimesel tihti niisama istuda, kuna tegemist on kahe inimese kanuudega ja kolmas vedeleb siis niisama kanuupõhjas. Soovitasime küll Liisul aega targalt ära kasutada ja magada, aga pideva punktivõtmise tõttu ta seda vist siiski liiga palju teha ei saanud. Kanuu lõpus läks väljas juba vaikselt valgeks, nii et trekking jäi ilusasse hommikuvalgusse.

Peale kanuud oli, nagu juba öeldud, jalgsietapp sellesama 1967. aasta kaardiga. Seal osutus see kaart aga veidi suuremaks proovikiviks. Kohe esimese punktiga, kus me koos Erki, Heiti ja Maretiga jalutades ja juttu ajades suuna kontrollimise ära unustasime kammisime vale koha peal mitukümmend minutit põlvini kastemärjas rohus, enne kui minema läksime ja lõpuks ka õigesse punktipiirkonda jõudsime. Selle lükkega jõudsid meile järgi jälle loomulikult Dace ja veel mõned tegelased. Järgmisse punkti minnes hakkasid Mürakarud jälle tempot tegema ja meie jäime oma rahuliku jalutamisega maha. Punktidega läks meil suures plaanis hästi, aga valisime ühest punktist teise minekuks suhteliselt kindlaid variante. 208-ndast 206-te minnes tundus, et Mürakarud lähevad otse 205-te. Arvasime, et hakkasid ajalimiidi pärast muretsema. Liisu tegi meile kohe selgeks, et nüüd, kui nad mistahes ajahetkel küsivad, et kas me võtsime kõik punktid, siis ütleme: "Jah", isegi siis, kui me ainult ühe punkti tegelikult võtame. Selline psühholoogiline mõjutamine, noh :o). Viimase trekingupunktiga läks meil aga niimoodi, et kuna punkt asus mäetipus ja mina vaatasin altpoolt mäe kõige kõrgemat kohta ja suundusin selle poole, siis sattusime valesse kohta. Tegelikult oli mäe otsas üks metsaga kaetud koht mis paistis kõrgem, kui mäetipp ise, kuna see oli selline noore ja madala metsaga kaetud koht. Ja kuna see 67-nda aasta kaart ei olnud ka teab mis täpsuse tippsaavutus, panimegi mööda mäge, nõgestes edasi-tagasi, kuni sellest täiesti kõriauguni sai. Aga kuna aega kontrollajani veel natuke oli, jõudsime siiski enne punkti, kui kriitiliseks minema hakkas. Üle jõe vahetusalasse ujumine oli keskpäevases palavuses juba sulaselge nauding.

Peale trekkingut oli jäänud veel lühike rattaetapp, enne kui pääsesime vahetusalasse, mis asus võistluskeskuses. Staadionilt anti kell 12 päeval restart, kuna ka 24 tunni võistlejad said siis rajale, ning läbisid nüüd meiega sama rada. Peale mõningat kehakinnitust võistluskeskuses oligi kell 12 ja saime uuesti rajale. Nüüd oli see koht, kus võistkonna liikmed võisid hargneda. Algas juba Läti võistlustest tuttav foto orienteerumine. Piltide pealt tuli tähti otsida ja nendest sai siis kokku lugeda lause, mis tähistas ujumisetapi alguskohta. Kuna see oli lätikeelne, siis soovitas Normunds meil tüüdata kohalikke elanikke ja nendelt küsida, kus see koht asub. Kuna kahmasin lolli peaga omale läbi käimiseks kõige rohkem punkte, pidin linna vahel sörkjooksu laskma, et jõuda Liisu ja Sveniga koos kokkulepitud kogunemiskohta kesklinna kandis. Punktid korjatud saime põhimõtteliselt kohe, teise kohaliku tädikese käest teada, kuhu ujuma saamiseks minna tuleb. Tegu oligi siis kohaliku rannaga, kus veemõnusid nautimas, rannavollet mängimas ja niisama vedelemas oli päris hea hulk rahvast. No aga mida sa ikka muud päikesepaistelisel suvisel laupäeval teed? No ja siis meie hulpisime seal rannas suplejate vahel ning komposteerisime oma vajalikke punkte. Peale ujumist tuli uuesti minna võistluskeskusse, kust saime siis juba ratastega suunduda järgmisele etapile, mis taaskord lõppes sealsamas.

Järgmiseks oli siis selline korralik loteriietapp jalgratastega. Ma ei tea, miks, aga ei istu mulle sellised etapid, mis niisugused lotohõngulised on. Igal juhul tuli otsida mingeid pildikesi ja fotosid ja muid selliseid asju. Valisime kõige esimeseks 2 torni, kust otsast tuli siis vaadata ümbrust ja leida kaks piltidel kujutatud kohta ja siis sõita sinna ning leida sealt punkt. Esimese torni otsas, kuhu pidime minema, oli aga toonekure pesa, koos toonekurega. Alguses ei julgenud sinna eriti minna, kuna kurg tiirutas kahtlaselt pea kohal, aga lõpuks nägime vajaliku pildi ikka kuidagi ära. Teise torni otsas sattusin olema koos ühe sõbraliku lätlasega, kes tahtis hirmsasti koostööd teha ja juttu vesta. Näitasin talle kaardil ära, kus minu arvates punkt on, aga tema tahtis ikka edasi suhelda ja arutada. Ma ei tea, äkki lootis punkti mõtte jõul torni otsa meelitada. Edasi valisime juba nr 215 punkti, et ikka snorgeldada ka saaksime. Snorgeldamispunkti jaoks oli vaja kindlasti maski või prille. Vähemalt nii öeldi enne ja sama väitis ka punkti juures olev kohtunik. Snorgeldamine ise nägi välja umbes niisugune, et tuli minna umbes rinnuni vees oleva poini, leida sellele 10 meetri raadiuses olevad 3 punkti ja siis vaatama sealt pealt 3 tähte. Ja siis tuli nende tähtede juures punktis ära käia. Kui mõnda tähte ei leia, siis oli lisaks valida veel kahe tähe vahel, kus punkt asuda võis. Kuna Sven oli oma prillid kuhugi maha jätnud, jäi ta kaldale edasisi loteriipunkte tuvastama. Meie läksime Liisuga poi juurde hulpima. Reaalselt oli snorgeldamine aga niisugune, et nähtavus oli umbes 10 cm ja prillidega ei olnud teha mitte midagi. Tuli jalutada ümber poi ja loota et komistad millegi otsa, mis punkt võis olla. Kusjuures alguses ei olnud teada ka see, milline see asi üldse välja võis näha. Peale tükk aega suplemist ei leidnud me ainsatki punkti. Kuna rahvast oli vette kogunenud paras hulk, võttis üks lätlane initsiatiivi ja moodustasime tema juhtimisel inimketi ja kammisime ala läbi. Niimoodi leidsime 2 punkti, aga 1 oli ikka leidmata. Kuna vees hakkas juba päris külm ja kogu ala oli meie arust läbi käidud, otsustasime viimase punkti leidmisel külastada siis vajadusel kõiki kolme tähte. Kuidagi läks aga niimoodi, et õige punkt oli just see, kuhu me esimesena sattusime. Edasi käisime läbi ka kaks ülejäänud tähte, millest üks asus selles samas mülkas, kust eelmisel päeval mööda olime sõitnud ja Liisule seletanud, et niisugustes asuvad tavaliselt Läti rattapunktid. Selle etapi lõppu jäid meil siis tõelised loteriipunktid, millest mitut me kätte ei saanudki. Arvasime, et sellel etapil panevad lätlasedmeile, tänu kohaliku eelistele pika puuga, aga hiljem selgus, et väga pikalt me ei saanudki, vist Dacelt ainult ühe punktiga, kui ma õigesti mäletan.

Õnneks sai loteriietapp nüüd läbi ja saime kätte järgmise rattatulipi kaardid. Enne rattaetapile minekut kinnitasime võistluskeskuses keha, panime selga kuivad sokid ja riided, kuna enne võistluse lõppu rohkem võistluskeskusse tulla ei saanud. Kuivi sokke ei jätkunud aga kuigi kauaks, kuna peagi tuli ratas õlale võtta ja korduvalt läbi jõe astuda. Tulip ise oli jällegi suhteliselt lihtne, aga etapi lõpuosa oli viimase aja Läti traditsioonide kohaselt suhteliselt nüri. Nimelt on viimasel ajal Normundsile hirmsasti meeldima hakanud sellised uute teede ehitused, kus lahtine kruus on peale veetud. Ja siis tulebki mööda seda lahtist, pehmet kruusa logistada kilomeetrite viisi, nii, et hambad suus logisema hakkavad. Nii oli siis ka seekord, kus siis tulipi kuus viimast kilomeetrit tuli kasutada pooleliolevat uut "maanteed". Õnneks oli seekord vist olnud suhteliselt vihmane, igal juhul oli kruus võrdlemisi kinni ja seetõttu mõnevõrra inimlikum, kui mõned eelnevad korrad. Tulip lõppes õhtupoolikul vahetusalas, kust hakkas järgmine trekking/swimming etapp.

Trekkingul jäeti millegi pärast kaks algselt plaanis olnud punkti ära. Ilmselt olid võistlejad rajameistri planeeritud aega ületanud. Aga sellegi poolest hakkasid vist riided seljas juba vaikselt ära kuivama, igal juhul tuli kohe trekkingu alguses teha pikemat sorti ujumine punkti ja tagasi. Teise, ehk nr 46 trekkingu punkti valisime teistest võistkondadest erineva teevaliku - idapoolt järve. See oli küll veidi aeglasem, aga selle eest saime ühe maha jäetud talu hoovist Valget Klaari, millest nende ülejäänud kõvade visside söömisel juba ammu unistanud olime. Punkt ise asus loomulikult munadeni vees. Seejärel jälle jalutamine mööda teeradu 47. punktini ja jälle munadeni vette. Seekord oli lihtsalt muda konsentratsioon vees tunduvalt suurem ning punkti asukoht taas selline paarimeetriste mädanenud roigastega kloaak. Algselt tundus samasugune ka tee trekkingu viimasesse, 48. punkti, aga selgus, et pääses ainult pilliroos ragistamise ja hüppeliigeseni veega. Enne viimast punkti tuli ka lambid uuesti pähe panna. Algas teine öö.

Järgmisena ootas ees kolme punktiga rattaetapp. Esimene punkt tuli meile vastu suhteliselt valutult, aga teise punktiga tehti juba igasuguseid valikuid. Otsustasin nr 50 punktile läheneda otse, põhjast tulevat väiksemat rada mööda. Aga mööda kruusakat lõunasse minnes panime hooga õigest teeotsast mööda ja enne kui arugi sain, olime juba ringivariandil, mööda punktist idasse jäävat kruusakat. Kuna tegemist oli 1:75 000 kaardiga, siis tundus ring ikka väga suur. Meie suureks imestuseks selgus aga, et kõik teised, kes olid kas otse või läänepoolt ringi tulnud kaotasid veel oluliselt rohkem, nii et meil tegelikult veidi vedas, et õigest teeotsast mööda panime. Ka järgmise punkti, nr 51 asukohta oli selle kaardi pealt veidi keeruline välja lugeda, nii et alguses kammisime kogu kaadriga veidi vale koha pealt, aga õige pea saime siiski punkti õigele asukohale jälile. Nüüd jäi ainult väike lõik järgmisesse vahetusalasse.

Vahetusalas ootas meid alustuseks kolm lisaülesannet - ronimine, ujumine ja orienteerumine. Iga tiimi liige pidi valima ühe. Tegin kohe ettepaneku, et ükskõik mis, aga mina enam ujuda ei tahaks. Seepeale läks Liisu koos Sveniga järve äärde vaatama, kui kaugele ujuda tuleb, ning tagasi tulles oli plaan valmis. Liisu läks ujuma, Sven ronima ja mina orienteeruma. Pärast kommenteeris Liisu olukorda niimodi, et ta nägi Sveni näost, et ta ei taha ujuma minna ning selle pärast läks ise. Igal juhul saime oma ülesannetega kõik ilusti hakkama, ainult minul läks orienteerumisega päris kaua. Tegemist oli päris keeruka ülesandega, kus nii mõnigi veetis väga kaua aega. Õnneks said teised nii kaua lõkke ääres, soojas oodata.

Edasi järgnes jällegi trekkinguetapp juba vana hea 1967. aasta kaardiga. Sellest etapist kujunes kogu selle võistluse võtmeetapp. Kuna punkte oli palju, tegime plaani, jätta 238, 233 ja 236 ära ning võtta 239, 231, siis 235 numbriga kolm punkti ja 232 ning 240. 239-ga läkski kõik enam-vähem plaanipäraselt, aga kohe oli näha, et selle kaardiga läheb elu ikka väga keeruliseks. Muidu ei olnudki taas midagi viga, aga kaart oli jällegi mingi teise koha oma. Kuna 239-st 231 poole suundudes oli kohe algusest saadik kõik paigast ära, ning teesid ja lagedaid polnud, ning ka muu oli arusaadav vaid väga hea kujutlusvõime juures, tegi Sven, kui meie roadbooki spetsialist ettepaneku, võtta veel vaid 240 ja 232 ja minna kohe rattasse ja pigem jätta rohkem aega viimasele kanuule ja trekkingule, kuna seal on ka palju punkte. Alguses olin küll veidi kahtlev, kuna jätta 10-st punktist 7 võtmata ja hiljem järele võtta on ikka väga julge taktikaline otsus, aga nähes liikumiskiirust selle kaardiga selle maastikul otsustasime, et teeme ära. Aga kuna ka 240 punkt osutus olema puu metsas, mille Sven üles leidis, lihtsalt kogemata sellele metsas otsa komistades, jätsime ära ka 232 punkti ja läksime kohe tagasi vahetusalasse. Nüüd vahetusalasse minnes oli aga see koht, kus meil Liisuga tuli peale selline uni, et tahtsime jala pealt magama jääda. Ja seda me korduvalt ilmselt ka tegime. Sven oli veidi reipam. Nii me siis tiksusime seal, nagu purjus külajoodikud vahetusalani ning otsustasime teha mõneminutilise magamispausi. Magada ma küll ei saanud, kuna keegi arvas, et terve aeg on vaja minu kõrval termokilega külge keerata, aga vähemalt olid silmad veidi aega kinni ja kannatas edasi liikuda.

Järgnev rattaetapp oli enamuses mööda asfaldit. Lihtsalt sõitmise vaev. Vänderdasime tee keskele joonistatud triipude vahel slaalomit, et uni peale ei tuleks. Vaikselt hakkas ka valgeks minema. Kui lõpuks 53-ndas punktis torni otsa ronida tuli siis sain unest selleks korraks lahti. Rattaetapp lõppes võistluskeskuses, kust oli jäänud minna veel üks kanuu- ja üks trekkinguetapp. Kõigepealt aga tuli kihutada rattaga järve äärde kanuude juurde.

Esimene pilk kaardile tegi suhteliselt nõutuks. Tundus, et siin võtavad enamus tiime kõik punktid. Vist olime teinud vale valiku, eelmiselt trekkingult nii vara ära tulles. Aga nüüd polnud enam teha midagi. Tuli lihtsalt punktid ära võtta. Nr 244 punkt oli ära jäätud. 245-248 tuli võtta kanuuga, ülejäänud jalgsi. Kui hakkasime 245 punkti poole sõudma oli järgmine kord, kui uni hakkas tulema. Seekord olime Sveniga kahekesi need kes tiksusid. Mis iseenesest oli halb variant, sest meie ju mõlemad sõudsime, Liisu pidi keskel niisama vedelema. Mõlamisest ei tulnud alguses ikka mitte midagi välja, pea vajus kolks ja kolks rinnale, joo Slehat või tee mida iganes. Õnneks tuli mingi aja pärast läbi rammida suhteliselt kitsast kanalist, kus kangutades kõvasti tegemist oli ja see ajas une minema. Lõpuks kui esimese punkti kätte olime saanud ja teise poole suundusime, oli järgmine mure. Kaardil olevad kanalid on täiesti täis kasvanud ja ümberringi paras mudane mülgas. Kuidagi saime mingist kohast ikkagi kuivale maale ja otsustasime kanuu otse üle tassida. Ehkki Läti kanuud on veidi kergemad, kui Eesti omad, siis läks selle vedamisega ikka parajalt pikkaeg. Aga lõpuks jõudsime siiski teise järve. Nüüd kannatas juba sõita ning viimased kanalid kanuu lõppu olid õnneks juba sõidetavad.

Nüüd ootas ees veel vaid viimane jalgsietapp. Valisime punktide järjekorraks 249-254-253-252-250-251-F. Esimese punkti mudase veega silla alt võtsime tänu akrobaadi harjutustele ja kitsale kehaehitusele ilma ujumata. Seevastu juba teises punktis pidime ujuma läbi rohelise ollusega mudase kanali. Püüdsime ära arvata neid haiguse nimesi, mis me sealt läbi ujudes saime ja liikusime järgmise punkti poole. Põhiline möll hakkas aga enne 252 punkti. Kui alguses mõtlesime liikuda 252-st otse mööda järve äärt edasi tee peale ja teed pidi 250-sse, siis mööda soist ala 252 poole liikudes, nii umbes meeter minutis, tegime selle plaani kiirelt ümber. Alguses arvasime, et võtame kõik punktid kiirelt ära, aga nüüd kippus juba vaikselt ajast puudu jääma. Niisiis keerasime 252-st nina idapoole ja hakkasime hoopis ujudes 251. punkti poole liikuma. See oli juba märgatavalt kiirem liikumisviis ning lisaks sellisel palaval päeval ka piisavalt jahutav. Kui olime 251 kätte saanud ja kaldale jõudnud, tuli teha veel väike edasi-tagasi ujumisots 250-sse ja finišisirge juba paistis. Enne finišit arvas üks kohalik parm veel, et peaks mind otse silma alt hammustama, nii et finišis nägin välja nagu joodik, kes on kuskil poe nurga taga pasunasse saanud.

Meie suureks imestuseks aga selgus hiljem võistluskeskuses, et meie taktika on ennast siiski ära tasunud. Paljud tiimid said öisel trekingul, kus me enamus punkte võtmata jätsime, hulgaliselt trahvipunkte, kuna ei hinnanud õigesti liikumiskiirust ja hilinesid. Seetõttu saimegi seekord kaela kuldsed medalid. Hurraa.

Tulemused.